← Eesti

2-23-2568/91

Obsah (24)§ 142§ 4034§ 620§ 1043§ 127§ 65§ 139§ 1045§ 155§ 8§ 30§ 143§ 144§ 178§ 397§ 402§ 421§ 406§ 408§ 94§ 4032§ 415§ 4§ 115

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Andra Pärsimägi, Anneli Alekand Määruse tegemise aeg ja koht 4. november 2024, Tartu Tsiviilasja number 2-23-2568 Tsiviilasi Aivo P

) §-s 113 sätestatud määras. Nõue on kokku 61 141,46 eurot (põhivõlg 48 157,99 eurot, viivis 12 983,47 eurot); 4) Car Rent Group OÜ (CRG) ja Saguna sõlmisid laenulepingu nr 220517 laenu tagastamise tähtajaga

  1. jaanuar
  2. Võlgnik kinnitas käenduslepingust tulenevate kohustuste suurusena 317 590,42 eurot
  3. detsembri 2018 võlatunnistusega, võttis kohustuse tasuda võlg hiljemalt
  4. detsembril 2020 ja kohustuse täitmata jätmise korral viivist 0,5% päevas. Nõue on kokku 635 180,84 eurot (põhivõlg 317 590,42 eurot, viivis 317 590,42 eurot); 5) võlgnik ja Saguna sõlmisid
  5. märtsil 2023 laenulepingu, mille kohaselt Saguna andis võlgnikule laenu 4074 eurot intressiga 8% aastas ja tähtajaga
  6. detsember
  7. Tasumata on põhivõlg, samuti intress 149,12 eurot, nõue on kokku 4223,12 eurot; 6) võlgnik ja Saguna sõlmisid
  8. jaanuaril 2015 laenulepingu, millega Saguna andis võlgnikule laenu 170 000 eurot intressiga 6% aastas ja tähtajaga
  9. aprill
  10. Võlgnik kinnitas laenulepingust tulenevate kohustuste suurusena 114 494,25 eurot
  11. juuni 2022 võlatunnistusega, võttis kohustuse tasuda võlg hiljemalt
  12. jaanuaril 2023 ja kohustuse täitmata jätmise korral viivist 0,5% päevas. Nõue on kokku 243 300,28 eurot (põhivõlg 114 494,25 eurot, viivis 128 806,03 eurot). Saguna märkis, et esitab 1.–
  13. ja
  14. nõude alusdokumendina üksnes võlatunnistused. Vastuväidetele esitatud vastuse (dtl 4555–4557) järgi tulenevad võlgniku kohustused laenulepingute (nõuded 1, 2, 4) ja nõude loovutamise lepingu (nõue 3) tagamiseks antud käendustest (

§ 142lg 1).

Võlatunnistused koostati, sest Saguna nõudis võlgnikult käendusest tulenevate kohustuste kinnitamist võlatunnistusega. Konstitutiivse võlatunnistuse andmisega tekkis võlgnikule senise kohustuse kõrvale uus iseseisev kohustus. Võlga kinnitab ka see, et võlgnik ei esitanud nõudele vastuväiteid. 4.1.

  1. Halduri vastuväidete (dtl 4524–4526) kohaselt ei ole tal võimalik kontrollida Saguna 1.,
  2. ja
  3. nõude põhjendatust, sest Saguna ei esitanud tõendeid esialgse võlasuhte olemasolu ja kohustuste täitmata jätmise kohta.
  4. nõue on aegunud.
  5. nõude põhjendatust ei ole 5 võimalik kontrollida, sest Saguna ei esitanud tõendeid, et laen on endiselt tagastamata.
  6. nõude aluseks on tarbijakrediidileping, Saguna ei ole tõendanud sellele kohalduvate kõrgemate standardite täitmist. Kuna Saguna ei ole tõendanud tarbijakrediidilepingu olemasolu, esineb alus võlatunnistuse tagastamiseks, sest see võib olla antud õigusliku aluseta. Saguna ei ole
  7. nõude aluseks olevaid asjaolusid piisavalt põhistanud ja tõendanud, nõude põhjendatust ei ole võimalik kontrollida. Samuti ületab viivis põhinõuet. 4.1.
  8. MRP pankrotihalduri vastuväidete (dtl 4528–4534) kohaselt on võlatunnistused alusetud, fiktiivsed ja näilikud, nõuded on kunstlikult loodud. Saguna ei ole esitanud ühtegi alusdokumenti ja aluskohustust ega selgitanud nõuete tekkimise asjaolusid, sh 1.–
  9. nõude puhul käenduslepingute sõlmimise asjaolusid, tingimusi jms. Kui kohustust ei teki, ei ole ka käendust. Isegi konstitutiivsel võlatunnistusel peab olema põhjendus. Saguna ei ole selgitanud ega tõendanud ühtegi asjaolu, miks pidi võlgnik talle võlatunnistuse andma. Nõudeid tegelikkuses ei eksisteeri. Võlatunnistused on koostatud tagantjärele eesmärgiga kontrollida läbi sõbralike võlausaldajate võlgniku pankrotimenetlust ja
  10. nõude puhul ka eesmärgiga vältida nõude aegumist. Lisaks on
  11. nõue aegunud.
  12. nõude aluseks olev leping on tühine, sest selle allkirjastas vaid võlgnik. Saguna ei esitanud ka ühtegi
  13. nõude aluseks olevat dokumenti ega näidanud ära aluskohustust (AB Laus ja Partnerid arve, tsiviilasjaga nr 2-23297 seotud dokumendid). 4.1.
  14. Go Groupi vastuväidete (dtl 4518–4522) kohaselt on võlgniku väidetav käenduskohustus ilma kirjaliku käenduslepingu ja vastutusmäärata tühine ning seda ei muuda kehtivaks ka võlatunnistus. Saguna peab esitama täiendavaid selgitusi ja tõendeid võlatunnistuse andmise põhjuste ja eesmärgi kohta. Kui selgub, et tegemist ei ole konstitutiivse, vaid deklaratiivise võlatunnistusega, peab ta esitama oma alusnõude kohta täiendavaid tõendeid. Saguna
  15. ja
  16. nõue tulenevad tarbijakrediidilepingutest ning tal on kohustus tuua esile ja tõendada, et tema kui krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kuivõrd Saguna rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuid ei määranud ka kooskõlas

§ 4034

lg-ga 7 tagasimakseid uuesti, ei ole tema nõuded selged ja õiguslikult põhjendatud. Saguna nõue rahuldati täiteasjas nr 186/2020/817 ja täitemenetlus lõpetati

  1. Saguna nõuet ei ole kirjas võlgniku vandes, seega on see alusetu ja võimalik, et juba täidetud. 4.
  2. Prestante nõudeavaldus ja sellele esitatud vastuväited 4.2.
  4. oktoobri 2023 avalduses (dtl 4278–4279) esitas Prestante nõude 283 916,44 eurot, märkides aluseks selle, et
  5. augustil 2018 sõlmisid Wipestrex Kinnisvaraarendus ja võlgnik laenulepingu, mille kohaselt Prestante andis võlgnikule laenu 310 000 eurot tähtajaga
  6. september 2023, ja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist Prestantele garanteeris võlgnik isiklikult. Tähtaegselt on tagastamata 250 000 eurot, kohustust ei ole täitnud ka võlgnik käendajana. Lisandub intress 33 916,44 eurot. Vastuseks halduri ettekirjutusele esitada tõendid (dtl 4281) esitas Prestante
  7. novembril 2023 (dtl 4283–4284) korrigeeritud nõudeavalduse 279 327,40 eurot ja nõude alusdokumendina üksnes
  8. detsembri 2022 võlatunnistuse. Avalduse kohaselt tunnistas võlgnik käenduslepingust tulenevate kohustuste olemasolu võlatunnistusega, milles kinnitas, et tal on Prestante ees täitmata kohustusi 279 327,40 eurot, ja võttis kohustuse tasuda raha hiljemalt
  9. septembril
  10. Vastuväidetele esitatud vastuse (dtl 4338–4340) järgi on võlatunnistuses ilmselge eksimus laenulepingu pooltes. Võlatunnistuse sisust nähtuvalt tulenevad võlgniku kohustused käendusest, millega võlgnik tagas
  11. septembril 2018 sõlmitud laenulepingust tulenevate Wipestrex Kinnisvaraarenduse kohustuste täitmist Prestantele. Võlatunnistus koostati, sest Prestante nõudis võlgnikult käendusest tuleneva kohustuse kinnitamist võlatunnistusega. 6 Konstitutiivse võlatunnistuse andmisega tekkis võlgnikule senise kohustuse kõrvale uus iseseisev kohustus. Laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks sai Prestante laenu Lars Group OÜ-lt (Lars Group) ja Iiruk OÜ-lt (Iiruk). Võla suurust kinnitab ka see, et võlgnik ei esitanud nõudele vastuväiteid. 4.2.
  12. Halduri vastuväidete (dtl 4295–4296) kohaselt jääb arusaamatuks, kas Prestante on nõude omanik. Isegi kui nõudeavalduses ja võlatunnistuses esineb eksimus laenulepingu pooltes, jääb arusaamatuks, kas ja kuidas on Prestante omandanud Iiruki ja Lars Groupi nõuded. Maksekorralduste kohaselt tegid Wipestrex Kinnisvaraarendusele ülekanded Iiruk ja Lars Group. Prestante ei esitanud tõendeid selle kohta, et võlg on endiselt tasumata. 4.2.
  13. MRP pankrotihalduri vastuväidete (dtl 4298–4301) kohaselt on võlatunnistus alusetu, Prestante ei ole esitanud ühtegi nõude aluseks olevat dokumenti ega näidanud ära aluskohustust. Ka konstitutiivsel võlatunnistusel peab olema põhjendus. Võlgniku ja Prestante vahel ei ole laenulepingut ja/või käenduslepingut sõlmitud. Võlatunnistus on sisutu, põhjendamatu, fiktiivne ja näilik, nõue on loodud kunstlikult. 4.2.
  14. Go Groupi vastuväidete (dtl 4291–4293) järgi peab Prestante esitama selgitused ja tõendid võlatunnistuse andmise põhjuste ja eesmärgi kohta ning kui selgub, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, esitama ka tõendid alusnõude kohta. Kirjaliku käenduslepingu ja vastutusmäärata on võlgniku väidetav käenduskohustus tühine. Kohustust pole kirjas võlgniku vandes, nõue võib olla kunstlikult tekitatud. 4.
  15. Tituki ja Soometsa nõudeavaldus ja sellele esitatud vastuväited ning halduri seisukoht 4.3.
  16. Tituk ja Soomets esitasid
  17. oktoobril 2023 nõude (dtl 3994) 2 141 040 eurot, tuginedes võlgniku
  18. novembril 2022 väljastatud konstitutiivsele võlatunnistusele. Edasiste seisukohtade (dtl 4009–4013, 4060–4063) järgi olid Tituki ja Soometsaga seotud Premium Oil AS-il nõuded võlgnikuga seotud Favora grupi ettevõtete vastu. Äriühingud on pankrotistunud ja kustutatud, kuid füüsilised isikud endiselt olemas ning mäletavad ja tunnistavad hüvitamata jäänud nõuet. Seetõttu on võlatunnistuses sedastatud, et pooltevaheline ajalugu ei ole enam oluline. Võlgnik on pidanud võlga endale siduvaks ja korduvalt lubanud lahendada Favora grupi tekitatud võlad Soometsa ja Tituki ees isiklikult. Võlausaldajad saavad oma väiteid tõendada tunnistajate ütlustega. 4.3.
  19. MRP pankrotihalduri vastuväite (dtl 3999–4002) kohaselt on võlatunnistus alusetu ja nõue kunstlikult loodud. Võlausaldajad ei ole esitanud nõude alusdokumenti ega näidanud ära aluskohustust. Ka konstitutiivsel võlatunnistusel peab olema põhjendus, sisu ja alus. Võlatunnistus on koostatud eesmärgiga kontrollida läbi sõbralike võlausaldajate pankrotimenetlust. 4.3.
  20. Go Groupi vastuväite (dtl 4006–4007) kohaselt ei ole nõuet kirjas võlgniku vandes, nõue on alusetu ja kunstlikult tekitatud. Tituk ja Soomets peavad esitama täiendavaid selgitusi ja tõendeid võlatunnistuse andmise põhjuse ja eesmärgi kohta ning kui selgub, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, siis ka täiendevaid tõendeid alusnõude kohta. 4.3.
  21. Halduri arvates (dtl 4043) ei anna võlausaldajate vastuväited alust jätta Tituki ja Soometsa nõuet tunnustamata. Tegemist on võlgniku, Tituki ja Soometsa tahte kohaselt sõlmitud konstitutiivse võlatunnistusega. Vastuseks halduri järelepärimisele nõustus võlgnik nõudega ja kinnitas, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistuse, mitte alusetu rikastumisega. 4.
  22. TartEsti pankrotihalduri nõudeavaldus ja sellele esitatud vastuväited 4.4.
  23. TartEsti pankrotihaldur esitas
  24. oktoobril 2023 nõude 615 002,42 eurot (dtl 4166, 5227–5230). 7 TartEsti raamatupidamise andmetel võlgnes CRG TartEstile
  25. detsembri 2017 seisuga
  26. aprilli 2017 nõude loovutamise lepingu alusel 390 563,50 eurot. Võla olemasolu ja suurust kinnitas CRG
  27. juuni 2018 saldokinnitusega. Samuti nähtub raamatupidamisest, et TartEst loovutas
  28. jaanuaril 2019 nõude MRP vastu CRG-le, mille tulemusena tekkis CRG-l TartEsti ees võlg 224 438,92 eurot. TartEst ja CRG leppisid
  29. jaanuaril 2019 kokku CRG kohustuse 615 002,42 euro (390 563,50 eurot + 224 438,92 eurot) täitmise uueks tähtpäevaks
  30. veebruari 2029, kokkuleppe allkirjastas mõlema nimel võlgnik. Võlg on kajastatud TartEsti raamatupidamises pikaajalise nõudena tähtajaga
  31. veebruar
  32. UP pankrotihaldur esitas
  33. oktoobril 2020 TartEsti pankrotiavalduse, mida põhistas asjaoluga, et UP-l on TartEsti vastu nõude loovutamise lepingutel UPV-TE/060415, UPV-TE/ 290814 ja UPV-TE/010914 põhinev nõue. TartEstil pidi olema
  34. jaanuari 2019 seisuga UP-le tasutud kokku 804 730 eurot (33 000 eurot, 293 100 eurot (48 kuud * 6106,25 eurot), 478 630 eurot (46 kuud * 10 405 eurot). Võlgnik on alates
  35. oktoobrist 2014 UP juhatuse liige ja alates
  36. juunist 2016 CRG juhatuse liige. UP juhatuse liikmena pidi võlgnik olema teadlik lepingutest ja nende sisust, sh sellest, et
  37. jaanuaril 2019 võlgnes TartEst UP-le 723 985 eurot ja peab lepingute UPV-TE/ 290814 ja UPV-TE/010914 alusel tegema edaspidigi igakuiseid makseid. Seega pidi võlgnik teadma ka seda, et CRG kohustuste täitmise tähtaja pikendamine 10 aasta võrra teeb TartEsti kohustuse täitmise UP-le võimatuks ja süvendab TartEsti maksejõuetust. Võlgnik tekitas TartEsti nimel kokkuleppe sõlmimisega TartEstile kahju 615 002,42 eurot. Vastuseks vastuväidetele (dtl 4207–4213) märkis TartEsti pankrotihaldur, et esitas CRG vastu hagi kokkuleppe tagasivõitmiseks, tsiviilasi nr 2-23-
  39. veebruari 2024 istungil tsiviilasjas nr 2-23-2975 selgitas võlgnik, et tegutses TartEsti nimel kokkuleppe sõlmimisel kas juhatuse liikme või volitatud esindajana ja igal juhul kiitis kokkuleppe juhatuse liikmena heaks (kui ei oleks heaks kiitnud, siis oleks annulleerinud). Lisaks nähtub kriminaalasjas nr 119-7473 võlgnikule esitatud süüdistusest, et uurimise käigus tuvastati, et TartEst oli võlgniku tegeliku juhtimise ja kontrolli all. Seega oli võlgnikul TartEsti üle kontroll määral, mis võimaldas tal kehtivalt sõlmida TartEsti nimel enda juhitava CRG-ga kohustuse täitmise tähtaja muutmise kokkuleppe. CRG 2019 majandusaasta aruande bilansist võib järeldada, et kokkulepe on CRG raamatupidamises kajastatud
  40. detsembri 2019 seisuga pikaajalise kohustusena;
  41. detsembril 2018 pikaajalised kohustused puudusid. Üldreeglina kajastatakse bilansis lühiajalisena kohustused, mis tuleb täita käimasoleva majandusaasta jooksul. Kuni kokkuleppe sõlmimiseni oli CRG kohustus TartEsti ees lühiajaline, seega võib eeldada, et see tuli täita 2019 jooksul. Bilanss ei viita, et CRG oli 2019 maksevõimetu, netovara väärtus oli
  42. detsembri 2019 seisuga 580 708 eurot, seega oli kohustuste täitmiseks piisavalt vara. TartEsti pankrotihalduril on võimalik tugineda CRG maksevõime hindamisel vaid avalikult kättesaadavatele andmetele ja sellele, et võlgnik ei esitanud 2019 CRG juhatuse liikmena pankrotiavaldust. Vastuväite esitajad peavad põhjendama ja tõendama, et CRG ei olnud 2019 võimeline kohustust TartEsti ees täitma. CRG maksevõime vähenes alates 2020 märgatavalt. CRG-l on esitamata aruanded alates
  43. majandusaastast, mistõttu puudub TartEsti pankrotihalduril ülevaade tema finantsseisundist pärast
  44. detsembrit
  45. Alates
  46. veebruarist 2020 on CRG-l maksuvõlg 10 691,03 eurot. Eeltoodu annab alust kahelda CRG maksejõulisuses ja selles, et ta on jätkuvalt võimeline täitma oma kohustusi kas või osaliselt. TartEsti nimel kokkuleppe sõlmimisel (ja/või selle juhatuse liikmena heakskiitmisel) ei olnud võlgnik TartEstile lojaalne ja sõlmis (kiitis heaks) kokkuleppe, mis ei vastanud TartEsti 8 huvidele. Võlgnik pidi nõudma CRG-lt kohustuse 615 002,42 euro täitmist, et TartEst saaks täita oma kohustuse UP ees. Kohustuse täitmise tähtaja pikendamisega vähendas võlgnik TartEsti nõude likviidsust. Võlgnik tegutses käsunduslepingu alusel, olgu selleks juhatuse liikme volitused või esindamiseks antud volitus. Kokkulepet sõlmides rikkus võlgnik teadlikult käsundisaaja seadusest tulenevat lojaalsuskohustust;

