← Eesti

3-21-2513/94

Obsah (14)§ 140§ 86§ 92§ 149§ 146§ 31§ 133§ 139§ 145§ 214§ 83§ 217§ 1§ 12

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number Otsuse kuupäev 3-21-2513 5. oktoober 2023 Kohtunik Kadri Palm Haldusasi Menetlusosalised X, Yi, Qi, Wi ja Ci kaebus

), kaitseväe korralduse seadusest (KKS), töötervishoiu ja tööohutuse seadusest (TTOS), nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusest (NETS) ega ühestki muust seadusest. Seega ei esine antud juhul kaebajate suhtes muid seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistavaid asjaolusid, mille alusel oleks vastustajal õigus kaebajaid teenistuskohustuste täitmisest vabastada, ning seetõttu ei ole tegevteenistusest vabastamise käskkirjad kooskõlas selles viidatud õigusliku alusega. Riigikohus on korduvalt märkinud, et õigusliku aluse puudumisel on haldusakt ebaseaduslik. 25.2.

§ 140

lg 1 p 4 erinormiks on § 145 lg 1, mis sätestab, et tegevväelane vabastatakse tegevteenistusest tegevteenistuse nõuetele mittevastavuse korral, kui ilmnevad asjaolud, mis oleks välistanud tema tegevteenistusse võtmise sama seaduse § 83 või § 86 kohaselt. Nimetatud sätte grammatiline tõlgendus viitab otseselt, et need asjaolud oleks pidanud esinema juba teenistusse võtmisel. Eelnevast tulenevalt, ei saa nn koroonatõendi esitamata jätmine olla õiguslikuks aluseks

§ 140lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 lausel teenistusest vabastamiseks.

25.

  1. Eesti Vabariigis on vaktsineerimine vabatahtlik, kuni Riigikogu pole otsustanud vastavat seadust vastu võttes teisiti. Vastustaja ei ole ka viidanud, millise sätte alusel näeb ta ette kohustusliku vaktsineerimise. Üldine viide Vabariigi Valitsuse
  2. mai
  3. a määrusele nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ (edaspidi määrus nr 144) ei anna selgust, millisele õiguslikule alusele täpselt tuginetakse ning miks – määruses ei ole ühtegi sätet, mis näeks ette kohustusliku vaktsineerimise kehtestamise võimaluse tööandjale. 25.
  4. Käskkiri nr 162, mis kohustab teenistujaid vaktsineerima, ei ole kooskõlas Kaitseväe teenistujate õigusi reguleeriva Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 124 lg-ga
  5. 25.
  6. Tegevteenistusest vabastamise käskkirjad koosmõjus käskkirjaga 162 riivavad teenistujate õigust valida endale vabalt tegevusala, elukutse ja töökoht. 25.
  7. Käskkiri nr 162 ei ole kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. PS § 12 lg 1 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Seega on lubamatu teenistujate ebavõrdne kohtlemine nende veendumuste tõttu. 25.
  8. Praegusel hetkel näitavad kõik avalikult kättesaadavad andmed, et COVID-19 vastu vaktsineeritud isikud võivad samamoodi nakatuda ning haigust levitada nagu vaktsineerimata isikud. 25.
  9. Kaebaja Y kasvatab 3-aastast last ning nõuab sellest tulenevalt enda tegevteenistusse ennistamist. Täiendavalt nõuab kaebaja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kaebaja brutopalk oli enne tegevteenistusest vabastamist 1350 eurot kuus (dtl 68-75), seega palub kaebaja kohtul vastustajalt välja mõista igakuine saamata jäänud tulu summas 1350 eurot alates
  10. oktoobrist 2021, mil kaebaja arvestati tegevteenistusest vabastamise käskkirjaga reservi, kuni käesolevas haldusasjas kohtuotsuse või muu menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. 25.
  11. Käesoleva vaidluse puhul on ilmne, et kaebajatel puudub nende teenistusest vabastamisel igasugune süü, sh ei ole nad käitunud hooletult, mistõttu on antud vaidluses 5 3-21-2513 teatud kaebajate puhul kahjuhüvitise väljamõistmine ka suuremas ulatuses kui 15 000 eurot (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-13-16). 25.
  12. Tähtajaliselt teenistusse võetud kaebajate puhul on analoogia korras võimalik lähtuda ka tsiviilasjast nr 2-13-32045, milles Tallinna Ringkonnakohus suurendas töölepingu seaduse (TLS) § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitist 28 kuu keskmise töötasuni. Ringkonnakohus arvestas hüvitise määramisel asjaoluga, et töötajal oli tööandja juures jäänud enne töölepingu erakorralist ülesütlemist töötada veel 28 kuud. Ringkonnakohus lähtus asjaolust, kui kaua poolte töösuhe pidi kestma ning määras selle järgi ka vastava hüvitise. 25.
  13. Kaebaja X palub kohtul mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitis vastavalt avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 105 lg-le
  14. Kaebaja viimase kuue kuu keskmine palk on 1516,41 (bruto) eurot (dtl 50-56). Kaebaja on õigustatud saama hüvitist vähemalt kuue kuu keskmise palga ulatuses, kuivõrd kaebaja kasvatab 2-aastast last (dtl 286). Seega minimaalne hüvitise summa, mida vastustaja on kohustatud kaebajale maksma, on 9098,46 eurot. Kaebaja makstava hüvitise puhul tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et kaebaja võeti tegevteenistusse tähtajalisele ametikohale tähtajaga
  15. a märts. Seega on kaebaja oma elu planeerides arvestanud, et jätkab vastustaja juures teenimist vähemalt kuni
  16. a märtsini ning et sel ajal on talle tagatud ka kindel sissetulek. Sissetulekust ilmajäämine mõjutab kaebaja elu olulisel määral ning seab tema perekonna heaolu ohtu, eriti arvestades, et kaebaja abikaasa on hetkel töötu ning pere ainus sissetulek ongi kaebaja sissetulek. Lisaks tuleb arvesse võtta kaebaja eriala spetsiifilisust ning sellest tulenevat uue töö- või teenistuskoha leidmise keerukust, samuti asjaolu, et kaebaja on Kaitseväe teenistuses olnud juba üle 9 aasta ja 2 kuu ning et kaebajal oli plaanis teenistust jätkata, et tulevikus tekiks tal õigus eripensionile. Tulenevalt eeltoodust palub kaebaja kohtul suurendada hüvitist vähemalt 12 kuu ulatuses, st vähemalt 18 196,88 euroni. 25.
  17. Kaebaja Wi viimase kuue kuu keskmine palk on 1848,03 (bruto) eurot (dtl 51-64). Kaebaja puhul tuleb hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta tema eriala spetsiifilisust ning sellest tulenevat uue töö- või teenistuskoha leidmise keerukust, samuti asjaolu, et kaebaja on Kaitseväes teeninud üle 19 aasta ja 2 kuu ning plaanis teenistuses olla veel vähemalt 10 aastat ja 10 kuud, mille täitumisel oleks kaebajal tekkinud eripensioni saamise õigus. Tulenevalt eeltoodust palub kaebaja kohtul suurendada ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist vähemalt 130 kuu ulatuses, st vähemalt 240 244,33 euroni. 25.
  18. Kaebaja Y palub alternatiivselt, kui kohus ei pea võimalikuks kaebaja teenistusse ennistamist, mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitis vastavalt ATS § 105 lg-le
  19. Kaebaja viimase kuue kuu keskmine palk on 1355,42 eurot (bruto) (dtl 51-56, 68-75). Kaebaja on õigustatud ATS § 105 lg 2 kohaselt saama hüvitist vähemalt kuue kuu keskmise palga ulatuses, kuivõrd kaebaja kasvatab hetkel 3-aastast last (dtl 284). Seega minimaalne hüvitise summa, mida vastustaja on kohustatud kaebajale maksma, on 8132,52 eurot. Kaebajale makstava hüvitise puhul tuleb arvesse võtta veel asjaolu, et kaebaja võeti tegevteenistusse tähtajalisele ametikohale tähtajaga
  20. detsember
  21. a (dtl 65-67). Seega on kaebaja oma elu planeerides arvestanud, et jätkab vastustaja juures teenimist vähemalt kuni
  22. a lõpuni ning et sel ajal on talle tagatud ka kindel sissetulek. Ka esitatud antikehade testist nähtub, et kaebaja on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning tal on tekkinud vastavad antikehad. Seega puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks kaebajaga on teenistussuhe vaktsineerimata jätmise tõttu lõpetatud. Lisaks tuleb arvesse võtta kaebaja eriala spetsiifilisust ning sellest tulenevat uue töö- või teenistuskoha leidmise keerukust, samuti asjaolu, et kaebaja on Kaitseväe teenistuses olnud juba üle 11 aasta ja 3 kuu ning et kaebajal oli plaanis teenistust jätkata, et tulevikus 6 3-21-2513 tekiks tal õigus eripensionile. Tulenevalt eeltoodust palub kaebaja kohtul suurendada ATS § 105 lg 2 alusel välja mõistetavat hüvitist vähemalt 51 kuu ulatuses, st vähemalt 69 126,51 euroni. 25.
  23. Kaebaja Qi viimase kuue kuu keskmine palk on 1354,04 eurot (bruto) (dtl 51-56, 7984). Kaebaja hinnangul peaks tema hüvitise suuruse määramisel arvestama asjaolu, et kaebaja võeti tegevteenistusse tähtajalisele ametikohale tähtajaga
  24. veebruar
  25. a (dtl 77-78). Seega on kaebaja oma elu planeerides arvestanud, et jätkab vastustaja juures teenimist vähemalt kuni
  26. veebruarini
  27. a ning et sel ajal on talle tagatud ka kindel sissetulek. Sissetulekust ilmajäämine mõjutab kaebaja elu olulisel määral ning seab tema perekonna heaolu ohtu, kuivõrd
  28. a suvel, mil kaebaja ei osanud enda tegevteenistusest vabastamist ette näha, soetas kaebaja pangalaenu abiga maja ning on kohustatud tasuma nii pangalaenu kui renoveerimisega seotud kulusid. Samuti plaanis kaebaja enda tähtajalist teenistust pärast
  29. veebruari
  30. a pikendada ning teenida veel Kaitseväes minimaalselt 8 aastat, et tal oleks tekkinud õigus 50% eripensionile, millele oleks täiendavalt lisandunud veel 2% Afganistani missioonidel osalemise eest. Lisaks, kaebaja teenistusest vabastamisega on saanud tõsiselt ning põhjendamatult riivata tema põhiõigus valida elukutset. Kaebaja on väga kitsa kvalifikatsiooniga snaiper instruktor, koolitades snaipreid poolele armeele. Kaebajal oleks aasta lõppedes täitunud 12 aastat teenistust Kaitseväes ning tal oli plaanis teenistust jätkata, et tulevikus tekiks tal õigus eripensionile. Teenistusest vabastamise tõttu saab kannatada riigi kaitsevõimekus ning riik kaotab hea spetsialisti. Samas jääb kaebaja töötuks, kuivõrd kuskil mujal tal enda spetsiifilisi oskusi rakendada võimalik ei ole. Tulenevalt eeltoodust palub kaebaja kohtul suurendada ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist, et see vastaks summale, millele kaebajal oleks olnud õigus, kui tema tähtajaline teenistussuhe oleks lõppenud tähtaegselt, st vähemalt 28 kuu ulatuses, st vähemalt 37 913,04 euroni. 25.
  31. Kaebaja C palub kohtul mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitis vastavalt ATS § 105 lg-le
  32. Kaebaja viimase kuue kuu keskmine palk on 1831,15 eurot (dtl 51-56, 85). Kaebaja hüvitise suuruse määramisel peaks arvestama asjaolu, et tema tööstaaž vastustaja juures on üle 16 aasta ning tal oli plaanis teenistust jätkata, et tulevikus tekiks tal õigus eripensionile. Lisaks viitab kaebaja, et tänasel päeval ei ole tööturul tööpakkumisi, mis vastaksid kaebaja poolt omandatud erialale, seega on kaebaja sunnitud uuesti alustama elukutsevalikute tegemist, mis aga tähendab kaotust sissetulekutes vähemalt selle aja jooksul, mis kaebajal kulub uue elukutse omandamiseks. Madalama kvalifikatsiooninõuetega töö eest ei ole kaebajal ühtlasi võimalik küsida senise tasuga võrdset töötasu, mis tähendab, et kaebaja kaotab sellisele tööle asudes igakuiselt ca 800 eurot enda brutopalgast. Tegemist on kaebaja jaoks olulise sissetuleku kaotusega. Tulenevalt eeltoodust palub kaebaja kohtul suurendada ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist vähemalt 12 kuu ulatuses, st vähemalt 21 973,74 euroni. 25.
  33. Kaebajad viitavad, et nende hinnangul tuleb hüvitiste suurendamisel arvesse võtta ka alljärgnevaid põhjuseid: 1) vaktsineerimiskohustuse kehtestamine on olnud õigusvastane; 2) vastustaja ei ole järginud riskianalüüsi koostamise reegleid, eelkõige ei ole tööandja arvestanud töötajate seisukohtadega; 3) vastustaja kehtestas vaktsineerimiskohustuse olenemata asjaolust, et tema poolt teostatud riskianalüüsist sellise kohustuse kehtestamise võimalikkust ei nähtu; 4) vastustaja ei ole kaalunud teenistujate huve ning teenistujate ametikohaga seonduvat eripära, eelkõige asjaolu, et teenistujatel on spetsiifiline eriala ning väljaõpe ning et neid teadmisi ja oskusi ei ole teenistujatel väljaspool Kaitseväge võimalik rakendada, mis tähendab, et suur osa vabastatud teenistujatest on sunnitud omandama uue elukutse. Samuti ei ole vastustaja arvestanud asjaoluga, et teenistujatel tekib 20-aastase tööstaaži täitumisel õigus eripensionile, millest 7 3-21-2513 kaebajad vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusena nüüd ilma jäävad; 5) vastustajal ei ole teenistujatele muid etteheited peale selle, et viimased ei soovi ennast COVID-19 vastu hetkel vaktsineerida; 6) vastustaja on kohelnud teenistujaid ebaväärikalt, vihjates, et teenistujad, kes ei soovi end vaktsineerida, on rumalad; 7) vastustaja on kuni teenistusest vabastamiseni ähvardanud kaebajaid distsiplinaarkaristusega, eesmärgiga survestada kaebajaid vaktsineerima; 8) vastustaja on teenistujaid survestades andnud teenistujatele mõista, et teenistujatel ei ole mõtet oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda, kuna Kaitsevägi võidab niikuinii; 9) vastustaja on teenistujaid solvanud, paigutades teenistujad avalikult n-ö samasse kasti vaktsiinivastastega, ehkki teenistujad ei ole vaktsiinivastased selle mõiste tavapärases tähenduses; 10) vastustaja tegevus on seadnud ohtu riigikaitse, kuna niivõrd suurte kogemustega ning heade spetsialistide, kellesse on investeeritud rahva maksudest laekuvat raha, Kaitseväest vabastamine on oht riigile. Kaebajatele on teada, et pärast nende vabastamist pidid kolleegid tegema ületunde ning teatud ametikohtadele polnudki kedagi tööle panna.
  34. Kaitsevägi ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised. 26.
  35. Kaitsevägi on „muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistavaks asjaoluks“ pidanud asjaolu, et kaebajad ei ole täitnud Kaitseväe juhataja käskkirjast nr 162 tulenevat dokumendi esitamise nõuet, st kaebajad ei ole esitanud üht järgnevatest tõenditest: COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend. 26.
  36. Kaitsevägi ei nõustu kaebajate seisukohaga, et

