RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-20-11558 Otsuse kuupäev Tartu, 12. veebruar 2025 Kohtukoosseis Eesistuja Margit Vutt, liikmed Kai Kullerkupp ja Urmas V

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. 2-20-11558 Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja kui liisinguvõtja ja Luminor Liising AS-i õiguseellane Nordea Finance Estonia AS kui liisinguandja

1. augustil 2017 liisingulepingu, mille kohaselt kohustus liisinguandja omandama hageja huvides ja soovil sõiduauto Land Rover (auto) ning andma auto liisingulepingu perioodiks hageja valdusse ja kasutusse. Samal kuupäeval omandas liisinguandja auto kostjalt müügihinnaga 23 750 eurot. Hageja tasus esimese sissemaksena liisinguandjale 5937 eurot 50 senti.
2. veebruaril 2018 võtsid Lääne prefektuuri kriminaalbüroo ametnikud kriminaalasja nr 16250100020 kohtueelses menetluses auto hagejalt ära. Selgus, et auto oli
3. a Moskvast varastatud ja selle VIN-kood oli võltsitud. Kriminaalasjas nr 1-18-9932 (kriminaalasi) tehtud Pärnu Maakohtu
4. detsembri 2018 määrusega tagastati auto selle omanikule Venemaal.
5. jaanuaril 2019 esitas hageja kostja vastu kahju hüvitamise nõude, paludes hüvitada auto puudustest tuleneva kahju, mis on kokku 24 409 eurot 73 senti. 14 841 eurot 9 senti palus hageja tasuda otse liisinguandjale.
6. veebruaril 2020 esitas liisinguandja hageja vastu tsiviilasjas nr 2-20-3148 hagi ja nõuab hagejalt 14 616 euro 27 sendi suuruse müügihinna hüvitamist. Kostja müüdud auto oli

§ 217lg 2 p 4 järgi puudustega, sest müüja ei saanud anda üle auto omandit.

Hageja nõuab

§ 115

lg 1 alusel kostjalt kui auto müüjalt 23 984 euro 91 sendi suuruse kahju hüvitamist. Nõue koosneb osaliselt tasutud ostuhinnast (sissemaksest) 5937 eurot 50 senti, juba tasutud liisingumaksetest koos intressiga 3431 eurot 14 senti ja liisingujäägist 14 616 eurot 27 senti. Liisingujäägi tasumist nõuab hagejalt liisinguandja. Teise õigusliku käsitluse järgi saab hagejale olla tekkinud kahju ka auto väärtuse vähenemisest. Kuna auto tagastati selle omanikule, on see muutunud väärtusetuks.

§ 128

lg 3 järgi hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise. Seega, kui müüdud asi ei vasta lepingutingimustele

§ 218

mõttes, saab ostja nõuda kahjuhüvitist asja puudustest tingitud väärtuse vähenemise eest. Kuna auto tagastati kolmandale isikule, siis on selle väärtus koos puudusega null eurot. Liisingueseme väärtuse vähenemine võrdub 23 750 euro suuruse müügihinnaga ja selle kahju hüvitamist saab hageja nõuda

§ 115lg 1, § 217 lg 2 p 4, § 218 lg 1 ja § 365 lg 1 alusel.

Kuna hageja esitas kostjale kahju hüvitamise nõude

1. jaanuaril 2019, siis võib ta alates
2. jaanuarist 2019 nõuda kahjuhüvitiselt ka viivist.
3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Poolte vahel ei ole lepingulisi suhteid. Hageja ei pane maksma mitte enda, vaid auto ostja (liisinguandja) müügilepingust tulenevaid õigusi müüja vastu.

§ 220

lg 1 järgi pidanuks ostja teatama müüjale müügieseme lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sellest teada sai või pidi teada saama. Hageja sai auto väidetavast mittevastavusest teada

1. veebruaril 2018, kui auto valdus temalt ära võeti. Kostjale teatas hageja auto väidetavast puudusest aga alles
2. jaanuaril
3. Põhjendamatu on hageja väide, et ta sai auto lepingutingimustele mittevastavusest teada
4. detsembril
5. Hageja on

§ 220lg 3 järgi kaotanud õiguse tugineda auto lepingutingimustele mittevastavusele.

Lisaks ei ole hageja tõendanud kahju hüvitamise nõude eelduseid, mh seda, et kostja oleks müügilepingut rikkunud. On tõendamata, et auto kuulus kolmandale isikule ja et see varastati. Kostja omandas auto heauskselt 15. oktoobril 2015 sõlmitud müügilepingu alusel Irina Savenkovalt, tasudes talle auto eest 37 000 eurot. 2

§ 362lg 3 p 2).

Auto hagejale üleandmisega läks hagejale üle auto juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko (

§ 214lg 2, § 364), sh risk, et auto võib olla varastatud.

