KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gea Lepik (eesistuja), Liis Arrak ja Kairi Piirisild Määruse tegemise aeg ja koht 11. veebruar 2025, Tallinn Kohtuasja number 2-24-6760 Kohtuasi

) § 10 lg 2 p-dele 3 ja

1. Osaühingu Springmar avaldus võeti
2. septembri
3. a määrusega menetlusse, liideti tsiviilasjaga nr 2-24-6760 ja määrati võlgnikule tähtaeg pankrotiavalduse kohta seisukoha esitamiseks.
4. Võlgnik esitas
5. septembril 2024 teate võlausaldajale Egregius OÜ võla tasumise kohta. Võlgnik palus jätta pankrotiavalduse rahuldamata ja pankroti välja kuulutamata.
6. Lelle 24 Invest OÜ (avaldaja III, võlausaldaja III) esitas
7. septembril 2024 avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks ja taotluse tsiviilasjaga nr 2-24-6760 liitmiseks. Lelle 24 Invest OÜ nõue tuleneb
8. augustil 2021 sõlmitud üürilepingust, mis lõppes
9. septembril
10. Võlgnik jättis alates
11. maist 2023 üürilepingujärgse üüri ja kõrvalkulude arved tasumata kokku 62 621,33 euro ulatuses. Lelle 24 Invest OÜ tasaarvestas osade tasumata arvete katteks võlgniku poolt makstud tagatise, kuid arved on 20 121,33 euro ulatuses jätkuvalt tasumata. Lisaks on tasumata
12. septembri
13. a seisuga viivis 7833,81 eurot. Lelle 24 Invest OÜ tugines võlgniku maksejõuetuse põhistamisel

§ 10lg 2 pdele 3 ja 4.

Lelle 24 Invest OÜ avaldus võeti

1. septembri
2. a määrusega menetlusse, liideti tsiviilasjaga nr 2-24-6760 ja määrati võlgnikule tähtaeg pankrotiavalduse kohta seisukoha esitamiseks.
3. Meditsiini Haldus OÜ (avaldaja IV, võlausaldaja IV) esitas
4. septembril 2024 avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks ja taotluse tsiviilasjaga nr 2-24-6760 liitmiseks. Meditsiini Haldus OÜ nõue tuleneb
5. aastal sõlmitud töövõtulepingust. Võlgnik on jätnud tasumata arve suurusega 3900 eurot. Lisaks on Meditsiini Haldus OÜ-l
6. septembri
7. a seisuga võlgniku vastu viivisenõue 647,82 eurot. Meditsiini Haldus OÜ kavatseb menetluse kestel täiendada avalduse aluseks olevaid asjaolusid ka kahjunõudega. 3

§ 10lg 2 p-dele 1, 3 ja 4.

Meditsiini Haldus OÜ esitas

1. septembril 2024 võlgnikule nõude koos pankrotihoiatusega, kuid võlgnik võlga ei tasunud. Meditsiini Haldus OÜ avaldus võeti
2. septembri
3. a määrusega menetlusse, liideti tsiviilasjaga nr 2-24-6760 ja määrati võlgnikule tähtaeg pankrotiavalduse kohta seisukoha esitamiseks.
4. MacoMed OÜ (avaldaja V, võlausaldaja V) esitas
5. septembril 2024 avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks ja taotluse tsiviilasjaga nr 2-24-6760 liitmiseks. MacoMed OÜ nõue tuleneb
6. aastal sõlmitud lepingust. Võlgnik jättis tasumata kaks arvet. Võlgniku põhivõlgnevus on 20 493,42 eurot, millele lisandub
7. septembri
8. a seisuga viivis 3413,32 eurot. MacoMed OÜ kavatseb menetluse kestel täiendada avalduse aluseks olevaid asjaolusid ka kahjunõudega. Võlgnikule pankrotihoiatuse koostamise ja esitamise kulu oli 800 eurot. MacoMed OÜ tugines võlgniku maksejõuetuse põhistamisel

§ 10lg 2 p-dele 1, 3 ja 4. Maco

Med OÜ esitas

1. septembril 2024 võlgnikule nõude koos pankrotihoiatusega, kuid võlga ei ole tasutud. MacoMed OÜ avaldus võeti
2. septembri
3. a määrusega menetlusse, liideti tsiviilasjaga nr 2-24-6760 ja määrati võlgnikule tähtaeg pankrotiavalduse kohta seisukoha esitamiseks.
4. Võlgnik esitas
5. septembril 2024 vastuse Osaühingu Springmar pankrotiavaldusele, paludes jätta see rahuldamata ja pankrot välja kuulutamata. Täidetud ei ole

§ 10lg 2 p-des 3 ja 4 sätestatud eeldused ning võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu.