§ 86

p 7 grammatiliselt ja teoloogiliselt tõlgendades on selge, et seadusandja on regulatsiooni vastuvõtmisel sätestanud, et asjaolu, mis välistab isiku tegevteenistusse võtmise, peab tulema seadusest kui õigusallikate hierarhias ülimuslikust õigusaktist, mitte määrusest või mõnest õigustrakendavast aktist. 26.

  1. Kaitsevägi ei nõustu ka kaebajate seisukohaga, et asjaolud, mille ilmnemisel tegevväelane vabastatakse tegevteenistusest, peavad esinema juba teenistusse võtmisel. 26.
  2. Isik peab esitama Kaitseväe juhatajale muu dokumendi, mida nõutakse seaduse alusel. Riigikohus on
  3. novembri
  4. a määruses nr 3-21-2241 Kaitseväe tõlgendusega nõustunud ning leidnud, et Riigikohtu senist praktikat arvestades ei saa välistada vaktsineerimisnõuete kehtestamist madalama astme õigusaktiga seaduse alusel. Ka Euroopa Üldkohus on
  5. aprilli
  6. a otsuses (T-710/21) p-des 64-89 leidnud, et kaudne vaktsineerimiskohustus tõendi esitamise näol võib tulla ka madalamalseisvast aktist. 26.
  8. augustil 2021 jõustusid TTOS § 8 lg 3 ja § 13 1 lg 9 alusel määruse nr 144 muudatused. Muudatuste eesmärk oli tagada SARS-Cov-2 viiruse laialdase leviku ajal töökohtadel töötajate tervise ja ohutuse nõuetekohane kaitse. Määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 kohaselt on tööandjal kohustus tagada SARS-CoV-2 viiruse leviku korral töökeskkonnas teiste inimestega kokku puutuvate töötajate nakkusohutus eelkõige läbi töötajate COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise tagamise, SARS-CoV-2 nakkusohutust kinnitava tõendi kontrollimise või töötajate testimise SARS-CoV-2 testiga. 26.
  9. Riskianalüüsi uuendamise käigus selgus, et testimine ei ole piisav meede Kaitseväes nakkusohutuse tagamiseks, mille tulemusel on Kaitseväe juhataja kehtestanud kaitseväe korralduse seadusega antud pädevuse piires Kaitseväes kohustuse esitada nakkusohutuse tõendamiseks käskkirja nr 162 p-s 4 ettenähtud tõend. Järelikult on tegemist seaduse alusel nõutava dokumendiga. Kaitseväes vaktsineerimisnõude kehtestamine halduse 8 3-21-2513 siseaktiga on põhjendatud arvestades adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigiga. 26.
  10. Käskkirjast nr 162 tuleneb, et kui kaebajad soovivad Kaitseväes teenistust jätkata, tuleb neil ennast vaktsineerida. Tegemist on tingimusliku vaktsineerimisnõudega, mis kitsendab küll kaebajate võimalust jätkata tegutsemist senisel ametikohal, kuid tegemist ei ole üldise vaktsineerimissunniga, mis piiraks kaebajate juurdepääsu avalikele teenustele (st erinevalt EIK
  11. aprilli
  12. a otsuses nr 47621/13 jt, Vavřička jt vs. Tšehhi). Sellest erisusest tulenevalt ei pruugi olla tingimata nõutav, et konkreetsel ametikohal jätkamiseks sätestatud vaktsineerimiskohustuse kehtestamise alus peab olema seaduses samavõrra täpselt määratletud nagu üldise vaktsineerimisnõude puhul (Riigikohtu
  13. novembri
  14. a määrus nr 3-21-2241 p 20, Tallinna Ringkonnakohtu määrus 3-21-2918 p 14). Arvestades viidatud kohtute hinnanguid, saab asuda seisukohale, et vastustaja võis Kaitseväe teenistujatele ametikohal jätkamiseks sätestada vaktsineerimistõendi esitamise nõude. 26.
  15. Tegevteenistusest vabastamise käskkirjad sisaldavad õiguslikke ja faktilisi asjaolusid ja ka viidet haldusakti andmise aluseks olevale riskianalüüsile. Samuti on käskkirjades välja toodud põhimotiivid. 26.
  16. Kaitsevägi ei saa algatada töötervishoiuga seotud protsesside (sealhulgas vaktsineerimine) ülevaatamist ja käivitamist sõltuvalt viiruse leviku lainetest, vaid meetmed peavad olema proaktiivsed ning arvestama maksimaalselt nii kõrgenenud ohutasemel tekkivaid Kaitseväe vajadusi kui kindlustama personali tegevuse efektiivsuse ja jätkusuutlikkuse. 26.
  17. Kaitsevägi ei ole eemaldanud valikust testimise nõuet. Kõik võimalused on kaalutud ja põhjendatud. Testimine on meetmeks riskitasemel madal. Kuna kaebajate ametikoht oli riskitasemel keskmine-kõrge, siis ei ole asjakohane viidata seletuskirja osale, mis selgitab kõiki võimalikke meetmeid. 26.
  18. Riskianalüüsi koostamine on tööandja kohustus valida sobivate meetmete vahel ning töötajal ei ole õigus nõuda, et tööandja kasutaks just seda meedet, mis töötajale sobib. Seega ei nõustu vastustaja kaebajate etteheitega, et tööandja ei ole TTOS § 12 lg 3 kohaselt küsinud töötajate seisukohta ja arvestamata on jäetud kaebajate pöördumine. 26.
  19. Vastustaja nõustub kaebajatega, et Eesti Vabariigis on vaktsineerimine vabatahtlik. Kaitsevägi ei ole kehtestanud kohustuslikku vaktsineerimise nõuet, vaid eelduse Kaitseväes teenimiseks, mis ei piira kaebajate põhiseaduslikku õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29 lg 1). 26.
  20. Ringkonnakohus on
  21. novembri
  22. a kohtumääruse 3-21-2237 p-s 14 leidnud, et teatud tegevusvaldkondades tegutsemiseks tuleb arvestada mitte ainult isiklike, vaid ka avalike huvidega ning sellest tulenevalt tuleb vajadusel eelistada isiklikele huvidele avalikke huve. Kaebajatel oli võimalik kaaluda, kas nende jaoks oli olulisem jätkata teenistust Kaitseväes ja esitada nõutav tõend või mitte vaktsineerides teostada ennast teises valdkonnas. Samas määruses märgib ka kohus, et teadmata on, millisel ajahetkel võib riigi julgeolekut puudutav kriisiolukord tekkida. Kui riigi julgeolekut puudutavas kriisiolukorras peaks hakkama kõiki inimeste immuniseerimata jätmisest tekkivaid riske uuesti läbi mõtlema ja otsima kõigile sobivaid lahendusi, ei saaks Kaitsevägi keskenduda kriisiolukorras oma peamise ülesande täitmisele, s.o tagada Eesti riigi kaitsevõime ja riigi julgeolek. Vaidlusaluse meetmega kavandataksegi Kaitseväe võimalikult suurt valmisoleku astet võimalike kriisiolukordade tarvis. 26.
  23. Kaitseväe juhataja
  24. aprilli
  25. a käskkirjaga nr 95 kinnitatud „Kaitseväe sisemäärustik“ p 9 kohaselt lähtutakse Kaitseväe eesmärkide saavutamisel võrdse kohtlemise põhimõttest. Sama määrustiku p 10 kohaselt allutab kaitseväelane kaitseväeteenistuses isiklikud huvid Kaitseväe huvidele. Kaebajad peavad tundma 9 3-21-2513 sisemäärustikku. Kaebajad ei ole varem sisemäärustiku ega

sätestatu osas vastuväiteid esitanud, mis tähendab, et kaebajad on nendega nõustunud ja kohustunud neid sätteid täitma. 26.

