Obsah (6)

§ 534§ 663§ 657§ 543§ 654§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 16.01.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-24-19444 Kohtuasi Sihtas

)

§ 534lg-tele 1 ja 5 ning psühhiaatrilise abi seaduse (Ps

AS) § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-tele 1 ja

1. 5.
2. Maakohtu hinnangul on arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – täpsustamata mitteorgaaniline psühhoos (RHK-10 F29). Haiglaravita jäädes võib ta psühhoosist lähtuva ettearvamatu käitumise tõttu olla ohtlik nii enesele (provokatiivse käitumisega võib esile kutsuda rünnakuid enda vastu; tahtnud külmale ilmale vaatamata 3 2-24-19444 merevette minna) kui ümbritsevatele (tõlgendab ümbritsevate käitumist põhjendamatult vaenulikuna, võib paranoilisest mõtetest lähtuvalt ümbritsevate suhtes agressiivne olla, näiteks loopinud kohviku aknaid mingite esemetega). Oma psüühilise seisundi tõttu ei ole ta võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Väljaspool haiglat ei ole tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Kohus leiab, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii isikule endale, kuid ka ümbritsevatele isikutele. Käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib isik vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise. See ei ole isiku huvides. 5.
3. Eeltoodust tulenevalt oli maakohus seisukohal, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii iseennast kui ka ümbritsevaid isikuid. Seetõttu kohaldas maakohus puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas ta neljaks päevaks kinnisesse asutusse. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning maakohus leidis, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu 5.
4. Maakohus ei pidanud muude isikute ärakuulamist vajalikuks, sest arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele. Menetluse vahepealne käik
5. Psühhiaatriakliiniku valvearst teatas kohtule 01.01.2025, et puudutatud isiku seisund ei ole psühhiaatriakliinikus viibimise ajal paranenud, jätkuvalt puudub koostöövalmidus raviks ja ravita jätmisel on puudutatud isik ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu esialgse õiguskaitse pikendamise määrus ja põhjendused
6. Harju Maakohus pikendas 01.01.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates 29.12.2024 kell 15.03 kuni 07.02.2025 kell 15.03 või kuni raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Maakohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda. Maakohus tugines 30.12.2024 määruse põhjendustele ja leidis, et kuna puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii iseennast kui ümbritsevaid, tuleb ta paigutada kinnisesse asutusse 40 päevaks. Määruskaebus
7. Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub nii Harju Maakohtu 30.12.2024 kui ka 01.01.2025 määruse tühistada. Määruskaebuse kohaselt ei ole puudutatud isiku suhtes täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused, kuna et tal ei esine psüühikahäiret ja tema ohtlikkus iseenda ning teiste suhtes ei ole tõendatud ega õige. See on juba varasemalt kindlaks tehtud kohtus. Eelmisel korral sattus 4 2-24-19444 haiglasse ema pärast, kes arvas, et ta soovib end ära tappa, mis ei vasta aga tõele. Pirital toimunu oli lihtsalt pahatahtlik rünnak tema vastu. Puudutatud isik peab haiglas võtma mittevajalikke ravimeid. Menetluse edasine käik
8. Saue vald (Saue Vallavalitsuse kaudu) esitas 10.01.2025 seisukoha, et Harju Maakohtu 30.12.2024 ja 01.01.2025 määrused tuleks jätta muutmata.
9. Avaldaja vaidles 13.01.2025 seisukohas määruskaebusele vastu.
10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

1. Avaldaja teatas 13.01.2025, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega lõpetati tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus 10.01.
2. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 30.12.2024 määrus ja 01.01.2025 määrus tuleb jätta

§ 657

lg 1 p 1 (koosmõjus

§-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. 14. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kohus saab

§ 543

lg 3 alusel ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse. Seega ei takista määruskaebuse lahendamist asjaolu, et 10.01.2025 lõpetati puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus. 15.

§ 534

lg 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest (

§ 534lg 5 esimene lause).

Pärast isiku enda ärakuulamist võib esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (

§ 534lg 5 teine lause).

1. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-st
2. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
3. Puudutatud isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused ei olnud tema suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamisel ja pikendamisel täidetud. Kolleegium sellega ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud asjaolusid kogumis hinnates seisukohal, et puudutatud isiku puhul olid ilmselt täidetud isiku kõigepealt kuni 4 päevaks ja 5 2-24-19444 seejärel kuni 40 päevaks esialgse õiguskaitse korras tahtevastasele psühhiaatrilisele ravile paigutamise tingimused

§ 534lg 1 p 1 ja Ps

AS § 11 lg 1 tähenduses. Samuti on isiku tervislikku seisundit kinnitavad psühhiaatrite arvamused küllaldased

§ 534

lg 1 p 2 tähenduses, et kohaldada isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja seda pikendada. Samuti oli maakohus enne määruste tegemist puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Kolleegium nõustub

§ 654

lg 6 (koosmõjus

§-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses.

