Obsah (18)

§ 371§ 163§ 652§ 238§ 654§ 435§ 392§ 438§ 436§ 340§ 442§ 445§ 373§ 651§ 656§ 3401§ 351§ 657

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kairi Piirisild, Vallo Kariler, Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 20. detsember 2024, Tallinn Kohtuasja number 2-22-1930

§ 371lg 2 p 2 alusel.

Kostja suurendas 21.11.2023 täpsustuses vastuhagi nõudeid. Tuvastushagi saab esitada siis, kui hagejal on õiguslik huvi õigussuhte olemasolu tuvastamise vastu. Kui kostjal on hagejate vastu kahjunõue, tuleb tal esitada sooritushagi, mille täpne suurus on võimalik kostjal endal kindlaks teha pärast puitosa saamist. 34. Kuna kostja ei nõustunud hagejate 13.11.2023 ettepanekuga, et kostja tasub hagejatele 60 000 eurot ja hagejad tagastavad kostjale maja puitosa ja hagejate nõue rahuldatakse sellesarnases ulatuses, tuleb menetluskulud jätta

§ 163lg 2 alusel kostja kanda.

Hagejatele tuleb hüvitada menetluskulud kokku 12 067,77 eurot. 6 2-22-19302 Apellatsioonkaebus

1. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ja vastuhagi jäeti osaliselt rahuldamata ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda.
2. Kaebuse kohaselt hindas maakohus tõendeid ebaõigesti ja kohaldas ebaõigesti menetlusja materiaalõiguse norme. Samuti jättis maakohus arvestamata kostja tõendite ja väidetega. Hagejad ei täitnud neil lasuvat tõendamiskoormust. Hagejate tõendid ei kinnita nende väiteid.
3. Maakohus leidis ebaõigesti, et poolte vahel on töövõtuleping. Pooled sõlmisid 18.11.2021 müügilepingu. Suurem osa kostja kohustustest ei seisnenud töö tegemises või teenuse osutamises. 75% müügilepingust moodustasid materjalid, enamiku just hoone komponendid.
4. Kostja ei ole lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Hoopis hagejad hilinesid lepingujärgsete kohustuste täitmisega ja kostja ei saanud oma kohustusi tähtaegselt täita. Hagejad käitusid lepingust 25.11.2022 taganemisel pahauskselt, kuna maja puitosa tarniti 07.11.
5. Maakohus jättis tähelepanuta, et hagejad hilinesid teise osamaksega ja ei tasunudki seda täies ulatuses, kuigi kostja täitis oma kohustused. Maakohus ei ole seda asjaolu ega tõendeid üldse analüüsinud.
6. Põhjendamata on maakohtu seisukoht, et Vene-Ukraina sõda ei olnud erakordne ja objektiivselt vääramatu sündmus ning see oli kostja enda äririsk. Äririsk oleks olnud Venemaa ettevõtjale pärast sõja algust raha maksmine. Tarne hilines uue tarnija otsimise tõttu.
7. Maakohus leidis ebaõigesti, et tõendeid sellest, et kostja oleks esitanud hagejatele arve teise osamakse tasumiseks või nõudnud tasumata summa tasumist, ei ole esitatud. Hagejad tõid ise esile ja tõendasid, et kostja esitas arve 14.04.
8. Samuti, et kostja on nõudnud selle tasumist, et alustada maja puitosa konstruktsioonide püstitamist. Samuti on kostja viidanud, et pooled tegid lepingu muudatuse, milles nähti ette esialgsest erinev teise osamakse tasumise aeg. Kostja ei pidanud ega saanud novembris 2022 enam uut arvet esitada. Arve oli juba esitatud. Maakohus ei ole mõistnud lepingute ja kokkulepete sisu. Kokkuleppeid on rikkunud hagejad.
9. Kuigi pooled ei allkirjastanud 26.04.2021 lepingu lisa, nähtub hagejate avaldatust, et pooled olid sellega nõus, sh arve esitamise ja tasumise tingimustega. Lepingu muudatust ei saa arvestada vaid endale sobivas osas. Kostja esitas kokkuleppe alusel ka 14.04.2021 arve. Hagejad ei väitnud, et nad ei ole arvega nõus. Probleem tekkis sellest, et hagejad jätsid arve maksmata. Seega olid hagejad lepingut oluliselt rikkunud ja neil puudus taganemisõigus.
10. Maakohus võttis vundamendi väärtuse määramisel ebaõigesti aluseks lepingu lisas olevas pakkumises märgitud materjalide ja paigalduse hinna, mitte tegelikult kantud kulud. Pakkumises oli materjalide ja paigaldamise hind esialgne. Kostja pidi kinni pidama ainult kokkulepitud lõpphinnast. Maakohus ei selgitanud, miks ta kostja tõenditega ei arvesta.
11. Maakohus otsustas vastuhagi täpsustuse menetlusse võtmisest keeldumise ebaõigesti määrusega ja võttis sellega kostjalt võimaluse esitada sellele määruskaebus ja/või sooritushagi hageja nõudega koos läbivaatamiseks.
12. Kuna ka hagejad rikkusid pooltevahelist lepingut, ei ole kostjalt viivise väljamõistmine põhjendatud. Hagejate eesmärk oli algusest peale kostjale kokkulepitud summat mitte maksta. 7 2-22-19302
13. Hagejad halvasid hagi tagamisega kostja majandustegevuse. Kostja sai maakohtu 10.05.2023 kohtumääruse, millega täiendavalt arestiti kostjale kuuluvad prussid ja lubati need müüa kohtutäituri kontrolli all, alles 28.07.
14. Maakohus rikkus sellega kostja kaebeõigust. Hagejad loobusid hagi tagamise abinõust ootamatult, kuid selleks ajaks olid prussid muutunud kasutuskõlbmatuks. See ilmestab hagejate eesmärki tekitada kostjale kahju. 15.01.2024 sai kostja teada, et hagejad on oma kinnisasja, kus asuvad kostja prussid, võõrandanud MTÜ-le Kuremäe Jahtkond. Puitmaterjal on saanud pöördumatuid kahjustusi. Vastustaja seisukoht
15. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg 1 p 3 ja § 656 lg 4 alusel täielikult tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. 48. Üldjuhul võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtu tuvastatud faktilised asjaolud (