1. Võlgnik esitas
2. oktoobril 2024 vastuse Lelle 24 Invest OÜ, Meditsiini Haldus OÜ ja MacoMed OÜ pankrotiavaldustele, paludes jätta need rahuldamata ning pankrot välja kuulutamata. Võlgnik on nimetatud võlausaldajate ja ka Osaühingu Springmar põhinõuded tasunud. Võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu.
3. Ajutine haldur esitas
4. novembril 2024 täiendava aruande. Ajutine haldur märkis, et võlgniku viide sellele, et maksed võlausaldajatele tegi võlgnikuga samasse kontserni kuuluv Leedu ühing UAB „Ilsanta“, ei näita, et võlgnik oleks maksejõuline, vaid täiendava kohustuse võtmist UAB „Ilsanta“ ees. Seega muutub bilansireal vaid võlausaldaja nimi. Ajutine haldur tõi uuesti välja küsitavuse võlgniku
5. aasta bilansis seoses haginõude kajastamisega Hepsor P113 OÜ vastu. Lisaks märkis ajutine haldur, et äriregistrile esitatud
6. aasta majandusaasta aruande kohaselt on võlgniku omakapital -2 643 782 eurot ja majandusaasta lõpetatud kahjumiga 3 292 545 eurot. Ajutise halduri hinnangul puuduvad asjaolud, mis välistaks ühingu maksejõuetuks tunnistamise.
7. Võlausaldajad MacoMed OÜ ja Meditsiini Haldus OÜ võtsid
8. novembril 2024 pankrotiavaldused tagasi, kuna olid saanud võlgnikuga kokkuleppele ja võlausaldajate nõuded tasuti.
9. Võlausaldajad Egregius OÜ, Osaühing Springmar ja Lelle 24 Invest OÜ esitasid
10. novembril 2024 seisukoha, milles leiavad, et pankrotiavaldused tuleb rahuldada ja pankrot välja kuulutada, sest võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Maksete tegemine võlgniku võlgade vähendamiseks kolmanda isiku poolt ei tõenda võlgniku enda maksejõulisust. Ka ei ole võlausaldajate nõudeid rahuldatud kogu ulatuses. Maakohtu määrus ja põhjendused
11. Harju Maakohus jättis
12. detsembri
13. a määrusega võlausaldajate Meditsiini Haldus OÜ ja MacoMed OÜ pankrotiavaldused läbi vaatamata. Kohus rahuldas võlausaldajate Osaühing Egregius OÜ, Springmar OÜ ja Lelle 24 Invest OÜ avaldused, kuulutas välja 4

§ 1

lg 2), võlgnikul on netovara järel vähem kui pool osakapitalist (

§ 31

lg 12 p 1), võlgnikul puudub ka likviidne vara mõistliku aja jooksul kohustuste täitmiseks (

§ 1lg 3).

Suutmatus rahuldada võlausaldajate nõudeid ei ole ajutine, kuna võlgniku majandustegevus on võlgniku enda kinnitusel peatunud. 19.

1. Võlgniku maksevõime ja netovara seisu hindamisel saab kohus lähtuda ajutise halduri aruannetest ning
2. a majandusaasta aruandest, mis esitati kohtule
3. novembril 2024 võlausaldaja seisukohaga ning mis on viimane juhatuse kinnitatud võlgniku majandusandmeid sisaldav dokument. Kuigi võlgnik teatas
4. novembri
5. a kohtuistungil, et
6. a majandusaasta aruanne valmib novembri jooksul, ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et võlgniku
7. a majandusaasta aruanne oleks äriregistrile esitatud ning selle kohaselt ei esine äriseadustiku (ÄS) § 171 lg 2 p-s 1 ja

§ 31lg 1 2 ps 1 nimetatud olukorda.

