← Eesti

1-16-1928/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. juuni 2017. a, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-1928 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika K

§ 345

lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja)

  1. veebruari
  2. a otsus Apellatsiooni esitaja Heikki Kadaja kaitsja advokaat Artur Maljukov Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Allar Nisu Süüdistatav Heikki Kadaja Isikukood: 36510155724; elukoht: XXXX; töökoht: XXXX; varem kriminaalkorras karistamata Süüdistatava kaitsja advokaat Artur Maljukov RESOLUTSIOON
  3. Tartu Maakohtu
  4. veebruari
  5. a otsus tühistada osaliselt, täpsemalt: 1.
  6. Heikki Kadaja süüditunnistamises ja karistamises KarS §

§ 345

lg 1 järgi ostumüügilepingut nr 4 ja numbrita ostu-müügilepingut puudutavates episoodides. 1.

  1. Heikki Kadajale mõistetud karistuse osas.
  2. Teha tühistatud osades uus otsus, millega: 2.
  3. Mõista Heikki Kadaja KarS §-de

345 lg 1 järgi ostumüügilepingut nr 4 ja numbrita ostu-müügilepingut puudutavates episoodides õigeks; 2.

  1. Mõista Heikki Kadajale KarS § 299 lg 1 järgi karistuseks 3 kuud vangistust ja KarS § 345 lg 1 järgi samuti 3 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda tema liitkaristuseks 5 kuud vangistust.
  2. Muus osas, sealhulgas Heikki Kadaja karistuse KarS § 73 lg-te 1, 3 alusel tingimuslikult kohaldamata jätmises 1 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga, jätta maakohtu otsus muutmata.
  3. Kaitsja advokaat Artur Maljukovi apellatsioon rahuldada osaliselt.
  4. Mõista Eesti Vabariigilt Heikki Kadaja kasuks välja 3531 eurot apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu katteks. Edasikaebamise kord: kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Tartu Maakohus
  6. veebruari
  7. a otsusega karistas Heikki Kadajat KarS § 299 lg 1 järgi 5 kuu ja § 345 lg 1 järgi samuti 5 kuu pikkuste vangistustega. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus tema liitkaristuseks 7 kuud vangistust, mille jättis KarS § 73 lg-te 1, 3 alusel kohaldamata tingimusel, et Heikki Kadaja ei pane 1 aasta 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 1.
  8. Süüdi tunnistas kohus Heikki Kadaja temale KarS § 299 lg 1 järgi esitatud süüdistuses selles, et tema, olles Puka vallavanem, kes on vastavalt KOKS § 49 lg-le 1 vallavalitsuse juht ning kelle ametiülesanneteks on vastavalt KOKS § 50 lg-le 1 ning
  9. mai
  10. a Puka Vallavolikogu määrusega nr 19 kinnitatud Puka valla põhimääruse § 35 lg-le 1 muuhulgas vallavalitsuse töö korraldamine, vallavalitsuse esindamine, valla nimel lepingute sõlmimine, vallavalitsuse määruste ja korralduste ning teiste valitsuse dokumentidele alla kirjutamine, ehk omades avaliku ülesande täitmiseks ametiseisundit ning olles seega ametiisik KarS § 288 lõike 1 tähenduses, võltsis ametiisikuna kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, kuid ajavahemikus
  11. a -
  12. a Valgamaal Puka vallas Puka alevikus dokumente järgnevalt: -
  13. a koostas Heikki Kadaja A.K. kaasabil tegelikkusele mittevastavate andmetega ehk sisult vale ostu-müügilepingu 2, millelt nähtuvalt ostis Puka Vallavalitsus
  14. veebruaril
  15. a V.R. 1,35 tm aialaudu hinnaga 162 eurot. Tegelikkuses lepingus kirjeldatud tehingut ei toimunud. Heikki Kadaja andis ostu-müügilepingu 2 koostamiseks korralduse A.K. le, kes kirjutas lepingusse tegelikkusele mittevastavad andmed, misjärel Heikki Kadaja lepingu allkirjastas. -
  16. a koostas Heikki Kadaja A.K. kaasabil tegelikkusele mittevastavate andmetega ehk sisult vale ostu-müügilepingu 3, millelt nähtuvalt ostis Puka Vallavalitsus
  17. veebruaril
  18. a V.R. 56 m raudtoru hinnaga 140 eurot. Tegelikkuses lepingus kirjeldatud tehingut ei toimunud. Heikki Kadaja andis ostu-müügilepingu 3 koostamiseks korralduse A.K. le, kes kirjutas lepingusse tegelikkusele mittevastavad andmed, misjärel Heikki Kadaja lepingu allkirjastas. -
  19. a koostas Heikki Kadaja A.K. kaasabil tegelikkusele mittevastavate andmetega ehk sisult vale ostu-müügilepingu 4, millelt nähtuvalt ostis Puka Vallavalitsus
  20. märtsil
  21. a V.R. 6,5 m2 veekindlat paksu vineeri hinnaga 130 eurot. Tegelikkuses lepingus kirjeldatud tehingut ei toimunud. Heikki Kadaja andis ostu-müügilepingu 4 koostamiseks korralduse A.K. le, kes kirjutas lepingusse tegelikkusele mittevastavad andmed, misjärel Heikki Kadaja lepingu allkirjastas. -
  22. a koostas Heikki Kadaja tegelikkusele mittevastavate andmetega ehk sisult vale ostumüügilepingu, millelt nähtuvalt ostis Puka Vallavalitsus
  23. veebruaril
  24. a V.R. 170 jooksvat meetrit terastoru hinnaga 255 eurot. Tegelikkuses lepingus kirjeldatud tehingut ei toimunud. -
  25. a koostas Heikki Kadaja tegelikkusele mittevastavate andmetega ehk sisult vale ostumüügilepingu 6, millelt nähtuvalt ostis Puka Vallavalitsus
  26. veebruaril
  27. a U.T. 14 ruumimeetrit (rm) 75 cm pikkusega küttepuid hinnaga 392 eurot. Tegelikkuses lepingus kirjeldatud tehingut ei toimunud. Samuti tunnistas maakohus Heikki Kadaja süüdi temale KarS § 345 lg 1 järgi esitatud süüdistuses selles, et tema kasutas kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, kuid ajavahemikus
  28. a
  29. a Valgamaal Puka vallas Puka alevikus teadvalt võltsitud dokumente eesmärgiga omandada õigus Puka Vallavalitsuse kassast sularaha saamiseks järgnevalt: 2 -
  30. a esitas Heikki Kadaja Puka Vallavalitsuse pearaamatupidajale võltsitud ostu-müügilepingu 2, millelt nähtuvalt ostis Puka Vallavalitsus
  31. veebruaril
  32. a V.R. 1,35 tm aialaudu hinnaga 162 eurot. Heikki Kadaja eesmärgiks lepingu esitamisel oli saada Puka Vallavalitsuse kassast sularaha. Heikki Kadaja korraldusel maksis pearaamatupidaja
  33. aprillil
  34. a võltsitud ostumüügilepingu 2 alusel Puka Vallavalitsuse kassast lepingus märgitud summa sularahas välja. Väljamakse kohta koostati kassa väljamineku order nr
  35. -
  36. a esitas Heikki Kadaja Puka Vallavalitsuse pearaamatupidajale võltsitud ostu-müügilepingu 3, millelt nähtuvalt ostis Puka Vallavalitsus
  37. veebruaril
  38. a V.R. 56 m raudtoru hinnaga 140 eurot. Heikki Kadaja eesmärgiks lepingu esitamisel oli saada Puka Vallavalitsuse kassast sularaha. Heikki Kadaja korraldusel maksis pearaamatupidaja
  39. aprillil
  40. a võltsitud ostu-müügilepingu 3 alusel Puka Vallavalitsuse kassast lepingus märgitud summa sularahas välja. Väljamakse kohta koostati kassa väljamineku order nr
  41. -
  42. a esitas Heikki Kadaja Puka Vallavalitsuse pearaamatupidajale võltsitud ostu-müügilepingu 4, millelt nähtuvalt ostis Puka Vallavalitsus
  43. märtsil
  44. a V.R. 6,5 m2 veekindlat paksu vineeri hinnaga 130 eurot. Heikki Kadaja eesmärgiks lepingu esitamisel oli saada Puka Vallavalitsuse kassast sularaha. Heikki Kadaja korraldusel maksis pearaamatupidaja
  45. aprillil
  46. a võltsitud ostumüügilepingu 4 alusel Puka Vallavalitsuse kassast lepingus märgitud summa sularahas välja. Väljamakse kohta koostati kassa väljamineku order nr
  47. -
  48. a esitas Heikki Kadaja Puka Vallavalitsuse pearaamatupidajale võltsitud ostu-müügilepingu, millelt nähtuvalt ostis Puka Vallavalitsus
  49. veebruaril
  50. aastal V.R. 170 jooksvat meetrit terastoru hinnaga 255 eurot. Heikki Kadaja eesmärgiks lepingu esitamisel oli saada Puka Vallavalitsuse kassast sularaha. Heikki Kadaja korraldusel maksis pearaamatupidaja
  51. veebruaril
  52. a võltsitud ostu-müügilepingu alusel Puka Vallavalitsuse kassast lepingus märgitud summa sularahas välja. Väljamakse kohta koostati kassa väljamineku order nr
  53. -
  54. a esitas Heikki Kadaja Puka Vallavalitsuse pearaamatupidajale võltsitud ostu-müügilepingu 6, millelt nähtuvalt ostis Puka Vallavalitsus
  55. veebruaril
  56. a U.T. 14 rm 75 cm pikkusega küttepuid hinnaga 392 eurot. Heikki Kadaja eesmärgiks lepingu esitamisel oli saada Puka Vallavalitsuse kassast sularaha. Heikki Kadaja korraldusel maksis pearaamatupidaja
  57. aprillil
  58. a võltsitud ostu-müügilepingu 6 alusel Puka Vallavalitsuse kassast lepingus märgitud summa sularahas välja. Väljamakse kohta koostati kassa väljamineku order nr
  59. 1.
  60. Tartu Maakohus, tunnistades Heikki Kadaja süüdi KarS § 299 lg 1 järgi kõigis talle esitatud episoodides, põhistas oma otsustust järgmiselt. Heikki Kadajale heidetakse ette seda, et tema koostas
  61. a A.K. kaasabil ostu-müügilepingud nr 2, 3 ja 4 ning
  62. a numbrita ostu-müügilepingu ning ostu-müügilepingu nr 6, mis on sisult valed, kuna tegelikkuses lepingutes kirjeldatud tehinguid ei toimunud. Ostu-müügilepingutes nr 2, 3, 4 ja numbrita lepingus müüjana märgitud V.R. suri
  63. märtsil
  64. a. Lepingus nr 6 müüjana märgitud U.T. suri
  65. juunil
  66. a. Kuivõrd menetlust kriminaalasjas alustati alles
  67. detsembril
  68. a, ei olnud neid kohtueelses menetluses võimalik üle kuulata. 1.2.
  69. Maakohtu põhjendused Heikki Kadaja süüditunnistamises ostu-müügilepingu nr 2 võltsimises. Nimetatud lepingust nähtuvalt ostis Puka Vallavalitsus