§ 652lg 1).

Tõendite ja asjaolude esitamine ringkonnakohtus on piiratud (

§ 652lg 1 p 2 ja lg 3).

Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega e-kirjavahetuse MTÜ-ga Kuremäe Jahtkond ajavahemikust 15.01.2024–07.02.2024 ja 26.0.2024 tehtud fotod puitmaterjalist (dtl 489–496). Apellant soovib tõendada oma väidet, et hagejad on käitunud pahatahtlikult, et neil ei olnudki plaanis lepingut täita ja et hagejad on tekitanud kostjale kahju, kuna ei ole taganud kostjale kuuluva vara säilimist. Hagejad esitasid vastusena kostja tõenditele MTÜ Kuremäe Jahtkond e-kirjad ajavahemikust 15.01.2024–14.03.2024 ja hagejate esindaja 06.03.2024 ja 01.04.2024 e-kirjad kostjale (dtl 704–710), millega soovivad tõendada, et kostja ei ole puitprusside vastu huvi tundnud ja valduse temale üleandmine on osutunud võimatuks. Kuigi esitatud tõendid tekkisid pärast asja arutamist maakohtus ja nende esitamine on seetõttu iseenesest lubatav (

§ 652

lg 3 p 2), ei nähtu tõenditest apellatsioonkaebuse lahendamise seisukohalt tähtsust omavaid asjaolusid, s.o lepingust taganemise kehtivust või tagasitäitmise võlasuhet puudutavaid asjaolusid. Apellatsioonimenetluses ei ole ka kostja kahju hüvitamise nõuet hagejate vastu, samuti ei saa fotode alusel teha järeldust sellise nõude olemasolu või suuruse kohta. Seetõttu ei ole tõenditel asjas tähtsust ja nende vastuvõtmisest tuleb

§ 238lg 1 p 1 alusel keelduda.