Võlgnik ei ole esitanud ka muid tõendeid, millest nähtuks, et bilansilist maksejõuetust ei ole. Võlgniku

1. a majandusaasta aruande kohaselt oli võlgniku netovara -2 643 782 eurot (2 299 523 - 4 943 305). Võlgniku osakapital on 25 003 eurot, mis tähendab, et
2. detsembri
3. a seisuga oli võlgniku netovara järel vähem kui pool osakapitalist (25 003 ÷ 2 = 12 501,50). Võlgnik ei ole kohtule esitanud andmeid oma majandusliku seisundi paranemise kohta. 19.
4. Võlgnik esitas kohtule kinnitamata kujul oma bilansi ja kasumiaruande
5. aasta ja
6. aasta kohta. Seejuures on kohtule kinnitamata kujul esitatud bilanss ja kasumiaruanne ning hiljem võlgniku juhatuse kinnitatud
7. a majandusaasta aruanne märkimisväärselt erinevad. Kohtul ei ole võimalik lähtuda
8. aasta raamatupidamislike näitajate osas võlgniku poolt kohtule esitatud bilansist ja kasumiaruandest, sest need ei saa olla usaldusväärsed, arvestades
9. aasta kohta koostatud aruannete erinevusi. Juhatuse kinnitatud
10. a majandusaasta aruanne aga kohtule teadaolevalt puudub. Lisaks nõustus kohus ajutise halduri seisukohaga, et võlgniku bilansis on vara hulgas kajastatud haginõuet Hepsor P113 OÜ vastu suurusega 7 150 000 eurot, mida bilansis kajastada ei tohi. Selle nõudeta muutub kasumiaruanne oluliselt ja netovara ei pruugi olla positiivne. Kohus viitas raamatupidamise toimkonna juhendi p-dele 50 ja
11. Kohtusse esitatud nõude kajastamine ettevõtte bilansis või raamatupidamise aruande lisades sõltub kohtuprotsessi tulemuse kohta antavast tõenäosuslikust hinnangust. Kuna praegusel ajal ega ka bilansi koostamise ajal ei olnud võimalik hinnata nõude rahuldamise tõenäosust, ei oleks tohtinud nõuet varana bilansis kajastada. Ka sel põhjusel ei ole
12. aasta bilansi andmed adekvaatsed. Eelnevat arvestades on täidetud

§ 1lg 3 ja § 31 lg 12 p 1 eeldus võlgniku maksejõuetusest.

19.4. Võlgnik esitas kohtule tõendid selle kohta, et tasutud on kõikide pankrotiavalduse esitanud võlausaldajate pankrotiavaldustes märgitud sissenõutavaks muutunud põhinõuded. Samas nähtub esitatud tõenditest, et võlausaldajate Springmar OÜ, Lelle24 Invest OÜ, Meditsiini Haldus OÜ ja MacoMed OÜ nõudeid ei tasunud võlgnik, vaid Leedu ühing UAB „Ilsanta“. See tähendab, et võlgnikul on tasutud summa ulatuses uus võlausaldaja, kuid kohustus kui selline on alles. Võlgnik ei ole suutnud kohtule selgitada, missugune on Leedu ühingu UAB „Ilsanta“ ja võlgniku vaheline õigussuhe, ega seda, et võlgnikul ei tekkinud 5

§ 1lg-s 2 sätestatud eeldus võlgniku maksejõuetusest.

19.

1. Nii võlausaldajad kui ka võlgnik teatasid, et võlgnik ei tegutse ja ei ole tegutsenud juba vähemalt kogu
2. aasta jooksul. Kuigi see ei näita otseselt maksejõuetust, kinnitab see koosmõjus teiste asjaoludega, et võlgnik on maksejõuetu. Ilma tegevuseta ei ole võimalik, et võlgnikul oleks ja tekiks rahalisi vahendeid oma kohustuste täitmiseks. Määruskaebus
3. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada, välja arvatud osas, millega maakohus jättis võlausaldajate Meditsiini Haldus OÜ ja MacoMed OÜ pankrotiavaldused läbi vaatamata. Võlgnik palub tühistatud osas teha uus määrus, millega jätta pankrotiavaldused rahuldamata ja võlgniku pankrot välja kuulutamata. Menetluskulud palub võlgnik jätta võlausaldajate kanda. Lisaks palub võlgnik tühistada maakohtu määratud võlausaldajate esimese üldkoosoleku aja. 20.
4. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei võtnud maakohus võlgniku pankroti väljakuulutamisel arvesse võlgniku esile toodud olulisi asjaolusid. Võlausaldajate pankrotiavaldused on esitatud pahatahtlikult. Pankrotiavaldused esitanud võlausaldajate rahalised põhinõuded on rahuldatud, kuid võlausaldajad soovivad jätkuvalt võlgniku pankroti väljakuulutamist. Võlgniku arvates on pankrotiavalduste esitamine soetud tsiviilasjaga nr 223-15821 ja sooviga kõnealune kohtuvaidlus vaigistada, mitte aga võlgniku tegelikust maksejõuetusest või võlausaldajate varalistest huvidest. 20.
5. Ka ei ole täidetud võlgniku pankroti väljakuulutamise eeldused. Võlgnik ei ole maksejõuetu