  70. veebruaril
  71. a V.R. 1,35 tm aialaudu hinnaga 162 eurot. Aialaudu kasutati
  72. a kevadel Puka vallas Purtsi külas Võrtsjärve ääres asuval Vooremäe linnamäel aia ehitamiseks. Tunnistajate A.K. , L.V. , E.J. ja süüdistatava Heikki Kadaja ütlustest nähtub üheselt, et lauad, mida kasutati Vooremäele aia ehitamiseks, kuulusid T.T. , mitte V.R. ile, nagu on kajastatud ostumüügilepingus nr 2 ning Heikki Kadaja oli teadlik, et V.R. neid laudu ei ole. Heikki Kadaja märkis, et V.R. ütles talle, kellel on selliseid laudu ja ta võttis ise ühendust selle isikuga ning sai jaatava vastuse laudade saamiseks. Samuti andis Heikki Kadaja mõista saekaatri juhatuse liikmele L.V. le, et 3 tal on T.T. ga kokkulepe laudade saamiseks. Kui aga T.T. ja vallavanema vahel lepiti kokku, et Puka vald võib kasutada konkreetseid laudu, siis järeldub, et Heikki Kadaja tegelikult teadis, et lauad kuulusid T.T. ja teadis ka lepingut allkirjastades, et selle sisu, kus müüjaks on märgitud V.R. , ei vasta tõele. 1.2.
  73. Maakohtu põhjendused Heikki Kadaja süüditunnistamises ostu-müügilepingu nr 3 võltsimises. Lepingust nähtuvalt ostis Puka Vallavalitsus
  74. veebruaril
  75. a V.R. 56 m raudtoru 140 euro eest. Torusid kasutati samuti
  76. a kevadel Vooremäe linnamäel aia ehitamisel. Tunnistaja K.M. ütlused, et eelmise majandusnõuniku ajal lõigati mahajäetud farmist mingeid torusid, mis viidi tema korraldusel vallavalitsuse maja taha, viitavad pigem sellele, et need kuulusid vallale, mitte V.R. ile. Sellega on kooskõlas ka A.K. väidetu, et esialgu olid torud Puka vallamaja kõrval asuvates ruumides, kuid seal jäid need ette, misjärel viidi torud Aakre katlamajja. Samuti selgub K.M. ütlustest, et V.R. hoidis talle kuuluvat metalli kodus. Tunnistaja ütlustest ei nähtu, et ta oleks metalli saamise vajadusel koos V.R. iga käinud Aakre katlamajas. Ehitisega ühendatud veetorud on TsÜS § 57 lg 1 mõttes päraldis ning kuuluvad ehitise omanikule. Asjaolu, et hoonet ei kasutatud aktiivselt ja see oli n-ö „maha jäetud,“ ei tähenda, et hoonel ei olnud omanikku. Kui torud pärinesid ehitisest, kuulusid need samuti ehitise omanikule ning just temal oli õigus neid asjast eraldada, ära kinkida või maha müüa. Seda, et see ehitis oleks kuulunud V.R. ile, tunnistajate ega ka süüdistatava ütlustest ei tulene. Samuti ei nähtu, et V.R. oleks võõraste torude omanikuks saanud mingil viisil hiljem, pärast nende eraldamist ehitisest. Eeltoodust järeldub, et süüdistaatv teadis, et lepingus nr 3 nimetatud torud ei kuulunud V.R. ile ja teadis ka lepingut allkirjastades, et ostu-müügilepingu nr 3 sisu, kus müüjaks on märgitud V.R. , ei vasta tõele. 1.2.
  77. Maakohtu põhjendused Heikki Kadaja süüditunnistamises ostu-müügilepingu nr 4 võltsimises. Sellest lepingust nähtuvalt ostis Puka Vallavalitsus
  78. märtsil 2012 a V.R. 6,5 m2 veekindlat paksu vineeri hinnaga 130 eurot. Vineeri kasutati valla bussi põhja remontimisel. Süüdistatava ütluste kohaselt hankis vineeri V.R. . Tunnistaja A.K (X) kinnitas kohtus, et lepingus nr 4 märgitud vineer oli seotud vallale kuuluva bussi põhja remondiga, mida teostas V.R. . Seda, et vineer oleks kuulunud V.R. ile, viimane ei väljendanud A.K. ütluste kohaselt tuli lepingu vormistamise korraldusega tema juurde
  79. a Heikki Kadaja. Projekt kirjutati valmis vallavalitsuses, A.K. võttis allkirja V.R. ning viis selle edasi Heikki Kadaja kätte. A.K. ütlustega on kooskõlas E.J. ütlused, mille kohaselt vahetas ta koos V.R. iga bussi tagaosa juures oleva veekindla vineeri välja, kuna vana oli läbi. Bussi tagaossa paigaldati paks korralik uus vineer. V.R. ei väljendanud, et oleks vallale müünud konkreetse veekindla vineeri või et see tegelikult kuulus talle. Leping nr 4 on omakäeliselt allkirjastatud Heikki Kadaja poolt, kes kinnitas kohtus, et allkirjastades konkreetse lepingu, nõustus selle sisuga ning otsustas tehingu toimumise üle. Seda, et A.K. omal initsiatiivil lepinguid Puka vallas ei koostanud ning kokkulepe pidi olema eelnevalt vallavanemaga, kinnitas ka tunnistaja T.S. . Eeltoodust järelduvalt lepingu nr 4 puhul Heikki Kadaja teadis, et selles nimetatud veekindel vineer ei kuulunud tegelikult V.R. ile ja teadis ka lepingut allkirjastades, et selle sisu, kus müüjaks on märgitud V.R. , ei vasta tegelikult tõele. 1.2.
  80. Maakohtu hinnangul seda, et ostu-müügilepingutes nr 2, 3, 4 kajastatud tingimustel ei saanud tehinguid toimuda, kinnitavad ka tunnistajate K.M. ja L.V. ütlused. Tunnistajate ütlustest järeldas 4 kohus, et V.R. i majanduslik olukord ning elamu/kinnistu seisukord ei lähe kokku tehingutes kirjeldatuga ja süüdistatava ütlustega. Analüüsides tunnistajate ütlusi ei ole usutav, et V.R. il oli lihtsalt seismas tahvel uut paksu veekindlat vineeri, hunnik servamata laia lauda või 56 m raudtorusid. Seda enam, et süüdistatava enda ütluste kohaselt läks veekindlat vineeri vaja harva. Samuti ilmneb tunnistajate ütlustest, et V.R. oli pigem keevitaja, seega puudus tal vajadus sellist materjali koju varuda. Ka kinnitas K.M., et V.R. ei ajanud mingit äri. Tunnistaja T.S. , kes töötas aastatel 19952014 Puka Vallavalitsuses pearaamatupidajana, kinnitas kohtus, et lepingud nr 2, 3 ja 4 on koostatud Puka Vallavalitsuses
  81. a. Käekirjalise osa kandis lepingule A.K. ja lepingu allkirjastas Heikki Kadaja. Lepingud koostati vallavanema Heikki Kadaja eestvedamisel ja korraldusel, kuna rahadega tegeles vallas üksnes Heikki Kadaja. Lepingul märgitud materjali V.R. ei ostetud ning lepingus märgitud summa võis olla mõeldud kas töötasuks või mõneks muuks eesmärgiks. Ametlikult V.R. Puka Vallavalitsuses kunagi töötanud ei ole. Kohtu hinnangul on tunnistaja väide võimaliku töötasu maksmise kohta eluliselt usutav ning kooskõlas teiste kinnitust leidnud asjaoludega. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et V.R. tegi tihti erinevaid ja erinevas mahus keevitustöid Puka valla heaks. On loogiline ja eluliselt tõenäoline, et vähemalt mingil määral ja viisil tema tööde eest talle ka tasuti. Antud asja materjalidest ei nähtu, et V.R. ile oleks vallas kunagi ametlikult töötasu makstud ning võttes arvesse, et isik tegi korduvalt valla heaks tööd, tema elukvaliteet oli halb, on vägagi võimalik, et ostumüügilepingute vormistamine võis olla viis isiku töö tasustamiseks. 1.2.
  82. Maakohtu põhjendused Heikki Kadaja süüditunnistamises numbrita ostu-müügilepingu võltsimises. Sellest lepingust nähtuvalt ostis Puka Vallavalitsus
  83. veebruaril
  84. a V.R. 170 jooksvat meetrit terastoru hinnaga 255 eurot. Süüdistatava alles kohtus avaldatud versiooni kohaselt olid ka terastorud seotud bussi parandamisega. V.R. i poole pöörduti, kuna tema oli vallas isik, kellel olid vajalikud keevitusalased oskused ning tal oli palju tuttavaid ja sõpru. Kui V.R. käis kellelgi abis, siis ta teadis, kust ja millist materjali oli võimalik saada, tal oli see info olemas. Lepingus märgitud 170 m terastoru on nelikanttoru, mida oli vaja bussi sõrestiku remondiks, sest buss on vana, 12 m pikk, seal on sõrestikku palju ja selle remontimiseks kasutatigi. Lepingu koostamise kohta märkis süüdistatav, et ei tea, kes seda tegi, vallas on u 2-3 isikut, kellele ta võis selle ülesande anda. Tunnistaja A.K. andis kohtus ütlusi, mille kohaselt ta ei tea, et Puka valla huvides oleks kuskil 170 m terastoru kasutatud. Samuti ei ole ta neid torusid kuskil näinud. Tema ütlustega on kooskõlas tunnistaja E.J. väljendatu, et temale teadaolevalt ei olnud
  85. a või
  86. a alguses rohkem töid peale Vooremäe aia, kus oleks kasutatud metallist, rauast või terasest torusid. Ka tunnistaja T.S. märkis, et lepingus märgitud tehingut toimunud ei ole ja lepingus märgitud summat oli vaja mingi muu majandustehingu jaoks. Kohus leidis, et süüdistatava ütlused terastorude kirjelduse, päritolu ja kasutamise kohta on vastuolus teiste tõenditega ning kantud soovist oma tegu õigustada. Kohtus ristküsitletud X A.T. andis küll ütlusi selle kohta, et valla bussi on korduvalt remonditud ja seda korraldas Heiki Kadaja, kuid tunnistaja ei suutnud ühtki sündmust korrektselt dateerida ning seda isegi aasta täpsusega. Samuti on eluliselt äärmiselt ebausutav, et arvestades V.R. i majanduslikku olukorda ja eluviisi, millele on viidanud nii A.K. kui K.M., oleks ta saanud vallale müüa 170 jooksvat meetrit terastoru. V.R. oli pikaajaliselt haige,
  87. a ja
  88. a aastatel valdavalt kodune, tehes juhutöid ning suri mõni nädal peale konkreetses lepingus märgitud kuupäeva. 170 jooksvat meetrit terastoru on üüratu kogus – praktiliselt pool täismõõtmes staadioni jooksuringist. Selline kogus kaalub väga palju ning ei ole võimalik, et olles kehva tervise juures, oleks V.R. suutnud iseseisvalt korraldada selle laadimise ja veo. Ühtki tunnistajat või dokumenti, millest nähtuks, millal, kelle poolt ja millisest kohast nimetatud kogus terastorusid Puka valla bussi remontimiseks kohale toimetati, kohtule esitatud ei ole. A.K. 5 kinnitas kohtus, et ei näinud seal käies V.R. i elukoha ümbruses mingisuguseid ehitusmaterjale, K.M. ütluste kohaselt V.R. mingeid tehinguid ei teinud. Samuti ei ole usutav, et kogu 170 jooksvat meetrit terastoru oleks kulunud valla bussi remondiks. Samas ei nähtu Kooli 6, Puka valla nö varakambri vaatlusest, et oleks tuvastatud terastorude ülejääke. Kohtu hinnangul on eeltoodust tulenevalt tõendamist leidnud, et numbrita ostu-müügilepingu näol on tegemist võltsitud dokumendiga KarS § 299 lg 1 mõttes. V.R. ei müünud tegelikult Puka Vallavalitsusele 170 jooksvat meetrit terastoru. 1.2.