Kohus kõrvaldab tõendid asja materjali juurest ja ei arvesta nendega lahendi tegemisel. 49. Ringkonnakohus lähtub asja lahendamisel maakohtu otsuses tuvastatud asjaoludest, mille üle pooled ei vaidle (käesoleva otsuse p 23). Maakohus ei ole nende asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti leidis maakohus iseenesest õigesti, et pooltevaheline leping on käsitatav töövõtulepinguna VÕS § 635 lg 1 tähenduses, mitte müügilepinguna. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust jõuda selles osas maakohtust erinevale järeldusele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lg 6).

50. Ringkonnakohus leiab aga, et maakohus on asja lahendamisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme või jätnud need kohaldamata, samuti on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus ei ole asja ammendavalt arutanud (

§ 435

lg 1) ja on 8 2-22-19302 jätnud täitmata

§ 392

lg-st 1 tulenevad eelmenetluse ülesanded, jättes asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata ja hagejate nõude faktilisest ja õiguslikust küljest pooltega arutamata. See on aga võinud viia ebaõige lahendi tegemiseni.

1. Pooled vaidlevad ka apellatsioonimenetluses selle üle, kas hagejad on kostjaga sõlmitud töövõtulepingust kehtivalt taganenud. Hagejate seisukoht, nagu ei oleks pooltel selle üle enam vaidlust, ei ole õige. Kostja vaidleb ka apellatsioonkaebuses vastu sellele, nagu oleks hagejatel olnud 25.11.2022 õigus lepingust taganeda. Vaidlust ei ole üksnes selles, et kostja sai hagejate taganemisavalduse kätte. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on jätnud lepingust taganemise kehtimise eelduseks olevad asjaolud nõuetekohaselt tuvastamata. Lepingust taganemise õiguse tekkimiseks peavad esinema materiaalsed eeldused ja järgitud peab olema taganemise formaalseid nõuded. Vastasel juhul ei too taganemine kaasa sellega taotletud tagajärge. Lepingust taganemise formaalse eeldusena peab eelkõige olema esitatud õigel ajal taganemisavaldus (vt ka VÕS § 118 ja § 188 lg 1), materiaalse eeldusena peab olema seda õigustav põhjus (taganemise alus), mis võib eelkõige olla oluline lepingurikkumine § 116 mõttes. 51.
2. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud, et kostja oleks oma kohustusi rikkunud. Maakohus leiab oma otsuses, et kostja hilines hagejate poolt tellitud maja valmimisega, kuid analüüsib ka seda, et kostja viivitas maja vundamendi valmimisega. Maakohtu otsusest ei selgu aga, millisele lepingurikkumisele hagejad lepingust taganemisel tegelikult tuginesid. Maakohus on rikkunud sellega

§ 438lg-st 1 tulenevaid kohustusi.

Nimetatu on aga oluline, kuna hageja nõude rahuldamiseks tuli tuvastada, kas asjaolud, millele tuginedes hagejad 25.11.2022 lepingust taganesid, kujutasid endast lepingu olulist rikkumist VÕS § 116 lg 1 tähenduses. Kuigi pool võib oma taganemise avaldust ka hiljem, sh kohtumenetluse ajal täiendada, ei saa kostja lepingurikkumist õigustada täiesti uute eluliste asjaoludega, millele hagejad lepingut üles öeldes ei tuginenud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul tuvastada, milline kostja rikkumine oli lepingust taganemise alus. 51.