§ 1

lg 2 alusel, sest võlgnik tasus kõikide pankrotiavalduse esitanud võlausaldajate nõuded. Maakohus ei ole arvesse võtnud, et Leedu ühing UAB „Ilsanta“ on võlgniku kontserni kuuluv ning võlgniku omanikega seotud ühing. Isegi kui öelda, et UAB „Ilsanta“ on võlgniku suhtes vaid uus võlausaldaja, peaks teda maksejõuetuse hindamisel kohtlema teisiti. Maksejõulisuse hindamisel ei saa anda negatiivset hinnangut selle alusel, et võlgniku asemel täitis võlausaldajate kohustusi kontserni teine ühing. Võlgniku varale oli Harju Maakohtu 11. juuni 2024. a määrusega seatud käsutuskeeld. Võlgnikul oli alust uskuda, et ajutine haldur kohustuste täitmiseks vaatamata käsutuskeelule luba ei annaks.

§ 1

lg 2 alusel võlgniku maksejõuetuse tuvastamine ja pankroti väljakuulutamine ei vastaks pankrotimenetluse eesmärkidele, sest enamiku võlausaldajate varalised huvid on kaitstud ja nende nõuded rahuldatud. 20.3. Võlgnik ei ole maksejõuetu ka

§ 1lg 3 ka § 31 lg 1 2 p 1 alusel.

Võlgniku

1. detsembri
2. a ja
3. detsembri
4. a bilanssidest nähtub, et
5. aasta lõpu seisuga on võlgniku varad kokku 11 458 258,50 eurot ja kohustused 9 314 669,09 eurot. Seega ületavad 6

§ 31

lg 1 2 p-s 1 nimetatud olukord, oleks see seisund

§ 1lg 3 mõttes ajutine.

Võlgniku osanikud on nõus konverteerima oma nõudeid võlgniku vastu omakapitaliks. Selliselt liiguvad need kohustuste hulgast kapitali hulka ja võlgniku kohustuste maht väheneb. Lisaks seisavad võlgniku majandustegevuse toimimine ja stabiilne rahavoog teise poolelioleva kohtumenetluse taga, kus on vaidluse all võlgniku üüritud ruumide kasutamine või kasutamise keelamise eest kahju hüvitamine. 20.5. Maakohus on määruse tegemisel rikkunud ka menetlusõiguse norme. Maakohus on tuginenud ajutise halduri äärmiselt lohakalt ja ebapädevalt koostatud aruannetele. Vastavalt

§ 68

lg-le 2 ja § 56 lg-le 3 ei oleks maakohus tohtinud ajutise halduri aruannetele tugineda. Teave, mille põhjal maakohus võlgniku pankroti välja kuulutas, põhines valdavas osas ajutise halduri aruandele ja tema välja toodud informatsioonile. Vaadates ajutise halduri lohakalt ja kirjavigadega koostatud aruandeid, ei oleks kohus mõistlikult tohtinud käsitada neid usaldusväärsetena.

