Obsah (8)

§ 4062§ 4034§ 94§ 416§ 195§ 108§ 113§ 403

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Laura-Liis Sarapuu Otsuse tegemise aeg ja koht 16.12.2024.a., Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-133726 Ts

(võlaõigusseadus) § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 6. Kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (3-21-32-06, p 14), mistõttu kontrollib kohus omal algatusel tarbijakrediidilepingu kehtivust. Tulenevalt

§ 4062

lg 1 tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Nimetatud määr oli 09.08.2022 lepingu 2 sõlmimise ajal 16,30%. Kohus leiab, et lepingus märgitud krediidikulukuse määr 25,29% aastas vastab tegelikkusele ning vastav määr

§ 4062lg 1-järgset piirmäära ei ületanud.

7.

§ 4034

lg 1 p 1-2 järgi krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: - omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja - hindama tarbija krediidivõimelisust. 8.

§ 4034

lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

1. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel sõltumata menetlusliigist kohustus ka omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-21-13098, p 13, 17). Sama lahendi p 18 järgi teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 pd 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
2. Tulenevalt KAVS (krediidiandjate ja -vahendajate seadus) § 50 lg 3 krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (2-21-13098, p 18).
3. Tulenevalt KAVS § 49 lg 1 p 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse hindamisel mh arvesse võtta millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute laekumise regulaarsus, võttes sj aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (2-21-13098, p 21).
4. Hageja on selgitanud, et krediidiandja analüüsis kostja krediidivõimelisust võttes arvesse kostja enda poolt esitatud andmeid. Krediidisaaja deklareeris laenutaotlusel sissetulekutena 1800 eurot. Krediidiandja on nimetatud summat korrigeerinud ning võtnud kliendi sissetulekuna arvesse 1442 eurot, mis on olnud ka kliendi laenuteenindusvõimekuse arvutamise aluseks. Kliendi igakuised finantskohustused on olnud 2 eurot. Krediidiandja kontrollis kliendi eelnevat maksekäitumist nii 3 välistest registritest kui ka oma sisemistest andmebaasidest. Maksehäirete kontrolli maksehäirete registritest (krediidiinfo ja krediidiregister) tulemusena nähtus, et kliendil puudusid taotluse esitamisel maksehäired. Samuti ei olnud kliendil krediidiandja ees negatiivset makseajalugu.
5. Hageja esitas krediidiandja selgitused (dtl 73-75, dtl 92-94), mille kohaselt toimus kostja krediidivõimelisuse hindamine järgmiselt. Kostja märkis laenutaotluses: kontole laekuv igakuine netosissetulek 1 800 eurot, laenude ja liisingute kuumaksed kokku 0 eurot, krediitkaartide ja arvelduskrediitide kasutatud limiidid kokku 0 eurot, ülalpeetavaid 0, tegevusala: oskustööline. Krediidiandja kontrollis märgitud sissetulekut kõrvutades summa statistiliste andmetega ning võttes aluseks elukoha piirkonna keskmise sissetuleku. Sellest tulenevalt korrigeeris krediidiandja deklareeritud sissetulekut konservatiivsemalt ning arvestas kostja sissetulekuks summa 1 442 eurot. Krediidiandja kontrollis kostja eelnevat maksekäitumist nii välistest registritest kui ka oma sisemistest andmebaasidest. Maksehäirete kontrolli maksehäirete registritest (krediidiinfo ja krediidiregister) tulemusena nähtus, et kostjal puudusid maksehäired taotluse esitamisel. Samuti ei olnud kostjal krediidiandja ees negatiivset makseajalugu.
6. Kohus leiab, et kogutud teave kostja krediidivõimelisuse hindamiseks piisav ei olnud. Sissetulekute osas on lähtutud ainult kostja enda avaldatust, tegemata mõistlikke pingutusi info kontrollimiseks, nt konto väljavõtte abil. Piirkonna keskmine sissetulek teavet konkreetse isiku sissetuleku kohta ei anna. Täielikult on välja selgitamata väidetud sissetuleku tüüp, kas tegemist on töötasuga vms, millise regulaarsusega on sissetulek laekunud, ning kas selle laekumine on eeldatav ka edaspidi. Esitatust ei nähtu, et nn majapidamiskulude kohta oleks kostjalt andmeid üldse küsitud. Kas sissetulekust piisab laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ei ole võimalik hinnata, kui välja on selgitamata kohustused, sh isiku regulaarsed kulutused esmavajalikule nagu eluase, toit jms. Kohustused võivad ületada mistahes ulatuses sissetuleku. Ainuüksi asjaolu, et lepingu sõlmimise seisuga maksehäired puudusid, kostja majanduslikust seisundist ülevaadet saada ei võimalda.
7. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja rikkus 09.08.2022 lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. 16.