Müüja vastutuse välistab ka vääramatu jõud (

§ 103

). Kostja ei saanud mõjutada asjaolu, et auto võib olla varastatud, ja kostjalt ei saanud ka oodata, et ta seda enne müügilepingu sõlmimist kontrolliks. Hagejale ei ole tekkinud kahju hagis märgitud ulatuses ja see ei ole põhjuslikus seoses rikkumisega. Hagis kahjuna märgitud tasutud liisingumaksed koos intressiga on tasu auto kasutamise eest. Liisingumaksete tasumise kohustust ei põhjustanud auto väidetav puudus, vaid hageja võetud lepinguline kohustus. Hagiavaldusest ei nähtu, et hageja oleks liisinguandja nõude rahuldanud. Auto jääkmaksumuse hüvitamise nõue tekkis hagejal seetõttu, et ta rikkus liisingulepingut, mille tõttu ütles liisinguandja liisingulepingu 31. augustil 2018 üles. Kui hageja oleks makseid nõuetekohaselt tasunud, ei oleks tal auto jääkmaksumuse hüvitamise kohustust tekkinud. Liisinguandja nõude rahuldamiseks ei ole ka alust. Hageja ja liisinguandja vahel sõlmitud liisingulepingu p-st 4 nähtub, et hageja kohustus sõlmima kindlustusvõtjana auto kindlustuslepingu liisinguandja kasuks. Seega peab auto ostuhinna liisinguandjale hüvitama kindlustusandja. Tasutud ostuhinna tagastamist on õigus nõuda üksnes müügilepingust taganemise korral. Hageja ei ole müügilepingust taganenud. Seadus võimaldab liisinguvõtjal müügilepingust taganeda üksnes liisinguandja nõusolekul (

§ 365lg 2), kuid liisinguandja ei ole nõusolekut andnud.

Kuna hageja põhinõue on alusetu, siis ei saa ta nõuda ka viivist.

1. Harju Maakohus rahuldas
2. juuli 2022 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 23 984 eurot 91 senti,
3. augusti 2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 3071 eurot 84 senti ja alates
4. augustist 2020 kuni põhinõude täitmiseni viivise

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, kuid ei määranud kindlaks nende rahalist suurust. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagejal õigus esitada kostja kui müüja vastu auto puudusest tulenev kahju hüvitamise nõue

§ 365lg 1 alusel.

Liisinguvõtjal ei ole müügilepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude esitamiseks vaja liisinguandja nõusolekut ega nõude loovutust. Hageja ei ole kostja vastu esitanud lepingust taganemisest tulenevat nõuet (

§ 365lg 2).

Kostja ei ole väitnud, et hagejale või liisinguandjale oleks auto väärtus hüvitatud. Kostja müüdud autol oli selle ostjale üleandmisel puudus, sest auto ei kuulunud kostjale. Kostja ei omandanud autot heauskselt, kuna auto oli selle algselt omanikult varastatud (asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 lg 3). Kostja vastutab auto puuduse eest (

§ 218lg 1).

Puudus ei tulenenud ostjast (

§ 101lg 3).

Samuti ei ole esile toodud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et ostja teadis puudusest või pidi sellest teadma (

§ 218lg 4).

Ka ei ole sõlmitud müüja vastutust piiravat kokkulepet (

§ 221lg 2).

Kostja sai auto puudusest teada või pidi sellest teada saama hiljemalt

1. veebruaril 2018, mil ta käis varastatud auto kohta kriminaalasjas ütlusi andmas. Hageja teatas kostjale puudusest
2. märtsil 2018, s.o mõistliku aja jooksul (

§ 220lg 1).

Kahjuks võib olla lepingutingimustele mittevastavusest tingitud auto väärtuse vähenemine (

§ 127lg 1). Kuna auto tagastati selle tegelikule omanikule, on auto väärtus null eurot. Seega 3

§ 103järgi vastutusest, sest kahju põhjustas vääramatu jõud.

Ostuhinna tagastamist saab nõuda vaid juhul, kui lepingust on taganetud, aga praegu see ei ole nii. Maakohus ei ole ka kahju suurust piisavalt põhjendanud.

1. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
3. detsembri 2023 otsusega maakohtu otsuse osaliselt ja luges hageja nõude põhjendatuks 14 000 euro suuruse kahjuhüvitise ja sellelt arvutatud viivise ulatuses. Ringkonnakohus jättis menetluskuludest 42% hageja ja 58% kostja kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei muutnud hageja hagi eset. Hagi esemeks on hageja nõutav rahasumma, mitte nõude nimetus. Hageja ei muutnud hagis nõutud summat ja on kogu menetluse kestel leidnud, et kahju suuruseks on auto väärtus. Kahjuhüvitise suuruse määramine on õiguse kohaldamine ja seda teeb kohus omal algatusel. Hageja ei ole muutnud ka hagi alust. Kahju arvutamise metoodika muutmine ei ole hagi muutmine. Nõue ei ole aegunud, sest hagi esitamine peatas aegumise. Hagi esitati tuvastatud ja vaidlustamata asjaolusid arvestades aegumistähtaja jooksul. Maakohus leidis ekslikult, et kostja rikkumine seisneb lepingutingimustele mittevastava auto üleandmises. Müügilepingust tulenevate kohustuste rikkumise korral tuleb eristada müüja vastutust müügilepingu täitmata jätmise või täitmisega viivitamise ning lepingutingimustele mittevastava asja üleandmise puhul. Müügilepingu täitmata jätmine võib mh seisneda selles, et müüja ei suuda täita

§ 208lg-st 1 tulenevat asja omandi ostjale üleandmise kohustust.

Kuigi kostja täitis auto valduse üleandmise kohustuse, ei saanud ta omandit ostjale (liisinguandjale) üle anda, sest ta ei olnud auto omanik. Kostja ei saanud autot omandada heauskselt, sest auto oli selle tegelikult omanikult varastatud (AÕS § 95 lg 3). Kuivõrd kostja jättis täitmata lepingujärgse põhikohustuse teha võimalikuks auto omandi ostjale üleminek, siis on kohustus jäetud täitmata, mitte üle antud lepingutingimustele mittevastav asi. Kuna kostja jättis põhikohustuse täitmata, tuleb tema vastutust hinnata

§-s 103 sisalduva üldise vastutusstandardi, mitte

§ 218

lg 1 alusel.

§ 103

lg 2 teise lause kohaselt saab vääramatuks jõuks lugeda sellist asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada, ette näha ega ületada. Seejuures ei ole mitte igasugune väljaspool võlgniku mõjusfääri olev kohustuse täitmist takistav asjaolu veel vääramatu jõud. Seaduse kohaselt peab asjaolu saabumine olema ootamatu ja võlgnikult ei saa mõistlikult eeldada, et ta sellega arvestaks. Auto tehasetähise võltsimine ja varastatud sõiduauto müümine ei ole selline erakordne ja objektiivselt vääramatu asjaolu. 4

§ 365

lg 2 kohaselt vajab liisinguvõtja müügilepingust taganemiseks liisinguandja nõusolekut, mille andmine ei ole tõendatud. Praegusel juhul nõuab hageja kostjalt põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist, kuid sellega ei kaasne lepingust taganemist ega seega ka müügilepingu tagasitäitmist (

§ 189jj).

Kui lepingupool nõuab teiselt poolelt põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist, kuid sellega ei kaasne lepingust taganemist, asendub täitmata põhikohustus sisuliselt raha maksmise kohustusega ulatuses, mis on vajalik selleks, et panna võlausaldaja olukorda, milles ta oleks olnud, kui kohustust ei oleks rikutud (

§ 127lg 1).

Eeltoodut arvestades ei ole hagejal kahju hüvitamise nõude esitamiseks vaja liisinguandja nõusolekut. Kuna liisinguandja osaleb liisingusuhtes üldjuhul finantseerijana, kannab liisingulepingu puhul asja kaotsiminekuga seotud riske liisinguvõtja (

§-d 362 ja 364). Seetõttu näeb

§ 365

ette võimaluse, et liisinguvõtja saab otse oma nimel esitada müüja vastu (liisinguandjale kuuluvaid) müügilepingu rikkumisest tekkinud nõudeid. Seega saab hageja liisinguvõtjana esitada samasuguseid kahju hüvitamise nõudeid nagu liisinguandja. Liisinguvõtja ja liisinguandja on vastavatest õiguskaitsevahenditest tulenevates müüja vastu suunatud nõuetes solidaarvõlausaldajateks

§ 73tähenduses.

Maakohus leidis ekslikult, et hagejale tuleb auto väärtuse hüvitamiseks välja mõista auto ostuhind 23 750 eurot. Väärtuse hüvitamiseks hagejale väljamõistetavat hüvitist tuleb arvutada

§ 132

lg 1 järgi, mis reguleerib erinormina, kuidas arvutatakse kahju ulatust (diferentsi) asja kaotsimineku korral. Asja kaotsimineku korral on kahjuhüvitise suuruseks mõistlikud kulutused, mis on vajalikud uue samaväärse asja soetamiseks, mitte see väärtus, mis oli asjal vahetult enne kaotsiminekut. Riigikohtu praktika kohaselt on

§ 132mõte kaitsta kahjustatud isiku vara koosseisu säilimist.

