Obsah (4)

§ 405§ 444§ 230§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Triin Niinemets Otsuse tegemise aeg ja koht 15. november 2024, Tartu Tsiviilasja number 2-23-139200 Tsiviilasi Moneyzen OÜ hagi T. L. väl

) § 405 lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagi hind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Hagi hind on 596,21 eurot ja kohus on tsiviilasja menetlenud lihtmenetluses vastavalt

§ 405lg-le 1.

11.

§ 405

lg 1 p 9 alusel võib kohus jätta otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa.

§ 444

lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. 3

1. Arvestades kostja vastuväiteid, kontrollib kohus esmalt, kas hagi on esitatud õige isiku vastu ehk kas kostja on pool lepingus, millest hageja nõuded tulenevad.
2. Puudub vaidlus, et 26.03.2023 sõlmitud leping kannab kostja digitaalset allkirja (dtl 73).
3. ID-kaardi ja selle PIN-koodide abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on samasugune õiguslik tähendus nagu omakäelisel allkirjal. Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on seega kõrge hoolsuskohustus (RKTKo 16.12.2019, 2-16124450, p 23). Juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PINkoode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt (RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p 22). Tsiviilasjas nr 2-16-124450 on kolleegium poolte tõendamiskoormuse jaotust selgitades märkinud, et hageja peab tõendama oma väiteid, et temalt peteti koodid välja ja lepingud sõlmis keegi teine (RKTKm 12.06.2024, 2-23-11584, p 10).
4. Juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid esinedes teise isikuna ja kasutades tema identiteeti, saab analoogia alusel kohaldada esindusõiguseta esinduse sätteid. See tähendab, et teise isiku identiteeti kasutades tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab (vt RKTKo 21.12.2016, 3-2-1135-16, p 16). Juhul, kui hagejalt peteti Smart-ID koodid välja, ei ole tegemist olukorraga, kus hageja oleks koodid andnud kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehingud. Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et hagejal olnuks tahe koodide edastamisega anda tehingute tegemiseks volitus (vrd RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p-d 23 ja 24; RKTKm 12.06.2024, 2-23-11584, p 11).
5. Kostja toob esile, et ta ei olnud teadlik lepingute sõlmimisest ning tegemist on pettusega. Seega tuleb kostjal tõendada, et Smart-ID PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Kostja on tõendina esitanud Politseija Piirivalveameti teatise kriminaalmenetluse alustamisest (dtl 126). Kohus leiab, et teatis küll tõendab, et kostja on politseile esitanud avalduse seoses tema nimele võetud laenudega, kuid teatis ei tõenda, et hageja nõude aluseks oleva lepingu on sõlminud kolmas isik kostja andmeid õigusvastaselt ja tema teadmata kasutades. Kostja ei ole ka esile toonud, et vastav asjaolu oleks kriminaalmenetluses hiljem tuvastatud.
6. Kostja toob esile, et lepingus märgitud e-postiaadress ja elukoha aadress ei kuulu temale. Ebaõiged kontaktandmed võivad tekitada kahtluse kostja isikus, kuid ei ole piisav alus tuvastamaks, et lepingud on sõlminud kolmas isik. Asjaolu, et lepingusse on märgitud valed kontaktandmeid, ei tähenda, et andmeid esitav pool õigeid andmeid ei tea ja/või tegemist on vale isikuga. Hageja on selgitanud, et ta suhtles asjaolude täpsustamiseks kostjaga. Kuigi telefonikõnede tegemist ei ole hageja tõendanud, tõendab hageja e-kirjavahetus, et hageja on kostjaga suhtlemiseks mingisuguseid pingutusi teinud (dtl 109).
7. Vaatamata kohtu 04.10.2024 selgitustele, ei ole kostja rohkem tõendeid oma vastuväite toetamiseks esitanud.
8. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et hagi on esitatud õige isiku vastu. Kohus selgitab, et tsiviilkohtumenetluse ülesanne on kontrollida, kas hagejal on nõue kostja vastu, 4 mitte võimaliku kuriteo asjaolusid tuvastada. Juhul kui tuvastatakse, et kolmas isik vastutab kohustuste eest solidaarselt kostjaga või tekib kostjal tema vastu kahju hüvitamise nõue, ei välista käesoleva hagi rahuldamine, samuti nõude võimalik täitmine kostja poolt, kostjal oma nõuete maksmapanekut selle isiku vastu.
9. Hageja nõude aluseks olev leping on tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõistes. Tarbijakrediidilepingutega seonduvates vaidlustes tuleb kohtul omal algatusel kontrollida krediidi kulukuse määra vastavust seadusele (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2).
10. Lepingu krediidi kulukuse määr on 38,51%, mis ei ületa lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga avaldatud statistika järgi tarbimislaenude krediidi kulukuse määra (15,31%) rohkem kui kolm korda. Seega ei ole tarbijakrediidileping tühine VÕS § 406 2 lg 1 alusel.
11. VÕS § 4034 lg 1 sätestab, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi kuues lõige sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
12. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta, sh teave tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (RKTKm, 24.11.2023, 2-21-13098, p 18). Kostjal on küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 403 4 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta kostjal neid täpsustada (RKTKm, 24.11.2023, 2-21-13098, p 21, RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.3).
13. Kohus leiab, et hageja ei ole lepingu sõlmimisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja tuvastas Maksu- ja Tolliameti päringu kaudu, et kostja saab töötasu keskmiselt 968,26 eurot (dtl 170). Kuigi hageja on kindlaks teinud kostja sissetuleku liigi ja ligikaudse suuruse, ei ole ta kostja kohustuste hindamisel kogunud piisavalt andmeid, et teha selgeid järeldusi kostja võime kohta saadud krediit kokkulepitud korras tagastada. Asjaolu, et antud lepingu alusel antud krediidi kogusumma ega igakuised osamaksed ei ole kostja sissetulekut arvestades suur, ei välista et kostja ei ole teiste võimalike kohustuste tõttu võimeline lepingust tulenevaid kohustusi täitma. Kuigi pooled on kohustatud käituma üksteise vastu heas usus, sh avaldama lepingu sõlmimisel õiget infot, ei saa kehtivaid õigusnorme ja kohtupraktikat arvestades vastutustundlik krediidiandja tarbijakrediidilepingut sõlmides alati ainult taotluses esitatud andmetele tugineda. Kohus leiab, et olukorras, kus kostja ei ole ühtegi kohustust esile toonud, oleks hageja pidanud tegema täiendavaid päringuid või küsima kostjalt tõendeid kohustuste puudumise kohta (nt pangakonto(de) väljavõtte(d), teiste pankade ja krediidiasutuste kinnitused). 5 Maksehäireregistrist maksehäirete puudumine ega Ametlike Teadaannete kontrollimine ei ole piisav kostja maksevõime kontrollimiseks, kuna need allikad annavad üldjuhul piisavat infot alles siis, kui vastutustundetu krediidi võimaldamisega kaasnev oht on realiseerunud. Hageja on majapidamiskulude hindamisel juhindunud Statistikaameti hinnangust, mis võib küll olla täiendav abinõu hindamaks kostja esitatud või muul viisil kogutud andmete õigsust, kuid ei saa anda selgelt ülevaadet konkreetse isiku kuludest. Hageja on ka ise möönnud, et kuna ta ei küsinud kostja pangakonto väljavõtet, ei saa teda pidada vastutustundliku laenamise põhimõtet järginuks (dtl 178).
14. Juhul kui krediidiandja ei ole järginud krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ei ole leping tervikuna tühine, vaid siis loetakse VÕS § 403 4 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on hagejal õigus nõuda üksnes põhivõla ja seadusjärgse viivise tasumist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest.
15. Kostja väitel ei ole ta hagejalt raha saanud. Hageja tõendab kostjale ülekande tegemist maksekorraldusega, millest nähtuvalt on hageja 30.03.2023 maksnud 382,10 eurot kostja nimel olevale pangakontole, selgitusega „Laenusumma väljamaks L231002240 alusel“ (dtl 108). Seega tuvastab kohus, et hageja täitnud oma lepingulise kohustuse ja laenusumma saab lugeda kostja poolt kätte saaduks. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, et tal ei olnud võimalik enda kontole kantud rahalisi vahendeid kasutada. Kohus on 04.10.2024 määruses selgitanud, et kostjal tuleb oma vastuväiteid põhjendada ja tulenevalt