  89. Maakohtu põhjendused Heikki Kadaja süüditunnistamises ostu-müügilepingu nr 6 võltsimises. Sellest lepingust nähtuvalt ostis Puka Vallavalitsus
  90. veebruaril
  91. a U.T. 14 rm 75 cm pikkusega küttepuid hinnaga 392 eurot. A.K. kinnitas kohtus, et Puka alevikus XXX kortermajas kuulub Puka vallale kaks korterit. Kütmise kohustus on ka vallal. Süüdistatava selgituse kohaselt osteti küttepuid UU.T. , kuna viimane jutu sees ise pakkus, et ta võib puud vallale müüa. Kohtu hinnangul ei saa tõendite pinnalt järeldada, et jaanuaris ja veebruaris kortermajale toodud puukoorma näol oli tegemist U.T. lepingu nr 6 alusel ostetud puudega. Lepingu kohaselt osteti U.T. 14 rm puid, kuid tunnistaja XXX kortermaja elanik A.I. ütlustest tulenevalt toodi neile jaanuaris ja veebruaris
  92. a 10 + 10 rm. T.T. , J.T. ja T.K. ütlused kinnitavad, et U.T. ei saanud müüa sellises koguses puid vallale. Tema tervis oli äärmiselt kehv, põlved olid haiged ja ta liikus keppide najal. Tütre T.T. ütluste kohaselt käidi paar korda kuus isa juures ning veenduti, et metsast kasvavaid puid langetatud ei ole. Sellist kogusest jääksid maha jäljed. Samuti ei ole usutav, et U.T. oleks taolist kogust puid saanud T.T. ja elukaaslase J.T. eest varjata enne müümist. T.T. kinnitas, et metsast puid võetud ei olnud. Põhjusi, miks tunnistajad valetama oleks pidanud, kohtule esitatud ei ole. Tunnistaja O.T. märkis, et U.T. tegi talle treimistöid
  93. a või
  94. a ja tasuks selle eest viis ta U.T. umbes 15-16 tihu metsakuiva puud. Puud viis kohale Fiskars koos juhiga. 3 m pikkused palgid tõsteti ritta üksteise kõrvale Fiskarsi lõugadega. Palkide jämedused olid erinevad, diameeter 12, 8,
  95. Kuigi tunnistaja ütlustest justkui järelduks, et U.T. võis saada 14 rm kütepuude tegemiseks materjali O.T. toodud palkidest, ei ole antud järeldus kooskõlas teiste tunnistajate ütlustega. O.T. ütlused on vastupidiselt teiste usaldusväärsete tunnistajate ütlustega üldsõnalised ning detailsemate küsimuste esitamisel muutus tunnistaja nähtavalt ärritatuks ega suutnud selgeid vastuseid anda. Ei ole ka eluliselt usutav, et haigete põlvedega, keppidega liikuv U.T. , kellel tekkisid
  96. a ka probleemid südamega (elukaaslase J.T. ütlused), oleks suutnud tema hoovi toodud 15-16 tm 3meetriseid palke ära peita oma elukaaslase ja tütre eest ning neid siis varjatult jälgi jätmata pakkudeks lõigata ja küttepuudeks lõhkuda. Samuti viitab tehingu tegelikule mittetoimumisele lepingus vigaselt märgitud U.T. i nimi ning võimalus, et allkirigi pole tema poolt kirjutatud (T.T. arvamus allkirja kohta). Eeltoodust järeldub üheselt, et tegelikkuses ostu-müügilepingus fikseeritud tehingut ei toimunud. U.T. ei müünud Puka Vallavalitsusele 14 rm küttepuid. Tema tervislik ega majanduslik olukord ei oleks seda võimaldanud. Ostu-müügileping nr 6 ei vasta tegelikkusele, sisaldades valesid andmeid ning lepingu näol on tegemist võltsitud dokumendiga KarS § 299 lg 1 mõttes. Dokumendi koostajaks saab lugeda Heikki Kadaja, mida kinnitab isiku omakäeline allkiri. 1.2.
  97. Maakohus leidis, et tõenditest järelduvalt pani süüdistatav talle etteheidetavad teod toime tahtlikult, täpsemalt kavatsetusega. Heikki Kadaja teadis, et tegelikkuses lepingus märgitud tehinguid 6 ei toimu, mistõttu ta teadis ka seda, et dokumendid, mille koostab või mille koostamiseks ta korralduse andis, ei ole sisult õiged. Heikki Kadaja eesmärk oli süütekoosseisu vastava asjaolu teostamine ja ta teadis, et see saabub. Seda, et süüdistatav tegutses kavatsetult, kinnitab ka tunnistaja T.S. a öeldu, mille kohaselt juhtis ta Heikki Kadaja tähelepanu sellele, et süüdistuse esemeks olevate lepingute koostamine võib olla ebaõige, kuid Heikki Kadaja jätkas lepingute selliselt vormistamist ning pigem õigustas konkreetset käitumist. 1.
  98. Tartu Maakohus, tunnistades Heikki Kadaja süüdi KarS § 345 lg 1 järgi kõigis talle esitatud episoodides, põhistas oma otsustust järgmiselt. Tõendamist on leidnud, et ostu-müügilepingud nr 2, 3 ja 4, numbrita leping ja ostu-müügileping nr 6 on Heikki Kadaja poolt võltsitud. Heikki Kadaja pani dokumentide võltsimised toime kavatsetult, mistõttu tema kui võltsija oli teadlik nende ebaõigusest. Selleks, et omistada Heikki Kadajale kogu KarS § 345 lg-s 1 sätestatud kuriteo objektiivset koosseisu, peab leidma ka tõendamist, et ta kasutas konkreetseid võltsitud dokumente eesmärgiga omandada õigus, s.o antud juhul esitas lepingud Puka Vallavalitsuse pearaamatupidajale eesmärgiga saada õigus sularaha väljamakseteks. A.K. kinnitas kohtus, et ostu-müügilepingud nr 2, 3 ja 4 esitati pärast seda, kui Heikki Kadaja need allkirjastas, raamatupidamisse T.S. ale. T.S. kinnitas kohtus, et Heikki Kadaja tõi
  99. a Puka Vallavalitsuse raamatupidamisse ostu-müügilepingud nr 2, 3 ja
  100. Lepingute alusel koostas ta kassa väljamineku orderid nr 57 ja
  101. Numbrita ostu-müügilepingu ja lepingu nr 6 tõi Puka Vallavalitsuse raamatupidamisse
  102. a samuti vallavanem Heikki Kadaja. Nende lepingute alusel koostas ta kassa väljamineku orderid nr 35 ja
  103. Eelnimetatud lepingutele märgitud rahasummad maksis ta sularahas kassast välja. Sularaha sai enda valdusesse Heikki Kadaja või A.K. . Samuti lisas T.S. , et lepingutega tuli Heikki Kadaja üldiselt otse tema juurde ning sageli vormistati kassa väljamineku orderid tagantjärgi. Korraldus sularaha väljamakseteks tuli vallavanem Heikki Kadajalt. Sularaha väljamaksed toimusid alati Heikki Kadaja käsul. V.R. käis ise ka vahepeal raamatupidaja juures, Heikki Kadaja tõi ta sinna ja siis sai orderid allkirjastatud tagantjärele. Eelmärgitud kassa-väljamineku orderid kinnitavad tunnistajate ütlusi selle kohta, et lepingud esitati raamatupidajale ning toetavad tunnistaja T.S. a ütlusi selles osas, et nende alusel teostati kassast sularaha väljamaksed. Ka süüdistatav ise märkis, et olles andnud kassa väljamineku orderitele allkirja, kiitis ta väljamakse heaks. Väljamaksed teostati T.S. a ütlustest tulenevalt otse Heikki Kadajale või A.K. le. Kassa väljamineku orderi nr 35 kohta, mille kohaselt sai tema raha, märkis tunnistaja A.K. , et raamatupidamisest raha väljavõtmise mõte tuli vallavanem Heikki Kadajalt. A.K. ei teadnud, mis torudest lepingus jutt käis, tema sai orderi alusel raha, mille andis edasi Heikki Kadajale. V.R. ise tunnistaja T.S. a ütlustest tulenevalt oma lepingu alusel raha kassast välja võtmas ei käinud. Kui ta tuli, siis koos vallavanemaga, kes ta sinna oli toonud. Eelkirjeldatud tõendite pinnalt saab asuda seisukohale, et Heikki Kadaja esitas lepingud Puka Vallavalitsuse raamatupidamisse, täpsemalt raamatupidaja T.S. ale eesmärgiga saada õigus sularaha väljamakse saamiseks. Kõigil konkreetsetel juhtudel allkirjastas vallavanem kassa väljamineku orderid, kiites omalt poolt väljamaksed heaks. Puudub igasugune alus kahelda T.S. a ütluste tõele vastavuses. Tunnistaja kinnitas, et vihavaenu tal süüdistatava suhtes ei ole ning samuti ei ole Heikki Kadaja enam tema vahetu ülemus, mistõttu puudub ka võimalik mõjutatavus. Lisaks on T.S. a ütlused kooskõlas ka tunnistaja A.K. ütlustega ning kohtule esitatud kirjalike tõenditega –
  104. märtsil
  105. a koostatud läbiotsimisprotokolliga,
  106. märtsil
  107. a koostatud vaatlusprotokolliga ning kassa väljamineku orderitega. Dokumentide raamatupidamisse esitamise ainueesmärk oli nende alusel sularaha väljamakse saamine. 1.3.
  108. Kohus asus seisukohale, et Heikki Kadaja täitis KarS § 345 lg-s 1 sätestatud koosseisu tahtlikult, s.o kavatsetusega (KarS § 16 lg 2), kuivõrd ta seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava 7 asjaolu teostamise (kasutada teadlikult võltsitud dokumente saamaks õigust sularaha väljamaksele), teades, et tema tegevuse korral see saabub. APELLATSIOONIS ESITATUD TAOTLUSTE SISU
  109. Heikki Kadaja kaitsja advokaat Artur Maljukov taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist täielikult, palub oma kaitsealuse õigeks mõista ja menetluskulud riigi kanda jätta. Kaebuse väited on järgmised. 2.
  110. Heikki Kadajale heidetakse ette intellektuaalset võltsimist. Intellektuaalne võltsimine tähendab dokumendi koostajana näidatud ja koostamiseks õigustatud isiku poolt selliste andmete kandmist dokumenti, mis ei ole sisult õiged (RKKK 3-1-1-40-11, p 13). Antud asjas ei ole tõendatud, et Heikki Kadaja oleks dokumendi koostajana näidatud ja ta oleks selle koostamiseks õigustatud isikuks. Seega ei saa süüdistatavale võltsimist ette heita ja ta tuleb KarS §