Seetõttu ei tule

§ 132

järgi lähtuda kahju ulatuse kindlaksmääramisel mitte isiku vara väärtuse vähenemisest, vaid vara senise koosseisu taastamiseks vajalike kulutuste suurusest. Ringkonnakohus ei nõustunud hageja käsitlusega, et kahjuhüvitise arvutamisel tuleb lähtuda auto väljalaskeaastast

§ 189

lg 2 p 1), sest taganemise korral toimub lepingu tagasitäitmine

§ 189jj kohaselt.

Praegusel juhul ei ole aga müügilepingust taganetud. Kahju hüvitamisel võib küll olla mõju hageja ja liisinguandja vahelisele liisingulepingule ning tekkida võib küsimus saadu jagamisest liisinguandja ja -võtja omavahelises suhtes, kuid kahjuhüvitisest ei ole alust maha arvata auto jääkmaksumuse hüvitamise nõuet, mille liisinguandja on liisinguvõtja vastu esitanud tsiviilasjas nr 2-20-3148.

§ 127

lg 5 järgi tuleb kahjuhüvitisest üldjuhul maha arvata kasu, mis on põhjuslikus seoses kahju põhjustanud teoga. Kindlustushüvitist ei tule üldjuhul kasuna kahjuhüvitisest maha arvata, sest kindlustuse eesmärk ei ole mitte kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustust vähendada, vaid kannatanut abistada. Asjas ei ole ka esile toodud, et kahju oleks hüvitanud kindlustusandja, kellele nõue kostja vastu võinuks üle minna. Intressikulu tuleb jätta välja mõistmata.

§ 127lg 2 järgi ei ole hüvitatav liisinguandjale makstud intress, mida hageja pidi liisinguandjale maksma krediidi kasutamise eest. Liisinguandjale tasutud 5

§ 365lg-t 1 ja § 115 lg-t 1.

Kuna

§ 365

lg 1 järgi ei ole liisinguvõtjal õigust esitada omandi üleandmise nõuet, siis ei ole tal ka õigust nõuda kahju hüvitamist täitmise asemel. Liisinguvõtja oleks pidanud nõudma täitmist ehk asja asendamist. Kohtud on ekslikult jätnud kohaldamata

§ 103. Kuna esines vääramatu jõud, siis ei vastuta kostja lepingu rikkumise eest.

Mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud kostjalt oodata, et ta müügilepingu sõlmimise ajal oleks pidanud arvestama asjaoluga, et auto võib olla varastatud. Kostja ei saanud seda asjaolu mõjutada ja temalt ei saanud ka oodata, et ta seda asjaolu müügilepingu sõlmimise ajal väldiks. Heauskne müüja ei vastuta kahju eest, mis võib ostjal tekkida seetõttu, et müügilepingu ese on varastatud.

§ 214

lg 2 järgi läheb asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ostjale üle asja üleandmisega. Ka

§ 364

järgi läheb liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko liisinguvõtjale üle liisingueseme üleandmisega. Juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ostjale ülemineku korral läheb ostjale üle ka AÕS § 95 lg-st 3 tulenev risk, et ostetud ese võib olla varastatud.

§ 115

lg 2 järgi võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda alles pärast seda, kui lepingut rikkunud poolele on antud täiendav tähtaeg (

§ 114) ja see on edutult möödunud.

Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et praegusel juhul ei olnud vaja täiendavat tähtaega anda, kuna lepingulise põhikohustuse täitmine ei oleks olnud võimalik. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis määramata ekspertiisi, mida kostja taotles selleks, et tõendada auto turuväärtust. Kohus on valesti arvutanud kahjuhüvitise suuruse. Aluseks tuleb võtta olukord, kus liisinguandja oleks olnud, kui rikkumise aluseks olevat asjaolu poleks esinenud. Hageja paneb praegu maksma liisinguandja nõuet müüja vastu. Liisinguandja on aga saanud liisingulepingu alusel esimese sissemaksena 5937 eurot 50 senti ja liisingumakseid koos intressiga kokku 3431 eurot 14 senti (sh põhiosa 3196 eurot 23 senti ja intressi 234 eurot 91 senti). Liisinguandja kahju saab seega olla vaid seni saamata jäänud auto jääkmaksumus 14 616 eurot 27 senti. Selle summa hüvitamist nõuab liisinguandja hagejalt tsiviilasjas nr 2-20-3148. Eelviidatud tsiviilasjas esitatud liisinguandja nõue hageja vastu tuleb