1. Võlausaldajad Egregius OÜ, Osaühing Springmar ja Lelle 24 Invest OÜ vaidlevad määruskaebusele vastu ja paluvad jätta see rahuldamata ning menetluskulud võlgniku kanda. Võlausaldajate arvates ei ole määruskaebus põhjendatud. 21.
2. Võlausaldajad on jätkuvalt seisukohal, et võlgnik on maksejõuetu. Võlgniku esitatud bilansid on ebausaldusväärsed. Väidetav bilansimaht vajab auditeerimist, kuid audiitorit, kes
3. detsembri
4. a bilansi õigsust kinnitaks, pole ilmselgelt leitud. Sellele bilansile pole allkirja pannud isegi võlgniku juhatuse liige ise. Kuigi võlgnik on korduvalt lubanud
5. a majandusaasta aruande äriregistrile esitada, pole seda tänaseni tehtud. Seega lähtus maakohus õigesti võlgniku
6. a majandusaasta aruandes esitatud andmetest. 21.
7. Võlgniku maksejõuetus ei ole ajutine. Võlgniku majandustegevus lõppes juba
8. a esimeses pooles, sest alates
9. a lõpust ei suutnud võlgnik oma jooksvaid maksekohustusi täita. Asjaolu, et võlgniku eest tasus osaliselt võlausaldajate nõuded võlgniku kontserni kuuluv ettevõte, ei muuda võlgniku majanduslikku olukorda. UAB „Ilsanta“ poolt pankrotimenetluses esitatud nõudevalduse kohaselt tekkis võlgnikul vastavalt samas summas kohustus UAB „Ilsanta“ ees. Ka ei näe seadus ette, et võlgniku kontserniühingute nõudeid peaks käsitama erinevalt teiste võlausaldajate nõuetest. 21.
10. Panktoriavaldused ei ole esitatud pahauskselt. Pankrotiavalduse esitamine oma kohustused täitmata jätnud võlgniku suhtes on iga võlausaldaja seaduslik õigus. Seejuures on pankrotiavalduse esitanud võlausaldajate nõuded olulises osas jätkuvalt rahuldamata. Ka ei muuda mõne üksiku nõude osaline rahuldamine võlgniku majandusliku seisundi ja maksejõuetuse tervikliku hindamise vajadust. Pankrotimenetluse eesmärk on maksejõuetu isiku kõrvaldamine tsiviilkäibest. 21.
11. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme. Ajutise halduri arvamusel ei ole võlgniku kirjeldatud puudusi. Seejuures ei ole kohus tuginenud üksnes ajutise halduri arvamusele, vaid on andnud võlgniku majanduslikule seisundile iseseisva hinnangu, milles mh nõustub ajutise halduri arvamusega.
12. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 7

§ 31lg 1 järgi üksnes seda, kas võlgnik on maksejõuetu.

Seejuures on avalikes huvides, et püsivalt maksejõuetud juriidilised isikud ei osaleks majandustegevuses ja tsiviilkäibes. 8

§ 31lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu.

Äriühing on pankrotiseaduse kohaselt maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada oma võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole äriühingu majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (

§ 1

lg 2) või äriühingu vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole äriühingu majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (

§ 1lg 3).

Selleks, et lugeda juriidilisest isikust võlgnikku maksejõuetuks, piisab sellest, kui esineb üks eelnimetatud eeldustest.

§ 22

lg 2 p 2 järgi on võlgniku varalise seisundi ja maksejõulisuse hindamine ajutise halduri ülesanne. Seda, kas võlgnik on ka tegelikult maksejõuetu, peab kohus asja läbivaatamisel ka omal algatusel kontrollima (vt RKTKm 23.03.2016, 3-2-1-1216, p 13). 32. Võlgnik leiab määruskaebuses, et ta ei ole

§ 1

lg 2 alusel maksejõuetu, sest võlgnik tasus kõikide pankrotiavalduse esitanud võlausaldajate nõuded. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi sellest, et võlgnik on pärast ajutise halduri nimetamist tasunud osade võlausaldajate nõudeid, ei saa teha järeldust, et võlgnik ei ole maksejõuetu. 32.