  1. Kaebajad ei olnud tõendit esitanud ning ülemal puudus tõendi esitamata jätmise tõttu alustatud haldusmenetluses pädevus kaaluda, kas protsentuaalselt on nõude täitmine vajalik ja kelle suhtes see on vajalik. Erandjuhtudel andis Kaitseväe juhataja pädevuse Kaitseväe peaarstile otsustada meditsiinilistel põhjustel tõendi esitamata jätmise üle. 26.
  2. Kaebajatel puudub õigus nõuda koondamist. Kaebajad leiavad, et vaktsineerimistõendi nõudmine oli sisuliselt ametijuhendi muutmine ulatuses, mis eeldas ametniku nõusolekut. Seega tekkis neil õigus nõuda koondamist ATS § 90 lg 2 alusel. 26.17.

ei näe ette kaitseväelasele nõudeõigust koondamiseks erinevalt ATS § 90 lg-st 2. Tegevväelase nõusolekut on vaja küsida ainult juhul, kui toimub tema nimetamine madalamale rahuaja ametikohale (

§ 92lg 4).

Sellise olukorraga tegemist ei olnud. 26.18. Kuna

-s on eraldi regulatsioon kaitseväelaste koondamise kohta (

§ 149

), siis kohaldub kaebajate koondamissituatsiooni üle otsustamisel

. 26.

  1. Vaktsineerimisnõude kehtestamine ei olnud ametijuhendi muutmine, mis eeldas ametniku nõusolekut ka ATS kohaselt. Tegemist on TTOS alusel kehtestatud tööohutusmeetmega. 26.
  2. Ka Tallinna Halduskohus on analoogses haldusasjas
  3. augusti 2022 otsuses 3-212528 (ei ole jõustunud) nõustunud vastustajaga selles, et praegusel juhul ei ole tegemist koondamissituatsiooniga – kaebaja ametikoht jäi alles ning vaktsineerimisnõuet ei saa pidada teenistuse ümberkorraldamiseks, vastustaja funktsioonid ei muutunud. Sel põhjusel ei ole kaebaja hüvitise nõuded seonduvalt koondamise väidetega põhjendatud. 26.
  4. Koondamine on alati seotud muutustega tööandja asutuse sees ja selle vajaduse hindamine on üksnes tööandja pädevuses. Teenistuja koondamine on diskretsiooniotsus, mistõttu ei ole kaebajal võimalik esitada nõuet, mille sisuks oleks haldusorgani kohustamine tema koondamiseks. 26.
  5. Y on palunud tühistada tema suhtes
  6. oktoobril
  7. a antud käskkiri nr 246P ning ennistada ta tegevteenistusse koos kohustusega hüvitada igakuine saamata jäänud tulu. Kaebaja töötas ametikohal, millel on vajalik riigisaladuse loa olemasolu. Käesoleval hetkel kaebajal riigisaladuse luba ei ole. Loa andjaks on Kaitsepolitseiamet. Kaitsevägi ei saa kinnitada, et Kaitsepolitseiamet väljastab Yile riigisaladuse loa. Ka kohtul puudub pädevus kohustada Kaitsepolitseiametit kaebajale riigisaladuse loa väljastamiseks. 26.
  8. Kaebajad on taotlenud hüvitiste välja mõistmist ulatuses, mis ei ole põhjendatud ega kooskõlas ATS eesmärgiga. Kaebuses välja toodud hüvitise suurendamise põhjused, mille kohaselt vastustaja on kaebajaid ebaväärikalt kohelnud või alandanud, on tõendamata ja tuleb jätta arvesse võtmata. 26.
  9. Kaebajad eksitavad kohut väidetega, et neil on võimatu leida oma erialaspetsiifilisuse tõttu tööd väljaspool Kaitseväge. Sõjaväelise auastme kaotamine ametinimetuse eest vabastab inimese kohustusest vastata kaitseväelasele ettenähtud nõuetele. Kõik ülejäänud teadmised, oskused ja kogemused on jätkuvalt rakendatavad ükskõik, millises Kaitseväevälises organisatsioonis. 26.
  10. Kui kaebajad peavad erialaspetsiifilisuse all silmas sõjaväelist ametikohta, siis juhib Kaitsevägi tähelepanu, et ajavahemikul
  11. veebruar 2018 -
  12. detsember 2019 töötas Y
  13. jalaväebrigaadi tagalapataljoni varustuserühma mobilisatsioonivarude laohoidja ametikohal töölepingu alusel. See tähendab, et ta sai sama tööd teha ka ilma sõjaväelise auastmeta. 26.
  14. Kaebajad ei ole haridustaseme, vanuse või muude asjaolude poolest isikuteks, keda iseloomustaks vähene paindlikkus või kohandumisvõime tööturul või kes kuuluks tööturul riskigruppi. Kaebajad ei ole täpsustanud, milline on nende sedavõrd spetsiifiline 10 3-21-2513 väljaõpe, mis piirab nende võimalusi tööturul ning pole põhjendanud miks neil ei ole võimalik töötada mujal. 26.
  15. X oli teenistusest vabastamise ajal 31-aastane ning tema tähtajaline teenistus pidi lõppema märtsis
  16. Väide, et tema leping oleks muutunud tähtajatuks, ei ole õige. Leping ei muutu automaatselt tähtajatuks. Ka abikaasa töötus ei ole asjaolu, mille eest peaks Kaitsevägi vastutama. 26.
  17. W oli teenistusest vabastamise ajal 39-aastane. Kaebaja tööülesanneteks oli mh meeskonna juhtimine, varuosade hea tundmine, hankemenetluse tundmine. Kaebaja ei selgitanud, miks on taolisi oskusi Kaitseväest väljaspool töötades keeruline rakendada ning selline väide ei ole arvestades tööülesannete kirjeldust ka eluliselt usutav. Kaebajal ei ole tekkinud õigust tegevteenistuspensionile, sest ta ei ole jõudnud pensioniikka ning see ei saabu ka lähitulevikus. 26.
  18. Q oli teenistusest vabastamise ajal 32-aastane. Vastustaja ei saa mitte kuidagi kanda vastutust kaebaja finantsotsuste eest ega nende tagajärjel tekkinud võimalike raskuste eest. Kaebaja väited, et ta on väga kitsa kvalifikatsiooniga snaiper instruktor, koolitades snaipreid poolele armeele, on subjektiivsed. Kaebaja on novembris 2020 kõrvaldatud distsiplinaarjuurdluse ajaks ametikohalt relva ebaseadusliku käitlemise tõttu ning distsiplinaarkaristusena on vähendatud tema põhipalka 20% 6 kuuks. Tegevteenistuses jätkamine ei ole kaebaja planeeritav otsus. Ka tähtajalise teenistussuhte jooksul peab kaitseväelane vastama tegevväelasele ettenähtud nõuetele sh tervisenõudetele, mida hindab arstlik komisjon. Kaitseressursside Ameti arstliku komisjoni
  19. juuni
  20. a otsuse nr 13-4.2/2022/1173 alusel ei vasta või ajutiselt ei vasta Q kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele. Kuna kaebaja ei vastanud tervisenõuetele, siis oleks ka tähtajaline tegevteenistus temaga lõpetatud (

§ 146lg 1 p 3).

Qil ei ole tekkinud õigust tegevteenistuspensionile, sest ta ei ole jõudnud pensioniikka ning see ei saabu ka lähitulevikus. 26.

  1. Ka Wi arstliku komisjoni otsuse tähtaeg saabus
  2. veebruaril 2022 ja tal puudub kehtiv otsus tervisenõuetele vastavuse kohta. Sellest tulenevalt on asjakohatud ja pahatahtlikud kaebajate selgitused ennistamisest loobumise kohta seoses väidetava „kõrgemalt poolt tulnud korralduse“ ja tagakiusamisega. 26.
  3. C oli teenistusest vabastamise ajal 36-aastane. Kaebaja ei ole selgitanud, milline on tema omandatud eriala. Kaebaja peamisteks ülesanneteks oli riigisaladuse kaitse ja nõuete täitmise kontrollimine ning füüsilise julgeoleku tagamine, sh häire- ja valvesüsteemide administreerimine. Kaebaja on läbinud koolitused sõjaväelise auastme tõstmiseks. Sisuliselt on need olnud juhtimisalased koolitused, mida on võimalik rakendada ka väljaspool Kaitseväge. Häire- ja valvesüsteeme ning läbipääsukaarte kasutavad enamus ettevõtteid. Objektide füüsilise turvalisuse tagamisega tegelevad samuti enamus ettevõtteid. Kaitsevägi ei saa olla vastustav selle eest, et kaebaja ei leia omale uut tööd. Uuel töökohal makstav väiksem teenistustasu ei ole selliseks kahjuks, mille eest peaks vastutust kandma vastustaja. Kaebajal ei ole tekkinud õigust tegevteenistuspensionile, sest ta ei ole jõudnud pensioniikka ning see ei saabu ka lähitulevikus. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  4. Esmalt lahendab kohus veel lahendamata taotlused (I) ning seejärel kaebuse sisuliselt (II) ja jagab menetluskulud (III). I 11 3-21-2513
  5. Arvestades kaebustest osalise loobumise ning lõpetamise taotlusi ning kaebuste muutmise taotlusi, on praeguseks ajaks kohtu menetlusse jäänud X kaebus Kaitseväe
  6. oktoobri
  7. a käskkirja nr 250P õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise väljamõistmiseks; Yi kaebus Kaitseväe
  8. oktoobri
  9. a käskkirja nr 246P tühistamiseks, enda teenistusse ennistamiseks ja tasu väljamõistmiseks teenistusest sunnitult puudutud aja eest või alternatiivselt Kaitseväe
  10. oktoobri
  11. a käskkirja nr 246P õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise väljamõistmiseks; Qi kaebus Kaitseväe
  12. oktoobri
  13. a käskkirja nr 265P õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise väljamõistmiseks; Wi kaebus Kaitseväe
  14. oktoobri
  15. a käskkirja nr 245P õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise väljamõistmiseks; Ci kaebus Kaitseväe
  16. oktoobri
  17. a käskkirja nr 248P õigusvastaseks tunnistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise väljamõistmiseks.
  18. Kaebajate esindaja on
  19. augusti
  20. a menetlusdokumendi p-s 2.14 avaldanud (dtl 1464), et Y loobub teenistusse ennistamise nõudest, kuivõrd on asunud selle aasta juulist tööle uuele töökohale. Sama dokumendi p-s 1.2 (dtl 1471) on kaebaja palunud tuvastada Yi suhtes
  21. oktoobril
  22. a antud käskkirja nr 246P õigusvastasus ning muuta kohtu poolt Yi teenistusest vabastamise õiguslikku alust, märkides uueks vabastamise aluseks

§ 149

lg 1 (teenistusest vabastamine koondamise tõttu) ning mõista Kaitseväelt Yi kasuks välja ATS § 105 lg-s 2 sätestatud hüvitis, suurendades seda kohtu õiglase äranägemise järgi vähemalt 51 kuu keskmise töötasuni, st 69 126,51 euroni.