§ 127lg 5 järgi liisinguandja kahjust maha arvata. Lisaks tuleb liisinguandja 6

§ 127

lg 5 järgi maha arvata ka liisinguandja nõue kindlustusandja vastu hüvitada varastatud auto väärtus. Hageja ja liisinguandja vahel peab olema sõlmitud kindlustusleping, mille järgi on soodustatud isikuks liisinguandja ja kindlustatud riskiks mh auto vargus. Kokkuvõttes ei oleks kahju hüvitamise eesmärgiga kooskõlas olukord, kus liisinguandja saab kahjuhüvitise varguses süüdi tunnistatud isikutelt või kindlustushüvitise kindlustusandjalt, auto omandamiseks kulutatud rahasumma liisinguvõtjalt ja auto eest ka veel hüvitise kostjalt. Kostjalt väljamõistetud kahjuhüvitis ei oleks kahju hüvitamise eesmärgiga kooskõlas ka siis, kui asetada hageja hüpoteetilisse olukorda, milles ta oleks olnud, kui auto ei oleks olnud varastatud. Sel juhul oleks hageja ikkagi tasunud esimese sissemakse (5937 eurot 50 senti) ja liisingumaksed koos intressiga (3431 eurot 14 senti), samuti pidanuks ta hüvitama auto jääkmaksumuse (14 616 eurot 27 senti). Kui auto ei oleks olnud varastatud, saanuks hageja autot kasutada. Hageja ei ole aga esitanud auto kasutamisvõimaluse kaotamisest tulenevat kahjunõuet. Hageja on menetluse kestel hagi muutnud. Nõue on seetõttu aegunud, sest kahju hüvitamise nõude täitmise asemel esitas hageja esimest korda 26. mail 2021 hagi muudatuses. Kostja tugines aegumisele 18. juunil 2021. Viivisearvestus on ekslik, sest

§ 113

lg 2 järgi saab kahju hüvitamise nõude puhul nõuda viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi. Hageja esitas auto väärtuse vähenemisest tuleneva kahjunõude esimest korda

1. mail 2021, mistõttu ei saa ta nõuda viivist alates
2. jaanuarist
4. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
5. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale vastukassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, ja jätta jõusse maakohtu otsuse. Hageja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohtu otsus vastuolus

§-ga

1. Hagejal on õigus nõuda kostjalt rahasummat, mille eest ta saaks kahju hüvitamise ajal ehk ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal soetada kaotsiläinud autoga samaväärse, seitsme aasta vanuse auto. Hageja on tõendanud, et sarnaste autode keskmine turuhind oli
2. a novembris 34 276 eurot. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt peaks aga väljamõistetav kahjuhüvitis võimaldama omandada 11 aasta vanuse auto. Auto ehitusaasta on 2011 ja selle väärtuse määras ringkonnakohus maakohtu otsuse tegemise aja ehk
3. a seisuga. Kui lähtuda maakohtu otsuse tegemise ajast ja otsus kaevatakse edasi, siis ei pruugi kannatanu saada soetada samaäärset autot, sest iga kohtuastme menetlus kestab üldjuhul rohkem kui aasta. Kahju saab

§ 127

lg 2 järgi olla ka intress, sest pärast auto valduse kaotamist pidi hageja maksma intressi, kuid ei saanud autot kasutada. 10. Kostja vaidleb hageja vastukassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7

§ 365

lg 1 alusel esitada kostja kui auto müüja vastu müügilepingust tulenevaid ostja hüvitisnõudeid (vt ka RKTKo 3-2-1-49-17, p 15; RKTKo 3-2-1-23-10, p 10). Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused, välja arvatud kohustus eseme eest tasuda ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist (vt ka RKTKo 3-2-1-23-10, p 10). Seega võib liisinguvõtja kasutada müüja vastu müügilepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid nii juhul, kui müüja jätab müügilepingu täitmata, kui ka siis, kui müüdud asi ei vasta lepingutingimustele, st on puudustega. Liisinguese on liisinguandja omandis eelkõige selleks, et tagada liisinguandja nõudeid liisinguvõtja vastu. Liisitud esemega seotud riske kannab liisinguandja ja liisinguvõtja vahelises suhtes eelkõige liisinguvõtja (

§ 362lg 3 ja § 364).

Kuna oma olemuselt on liising eseme omandamiseks kasutatav finantseerimisabinõu, siis ei saa müüja vastutus lepingu rikkumise eest oluliselt erineda sõltuvalt sellest, kas asi osteti liisinguga või ilma selleta (mh nt laenuraha eest) (vt RKTKo 3-2-1-29-06, p 25). Liisingulepingut reguleerivate sätete mõte on tagada liisinguandjale ja liisinguvõtjale õiguslikult võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks toiminud üksnes laenuandjana ja auto oleks ostetud laenuga (vt ka RKTKo 3-2-1-12-12, p 11). 14. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et liisinguandja ja liisinguvõtja vahelises suhtes on liisingueseme müügilepingu tingimustele mittevastavusega

§ 362

lg 3 mõttes võrdsustatud olukord, kus müüja jätab täitmata lepingulise põhikohustuse anda üle eseme omand (vt RKTKo 3-2-1-12-12, p 11). See tähendab, et liisinguandja ei vastuta liisinguvõtja ees ei juhul, kui liisinguese on puudusega (ei vasta lepingutingimustele), ega ka siis, kui liisinguese võetakse liisinguvõtjalt ära põhjusel, et see kuulub tegelikult kolmandale isikule, mistõttu ei saanud müüja seda kehtivalt käsutada (liisinguandja vastutuse erandid on siiski sätestatud

§ 362lg 3 p-des 1 ja 2).