1. Maakohus on tuvastanud, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. Kuigi puudutatud isik leiab määruskaebuses, et tal psüühikahäiret ei esine, kinnitab avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamus ja kirjeldatud puudutatud isiku sümptomid, et tal oli raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. Avaldaja taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamusest nähtub, et puudutatud isikul on diagnoositud täpsustamata mitteorgaaniline psühhoos (RHK-10 F29). Puudutatud isikul esinesid psühhoosisümptomid (ümbritseva teravnenud taju ja tähenduslikkus, suurus- ja tähendusluulumõtted) rahutuse ja impulsiivse käitumisega. Puudutatud isik on ka varem viibinud haiglaravil samalaadse psühhoosisümptomaatika tõttu. Seda, et puudutatud isiku käitumine oli psühhoosielamustest juhitud, ilmestab tõik, et enne käesolevat hospitaliseerimist ta loopis kohviku akende vastu esemeid, võttis riidest lahti sooviga talvel merre ujuma minna ja rääkis läbisegi erinevates keeltes seosetut juttu juutidest ning ES surmast. Puudutatud isik oli rahutu, ründava ja verbaalselt agressiivse käitumisega. Psühhiaatriakliinikus püsis pudutatud isik psühhootilisena, ta oli segase ning kiirenenud mõttekäiguga, esinesid tähendusluulumõtted, oli lärmakas, ähvardav ja verbaalselt ründav raviarsti ning trotslik ravi suhtes. Eeltoodust tulenevalt on maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul oli diagnoositud raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1).
2. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt puudutatud isiku ohtlikkuse. Psühhiaatrite arvamusest ja avaldaja vastusest määruskaebusele nähtub, et puudutatud isik oli ohtlik nii endale kui ka teistele ning puudutatud isik vajas ravi. Puudutatud isikule kutsuti enne hospitaliseerimist politsei, kuna ta loopis Pirital kohviku akende vastu esemeid, mida puudutatud isik ise nimetas teravateks kildudeks, ühtlasi võttis puudutatud isik riidest lahti sooviga ujuma minna. Talvisel ajal ujuma minemise soov viitab sellele, et puudutatud isik võib olla ohtlik iseendale. Puudutatud isik ei avaldanud ärakuulamisel, et ta tegeleks näiteks talisuplusega või et külma ilmaga ujuma minemisel oleks olnud ratsionaalne põhjus. Ohtlikkust ümbritsevatele ilmestab kohviku pihta esemete loopimine. Puudutatud isiku ärakuulamisel avaldatust järeldub, et tema tegevuse põhjuseks oli kohviku töötajate keeldumine puudutatud isikule telefonilaadijat laenamast ja kraanivee maksumus 2 eurot. Puudutatud isik leidis, et politsei hoidis teda põhjuseta kinni. Ka määruskaebuses väitis puudutatud isik, et Pirital toimunu oli pahatahtlik rünnak tema vastu. Seega ei tunnistanud puudutatud isik ka enda käitumise ohtlikkust teistele isikutele. Arvestades, et ka psühhiaatriakliinikus viibimise ajal oli puudutatud isiku käitumine endiselt psühhoosielamusest juhitud ning sellest tingituna oli ta ettearvamatu ja ebaadekvaatne, oli pigem kindel kui tõenäoline, et puudutatud isik on esialgse õiguskaitse kohaldamata ja selle pikendamata jätmise korral teistele ohtlik PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses, kuid võis ohtu seada ka ennast. Põhjendatud oli puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamine ja selle pikendamine enne, kui haigus veelgi ägeneb ja temast lähtuv oht realiseerub. Isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada (vt ka RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14). Seega leidis 6 2-24-19444 maakohus õigesti, et tulenevalt raskest psüühilisest häirest võis puudutatud isik kujutada ohtu teda ümbritsevatele ja iseendale PsAS § 11 lg 1 p 2 mõttes.
3. Samuti ei olnud alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Riigikohtu praktika kohaselt eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Puudutatud isiku määruskaebusest nähtuvalt ta end haigeks ei pea ning leiab, et ta peab haiglas võtma ravimeid, mida tal vaja ei ole. Ka psühhiaatrid on märkinud, et puudutatud isikul puudus haiguskriitika ja ravivajadust ta ei mõistnud. Ühtlasi nähtub toimiku materjalidest, et puudutatud isik on varasemalt toetusravi katkestanud, vaatamata raviarsti soovitusele ravi jätkata. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud seega võimalik osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Lisaks ei oleks olnud väljaspool haiglat kontrollitav ravimite korrektne manustamine ning vabatahtliku ravi korral oleks puudutatud isik võinud jätta ravimid võtmata, mis toonuks kaasa ravi katkemise ja ebaõnnestumise, mis ei ole puudutatud isiku huvides. Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule ei olnud võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades (PsAS § 11 lg 1 p 3).
4. Eelnevat arvestades leidis maakohus õiguspäraselt, et puudutatud isikule esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid ilmselt täidetud ja puudutatud isik tuli paigutada esialgu kuni 4 päevaks ja seejärel kuni 40 päevaks või kuni ravivajaduse äralangemiseni haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle tahtest olenematut ravi. Seetõttu jääb määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrused muutmata.
5. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad

§ 172lg 3 alusel riigi kanda.

23.

§ 543lg 2 võimaldab käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt) 7