§ 620eesmärgiks on kaitsta käsundisaajat.

Kiites juhatuse liikmena kokkuleppe heaks, rikkus võlgnik ka juhatuse liikme kohustusi (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 35, äriseadustiku (ÄS) § 187). Seega kahjustas võlgnik õigusvastaselt TartEsti varalist seisundit ja vastutab selle eest

§ 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 ning § 1050 alusel. Alternatiivselt käitus võlgnik Tart

Esti nimel kokkulepet sõlmidas tahtlikult heade kommete vastaselt ja vastutab sellega TartEsti varalise seisundi kahjustamise eest

§ 1043ja § 1045 lg 1 p 8 alusel.

Nõuet tuleb käsitada tingimusliku nõudena. Tingimuslik on nõude suurus, mis sõltub sellest, millises ulatuses õnnestub saada nõude katteks raha CRG-lt. TartEsti pankrotihaldur nõuab kahjuna seda osa 615 002,42 eurost, mida ei õnnestu nõuda sisse CRG-lt. 4.4.

  1. Halduri vastuväidete (dtl 4187–4188) kohaselt saab ta aru, et TartEsti pankrotihaldur viitab võlgniku kui juhatuse liikme vastutusele. Äriregistri järgi oli võlgnik TartEsti juhatuse liige
  2. aprillist
  3. oktoobrini
  4. Kuivõrd võlgnik ei olnud
  5. jaanuaril 2019 TartEsti juhatuse liige, ei saanud ta rikkuda juhatuse liikmelt oodatavat lojaalsuskohustust. 4.4.
  6. Go Groupi vastuväidete (dtl 4183–4185) kohaselt ei ole nõue põhjendatud ega tõendatud. Teadmata on, millal muutus CRG kohustus algselt sissenõutavaks ja kas CRG oli kokkuleppe sõlmimise ajal üldse võimeline võlga tasuma, on võimatu väita, et juhatuse liige põhjustas osaühingule süüliselt kahju. 2018 ja 2019 majandusaasta aruannete kohaselt koosnes CRG vara nõuetest kolmandate isikute vastu, raha oli vaid 1186 eurot. Maksetähtaja pikendamine ei põhjustanud TartEstile kahju ega mõjutanud tema olukorda, kui CRG-l puudusid vahendid võla tasumiseks. Kohustust pole kirjas ka võlgniku vandes, seega võib olla nõue alusetu. 4.4.
  7. Võlgniku vastuväite (dtl 4198–4199) kohaselt ei ole TartEsti pankrotihaldur toonud esile asjaolusid selle kohta, et pikendustehingu tegemata jätmisel oleks TartEsti varaline diferents parem ja saaks rääkida kahjust

§ 127lg 1 mõttes. Puudub põhjuslik seos teo ja kahju vahel. Kahjunõue oleks vaid juhul, kui Tart

Esti pankrotihaldur tõendaks, et pikendustehinguta oleks TartEst saanud 615 002,42 eurot. Maksuvõla tõttu on põhjust arvata, et CRG ei suutnud raha tasuda. Tõendatud ei ole, et tegemist oli reaalset väärtust omava nõudega. Väärtusetu nõude tasumise tähtaja pikendamisega ei saa juhatuse liige äriühingule kahju tekitada, sõltumata nõude nominaalväärtusest. Tõendatud ei ole ka see, et

  1. veebruaril 2029 ei ole võimalik nõuet sisse nõuda. 4.4.
  2. Saguna ja Prestante, Sparer ning Wipestrex Kinnisvaraarendus ja APW vaidlesid nõudele vastu, ühinedes võlgniku vastuväidetega (dtl 4190–4196). 4.
  3. MRP pankrotihalduri nõudeavaldus ja sellele esitatud vastuväited 4.5.
  4. MRP pankrotihaldur esitas
  5. septembril 2023 nõude 1 060 392 eurot (dtl 3339–3355, 3739). Harju Maakohus kuulutas
  6. septembri 2020 määrusega välja MRP pankroti. Nõudeavalduse ja vastuväidete kohta esitatud seisukohtade (dtl 3795–3803, 3816–3823, 3836–3837, 3839–3841, 3843–3845) järgi rikkus võlgnik MRP juhatuse liikmena MRP kontolt põhjendamatute ülekannete tegemise, laenu andmise ning nõude loovutamisega TsÜS §-s 35 ja ÄS 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust. Nõue 9 koosneb seitsmest kahjunõudest summas 107 400 eurot, 7992 eurot, 3000 eurot, 15 000 eurot, 7000 eurot, 220 000 eurot ja 700 000 eurot (vastavalt nõuded 1–7). 1) MRP kontolt kanti võlgnikuga seotud APW-le
  7. augustist 2018 kuni
  8. jaanuarini 2019 üle kokku 107 400 eurot, sh kandis võlgnik 15.–
  9. jaanuaril 2019 üle 15 400 eurot. Võlgnik on alates
  10. detsembrist 2012 APW juhatuse liige. 2) Võlgnik kandis endaga seotud Wipestrex Grupile
  11. veebruaril 2019 üle kokku 17 500 eurot selgitusega „Vastavalt kokkuleppele“. Võlgnik on alates
  12. veebruarist 2005 Wipestrex Grupi juhatuse liige. Wipestrex Grupil on MRP-le tagastamata 7992 eurot. Wipestrex Grupp ei ole esitanud majandusaasta aruandeid ja on maksejõuetu, tema ajutise halduri aruandest selgub, et vara pankrotimenetluseks puudub. 3) MRP AS-i SEB Pank (SEB Pank) kontolt maksti
  13. jaanuaril 2019 Osaühingule OMNIBUSS (Omnibuss) 3000 eurot selgitusega „arvete katteks“. Omnibussi juhatuse liige on alates
  14. novembrist 2001 Rein Vinni. Omnibuss on varatu, tehtud on kustutamishoiatus. Tegemist on arvete tasumiseks lootusetu laenu andmisega. 4) MRP SEB Panga kontolt maksti
  15. jaanuaril 2019 Rewin OÜ-le (Rewin) 15 000 eurot selgitusega „arvete katteks“. Rewini juhatuse liige on alates
  16. novembrist 2001 Rein Vinni. Nõuete 1–4 puhul tehti MRP kontodelt võlgnikuga seotud äriühingutele õigusliku aluseta makseid ja viidi raha MRP-st välja. Isegi kui alus eksisteeris, kahjustasid maksed MRP huve. Raha anti kolmandatele isikutele ilma tagatiseta ja võlgnik ei teinud midagi raha tagasisaamiseks. Puuduvad usutavad tõendid, et maksed tehti õiguslikul alusel. Võlgnik oli ülekannete ajal MRP juhatuse liige. Võlgnik ja Rein Vinni olid äripartnerid, sh oli Rein Vinni
  17. maist 1998 kuni
  18. jaanuarini 2020 MRP juhatuse liige. Asjaolu, et SEB Panga vastuse järgi oli konto allkirjaõiguslik isik Rein Vinni, ei välista MRP nõuet võlgniku vastu. Swedbank AS-i (Swedbank) vastusest nähtub, et võlgnik oli konto allkirjaõiguslik isik ja ekanali kasutaja. Võlgnik ei ole tõendanud, et tema ei teinud MRP kontolt makseid. Isegi kui võlgnikul ei olnud ligipääsu kontodele ja tema makseid reaalselt ei teinud, vastutab ta maksete teostamise eest – nii võlgnik kui Rein Vinni olid samaaegselt MRP juhatuse liikmed ja vastutavad solidaarselt. Tulenevalt ÄS § 187 lg-test 1, 2,

§ 65

lg-st 1 ja § 69 lg-st 1 saab võlausaldaja ise otsustada, kumma solidaarvõlgniku vastu nõue esitada. 5) MRP