Samuti on Riigikohus varem osutanud, et liisinguandja kui liisingueseme omanik ei kanna ka liisingueseme hävimise ega kahjustumisega seotud riske (

§ 364) (vt ka RKTKo 2-16-3600/32, p 11.3).

Eeltoodu ei tähenda aga, et müüja ja ostja vahelises suhtes saaks olukorda, kus müüja ei täida lepingulist põhikohustust teha võimalikuks asja omandi üleminek ostjale, lugeda lepingutingimustele mittevastava asja müügiks. Sellises olukorras on müüja rikkunud lepingulist põhikohustust. Ka ei kohaldu müüja ja ostja vahelises suhtes

§ 364

, vaid

§ 214lg 2.

Müüja vastutuse standard ostja ees ei saa olla erinev sõltuvalt sellest, kas asi ostetakse liisingut kui finantseerimisabinõu kasutades või ilma selleta. 15. Kui müüja ei saa teha võimalikuks asja omandi üleminekut ostjale, on müüja jätnud täitmata omandi üleandmise kohustuse kui lepingulise põhikohustuse (

§ 208

lg 1), mitte andnud üle lepingutingimustele mittevastava asja (

§ 217lg 1 jj).

Nende kahe olukorra eristamine on oluline muu hulgas põhjusel, et müüja vastutusstandard on omandi üleandmise kohustuse täitmata jätmisel ja lepingutingimustele mittevastava asja üleandmisel erinev. Nimelt on

§ 218

lg 1 erinorm

§ 103

suhtes ja kui lepinguese ei vasta lepingutingimustele, siis

§ 103ei kohaldu 8

§ 218

ja müüja saab vastutusest vabaneda juhul, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav (

§ 103

). Samuti ei kohaldu omandi ülemineku võimaldamise kohustuse täitmata jätmisel

§-d 219-220, mis reguleerivad ostja kohustust ostetud asi üle vaadata ja müüjat avastatud puudustest teavitada. 16. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et müügilepingu rikkumine ei olnud vabandatav.

§ 103

lg 2 kohaselt on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mille puhul ei saanud võlgnikult mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata, et ta lepingu sõlmimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Asjaolu, et müügiese oli varastatud, ei ole vääramatu jõud, sest müüja saab valida, millise asja ta müüb, samuti saab müüjalt oodata, et ta müüks asja, mille omandi ülemineku ta saab võimaldada. Seega kannab müüdava asja omandi ostjale ülemineku võimatuse riski müüja ja

§ 103lg 2 ei vabasta müüjat lepingulisest vastutusest.

17. Ekslik on kostja seisukoht, et ta ei vastuta ka sellepärast, et

§ 214

lg 2 järgi läheb asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ostjale üle asja üleandmisega. Kui müügiese on juba enne müügilepingu sõlmimist kolmandast isikust omanikult varastatud, siis ei ole tegemist asja juhusliku hävimise ega kahjustumisega

§ 214lg 2 mõttes.

Riski, et müüja ei saa teha võimalikuks müügieseme omandi üleminekut ostjale, kannab ostja ja müüja vahelises suhtes müüja. 18. Ringkonnakohus on põhjendamatult kohaldanud

§ 132

lg-t 1.

§ 132

reguleerib erinormina, kuidas tehakse kindlaks kahju suurus asja kahjustumise, hävimise või kaotsimineku korral. Praegusel juhul on müüja jätnud täitmata müügilepingust tuleneva põhikohustuse teha võimalikuks omandi üleminek ostjale ja sellises olukorras

§ 132ei kohaldu.

Väär on ka maakohtu seisukoht, et kahju saab seisneda sõiduki väärtuse vähenemises. Ostjale ei antud auto omandit üle, mistõttu ei saanud auto väärtuse vähenemisest kahju tekkida. 19. Omandi ülemineku võimaldamise kohustuse täitmise asemel võib ostja

§ 115

lg 1 teise alternatiivi alusel nõuda kahju hüvitamist ka siis, kui ta lepingust ei tagane. Kui kahju hüvitamist nõutakse täitmise asemel, asendub täitmata põhikohustus

§ 115

lg 1 ja

§ 127

lg 1 järgi kahju hüvitamise kohustusega ulatuses, mis võimaldab panna ostja olukorda, milles ta oleks olnud, kui müüja ei oleks asja omandi ülemineku võimaldamise kohustust rikkunud. Kahju olemasolu tuvastatakse seejuures rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu ehk diferentsihüpoteesi abil (vt nt RKTKo 3-2-1-100-13, p 13). 20. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus diferentsihüpoteesi (

§ 127lg 1) valesti kohaldanud.