1. Heites kostjale ette erinevate tööde tähtaegselt tegemata jätmist, ei ole maakohus samas tuvastanud, milliseks tähtajaks tuli kostjal lepingust tulenevalt tööd teha. Hagejad on selle kohta esitanud menetluses erinevaid, kuid mitte ammendavaid seisukohti. Maakohus ei ole neid vastuolusid kõrvaldanud. Seoses maja valmimise ajaga tuginesid hagejad hagiavalduses esmalt sellele, et maja pidi valmima aprilli lõpuks
2. a, kuid tõid samas ka esile, et nõustusid maja valmimise tähtaja pikendamisega, toomata esile, mis ajaks kostjal maja valmis saada tuli. Hagejad märkisid vaid seda, et nõustusid maja saabumisega suvel. Hiljem, sh apellatsioonimenetluses tuginevad hagejad taas sellele, et maja ei valminud aprillis
3. Samuti on hagejad kirjeldanud maja vundamendi ehitamist puudutavaid kokkuleppeid ja tähtaegade pikendamist, kuid ei ole esile toonud, mis ajaks pidi vundament valmima. Maakohus ei ole hageja nõude aluseks olevaid asjaolusid pooltega arutanud ega loonud selgust asjaoludes, millele hageja nõue tugineb. Maakohus rikkus sellega

§ 392

lg 1 pst 3,

§ 438lg-st 1 ja § 351 tulenevaid kohustusi.

Asjaolu, kas pool on või ei ole jätnud kohustused tähtaegselt täitmata, ei ole võimalik kindlaks määrata ilma kohustuse ja selle täitmise tähtaja kindlaks määramiseta. Selliselt jääb arusaamatuks ka maakohtu järeldus, et maja konstruktsioonide tarne, nende montaaž ja paigaldus viibis enam kui seitse kuud. 51.

1. Lepingu tähtajaks mittetäitmine on iseenesest käsitatav lepingu rikkumisena (VÕS § 77 lg 3, § 82 lg 2 ja § 100). Lepingu rikkumine annab võlausaldajale õiguse nõuda võlgnikult eelkõige kohustuse täitmist (VÕS § 108), kuid ei anna üldjuhul iseseisvalt alust lepingust taganeda. Nimelt, VÕS § 116 lg 1 kohaselt ei õigusta lepingust taganemist mitte igasugune 9 2-22-19302 vastaspoole lepingu rikkumine, vaid üksnes selline rikkumine, mida saab pidada oluliseks. Näidisloetelu olukordadest, mida seadus loeb oluliseks lepingurikkumiseks, sätestab VÕS § 116 lg
2. Maakohus viitas kostjapoolse lepingu rikkumise olulisuse tuvastamisel viidatud sätte punktidele 1, 4 ja 5 ning tsiteeris ka punkti 2, kuid ei ole tuvastanud nende punktide kohaldumiseks vajalikke asjaolusid. Iseenesest see, kui ühe lepingupoole kohustus oli taganemise hetkel täitmata, ei ole VÕS § 116 lg 1 kohaldumiseks piisav. Asja materjalist ei nähtu, et maakohus oleks neid küsimusi pooltega menetluses arutanud (

§ 392lg 1 p 3 ja 4 ja § 351).

51.4. Maakohus on rikkunud ka otsuse põhjendamise kohustust (

§ 436ja § 438 lg 1).

Viited VÕS § 116 lg 2 p-dele 1 ja 4 on vaidluse asjaoludega seostamata. VÕS § 116 lg 2 p 2 kohaldamiseks pidid hagejad esile tooma, et kohustuse, mida rikuti, täpne järgmine oli hagejate jaoks lepingu täitmise vastu huvi püsimise oluline eeldus, see tähendab, et nad kaotasid kostja hilinemise tõttu lepingu täitmise vastu huvi. Seda ei saa järeldada hagejate selgitusest, et nad plaanisid valmivasse majja sisse kolida. VÕS § 116 lg 2 p 5 kohaldamiseks pidi maakohus tuvastama, et hagejad on andnud kostjale täiendava tähtaja nende poolt etteheidetud rikkumise kõrvaldamiseks ja et kostja ei ole seda kohustust täiendava tähtaja jooksul täitnud. Maakohtu otsusest ei selgu, millise tähtaja hagejad kostjale seoses lepingurikkumisega andsid ega see, kas tähtaeg vastab VÕS § 114 sätestatud nõuetele. 51.