  1. märtsi 2019 seisuga bilanss tõendab, et CRG-l on MRP ees laenuvõlg 7000 eurot. Võlgnik ei ole esitanud laenu kohta ühtegi dokumenti. CRG-l on maksuvõlg ja esitamata majandusaasta aruanded. Võlgnik on alates
  2. juunist 2016 CRG juhatuse liige. Võlgnik andis laenu endaga seotud äriühingule ega nõudnud laenu tagastamist, MRP ei saanud ka vastusooritust. Kahju seisneb põhjendamatus soorituses, MRP vara vähenes 7000 euro võrra. MRP pankrotihaldur edastas
  3. oktoobril 2021 CRG-le laenulepingu ülesütlemise avalduse, nõude laenu tagastamiseks ja pankrotihoiatuse. Vastuseks teatas võlgnik, et CRG-l puudub MRP ees võlg ja nõue 7000 eurot on loovutatud APW-le. APW ei ole võlgniku pankrotimenetluses nimetatud nõuet esitanud, seega võib nõude loovutamise leping olla võltsitud ja loodud kunstlikult. MRP
  4. ja
  5. kahjunõue seondub MRP ja TartEsti vahel
  6. novembril 2019 sõlmitud nõuete loovutamise lepinguga MRP/TET_TLN 111119, mille kohaselt MRP loovutas TartEstile
  7. oktoobril 2014 Tallinna linnaga sõlmitud sõitjateveo avaliku teenindamise lepingust tuleneva deposiidi 700 000 euro tagastamise nõude ning MRP tasus nõude võõrandamise eest veel 220 000 eurot. 6) MRP bilansi ja raamatupidamise kohaselt on MRP-l TartEsti vastu nõue 220 000 eurot tulenevalt CRG antud laenude loovutamisest; raamatupidamise kanne „nõuete loovut lep. MRP/TEst-CRG 110119“ tehti
  8. jaanuaril 2019, mil võlgnik oli MRP juhatuse liige. 10 TartEsti nimetatud kohustus tasaarvestati selliselt, et MRP võttis kohustuse tasuda TartEstile – lepingu MRP/TET_TLN 111119 p 4.2.1 kohaselt tasub MRP TartEstile nõude edasise menetlemise eest 220 000 eurot, mille tulemusena tasaarveldatakse TartEsti varasem kohustus MRP ees. Selline kokkulepe on MRP-le äärmiselt kahjulik. MRP ei saanud nõude loovutamisest vastusooritust. Tal tekkis nõude loovutamisest kahju 220 000 eurot. 220 000 euro suuruse kahju hüvitamise nõue tuleneb üheselt lepingust MRP/TET_TLN
  9. 7) MRP ei saanud deposiidi 700 000 euro tagastamise nõude loovutamisest vastusooritust, võlgnik tekitas nõude loovutamisega MRP-le kahju 700 000 eurot. Tallinna linn ütles
  10. jaanuari 2019 avaldusega lepingu alates
  11. veebruarist 2019 üles ja teatas
  12. veebruaril 2019, et ei tagasta MRP-le deposiiti. Maakohus jättis MRP hagi Tallinna linna vastu deposiidi tagastamiseks läbi vaatamata, sest asi kuulub halduskohtu pädevusse. MRP loovutas
  13. novembril 2019 nõude TartEstile. Kuigi nõue loovutati MRP-le tagasi ja MRP pankrotihaldur esitas halduskohtule nõude Tallinna linna vastu (haldusasi nr 3-22-287), võib selguda, et nõue ei ole esitatud tähtaegselt ja kohus ei vaata seda sisuliselt läbi. Kui nõue Tallinna linna vastu jääb sel põhjusel rahuldamata, on MRP-le tekkinud võlgniku rikkumise tulemusena kahju. Nõue kuulub igal juhul tunnustamisele, sest võlgnik jättis MRP juhatuse liikmena esitamata tähtaegselt kaebuse ja tähtaja ennistamise taotluse. Tartu Maakohus kuulutas
  14. detsembril 2020 välja TartEsti pankroti ning kinnitas
  15. augustil 2021 TartEsti jaotusettepaneku, mille kohaselt tunnustati II rahuldamisjärgus mh MRP nõuet 220 000 eurot ja III rahuldamisjärgus MRP tingimuslikku nõuet 630 000 eurot. Ka kajastas TartEst nõuded oma raamatupidamises. Nõudeid 6 ja 7 ei ole rahuldatud ja nende rahuldamise tõenäosus TartEsti pankrotimenetluses ei ole suur. Võlgniku tegevust ei saa pidada tegutsemiseks majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ega hoolsus- ja lojaalsuskohustuse täitmiseks MRP suhtes. Tehingud muutsid MRP maksejõuetuks. Võlgniku rikkumine oli tahtlik. Võlgnik pööras MRP vara enda või kolmandate isikute kasuks, tekitades MRP-le otsese varalise kahju, mis seisneb 1 060 392 euro tagasi saamise võimatuses. Ka MRP ajutine pankrotihaldur ei välistanud, et võlgnik põhjustas maksejõuetuse tahtlikult ja kahjustas võlausaldajate huve teadlikult. MRP pankrotihaldurile ei ole raamatupidamise dokumente üle antud, tervikliku ülevaate saamine MRP majandustegevusest on raskendatud, juhatus ei ole selgitanud ega tõendanud, et maksed olid kuidagi seotud MRP majandustegevusega. 4.5.
  16. Haldur esitas vastuväite (dtl 3742–3743) kogu nõudele. Võlgnik oli MRP juhatuse liige
  17. jaanuarist 2019 kuni
  18. jaanuarini
  19. Samal ajal oli MRP juhatuse liige ka Rein Vinni. Võlausaldaja ei ole selgitanud, kuidas on eristatud isikute võimalik juhatuse liikme hoolsus- või lojaalsuskohustuse rikkumine, st ilma põhjendusi esitamata hindas võlausaldaja üksnes võlgniku oma kohustusi rikkunuks. Nelja esimese nõude puhul ei põhistanud ega tõendanud võlausaldaja, et maksed tehti alusetult.
  20. ja 4 nõude puhul heidab võlausaldaja võlgnikule ette makseid äriühingutele, millel on seos juhatuse liikme Rein Vinni, mitte võlgnikuga. Kuna
  21. nõude puhul ei ole ülekande tegemise aeg teada, et ei ole võimalik öelda, et selle tegi võlgnik. Samuti ei ole teada ülekande aluseks oleva laenulepingu tingimused, mistõttu ei ole võimalik hinnata, kas laen muutus sissenõutavaks ajal, mil võlgnik oli MRP juhatuse liige.
  22. nõude puhul ei nähtu tõenditest nõude loovutamise lepingu p-s 4.2.1 kokku lepitud ülekande tegemine TartEstile, st võlausaldaja ei ole tõendanud MRP-le väidetava kahju 220 000 eurot tekkimist.
  23. nõude puhul ei ole tõendatud deposiidi tasumine Tallinna linnale, st võlausaldaja ei ole tõendanud, et MRP-l oli nõue, mis lepinguga MRP/TET-TLN 111119 loovutati. Kahtlusi tekitab see, et võlausaldaja vähendas esimesel üldkoosolekul kompromissi korras oma nõuet 700 000 euro võrra. 11 4.5.
  24. Võlgnik leidis, et kogu nõue on põhjendamatu ja tõendamata (dtl 3790–3793). Nõue on kunstlikult konstrueeritud, nii MRP pankrotihalduri kui võlgniku usaldusisiku aruande järgi on MRP nõue võlgniku vastu 162 400 eurot. Nõuded on ka sisuliselt alusetud. Nõudeavaldusest ei nähtu, et võlgnik rikkus MRP juhatuse liikme kohustusi, ega põhjuslik seos teo ja kahju vahel. Nõuete 1–4 puhul ei ole tõendatud, et maksed olid õigusvastased ja/või alusetud, ega väidetud, et maksed tegi MRP nimelt võlgnik. MRP pangakonto kasutamise õigus oli Rein Vinnil, mitte võlgnikul. Tähtsust ei ole, kas raha said võlgnikuga seotud äriühingud, võlgniku vastutus saaks baseeruda vaid tema kui MRP juhatuse liikme kahju põhjustanud kohustuste rikkumisel.
  25. nõude alus on arusaamatu. Nõudeavaldusest ei nähtu, et MRP oleks laenu reaalselt andnud ja et laenu maksis MRP nimel välja just võlgnik.
  26. ja
  27. nõude puhul ei ole tõendatud, et loovutatud nõuetel oli reaalne väärtus, st et loovutustehinguta oleks MRP saanud CRG-lt 220 000 eurot ja Tallinna linnalt 700 000 eurot. Väärtusetu nõudeõiguse loovutamise korral ei saa nõude nominaalväärtusest sõltumata kahju tekitada. Võlausaldaja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks võrreldes loovutustehingute tegemata jätmisega varaline diferents

§ 127lg 1 mõttes.

Avaldusest ei nähtu, et MRP oleks etteheidetavate tehingute tagasipööramiseks midagi ette võtnud, kahju tekkis eelkõige MRP enda tegevusetuse tõttu (

§ 139lg 1).

Samuti on deposiidinõue 700 000 eurot MRP-le tagasi loovutatud. 4.5.

  1. Saguna ja Prestante, Sparer ning Wipestrex Kinnisvaraarendus ja APW vaidlesid nõudele vastu, ühinedes võlgniku vastuväidetega (dtl 3746–3752). Wipestrex Kinnisvaraarendus, APW ja Sparer esitasid seoses
  2. nõudega Tallinna Ringkonnakohtu määruse haldusasjas 3-22-287, millest nähtub, et TartEst loovutas Tallinna linna ja MRP vahel sõlmitud lepingust tulenevad nõuded
  3. novembril 2019 OSAÜHINGULE PRO FIKSUM (Pro Fiksum), kes loovutas nõuded
  4. jaanuaril 2022 MRP-le tagasi, ja MRP pankrotihaldur esitas
  5. veebruaril 2022 Tallinna Halduskohtule Tallinna linna vastu kahjunõude 700 000 eurot. Sellises olukorras on nõude esitamine võlgniku vastu alusetu ja pahatahtlik. 4.
  6. UP nõudeavaldus ja sellele esitatud vastuväited 4.6.
  7. UP pankrotihaldur esitas
  8. septembril 2023 nõude 1 762 272,48 eurot, mis koosneb neljast kahjunõudest (dtl 2685–2723). Nõudeavalduse ja vastuväidete kohta esitatud seisukohtade (dtl 2820–2824) järgi asutas Uibo UP
  9. jaanuaril
  10. UP ainuosanik ja juhatuse liige oli kuni
  11. oktoobrini 2014 Uibo, alates
  12. oktoobrist 2014 on selleks võlgnik.
  13. märtsil 2016 kuulutas Tartu Maakohus tsiviilasjas nr 2-15-17822 välja UP pankroti. UP majandustegevus seisnes toorpiima kokkuostmises ja selle edasi Terele võõrandamises. UP, keda esindas Uibo, ja Tere, keda esindas Oliver Kruuda (Kruuda), sõlmisid
  14. aprillil 2013 piima ostu-müügi lepingu nr UPV-T/300413, mille kohaselt kohustus Tere ostma UP-lt toorpiima.
  15. detsembril 2013 sõlmis UP, keda esindas Uibo, toorpiima kokku ostmiseks lepingud Tulundusühistuga Laeva Piim ning Tulundusühistuga Jõgevamaa Põllumajandustootjate Liit, kellest said UP suurimad toorpiimatarnijad ja hilisemad pankrotivõlausaldajad. UP esitas 2013 ja 2014 Terele müügiarveid summas 8 103 801,74 eurot, Tere tasus kokku 7 719 957,77 eurot ja saldo UP kahjuks on 383 843,97 eurot. Hoolimata Tere pidevatest ülekannetest tekkis UP-l juba 2013 mais tarnijate eest võlg 12 387 eurot, 2014 juulis oli võlg 1 943 625 eurot. UP-s toimuvat kontrollisid ja mõjutasid Kruuda ja Tere, UP tegutses nende huvidest, vajadusest ja korraldustest lähtuvalt. Initsiatiiv UP-le kahjulike tehingute tegemiseks tuli Terelt ja Kruudalt. Mõjutamisse ja ärakasutamisse oli kaasatud ka võlgnik, kes koos Tere ja Kruudaga tegutsedes tekitas UP-le teadlikult kahju. 12 Võlgnik vastutab UP-le kahju 118 342,48 eurot (nõue 1) ja 1 594 590 eurot (nõue 2) tekitamise eest ajal, mil ta ei olnud UP juhatuse liige, eelkõige ÄS § 167 1 lg 1 alusel mõjutajana. Võlgnik kasutas oma olulist mõju ära tahtlikult ja eesmärgiga panna juhatuse liige Uibo tegutsema vastavalt oma soovile ja eesmärgile UP-d kahjustavalt, võlgniku soovid ja eesmärgid kattusid Tere ja Kruuda omadega. Uibo UP juhatuse liikme kohustuste rikkumine seisnes Tere koostatud
  16. juuni ja
  17. juuli 2024 kreeditarvete alusetus ja põhjendamatus aktsepteerimises, millega kaasnes UP-le kahju 118 342,48 eurot. Samuti tegi ta seotud isikutele – võlgnikule ning enda ja/või võlgnikuga seotud äriühingutele Pro Fiksumile, CRG-le, SP Rallyle Project OÜ-le (SP Rally), Wipestrex Grupile – majandustegevusega mitteseotud ülekandeid, millest isikutel on tagastamata kokku 1 633 590 eurot (128 000 eurot + 601 000 eurot + 354 490 eurot + 484 100 eurot + 27 000 eurot), ja osales nn raharingides. UP kandis Terelt saadud raha edasi endaga seotud isikutele, ning raha jõudis suures osas tagasi Terele. Võlgniku olulist mõju UP üle kinnitab see, et võlgnik: suhtles Tere pearaamatupidajaga, kui UP-ga oli vaja midagi täpsustada; korraldas UP poolt Tere arvete kinnitamist; oli teadlik raharingide korraldamisest ja osales selles; suhtles Uiboga seoses UP kohustuste ja kontol toimuvaga; oli Uibo sõber; suhtles Uiboga ja pidi temalt hankima Tere raamatupidamises Pro Fiksumi tarvis koostatud laenulepingule allkirja; sai Terelt teenuste eest tasu; osales pidevas kirjavahetuses Kruuda, Tere töötajate ja Allan Viirmaga seonduvalt Tere finantsküsimuste ja UP-ga; on Kruuda pikaaegne äripartner, nende pojad sõidavad ühiselt rallit; juba enne juhatuse liikmeks saamist kandis UP talle üle raha, millest on tagastamata 128 000 eurot. Võlgniku mõju tõendavad mh e-kirjavahetus, Tere endise pearaamatupidaja ütlused kriminaalmenetluses, SMS-id Uibole. Kuna Terelt UP-le kantud rahast jõudis 128 000 eurot võlgniku kontole, vastutab võlgnik selles osas ka ÄS § 1671 lg 3 alusel kasusaajana. Alternatiivselt vastutab võlgnik UP-le tekitatud kahju eest

§ 1043, § 1045 lg 1 p 7 alusel koosmõjus karistusseadustiku (Kar

S) §-ga 384 või

§ 1045lg 1 p 8 alusel või § 1045 lg 4 alusel kaasaaitajana.