  1. HKMS § 49 lg 3 p-st 5 ja lg-st 6 tulenevalt kohaldatakse kaebusest loobumise sätteid, kui liitkaebusest jäetakse mõni nõue välja, asendamata seda uue nõudega. HKMS § 153 lg 1 kohaselt on kaebajal õigus kaebusest loobuda kuni kaebuse kohta tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Vastavalt HKMS § 152 lg 1 p le 3 lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kohus võtab vastu kaebusest loobumise või kinnitab kompromissi. HKMS § 155 lg 4 kohaselt kohus võtab vastu kaebusest loobumise ja kinnitab kompromissi määrusega, millega ta ühtlasi lõpetab asja menetluse. Arvestades Yi
  2. augusti
  3. a avaldust võtab kohus vastu kaebusest osalise loobumise ning lõpetab haldusasja nr 3-21-2513 menetluse osas, milles Y esitas nõuded Kaitseväe
  4. oktoobri
  5. a käskkirja nr 265P tühistamiseks, enda teenistusse ennistamiseks ja tasu väljamõistmiseks teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud.
  6. Vastustaja on palunud jätta tähelepanuta kaebajate poolt
  7. augustil 2023 esitatud tõendid ja jätta need asja juurde võtmata (dtl 1621). Vastustaja on seisukohal, et igapäeva perioodikas avaldatud artiklid, arvamused ja refereeringud ei ole teaduslike ega meditsiiniliste seisukohtade tõendamiseks kohased ning nende arvestamine võib moonutada tõenditele kogumis antud hinnanguid. Kohus rahuldab vastustaja taotluse ja jätab kaebajate esindaja poolt
  8. augustil
  9. a esitatud menetlusdokumendi lisad 1-12.5 (dtl 1474-1510) asja juurde võtmata. HKMS 62 lg 2 on sätestatud, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kaebajate esitatud artiklid ei ole asjakohased ega tõenda konkreetse kaebuse asjaolusid, igapäeva perioodika sisu ei ole seotud kaebajate töösuhete korraldusega. Samuti, arvestades, et kaebajate töövõimetuslehtedel viibimine või mitte viibimine ei ole vaidluse esemeks ega ole kuidagi seotud kaebajate teenistusest vabastamisega, jätab kohus kaebajate tervise ja töövõimetuslehtedega seotud seisukohad ja tõendid asja juurde võtmata ja sellest tulenevalt ka tähelepanuta. 12 3-21-2513 II
  10. Hinnanud poolte väiteid ja kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et kaebajate kaebused on üldjoontes põhjendatud ning tuleb rahuldada.
  11. Esmalt märgib kohus Eesti Kaitseväe
  12. augusti
  13. a käskkirjaga nr 162 seonduvalt, et Riigikohtu
  14. novembri
  15. a määrusest haldusasjas nr 3-21-2071 tuleneb, et käskkirjaga nr 162 kehtestatud nõue on mõjult võrdväärne vaktsineerimiskohustusega. Kohustus esitada käskkirja p-s 4 märgitud tõend tähendab terve ja haigust mittepõdenud inimese jaoks sisuliselt vaktsineerimise kohustust, kuna vaktsineerimine on teenistussuhte jätkamise eelduseks. Kuivõrd selle tõendi saamine olukorras, kus isik ei olnud haigust põdenud, eeldas enda vaktsineerimist, oli korraldus sisuliselt suunatud kohustamiseks end vaktsineerida. Seda on leidnud ka Tartu Ringkonnakohus
  16. jaanuari
  17. a otsuses tsiviilasjas nr 2-21-17265 (p 7.2) ja
  18. juuli
  19. a otsuses tsiviilasjas nr 2-21-17151 (p 10).
  20. Samuti on Riigikohus
  21. novembri
  22. a määruses 3-21-2241 leidnud, et Kaitseväes kehtestatud vaktsineerimiskohustusele alternatiivseid meetmeid hetkel ei esine, sest massiline testimine ei aita lisaks suurtele kuludele vältida kaitseväelaste nakatumist väljaspool teenistust ja vaktsineerimisnõude eesmärk on just vähendada teenistujate seas nakatumise ohtu üleüldse. Praegused teadmised osutavad piisavalt vaktsiinide efektiivsusele ja tõsiselt võetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta praegu ei ole (p-d 27–28).
  23. Uudse ohtliku nakkushaiguse korral tuleb arvestada, et teave täieneb ja muutub pidevalt. Samas nõustub kohus vastustajaga selles, et käskkirja nr 162 kehtestamise ajal oleva info kohaselt sai eeldada, et vaktsineerimine võimaldab vastustajal riigikaitselise tegevuse korraldamisel esmajoones vähendada tegevteenistujate raske haigestumise riski ning vähemal määral viiruse ülekandumist. Vaktsineerimisnõude eesmärgid olid kahtlemata äärmiselt kaalukad (s.o teiste isikute elu ja tervise kaitse). Tallinna Ringkonnakohus pidas
  24. novembri
  25. a määruses asjas nr 3-21-2237 vajalikuks täiendavalt märkida (p 10), et lisaks viimati nimetatud eesmärkidele tuleb kaalukaks eesmärgiks pidada ka riigi kaitsevõime tagamist igas ettenägematus olukorras. Riigil võib olla vajalik oma kaitsevõimet iga hetk reaalselt kasutada ja sellisel hetkel kaitsevõime kasutamine erineks märgatavalt tavaolukorras tegutsemisest. Kaitseväes olevate inimeste üheaegsel kasutamisel riigi julgeoleku tagamiseks ei oleks eelduslikult võimalik järgida neid meetmeid, mis aitaksid vaktsineerimata inimestest lähtuvat nakkusohtu vähendada kuni nullini. Kaitsevõime kasutamist raskendaks see, kui vajalikud inimesed, kes ei ole vaktsineeritud, ei saaks kriitilisel hetkel tulenevalt COVID-19 haigusest oma ülesandeid riigi julgeoleku tagamisel ühiselt täita. Tingimusliku vaktsineerimise kohustuse osas on olemas piisavad lisatagatised: vaktsiini ohutuse hindamine, võimalike vastunäidustuste hindamine, kasutusel olevate vaktsiinide seire, kaitseväelastele hüvitamismehhanism (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  26. novembri
  27. a määrus asjas nr 3-21-2241, p 31).
  28. TTOS § 13 lg 2 võimaldab kehtestada bioloogilisest ohutegurist ohustatuse korral, sh ka SARS-CoV-2 viiruse leviku korral, rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse meetmed, kui tulenevad õigusaktidest. Riigikohtu hinnangul võivad TTOS § 13 lg 2 ja määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 anda käskkirja nr 162 p-le 4 piisava õigusliku aluse (Riigikohtu
  29. novembri
  30. a määrus asjas nr 3-21-2241, p 24). TTOS § 1 lg 2 järgi laieneb see seadus ka kaitseväelaste teenistustingimustele niivõrd, kuivõrd eriseadusega või nende alusel kehtestatud 13 3-21-2513 õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti. TTOS § 4 lg-ga 1 ja § 13 lg-ga 2 on tööandjale antud õigus kehtestada ettevõttes (sh riigiasutuses) töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Seda õigust ei piira

§ 31

lg 6, sest TTOS § 13 lg 2 lubab sõnaselgelt kehtestada õigusaktides ettenähtust rangemad nõuded ning

ega selle rakendusaktid ei sätesta rangemate tingimuste kehtestamise õiguse suhtes erandit.

  1. Kohus on seisukohal, et Eesti Kaitseväe
  2. augusti
  3. a käskkirjaga nr 162 ei saanud ühepoolselt muuta ametniku tervisele seatud nõudeid selliselt, et nõue muutub sisuliselt üleöö teenistusülesannete täitmise eelduseks. Selliseks muudatuseks oli käskkirjaga kehtestatud vaktsineerimisnõue, kuivõrd nõude täitmiseta polnud teenistuses võimalik jätkata. Seega oli tegemist muudatusega, mille rakendamine eeldas ametniku nõusolekut, ning kaebaja teenistusest vabastamisel oleks tulnud ta koondada

§ 149lg 1 alusel teenistuse ümberkorraldamise tõttu.

Sarnasele järeldusele on jõudnud kohtud, lahendades analoogseid tsiviilasju (Tartu Ringkonnakohtu

  1. juuli
  2. a otsus asjas nr 2-21-17151 ja
  3. jaanuari
  4. a otsus asjas nr 2-21-17265). Tegevteenistusest vabastamise käskkirjad
  5. Asja materjalide kohaselt vabastas Eesti Kaitsevägi X tegevteenistusest ja ametikohalt
  6. oktoobri
  7. a käskkirjaga nr 250P (dtl 215-217), Wi
  8. oktoobri
  9. a käskkirjaga nr 245P (dtl 219-221), Yi
  10. oktoobri
  11. a käskkirjaga nr 246P (dtl 223-225), Ci
  12. oktoobri
  13. a käskkirjaga nr 248P (dtl 230-232) ning Qi
  14. oktoobri
  15. a käskkirjaga nr 265P (dtl 227-228). Käskkirjade õiguslike alustena viitas Eesti Kaitsevägi

§ 133

p-le 2, § 139 lg 1 p-le 1, lg-tele 2, 3 ja 5, § 140 lg 1 p-le 4, lg-le 6, § 145 lg-le 1, § 214 lg-le 1, lg 2 p-le 2, Kaitseväe juhataja

  1. juuni
  2. a käskkirja nr 140 „Volitused tegevväelaste tegevteenistusse võtmiseks, tegevteenistusest vabastamiseks ja rahuaja ametikohale nimetamiseks ja ametikohalt vabastamiseks“ p-le
  3. 39.

§ 133

p 2 näeb ette, et rahuaja ametikohalt vabastatakse tegevväelane kelle tegevteenistussuhe lõpeb.

§ 139

lg 1 p 1 kohaselt lõpeb tegevväelase tegevteenistussuhe tegevteenistusest vabastamisega. Sama sätte lg-te 2, 3 ja 5 kohaselt lõpetab tegevväelasega tegevteenistussuhte Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem, kui samas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tegevväelase vabastamisel loetakse tegevteenistussuhe lõppenuks käskkirjas märgitud kuupäevast arvates, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tegevteenistussuhte lõpetamise käskkiri peab sisaldama vähemalt järgmisi andmeid: 1) tegevväelase ees- ja perekonnanimi ning auaste; 2) rahuaja ametikoha nimetus, millel tegevväelane teenis; 3) tegevteenistussuhte lõppemise põhjendus; 4) tegevteenistussuhte lõppemise alus täpse viitega seaduse sättele; 5) tegevväelasele makstav hüvitis, sealhulgas hüvitis kasutamata puhkusepäevade eest, kui vabastamisega kaasneb hüvitise maksmine; 6) tegevteenistussuhte lõppemise kuupäev; 7) vaidlustamisviide.

