jaanuari 2010 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava W.H kaitsja Anti Aasmaa ja Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo Prokurör Sirje Merilo Süüdistatav W.H elukoht: XXX-XX , isikukood: XXX, töökoht: ei tööta varem kriminaalkorras karistatud kahel korral Kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu
p 1 ja § 117 lg 1 järgi ning karistati
veebruarist 2009. Maakohus arutas W.H-le
veebruari 2009 õhtul XXX-XX ühise alkoholitarvitamise käigus peksis käte ja jalgadega pea ja keha piirkonda oma ema N.I. , põhjustades talle erineva raskusastmega vigastusi – lühiajalise tervisekahjustuse põhjustanud verevalumid pea pehmetes kudedes, verevalumid ja marrastused näol ning otsmiku piirkonnas ning eluohtliku tervisekahjustuse – rindkere ja kõhu kinnise tömptrauma, millega kaasusid peensoolekinnisti rebend, roiete murrud, verevalumid rindkere ja kõhu pehmetes kudedes, mille tagajärjel N.I.
Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-28-01 öelnud, et tapmise subjektiivne külg on tahtlus, mis peab esinema kõigi objektiivsete tunnuste – surmav tegu, surm ja nendevaheline kausaalseos – suhtes. Kohtu arvates ei olnud süüdistataval alust eeldada, arvestades kohtuarst-eksperdi M. Jeržanovi ütlusi, et tema poolt toimepandud tegu võib kaasa tuua kannatanu surma. Süüdistatav ei näinud ette surma saabumist sel teel, mistõttu ta ei põhjustanud oma ema N.I. surma kaudse tahtlusega, vaid ettevaatamatusest.
p 1 näeb ette vastutuse tervisekahjustuse tekitamise eest, kui sellega on põhjustatud oht elule.
Süüdistatav, lüües jalaga oma ema N.I. t, kes oli horisontaalasendis, minimaalselt 2-3 korral keha (kõhu) piirkonda, põhjustades talle eluohtliku tervisekahjustuse – rindkere ja kõhu kinnise tömptrauma, millega kaasusid peensoolekinnisti rebend, roiete murrud, verevalumid rindkere ja kõhu pehmetes kudedes, ei teadnud, et tema tegu põhjustab ema surma, kuid tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks ta pidanud seda ette nägema. Surma ettevaatamatu põhjustamise objektiivne koosseis kattub tapmise (
Kui süüdlane tekitab kannatanule tahtlikult raske tervisekahjustuse ja põhjustab seejuures ka ettevaatamatusest tema surma, subsumeeritakse süüdlase käitumine § 118 ja § 117 järgi kogumina. Kohus leidis, et süüdistatava käitumises esinevad
p 1 ja § 117 lg 1 järgi kvalifitseeritavate süüteokoosseisude (ideaalkonkurents) objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus süüdistatava karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Süüdistatavat on varem kriminaalkorras karistatud kahel korral, viimase karistuse kandmiselt Murru Vanglast vabanes ta
p 1 ja § 117 järgi ning mõista uue otsusega W.H süüdi
Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei ole tõendatud, et kannatanu vigastused, mis põhjustasid surma, tekitas süüdistatav. Kannatanu käis väidetava kuriteo toimepanemise ajaperioodi jooksul ka õues ning süüdistatava sõnul lisaks kukkus. Kohtuarst-eksperdi arvamus, et surmavate vigastuste saamine kukkumisel on välistatud, on ebausaldusväärne. Kõrvaldamatut kahtlust KrMS § 7 lg 3 mõttes tekitab asjaolu, et kohtueelses menetluses esitatud ekspertiisiaktis ekspert niivõrd kategooriline ei olnud. Ühtlasi oli ekspert seisukohal, et nimetatud vigastused ei saanud tekkida kukkumisest lauale. Ekspert ei ole arvestanud, et laua peal võisid olla esemed, mille vastu kukkudes sellised vigastused oleksid võinud tekkida. Sündmuskoha vaatlusprotokollist ja fotodelt nähtub, et laua peal võisid olla erinevad esemed – kruus, kauss, äratuskell jne. Seega ei saa välistada, et surmavad vigastused võisid kannatanul tekkida kukkumisel või sai ta need korterist väljas olles. Kahtlusi süvendab asjaolu, et tunnistaja N.K. i väitel ütles kannatanu talle, et ta kukkus trepist alla. Tunnistaja ei väitnud tõsikindlalt, et talle oleks öeldud ka seda, et süüdistatav oleks kannatanut lükanud. Ühtlasi ei ole leidnud usaldusväärselt tõendamist, et korteris oleks olnud verd, kuivõrd ei saa eeldada, et tunnistaja suudaks eristada verd ja muid bioloogilisi vedelikke. Eeltoodust tulenevalt on tuvastatav üksnes see, et süüdistatav lõi kannatanut, s.o pani toime
Olemasolevate tõendite pinnalt on kohus teinud väära järelduse, et süüdistatav lõi kannatanut jalaga. Alternatiivselt leiab apellant, et isegi kui kohus luges W.H süüteod
p 1 ja § 117 järgi tuvastatuks, ei oleks põhjust karistada teda vangistusega üle miinimumsanktsiooni ehk 4 aasta, millest oleks saanud W.H vabastada
Kohus on põhjendanud üle miinimumsanktsiooni karistuse määramist valdavalt sellega, et süüdistatav on varem kahel korral kriminaalkorras karistatud ning samuti on teda karistatud väärtegude toimepanemise eest ja halduskorras. Sellega on kohus väljunud karistuse mõistmisel teosüü põhimõttest, hakates arvestama eelnevaid karistusi, millega on eiranud topeltkaristamise keelu põhimõtet. Karistusregistri seaduse § 31 lg 1 sätestab, et karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetest lähtutakse isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel. Karistusregistri karistusandmed omavad õiguslikku tähendust kuni nende kustutamiseni käesoleva seaduse §-des 25-28 sätestatud tähtaegadel. Väidetava kuriteo toimepanemise ajal puudusid süüdistataval karistusandmed kuritegude eest, mis omanuks õiguslikku tähendust, ning seaduse alusel pidanuks kõik kuritegude karistusandmed olema kantud karistusregistri arhiivi. Prokurör palub tühistada maakohtu otsuse W.H süüdimõistmises
p 1 ja § 117 lg 1 järgi ning tunnistada W.H süüdi
Apellatsiooni põhjenduste kohaselt tappis W.H N.I. kaudse tahtlusega, st pani toime
113 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohus on õigesti viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-28-01, mille kohaselt tahtlus (ka kaudne tahtlus) eeldab muuhulgas seda, et isik kujutaks endale üldjoontes ja tavalise mõistliku elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost tema teo ja saabunud tagajärje vahel.
lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava 4 asjaolu saabumist ja möönab seda, st isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kohtuarst M. Jeržanovi väitel tekib selline vigastus, mis N.I. surma põhjustas, siis, kui inimene on horisontaalasendis ja lüüakse rõhuga, lööke kõhu- ja rindkerepiirkonda pidi olema minimaalselt 2-3 ning vigastused võidi tekitada jalaga. Inimesele korduvalt jalaga elutähtsatesse osadesse (rindkere ja kõht) löömisel möönab isik mistahes tagajärge, sh ka inimese surma saabumist. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäi prokurör esitatud apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel, paludes maakohtu otsuse tühistada ning W.H süüdi tunnistada
Süüdistatava kaitsja apellatsiooni palus prokurör kui põhjendamatu, jätta rahuldamata. Süüdistatav ja tema kaitsja jäid kaitsja poolt esitatud apellatsiooni juurde paludes maakohtu otsuse tühistada ning W.H süüdi tunnistada
Prokuröri apellatsiooni palusid süüdistatav ja kaitsja jätta rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, prokuröri ning tutvunud kõigi kriminaalasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks selles toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Ringkonnakohus leiab, et W.H väited nagu ei oleks ta oma ema N.I. t löönud rindkeresse ja kõhtu, on paljasõnalised ning ümber lükatud kriminaalasjas kogutud teiste tõenditega. Ringkonnakohus loeb W.H ülaltoodud väite ümberlükatuks eelkõige kohtumeditsiini ekspertiisi aktiga. Kohtumeditsiini eksperdi arvamuse kohaselt esinesid N.I. l lisaks näo- ja peapiirkonnas esinevatele verevalumitele, vigastused ka rindkerel ja kõhus. Nii esines N.I. l lisaks peapiirkonna vigastustele ka kõhu kinnine tömp trauma - rebend peensoolekinnisti juurel, mis põhjustaski otseselt kannatanu surma. Ka esines N.I. l rindkere tömp trauma - verevalumid rinna pehmetes kudedes ning roietevaheliste lihaste ja rinnakelmealuste verevalumitega roiete murrud paremal kehapoolel. Nii peensoolekinnisti juurel olev rebend kui ka roietemurrud on ekspertarvamuse kohaselt tekkinud kõva tömbi eseme toimel, võimalik, et inimese kängitsetud jala löökidest kõhu ja rindkere paremale poolele. Ekspertarvamuse kohaselt ohustavad kõhu ja ka rindkere kinnine tömp trauma isiku elu nende tekitamise momendil ning seega on tegemist eluohtliku tervisekahjustusega. Ülaltoodust nähtub ringkonnakohtu arvates üheselt, et lisaks N.I. näo- ja peapiirkonnas olevatele vigastustele, esines kannatanul vigastusi rindkere- ja kõhu piirkonnas. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd W.H ütluste kohaselt N.I. le kehavigastuste tekitamise momendil kedagi võõrast nende korteris ei viibinud, siis sai kannatanule tal esinevad vigastused tekitada vaid W.H. Ringkonnakohus loeb ümberlükatuks W.H väited, et N.I. l esinenud kõhu ja rindkere vigastused tekkisid kannatanul kukkudes vastu toas olnud lauda või sellel olnud esemeid. Kohtumeditsiini ekspertiisi aktis on kohtumeditsiini ekspert andnud arvamuse, et N.I. l esinenud rebend peensoolekinnisti juurel on tekkinud vahetust löögist kõhu piirkonda 5 keskjoonest veidi paremale ning selle tekkimine kannatanu vertikaalsest asendist kukkumisel löögiga kõva tömbi eseme vastu on vähetõenäoline. Maakohtu istungil on kohtumeditsiini ekspert selgitanud tema poolt ekspertiisiaktis esitatud arvamust. Ekspert on selgitanud, et lähtudes inimese anatoomiast tekib peensoolekinnisti juure rebend pärast vahetut lööki sellesse kõhu piirkonda, kusjuures isik peab löögi momendil olema horisontaalasendis. Ekspert on selgitanud, et juhul kui isik on vertikaalasendis ja teda lüüakse käega või jalaga kõhtu, taolist vigastust ei teki, sest peensoolekinnisti ees on palju teisi organeid ning need kaitsevad peensoolekinnistit. Eksperdi poolt kohtuistungil avaldatu kohaselt pidi kannatanu peensoolekinnisti juure rebendi ja roietemurru tekkimise momendil olema horisontaalasendis ja nimetatud vigastused võidi tekitada jalalöökidega. Ekspertarvamuse kohaselt on N.I. l esinenud vigastuste saamine kukkumisel välistatud ja seda ka kukkumisel vastu elutoa laual olnud esemeid. Seega välistab kohtumeditsiini ekspert, kui eriteadmisi omav isik, võimaluse, et N.I. oleks tal esinenud kõhu- ja rindkerevigastused saanud kukkumisel. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda taolise objektiivse tõendi usaldusväärsuses. Apellatsioonis on siiski seatud kahtluse alla ekspertarvamuse usaldusväärsus ja seda seetõttu, et 26. veebruaril 2009 koostatud ekspertiisiaktis ei avaldanud ekspert oma arvamust kannatanul esinenud kehavigastuste tekkemehhanismi kohta kategoorilises vormis, vaid esitas selle teatud reservatsiooniga. Ekspert on maakohtu istungil selgitanud, et tema kohtuistungil antud arvamuse kategoorilisus põhineb kohtu poolt uuritud tõenditel ning nimetatud uurimise tulemusena saadud täiendaval teabel. Ekspertiisiakti koostades tal taoline üksikasjaline informatsioon puudus ning seetõttu ei andnudki ta ekspertiisaktis kategoorilist arvamust, väites vaid, et kannatanul esinenud peensoolekinnisti juure rebendi tekkimine kukkumisel on vähetõenäoline. Ringkonnakohus leiab, et eksperdi taoline kohtus esitatud selgitus on igati loogiline ja usutav ning seetõttu puudub igasugune alus seada kahtluse alla ekspertarvamuse usaldusväärsus. Lähtudes ülaltoodust loeb ringkonnakohus tõendatuks, et N.I. l esinenud kehavigastused tekitas kannatanule W.H. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri apellatsioonis esitatud väitega nagu tegutsenuks W.H N.I. t lüües kaudse tahtlusega kannatanu tappa ning seetõttu tuleb W.H tegevus kvalifitseerida
Isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu. Seejuures kaudse tahtluse ja kergemeelsuse võrdlusest tuleneb, et mõlemal juhul näeb isik ette tagajärge. Seega intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - langeb neil kahel süüteo subjektiivsel tunnusel kokku. Järelikult ei ole neid võimalik selle tunnuse alusel eristada. Eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse ehk tahtelise elemendi abil - kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse; mida ta oma tegevusega tahtis saavutada. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Seega tunneb isik nii kaudse tahtluse kui ka kergemeelsuse puhul ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse, kuid erinev on suhtumine võimalikku tagajärge. Kaudse tahtluse korral kiidab isik võimaliku tagajärje heaks, st soostub selle saabumisega. Ettevaatamatuse korral loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab aga olema 6 isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, s.t see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemisel tuleb seetõttu esmalt tuvastada, kas isik kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel. Jaatava vastuse korral tuleb seejärel lahendada küsimus, kas ta kiitis tagajärje heaks (seda mööndes) või lootis seda vältida. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis esitatud väidetega, et W.H kujutas endale ette põhjuslikku seost N.I. korduva näkku löömise ja 2-3 rindkeresse löömise ning kannatanu surma saabumise võimalikkuse vahel. Ringkonnakohus leiab, et lüües N.I. t peapiirkonda ning rindkeresse sai W.H , arvestades tema elukogemust, aru, et oma taolise käitumisega võib ta N.I. le põhjustada mistahes kehavigastusi. Seega tegutses W.H N.I. t lüües ja talle eluohtlikke vigastusi tekitades vähemalt kaudse tahtlusega ning tema tegevuse on maakohus õigustatult kvalifitseerinud