Lisaks vastutab võlgnik UP-le juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju 39 000 euro ja 10 340 euro eest ÄS 187 lg 2,

115 lg 1 alusel (vastavalt nõuded 3 ja 4). UP kontolt kanti

  1. jaanuaril 2015 Vostok Oil OÜ (Vostok Oil) kontole 39 000 eurot selgitusega „vastavalt kokkuleppele“. Ülekanne ei seondu UP majandustegevusega, ei pea silmas UP huve ja majanduslikku olukorda ning on ebamõistlik. Vostok Oil ei ole raha UP-le tagastanud, puuduvad ka tagatised ja vastusooritus. Võlgnik rikkus lisaks hoolsuskohustusele ka lojaalsuskohustust. Olles Vostok Oiliga seotud isik, sh tegelik kasusaaja, eelistas ta enda või endaga seotud isiku huve UP huvidele. Võlgnik vastutab ka UP kontolt võetud sularaha tagastamata jätmise või erahuvides kasutamisega UP-le tekkinud kahju 10 340 euro eest, sh 7250 euro ulatuses solidaarselt Uiboga. Uibo võttis UP Swedbanki kontolt välja 7250 eurot
  2. novembrist kuni
  3. detsembrini 2013 ning võlgnik SEB Panga kontolt 8080 eurot
  4. oktoobrist 2014 kuni
  5. septembrini
  6. Tagasi maksti
  7. oktoobrist 2014 kuni
  8. novembrini 2015 kokku 4990 eurot, tagastamata on 10 340 eurot. UP majandustegevuses puudus vajadus sularahatehingute järele ning puuduvad kuludokumendid võlgniku huvides raha kasutamise kohta. Teada ei ole, kas ja millises summas andis Uibo võlgnikule kassa üle. Võlgnik ei ole kassat UP pankrotihaldurile üle andud ega puudujääki hüvitanud. Uibo ja võlgnik rikkusid juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust. 13 Nõuded ei ole aegunud. Aegumistähtaeg on 10 aastat, kuid mitte rohkem kui kolm aastat kahjunõudest teadasaamisest (TsÜS § 150) Halduri kolme aasta pikkune nõude esitamise tähtaeg hakkas kulgema UP pankroti välja kuulutamisest. Harju Maakohus võttis UP pankrotihalduri hagi võlgniku vastu
  9. juunil 2017 tsiviilasjas nr 2-17-9653 menetlusse ja sellega aegumine peatus (TsÜS § 160). 4.6.
  10. Haldur esitas vastuväite kogu nõudele (dtl 2768–2772). Tõendatud ei ole võlgniku oluline mõjuvõim ja kontroll Uibo üle, mis võimaldas mõjutada UP tehinguid ja tegevust, samuti võlgniku tahtlus ja eesmärk tekitada UP-le kahju. Nõudeavalduse põhjal ei ole võimalik kontrollida või eristada väidetavat Kruuda/Tere ning võlgniku kontrolli ja mõjuvõimu UP ja Uibo üle, mõlema tõendamiseks kasutatakse samu tõendeid. Ei ole võimalik aru saada, kuidas ja kas võlgnik üldse omas UP üle kontrolli või oli kontroll kolmandatel isikutel. UP pankrotihaldur ei ole põhjendanud ega tõendanud, et võlgnikuni jõudnud 128 000 eurot oli pärit väidetavast kahju tekkimise ringist. Ülekannete aluseks on leping. Nõue tuleb jätta tunnustamata, sest UP pankrotihaldur ei ole tõendanud kasu saamist ega kasu päritolu kahjustamisest. UP pankrotihaldur ei ole alternatiivseid nõudealuseid põhistanud ega tõendanud, puuduvad selgitused, kuidas ja milliste konkreetsete tegudega rikkus võlgnik seadusest tulenevat kohtustust või käitus tahtlikult heade kommete vastaselt. Võlausaldajate esimesel üldkoosolekul häälte määramisel nõude 138 000 euroni vähendamise tõttu ei ole eluliselt usutav, et nõue on 1 762 272,48 eurot. 4.6.
  11. Võlgniku (dtl 2780–2784) vastuväidete kohaselt on nõuded TsÜS § 37 lg 4 järgi aegunud, aga ka sisuliselt põhjendamatud ja alusetud. Nõuete alused on ebaselged. Nõudeavalduses on toodud mahukalt asjaolusid, mis võlgnikku ja/või tema vastu esitatud nõuet ei puuduta. Võlgnikuga seonduvaid asjaolusid käsitletakse juhuti ja segiläbi teiste isikutega. Puudub kohustuste rikkumine ja põhjuslik seos väidetava kahju ning võlgnikule etteheidetava tegevuse vahel. Arusaamatuks jääb, millest
  12. ja
  13. kahjunõue koosneb ja kuidas kujunes, millal ja millised teod võlgnik konkreetselt tegi ja millist kohustust rikkus ning milles seisneb põhjuslik seos väidetava kahju ja võlgnikule etteheidetava tegevuse vahel. See, et võlgnik nõudeavalduses nimetatud inimesi tunneb ja tema teadmisel mingeid toiminguid tehti, ei tähenda, et kõik väidetavalt kahjulikud toimingud tehti just tema tahtliku ja eesmärgipärase mõjutustegevuse tõttu. Puuduvad põhjendused, et võlgnik oleks mõjutanud Uibot kas või ühte konkreetset kahjulikku toimingut tegema. Nõudeavalduse kohaselt oli Uibo mõjutaks Tere või Kruuda või võlgnik või kõik kolm koos. Sellise üldistava käsitluse alusel ei saa isikut ÄS § 167 1 lg 1 mõttes mõjutajaks pidada. Tartu Ringkonnakohus leidis jõustunud
  14. mai 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-7742 Kruuda pankrotimenetluses võlausaldajate nimekirja kinnitamisel, et Kruuda mõjutustegevus UP suhtes puudus. Kruudale esitatud etteheited on mahukamad, seega on alusetu nõuda samadel asjaoludel kahju hüvitamist võlgnikult. Juhatuse liige ei vastuta isiklikult iga ülekande eest. Seadus ei keela seotud isikutega tehingute tegemist ega neile raha tasumist. Nõudeavaldusest ei nähtu, et UP pankrotihaldur oleks nõudnud Vostok Oililt selgitust ja alusetu väljamakse korral raha tagastamist. Teada ei ole, kas väljamakse oli kahjustav ja raha tagasisaamine lootusetu. Esitatud ei ole tõendeid, et raha maksmiseks puudus alus. Juhatuse liikme vastutus on erandlik ja viimane võimalus. Sularaha väljavõtmine ei saa kahju tekitada. Tõendatud ei ole, et raha ei kasutatud UP huvides. Avalduses ei selgu, kas UP pankrotihaldur on üritanud välja selgitada, mida 14 sularahaga tehti, ja/või nõudnud kassa üleandmist. Samuti ei vastuta võlgnik Uibo välja võetud sularaha eest. 4.6.
  15. Saguna ja Prestante, Wipestrex Kinnisvaraarendus ja APW ning Sparer vaidlesid nõudele vastu, ühinedes võlgniku vastuväidetega (dtl 2774–2778, 3748). MAAKOHTU SEISUKOHT
  16. Maakohus jättis
  17. aprilli 2024 määrusega (dtl 1373–1375) Tituki ja Soometsa taotluse tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata ning andis neile tähtaja esitada täiendavad tõendid.
  18. Maakohus määras
  19. aprilli 2024 määrusega järgmist: 1) jätta rahuldamata Soometsa ja Tituki
  20. aprilli 2024 vastuväide kohtu tegevusele; 2) kinnitada võlgniku pankrotimenetluses lõplik võlausaldajate nimekirja järgnevalt: II järk (PankrS § 153 lg 1 p 2): Võlausaldaja Go Group Swedbank Tunnustatud nõue 382 640,26 87 070,95 PankrS § 1003 lg 4 Jah Ei Jaotis, % Võlgniku vastuväide 81,46 jah 18,54 ei 3) jätta võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata järgmised nõuded: Go Groupi nõue 9365,50 eurot; UP pankrotihalduri nõue 1 762 272,48 eurot; MRP pankrotihalduri nõue 1 060 392 eurot; Wipestrex Grupi nõue 2 155 405 eurot; Tituki ja Soometsa nõue 2 141 040 eurot; Raivo Pärnpuu nõue 209 154 eurot; TartEsti pankrotihalduri nõue 615 002,42 eurot; Prestante nõue 279 327,40 eurot; Spareri nõue 56 500 eurot; Saguna nõue 1 087 595,70 eurot; Põlva Bussijaam OÜ nõue 150 000 eurot; Wipestrex Kinnisvaraarenduse nõue 626 184,91 eurot; APW nõue 481 698,88 eurot; Uibo nõue 49 000 eurot; 4) nõuete puhul ei ole tegemist solidaarkohustustega või tingimuslikust tehingust või kõrvaltingimusega haldusaktist tulenevate nõuetega; 5) jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda ning menetluskulude jaotust arvestades menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata. Määruse põhjendustes tõi maakohus välja mh järgmise. 6.
  21. Halduri esitatud materjalidest tulenevalt on Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) nõue rahuldatud. 6.
  22. Saguna ei ole tõendanud nõuete olemasolu. Käenduskohustuse tekkimiseks peab võlausaldaja tõendama, et konkreetne käendatav kohustus on üldse tekkinud. Pangakonto väljavõtted ja maksekorraldus ei tõenda kohustuste olemasolu. Esitatud on eri osaühingute vahel sõlmitud laenulepingud, võimalik ei ole järeldada, et võlgnik vastutab isiklikult nendest tulenevate kohustuste ees. Ka konstitutiivne võlatunnistus eeldab eelneva kohustuse olemasolu ja pankrotimenetluses võlausaldajate nimekirja kinnitamisel kehtib põhimõte, et oma nõude arvestust ja koosseisu peab selgitama võlausaldaja. Riigikohus on selgitanud, et kokkuvõttes ei ole vahet, kas (algselt) tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude korral tugineb võlausaldaja oma nõude alusena laenulepingule või võlatunnistusele, mis on sõlmitud laenulepingu asendamiseks. Mõlemal juhul peab kohus kontrollima, kas tarbijakrediidileping ja selles sisalduvad kokkulepped muude kulude, sh intressi kohta kehtivad (RKTKm
  23. november 2023 nr 2-21-13098). Sama põhimõte kehib ka praegu. Pankrotimenetluses tuleb alusdokumente kontrollida võlausaldajate kaitseks. Kohus ei saa tunnustada nõuet üksnes võlatunnistuse esitamisel, kui selle põhistamiseks ei ole esitatud muid dokumente, millest 15 tulenevalt oleks võimalik veenduda võlatunnistuse õigsuses. Võlgnik ei märkinud Saguna nõudeid võlgniku vandes, kuigi võlatunnistused on väidetavalt allkirjastatud oluliselt varem. See teeb nõuete olemasolu tervikuna ebausutavaks. 6.
  24. Prestante esitas enda ja Wipestrex Kinnisvaraarenduse vahelise laenulepingu 310 000 euro laenamiseks, maksekorraldused, mille kohaselt kandsid Lars Group ja Iiruk Wipestrex Kinnisvaraarendusele üle vastavalt 40 000 eurot ja 270 000 eurot, ning Prestante laenulepingud Lars Groupiga ja Iirukiga vastavalt summas 40 000 eurot ja 270 000 eurot. Tõendatud ei ole, et võlgnik garanteeris kohustuste täitmist Prestante ees isiklikult. Kui Lars Group ja Iiruk tegid ülekanded Wipestrex Kinnisvaraarendusele, siis tuleks Prestantel raha tagastada Lars Groupile ja Iirukile, sest poolte vahel on laenuleping. Esmalt peaks olema Prestantel tekkinud võlg Lars Groupi ja Iiruki ees, kuid selliseid tõendeid ei ole esitatud. Võimalik ei ole tuvastada, et poolte ühiseks tahteks on võlgniku tahe vastutada Prestante ees võla tagasimaksmise eest isiklikult. Võlatunnistusest tulenev võlg saab tekkida ainult aluskohustusest. Ka konstitutiivsel võlatunnistusel peab olema põhjendus. Prestante ei ole tõendanud, et on laenu andnud, ning kui Prestante ei ole laenu andnud, siis ei ole tekkinud ka käendusest tulenevat nõuet. Prestante nõue on põhjendamatu ja pahatahtlik. Selliselt mitmel tasandil ning erinevate osaühingute vaheliste tehingute tegemisel on võlausaldaja soovinud vaid tekitada näiliku nõude, mille eesmärgiks on saavutada kontroll võlgniku pankrotimenetluses. 6.
  25. Tituk ja Soomets ei esitanud maakohtu antud tähtaja jooksul nõude põhistamiseks täiendavaid tõendeid. Ka konstitutiivne võlatunnistus eeldab eelneva kohustuse olemasolu ja pankrotimenetluses võlausaldajate nimekirja kinnitamisel kehtib põhimõte, et oma nõude arvestust ja koosseisu peab selgitama hageja. Võlausaldajad ei esitanud haldurile veenvat selgitust, mistõttu jättis haldur nõude põhjendatult tunnustamata. Kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning selleks tuleb esitada alusdokumendid. Pankrotimenetluses tuleb alusdokumente kontrollida võlausaldajate kaitseks. Nõuet ei saa tunnustada üksnes võlatunnistuse alusel, kui esitatud ei ole muid dokumente selle õigsuse kohta. Tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmine on jätkuvalt põhjendatud. Niivõrd suurte tehingute tegemist kinnitavate dokumentaalsete tõendite esitamata jätmisel ei saa tunnistajate ütlused aidata kaasa sellele, et pidada nõuet usutavaks. Mõistlikuks ei saa pidada, et võlausaldajad ei ole võlga sisse nõudnud varem, kui tehingud toimusid aastatel 1996–
  26. Nõude teeb ebausutavaks asjaolu, et võlgnik ei maininud seda vande andmisel. 6.
  27. TartEsti pankrotihalduri nõue tuleb jätta tunnustamata, sest puuduvad tõendid, mis kinnitaksid võlgniku vastustust. Võlgnik ei olnud TartEsti juhatuse liige, kui kohustuse täitmise kokkulepe sõlmiti, seega ei saa järeldada, et TartEstile tekkis kahju juhatuse liikme rikkumise tagajärjel ning et selle põhjustas võlgnik oma juhatuse liikme kohustuse täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega. Esitatud ei ole muid tõendeid, mis kinnitaksid võlgniku esindusõigust kokkuleppe tegemisel või tema olulist rolli või positsiooni võlausaldaja tegevuses sel ajal. 6.
  28. MRP pankrotihaldur ei ole põhistanud, kuidas võlgnik rikkus juhatuse liikme kohustust, mh ei ole tõendatud kahju tekkimine ja ulatus. Mitte iga laenu andmine ei ole automaatselt hooldus- ja lojaalsuskohustuse rikkumine. Lisaks vähendas võlausaldaja võlausaldajate esimesel üldkoosolekul oma nõuet 700 000 euro võrra, seega ei ole nõue eluliselt usutav. Kuivõrd nõue on ebaselge ja tõendamata, jätab maakohus selle tunnustamata. 6.
  29. UP pankrotihalduri nõudeavalduse keskseks faktiväiteks on see, et võlgnik kontrollis
  30. jaanuarist 2013 kuni
  31. oktoobrini 2014 UP-s toimuvat ja omas mõjuvõimu UP osaniku ja juhatuse liikme Uibo üle ning seega vastutab UP-le tekkinud kahju eest ÄS § 167 1 lg-te 1 ja 16 3 alusel. Maakohus nõustus halduri vastuväidetega ega pidanud vajalikuks neid korrata. UP pankrotihaldur ei ole nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendanud, tõendatud ei ole, kuidas ja kui suures ulatuses omas võlgnik UP üle nii suurt mõjuvõimu, tekitades UP-le sellega kahju. Kuivõrd UP pankrotihaldur loobus esimesel üldkoosolekul nõudest ca 1 600 000 euro ulatuses ja palus määrata hääled 138 000 euro eest, ei ole eluliselt usutav, et kogu esitatud nõue on sissenõutav. Algselt ülepaisutatud nõue on tervikuna tõendamata, puuduvad tõendid, mis selgelt kinnitaksid võlgniku tegevuse põhjuslikul tagajärjel UP-le kahju tekkimist. Maakohus ei rahuldanud võlgniku taotlust võtta täiendava tõendina asja juurde
  32. veebruari 2024 otsus tsiviilasjas nr 2-17-9653, sest see ei ole jõustunud. MÄÄRUSKAEBUSED
  33. Saguna palub
  34. mai 2024 määruskaebuses (dtl 4947–4956) tühistada määruse osas, milles maakohus jättis tema nõude tunnustamata, ja teha uue määruse, millega tunnustada nõuet 1 087 595,7 eurot. Saguna palub jätta kõik menetluskulud halduri kanda. Nõude aluseks on konstitutiivsed võlatunnistused. Saguna on tõendanud ka aluskohustuse olemasolu ja laenu väljamaksmise laenusaajale. Saguna esitas
  35. novembri 2023 nõudeavalduse lisadena konstitutiivsed võlatunnistused,
  36. märtsi 2023 laenulepingu, viiviseraportid ja orderid laenu väljamaksete kohta ning
  37. veebruari 2024 seisukoha lisadena laenulepingud ja nõude loovutamise lepingu. Ühtlasi esitas Saguna kontoväljavõtted selle kohta, et laenusaajad ja/või võlgnik ei ole nõudeavalduses toodud kohustusi seni täitnud. Haldur ega maakohus ei ole tõendeid hinnanud. Nõuete võlgniku vandes kajastamata jätmine ei anna alust jätta nõuded tunnustamata. Võlgnik ei ole nõudeid vaidlustanud. Võlatunnistustega võetud kohustustele ei laiene tarbijakäenduse sätted. Võlgnik nõustus äriühingute võetud kohustusi isiklikult garanteerima ja andma kohustuste olemasolu kinnitamiseks konstitutiivsed võlatunnistused üksnes seetõttu, et oli laenusaajate osanik ja/või juhatuse liige ning äriühingutele laenu saamine oli tema huvi. Riigikohus on selgitanud, et kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses

§ 155

lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks (RKTKo

  1. november 2008 nr 3-2-1-89-08, p 11). Võlgnik väljendas laenu küsides selgelt oma valmisolekut tagada laenulepingust tulenevaid kohustusi isiklikult. Kuivõrd äriühingud viivitasid laenude tagastamisega, leppisid Saguna ja võlgnik kokku, et võlgnik tagab endaga seotud äriühingute kohustuste täitmist ka isiklikult. Maakohus leidis õigesti, et konstitutiivset võlatunnistust eristab muust asjaolu, et pooled on kokku leppinud, et aluskohustus pole vaieldav, kuid ei arvestanud sellega Saguna nõude tunnustamisel. Võlgnik väljendas võlatunnistustes selgelt, et sellega luuakse esialgse kohustuse kõrvale uus iseseisev võlakohustus ja võla sissenõudmisel võib Saguna tugineda üksnes võlatunnistusele. Samuti leppisid pooled võlatunnistuses kokku võla tasumise tingimustes ja tähtaegades. Võlatunnistused on antud võlgnikuga seotud äriühingute võetud ja täitmata kohustuste tagamiseks, s.o sõlmitud võlgniku majandushuvides. Asjakohased ei ole viited tarbijakrediidi nõuetele. Saguna ei ole krediidiasutus, mille igapäevane äritegevus oleks tarbijakrediidi andmine. Sellele vaatamata veendus ta laenulepingu sõlmimisel, et võlgnik oli laenu võtmise ajal mitme toimiva äriühingu juhatuse liige ja/või omanik, tal puudusid maksehäired ja tema nimel oli kinnisvara. Võlgnik kinnitas laenulepinguid sõlmides, et tal puuduvad mis tahes makseraskused ja takistused laenu tähtaegseks tagastamiseks. 17
  2. Prestante palub
  3. mai 2024 määruskaebuses (dt 5069–5077) tühistada määruse osas, milles maakohus jättis tema nõude tunnustamata, ja teha uue määruse, millega tunnustada nõuet 279 327,40 eurot. Prestante palub jätta kõik menetluskulud halduri kanda. Nõude aluseks on
  4. detsembri 2022 konstitutiivne võlatunnistus, millega võlgnik kinnitas
  5. septembril 2018 Prestante ja Wipestrex Kinnisvaraarenduse vahel sõlmitud laenulepingust tulenevat nõuet. Võlatunnistuse aluseks oleva kohustuse tõendamiseks esitas Prestante Wipestrex Kinnisvaraarendusega, Iirukiga ja Lars Groupiga sõlmitud laenulepingud, laenu väljamakset tõendavad maksekorraldused ning oma pangakonto väljavõtte, millest nähtuvalt ei ole laenusaaja ega võlgnik kohustust täitnud. Tõenditest nähtub selge tahe sõlmida laenuleping Prestante ja Wipestrex Kinnisvaraarenduse vahel. Tähtsust ei oma, millistest vahenditest Prestante oma laenulepingust tuleneva kohustuse Wipestrex Kinnisvaraarenduse ees täitis. Võlgnik ei ole Prestante nõuet vaidlustanud. Nõude tunnustamata jätmise aluseks ei saa olla nõude võlgniku vandes kajastamata jätmine. Võlatunnistusele ei laiene tarbijakäenduse sätted. Võlgnik nõustus äriühingust laenusaaja võetud kohustusi isiklikult garanteerima ja andma nende olemasolu kinnitamiseks konstitutiivse võlatunnistuse üksnes seetõttu, et oli laenusaaja juhatuse liige ja äriühingule laenu saamine oli tema huviks. Riigikohus on selgitanud, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses

§ 155

lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks (RKTKo

  1. november 2008 nr 3-2-1-89-08, p 11). Võlgnik väljendas laenu küsides selgelt oma valmisolekut tagada laenulepingust tulenevaid kohustusi isiklikult. Kuivõrd äriühing viivitas laenu tagastamisega, leppisid Prestante ja võlgnik kokku, et võlgnik tagab endaga seotud äriühingu kohustuste täitmist Prestante ees ka isiklikult. Võlgnik väljendas konstitutiivses võlatunnistuses selgelt, et võlatunnistusega luuakse senise võlakohustuse kõrvale uus iseseisev kohustus ja võla sissenõudmisel võib Prestante tugineda üksnes võlatunnistusele. Samuti leppisid pooled võlatunnistuses kokku võla tasumise tingimustes ja tähtaegades. Võlatunnistus on antud võlgnikuga seotud äriühingu võetud ja täitmata kohustuste tagamiseks, s.o sõlmitud võlgniku majandushuvides.
  2. Tituk ja Soomets paluvad
  3. mai 2024 määruskaebuses (dtl 4937–4941) tühistada määruse osas, milles maakohtu jättis nende nõude tunnustamata, ja teha uue määruse, millega tunnustada nõuet 2 141 040 eurot II järgu nõudena ja määrata vastav jaotis. Tituk ja Soomets paluvad vaadata asja läbi istungil ning kuulata üle tunnistajad ja vande all Soometsa. Maakohtu viited ja põhjendused seoses laenuga on asjakohatud, nõue ei tulene laenu andmisest. Maakohus jagas tõendamiskoormise ebaõigesti, vastuväiteid konstitutiivsele võlatunnistusele peavad tõendama vastuväite esitajad. Maakohus jättis kõik Tituki ja Soometsa väited ja tõendid sisuliselt hindamata, kahtlus elulises usutavuses ei saa olla alus nõude tunnustamata jätmiseks. Nõude põhjendatus ei sõltu selle varasemast sissenõudmisest või sissenõudmata jätmisest ega nõude suurusest. Nõue ei ole aegunud, võlgnik on nõude olemasolu ja tulevikus täitmist järjepidevalt üle 20 aasta kinnitanud. Nõude tekkimisele eelnesid erinevad kütusega tehtud suuremahulised ja võlgnikuga seotud tehingud, mille täitmata jätmise eest on võlgnik pidanud ennast vastutavaks. Maakohus pidas võlgniku vannet oluliseks, kuid jättis tähelepanuta, et haldur ega võlgnik ei vaielnud nõudele vastu. Võlausaldajad on tõendanud oma ettevõtte ärilist võimekust ajavahemikul 1997–2000 (Premium Oil AS-i kasumiaruanded) ja erinevaid võlanõudeid võlgnikuga seotud AS-i Favora vastu aastal 2008 (AS-i Favora halduri aruanne). Maakohus ei võimaldanud võlausaldajatel nende väiteid tõendada, jättes põhjendamatult tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata. 18 Konstitutiivse võlatunnistuse juurde ei ole vaja esitada põhistavaid ja selgitavaid dokumente. Kaudsed tõendid kinnitavad, et nõue ei ole kunstlikult tekitatud, vaid sellel on alus ja ajalugu, mida tunnistajad ka kinnitaksid. Võlgnetav summa koosneb põhisummadest, kõrvalnõuetest ja kõigi aja jooksul erinevates menetlustes tekkinud kuludest ning on võlatunnistuse eraisikutest pooltele teada. Kuna juriidilisi isikuid enam ei eksisteeri, on võlatunnistus sõlmitud eraisikute ehk tol ajal tegutsenud juriidiliste isikute omanike vahel.
  4. TartEsti pankrotihaldur palub
  5. juuli 2024 määruskaebuses (dtl 1730–1738 / 5203– 5212) tühistada määruse osas, milles maakohus jättis tema nõude tunnustamata, ja teha uue määruse, millega tunnustada nõuet 615 002,42 eurot tingimusliku nõudena, ning jätta menetluskulud ringkonnakohtus võlgniku kanda. Maakohus ei võtnud arvesse kõiki seisukohti ja tõendeid, hindas tõendeid puudulikult ja jättis olulised tõendid üldse hindamata. Võlgniku esindusõigust TartEsti nimel kokkuleppe sõlmimisel tõendavad
  6. veebruaril 2024 tsiviilasjas nr 2-23-2975 toimunud istungi protokoll, Riigikohtu
  7. septembri 2021 määrus kriminaalasjas nr 1-19-7473 ja CRG 2019 majandusaasta aruanne (
  8. veebruari 2024 seisukoha lisad 1, 2, 3) ning TartEsti
  9. jaanuari 2019 päevaraamat (
  10. oktoobri 2023 nõudeavalduse lisa 4). TartEsti pankrotihaldur kordab oma varasemaid seisukohti, lisaks märgib, et ringkonnakohtu menetluses on CRG apellatsioonkaebus
  11. märtsi 2024 otsuse tsiviilasjas nr 2-23-2975 peale, mille maakohus tunnistas kokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks. TartEsti pankrotihaldur sai
  12. aprilli 2024 määruse kätte alles
  13. juunil 2024 pärast maakohtule tehtud järelepärimist. Määruskaebus on tähtaegne (dtl 1776).
  14. MRP pankrotihaldur palub
  15. juuli 2024 määruskaebuses (dtl 1638–1647) tühistada määruse osas, milles maakohus jättis tema nõude tunnustamata, ja teha uue määruse, millega tunnustada nõuet 1 060 392 eurot II järgu nõudena ja määrata vastav jaotis. MRP pankrotihaldur palub jätta kõik menetluskulud võlgniku kanda. Maakohtu määrus on täielikult põhjendamata. MRP pankrotihalduri nõue koosneb seitsmest kahjunõudest, mitte vaid maakohtu viidatud APW-le tehtud maksetest. Määrusest ei selgu, et maakohus oleks MRP seisukohtadega tutvunud. MRP pankrotihaldur jääb oma varasemate seisukohtade ja tõendite juurde. Vastuväite esitajad ei tõendanud, et juhatuse liige ei rikkunud oma kohustusi või et kahju ei tekkinud. MRP pankrotihaldur lükkas õigusnormidele ja kohtupraktikale tuginedes kõik vastuväited ümber. Juhatuse liige tegi süstemaatiliselt, pahatahtlikult ja õigusliku aluseta endaga seotud äriühingutele makseid, viis raha teadlikult MRP-st välja, pööras selle enda või kolmandate isikute kasuks. Raamatupidamise dokumentide MRP pankrotihaldurile üle andmata jätmise tõttu on kahtlus, et MRP vara varjatakse või on kolmandad isikud selle ebaseaduslikult omastanud. Võlgnik ei ole selgitanud ja tõendanud, et tegutses MRP juhatuse liikmena korraliku ettevõtja hoolsusega ning et maksed tehti õiguslikul alusel, MRP huvides ja tema majandustegevuse raames. Iga alusetu väljamaksega vähenes MRP vara ja kahjustati MRP-d. Seda ei saa pidada tegutsemiseks majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ega ka hoolsus- ja lojaalsuskohustuse täitmiseks. Seega on tõendatud ÄS § 187 lg 1 ja TsÜS § 35 sätestatud juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumine. Võlausaldaja oli nõus saama esimesel üldkoosolekul vähem hääli, et koosolek saaks jätkuda. Esimesel üldkoosolekul määratud häälte arvul ei ole nõudeavalduse kontekstis tähendust. Edasikaebamise tähtaeg hakkas kulgema määruse kättesaamisest, seega on määruskaebus tähtaegne (dtl 1769–1771). 19
  16. UP pankrotihaldur palub
  17. juuli 2024 määruskaebuses (dtl 5186–5200) tühistada määruse osas, milles maakohus jättis nõude tunnustamata, ning tunnustada nõuet PankrS § 153 lg 1 p 2 tähenduses tähtaegse nõudena. UP pankrotihaldur ei vähendanud oma nõuet, vaid nõustus esimesel üldkoosolekul vaidluse vältimiseks otstarbekuse kaalutlusel väiksema häälte arvuga. Asjaolude kirjeldus ja tõendite kogum on mitmetahuline ja laiaulatuslik. Kuna Tere finantsseis oli keeruline ja Kruudaga ei soovitud koostööd teha, oli UP Tere jaoks hädavajalik n-ö vahelüli piima ostmisel. UP asutati ja piima osteti kokku vaid Tere huvides, UP sõltus üksnes Terelt saadud laekumistest. Faktiliselt ei juhtinud UP-d mitte juhatuse liige Uibo, vaid hoopis Kruuda ja võlgnik. Isikute eesmärk oli jätta mulje, et UP ostab tootjatelt piima ja müüb selle edasi Terele ning Tere tasub piima eest UP-le. UP aga ei kandnud Terelt saadud raha edasi oma piimamüüjatele, vaid tagasi Terele või edasi võlgniku äriühingutele. Kokku maksis UP erinevatele lähikondsetele ilma vastusoorituseta 1 633 590 eurot (1 594 590 eurot juhatuse liikme Uibo ajal ja 39 000 eurot ajal, mil juhatuse liige oli võlgnik). Raharingide tulemusel jõudis Tere kontole tagasi 768 000 eurot. Tere sai selle summa ulatuses UP-lt tasuta toorpiima. Tere endise pearaamatupidaja sõnul tehti raharinge seepärast, et Terel ei olnud kohustuste täitmiseks vajalikku raha mujalt võtta. Üldise äriloogika järgi oleks UP pidanud maksma Terelt piima eest saadud raha oma tarnijatele ja vahest oleks tekkinud ärikasum. Haldur ei ole vastuväidetes ega kohus nendega nõustudes lükanud ümber, miks esitatu ei tõenda võlgniku suhtlust Kruudaga Tere ja UP rahaülekannete korraldamisel. UP pankrotihaldur esitas vastuseks halduri ettekirjutusele tõendid
  18. novembril 2023 ka e-kirjadega. Tehingud toimusid Tere ja Kruuda olulise mõju all ning UP osas korraldas raharinglust võlgnik. Maakohus jättis UP pankrotihalduri esitatud tõendid hindamata, mh jäeti täielikult hindamata Tere endise pearaamatupidaja kriminaalmenetluses antud ütlused ja
  19. detsembri 2014 kirjavahetus. Maakohus ei hinnanud nõudeid ja tõendeid ka alternatiivsetel alustel. Vastuolu heade kommetega saab sedastada samade asjaolude põhjal, mis tõendavad Tere poolt ja võlgniku kaudu UP üle olulise mõju omamist ja selle ära kasutamist. Samuti ei saa olla vaidlust, et Uibo ja võlgnik põhjustasid odavama piimahinna aktsepteerimise ja vastusoorituseta tehingutega UP maksejõuetuse, mille eest näeb karistuse ette KarS § 384 lg
  20. Maakohus tegi määruse e-toimikus nähtavaks alles
  21. juunil 2024 ja UP pankrotihaldur võttis selle vastu
  22. juunil
  23. Seega on määruskaebus tähtaegne (dtl 1762–1763). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD MÄÄRUSKAEBUSTE KOHTA
  24. Võlgnik palub jätta MRP, UP ja TartEsti pankrotihaldurite määruskaebused menetlusse võtmata, sest need on esitatud kaebetähtaega ületades (dtl 1723–1725, 1727, 1744).
  25. Go Group nõustub Tituki ja Soometsa, Saguna ning Prestante nõuete osas maakohtuga ja jääb ka oma eelnevate seisukohtade juurde (dtl 1592). Tõendid tuli esitada enne võlausaldajate nimekirja kinnitamist, määruskaebusemenetluses ei ole võimalik tegeleda nõuete täiendava tõendamisega. TartEsti, UP ja MRP pankrotihaldurite määruskaebused tuleb jätta rahuldamata (dtl 1765– 1767). Võlgniku võimaliku rikkumise tagajärjel TartEstile tekkinud kahju saab seisneda ainult selles, kui palju tema nõudest oleks õigeaegse tegutsemise korral tõenäoliselt reaalselt rahuldatud. TartEsti pankrotihaldur pole seda välja toonud. Go Group kordab oma varasemaid vastuväiteid TartEsti pankrotihalduri nõudele. MRP ja UP pankrotihaldurite nõuded sisaldavad väga palju infot, kuid on sisult ebaselged ja tõendamata. MRP pankrotihaldur ei ole 20 põhistanud, kuidas võlgnik rikkus juhatuse liikme kohustust, mh ei ole tõendanud kahju tekkimist ja ulatust. Mitte iga laenu andmine ei ole automaatselt hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumine. UP pankrotihaldur ei ole nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendanud, sh ei ole tõendatud väide, kuidas ja kui suures ulatuses omas võlgnik UP üle nii suurt mõjuvõimu, tekitades võlausaldajale sellega kahju. Puuduvad ka tõendid, mis selgelt kinnitaksid võlgniku tegevuse põhjuslikul tagajärjel UP-le kahju tekkimist.
  26. Saguna ja Prestante peavad Tituki ja Soometsa määruskaebust põhjendatuks (dtl 1594, 1599). UP, MRP ja TartEsti pankrotihaldurid esitasid määruskaebused hilinenult ja need tuleb jätta menetlusse võtmata (dtl 1759–1760).
  27. Haldur ei soovi võtta seisukohta Tituki ja Soometsa nõude tunnustamata jätmise ja tunnistajate ülekuulamise kohta (dtl 1601). Haldur esitas oma arvamuse nõude kohta võlausaldajate nimekirja kinnitamise avalduses, leides et vastuväited ei anna alust jätta nõuet tunnustamata, tegemist on võlausaldajate ja võlgniku tahte kohaselt sõlmitud konstitutiivse võlatunnistusega. Prestante ja Saguna nõuete tunnustamata jätmist peab haldur põhjendatuks (dtl 1603–1604, 1606–1607). Arusaamatu on, et Prestante ja Saguna tuginesid nõudeavaldustes vastavalt võlgniku isiklikule käendusele ja laenulepingutele, kuid käenduslepingut ega laenulepinguid ei esitanud. Pärast ettekirjutuste saamist esitasid nad aga konstitutiivsed võlatunnistused, millele algselt üldse ei viidanud. Võlgniku taotlus jätta UP pankrotihalduri määruskaebus hilinemise tõttu menetlusse võtmata tuleb rahuldada (dtl 1756–1757). UP pankrotihaldur oli või pidi olema määruse tegemisest teadlik pärast Ametlikes Teadaannetes teate avaldamisest. Isegi kui kohus jättis vastuväite saanud võlausaldajale määruse nähtavaks tegemata, ei tähenda see, et ta ei saanud muul moel määrusega tutvuda ja määruskaebust tähtaegselt esitada.
  28. MRP pankrotihaldur leiab, et TartEsti ja UP pankrotihaldurite määruskaebused tuleb rahuldada (dtl 1770).
  29. TartEsti pankrotihalduril puuduvad vastuväited MRP ja UP pankrotihaldurite nõuete tunnustamisele (dtl 1776). Maakohus rikkus tõendite uurimise ja hindamise ning määruse põhjendamise kohustust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  30. Ringkonnakohus kontrollib tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-de 659 ja 651 lg 1 alusel määruskaebe korras esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus tunnustas II järgu nõuetena Go Groupi nõuet 383 640,26 eurot ja Swedbanki nõuet 87 070,95 eurot ning jättis tunnustamata Go Groupi nõude 9365,50 eurot, Wipestrex Grupi nõude 2 155 405 eurot, Raivo Pärnpuu nõude 209 154 eurot, Spareri nõude 56 500 eurot, Põlva Bussijaam OÜ nõude 150 000 eurot, Wipestrex Kinnisvaraarenduse nõude 626 184,91 eurot, APW nõude 481 698,88 eurot ja Uibo nõude 49 000 eurot. Nimetatud osas ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli. Ringkonnakohus tühistab TsMS § 667 lg 2 esimese lause alusel maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis tunnustamata Saguna nõude 4126,68 euro ja UP pankrotihalduri nõude 42 090 euro ulatuses ja määras jaotised, ning teeb tühistatud osas uue määruse, millega tunnustab eelmärgitud nõudeid II järgu (PankrS § 153 lg 1 p 2) nõuetena ja määrab uued II järgu jaotised. Osas, milles ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu määruse resolutsiooni 21 vaidlustatud osas muuta, tuleb siiski TsMS § 659 ja § 656 lg 2 esimese lause alusel täiendada maakohtu määruse põhjendusi. Maakohtu määrus on suures osas nõuetekohaselt põhjendamata. Saguna ja UP pankrotihalduri määruskaebused tuleb rahuldada osaliselt. Prestante, Soometsa ja Tituki, TartEsti pankrotihalduri ning MRP pankrotihalduri määruskaebused tuleb jätta rahuldamata.
  31. Ringkonnakohus jätab rahuldamata Tituki ja Soometsa taotluse tunnistajate ja Soometsa vande all ülekuulamiseks. Põhjendused taotluste rahuldamata jätmise kohta esitab ringkonnakohus Tituki ja Soometsa määruskaebusele vastamise juures p-s 24.
  32. Ringkonnakohus jätab Saguna ja Prestante määruskaebuste lisad asja materjalide juurde võtmata.
  33. novembri 2023 nõudeavaldused koos lisadega ja
  34. veebruari 2024 seisukohad ja lisad (määruskaebuste lisad 1 ja 4) on maakohtule esitatud.
  35. veebruari 2024 päringud haldurile ja halduri
  36. veebruari 2024 vastused (määruskaebuste lisad 2 ja 3) ei oma asja lahendamisel tähtsust – kirjavahetus puudutab seisukohtade esitamise tähtaja pikendamist, haldur pikendas tähtaega ning maakohus, kuigi ei tunnustanud nõudeid, ei jätnud esitatut ka tähelepanuta. Asja materjalide juurde tuleb võtta halduri
  37. oktoobril 2024 esitatud TartEsti nõudeavaldus.
  38. Ringkonnakohus leiab, et MRP, UP ja TartEsti pankrotihaldurite määruskaebused on esitatud tähtaegselt ning maakohus võttis need õigesti menetlusse ja edastas läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Maakohtu
  39. aprilli 2024 määruse järgi võib esitada määruse peale määruskaebuse 15 päeva jooksul alates võlausaldajate nimekirja kinnitamise kohta teate kättetoimetamisest väljaandes Ametlikud Teadaanded. Teade loetakse kättetoimetatuks viie päeva möödumisel Ametlikes Teadaannetes ilmumisest. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu märgitud edasikaebetähtaeg on eksitav ja samuti on maakohus lubamatult jätnud määruse seaduses ettenähtud isikutele nõuetekohaselt saatmata. Maakohus avaldas
  40. aprilli 2024 Ametlikes Teadaannetes PankrS § 100³ lg 8 alusel võlausaldajate nimekirja kinnitamise teate, milles märkis, et
  41. aprilli 2024 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-23-2568 kinnitati võlgniku pankrotihalduri esitatud võlausaldajate nimekiri. Pankrotihaldur, vastuväite esitanud võlgnik, vastuväite esitanud või vastuväite saanud võlausaldaja ja võlausaldaja, kelle nõude esitamise tähtaja ennistamise taotlust ei rahuldatud, võivad esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (PankrS § 100³ lg 7, TsMS § 661 lg 2). Pankrotimenetluses teate saatmise ja menetlusdokumentide kättetoimetamise erisused on sätestatud PankrS §-s
  42. PankrS § 6 lg 1 näeb ette, et kui teade või menetlusdokument tuleb kätte toimetada avaliku kättetoimetamise teel, loetakse dokument kättetoimetatuks viie päeva möödumisel väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumisest. Pankrotiseadus ei näe ette, et võlausaldajate nimekirja kinnitamise määrus tuleks kätte toimetada avaliku kättetoimetamisega. Kohustus avaldada võlausaldajate nimekirja kinnitamise määruse kohta teade PankrS § 1003 lg-s 8 alusel ei ole samastatav menetlusdokumendi avaliku kättetoimetamisega. PankrS § 1003 lg 7 esimese lause järgi võivad määruse peale, millega kohus on võlausaldajate nimekirja kinnitanud, esitada määruskaebuse haldur, vastuväite esitanud võlgnik, vastuväite esitanud või vastuväite saanud võlausaldaja ja võlausaldaja, kelle nõude ennistamise taotlust ei rahuldatud. Pankrotiseadus ei sätesta PankrS § 1003 lg-s 7 nimetatud määruskaebuse esitamise tähtaega. Seega tuleb lähtuda TsMS § 661 lg-st 2, mille esimese ja teise lause järgi 22 on määruskaebuse esitamise tähtaeg 15 päeva määruse kättetoimetamisest alates või kui määrust kätte toimetama ei pea, siis ajast, millal kohus määruse isikule edastas. PankrS § 100 3 lg 8 järgi avaldab kohus teate võlausaldajate nimekirja kinnitamise või kinnitamata jätmise määruse kohta küll väljaandes Ametlikud Teadaanded, kuid saadab määruse lisaks ka haldurile, vastuväite esitanud võlgnikule, vastuväite esitanud või saanud võlausaldajale ja võlausaldajale, kelle nõude ennistamise taotlust ei rahuldatud. Seega ei kehti nende isikute puhul ka PankrS § 6 lg 1 määruse avalikult kättetoimetatuks lugemise kohta (vt ka RKTKm
  43. detsember 2013 nr 3-2-1-133-13, p 14; kuni
  44. jaanuarini 2021 kehtinud analoogse PankrS § 145 kohta). Kuna määruse kättetoimetamise kohustust ei olnud ette nähtud, hakkas 15-päevane tähtaeg kulgema alates määruse edastamisest. Kättetoimetamiseta edastamise korral menetlusdokumendi kätte saaduks lugemine on reguleeritud vaid posti teel edastamise korral – TsMS § 310 lg 2 alusel loetakse dokument üldjuhul kätte saaduks kolme päeva möödudes postitamisest arvates, PankrS § 6 lg 3 alusel võib kohus lugeda menetlusdokumendi kätte toimetatuks viie päeva möödumisel postitamisest. Seda arvestades loeb ringkonnkohus analoogia korras määruse kätte saaduks kohtute infosüsteemist (KIS) nähtavaks tegemisest või e-kirjaga saatmisest viie päeva möödumisel, kui isikud ei kinnita kättesaamist varem. Toimikust ja KIS-ist ei nähtu, et määrus oleks MRP, UP ja TartEsti pankrotihalduritele saadetud või nähtavaks tehtud enne nende päringuid 2024 juunis. MRP pankrotihaldurile tehti määrus nähtavaks
  45. juunil 2024 ning enda kinnitusel sai ta selle samal päeval ka kätte (dtl 1639). UP pankrotihaldurile tehti määrus KIS-is nähtavaks
  46. juunil 2024 ja ta sai määruse etoimiku kaudu kätte
  47. juunil
  48. TartEsti pankrotihaldurile tehti määrus nähtavaks
  49. juunil 2024 ning ta sai määruse kätte e-toimiku kaudu
  50. juunil
  51. Kuna kõik kolm said määruse kätte enne viie päeva möödumist edastamisest, tuleb kõigi puhul arvestada kaebetähtaega tegelikust kättesaamisest. Seega olid MRP, UP ja TartEsti pankrotihaldurite määruskaebuste esitamise tähtpäevad vastavalt 3.,
  52. ja
  53. juuli 2024 ning nende vastavalt 3.,
  54. ja
  55. juulil 2024 esitatud kaebused tähtaegsed.
  56. Saguna määruskaebus Ringkonnakohus leiab, et Saguna määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. Maakohtu määrus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis Saguna nõude tunnustamata 4126,68 euro ulatuses II järgu nõudena, ning teha uus määrus, millega selles osas nõuet tunnustada. Nõude tunnustamine ei ole põhjendatud 1 083 469,02 euro ulatuses. 22.
  57. Maakohtu põhjendused on pealiskaudsed ja üldsõnalised, kuid lõppkokkuvõttes jättis maakohus õigesti Saguna 1.–
  58. ja
  59. nõude kokku 1 083 372,58 eurot tunnustamata. Saguna esitas
  60. oktoobril 2023 nõudeavalduse (dtl 4469–4472) 880 294,26 eurot, tuginedes sellele, et võlgnik tagas käendajana kohustusi, mis tulenesid Saguna ja MRP vahel
  61. septembril 2018 sõlmitud laenulepingust nr 140918 (
  62. nõue) ja
  63. jaanuaril 2019 sõlmitud laenulepingust nr 230119 (
  64. nõue), Saguna, MRP ja AS-i Alexela vahel
  65. juunil 2019 sõlmitud nõude loovutamise lepingust (
  66. nõue) ning Saguna ja CRG vahel
  67. mail 2017 sõlmitud laenulepingust nr 220517 (
  68. nõue), samuti Saguna ja võlgniku vahel
  69. märtsil 2023 ja
  70. jaanuaril 2015 sõlmitud laenulepingutest (vastavalt
  71. ja
  72. nõue). Vastuseks halduri ettekirjutusele esitada tõendid (dtl 4513) esitas Saguna
  73. novembril 2023 (dtl 4507–4511) korrigeeritud nõudevalduse 1 087 595,70 eurot, tuginedes nüüd sellele, et võlgnik kinnitas 1.–
  74. nõude puhul käenduslepingust tulenevaid kohustusi vastavalt
  75. novembri 2018,
  76. septembri 2020,
  77. juuni 2019 ja
  78. detsembri 2018 konstitutiivsete võlatunnistustega (dtl 4473, 4477, 4483, 4487) ning
  79. nõude puhul laenulepingust tulenevaid kohustusi
  80. juuni 2022 konstitutiivse võlatunnistusega (dtl 4500). 23 Ringkonnakohus leiab, et tegemist on deklaratiivsete võlatunnistustega, tõendatud ei ole aluskohustuse olemasolu ning Saguna 1.–
  81. ja
  82. nõude tunnustamine ei ole seetõttu põhjendatud. 22.1.
  83. Riigikohus on selgitanud, et kui võlausaldaja esitab võlgniku vastu võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus esmalt võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus. Kuna võlatunnistus on leping, saab sellest rääkida üksnes juhul, kui on tuvastatav poolte tahe olla lepinguliselt seotud (