1. VÕS § 114 lg 1 kohaselt peab kohustuse täitmiseks antud tähtaeg olema mõistlik. Mõistliku tähtaja hindamisel saab arvestada muuhulgas võlasuhte olemust ja eesmärki, vastava tegevusala tavasid ja ka kokkulepitud tähtaegasid. Seejuures on maakohus ebaõigesti viidanud sellele, nagu muudaks lepingurikkumise VÕS § 116 lg 1 tähenduses oluliseks see, kui pikk aeg on lepingu väidetavast rikkumisest või lepingu sõlmimisest möödunud. Maakohus on jätnud arvestamata ja pooltega arutamata VÕS § 118 lg 1 p-i 1, mille kohaselt kaotab pool taganemise õiguse, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Seega võib lepingu olulisest rikkumisest aja möödumine tuua kaasa taganemisõiguse kaotamise, mitte rikkumise olulisuse suurenemise. Praeguses asjas omab sellest tulenevalt tähtsust nii see, millal lepingut rikuti oluliselt kui ka see, millal hagejad said sellest teada. Maakohus on ebaõigesti jätnud need asjaolud tuvastamata (vt ka RKTKo 17.12.2012, 3-2-1-157-12, p 17). 51.
2. Maakohus tuvastas oma otsuses küll selle, et hagejad andsid kostjale täiendava tähtaja 10.11.2022 muuhulgas materjali tarnimiseks. Õige on apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus jättis asja lahendamisel arvestamata, et kostja tarniski maja puitosa 07.11.2022, s.t hagejad taganesid lepingust pärast seda, kui oluline osa materjalist oli kohal. Samuti osundab kostja apellatsioonkaebuses õigesti, et maakohtu järeldus, et hagejad ei olnud kostjale lepingust taganemise ajal ise võlgu, on vastuoluline, arvestades mh maakohtu järeldusi teise osamakse tasumise tähtaja kohta. Hagejad teevad oma menetlusdokumentides kostjale erinevaid etteheiteid kogu lepinguperioodi kohta, märkimata konkreetselt, millised asjaolud ja millal muutsid lepingurikkumise oluliseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb selgitada pooltele lepingust taganemise õiguse tekkimise materiaalseid ja formaalseid eelduseid ning anda hagejale võimalus hagi aluseks olevaid asjaolusid VÕS § 116 lg-d 1 ja 2 arvestades selgitada ja vajadusel ka tõendada.
3. Maakohus on jätnud pooltega arutamata ka selle, millised õiguslikud tagajärjed on sellel, kui hagi aluseks olev taganemisavaldus ei kehti (

§ 392lg 1 p 1 ja 3).

Kohus kohaldab õigust ise ja kohtu kohustus on poolte esile toodud faktilised asjaolud õiguslikult kvalifitseerida. Vajaduse korral peab kohus

§ 3401 lg 1 järgi määrama menetlusosalisele tähtaja oma seisukoha selgitamiseks.

Nimelt, kui kohus peaks leidma, et 10 2-22-19302 hagi aluseks olev taganemisavaldus ei kehti, võib tellija taganemisavaldus olla käsitatav lepingu korralise ülesütlemise avaldusena VÕS § 655 lg 1 tähenduses (RKTKo 20.10.2016, 32-1-79-16, p 12). See säte võimaldab tellijal töövõtulepingu igal ajal üles öelda sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud. Eeltoodu on oluline, kuna töövõtulepingust taganemisel teise poole olulise lepingurikkumise tõttu ja selle ülesütlemisel VÕS § 655 lg 1 alusel on erinevad õiguslikud tagajärjed. Tulenevalt VÕS § 188 lg 2 esimesest lausest vabastab kehtiv lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. VÕS § 189 lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist (või üleantu väärtuse hüvitamist VÕS § 189 lg 2 järgi) ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Kui tellija on aga töövõtulepingu VÕS § 655 lg 1 alusel üles öelnud, on töövõtjal jätkuvalt õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on siiski maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Nimetatu võib oluliselt mõjutada poolte esitatud nõudeid. Asja uuel läbivaatamisel tuleb poolte vastastikkuste nõuete võimalikku kvalifikatsiooni arutada ja anda võimalus esitada selle kohta seisukoht. 53. Maakohtu otsuse resolutsioon on ka vastuolus selle põhjendustega ega vasta

§ 442lg-s 5 sätestatud nõuetele.