1. Esmalt märgib kolleegium, et võlgnik tasus võlausaldajate nõuded vaid osaliselt. Määruskaebuses avaldab võlgnik ise, et tasus võlausaldajate põhinõuded. Vastuses määruskaebusele on võlausaldajad Egregius OÜ, Osaühing Springmar ja Lelle 24 Invest OÜ avaldanud, et nende viivisenõudeid ei ole võlgnik rahuldanud ning rahuldamata nõuete (sh põhinõuete) osas on võlausaldajad esitanud nõudeavaldused pankrotimenetluses (võlausaldajate
2. jaanuari
3. a määruskaebuse vastuse p 16.9 ja lisa 5), seejuures on nõudeavalduste kohaselt Egrerius OÜ rahuldamata nõue kokku 14 682,69 eurot, Osaühingu Springmar nõue 6110,92 eurot ja Lelle 24 Invest OÜ nõue 13 303,22 eurot. Seega on võlgniku väide, et ta on pankrotiavalduse esitanud võlausaldajate nõuded rahuldanud, väär. 32.
4. Ka omab asja lahendamisel tähtsust see, et võlgnik ei tasunud võlausaldajate nõudeid ise, st oma vara arvelt, vaid võlgniku kohustused täitis kolmas isik. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tasutud summa ulatuses on võlgnik saanud uue võlausaldaja, kuid kohustus on eelduslikult alles. Seejuures ei ole määrav, et võlgniku eest täitis kohustuse temaga samasse kontserni kuuluv äriühing. Võlgnik ei ole väitnud, et UAB „Ilsanta“ oleks oma nõuetest võlgniku vastu loobunud. Oma väidet, et UAB „Ilsanta“ ja teised kontserni ühingud ei ole huvitatud võlgade kiirest sissenõudmisest, vaid on valmis ootama, kuni võlgnikul tekib stabiilne rahavoog, ei ole võlgnik tõendanud. Seda, et UAB „Ilsanta“ on huvitatud oma nõuete sissenõudmisest, näitab asjaolu, et ta on esitanud võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse summas 822 879,47 eurot (dtl-d 2315 jj). 32.
5. Määruskaebuses viitab võlgnik ka sellele, et ta ei oleks saanud ise oma kohustusi täita, sest tulenevalt Harju Maakohtu
6. juuni
7. a määrusega seatud käsutuskeelust puudus tal õigus oma vara käsutada. Maakohus on vaidlustatud määruses õigesti viidanud, et vaatamata võlausaldajate esitatud pankrotihoiatustele ei tasunud võlgnik enne pankrotiavalduste esitamist võlausaldajate nõudeid ega teinud seda ka pärast pankrotiavalduste kohtule esitamist. Ka ei nähtu asja materjalidest, et võlgnik oleks pärast ajutise halduri nimetamist viimase poole pöördunud võlausaldajate nõuete rahuldamise sooviga. Määruskaebuses võlgnik üksnes väidab, et tal oli alust uskuda, et ajutine haldur ei oleks sellist nõusolekut andnud. Seejuures on maakohus vaidlustatud määruses asjakohaselt viidanud, et ajutise halduri
8. juuli
9. a aruande kohaselt oli võlgniku arvelduskonto jääk
10. juuni
11. a seisuga vaid 364,59 eurot (ajutise halduri aruanne, dtl 144). Võlgnik ei ole ka määruskaebuses selgitanud, milliste rahaliste vahendite arvelt ta oleks võlausaldajate nõuded täitnud. 32.
12. Isegi kui võlgnik oleks ise pärast ajutise halduri nimetamist võlausaldajate nõuded täies ulatuses rahuldanud, tulnuks maakohtul kontrollida võlgniku maksejõuetust. Õiguskirjanduses 9

I komm

§ 1lg-s 2 sätestatud maksejõuetuse eeldus.

33. Võlgnik leiab määruskaebuses, et ta ei ole maksejõuetu ka

§ 1lg 3 ja § 31 lg 1 2 p 1 alusel.

Ringkonnakohus võlgnikuga ei nõustu ja leiab, et maakohus jättis põhjendatult arvestamata võlgniku esitatud 2022. a ning 2023. a bilansi ja kasumiaruandega. 33.1.

§ 1

lg 3 sätestab, et juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kohustustena arvestatakse ka nõudeid, mis ei ole muutunud sissenõutavaks.

§ 31

lg 12 p 1 sätestab, et juriidilisest isikust võlgniku maksejõuetust eeldatakse, kui osaühingul on netovara (bilansi aktiva üldsumma miinus passivas näidatud kohustuste üldsumma) järel vähem kui äriseadustiku (ÄS) § 171 lg 2 p-s 1 sätestatud ulatuses. ÄS § 171 lg 2 p 1 viitab olukorrale, kus osaühingul on netovara (bilansi aktiva üldsumma miinus passivas näidatud kohustuste üldsumma) järel vähem kui pool osakapitalist. 33.