Kui müüja on jätnud täitmata müügilepingust tuleneva põhikohustuse teha võimalikuks asja omandi üleminek ostjale ja täitmise asemel nõutakse

§ 115

lg 1 teise alternatiivi alusel kahju hüvitamist, saab kahjuks olla müüja täitmata jäänud soorituse väärtus ajal, mil müüja pidi müügilepingu alusel omandiõiguse ülemineku võimaldama (praegusel juhul

1. a). Kui müüja (kostja) oleks müügilepingu nõuetekohaselt täitnud, oleks ostjale (liisinguandjale) pärast müügilepingu sõlmimist
2. a antud üle eelduslikult 23 750 euro (müügihinna) väärtuses auto, mitte aga
3. a tunduvalt vanem ja vähem väärtuslik auto.
4. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 teise lause kohaselt on eseme harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kui müüja jätab täitmata kohustuse teha võimalikuks müügieseme omandi üleminek ostjale ja ostja on täitnud oma kohustuse tasuda selle eest müügihind ning ostja nõuab täitmise asemel kahju hüvitamist, saab lepingujärgset müügihinda pidada ostjale tekkinud kahju eelduslikuks suuruseks. Mõlemal poolel on siiski võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et müügihind ei vastanud turuhinnale. 9

§ 115

lg 2 näeb ette, et kohustuse täitmise asemel võib kahju hüvitamist nõuda pärast

§ 114

kohaselt antud täiendava tähtaja möödumist.

§ 115

lg 3 järgi võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda aga ka täiendavat tähtaega määramata, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti

§ 116

lg 2 p-des 1-4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik. Praegusel juhul esineb

§ 115

lg-s 3 sätestatud olukord – kostja ei oleks saanud kohustust täita ka täiendava tähtaja jooksul, sest ta ei olnud ise saanud auto omanikuks ega saanud selle omandit ka ostjale üle anda. Kostja ei saanud autot AÕS § 95 lg 1 alusel heauskselt omandada, sest heauskset omandamist ei toimu, kui asi on algselt omanikult varastatud (AÕS § 95 lg 3). Kord omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud vallasasja heauskne omandamine on jäädavalt välistatud ja seda sõltumata asjaolust, kui kaua aega tagasi omanik valduse kaotas või kui mitu korda asja vahepealse aja jooksul heausksetele isikutele edasi võõrandati (vt RKTKo 3-2-1-170-16, p 11). Seega on ekslik kostja väide, et ostja (või hageja) oleks pidanud esmalt nõudma temalt kui müüjalt müügilepingu täitmist.

§ 108lg 2 p 1 järgi ei saa kohustuse täitmist nõuda, kui täitmine on võimatu.

Täitmine on võimatu mh siis, kui kolmandal isikul on lepingu eseme suhtes sellised õigused, mis takistavad võlgnikul oma kohustust täita. 23. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et kahjuhüvitist tuleb vähendada ulatuses, milles liisinguandjal on nõue liisinguvõtja vastu. Liisinguleping on finantseerimisleping ja kahjuhüvitise vähendamiseks ei anna alust see, et liisinguandjal võib olla liisingulepingu alusel nõue liisinguvõtja vastu. Praegusel juhul on tegemist müügilepingu rikkumisest tuleneva ostja kahjuga, mille hüvitamist võib

§ 365

lg 1 alusel nõuda nii liisinguandja kui ka liisinguvõtja.

§ 365

lg 1 alusel on liisinguandja ja liisinguvõtja müügilepingu rikkumisest tulenevate nõuete esitamisel solidaarvõlausaldajad

§ 73

tähenduses.

§ 75

lg 1 järgi kuulub liisinguandja ja liisinguvõtja sisesuhtes müüjalt saadud kahjuhüvitis liisinguandjale ulatuses, milles liisinguvõtja ei ole täitnud § 367 järgset hüvitamiskohustust (vt ka RKTKo 3-2-1-29-06, p 27). Kui liisinguandja nõuab kahju hüvitamist endale, saab liisinguandja antud krediidi osaliselt või täielikult kahjuhüvitise arvel tagasi ja tema

§ 367lg-st 1 tulenev nõue liisinguvõtja vastu väheneb.