§ 345lg 1 järgi õigeks mõista.

2.

  1. Isegi kui asuda seisukohale, et Heikki Kadaja on dokumendi koostajana näidatud ja oli koostamiseks õigustatud isikuks, siis selleks, et talle saaks ette heita KarS § 299 lg 1 kuriteo toimepanemist, peab olema kahtlusteta tuvastatud, et dokumendis sisalduvad süüdistatava mõtteväljendused ja need ei ole sisult õiged. Samuti peab olema kahtlusteta tuvastatud tema tahtlus sisult ebaõigete mõtteväljenduste dokumentidesse lisamisel. 2.2.
  2. Ainukeseks tõendiks selle kohta, et ostu-müügilepingud sisaldavad süüdistatava mõtteväljendusi ja need ei ole sisult õiged, on tunnistaja A.K. ütlused. A.K. ütlused on aga ümber lükatud Heikki Kadaja ütlustega. A.K. ütluste kohaselt on ostu-müügilepingud koostanud tema, kuid nende sisu on detailselt määranud Heikki Kadaja. Samas Heikki Kadaja ütluste kohaselt ei ole ta A.K. jaoks lepingute sisu määranud, vaid on ainult andnud konkreetse ülesande, mida on vaja teha (ehitada aed, remontida buss jne). Nimetatud ülesannete täitmiseks on A.K. ise otsinud vahendeid ning valmistanud ette vajalikud lepingud. Süüdistatava ütlusi toetab Puka Vallavalitsuse maa- ja majandusnõuniku A.K. ametijuhend, täpsemalt selle juhendi p-d 2,
  3. Seadusest ega Puka valla põhimäärusest ei tulene, et vallavanema töökohustuste hulka kuuluks lepingute koostamine. Tegemist on ka üldtuntud faktiga. Ülaltoodud asjaolusid kinnitavad ka tunnistaja A.H. ütlused, mille kohaselt oli materjali hankimine majandusnõuniku ülesanne. Seega ei ole välistatud ja on tõenäoline, et vallavanem võib valla poolt allkirjastada dokumente (lepinguid), mis sisaldavad ebaõigeid andmeid, kuid ta sellest ei tea ega peagi teadma, kuna dokument on koostatud teise isiku poolt ning võib sisaldada üldse kolmandate isikute mõtteväljendusi. Kohus ei põhjendanud, miks A.K. ütlused on usaldusväärsemad ja omavad suuremat tõenduslikku jõudu kui Heikki Kadaja ütlused. Seega on maksimaalselt tegemist kahtlusega selles, et lepingud sisaldavad süüdistatava mõtteväljendusi ning nimetatud kahtlust ei ole võimalik kõrvaldada. A.K. ütluste usaldusväärsust puudutavana on veel oluline, et ta oli selles kriminaalasjas kahtlustatav ja KrMS § 202 alusel tema suhtes menetlus lõpetati. Kaitsja on maakohtu istungil välja öelnud, et seda peaks arvesse võtma, kuna A.K. ei ole kohustatud andma ütlusi iseenda vastu. 2.2.
  4. Apellatsiooni argumendid taotluses tunnistada Heikki Kadaja õigeks KarS § 299 lg 1 järgi ostumüügilepinguga nr 2 seonduvas kuriteos. Tunnistajate A.K. ja K.M. ütlustest järelduvalt nad ei teadnud, kes on lepingus märgitud laudade omanik ega välistanud, et selleks võis olla ka V.R. . L.V. ütlustest tuleneb, et V.R. on teinud tööd AS S saekaatris ja seal olid T.T. lauad, mis võisid olla lepingu esemeks. Seega ei ole välistatud ja on 8 eluliselt usutav, et T.T. ja V.R. i vahel võis olla omavaheline kokkulepe lepingus nr 2 märgitud laudade osas. Kaitsja arvates oli Heikki Kadajani jõudnud informatsioon, et Vooremäele on vaja ehitada aed. Ta andis korralduse A.K. le korraldada aia ehitus ehk hankida materjal ja tegijad ning teha seda võimalikult odavalt. A.K. tegeles asjaga ja muuhulgas jõudis see info V.R. ini. Kuna V.R. oli seotud nii AS S. saekaatriga kui tundis T.T. või vähemalt teadis, et T.T. tegutseb saekaatris ja tal on sobilikke laudu, siis võttis V.R. ühendust T.T. ga ja uuris laudade kohta. V.R. ja T.T. said omavahel kokkuleppele, et T.T. annab lepingus nr 2 nimetatud laudu V.R. ile. Näiteks, võis olukord olla selline, et kuna tegemist ei olnud korralike laudadega, siis T.T. ei olnud nendest huvitatud. Kui V.R. sai T.T. ga laudade osas kokkuleppele, siis müüski ta need Puka Vallavalitsusele. Aeda tegi V.R. tasuta, kuna kokkulepe oli selline, et Puka Vallavalitsus ostab temalt materjali tingimusel, et V.R. teeb tööd ise ja tasuta. Tegemist on igati reaalse ja eluliselt usutava olukorraga. Tulenevalt ülaltoodust on näha, et ostu-müügilepingus märgitud ostja on lauad kätte saanud, on võimalik, et V.R. sai neid laudu müüja ning ei ole tuvastatud, et muud lepingus toodud tingimused ei ole õiged. Seega on tegemist õigeid andmeid sisalduva ostu-müügilepinguga. 2.2.
  5. Apellatsiooni argumendid taotluses tunnistada Heikki Kadaja õigeks KarS § 299 lg 1 järgi ostumüügilepinguga nr 3 seonduvas kuriteos. Tunnistajate A.K. ja K.M. ütlustest selguvalt nad ei teadnud, kes oli lepingus märgitud raudtorude omanik ja ei välistanud, et see võis olla ka V.R. . Tunnistaja A.T. e ütlused näitavad, et V.R. oli keevitaja, kellel oli rauda nii kodus kui mujal ja ka raudtorusid. Seega võisid tal olla torud, mis olid lepingu esemeks. K.M. ütlustest tuleneb, et V.R. oli saanud vana farmi lammutamise eest raudtorusid. Seega ei ole tuvastatud, et V.R. ei saanud raudtorusid müüja, vaid pigem vastupidi. Kaitsja arvates leidsid aset järgmised asjaolud. Heikki Kadajani oli jõudnud informatsioon, et Vooremäele on vaja ehitada aed. Vallavanem andis korralduse A.K. le korraldada aia ehitus ehk hankida materjal ja tegijad ning teha seda võimalikult odavalt. A.K. tegeles asjaga ja muuhulgas jõudis see info V.R. ini kasvõi tulenevalt sellest, et ta oli üks isikutest kelle poole pöörduti aia ehitamiseks. V.R. oli endise majandusnõuniku K.B. ajal koos K.B. ja K.M. ga lammutanud ühe vana farmi. Lammutamisest jäid järgi raudtorud, mille V.R. ja K.M. said endale ning jagasid omavahel pooleks. Asjaolu, et need torud asusid vallale kuuluvates ehitistes, ei välista seda, et vähemalt osa nendest olid lubatud (ära antud) V.R. ile ja tegelikult vähemalt osaliselt kuulusid talle. Kui V.R. sai teada, et on vaja ehitada aeda ning selleks on vaja ka raudtorusid, siis ta pakkus neid Puka Vallavalitsusele ning pooled said kokkuleppele, et V.R. müüb Puka Vallavalitsusele ostumüügilepingu nr 3 alusel raudtorusid 140 euro eest. Kokkulepe oli selline, et vallavalitsus ostab V.R. materjali tingimusel, et ta teeb tööd ise ja tasuta. Tegemist on igati reaalse ja eluliselt usutava olukorraga, mida ei ole ümber lükatud. 2.2.
  6. Apellatsiooni argumendid taotluses tunnistada Heikki Kadaja õigeks KarS § 299 lg 1 järgi ostumüügilepinguga nr 4 seonduvas kuriteos. Puka Vallavalitsus on lepingu esemeks olnud vineeri kätte saanud ja on võimalik, et müüjaks sai olla V.R. . Tunnistaja A.K. ei teadnud, kes oli vineeri omanik ega välistanud sellena V.R. i. Süüdistatav on kaitsjale vastanud, et kuna V.R. teostas bussi remonti, siis ta pakkus välja ka lahenduse, et hangib ise veekindla vineeri. Seega võis selle omanik olla V.R. . 9 Tuvastatud ei ole, et V.R. ei saanud ostu-müügilepingus nr 4 märgitud veekindlat vineeri müüja ja lepingus toodud tingimused ei oleks õiged. Apellant näeb toimunut järgmiselt. V.R. tegeles Puka Vallavalitsuse omandis oleva bussi remondiga, mille kere on tehtud puidust. Remondi käigus tuli välja, et osa bussi puidust kerest on mädanenud ja vajab vahetamist. V.R. andis teada, et tal on olemas veekindel paks vineer, mida saaks kasutada. Puka Vallavalitsus ja V.R. said kokkuleppele, et V.R. müüb Puka Vallavalitsusele ostumüügilepingu nr 4 alusel veekindla paksu vineeri 130 euro eest. Bussi parandas V.R. tasuta, kuna kokkulepe oli selline, et Puka Vallavalitsus ostab V.R. materjali tingimusel, et V.R. teeb tööd ise ja tasuta. Tegemist on reaalse ja eluliselt usutava olukorraga, mida ei ole välistatud. Ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis välistaks täielikult võimaluse, et V.R. il puudus võimalus müüa veekindlat vineeri. Näiteks, võis V.R. seda kellegi käest osta odavamalt kui 130 eurot ja siis müüa seda Puka Vallavalitsusele 130 euroga ning teenida selle pealt vahekasumit. 2.2.