§ 8lg 1).

Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega seevastu ei taotle pooled mitte õigustehingulist reguleerimist, vaid sellega võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust (vt nt RKTKo

  1. aprill 2024 nr 221-5364, p 11). Ringkonnakohus leiab, et Saguna 1.–
  2. ja
  3. nõude alusena esitatud võlatunnistusi saab pidada tehingulisteks võlatunnistusteks, mitte võlgniku õigusliku sidumise tahteta antud kinnitusteks. Nii võlgniku allkirjastatud dokumentide sisust ja sõnastusest (sh p-st 3) kui ka Saguna seisukohtadest ning võlgniku vastuväidete puudumisest saab järeldada poolte tahet tekitada õiguslikult siduvad võlatunnistused. Lisaks võla suuruse kinnitamisele võttis võlgnik ka kohustuse selle kindlaks kuupäevaks tasuda. Kuna tegemist on tehinguga, tuleb võtta järgmiseks seisukoht selle kohta, kas võlatunnistused on abstraktsed (konstitutiivsed) (

§ 30) või kausaalsed (deklaratiivsed).

Saguna väitel on tegemist konstitutiivsete võlatunnistustega. Konstitutiivse võlatunnistusega

§ 30

lg 1 mõttes on tegemist siis, kui võlatunnistust tõlgendades selgub, et hoolimata poolte kasutatud sõnastusest oli nende eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu kohustus, st iseseisev nõude alus senise võlasuhte asemele või kõrvale. Seega tuleb võlausaldajal, kes tugineb võla sissenõudmisel konstitutiivsele võlatunnistusele, tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel korral eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (RKTKm

  1. juuni 2024 nr 2-23-116386, p 13.1). Erinevalt konstitutiivsest ei ole deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks luua uut abstraktset kohustust, vaid reguleerida juba olemasolevat võlasuhet. Deklaratiivse võlatunnistusega pooled üksnes kinnitavad olemasolevat võlga, soovides vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Seega on tegemist kausaalse (aktsessoorse) võlatunnistusega, mille kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. Selle eesmärgist lähtuvalt eeldab deklaratiivse võlatunnistuse sõlmimise tahte tuvastamine üldjuhul seda, et enne võlatunnistuse andmist on nendevaheline õigussuhe poolte jaoks ebaselge, mida võlatunnistuse andmisega soovitakse lõplikult õigusselguse huvides kõrvaldada (RKTKo
  2. aprill 2024 nr 2-21-5364, p-d 15, 15.1). Ringkonnakohus leiab, et Saguna ei ole tõendanud poolte tahet luua iseseisev kohustus, mistõttu tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivsete võlatunnistusetega. Poolte iseseisva kohustuse loomise tahte tõendamiseks ei ole piisav võlausaldaja väide, et taheti luua iseseisev kohustus, ning võlatunnistuse pealkiri ja selle p-des 4 ja 5 sisalduvad deklaratsioonid uue iseseisva kohustuse loomise kohta. Saguna selgitas haldurile esitatud seisukohas võlatunnistuste koostamist sellega, et ta nõudis võlgnikult käendusest tulenevate kohustuste kinnitamist võlatunnistusega (dtl 4556). Muid eesmärke, põhjendusi ega võlatunnistuste andmise asjaolusid Saguna haldurile ei esitanud. Nii võlatunnistuste p-dest 1, 2, 3, 7 kui Saguna
  3. novembri 2023 ja
  4. veebruari 2024 selgitustest nähtuvalt soovisid pooled eelkõige kinnitada võlasuhteid, mis tulenesid võlgniku väidetavast käendusest ja
  5. nõude puhul võlgnikuga sõlmitud laenulepingust. 24 22.1.
  6. Deklaratiivse võlatunnistuse kehtivuse seotus põhikohustuse kehtivusega tähendab, et kui võlatunnistuse aluseks olev tehing on tühine, on tühine ka võlatunnistus. Arvestades deklaratiivse võlatunnistuse aktsessoorsust, peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama kõiki alusvõlasuhtest tulenevaid nõude eeldusi. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses kehtivalt loobunud, ei pea hageja enam tõendama. Hageja peab aga üldjuhul ära näitama, millistest vastuväidetest kostja loobus ja millest see järeldub. Võlatunnistuse kehtivust peab kohus hindama ka siis, kui kostja ei ole võlatunnistuse tühisusele tuginenud, sest tegemist on õiguse kohaldamisega TsMS § 438 lg 1 mõttes. Kohus peab võlatunnistuse kehtivuse kontrollimisel omal algatusel hindama, kas võlatunnistus on vastuolus seadusest tulenevate imperatiivsete sätetega (vt nt ka RKTKm
  7. juuni 2024 nr 2-23-116386, p-d 13.2, 14, 14.1). 22.1.2.
  8. Saguna haldurile esitatud seisukohtadest tuleneb üheselt, et 1.–
  9. nõude puhul on võlatunnistuste aluseks võlgniku varem antud käendused.