1. Maakohus on võlgniku maksevõime ja netovara seisu hindamisel lähtunud ajutise halduri aruannetest ning võlgniku
2. a majandusaasta aruandest, mis on ühtlasi viimane võlgniku juhatuse poolt kinnitatud ja äriregistrile esitatud aruanne. Võlgnik heidab määruskaebuses maakohtule ette seda, et maakohus ei hinnanud võlgniku maksejõulisust võlgniku enda poolt
3. juulil 2024 ja
4. septembril 2024 esitatud
5. a ja
6. a bilansi ning kasumiaruande alusel. Asja materjalidest nähtuvalt on tegemist pdf-formaadis aruannetega, millel puuduvad allkirjad. Maakohus on vaidlustatud määruses asjakohaselt kõrvutanud võlgniku
7. a majandusaasta aruannet (mis on ka äriregistrile esitatud) võlgniku esitatud allkirjastamata
8. a bilansi ja kasumiaruandega ning tuvastanud märkimisväärsed erinevused numbriliste näitajate osas. Võlgniku esitatud
9. a bilansi järgi oli võlgniku vara
10. detsembri
11. a seisuga kokku 3 888 807,31 eurot, kohustised 5 016 219,92 eurot ja omakapital -1 127 412,61 eurot. Kasumiaruande kohaselt oli võlgniku
12. a kahjum 1 776 175,39 eurot (dtl-d 1572 ja 1573). Seevastu võlgniku juhatuse kinnitatud ja äriregistrile esitatud
13. a majandusaasta aruandest nähtuvalt olid võlgniku varad
14. detsembri
15. a seisuga 2 299 523 eurot, kohustised 4 943 305 eurot ja omakapital -2 643 782 eurot. Kasumiaruande kohaselt oli
16. a kahjum 3 292 545 eurot (dtl-d 2172 ja 2173). Olukorras, kus võlgniku juhatuse kinnitatud ja registrile esitatud
17. a majandusaasta aruande ning võlgniku suhtes esitatud pankrotiavalduste lahendamise menetluses võlgniku poolt esitatud allkirjastamata
18. a bilansis ja kasumiaruandes esitatud andmetes on sedavõrd suured erinevused, lähtus maakohus põhjendatult võlgniku
19. a majandusaasta aruandest. Kuna võlgniku esitatud
20. a bilanssi ja kasumiaruannet ei saa pidada usaldusväärseks, ei saa usaldusväärseks pidada ka võlgniku esitatud
21. a bilanssi ja kasumiaruannet. Seejuures on asjakohane maakohtu põhjendus vaidlustatud määruse p-s 29, mille kohaselt ei saa võlgnik bilansis kajastada tingimuslikku vara (milleks on mh pooleli 10

§ 1

lg-s 3 ja

§ 31lg 12 p-s 1 sätestatud maksejõuetuse eeldus.

1. Ringkonnakohus ei nõustu võlgnikuga ka selles, et tema maksejõuetus on ajutise iseloomuga. 34.
2. Siinsel juhul on maakohus õigesti tuvastanud võlgniku maksejõuetuse mh

§ 1

lg 3 ja

§ 31lg 1 2 p 1 alusel.

Õiguskirjanduses on selgitatud, et

§ 31

lg-tes 1 1 ja 12 sätestatud juhtumite esinemisel eeldatakse võlgniku püsivat maksejõuetust. Kuna tegemist on eeldusega, on võlgnikul võimalik menetluse käigus see ümber lükata. Seejuures saab kohus maksejõuetuse püsivusele hinnangu andmisel lähtuda ka võlgniku erinevatest majandusnäitajatest (nt likviidsus, võimalik tulevikuperspektiiv, sh võlgniku tegevuse jätkamine) (

I komm

§ 31lg 12 p-s 1 sätestatud eeldust ümber lükanud.

Maakohus on vaidlustatud määruses tuvastanud, et võlgnikul pole majandustegevust, sh ei ole võlgnik tegutsenud terve