§ 140

lg 1 p 4 sätestab, et tegevväelane vabastatakse tegevteenistusest tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavuse korral. Sama sätte lõike 6 kohaselt loetakse tegevväelane reservis olevaks isikuks teenistusest vabastamisele järgnevast päevast arvates, kui samas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Teenistusest vabastamisest teavitatakse Kaitseressursside Ametit.

§ 145

lg 1 sätestab, et tegevväelane vabastatakse tegevteenistusest tegevteenistuse nõuetele mittevastavuse korral, kui ilmnevad asjaolud, mis oleks välistanud tema tegevteenistusse võtmise sama seaduse § 83 või § 86 kohaselt.

§ 214puudutab vaide esitamist.

  1. Vaidlusaluste käskkirjade põhjendustest nähtub, et kaebajad vabastati ametikohalt ja tegevteenistusest, kuna nad ei esitanud nõutavat dokumenti – täpsemalt käskkirjaga nr 162 14 3-21-2513 kehtestatud ühte järgnevatest tõenditest: COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend. Vastustaja leidis, et lähtudes Kaitseväe juhataja käskkirjast nr 162, kehtib Kaitseväes teenistusse võtmise tingimusena käskkirja nr 162 p-s 4 sätestatud dokumendi nõue ning tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavus on tegevteenistuse vabastamise alus.
  2. Riigikohtu üldkogu on
  3. märtsi
  4. a otsuses asjas nr 5-19-29 p-des 60 ja 61 leidnud, et ATS § 15 p-i 5 ja § 95 lg 1 järgi tuleb asjaolud, mille ilmnemine või tekkimine välistab isiku olemise vanglateenistuses, sätestada seaduses. Asjaolud, mis välistavad isiku vanglateenistusse võtmise või vanglateenistuses olemise, on sätestatud ATS § 14 lg-s 1, § 15 p-des 1-4 ja VangS § 114 lg-s
  5. Ükski nimetatutest ei näe vanglateenistuse ametniku teenistusse võtmist või teenistuses olemist välistava asjaoluna ette tema mittevastavust tervisenõuetele. Nõue, et absoluutse meditsiinilise vastunäidustuse esinemine välistab isiku vanglateenistusse võtmise või vanglaametniku erialale õppima asumise, on sätestatud määruse nr 12 § 5 lg 2 esimeses lauses. Hoolimata mõningatest tõlgendusraskustest on asjaolu, et osale tervisenõuetele mittevastav isik ei sobi teenistusse, tagasiviidav seadusliku aluseni, sest VangS § 146 lg-s 1 sätestatud vanglateenistuse ametniku tervisekontrolli eesmärk on tuvastada muu hulgas ametnikule pandud kohustuste täitmist takistavate tervisehäirete puudumine.
  6. Kohus lähtub ka praeguse asja lahendamisel Riigikohtu üldkogu eelpool esitatud seisukohtadest, sest ATS § 15 p 5 sätestab sarnaselt

§ 86

p-le 7, et teenistusse ei võeta isikut, kui esineb muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu. Seega peaks tingimus, mis välistab isiku teenistusse võtmise, olema sätestatud seaduses. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole.

§ 31

lg 6 sätestas vaidlusaluse käskkirja andmise ajal, et kaitseväeteenistuskohustuslase ja tegevväelase teenistusülesande täitmise tervisenõuded kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Selleks määruseks oli Vabariigi Valitsuse

  1. märtsi
  2. a määrus nr 45 „Kaitseväeteenistuskohustuslasele ja tegevväelasele teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuded“. Määruses nr 45 ega selle lisades ei sätestatud tegevväelase vaktsineerimiskohustust. Kuna tegevväelase vaktsineerimiskohustus kehtestati Kaitseväe juhataja
  3. augusti
  4. a käskkirjaga nr 162, ei tulenenud vastav tervisenõue seadusest ega olnud antud määrusena seaduse alusel

§ 86

p 7 tähenduses, mistõttu ei sätestanud viidatud aktid seaduslikku eeldust kaebaja vabastamiseks

§ 140lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 alusel.

Sellel seisukohal on olnud ka Tallinna Ringkonnakohus

  1. märtsi
  2. a otsuses asjas nr 3-21-2712 (p 28). Lisaks on ringkonnakohus viidatud otsuses selgitanud, et TTOS alusel on tööandjal õigus kehtestada töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid töötaja enda tervise kaitseks (TTOS § 2), kuid mitte teenistussuhte eeldusi ning nõudeid asutuse toimepidevuse tagamiseks. Need tulenevad teenistussuhteid reguleerivatest seadustest ja määrustest. Teenistusest vabastamise alust ei saa tuletada ka

§ 83

lg 2 p-st 5, mis reguleerib teenistusse võtmise vormistuslikku külge, mitte teenistussuhte eelduste ühepoolses korras muutmist. 43. Seega ei ole asjakohane ka vaidlusalustes tegevteenistusest vabastamise käskkirjades toodud viide

§ 83

lg 2 p-le 5.

§ 83

lg 2 sätestab, et tegevteenistusse asuda sooviv isik peab Kaitseväe juhatajale või tema volitatud ülemale esitama Kaitseressursside Ameti kaudu: 1) allkirjastatud taotluse koos kinnitusega, et ta vastab seaduses sätestatud nõuetele; 2) elulookirjelduse; 3) tunnistuse või diplomi nõutava kvalifikatsiooni või hariduse kohta; 4) isikut tõendava dokumendi; 5) muud seadusega või seaduse alusel nõutavad dokumendid. Seega nähtub ka

§ 83lg 2 p-st 5, et nõutavad dokumendid on kehtestatud seadusega või seaduse alusel.

15 3-21-2513

  1. Vaktsineerimiskohustuse kehtestamine ei ole teenistuskohustuse täitmiseks antav käsk KKS tähenduses, vaid täiendav tervisenõue isikule teenistussuhte jätkamiseks (
  2. märtsi
  3. a otsuses asjas nr 3-21-2712 p-s 27). Isegi kui tegemist oleks käsuga teenistuskohustuste täitmiseks, saaks käsu täitmata jätmise eest isiku teenistusest vabastada eelkõige distsiplinaarmenetluse tulemusena (

§ 140

lg 1 p 7, § 148, § 166, § 177), kuid sellise olukorraga praegu tegemist pole olnud.

  1. Eeltoodust tulenevalt ei saanud Kaitseväe juhataja
  2. augusti
  3. a käskkirjast nr 162 tuleneva nõude järgimata jätmine kaebajatele kaasa tuua nende teenistusest vabastamist

§ 140lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 alusel.

Järelikult olid Kaitseväe

  1. oktoobri
  2. a käskkirjad nr 250P, 245P, 246P, 248P ja
  3. oktoobri
  4. a käskkiri nr 265P kaebajate teenistusest vabastamise kohta õigusvastased ning tähtsust ei oma vaktsineerimiskohustuse kehtestamise õiguspärasus.
  5. Kohus märgib täiendavalt, et nõustub kaebajatega, et seadusandja eesmärgiks

§ 86

p-i 7 kehtestamisel oli "muud teenistusse võtmist välistavad asjaolud" piiritleda seaduses sätestatud nõuetega. Kaebajad viitavad ka sellele, et

§ 140

lg 1 p 4 erinormiks on § 145 lg 1, mis sätestab, et tegevväelane vabastatakse tegevteenistusest tegevteenistuse nõuetele mittevastavuse korral, kui ilmnevad asjaolud, mis oleks välistanud tema tegevteenistusse võtmise sama seaduse § 83 või § 86 kohaselt. Nimetatud sätte grammatiline tõlgendus viitab kaebajate sõnul otseselt sellele, et need asjaolud oleks pidanud esinema juba teenistusse võtmisel. Selle seisukohaga kohus ei nõustu.

§ 145

lg 1 sõnastusest saab järeldada, et isik on juba tegevteenistuses ja teenistuses olemise ajal tulevad ilmsiks asjaolud, mis oleks välistanud tema teenistusse võtmise.

§ 86näeb ette eeldused, mil isikut ei võeta tegevteenistusse.

Nii näiteks ei võeta tegevteenistusse isikut, kes on kriminaalasjas kahtlustatav või süüdistatav; kes on erakonna liige; kelle valimiskomisjon on registreerinud Riigikogu, Euroopa Parlamendi või kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel kandidaadina. Kõik

§-s 86 sätestatud eeldused võivad realiseeruda alles tegevteenistuse ajal ja saavad seetõttu olla tegevteenistusest vabastamise aluseks.

  1. Eelnevat arvesse võttes rahuldab kohus X nõude Kaitseväe
  2. oktoobri
  3. a käskkirja nr 250P õigusvastaseks tunnistamiseks, Qi nõude Kaitseväe
  4. oktoobri
  5. a käskkirja nr 265P õigusvastaseks tunnistamiseks, Wi nõude Kaitseväe
  6. oktoobri
  7. a käskkirja nr 245P õigusvastaseks tunnistamiseks, Yi nõude Kaitseväe
  8. oktoobri
  9. a käskkirja nr 246P õigusvastaseks tunnistamiseks ja Ci nõude Kaitseväe
  10. oktoobri
  11. a käskkirja nr 248P õigusvastaseks tunnistamiseks. Teenistusest vabastamise aluse muutmise ja Kaitseväelt kaebajate kasuks hüvitise väljamõistmise taotlused
  12. Kaebajate hinnangul esines tegelikult teenistusest vabastamisel koondamissituatsioon.

§ 149

lg 1 sätestab, et koondamine on tegevväelase vabastamine tegevteenistusest rahuaja ametikohtade arvu vähendamise või teenistuse ümberkorraldamise tõttu. Kaebajate hinnangul saab „teenistuse ümberkorraldamise“ mõiste sisustamisel lähtuda ATS § 90 lg 1 pst 3, mille kohaselt võib ametiasutus ametniku teenistusest vabastada koondamise tõttu, kui põhjendatud juhul muudetakse ametijuhendit ulatuses, milles see eeldab ametniku nõusolekut, 16 3-21-2513 ja ametnik ei ole seda koondamissituatsioonile. andnud. Vastustaja ei nõustu kaebajate hinnanguga 49. Kohus on seisukohal, et kuna kaebajad vabastati teenistusest õigusvastaselt, on neil õigus nõuda teenistusest vabastamise aluse muutmist.

§ 217

sätestab seejuures, et õigusvastaselt tegevteenistusest vabastamise korral on tegevväelasel nõudeõigus ATS-is sätestatud korras. 50. Kohus peab põhjendamatuks vastustaja seisukohta (dtl 1370), et

eelnõu (172 SE) seletuskirja kohaselt võib tegevväelast koondada vaid juhul, kui sõjaväelise auastmega ametikohtade arvu ülempiiri vähendatakse või asutuse funktsioonid muutuvad ning et käesoleva juhtumi puhul ei ole kumbki eeldus täidetud.

§ 149lg 1 kohaselt on koondamise aluseks muuhulgas teenistuse ümberkorraldamine.