Resolutsioonist on puudu otsustused kostja vastuhagi osalise rahuldamise ja selle hagejate nõudega tasaarvestamise kohta. 53.1. Kostja esitas hagejate vastu vastuhagi, milles palus lepingu tagasitäitmise võlasuhte tekkimisel kohustada hagejaid andma kostjale üle maja puitosa komplekti ja hüvitama vundamendi ja eelprojekti maksumuse 19 147,44 eurot või tasaarvestama selle hagejate nõudega kostja vastu. Maakohus rahuldas need nõuded osaliselt. Maakohus kohustas oma otsuse resolutsioonis hagejaid andma kostjale üle maja puitosa komplekti ja tasaarvestas kohtuotsuse põhjendavas osas kostja rahalise nõude hagejate vastu 12 000 euro ulatuses hagejate nõudega kostja vastu. Seda ületavas osas jättis maakohus kostja nõude otsuse põhjendavas osas rahuldamata. Selle tulemusel on maakohtu otsuse resolutsioon vastuolus selle põhjendustega nii osas, millega rahuldati hagi kui ka osas, millega rahuldati ja jäeti rahuldamata vastuhagi. 53.2.

§ 442

lg 5 kohaselt peab kohus lahendama otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Seega tuli maakohtul lahendada kohtuotsuse resolutsioonis ka kostja vastuhagis esitatud nõue. Maakohus viitas oma otsuses küll

§ 445lg 1 teisele lausele, kuid on sätet ebaõigesti mõistnud.

Riigikohus on oma praktikas korduvalt rõhutanud, et kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse kohtuotsuse resolutsioonis

§ 445lg 1 teise lause järgi poolte nõuded rahuldatud osas.

Kohus peab seega esmalt

§ 438

lg 1 mõttes otsustama, kas ja millises ulatuses hagi ning vastuhagi rahuldada, ning alles seejärel tasaarvestama

§ 445lg 1 teise lause järgi poolte rahuldatud nõuded.

Otsustused hagi ja vastuhagi rahuldamise kohta peavad olema kajastatud kohtulahendi resolutsioonis ning juhul, kui rahuldati tasaarvestuslik vastuhagi (

§ 373

lg 1 p 3 ja § 445 lg 1 esimene lause), tuleb kohtulahendi resolutsioonis teha eraldi otsustus tasaarvestuse kohta ja märkida kumma poole kasuks ja missuguses ulatuses hagi või vastuhagi pärast tasaarvestuse tegemist rahuldatakse (RKTKo 23.11.2016, 3-2-1-112-16, p 22–24). Asja uuel läbivaatamisel tuleb eeltooduga arvestada. 54.

§ 651

kohaselt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust apellatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud. Kostja märkis oma apellatsioonkaebuses, et vaidlustab maakohtu otsust osas, millega hagi rahuldati ja vastuhagi jäi rahuldamata. Seega ei vaidlusta 11 2-22-19302 kostja sõnaselgelt maakohtu otsust osas, millega maakohus vastuhagi rahuldas. Apellatsioonkaebuse sisust tuleneb aga, et kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et hagejate taganemisavaldus kehtib. Kuna ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebusega selles, et maakohus rikkus lepingust taganemise kehtivuse hindamisel oluliselt materiaal- ja menetlusõiguse norme, on maakohus ebaõigesti rahuldanud ka kostja vastuhagi nõuded, mis tuginevad lepingust taganemise kehtivusel tekkivale tagasitäitmise võlasuhtele. Seetõttu tuleb maakohtu otsus

§ 656

lg 4 alusel tühistada ka osas, millega maakohus vastuhagi rahuldas, ja otsustada poolte vastastikkuste nõuete rahuldamine tervikuna uuesti. 55. Õige on apellatsioonkaebuse etteheide sellele, et maakohus keeldus kohtuotsusega kostja vastuhagi 21.11.2023 täpsustuse menetlusse võtmisest

§ 371lg 2 p 2 alusel.