  7. Apellatsiooni argumendid taotluses tunnistada Heikki Kadaja õigeks KarS § 299 lg 1 järgi numbrita ostu-müügilepinguga seonduvas kuriteos. A.K. ei teadnud, kes on lepingus märgitud terastorude omanik ega välistanud, et see võis olla V.R. . Tunnistaja A.T. on vastanud kaitsjale, et bussi sõrestikku parandati karprauaga, neljakandiline, sinna läks kõvasti seda, 27 aastat vana buss. Oli nelikant metall, pikad latid. Tema ütlustest (protokolli lk 49) tuleneb ka, et V.R. oli keevitaja ning tal oli nii kodus kui mujal rauda ja torusid ning seega tal võisid olla terastorud, mis olid numbrita lepingu esemeks. Tunnistaja K.M. ütlustest tuleneb, et V.R. il oli nii kodus kui mujal rauda ja torusid ning seega tal võisid olla terastorud, mis olid numbrita lepingu esemeks. Heikki Kadaja on kaitsjale vastuseks märkinud, et tema arvates oli tegemist bussi remondiga seotud torudega, see oli nelikanttoru, mida oli vaja bussi sõrestiku remondiks, sest see oli vana 12-meetrine buss, seal on sõrestikku palju, mille peal asi üleval seisis ja selle remondiks kasutati. V.R. oli inimene, kelle poole nad tavaliselt pöördusid, kui oli vaja teha tõsisemaid keevitustöid. Tollel ajal ei olnud küla peal töömeest, kes selliseid keevitustöid pakuks. V.R. il oli palju tuttavaid ja sõpru, kui ta käis kellegil abis, siis ta teadis, kust ja millist materjali oli võimalik saada, tal oli see info olemas. Tulenevalt ülaltoodust tuleb asuda seisukohale, et lepingus märgitud terastorude omanik võis olla V.R. . Apellant lisab veel, et kohus ega prokurör ei ole täpsustanud milliste raudtorudega tegemist oli. Ka apellant ei saanud seda teha, kuna sai aru, et kriminaalasjas kogutud informatsioonist kohtu jaoks piisab ja see asjaolu ei vaja täiendavat tõendamist. Samas kohtuotsusest sai apellant aru, et kohtule jäi mulje, et 170 jooksvat meetrit terastorusid on üüratu kogus ja seda ei ole võimalik bussi remondiks ära kasutada. Kohtu järeldus ei vasta tõele. Nimelt, numbrita ostu-müügilepingu esemeks olevate terastorude puhul on tegemist peenikeste torudega mõõtudega ca 5 x 5 mm. Kaitsja teeb oma arvutused ja leiab, et 12 m pikkuse, 3 m kõrguse ning 2,5 m laiuse bussi kogu kere tugevdamiseks ja sõrestiku uuendamiseks kulub kokku 167 jooksvat meetrit terastorusid. Seega on ostja terastorud saanud ja ei ole tuvastatud, et muud numbrita lepingus toodud tingimused ei ole õiged. Tehing on toimunud ja puuduvad KarS § 299 lg-s 1 nimetatud kuriteo tunnused. 2.2.
  8. Apellatsiooni argumendid taotluses tunnistada Heikki Kadaja õigeks KarS § 299 lg 1 järgi ostumüügilepinguga nr 6 seonduvas kuriteos. Tunnistaja T.T. ütlustest tuleneb, et U.T. i elust (millest ta elas, kuidas ja kust tegelikult küttepuid sai) ta ei tea. Samas väidetavalt ei ole U.T. küttepuid kodu kõrval asuvat metsast võtnud, kuna see 10 oli T.T. poolt keelatud. Nimetatud ütlused on vastuolus tunnistaja J.T. ütlustega. Samas T.T. ei välistanud võimalust, et U.T. võis (kuskilt mujalt) küttepuid saada, mis olid lepingu nr 6 esemeks. J.T. ütlustest nähtub, et U.T. il tegelikult oli võimalik võtta metsa nii kodu lähedalt kui J.T. kodu lähedal asuvast metsast. Samas selgub, et J.T. l ei olnud täielikku ülevaadet U.T. i tegemistest. Ühtlasi on tema ütlused vastuolus T.T. ütlustega. Samuti tekitab kahtlusi J.T. ütluses, et U.T. ei saanud kuskil saada lepingus märgitud puid, asjaolu, et ta oli võimeline soetama saeraami, mille väärtus on vähemalt sama, mis lepingus märgitud küttepuudel või isegi kordades kallim. Eluliselt ei ole usutav, et isik ostab
  9. a saeraami, kuid ei ole võimeline ostma küttepuid. Saeraami soetatakse üldiselt päris suures koguses puude tegemiseks. Seega tunnistaja ütlused ei välista, et U.T. võis saada küttepuid. Tunnistaja O.T. ütlustest tuleneb, et ta on U.T. ile 2012-
  10. a talvel müünud 15 tm küttepuid. K.M. kinnitab, et U.T. il oli enne surma
  11. a sellises koguses küttepuid ja ta tegeles küttepuude tegemise ja müügiga ehk ta sai müüa Puka Vallavalitsusele küttepuid, mis olid lepingu nr 6 esemeks. Sama selgub ka Heikki Kadaja ütlustest. Tulenevalt ülaltoodust ei ole tuvastatud, et U.T. ei saanud küttepuid müüja. Pigem on mitu tunnistajat kinnitanud, et see oli väga tõenäoline. Kuivõrd ostja on küttepuid saanud, on võimalik, et müüja sai neid müüa ning ei ole tuvastatud, et lepingus toodud tingimused ei ole õiged. 2.2.
  12. Arvestades ülaltoodut ei esine süüdistatava käitumises KarS § 299 lg-s 1 nimetatud kuriteo tunnuseid ja ta tuleb õigeks mõista. 2.
  13. Edasi leiab kaitsja, et täidetud ei ole ka KarS § 345 lg 1 koosseis ja Heikki Kadaja tuleb ka siin õigeks mõista. Kuna on tuvastatud, et dokumendid ei ole võltsitud, siis on välistatud ka nende kasutamine võltsitud dokumentidena. Täiendavalt märgib kaitsja alljärgnevat. Kaitsja toob välja A.K. ütlused, mille kohaselt on tunnistaja lepingute osas selgitanud, et kui ta oli need valmis kirjutanud, kirjutas neile alla V.R. , siis viis ta need Heikki Kadajale alla kirjutamiseks ning edasi läks leping raamatupidaja kätte. A.K. ütlustest on näha, et süüdistatav ei ole lepinguid kasutanud ehk neid raamatupidajale esitanud ja öelnud, et tegemist on tõelise dokumendiga. Lepinguid on kasutanud A.K. , kes ise esitas need raamatupidajale ja ütles, et tegemist on tõelise dokumendiga. KarS § 345 lg 1 kooseisu tunnuseks on, et dokumendi kasutamise eesmärgiks on omandada õigusi. Süüdistus on asunud seisukohale, et ostu-müügilepingute kasutamine süüdistatava poolt on toimunud eesmärgiga saada Puka Vallavalitsuse kassast sularaha. Samas selgub T.S. a ütlustest, et raha väljamaksmiseks kassast ei piisanud ostu-müügilepingutest (neid ei olnud isegi vaja). Sularaha väljamaksmine toimus ainult juhul, kui vallavanem oli kassa väljamineku orderi kinnitanud ehk sularaha väljamaksmiseks korralduse andnud. Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et KarS § 345 lg 1 koosseis peab silmas olukorda, kus dokumendi kasutanud isik selle alusel ise (isiklikult) omandab õigusi. KarS § 345 lg 1 koosseis ei ole täidetud kui dokumendi alusel omandab õigusi kolmas isik. Antud asja esemeks olevate ostu-müügilepingute alusel võib omandada õigust saada rahalisi vahendeid ainult ostja ehk kolmas isik. Seega ei ole KarS § 345 lg 1 koosseis täidetud. KIRJALIKUD SEISUKOHAD 11
  14. Ringkonnakohtule esitas kirjalikud seisukohad ringkonnaprokurör Allar Nisu. Ta leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja nõuetekohaselt põhjendatud ning apellatsioon tuleks jätta rahuldamata. Apellatsioonile vastates märgib ringkonnaprokurör, et A.K. suhtes lõpetati menetlus tõepoolest KrMS §-s 202 sätestatud alusel, kuid ta oli kahtlustatav KarS § 299 lg 1 - § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes, mitte KarS § 201 lg 2 p 3 järgi, nagu annab mõista kaitsja. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  15. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, süüdistatava kaitsja apellatsiooni ja prokuröri kirjaliku seisukohaga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt, s.o Heikki Kadaja süüditunnistamises KarS §