Kui kahju hüvitamist nõuab liisinguvõtja, saab ta kahjuhüvitise arvel osaliselt või täielikult täita oma kohustused liisinguandja ees. 24. Kostja väitel on kahju hüvitamise eesmärgiga vastuolus ka olukord, kus liisinguandja saab kahjuhüvitise varguses süüdi tunnistatud isikutelt või kindlustushüvitise kindlustusandjalt. Ringkonnakohus hindas tõendeid ja leidis, et ei ole tõendatud, et kriminaalasjas liisinguandja kasuks välja mõistetud kahjuhüvitis oleks hõlmanud selle vaidluse esemeks olevat autot. Samuti ei ole tõendatud, et liisinguandja oleks saanud kindlustushüvitise. Sellele, et ringkonnakohus oleks tõendite hindamisel ja asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme, ei ole kostja tuginenud. Seega võtab Riigikohus eelneva oma otsuse tegemisel aluseks (TsMS § 688 lg-d 3–5). Lisaks on õige ka ringkonnakohtu osutatu, et kindlustushüvitise saamine ei mõjutaks kahjuhüvitise suurust, kuna niisuguses olukorras ei arvata kindlustushüvitist kasuna kahjuhüvitisest maha. Kui kahju hüvitaks kindlustusandja, läheks nõue kahju tekitaja vastu talle regressi korras üle (

§ 492lg 1).

25. Ringkonnakohus on lõppjäreldusena õigesti leidnud, et hageja liisinguandjale tasutud intress ei ole kahju, mille hüvitamist saab müüjalt omandi üleandmise kohustuse rikkumise korral nõuda. Diferentsihüpoteesi (

§ 127

lg 1) järgi ei ole tegu kahjuga, sest isegi juhul, kui kostja oleks täitnud auto omandi liisinguandjale üleandmise kohustuse, oleks hagejal olnud liisingulepingu järgi kohustus tasuda intressi. 26. Kohtud on õigesti leidnud, et hageja ei ole hagi muutnud ega esitanud menetlusse uut nõuet, mida algses hagis ei olnud. Hagi alus (müügilepingu alusel auto omandi üle andmata jätmine ja sellest 10

§ 365

lg 2 sätestab, et liisinguandja õigust müüjaga sõlmitud müügilepingust taganeda on liisinguvõtjal õigus teostada üksnes liisinguandja nõusolekul. Liisinguandja ei või aga keelduda lepingust taganemise nõusolekut andmast, kui müüja on jätnud täitmata omandi ülemineku võimaldamise kohustuse ja seda poleks võimalik täita ka täiendava tähtaja jooksul, samuti muul juhul, kui müüja on ilmselt müügilepingut oluliselt rikkunud (vt ka RKTKo 3-2-1-29-06, p 26). Sellises olukorras tuleneb liisinguandja kohustus anda liisinguvõtjale nõusolek müügilepingust taganemiseks

§ 2lg 2 esimese lause, § 6 ja Ts

ÜS § 138 koosmõjust. Nende sätete järgi peab liisinguandja arvestama liisinguvõtja huviga mitte tasuda liisingumakseid, kui liisinguandja ja müüja sõlmitud müügileping jääb täitmata. Kui liisinguandja keeldub põhjendamatult müügilepingust taganemiseks nõusolekut andmast, võib see olla liisingulepingu rikkumine ja tuua kaasa liisinguandja lepingulise vastutuse liisinguvõtja ees. Kui liisinguandja ei anna nõusolekut liisingulepingust taganemiseks, võib liisinguvõtja pöörduda kohtusse ja paluda, et kohus kohustaks liisinguandjat seda nõusolekut andma. Hagi rahuldamisel asendab kohtulahend TsÜS § 68 lg 5 järgi liisinguandja tahteavaldust. Kui liisinguandja ei anna liisinguvõtjale liisingulepingust taganemiseks nõusolekut ja liisinguvõtja esitab liisinguandja vastu hagi selle nõusoleku saamiseks, peab liisinguvõtja selleks, et ta saaks müüja suhtes panna maksma taganemisest tulenevaid nõudeid, siiski järgima lepingust taganemise regulatsiooni, sh esitama müüjale taganemisavalduse (

§ 188lg 1).

1. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
2. Kostja on kassatsioonkaebuselt maksnud riigilõivu ettenähtust enam. Kostja kassatsioonkaebuse hind on TsMS § 137 lg 1 ja TsMS § 133 lg-te 1 ja 2 järgi 21 741 eurot 49 senti, millelt tuleb riigilõivuseaduse § 59 lg 151 järgi tasuda riigilõivu 217 eurot 41 senti. Kostja tasus kassatsioonkaebuselt riigilõivu 290 eurot. Kostja võib taotleda enam tasutud riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel. (allkirjastatud digitaalselt) 11