§ 230lg-st 1 ka tõendada.

Kohtu selgitamiskohustus ja omal algatusel tegutsemise kohustus tarbijakrediidilepingutega seonduvates vaidlustes ei saa hõlmata hageja ebavõrdsesse positsiooni seadmist kostjale kõikide võimalike vastuväidete ja nende võimalike tõendamisviiside ettekirjutamisega, eriti olukorras, kus kostjal on õigusteadmistega lepinguline esindaja, kellel puuduvad takistused esitada asjakohased vastuväited, taotlused ja tõendid tähtaegselt.

1. Hageja ütles lepingu 24.08.2024 üles, kuna kostja jättis tasumata neli järjestikust osamakset (s.o 26.04.2023, 26.05.2023, 26.06.2023 ja 26.07.2023). Kuna lepingu alusel ei ole tagasimakseid tehtud ja hageja on andnud täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, siis ei ole ülesütlemine vastuolus VÕS § 416 lg-ga
2. Kuigi hageja on lepingu üles öelnud 24.08.2023, on ta sama kirjaga andnud tähtaja võla tasumiseks 31.08.
3. Kohus leiab, et enne seda kuupäeva ei saa kohustus sissenõutavaks muutuda, mistõttu on hagejal õigus kohustuse täitmisega viivitamise tõttu viivist nõuda kõige varem alates 01.09.
5. Eelnevast tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 382,10 eurot ja seadusjärgse viivise alates 01.09.2024 kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõude ulatuses. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 29.

§ 163

lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hageja nõude rahuldamise ulatust (81%), tuleb menetluskulud jätta 81% ulatuses kostja kanda ja 19% ulatuses hageja kanda. 6

1. Hageja menetluskulud on taotluse kohaselt 175 eurot riigilõivu eest. Hagiavalduselt riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga, millest 81% ehk 141,75 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
2. Kostja on 21.12.2023 seisukohas teatanud, et menetluskuluks on õigusabikulu 3 tunni eest hinnaga 120 eurot tund, kokku 360 eurot. Rohkem ei ole kostja menetluskuludest teatanud. Kohus leiab, et kostja lepingulise esindaja kulu ei ole täies ulatuses põhjendatud. Kostja esindaja toiminguid ja esitatud dokumendi sisu arvestades on põhjendatud õigusabikulu on kahe tunni eest ehk 240 eurot, millest 19% ehk 45,60 eurot tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.
3. Tasaarvestuse tulemusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 96,15 (141,7545,60) eurot.
4. Hageja taotlusel mõistab kohus kostjalt välja menetluskulult viivise VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. (allkirjastatud digitaalselt) kohtunik 7