§ 345

lg 1 järgi süüdistusepisoodides, mis puudutavad ostu-müügilepingu nr 4 ja numbrita lepingu võltsimist ning kõnealuse kahe võltsitud dokumendi kasutamist. Süüdistuse mahu vähenemisest tingituna peab kolleegium vajalikuks muuta ka Heikki Kadajale mõistetud karistust. Muus osas jääb vaidlustatud kohtuotsus muutmata. Advokaat Artur Maljukovi apellatsioon leiab rahuldamist osaliselt.

  1. Eelmärgitud seisukohti põhjendades käsitleb ringkonnakohus kõigepealt Heikki Kadajale KarS § 299 lg 1 järgi esitatud süüdistusi ostu-müügilepingute nr 2, 3 ja 6 võltsimises ning leiab, et maakohtu otsus on siin õiguslikult veatu. Esimene kohtuaste on igakülgselt analüüsinud ja uurinud kõiki asjassepuutuvaid tõendeid, kohtuotsuse põhistused on igati piisavad ning kohtu siseveendumuse kujunemine on selgelt jälgitav. Vaidlustatud lahendile antav taoline hinnang ühes tõdemusega, et apellatsioonis ei taotleta muud, kui maakohtu otsuse tegemisel aluseks olnud tõendikogumi ümberhindamist, tähendab aga apellatsioonikohtu õigust jätta käesolevas lahendis esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata (KrMS § 342 lg 3 p 1). Apellatsiooni väidetega seonduvalt märgib kriminaalkolleegium järgmist. 5.
  2. Apellatsioonis väljendab kaitsja seisukohta, mille kohaselt ei saa Heikki Kadajale intellektuaalset võltsimist ette heita, kuivõrd tõendatud ei ole, et ta oli ostu-müügilepingute koostajaks ja nende koostamiseks õigustatud isikuks. Ringkonnakohus advokaadi selliseid kahtlusi põhjendatuiks ei pea. Ostu-müügilepingutel nr 2 ja 3 kirjutas täitmist vajavad osad omakäeliselt A.K. ning selle allkirjastasid Heikki Kadaja (ostja) ja V.R. (müüja) (tl 53, 54). Lepingu nr 2 kohaselt ostis Puka Vallavalitsus 1,35 tm aialaudu hinnaga 162 eurot ja lepingu nr 3 järgi 56 m raudtoru hinnaga 140 eurot. Ostu-müügileping nr 6 (tl 56) oli sõlmitud U.T. (müüja) ja Puka Vallavalitsuse esindaja vallavanem Heikki Kadaja (ostja) vahel ning lepingu kohaselt ostis vald 14 rm 75 cm pikkusega küttepuid hinnaga 392 eurot. See ostu-müügileping on trükitud ja Heikki Kadaja ei ole osanud öelda, kelle poolt. Apellatsioonis toonitatakse, et Heikki Kadaja ise A.K. jaoks ostu-müügilepingute nr 2, 3 sisu ei määranud, vaid andis ainult konkreetse ülesande, mida on vaja teha (nt ehitada aed), ning selle täitmiseks otsis A.K. vahendid ise ja valmistas ette ka vajalikud lepingud. Ka ostu-müügilepingut nr 6 ei koostanud süüdistatav ise. Heikki Kadaja sellised ütlused on selges vastuolus A.K. omadega. Tunnistaja on kinnitanud, et kirjutas lepingud nr 2 ja 3 Heikki Kadaja algatusel ning korraldusel, kes määras ära ka nende sisu. Tema ise ei kontrollinud, kes oli lepingus märgitud esemete omanik ja keda tohib lepingusse kirja panna, ta kirjutas nii, nagu talle öeldi. Ostu-müügilepingu nr 6 osas kinnitas A.K. , et tema seda ei trükkinud ja sellega üldse kokku ei puutunud. Ta kirjutas lepingud alati käsitsi (protokolli lk 7 jj). Ringkonnakohus, sarnaselt maakohtuga, hindab usaldusväärseteks tunnistaja A.K. ütlused, millistest selgub aga üheselt, et ostu-müügilepingute nr 2 ja 3 täidetavad osad kirjutas A.K. Heikki Kadaja korraldusel, kes dikteeris kirjutatu sisu, s.o süüdistatav koostas lepingud A.K. kaasabil, nagu talle 12 süüdistuses ette ka heidetakse. Samuti peab kolleegium põhjendatuks järeldada, et lepingu nr 6 koostajaks oli Heikki Kadaja, kuna ta on selle ise allkirjastanud. Ühegi ostu-müügilepingu vormistamise juures teadaolevalt muid isikuid ei olnud, kuid seda, et nende koostajaks oli just Heikki Kadaja, kinnitavad veel E.J. , L.V. , T.K. , A.H. , T.S. a ja osaliselt ka süüdistatava enda ütlused. E.J. ütlustest selgub, et korralduse ehitada Vooremäe puhkeala juurde aed, andis Heikki Kadaja, kellelt tuli mõte kasutada selleks Aakre katlamajas olnud metalltorusid (protokolli lk 29, 30). AS S saekaatri omanik L.V. on aialaudu puudutavalt öelnud, et nende äraviimise saekaatrist leppis ta kokku Heikki Kadajaga, kes väitis, et T.T. , kellele need kuulusid, oli lubanud laudu võtta (protokolli lk 35, 36). Vallas raamatupidajana töötanud T.S. andis ütlusi, mille kohaselt A.K. omal initsiatiivil lepinguid kindlasti ei kirjutanud, kokkulepe oli ikka vallavanemaga. Need lepingud on koostatud Heikki Kadaja korraldusel, sest rahadega tegeles vallavanem ja tegi põhiliselt kõik rahalised otsustused (protokolli lk 59, 61, 63, 66). Loomaarst T.K. on kinnitanud, et kui tema pöördus A.K. poole seoses Puka alevikus XXX asuvate vallale kuuluvate korterite kütte korraldamisega, siis Adu alati suunas ta vallavanem Heikki Kadaja juurde, kes selliseid asju otsustab (protokolli lk 38). Puka Vallavalitsuse sotsiaalnõunik A.H. on märkinud, et A.K. oma töödega hakkama ei saanud, tal pidi järel käima, kontrollima, kõike mitu korda meelde tuletama, asjad jäid lahendamata (protokolli lk 44, 46). Heikki Kadaja enda ütlustest selgub, et ta sekkus väikestesse remonditöödesse, kuna A.K. ei saanud oma tööülesannetega hästi hakkama (protokolli lk 72). Ta möönab ka, et aialaudade osas helistas omanikule tema ja kui sai jaatava vastuse, siis andis V.R. ile korralduse edasi tegutseda (protokolli lk 68, 69). Puude ostmises leppis ta U.T. iga kokku ise (protokolli lk 70, 74). Heikki Kadaja on öelnud sedagi, et kuivõrd tema kirjutas lepingutele alla, siis järelikult otsustas tema, kas tehing toimub või mitte (protokolli lk 74). Ringkonnakohus märgib veel, et A.K. ütluste ebausaldusväärsust ei saa järeldada tema osas kriminaalmenetluse lõpetamisest KrMS § 202 alusel (s.o lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumise korral, kui isiku süü ei ole suur), nagu seda teeb kaitsja. Seadus ei näe ette mingeidki kitsendusi või erandeid sellise isiku ütluste hindamisel, kes on samas kriminaalasjas olnud kahtlustatav või süüdistatav, kuid kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud otstarbekuse kaalutlustel. Sellise isiku ütlused on teiste tõenditega võrdväärsed ning nende hindamine taandub sellele, kas teda saab tõendiallikana pidada usaldusväärseks. A.K. kui tõendiallika usaldatavuses maakohtul mingeidki kahtlusi ei tekkinud ning, nagu juba märgitud, asub sellisele seisukohale ka ringkonnakohus. Tunnistajat oli hoiatatud valeütluste andmise eest, tema ütlused on ristküsitluse käigus olnud järjepidavad, need ei sisalda vastuolusid ja on kooskõlas ka teiste tõenditega. Jõudnud seega seisukohale, mille kohaselt oli Heikki Kadaja ostu-müügilepingute nr 2, 3 ja 6 koostajaks (esimese kahe puhul tegi seda siis A.K. kaasabil), hindab ringkonnakohus põhjendamatuks ja mõneti isegi arusaamatuks kaitsja väite selleski, et süüdistatav ei olnud lepingute koostamiseks õigustatud isik. Heikki Kadaja oli aastatel 2012 ja 2013 Puka vallavanem. Valla põhimääruse §-st 35 nähtub, et vallvanem on vallavalitsuse juht, kes muuhulgas juhib ja korraldab vallavalitsuse tööd, esindab valda suhetes juriidiliste ja füüsiliste isikutega, sõlmib valla nimel lepingud, kirjutab alla pangadokumentidele ja täidab muid seaduse alusel ning volikogu ja valitsuse poolt pandud ülesandeid (tl 31). Samuti reguleerivad vallavanema töö ja pädevusega seonduvat kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-d 49,
  3. 5.
  4. Apellatsioonis on advokaat Artur Maljukov seisukohal, mille kohaselt ei ole välistatud ja on eluliselt usutav, et ostu-müügilepingus nr 2 märgitud aialaudade omanik sai olla V.R. , mistõttu vastab lepingu sisu tegelikkusele. Kriminaalkolleegium kaitsja arvamusega ei nõustu. Kuivõrd apellatsioonimenetluses ei ole vaidlust selle üle, et lepingu esemeks olnud aialauad saadi T.T. kuulunud palkide lõikamisest S. saekaatris, siis hindab ringkonnakohus koheselt asjaolu, kas T.T. ja V.R. i vahel võis nende laudade osas olla omavaheline kokkulepe. Nimelt on kaitsja loonud verisooni, 13 mille kohaselt helistas V.R. aialaudade osas T.T. ja nad said omavahel kokkuleppele, et T.T. annab lepingus nimetatud lauad V.R. ile täiesti tasuta. Kui V.R. sai T.T. ga laudade osas kokkuleppele, siis müüski ta need Puka Vallavalitsusele. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja tõlgendust sündmuse käigust tõendikogum ei kinnita. Nimelt on maakohus veatult tuvastanud, et S. saekaatri omanik L.V. ga võttis ühendust Heikki Kadaja ise. L.V. ütluste kohaselt käis Heikki Kadaja päev enne laudade ära viimist saekaatris ja nad leppisid omavahel kokku, et järgmisel päeval tulevad mehed ja võtavad need peale. Heikki Kadaja väitis, et T.T. oli lauad talle lubanud. Ehk siis ta sai aru, et Heikki Kadajal oli T.T. ga kokku lepitud (istungiprotokolli lk 36). Ka süüdistatav ise on tunnistanud, et tema helistas T.T. küsimusega, kas laudu on võimalik saada ning sai jaatava vastuse (istungiprotokolli lk 69). A.K. ütluste kohaselt ütles vallavanem talle, et lauad on saekaatris ja andis ülesande neile järgi minna (protokolli lk 8). Märgitud olgu seegi, et L.V. sõnade kohaselt ei olnud T.T. sellest saematerjalist üldse huvitatud, mistõttu need seisid seal juba üle kuu. Saekaatris ruumi oli ning seega jäid need sinna hoiule (protokolli lk 35). Eelmärgitut silmas pidades ei pea ringkonnakohus usutavaks kaitsja väljapakutud varianti, mille kohaselt pidi Puka Vallavalitsus ostma aialauad V.R. 162 euro eest hoolimata asjaolust, et Heikki Kadaja juba oli saanud T.T. t nõusoleku võtta need lauad vallale Vooremäe puhkeala juurde aia ehitamiseks. Selliselt oleks tegemist täiesti ebamõistliku tehinguga. Ehk siis kriminaalkolleegiumi hinnangul võib põhjendatult väita, et Heikki Kadaja teadis aialaudade kuulumist T.T. ning oli seega ostu-müügilepingut nr 2 A.K. kaasabil koostades ja seda allkirjastades selle sisu ebaõigsusest teadlik. 5.
  5. Järgmiseks on apellant jätkuvalt seisukohal, mille kohaselt on sisult õige ka ostu-müügileping nr 3, kuivõrd tõendatud ei ole, et V.R. ei saanud Puka Vallavalitsusele müüa 56 m raudtoru. Ringkonnakohus ei ole kaitsjaga nõus siingi, vaid leiab, et maakohus on põhjendatult tuvastanud lepingu sisu mittevastavuse tegelikkusele. Ehk siis sarnaselt esimese kohtuastmega järeldab ka kriminaalkolleegium tõendikogumi pinnalt, et raudtorud, mille vald ostu-müügilepingu järgi ostis, ei kuulunud V.R. ile ning tehingut kirjeldatud kujul ei toimunud. Nimelt on maakohus õigesti (ja tegelikult ka vastu vaidlemist leidmata) tuvastanud, et kõnealused raudtorud aia ehitamiseks saadi Puka vallale kuuluvast vanast Aakre katlamajast. Sinna sattusid torud selliselt, et need lõigati eelmise majandusnõuniku K.B. ajal
  6. a või