Viidatud sätte kohaselt võib kohus keelduda avalduse menetlusse võtmisest siis, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Iseenesest on õige maakohtu viide

§-le 368, mille kohaselt saab tuvastushagi esitada üksnes õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks ning üksnes juhul, kui hagejal on selleks õiguslik huvi. Samuti on õige maakohtu selgitus, et kostjal tuleb esitada sooritushagi. Maakohus ei saanud aga keelduda avalduse menetlusse võtmisest, andmata kostjale võimalust selles esinevaid puudusi kõrvaldada. Kostja 21.11.2023 avaldusest on aru saada, et ta soovib, et talle hüvitatakse puitprusside väärtuse vähenemisest tekkinud kahju. Kuna kostja esitas selleks sooritusnõude asemel ebaõigesti tuvastusnõude, tulnuks avaldus jätta

§ 3401lg 1 alusel käiguta ja anda kostjale võimalus nõuetekohase avalduse esitamiseks.

Apellatsioonkaebuses on kostja väljendanud soovi seda teha. Kolleegium märgib, et tagasitäitmise võlasuhte raames võib kostja nõue olla käsitatav ka VÕS § 189 lg 4 alusel, mille kohaselt tuleb hüvitada tagastamisele kuuluva asja väärtuse vähenemine, kui asja halvenemine ei ole tekkinud asja korrapärase kasutamise tulemusena. Eeltoodu tõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ka osas, millega maakohus keeldus kostja 21.11.2023 avalduse menetlusse võtmisest ja saata see tagasi maakohtule menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. 56. Kuna eelnevast tulenevalt on maakohus olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (

§ 351

ja § 392 lg 1 p-d 1–4), tuleb asi saata uueks arutamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis (

§ 657lg 1 p 3).

Apellatsioonimenetluse eesmärk ei ole korraldada uut eelmenetlust (RKTKo 08.12.2021, 2-18-4181/75, p 19). Asja uuel läbivaatamisel tuleb teha kindlaks, kas taganemiseks olid täidetud materiaalsed eeldused, s.o eelkõige, kas asjaolu, millele tuginedes hagejad lepingust taganesid, oli mõjuv põhjus VÕS § 116 lg 1 tähenduses ja kas täidetud olid taganemise formaalsed nõuded, sh avalduse esitamise tähtaegsus. Seejuures tuleb hagejatele anda võimalus tuua esile ja vajadusel tõendada asjaolud, mis muudavad kostja rikkumise oluliseks. Olulise rikkumise hindamisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid ja mõlemapoolseid huve. Juhul kui lepingust taganemise eeldused ei ole täidetud, tuleb pooltega arutada võimalust lahendada esitatud nõuded VÕS § 655 lg 1 alusel (vt ka RKTKo 21.09.2011, 3-2-1-64-11).

1. Ringkonnakohus ei hinda menetlusökonoomia kaalutlustel kostja muid apellatsioonkaebuse väiteid, kuna need ei mõjuta käesoleva asja lahendust. Samuti ei hinda ringkonnakohus poolte väiteid kostja võimaliku puitprusside väärtuse vähenemise nõude kohta, kuna sellist nõuet ei ole veel menetlusse võetud ja maakohus ei ole saanud võimalust sellele hinnangut anda.
2. Kuna maakohtu otsus tühistatakse hagejate põhinõude rahuldamise osas, tuleb see tühistada ka viivisenõude rahuldamise osas, samuti menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse 12 2-22-19302 kindlaksmääramise ja väljamõistmise osas. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel, arvestades asja lahendamise tulemust. (allkirjastatud digitaalselt) 13