51. Kohtu hinnangul oleks õigeks kaebajate tegevteenistusest vabastamise õiguslikuks aluseks

§ 140

lg 1 p 8 (koondamine).

§ 149

lg 1 sätestab, et koondamine on tegevväelase vabastamine tegevteenistusest rahuaja ametikohtade arvu vähendamise või teenistuse ümberkorraldamise tõttu. Vastustaja poolt ilma seaduses sätestatud otsese õigusliku aluseta halduse siseaktiga tegevväelase tervisenõuetele uue lisanõude kehtestamist (vaktsineerimiskohustust) tuleb lugeda Kaitseväe poolseks teenistuse ümberkorraldamiseks. Juhul, kui sellise teenistuse ümberkorraldamise tõttu ei vasta tegevteenistuses olev isik enam ametikohast tulenevatele uutele nõuetele, siis tulnuks selline tegevteenistuses olev isik teenistusest vabastada

§ 140lg 1 p 8 ja § 149 lg 1 alusel seoses koondamisega.

52. Eelnevast tulenevalt muudab kohus kaebajate teenistusest vabastamise alust selliselt, et kaebajad vabastatakse tegevteenistusest ja ametikohalt seoses koondamisega

§ 140lg 1 p 8 ja § 149 lg 1 alusel.

Seetõttu tuleb Kaitseväelt mõista kaebajate kasuks välja koondamisega seotud hüvitis vastavalt

§ 149

lg-le 4 ning hüvitis õigusvastase tegevteenistusest vabastamise eest vastavalt

§ 1lg-le 3 ja ATS § 105 lg-tele 1 ja 2.

Et kaebajad tuli teenistusest vabastada koondamise tõttu, on neil vastavalt tegevteenistusest vabastamise ajal kehtinud

§ 149

lg 4 p-dele 3 ja 4 õigus koondamishüvitisele järgmiselt: viis kuni kümme aastat tegevteenistusstaaži – viie kuu põhipalk (X); kümme ja rohkem aastat tegevteenistusstaaži – kümne kuu põhipalk (W, Y, Q ja C).

  1. Lisaks tuleb kaebajatele maksta hüvitist õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest ATS § 105 lg-te 1 või 2 alusel. Kaebajate teenistusest vabastamise ajal kehtinud ATS § 105 lg-d 1 ja 2 sätestasid, et õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Ametnikul, kes on rase, kellel on õigus rasedus- ja sünnituspuhkusele, kes kasvatab alla seitsmeaastast last või kes on valitud ametnike esindajaks, on õigus nõuda õigusvastaselt teenistusest vabastamise korral vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kuue kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. ATS § 105 lg 3 järgi lg-s 1 nimetatud hüvitise piir ei kehti, kui ametnik vabastati teenistusest ATS §-s 13 nimetatud võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes.
  2. Kohtul on lai diskretsioon hüvitise suuruse muutmise üle vastavalt teenistussuhte lõpetamise asjaoludele ja mõlema poole huvidele. Hüvitis peab olema kohane ja 17 3-21-2513 proportsionaalne. Riigikohus selgitas
  3. oktoobri
  4. a otsuses asjas nr 3-3-1-13-16, p-s 29, et ATS § 105 lg-st 1 saab järeldada, et kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks ei ole vaja kindlaks teha muid asjaolusid peale teenistussuhte õigusvastase lõpetamise. Kui tahetakse määrata eelnimetatust suuremat (või väiksemat) hüvitist, tuleb lisaks eeldatavalt tekkinud kahju suurusele arvesse võtta ka teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve.
  5. Kohus ei nõustu kaebajatega, et kõik nende poolt kaebuses (vt käesoleva otsuse p 25.16) välja toodud asjaolud on äärmiselt olulised ning vajalikud, et kohus saaks oma kaalutlusõigust teostada. Paljasõnalised ja tõendamata on kaebaja väited selle kohta, et vastustaja on vihjanud, et teenistujad, kes ei soovi end vaktsineerida, on rumalad; et vastustaja on kuni teenistusest vabastamiseni ähvardanud teenistujaid distsiplinaarkaristusega, eesmärgiga survestada teenistujaid vaktsineerima; et vastustaja on teenistujaid survestades andnud teenistujatele mõista, et teenistujatel ei ole mõtet oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda, kuna Kaitsevägi võidab niikuinii; et vastustaja on teenistujaid solvanud, paigutades teenistujad avalikult n-ö samasse kasti vaktsiinivastastega, ehkki teenistujad ei ole vaktsiinivastased selle mõiste tavapärases tähenduses. Samuti ei oma hüvitise väljamõistmisel tähtsust, kas vastustaja järgis riskianalüüsi koostamise reegleid või kas riskianalüüsist nähtus vaktsineerimiskohustuse kehtestamise võimalikkus.
  6. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja teenistujaid ebavõrdselt kohelnud. Teenistujate ebavõrdne kohtlemine esineks olukorras, kus sarnastele tunnustele vastavaid teenistujaid ebavõrdselt koheldakse. Asja materjalidest nähtuvalt kohaldus Kaitseväes tõendi esitamise nõue kõikidele ametikohtadele, seega ei koheldud ühtegi töökohta erisustega ning kaebajaid ei vabastatud teenistusest ATS §-s 13 nimetatud võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes. Kaebajad ei ole kohtule esitanud diskrimineerimise tõendamiseks piisavalt tõendeid. Seetõttu ei ole selles asjas põhjendatud hüvitise suurendamine ATS § 105 lg 3 alusel võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumise tõttu.
  7. Kaebajad paluvad kohtul mõista vastustajalt hüvitis välja järgmiselt.
  8. X palub kohtul mõista vastustajalt tema kasuks välja hüvitis vastavalt ATS § 105 lg-le
  9. X on selgitanud, et tema viimase kuue kuu keskmine palk on 1516,41 eurot (bruto) (dtl 5056). Kaebaja leiab, et on õigustatud ATS § 105 lg 2 kohaselt saama hüvitist vähemalt kuue kuu keskmise palga ulatuses, kuivõrd ta kasvatab hetkel 2-aastast last (lapse sünnitõend dtl 286). Seega minimaalne hüvitise summa, mida vastustaja on kohustatud kaebajale maksma, on 9098,46 eurot. Kaebaja leiab aga, et temale makstava hüvitise puhul tuleb arvesse võtta veel ka asjaolu, et kaebaja võeti tegevteenistusse tähtajalisele ametikohale tähtajaga
  10. a märts. Seega on kaebaja oma elu planeerides arvestanud, et jätkab vastustaja juures teenimist vähemalt kuni
  11. a märtsini ning et sel ajal on talle tagatud ka kindel sissetulek. Sissetulekust ilmajäämine mõjutab kaebaja elu olulisel määral ning seab tema perekonna heaolu ohtu, eriti arvestades, et kaebaja abikaasa on hetkel töötu ning pere ainus sissetulek ongi kaebaja sissetulek. Lisaks tuleb arvesse võtta kaebaja eriala spetsiifilisust ning sellest tulenevat uue töö- või teenistuskoha leidmise keerukust, samuti asjaolu, et kaebaja on Kaitseväe teenistuses olnud juba üle 9 aasta ja 2 kuu ning et kaebajal oli plaanis teenistust jätkata, et tulevikus tekiks tal õigus eripensionile. Tulenevalt eeltoodust palub kaebaja kohtul suurendada ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist vähemalt 12 kuu ulatuses, st vähemalt 18 196,88 euroni. 18 3-21-2513
  12. Kohus leiab, et kaebaja nõue 12 kuu suuruse hüvitise väljamõistmiseks on põhjendatud ja rahuldab selle. Nagu kohus eelnevalt märkis on kaebajal õigus viie kuu suurusele põhipalgale seoses 9 aastase tegevteenistusstaažiga. Samuti puudub vaidlus, et kaebaja kasvatas tema teenistusest vabastamise ajal alla 7-aastast last (

§ 217ja ATS § 105 lg 2).

Kaebaja teenistusest vabastamise ajal kehtinud ATS § 105 lg 2 nägi alla 7-aastast last kasvatavale teenistujale, kes vabastati teenistusest õigusvastaselt, ette õiguse nõuda hüvitist ametniku kuue kuu keskmise palga ulatuses. Alates