  7. a maha vallale kuuluvast mahajäetud farmist, viidi vallavalitsuse maja taha, sealt mingil hetkel vallamaja kõrval asuvatesse ruumidesse ning kui need seal ette jäid, siis viidigi katlamajja. Kaitsja versiooni kohaselt sai V.R. , kes koos K.M. ga need torud mahajäetud farmist maha lõikas ja ära tõi, pooled torud endale. Advokaadi selline seisukoht põhineb tunnistaja K.M. ütlustel, kelle väitel tegid tema ja V.R. torud pooleks ning ta viis need K.B. korraldusel valla taha. Valla taga on plats, kus on tehnika (protokolli lk 53). Ringkonnakohus leiab, et kaitsja välja toodud asjaolu ei näita kuidagi raudtorude omanikuna V.R. i. Sündmuse käik, s.o torud jäid vallavalitsuse maja taha, hiljem tõsteti need vallamaja kõrvalhoonesse ning sealt edasi Aakre katlamajja, osundab raudtorude kuulumisele vallale. Samuti viitavad sellele A.K. ütlused, mille kohaselt pärines idee kasutada aiapostidena Aakre katlamajas asunud torusid just Heikki Kadajalt, kes ütles, et sealt saab materjali ja hakkab lõikama sealt (protokolli lk 9). A.K. selline tunnistus lükkab ümber ka süüdistatava väite selles, et
  8. a aia ehitamise ajal ta ei teadnud, et selleks kasutatakse Aakre katlamajas olnud raudtorusid. Heikki Kadaja ütlused selle kohta, et Vooremäe puhkeala juurde aia ehitamist, sealhulgas raudtorude leidmise, organiseeris A.K. , on ringkonnakohus ümber lükanud juba käesoleva otsuse p-s 5.
  9. 14 Kriminaalkolleegium märgib sel kohal ära veel sellegi, et nii A.K. kui süüdistatava enda ütlustest selguvalt viidi raudtorud vallamaja kõrvalhoonest Aakre katlamajja, kuna need jäid seal ette (vastavalt protokolli lk 11 ja 73). Heikki Kadaja sõnade kohaselt sooviti kõrvalhoone ruumid välja rentida ja sinna kauplus teha. Sellest järeldub aga, et olukorras, kus torud kuulusid V.R. ile, ei oleks vald ise pidanud otsima võimalusi ja kohta nende paigutamiseks. Samuti olgu siin ära nimetatud seegi, et tunnistajate A.T. e ja K.M. ütlustest (vastavalt protokolli lk 48-49, 56) järelduvalt hoidis V.R. temale kuuluvad metalli kodus. Ehk siis puudub põhjus, miks ta oleks kõnealused torud pidanud aastateks jätma vallale kuuluvatesse ruumidesse, ladustades need algselt pärast nende farmist ära toomis lisaks ka platsile, kus vald hoidis oma tehnikat (vt K.M. viidatud ütlused). Eeltoodud tõendite ja seisukohtade pinnalt tuleb ringkonnakohtu hinnangul tõendatuks lugeda, et ostu-müügilepingu nr 3 sisu ei vastanud tegelikkusele ning lepingut A.K. kaasabil koostades ja allkirjastades oli Heikki Kadaja sellest teadlik. 5.
  10. Järgmiseks hindab kriminaalkolleegium veatuks maakohtu seisukoha selleski, et reaalselt ei leidnud aset ka ostu-müügilepingus nr 6 fikseeritud tehing, s.o U.T. ei müünud Puka Vallavalitsusele 14 rm küttepuid. Lepingus kirjeldatud müügitehingu toimumise on esimene kohtuaste põhjendatult välistanud tunnistajate T.T. , J.T. , T.K. , A.I. ja T.S. a ütlustele tuginedes. Apellatsioonile vastates selgitab kolleegium esmalt, et kaitseväide, mille kohaselt on omavahel vastuolus tunnistajate T.T. ja J.T. ütlused, ei ole tõelevastav. Kaitsja on näinud ebakõla selles, et T.T. oli enda ütluste kohaselt keelanud oma isal U.T. il metsast puid võtta, kuid J.T. kinnitusel lubas T.T. tal seda teha. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja on tunnistajate ütlusi tõlgendanud vääralt. T.T. ütlustest selgub, et kuigi ta oli keelanud isal metsast puude lõikamise, siis nn kuivakate võtmise kohta see ei käinud (protokolli lk 20). Kui nüüd vaadata J.T. tunnistust, siis väites, et U.T. i tütar lubas metsast puid võtta, on ta istungiprotokolli lk-lt 25 nähtuvalt andnud selgituse, mille kohaselt oli võtta lubatud kuivanud puid. Seega mingitki vastuolu tunnistajate ütlustes ei esine. Kolleegium ei nõustu kaitsja tähelepanekuga selleski, nagu ei oleks T.T. ja J.T. välistanud võimaluse, et U.T. võis lepingu esemeks olnud küttepuid saada kuskilt mujalt. Nimelt selgub T.T. ütlustest, et isa juures käis ta 2 korda kuus ja hoidis silma peal, et temale kuuluvast metsast puid ei võetaks. Isa oli alkohoolik. Enne surma aasta aega oli tal väga halb, liikumine oli jalgade tõttu raske. Seal käies ei näinud T.T. puude lõikamise jälgi, sellest oleks pidanud midagi maha jääma, puuriitasid ega midagi mis viitaks suures koguses puude tegemisele, ei olnud (protokolli lk 19 jj). Ehk siis tunnistaja ei ole möönnud võimalust, et U.T. sai temale märkamatult teha suuremas koguses küttematerjali kas siis tema enda (s.o T.T. ) metsast või saada seda kuskilt mujalt. Samuti välistas U.T. i sellise tegevuse tema terviseseisund. J.T. , kes elas koos U.T. iga peaaegu 7 aastat, on samuti kõhklusteta kinnitanud, et tehingut, nagu seda kajastab leping, kindlasti ei toimunud ja raha ei ole saadud. Ta välistas kategooriliselt ka mõtte, et elukaaslane võis
  11. a lõpus ja
  12. a metsas käia, puid lõigata, kellelegi küttepuid teha või müüa. Seda nii haigete jalgade (käis keppidega kogu aeg, pikki maid ei suutnud kõndida) kui
  13. a südamega tekkinud probleemide tõttu. Tõsi, J.T. on küll öelnud sedagi, et puid tõid nad ka temale kuuluvast metsast, kuid kaitsja jätab tähelepanuta, et see toimus arvatavasti
  14. a. Ka saeraami ostmise fakt
  15. a ei näita, et U.T. oleks metsamaterjali lõiganud ja seda müünud. Vastupidi, J.T. väitis kindlalt, et selle masinaga ei tehtud midagi (protokolli lk 22 jj). Kolleegium märgib kaitsja väidetega seoses veel, et kõnealuse eseme hind ja selle omandamise asjaolud on teadmata ning selle ostmine ei pruukinud sugugi olla kantud U.T. i soovist tegeleda puiduäriga. Tema tervis seda ei võimaldanud ja metsa, millest küttepuid lõigata, tal ei olnud. 15 Eeltoodust selguvalt on nii T.T. kui J.T. vastupidiselt kaitsja seisukohale välistanud võimaluse, et U.T. võis
  16. a lõpupoole või
  17. a teha või saada küttepuid ning neid vallale müüa. J.T. sellist väidet ei sea kahtluse alla ka asjaolu, et ta käis aeg-ajalt oma elukohast ära ema vaatamas, kuivõrd suures koguses küttepuude lõikamine ei saanud jääda talle märkamata ka tagantjärele. U.T. i poolt vallale puude müümise on välistanud ka XXX -11 kortermaja ühistu esimees T.K., öeldes, et seda ei toimunud mitte mingil juhul. Puulõikamise jälgi ta U.T. i poolt ei märganud. Inimeste juures näeb ta ära, millised arengud on majapidamises toimunud ja U.T. i omas oli allakäigu trepp hästi kiire (protokolli lk 39). Apellatsiooni edasi vaadates selgub, et kaitsja peab oluliseks tunnistaja O.T. ütlusi, millest tulenevalt on ta U.T. ile
  18. a –
  19. a talvel müünud 15 tm küttepuid. Samuti märgib advokaat olulisena ära K.M. tunnistuse, mille kohaselt oli U.T. il enne surma
  20. a sellises koguses küttepuid ja ta tegeles küttepuude tegemise ja müügiga. Ringkonnakohus leiab, et O.T. , K.M. ja süüdistatava ütlused eelkirjeldatud tõendikogumit ja selle põhjal tehtud järeldusi ümber ei lükka. Nende ütlused on vastuolus teiste tõenditega ja nagu maakohus õigesti märkis, ka eluliselt ebausutavad. Sarnaselt esimese astme kohtuga leiab ka kriminaalkolleegium, et U.T. , kellel olid põlved haiged ja sellest tulenesid liikumisraskused ning kellel
  21. a tekkisid probleemid südamega, ei saanud tütre ja elukaaslase eest varjatuna pakkudeks lõigata ja küttepuudeks lõhkuda puid, mille O.T. väidab end toonud olevat. Nõrga tervisega vanemal inimesel, nagu seda U.T. oli, ei pruukinud O.T. kirjeldatud 3 m pikkuste puude liigutamine ja lõikamine üldse võimalikki olla. Lisaks peab nimetama, et K.M. ütluste kohaselt tegeles U.T. palkidega kuskil
  22. a (protokolli lk 54). Viimaseks vajab märkimist seegi, et T.S. , kes oli Puka Vallavalitsuses pearaamatupidaja, kinnitas maakohtu istungil ostu-müügilepingu koostamist Puka Vallavalitsuses (protokolli lk 59). Nii T.T. kui J.T. ütlustest, samuti ka lepingu tekstist, nähtub aga, et U.T. i eesnimi on vääralt kirjutatud kirjapildina „Uno.“ Kuivõrd on väheusutav, et isik laseb oma nime ostu-müügilepingus kajastada vääralt, siis näitab seegi tõenäosust, et tehingu osapooleks ta ei olnud. Eeltoodust järeldab ka ringkonnakohus, et tegelikkuses ostu-müügilepingus nr 6 fikseeritud tehingut ei toimunud, s.o U.T. ei müünud Puka Vallavalitsusele 14 rm küttepuid. Ehk siis leping sisaldab valesid andmeid ja ei vasta tegelikkusele.
  23. Kriminaalkolleegiumi hinnangul väärivad tähelepanu kaitsja taotlused süüdistatava õigeksmõistmises talle KarS § 299 lg 1 järgi numbrita ostu-müügilepingu ja lepingu nr 4 võltsimises esitatud süüdistustes, mistõttu tuleb maakohtu otsus vastavas osas tühistada. 6.
  24. Sellise otsustuse tegemisel ei sea ringkonnakohus kahtluse alla asjaolu, et Heikki Kadaja oli ka kõnealuste ostu-müügilepingute koostajaks, kusjuures lepingu nr 4 koostas ta A.K. kaasabil. Nimelt selgub juba käesoleva otsuse p-s 5 kirjeldatud tõenditest, et lepingud koostati vallavalitsuses ja vallavanemana tegi Heikki Kadaja kõik rahalised otsused; samuti, et A.K. ei saanud oma töödega hakkama ning ise rahalisi otsuseid vastu ei võtnud. Lepingu nr 4 osas on A.K. eraldi kinnitanud, et ta ise ei teadnud, kellele vineer kuulus, vaid koostas lepingu vallavanema korraldusel (protokolli lk 10, 16, 18). 6.
  25. Küll leiab ringkonnakohus maakohtule vastupidiselt, et kahtlusteta ei ole tõendamist leidnud kõnealustesse ostu-müügilepingutesse tegelikkusele mittevastavate andmete märkimine. Käsitledes kõigepealt ostu-müügilepinguga nr 4 seonduvaid tõendeid, leiab kriminaalkolleegium järgmist. 16 Lepingu nr 4 kohaselt ostis Puka Vallavalitsus
  26. märtsil
  27. a V.R. 6,5 m2 veekindlat paksu vineeri. Vaidlust ei ole küsimuses, et bussi põhja tõepoolest remonditi ja selleks kasutati vineeri. Süüdistusversioon, millega maakohus nõustus, välistab aga võimaluse, et V.R. sai nimetatud materjali omada ja seega seda Puka Vallavalitsusele müüa. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. Esimene kohtuaste on Heikki Kadaja süü tõendamisel esmalt välja toonud A.K. ja E.J. ütlused, kuid neist selgub üksnes, et nad ei tea, kust vineer saadi ning V.R. ei avaldanud neile selle kuulumist temale. Veel on kohus tuginenud tunnistajate ütlustele, kes on kirjeldanud V.R. i eluviisi, mida tugevalt mõjutas liigne alkoholi tarvitamine, ja tema kehva majanduslikku elujärge (vt maakohtu põhistused, mis kajastuvad käesoleva otsuse p-s 1.2.4). Mingeidki muid tõendeid, mis tõsikindlalt välistaksid võimaluse V.R. il nimetatud materjali omada ja müüa, kriminaalasjas ei ole. Samuti, nagu juba mainitud, ei ole uurimine suutnud välja selgitada, kust kõnealune materjal süüdistuse versiooni paikapidamisel saadi. Ehk siis ringkonnakohtu hinnangul ei ole kohtute käsutuses midagi, mille abil ümber lükata kahtlust, et V.R. , kes tegi juhutöid nii eraisikutele kui firmadele, võis selle vineeri kuskilt saada (nt tasuna kellelegi teostatud töö eest). Seega ei saa sisustada vääramatult seisukohta, mille kohaselt ta ei saanud selle omanikuks olla. Kohtuotsus ei saa tugineda oletustele. KrMS §-dest 7 ja 14 tulenevalt ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et maakohus on kahtlusi Heikki Kadaja kasuks tõlgendamata jättes oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Vaidlustatud kohtuotsus tuleb vastavas osas tühistada ja süüdistatav õigeks mõista. 6.