Samas leiab ringkonnakohus, et kuigi W.H sai aru oma teo ohtlikkusest, ei arvestanud ta võimaliku raskeima tagajärje s.o surma saabumisega ega soovinud seda. Ringkonnakohus leiab, lähtudes N.I. surma põhjustanud vigastuse asukohast (on kaitstud teiste organitega), ei kujutanud W.H endale ette, et tema löök kannatanu kõhu piirkonda võib põhjustada viimase surma. Ringkonnakohtu taolist veendumust suurendab kohtumeditsiini eksperdi arvamus, mille kohaselt ei põhjusta vertikaalasendis olevale isikule käega või jalga kõhtu löömine peensoolekinnisti vigastusi, sest seda kaitsevad teised organid. Ringkonnakohus leiab, arvestades N.I. surma põhjustanud vigastuse eripära, oli W.H-l mõistlik alus uskuda, et tema poolt tekitatud oht ei realiseeru põhjustatud tagajärjes, s.o N.I. surmas. Ringkonnakohus leiab, et ka W.H poolne ründe intensiivsus ei olnud taoline, mis võimaldaks tõsikindlalt väita, et süüdistatav soovis oma tegevusega põhjustada kannatanu surma. Nii nähtub kohtumeditsiini eksperdi arvamusest, et N.I. l esinesid verevalumid näol, peapiirkonnas, kehatüvel ja jäsemetel, kuid nimetatud kehavigastused ei olnud eluohtlikud ja põhjustavad tavalise kulu korral lühiajalise terviserikke. Ka nähtub ekspertarvamusest, et kuigi roidemurrud koos roietevaheliste lihaste ja rinnakelmealuste verevalumitega moodustavad eluohtliku tervisekahjustuse, ei olnud ka need N.I. surma põhjuseks. Ekspertarvamuse kohaselt oli N.I. surma põhjuseks kõhu kinnine tömptrauma koos peensoolekinnisti rebendi ja järgneva massiivse verejooksuga. Ringkonnakohtu arvates saab ülalesitatud ekspertarvamusest teha järelduse, et kuigi W.H lõi N.I. t korduvalt, ei olnud tegemist niivõrd intensiivse ründega, mis viitaks süüdistatava soovile N.I. tappa. Ringkonnakohtu arvates viitab sellele otseselt N.I. näopiirkonnas asuvad vigastused, mis põhjustaksid elaval isikul vaid lühiajalise terviserikke. W.H subjektiivse külje hindamisel ei ole vähetähtis ka W .H käitumine pärast N.I. löömist. W.H ütluste kohaselt tõstis ta ema pärast konflikti voodisse ning kattis ta tekiga. 8-ndal ja 9-ndal veebruaril 2009 suhtlesid W .H ja N.I. omavahel ning mingit konflikti neil omavahel ei olnud. Ka tõi W.H emale naabrite käest valuvaigistava tableti, sest viimane kurtis valu kõhus. Ringkonnakohtu arvates viitab W.H taoline käitumine üheselt, et tal puudus arusaam N.I. le tekitatud eluohtlikest vigastustest ning ta ei soovinud N.I. surma. 7 Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigustatult W.H süüditunnistanud N.I. surma põhjustamises ettevaatamatusest. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on W.H-le karistuse mõistmisel arvestanud kõigi
Karistuse aluseks on isiku süü s.t millisel määral on konkreetne tegu süüdistatavale etteheidetav. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tunnistati W.H süüdi N.I. le raske tervisekahjustuse tekitamises ja kannatanu surma põhjustamises ettevaatamatusest. Seega tekitas W.H kannatanule eluohtlikke kehavigastusi, mis tema kergemeelse suhtumise tõttu tagajärge päädis kannatanu surmaga s.o raskeima isikuvastase tegevuse tagajärjega. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, kuivõrd ulatuslikult rikkus W.H õiguskorda (pani toime I astme kuriteo), leiab ringkonnakohus, et tema süü suurus on piisav õigustamaks talle kohtu poolt mõistetud vabadusekaotuslikku karistust. Ringkonnakohus ei tuvastanud W.H suhtes ühtki tema karistust kergendavat asjaolu ning seetõttu ei pea põhjendatuks ka kaitsja apellatsioonis esitatud taotlust karistada W.H sanktsiooni alamääras. Ringkonnakohtu arvates on põhjendamatu ka kaitsja taotlus kohaldada W.H suhtes
sätteid ja vabastada ta tingimuslikult karistuse kandmisest.
lg 6 kohaselt ei kohaldata karistusest tingimisi vabastamist tahtliku kuriteo toimepannud isikule, keda on varem karistatud vangistusega. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on W.H Lääne- Viru Maakohtu
Aarne Sarjas Maarika Kuusk 8 Tiit Lõhmus
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.