§ 4034

lg 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus leiab, et kostjale ei ole etteheidetav laenutaotluses andmete märkimata jätmine, mida taotluse vormil ei olnud küsitud, ning asjaolu, et krediidiandja ei teinud mõistlikke pingutusi kostja poolt esitatud andmete kontrollimiseks, nt konto väljavõtte küsimisega. Kohus leiab, et kohaldub

§ 4034lg 7 I lauses sätestatud tagajärg.

17.

§ 94

lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Lepingu sõlmimise ajal 09.08.2022 oli

§ 94-järgne intressimäär 0%.

Lepingus oli kokku lepitud fikseeritud intressimääras. Seetõttu leiab kohus, et kogu lepingu kehtivuse ajal kohaldub

§ 94-järgne intressimäär 09.08.2022 seisuga ehk 0%.

4 18.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

1. Hageja ümberarvestust vaatamata kohtu nõudmisele ei esitanud, kuid tõi välja, et kostja ei teinud ühtegi tagasimakset. Esitatust nähtuvalt on kostjale välja makstud summast kinni peetud esimene graafikujärgne makse 100 eurot, edasi tulnuks kostjal tasuda igakuiseid osamakseid alates 20.09.
2. Kohtule on esitatud 06.02.2023 ülesütlemise e-kiri (dtl 39-42), millest nähtuvalt andis krediidiandja kostjale 06.02.2023 täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 20.02.2023, avaldades ühtlasi, et kui kostja võlga selleks ajaks ei tasu, ütleb krediidiandja lepingu 21.02.2023 üles. Kui kostja ühtegi makset tasunud ei olnud, siis vastavalt graafikule oli kostja 06.02.2023 seisuga viivituses viie järjestikuse osamaksega. E-kirjast nähtuvalt on see saadetud xxxx, so kostja lepingus märgitud kontaktaadressil. Kohus leiab, et leping on kehtivalt üles öeldud alates 21.02.
3. 20.

§ 195

lg 2 järgi kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Tulenevalt

§ 108

lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 21. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kuna leping on üles öeldud, on kostja õigus krediidi kasutamiseks lõppenud. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata krediidisumma 4 900 eurot. Kuna

§ 94

-järgne intressimäär oli lepingute sõlmimise ajal 0, jääb nõue intressi välja mõistmiseks täies ulatuses rahuldamata. 22.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 23. Hageja on arvestanud perioodi 21.02.2023-01.11.2023 eest viivist 762 eurot. Kuivõrd intressimäära kokkulepe on tühine, on hagejal õigus saada viivist

§ 113lg 1 II lauses sätestatud määras.

Kohus rahuldab nõude 383,01 euro osas vastavalt järgmisele arvestusele (põhinõue 4 900 eurot): võlaperiood % aastas 21.02.2023 – 30.06.2023 01.07.2023 – 01.11.2023 10,5 12 % päevas 0,028767 0,032877 summa päevas 1,409589 1,610959 perioodis päevi 130 124 perioodi summa 183,24657 199,758916 24. Hageja on esitanud nõude kostjalt mh meeldetuletuskirja tasu väljamõistmiseks summas 10 eurot ja hüvitise välja mõistmiseks seoses meeldetuletuskirjade saatmisega summas 35 eurot. Riigikohus on selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral välistab

§ 403

4 lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka kahjuhüvitisena; vastasel juhul võimaldaks laenuandja nõude „maskeerimine“ kahju hüvitamise nõudeks vältida seadusest tulenevat keeldu nõuda tarbijalt muid tasusid peale seadusjärgse intressi (2-21-13098, p 24). Juhindudes nimetatud seisukohast jätab kohus nõuded meeldetuletuskirja tasu väljamõistmiseks ja sissenõudmiskulude hüvitamiseks täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud 5

1. TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hageja esitas hagi hinnaga 6 381,42 eurot, kuid kohus rahuldas hagi ulatuses, mis oleks vastanud hinnale 5 283,01 eurot, jagab kohus menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele selliselt, et hageja kanda jääb 17,21% ning kostja kanda 82,79% menetluskuludest.
2. Hageja esitatu kohaselt on hageja menetluskuluks riigilõiv. Nähtuvalt kohtute infosüsteemist on hagi esitamiselt tasutud 630 eurot riigilõivu. Kostja menetluses sisuliselt ei osalenud, st kostjal menetluskulusid tekkida ei saanud.
3. Kohus mõistab vastavalt menetluskulude jaotusele kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 521,58 eurot (630 x 82,79%).
4. TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus vastavalt hageja taotlusele, et kostjal tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Laura-Liis Sarapuu kohtunik 6