  28. Samasugusele seisukohale asub ringkonnakohus järgmise süüdistusepisoodi osas. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa välistada võimalust, et numbrita ostu-müügilepingu esemena nimetatud 170 jooksvat meetrit terastoru kasutati vallale kuuluva vana bussi remontimisel, nagu seda väidab süüdistatav. Tõsi, kohtus üle kuulatud tunnistajad ei ole bussi parandamisest torudega midagi teadnud, v.a süüdistatava vastavaid ütlusi on kinnitanud XXX töötanud A.T. . Tema on öelnud, et buss oli vana, lagunes kogu aeg ning V.R. , kes oli kõva keevitaja, keevitas bussi korduvalt ja tegi sõrestikku. V.R. pani karbid kahele poole ja taha, parandas sõrestikku nelikant toruga, pikad latid olid, keevitati sõrestik. Sinna läks raudtoru kõvasti. Korduvalt tegi V.R. neid töid, sageli töötas üksi, aga vahel oli E.J. abis. Remonti on korraldanud vallavanem ise (A.T. e tunnistus istungiprotokolli lk 47, 48). Tõsi, A.T. ei ole enda poolt kirjeldatud tööde tegemise aega osanud kuidagi dateerida, kuid seda, et bussi parandamisel nelikanttoru kasutati, tema ütlused vaieldamatult kinnitavad. Lisaks selgub K.M. vastustest, et V.R. käis tihti vallale keevitustöid tegemas (protokolli 28) ning A.H. tunnistusest, et Valdeko, kes keevitas hästi, käis päris sageli abis ka koolibussi parandamas (protokolli lk 44, 46). Bussi vaatlust kriminaalasjas teostatud ei ole, s.o tõsikindlalt välistada, et A.T. e kirjeldatud tööd teostati
  29. a, ei saa. Maakohus on nimetanud, et A.K. , E.J. ja T.S. ei teadnud valla huvides 170 m raudtoru kasutamisest midagi. Nende isikute teadmatus konkreetsest juhust ei saa siinkohal olla aga määrava tähtsusega. A.T. e ütlustest nähtub nimelt, et bussi remontimist korraldas ka Heikki Kadaja, ehk siis A.K. ei pruukinud sellega seotud olla. E.J. ja V.R. teostasid küll mõningaid töid vallas koos, kuid see ei olnud reegel. T.S. a kohtus antud tunnistusest (protokolli lk 58 jj) selgub aga, et raamatupidajana ehitus- ja remonditöödele kuluva materjali hankimise või selle kasutamisega kindlates töödes ta seotud ei olnud ning vastavaid asjaolusid ei teadnud. 17 Ringkonnakohtu hinnangul ei saa terastorude kasutamist bussi parandamisel
  30. a välistada ka väitega, et nii suurt kogust torusid bussi sõrestiku väljavahetamiseks ei kulu või et V.R. ei oleks oma east ja kehvast tervisest tulenevalt olnud võimeline torude laadimist ja vedu korraldama. Nimelt ei pea kolleegium kõigepealt, teadmata tööde täpset sisu ja ulatust, võimalikuks teha oletust, kui palju vastavat materjali selliseks tööks kulub. A.T. e ja süüdistatava ütlustest selgub vaid, et tegemist oli 27 aastat vana bussiga, mis oli 12 m pikk. Samuti ei saa V.R. i vanusest (67 eluaastat) järeldada, et ta ei suutnud korraldada torude laadimist, vedu ja remonti, nagu seda märgib maakohus. Mis puutub aga esimese kohtuastme argumenti selles, et V.R. ei olnud kirjeldatud tegevuseks võimeline ka pikaajalise haiguse tõttu, siis kohtuistungi protokollist selguvalt on selle asjaolu kohta ütlusi andnud üksnes tunnistaja K.M. . Tema on öelnud, et B., nagu kõik olevat V.R. i kutsunud, ei avaldanud, et tal on vähk, kohalikud teadsid, ükskord oli ta surnud (protokolli 56). Muid tõendeid, millest selguks V.R. i terviseseisund, kohtutoimik ei sisalda. Samuti on mitmed tunnistajad märkinud, et ta tegi juhutöid, s.o töö tegemine ei olnud takistatud. Edasi asub ringkonnakohus seisukohale, mille kohaselt ei saa kahtlusteta välistada võimalust, et lepingu esemeks olnud terastorud võisid kuuluda V.R. ile. Nagu eelmisegi episoodi juures, ei ole ka siin võimalik öelda, et V.R. i eluviisist ja majanduslikust olukorrast tulenevalt sellist materjali tal kodus olla ei saanud. A.T. e ja K.M. ütlustest (vastavalt protokolli lk 48-49 ja 54) selgub, et V.R. il oli kodus rauda. A.T. on loetlenud seejuures, et oli lattrauda ja karprauda. Samuti on Heikki Kadaja usutavalt selgitanud, et V.R. oli inimene, kelle poole nad pöördusid, kui oli vaja teha tõsisemaid keevitustöid, kuna tol ajal ei olnud neil sellist töömeest. V.R. il oli palju tuttavaid ja sõpru ning ta teadis, kust ja millist materjali oli võimalik saada (istungiprotokolli lk 70). Kuivõrd Heikki Kadaja on väite terastorude kasutamisest valla bussi remontimisel esitanud alles maakohtus (see selgub kohtuotsusest ja apellatsioonis seda argumenti kahtluse alla seatud ei ole) ja uurimine seda kontrollida ei saanud, siis ei saa välistada, et tegemist võis olla varasemalt kasutatud materjaliga ja/või oli V.R. saanud selle tasuks kellelegi teostatud töö eest. Kuivõrd ka selles kuriteoepisoodis puuduvad seega tõsikindlad tõendid, mis välistaksid võimaluse, et V.R. sai lepingus nimetatud materjali omada ja müüa, siis kahtlusi KrMS § 7 lg 3 alusel Heikki Kadaja kasuks tõlgendades tuleb ta õigeks mõista.
  31. Edasi leiab ringkonnakohus, et muutmata jääb maakohtu otsus ka Heikki Kadaja süüdi tunnistamises KarS § 345 lg 1 järgi episoodides, mis puudutavad võltsitud ostu-müügilepingute nr 2, 3 ja 6 kasutamist eesmärgiga omandada õigus Puka Vallavalitsuse kassast sularaha saamiseks. Kuivõrd ringkonnakohus ei lugenud tuvastatuks Heikki Kadaja poolt numbrita lepingu ja ostumüügilepingu nr 4 võltsimist, siis tuleb ta õigeks mõista ka nimetatud kahe lepingu kasutamise osas esitatud süüdistustes. Nimelt leiab kriminaalkolleegium, et esimene kohtuaste on õigesti asunud seisukohale, mille kohaselt allkirjastatud lepingud nr 2, 3 ja 6 viis Puka Vallavalitsuse raamatupidamisse raamatupidaja T.S. ale Heikki Kadaja ja seda eesmärgiga saada õigus sularaha väljamakseteks. Kohtuotsuses sisalduv tõendite analüüs on põhjalik ja apellatsiooni pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente selle tühistamiseks ja Heikki Kadaja õigeks mõistmiseks. Apellatsiooni argumentidele vastates leiab kriminaalkolleegium kõigepealt, et kaitsja on A.K. ütlustest ekslikult järeldanud tema enda poolt lepingute viimist raamatupidaja T.S. ale. Tema kirjutatud lepingute osas on ta tegelikult öelnud, et „V.R. kirjutas alla, siis viisin Heikki Kadaja kätte, tema kirjutas alla ja läks edasi raamatupidamisse“ (protokolli lk 8, 10). Ehk siis ta ei ole kinnitanud nende sinna viimist ise. T.S. on seevastu aga kindlalt väitnud, et kõik kriminaalasjas käsitletavad lepingud jõudsid temani just Heikki Kadaja vahendusel (istungiprotokolli lk 60, 63). Samuti on T.S. kinnitanud, et kassa väljamineku orderid koostas ta ostu-müügilepingute alusel, kusjuures lepingute alusel sai rahad kas Heikki Kadajale või A.K. le välja makstud juba enne orderite vormistamist. Raha väljamaksmine kassast toimus Heikki Kadaja korraldusel (protokolli lk 60-64). A.K. on kinnitanud 18 lepingu nr 3 alusel vallavalitsuse kassast raha saamist enda kätte, kuid kinnitanud, et see oli nii vallvanema korraldusel, kelle kätte ta raha viis (protokolli lk 18). Eelnevad tõendid muudavad arusaamatuks apellatsiooni väite, et ostu-müügilepingud ei olnud aluseks vallavalitsuse kassast raha välja maksmiseks. Apellatsiooni viimane väide käsitleb seisukohta, et isiku tegevust ei saa KarS § 345 lg 1 alla subsumeerida, kui dokumendi alusel omandab õigusi kolmas isik. Ringkonnakohus kaitsja taolise arvamusega ei nõustu. Seadusandja sõnastus „eesmärgiga omandada õigusi“ saab keeleliselt mõista nii, et õigusi saab omandada ka teise isiku huvides. Kaalutluskoht tekiks ehk vaid kõnealuse sätte sõnastuse osas „eesmärgiga vabaneda kohustustest,“ kuivõrd sellest sõnastusest võiks justkui järeldada, et silmas peetakse üksnes teo toimepanija enda vabanemist mingisugustest kohustustest. Kolmandaid isikuid saaks teo toimepanija kohustustest „vabastada“ (mitte „vabaneda“). Samas on Riigikohus, jättes
  32. veebruari
  33. a otsusega nr 3-1-1-119-13 muutmata Tallinna Ringkonnakohtu
  34. mai
  35. a otsuse, jaatanud isiku tegevuse kvalifitseerimist KarS § 345 lg 1 järgi ka situatsioonis, kus süüdistatava tegevuse eesmärk oli vabastada kohustusest kolmas isik, s.o aktsiaselts.
  36. Ringkonnakohus leiab, et Heikki Kadaja osaline õigeksmõistmine peab käesolevalt kaasa tooma tema karistusmäära korrigeerimise väiksemas suunas. Põhjendatud on vähendada tema karistust nii KarS § 299 lg 1 kui § 345 lg 1 järgi kestuseni 3 kuud vangistust ning liitkaristuseks mõista KarS § 64 lg 1 alusel 5 kuud vangistust. Karistusest tuleb Heikki Kadaja KarS § 73 lg-d 1, 3 kohaldades tingimisi vabastada 1 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga, nagu selle nägi ette ka juba maakohus, s.o esimese kohtuastme poolt määratud vangistuse kandmise tingimused jäävad muutmata.
  37. Viimasena lahendab ringkonnakohus menetluskuludega seonduvad küsimused ning võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemused. 9.
  38. Advokaat Artur Maljukov esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt on lepingulise esindaja kulud seotud Heikki Kadaja esindamisega kriminaalasjas, hõlmates apellatsioonkaebuse koostamist ja esitamist ning prokuröri vastusega tutvumist. Teostatud toimingute eest küsib kaitsja kokku 3531 eurot. Arve nr 12632 kohaselt osutas ta süüdistatavale õigusabi 13 tunni 30 minuti ulatuses, mille eest ta soovib 1782 eurot (sealhulgas käibemaks 297 eurot). Arvelt nr 12691 selguvalt kulus tal õigusabi osutamiseks 13 tundi 15 minutit ja küsitud tasuks on 1749 eurot (sealhulgas käibemaks 291,50 eurot). Tunnihind on olnud 110 eurot. Ringkonnakohus, arvestades kaitsja mitteosalemist maakohtu menetluses, tema vajadust tutvuda maakohtu otsuse ja prokuröri kirjaliku seisukohaga ning
  39. lehekülje pikkuse apellatsiooni koostamist, hindab arvetelt selguva ajakulu vajalikuks. Õigusabiteenuse ühikuhind on asjakohast praktikat silmas pidades samuti mõistlik. Kuivõrd apellatsiooniastmes tehakse käesolevalt KrMS 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahend, s.o esimese astme kohtu otsus tühistatakse osaliselt, siis juhindudes 185 lg-st 1 tuleb menetluskulu Heikki Kadaja kasuks välja mõista Eesti Vabariigilt. 9.
  40. Võttes veel kokku apellatsioonimenetluse tulemused, märgib ringkonnakohus, et tühistab KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 3, § 340 lg-st 1, lg 2 p-st 2 maakohtu otsuse osaliselt, s.o Heikki Kadaja süüditunnistamises KarS §

§ 345

lg 1 järgi ostu-müügilepingute nr 2 ja numbrita lepingu võltsimises ja nende samade dokumentide kasutamises. Samuti tühistab apellatsioonikohus vaidlustatud lahendi Heikki Kadajale karistuse mõistmise osas. Tühistatud osades teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega mõistab süüdistatava eelnimetatud süüdistusepisoodides õigeks ja vähendab tema karistust. Apellatsioon leiab seega rahuldamist osaliselt. /allkirjastatud digitaalselt/ 19 Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 20

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.