  1. novembrist 2021 jõustus seaduse muudatus, mis nägi ette õiguse nõuda hüvitist ametniku 12 kuu keskmise palga ulatuses. Tallinna Ringkonnakohtu analoogsest asjast nr 3-21-2712 (p 29) järeldub, et kohaldada tuleb kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud seaduse redaktsiooni, kuna kohus teeb asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Ehkki nii tekib õigusnormile praegusel juhul ebaehtne tagasiulatuv mõju, on seda peetud õigusteoorias lubatavaks, kui selliselt suurendatakse isiku üldist heaolu. Seega on põhjendatud kaebaja taotlus mõista talle hüvitis välja 12 kuu ulatuses.
  2. W on selgitanud, et tema viimase kuue kuu keskmine palk on 1848,03 eurot (bruto) (dtl 51-64). Kaebaja leiab, et tema puhul tuleb hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta tema eriala spetsiifilisust ning sellest tulenevat uue töö- või teenistuskoha leidmise keerukust, samuti asjaolu, et ta on Kaitseväes teeninud üle 19 aasta ja 2 kuu ning plaanis teenistuses olla veel vähemalt 10 aastat ja 10 kuud, mille täitumisel oleks kaebajal tekkinud eripensioni saamise õigus. Tulenevalt eeltoodust palub kaebaja kohtul suurendada ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist vähemalt 130 kuu ulatuses, st vähemalt 240 244,33 euroni.
  3. Kohus peab kaebajale 130 kuu ulatuses hüvitise väljamõistmist ilmselgelt põhjendamatuks. Vastustaja on kohtule selgitanud, et Wi tööülesanneteks oli mh meeskonna juhtimine, varuosade hea tundmine, hankemenetluse tundmine. Kaebaja on märkinud, et Kaitseväe varuosad, millega ta tegeles, on nii spetsiifilised, et nende teadmistega pole tsiviilkäibes midagi peale hakata. Kohus nõustub vastustajaga, et selline väide ei ole arvestades kaebaja tööülesannete kirjeldust ka eluliselt usutav. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et Wil ei ole tekkinud õigust tegevteenistuspensionile, sest ta ei ole jõudnud pensioniikka ning see ei saabu ka lähitulevikus. Hüvitise väljamõistmisel ei ole asjakohased vastustaja selgitused selle kohta, et Wi arstliku komisjoni otsuse tähtaeg saabus
  4. veebruaril 2022 ja tal puudub kehtiv otsus tervisenõuetele vastavuse kohta. Arvestades, et kaebajal on õigus kümne kuu põhipalgale seoses tegevteenistusstaažiga, mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks kokku hüvitise 12 kuu ulatuses.
  5. Y leiab, et on õigustatud ATS § 105 lg 2 kohaselt saama hüvitist vähemalt kuue kuu keskmise palga ulatuses, kuivõrd kaebaja kasvatab hetkel 3-aastast last. Kaebaja leiab aga, et temale makstava hüvitise puhul tuleb arvesse võtta veel ka asjaolu, et kaebaja võeti tegevteenistusse tähtajalisele ametikohale tähtajaga
  6. detsember
  7. a. Seega on kaebaja oma elu planeerides arvestanud, et jätkab vastustaja juures teenimist vähemalt kuni
  8. a lõpuni ning et sel ajal on talle tagatud ka kindel sissetulek. Lisaks tuleb arvesse võtta kaebaja eriala spetsiifilisust ning sellest tulenevat uue töö- või teenistuskoha leidmise keerukust, samuti asjaolu, et kaebaja on Kaitseväe teenistuses olnud juba üle 11 aasta ja 3 kuu ning et kaebajal oli plaanis teenistust jätkata, et tulevikus tekiks tal õigus eripensionile. Tulenevalt eeltoodust palub kaebaja kohtul suurendada ATS § 105 lg 2 alusel välja mõistetavat hüvitist vähemalt 51 kuu ulatuses, st vähemalt 69 126,51 euroni.
  9. Kohus peab kaebajale 51 kuu ulatuses hüvitise väljamaksmist põhjendamatuks. Vastustaja on selgitanud, et kaebaja oli laohoidja, kelle ülesandeks oli varude vastuvõtmine, ladustamine, 19 3-21-2513 komplekteerimine ja väljastamine. Kaitseväes vastavad materjali ja varustuse käitlemise ning laopidamise tingimused Eesti Vabariigis kehtivale seadusandlusele. Seega võib nõustuda vastustajaga, et kaebaja väited töökoha leidmise keerukuse kohta ei ole eluliselt usutavad. Samuti nõustub kohus vastustajaga, et kaebajal ei ole tekkinud õigust tegevteenistuspensionile, sest ta ei ole jõudnud pensioniikka ning see ei saabu ka lähitulevikus. Kuna puudub vaidlus, et kaebaja kasvatas teenistusest vabastamise ajal alla 7aastast last, on põhjendatud kaebajale välja mõista hüvitis 22 kuu ulatuses, arvestades, et kaebajal on õigus ka koondamishüvitisele.
  10. Qi hinnangul peaks tema hüvitise suuruse määramisel arvestama asjaolu, et ta võeti tegevteenistusse tähtajalisele ametikohale tähtajaga
  11. veebruar
  12. a. Seega on kaebaja oma elu planeerides arvestanud, et jätkab vastustaja juures teenimist vähemalt kuni
  13. veebruarini 2024 ning et sel ajal on talle tagatud ka kindel sissetulek. Sissetulekust ilmajäämine mõjutab kaebaja elu olulisel määral ning seab tema perekonna heaolu ohtu, kuivõrd
  14. a suvel, mil kaebaja ei osanud enda tegevteenistusest vabastamist ette näha, soetas kaebaja pangalaenu abiga maja ning on kohustatud tasuma nii pangalaenu kui renoveerimisega seotud kulusid. Samuti plaanis kaebaja enda tähtajalist teenistust pärast
  15. veebruari
  16. a pikendada ning teenida veel Kaitseväes minimaalselt 8 aastat, et tal oleks tekkinud õigus 50% eripensionile, millele oleks täiendavalt lisandunud veel 2% Afganistani missioonidel osalemise eest. Lisaks, kaebaja teenistusest vabastamisega on saanud tõsiselt ning põhjendamatult riivata tema põhiõigus valida elukutset. Kaebaja on väga kitsa kvalifikatsiooniga snaiper instruktor, koolitades snaipreid poolele armeele. Kaebajal oleks aasta lõppedes täitunud 12 aastat teenistust Kaitseväes. Teenistusest vabastamise tõttu saab kannatada riigi kaitsevõimekus ning riik kaotab hea spetsialisti. Samas jääb kaebaja töötuks, kuivõrd kuskil mujal tal enda spetsiifilisi oskusi rakendada võimalik ei ole. Tulenevalt eeltoodust palub kaebaja kohtul suurendada ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist, et see vastaks summale, millele kaebajal oleks olnud õigus, kui tema tähtajaline teenistussuhe oleks lõppenud tähtaegselt, st vähemalt 28 kuu ulatuses, st vähemalt 37 913,04 euroni.
  17. Kohus leiab, et põhjendatud ei ole kaebajale 28 kuu ulatuses hüvitise väljamaksmine. Kohus arvestab seda, et kaebaja oleks pidanud saama koondamishüvitist 10 kuu põhipalga ulatuses. Kohus nõustub vastustajaga, et viimane ei saa kanda vastutust kaebaja finantsotsuste eest ega nende tagajärjel tekkinud võimalike raskuste eest. Kaebajale on põhjendatud mõista välja hüvitis 12 kuu ulatuses. Kohtu hinnangul on asjakohane kaebaja seisukoht, et väga kitsa kvalifikatsiooniga snaipri instruktoril on keeruline leida uut kutsealast tööd. Sõjaväelise auastmega ametikohad on vaid Kaitseväes ja Kaitseliidus (

§ 12lg 1).

Qi selgituste kohaselt oli tema tööülesanneteks koostöös rühmaülemaga rühma väljaõppe planeerimine, selle läbiviimine, hindamine ja tagasisidestamine, rühma isikkoosseisu varustuse ja relvastuse kontrolli, hoolduse, parandamise ning väljavahetamise läbiviimine, rühma tagamine toidu, laskemoona ja erinevate kuluvahenditega, isamaalise kasvatuse (operatsioon „Kaitsetahe“) läbiviimine, isikkoosseisu isiklike probleemide lahendamine, pataljoni täpsuslaskurite ja snaiprite väljaõpetamine. Kaebaja märgib, et sarnast tööd saaks teha (ilma sõjaväelise ametikohata) vaid PPA-s või Vanglateenistuses, kuid sellele peaks eelnema ca 4 aastat teenistust ning vähemalt aasta väljaõpet, samas ei ole selliseid ekvivalentseid ametikohti saada olnud viimase 2 aasta jooksul, kuni selle aasta kevadeni. Kohtu hinnangul on sunnitud vabastamine teenistusest kaitseväelase jaoks tõsine tagajärg, mis riivab elukutse valiku vabadust (PS § 29 lg 1).