1. a vältel. Võlgnik ei ole seda asjaolu määruskaebuses ümber lükanud. Võlgnik vaid viitab, et tema majandustegevus ja stabiilne rahavoog seisavad teise poolelioleva kohtumenetluse taga. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi asjaolu, et võlgniku majandustegevuse toimimist ja stabiilset rahavoogu takistab teine kohtumenetlus, ei anna alust eeldada, et võlgniku maksejõuetus on ajutise iseloomuga. Seejuures ei ole teada, kas kohtuvaidlus lahendatakse võlgniku kasuks. Seega ei ole alust arvata, et võlgniku majandustegevus ettenähtava aja jooksul jätkuks. Võlgnik ei ole toonud esile ka muid asjaolusid, millest nähtuvalt tema majanduslik seisund lähiajal paraneks. Üksnes võlgniku tõendamata väide, et võlgniku osanikud on nõus konverteerima oma nõudeid võlgniku vastu omakapitaliks, ei ole selleks piisav. Ka ei ole võlgnik tõendanud, et ta ei pea endaga samasse kontserni kuuluvatele äriühingutele kui võlausaldajatele võlgnevusi tagastama, mh seda, et nõuetest võlgniku vastu oleks loobutud. 34.
2. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus põhjendatult, et võlgniku maksejõuetus on püsiva iseloomuga.
3. Määruskaebuse väite kohaselt rikkus maakohus menetlusõiguse norme, kui tugines pankroti väljakuulutamisel ajutise halduri äärmiselt lohakalt ja ebapädevalt koostatud aruannetele. Võlgniku arvates ei oleks maakohus tohtinud vastavalt

§ 56lg-le 3 ja § 68 lg-le 2 ajutise halduri aruannetele tugineda.

Ringkonnakohus võlgnikuga ei nõustu. 35.1.

§ 56

lg 3 sätestab, et haldur ei tohi olla kohtu töötaja ning ta peab olema sõltumatu võlgnikust ja võlausaldajatest. Andes kohtule nõusoleku haldurina tegutsemiseks, kinnitab isik kirjalikult, et ta on sõltumatu võlgnikust ja võlausaldajatest.

§ 68lg 2 sätestab, et kui haldur on jätnud oma ülesanded täitmata või ei täida neid nõuetekohaselt, 11

§ 22lg 2 p-s 1 nõutud teavet.

Ajutise halduri

1. juuli
2. a aruandest (dtl-d 142–150) nähtuvalt on ajutine haldur välja selgitanud nii võlgniku vara kui ka kohustused ning asunud seisukohale, et võlgnik on püsivalt makseraskustes (maksejõuetu)
3. a algusest. Ajutine haldur esitas
4. novembril 2024 täiendava aruande (dtl-d 2111–2113), milles muu hulgas leidis, et puuduvad asjaolud, mis välistaks ühingu maksejõuetuks tunnistamise. Aruannetest nähtuvalt on ajutine haldur teinud järeldused dokumentide alusel, mis on kättesaadavad äriregistrist. Ajutise halduri järeldused on põhjendatud ja kooskõlas asjas esitatud asjaoludega ning ainuüksi aruannete vormistuslikud puudused ei anna alust kahelda nende usaldusväärsuses. Mingeid sisulisi vigu ajutise halduri aruannetes ei ole ka võlgnik määruskaebuses välja toonud. 35.
5. Ka on väär võlgniku väide, nagu oleks maakohus vaidlustatud määrust tehes tuginenud vaid ajutise halduri aruannetele. Vaidlustatud määrusest nähtuvalt hindas maakohus võlgniku maksejõuetuse tuvastamisel ka võlgniku
6. a majandusaasta aruannet. Samuti hindas maakohus võlgniku esitatud
7. a ja
8. s bilansse ja kasumiaruandeid ning kõrvutas neid võlgniku
9. a majandusaasta aruandega. Ainuüksi asjaolu, et võlgnik ei nõustu ajutise halduri ja maakohtu seisukohtade ning järeldusega, ei tähenda, et need oleksid valed.
10. Eeltoodud põhjendustel ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määrust tühistada ning see tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Kuna vaidlustatud määrus jääb muutmata pankroti väljakuulutamise osas, ei ole alust muuta ka sellega seotud korraldusi. 37.

§ 5

lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud määruse peale esitada määruskaebuse samas seaduses ettenähtud juhtudel.

§ 5

lg 2 võimaldab ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud. Praeguse määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada (

§ 32). Menetluskulude jaotus 38. Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu ei ole seda Ts

MS § 173 lg 3 esimese lause järgi vaja muuta ka menetluskulude jaotuse osas. Võlgnik ei ole esitanud määruskaebuses vastuväiteid maakohtu otsustusele jätta menetluskulud võlgniku kanda.

1. Kuna ringkonnakohus jätab võlgniku määruskaebuse rahuldamata, määruskaebemenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi võlgniku kanda. tuleb
2. Kuivõrd maakohus ei ole vaidlustatud määruses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja 12