  1. Ci hinnangul peaks tema hüvitise suuruse määramisel arvestama asjaolu, et tema tööstaaž vastustaja juures on üle 16 aasta ning tal oli plaanis teenistust jätkata, et tulevikus tekiks tal 20 3-21-2513 õigus eripensionile. Lisaks viitab kaebaja, et tänasel päeval ei ole tööturul tööpakkumisi, mis vastaksid tema poolt omandatud erialale, seega on kaebaja sunnitud uuesti alustama elukutsevalikute tegemist, mis aga tähendab kahtlemata kaotust sissetulekutes vähemalt selle aja jooksul, mis kaebajal kulub uue elukutse omandamiseks. Tulenevalt eeltoodust palub kaebaja kohtul suurendada ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist vähemalt 12 kuu ulatuses, st vähemalt 21 973,74 euroni.
  2. Kohus peab põhjendatuks mõista kaebajale vastustajalt välja hüvitis 12 kuu ulatuses. Vastustaja on Ci nõudega seoses märkinud, et kaebaja peamisteks ülesanneteks oli riigisaladuse kaitse ja nõuete täitmise kontrollimine ning füüsilise julgeoleku tagamine, sh häire- ja valvesüsteemide administreerimine. Kaebaja on läbinud koolitused sõjaväelise auastme tõstmiseks. Kaebaja ei ole vastu väitnud, et sisuliselt on need olnud juhtimisalased koolitused, mida on võimalik rakendada ka väljaspool Kaitseväge. Häire- ja valvesüsteeme ning läbipääsukaarte kasutavad enamus ettevõtteid. Objektide füüsilise turvalisuse tagamisega tegelevad samuti enamus ettevõtteid. Samuti nõustub kohus vastustajaga, et Kaitsevägi ei saa olla vastustav selle eest, et kaebaja ei leia omale uut tööd. Uuel töökohal makstav väiksem teenistustasu ei ole selliseks kahjuks, mille eest peaks vastutust kandma vastustaja. Kaebajal ei ole tekkinud ka õigust tegevteenistuspensionile, sest ta ei ole jõudnud pensioniikka ning see ei saabu ka lähitulevikus. III
  3. Arvestades, et kaebajate kaebused rahuldati sisuliselt kõigi põhinõuete osas, peab menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel kandma vastustaja. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.
  4. Kaebajad on esitanud taotluse jätta kõik menetluskulud Kaitseväe kanda ning mõista Kaitseväelt kaebajate kasuks välja menetluskulud summas 10 796 eurot (sh riigilõiv) järgnevalt: X 2078,24 eurot, Y 2376,24 eurot, Q 2376,24 eurot, W 2186,64 eurot ja C 2112,24 eurot (dtl 1601). Kaebaja lepingulise esindaja tunnihinnaks on 120 eurot, millele lisandub käibemaks.
  5. Vastustaja ei nõustu kaebajate menetluskuludega. Vastustaja hinnangul on kohtusse esitatud kirjalikud seisukohad selgelt ülepaisutatud menetluskulude suurendamise eesmärgil, mistõttu ei ole tegemist põhjendatud ega vajalike kuludega. Eeltoodud põhjustel ei ole kaebajate esitatud menetluskulude kogu ulatuses vastustajalt väljamõistmine põhjendatud. Samuti on vastustaja seisukohal, et kaebusest loobumisega seotud menetluskulud tuleb jätta kaebaja kanda.
  6. Esmalt märgib kohus, et kaebajate esindaja menetluskulude väljamõistmise taotluses on vastuolu – kaebajad on palunud vastustajalt välja mõista 10 796 eurot, samas kui liita kõigi kaebajate kulud kokku, on väljamõistetava summa suurus 11 129,60 eurot. Kohtu hinnangul võib kaebajate esindaja seisukohtadest siiski järeldada, et taotletakse 11 129,60 euro väljamõistmist vastustajalt.
  7. Kohus leiab, et sellises mahus õigusabi kasutamine on menetluse asjaolusid ja keerukust arvestades iseenesest vajalik ning kulutused õigusabile on põhjendatud. Samas on põhjendatud vastustaja seisukoht jätta kaebusest loobumise ning menetluse lõpetamisega seotud kulud menetlusosaliste enda kanda. Seda sama põhimõtet selgitas kohus ka
  8. mai
  9. a määruse resolutsiooni p-s
  10. 21 3-21-2513
  11. Arvestades Qi ja Wi
  12. mai
  13. a avaldusi, võttis kohus vastu kaebusest osalise loobumise ning lõpetas haldusasjade nr 3-21-2694 ja 3-21-2695 menetlused osas, milles Q esitas nõuded Kaitseväe
  14. oktoobri
  15. a käskkirja nr 265P tühistamiseks, enda teenistusse ennistamiseks ja tasu väljamõistmiseks teenistusest sunnitult puudutud aja eest, ning osas, milles W esitas nõuded Kaitseväe
  16. oktoobri
  17. a käskkirja nr 245P tühistamiseks, enda teenistusse ennistamiseks ja tasu väljamõistmiseks teenistusest sunnitult puudutud aja eest. HKMS § 108 lg 7 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud kaebaja, kes loobub kaebusest. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jätab kohus Qi, Wi ja Kaitseväe võimalikud menetluskulud, mis seonduvad loobumise avalduses välja toodud nõuete esitamisega, nende endi kanda. Samuti võttis kohus vastu Yi kaebusest osalise loobumise (vt otsuse p 30).
  18. Kaebajad on seoses nõuetest loobumisega palunud arvesse võtta, et kaebajad ei ole enda teenistusse ennistamise nõudest loobunud mitte seetõttu, et nad peaks oma nõuet perspektiivituks, vaid seetõttu, et tänaseks päevaks on neil vastustaja suhtes täielik usalduse kaotus ning teenistussuhte jätkumist ei pea nad võimalikuks ka ennistamise taotluse rahuldamise korral. Kohtu hinnangul ei võimalda HKMS § 108 lg 7 nende seisukohtadega arvestada. Oluline on kaebusest loobumise fakt, mitte võimalikud põhjendused loobumiseks.
  19. Kaebajate esindaja on seoses Yiga selgitanud, et kui kohus leiab, et ennistamise taotlusest loobumisega seotud kulud tuleb siiski kaebaja kanda jätta, tuleb kaebaja hinnangul igal juhul proportsionaalselt arvesse võtta ennistamise taotluse mahtu kogu kaebusest. 25-leheküljelisest kaebusest on kaebaja ennistamist käsitlenud ca 2 leheküljel. Muu sisuline osa kaebusest puudutab teenistusest vabastamise käskkirja õigusvastasuse tuvastamist, mis puudutab kaebaja menetlusse jäänud nõuet tuvastada Kaitseväe
  20. oktoobri
  21. a käskkirja nr 246P õigusvastasus.
  22. Kaebajate esindaja on
  23. augusti
  24. a menetlusdokumendi lisana 14.1 esitanud Qi menetluskulusid tõendavad arved (dtl 1516-1535). Neist kuludokumentidest nähtub, et
  25. septembri
  26. a arve nr 210461 alusel on vaja tasuda 6458,40 eurot. Kohtule ei ole üheselt arusaadav, milline kulutus 6458,40 eurost on jäänud täpselt Qi kanda, aga arvestades arve käsikirjalisi täpsustusi ja asjaolu, et see sama arve esitati kõigi kaebajate menetluskuludega seoses, võib eeldada, et see summa on 261,84 eurot. Arve nr 210488 kohaselt on Qi tasumisele kuuluv osa ilmselt 121,92 eurot (kokku arve summa 609,60), arve nr 210562 kohaselt 151,68 eurot (kokku arve summa 758,40), arve nr 221108 kohaselt 787,20 eurot, arve nr 231464 kohaselt 60 eurot, arve nr 231584 kohaselt 50,40 eurot, arve nr 231635 kohaselt 60 eurot, arve nr 231729 kohaselt 60 eurot, arve nr 231758 kohaselt 622,56, arve nr 231761 kohaselt 43,20 eurot, arve nr 231765 kohaselt 121,44 eurot. Lisaks on kaebajate esindaja
  27. septembri
  28. a menetlusdokumendi lisana 2 esitanud arve nr 231856, mille kohaselt on Qil tekkinud täiendavad menetluskulud summas 36 eurot (dtl 1605-1606). Seega Qi menetluskulud on kohtule esitatud kuludokumentide kohaselt kokku 2376,24 eurot.
  29. Kaebajate menetluskulude nimekirjade põhjal ei ole võimalik eristada, milline osa menetluskuludest seondus nõuetega, mille osas menetlus lõpetati. Konkreetse info ja arvutuse puudumise tõttu leiab kohus, et see summa on 200 eurot. Seega mõistab kohus vastustajalt Qi kasuks välja menetluskulud summas 2176,24 eurot. Ülejäänud osas jäävad menetluskulud kaebaja enda kanda. 22 3-21-2513
  30. Kaebajate esindaja on
  31. augusti
  32. a menetlusdokumendi lisana 14.5 esitanud W menetluskulusid tõendavad arved (dtl 1577-1589). Neist kuludokumentidest nähtub, et
  33. septembri
  34. a arve nr 210461 alusel on vaja tasuda 6458,40 eurot. Kohtule ei ole üheselt arusaadav, milline kulutus 6458,40 eurost on jäänud täpselt Wi kanda, aga arvestades arve käsikirjalisi täpsustusi, võib eeldada, et see summa on 261,84 eurot. Arve nr 210488 kohaselt on Wi tasumisele kuuluv osa ilmselt 121,92 eurot (kokku arve summa 609,60), arve nr 210562 kohaselt 151,68 eurot (kokku arve summa 758,40), arve nr 231730 kohaselt 50 eurot, arve nr 231759 kohaselt 622,56 eurot, arve nr 231762 kohaselt 821,20 eurot, arve nr 231764 kohaselt 121,44 eurot. Lisaks on kaebajate esindaja
  35. septembri
  36. a menetlusdokumendi lisana 3 esitanud arve nr 231857, mille kohaselt on Wil tekkinud täiendavad menetluskulud summas 36 eurot (dtl 1607-1608). Seega Wi menetluskulud on kohtule esitatud kuludokumentide kohaselt kokku 2186,64 eurot.
  37. Kaebajate menetluskulude nimekirjade põhjal ei ole võimalik eristada, milline osa menetluskuludest seondus nõuetega, mille osas menetlus lõpetati. Konkreetse info ja arvutuse puudumise tõttu leiab kohus, et see summa on 200 eurot. Seega mõistab kohus vastustajalt Wi kasuks välja menetluskulud summas 1986,64 eurot. Ülejäänud osas jäävad menetluskulud kaebaja enda kanda.
  38. Kaebajad kinnitavad, et nad ei ole käibemaksukohustuslased ning ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Arved 210461, 210488, 210562, 221107 ja 221106 on väljastatud MTÜ Eesti Tsiviilallianssi nimele, kuna kaebajatel oli pärast töökaotust raske ise õigusabi eest tasuda, kuid kaebajatel on kohustus see summa tagasi maksta ning kohtupraktikas on leitud, et menetluskulude väljamõistmist ei takista see, kui kulud on kandnud kaebaja eest kolmas isik. Kohus nõustub sellega. HKMS § 109 lg 5 järgi ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik ning seda kinnitab ka kohtupraktika (Riigikohtu
  39. detsembri
  40. a otsus asjas nr 3-3-1-63-15, p 16).
  41. Kaebajate esindaja on
  42. augusti
  43. a menetlusdokumendi lisana 14.2 esitanud Ci menetluskulusid tõendavad arved (dtl 1536-1549). Neist kuludokumentidest nähtub, et
  44. septembri
  45. a arve nr 210461 alusel on vaja tasuda 6458,40 eurot. Kohtule ei ole üheselt arusaadav, milline kulutus 6458,40 eurost on jäänud täpselt Ci kanda, aga arvestades arve käsikirjalisi täpsustusi, võib eeldada, et see summa on 261,84 eurot. Arve nr 210488 kohaselt on Ci tasumisele kuuluv osa ilmselt 121,92 eurot (kokku arve summa 609,60), arve nr 210562 kohaselt 151,68 eurot (kokku arve summa 758,40), arve nr 210431 kohaselt 84 eurot, arve nr 231732 kohaselt 50 eurot, arve nr 231760 kohaselt 622,56 eurot, arve nr 231763 kohaselt 662,80 eurot, arve nr 231766 kohaselt 121,44 eurot. Lisaks on kaebajate esindaja
  46. septembri
  47. a menetlusdokumendi lisana 4 esitanud arve nr 231858, mille kohaselt on Cil tekkinud täiendavad menetluskulud summas 36 eurot (dtl 1609-1610). Seega on Ci menetluskulud kohtule esitatud kuludokumentide kohaselt kokku 2112,24 eurot. Kohus leiab, et sellises mahus õigusabi kasutamine on menetluse asjaolusid ja keerukust arvestades iseenesest vajalik ning kulutused õigusabile on põhjendatud.
  48. Kaebajate esindaja on
  49. augusti
  50. a menetlusdokumendi lisana 14.3 esitanud X menetluskulusid tõendavad arved (dtl 1550-1564). Neist kuludokumentidest nähtub, et
  51. septembri
  52. a arve nr 210461 alusel on vaja tasuda 6458,40 eurot. Kohtule ei ole üheselt arusaadav, milline kulutus 6458,40 eurost on jäänud täpselt X kanda, aga arvestades arve käsikirjalisi täpsustusi, võib eeldada, et see summa on 261,84 eurot. Arve nr 210488 kohaselt on X tasumisele kuuluv osa ilmselt 121,92 eurot (kokku arve summa 609,60), arve nr 210562 23 3-21-2513 kohaselt 151,68 eurot (kokku arve summa 758,40), arve nr 221106 kohaselt 703,20 eurot, arve nr 231731 kohaselt 50 eurot, arve nr 231755 kohaselt 9,60 eurot, arve nr 231756 kohaselt 622,56 eurot, arve nr 231767 kohaselt 121,44 eurot. Lisaks on kaebajate esindaja
  53. septembri
  54. a menetlusdokumendi lisana 1 esitanud arve nr 231855, mille kohaselt on Xl tekkinud täiendavad menetluskulud summas 36 eurot (dtl 1603-1604). Seega on X menetluskulud kohtule esitatud kuludokumentide kohaselt 2078,24 eurot. Kohus leiab, et sellises mahus õigusabi kasutamine on menetluse asjaolusid ja keerukust arvestades iseenesest vajalik ning kulutused õigusabile on põhjendatud.
  55. Kaebajate esindaja on
  56. augusti
  57. a menetlusdokumendi lisana 14.4 esitanud Yi menetluskulusid tõendavad arved (dtl 1565). Neist kuludokumentidest nähtub, et
  58. septembri
  59. a arve nr 210461 alusel on vaja tasuda 6458,40 eurot. Kohtule ei ole üheselt arusaadav, milline kulutus 6458,40 eurost on jäänud täpselt Yi kanda, aga arvestades arve käsikirjalisi täpsustusi, võib eeldada, et see summa on 261,84 eurot. Arve nr 210488 kohaselt on Yile tasumisele kuuluv osa ilmselt 121,92 eurot (kokku arve summa 609,60), arve nr 210562 kohaselt 151,68 eurot (kokku arve summa 758,40), arve nr 221107 kohaselt 727,20 eurot, arve nr 231757 kohaselt 622,56 eurot, arve nr 231768 kohaselt 121,44 eurot. Lisaks on kaebajate esindaja
  60. septembri
  61. a menetlusdokumendi lisana 5 esitanud arve nr 231859, mille kohaselt on Yil tekkinud täiendavad menetluskulud summas 36 eurot (dtl 1611-1612). Seega on Yi menetluskulud kohtule esitatud kuludokumentide kohaselt 2042,64 eurot. Kohus ei saa vastustajalt Yi kasuks mõista välja menetluskulusid summas 2376,24 eurot, sest sellise summa kohta ei ole kuludokumente esitatud. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 1 kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Samuti tuleb väljamõistetavast summast maha arvata menetluse lõpetamisega seotud kulud, mis on hinnanguliselt 200 eurot. Seega mõistab kohus vastustajalt Yi kasuks välja menetluskulud 1842,64 eurot.
  62. Kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebajate nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik Tartu Halduskohtu 05.10.2023 otsus muudetud Tartu Ringkonnakohtu 27.07.2024 otsusega 24

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.