§ 142

lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kuigi võlatunnistustes on kasutatud sõna „garanteeris“, tugines Saguna haldurile avaldatud seisukohtades üheselt sellele, et tegemist on käendusega, ega toonud välja muudele võimalustele viitavaid asjaolusid. Samuti ei toonud Saguna vastuväidetele vaatamata esile ühtegi konkreetset asjaolu ega tõendit käenduslepingute sõlmimise kohta, vaid tugines ka 29. veebruari 2024 seisukohas üksnes sellele, et võlgnik kinnitas võlatunnistustega käendusest tulenevaid kohustusi. Alates 5. aprillist 2011 näeb

§ 143

lg 1 ette, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Õiguskirjanduses on selgitatud, et uue redaktsiooni kohaselt on tarbijakäenduslepinguks igasugune käendusleping, milles käendajaks on füüsiline isik ja seda sõltumata sellest, kas käenduslepingu sõlmimine on seotud käendaja iseseisva majandusvõi kutsetegevuse läbiviimisega või mitte. Näiteks on tarbijakäenduse andnud isikuteks ka juriidiliste isikute juhtorganite liikmed (vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. koostajad P. Varul jt. Tallinn 2016, § 143, komm 3.1.1). Praegusel juhul on väidetavad käenduskokkulepped sõlmitud pärast 5. aprilli 2011 ning seega ei ole lepingu kvalifitseerimisel

§ 143

lg 1 tähenduses tarbijakäenduslepinguks tähtsust asjaolul, kas vastava kokkuleppe sõlmimine on seotud käendaja iseseisva majandus- ja kutsetegevusega või mitte (vt nt RKTKo

  1. oktoober 2018 nr 2-16-8219, p 14.1;
  2. veebruar 2012 nr 3-2-1148-11, p 14). Ka võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eelnõu (743 SE) seletuskirjast nähtuvalt tekkis senises praktikas palju piiritlemisprobleeme nt juriidilise isiku juhatuse liikmete antud käendustega ning

§ 143

lg 1 muutmine parandab kõigi füüsilisest isikust käendajate olukorda, nähes ette, et neid kõiki loetakse käenduse mõttes tarbijaks ja käendust tarbijakäenduseks. Sellele, et tegemist on tarbijakäendusega, viitas oma vastuväites ka Go Group.

§ 144

lg 2 järgi peab tarbijakäenduslepingu puhul käendaja avaldus, milles ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis.

§ 143

lg 2 kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Seega peavad kehtiva tarbijakäenduslepingu sõlmimiseks olema täidetud

§ 144

lg-s 2 ja § 143 lg-s 2 sätestatud nõuded ehk käendaja peab olema võtnud käenduskohustuse kirjaliku tahteavaldusega ja lepingus peab olema kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Saguna ei ole välja toonud asjaolusid ega tõendeid võlgniku käenduslepingu sõlmimisele suunatud kirjalikus vormis tahteavalduse ja vastutuse rahalises maksimumsummas kokkuleppimise kohta. Määruskaebuse seisukohast, et võlgniku puhul ei kohaldu tarbijakäenduse nõuded, saab järeldada, et vastavaid kirjalikke tahteavaldusi ja kokkuleppeid 25 ei olegi. Seega, isegi kui võlgnik ja Saguna sõlmisid varem käenduslepingud, olid need nii kirjaliku vormi kui käendaja vastutuse maksimumsumma puudumise tõttu vastavalt

§ 144lg-le 2, Ts

ÜS § 83 lg-le 1 ja

§ 143lg-le 2 tühised.

Seega on tühised ka 1.–

  1. nõude alusena esitatud võlatunnistused ning puudub alus tunnustada nendest tulenevaid nõudeid kokku 840 0072,30 eurot (40 750 + 103 000 + 61 141,46 + 635 180,84). Esitatust ei nähtu, et Saguna ja võlgnik oleksid mõistnud väidetavate käenduslepingute puudusi seoses vorminõude ja vastutuse maksimumsummaga, seega puudub alus arvata, et nad oleksid võlatunnistusega nendest vastuväidetest ka loobunud. Saguna ei tuginenud sellele, et võlatunnistus oleks käsitatav iseseisva käenduslepinguna või et sellega oleks kinnitatud tühise käenduslepingu kehtivust. Kuna tühisuse tõi mh kaasa puudus käenduslepingu sisus, ei muudaks hilisem kinnitamine käenduslepingut ka kehtivaks. TsÜS § 84 lg 3 võimaldab küll pooltel kinnitamise teel muuta tehingu kehtivaks sama sisuga, millisena see oli tühisena tehtud, kinnitamisega ei saa lisada kinnitatavasse tehingusse tingimusi, mida selles algselt ei olnud (vt nt RKTKo
  2. märts 2021 nr 2-19-6362, p 14). Määruskaebuses tõi Saguna esmakordselt välja selle, et nõustus äriühingute võetud kohustusi garanteerima seetõttu, et oli osanik ja/või juhatuse liige ning äriühingutele laenu saamine oli tema huvides. Samuti märkis ta määruskaebuses esmakordselt, et võlatunnistused anti võlgnikuga seotud äriühingute võetud ja täitmata kohustuste tagamiseks, s.o sõlmiti võlgniku majandushuvides. Riigikohus on selgitanud, et üldiselt võib määruskaebuse põhjendamiseks TsMS § 662 lg 3 järgi esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, kuid võlausaldajate nimekirja kinnitamisel ei saa PankrS § 1001 lg-te 3 ja 5 ning § 1003 lg 1 kohaselt üldjuhul ringkonnakohtus uusi asjaolusid, tõendeid ega taotlusi esitada (vt RKTKm
  3. detsember 2023 nr 2-22-1652, p 11.4). Ringkonnakohus jätab Saguna määruskaebuses esitatud uued asjaolud tähelepanuta ega analüüsi võimalusi, et võlgnik võis deklaratiivse võlatunnistusega tunnistada kohustust, mis tulenes nt garantii andmisest (

§ 155

) või tagamise eesmärgil kohustusega ühinemisest (

§ 178lg 3), või et kohustus võetigi esmakordselt alles võlatunnistuse andmisel.

22.1.2.

  1. Ringkonnakohus nõustub halduri ja MRP pankrotihalduriga, et Saguna
  2. nõue oleks võlatunnistuse kehtivuse korral aegunud. Võlgnik kohustus
  3. juuni 2019 võlatunnistuse p 3 järgi tasuma võla 48 157,99 eurot hiljemalt
  4. juunil
  5. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat, seega aegus Saguna nõue
  6. juunil 2023 (vt ka RKTKo
  7. aprill 2014 nr 3-2-1-162-13, p-d 29, 30). Kuna maksejõuetusavalduse esitas Go Group, mitte võlgnik või Saguna, ei peatunud
  8. veebruaril 2023 Saguna nõude aegumine TsÜS § 160 lg 2 p-de 3 ja 3 1 alusel. Vastavalt TsÜS §-le 144 on aegunud ka viivisenõue 12 983,47 eurot. 22.1.2.
  9. Saguna
  10. nõude tõendamiseks esitatud
  11. juuni 2022 võlatunnistuse p 1.1 järgi anti see võlasuhte kohta, mis tuleneb võlgniku ja Saguna
  12. jaanuaril 2015 sõlmitud laenulepingust nr 220517, mille kohaselt Saguna andis võlgnikule laenu kokku 170 000 eurot intressiga 6% aastas ja tähtajaga
  13. aprill
  14. Võlatunnistuse p 1.2 kohaselt on
  15. juuni 2022 seisuga tasumata põhiosa 80 000 eurot ja intressid 34 494,25 eurot. Alussuhte tõendamiseks esitas Saguna
  16. jaanuari 2015 laenulepingu (dtl 4606–4608 / 4611–4613), mille p 1.1 kohaselt annab ta võlgnikule laenu 50 000 eurot, laenult arvestatakse intressi 5000 eurot (p 2.1) ja võlgnik on kohustatud maksma laenu koos intressiga tagasi hiljemalt
  17. aprillil 2015 (p 2.5). Samuti esitas Saguna laenulepingu
  18. mai 2016 lisa nr 1 (dtl 4609–4610), mille kohaselt annab Saguna võlgnikule täiendavalt laenu 120 000 eurot, laenult arvestatakse intressi 1000 eurot ning võlgnik tagastab intressi ja kogu laenu
  19. mail 2016 (p-d 1, 4, 5). Saguna ei esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks nõudeavaldustes väidetud intressikokkulepe 6% aastas. 26 Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist juhul, kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab tarbijale laenu või krediiti, ja vastupidist tuleb tõendada võlausaldaja. Seejuures viitab majandus- või kutsetegevuses laenu andmisele intressi tasumise kohustus.

§ 397

lg 1 esimese lause kohaselt tuleb majandus- ja kutsetegevuses antud laenult tasuda intressi (vt RKTKm

  1. juuni 2024 nr 2-23-116386, p 14.1.1). Kohtupraktikas on leitud, et füüsilise isiku puhul võib eeldada, et ta sõlmis lepingu väljaspool oma majandus- või kutsetegevust, st tarbijana, kui asja materjalidest ei nähtu, et ta oleks sõlminud selle oma majandus- või kutsetegevuse raames (vt RKTKo
  2. veebruar 2007 nr 3-2-1-1-07, p 22). Saguna ei tugine sellele, et võlgnik oleks sõlminud laenulepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames, seega tuleb eeldada, et võlgnik sõlmis selle tarbijana. Saguna seisukoht, et tarbijakrediidi nõuded ei kohaldu, sest ta ei ole krediidiasutus, ei ole asjakohane.

§ 402

ei nõua, et krediidiandja majandustegevus oleks suunatud peamiselt krediidilepingute sõlmimisele (st et krediidiandja näol oleks tegemist krediidi- või finantseerimisasutusega), piisav on, et krediidiandja antav krediit oleks seotud krediidiandja majandus- või kutsetegevusega (vt Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad P. Varul jt. Tallinn 2019, § 402, komm 3.1). Riigikohus on ka selgitanud, et kui äriühing sõlmib tarbijaga lepingu, millega annab talle krediiti või laenu, ei ole sellise lepingu kvalifitseerimisel tarbijakrediidilepinguks oluline see, kas äriühing annab laenu oma põhilise majandustegevusena, teeb seda aeg-ajalt või esimest korda. Määrav on see, kas laenu või krediiti anti tarbijale ja kas laenu või krediiti andis isik, kes tegutseb majandus- või kutsetegevuses, milles äriühingud eelduslikult tegutsevad (vt RKTKo

  1. juuli 2024 nr 2-22-11970, p 15). Lepingutes on ette nähtud ka intressi tasumise kohustus. Eeltoodut arvestades tuleb eeldada, et võlgnik ja Saguna sõlmisid tarbijakrediidilepingu. Riigikohus on selgitanud, et kokkuvõttes ei ole vahet, kas (algselt) tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude korral tugineb võlausaldaja oma nõude alusena laenulepingule või võlatunnistusele, mis on sõlmitud laenulepingu asendamiseks. Mõlemal juhul peab kohus kontrollima, kas tarbijakrediidileping ja selles sisalduvad kokkulepped muude kulude, sh intressi kohta kehtivad (vt RKTKm
  2. november 2023 nr 2-21-13098, p 29). Mh tuleb arvestada tarbijakrediidilepingu imperatiivseid sätteid. Kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib võlatunnistus kui leping olla tühine

§ 421

alusel, kui selle võlatunnistusega on loobutud vastuväidete esitamisest, millest tarbija tarbijakrediidilepingu puhul loobuda ei saa (vt RKTKm 12. juuni 2024 nr 2-23116386, p-d 14.1.1, 14.1.2). Kontrollida tuleb esmalt seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (

§ 406

lg 1) on seadusega kooskõlas, seejärel on kohtul kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (vt nt RKTKm 24. november 2023 nr 2-21-13098, p-d 14, 17). Esitatust ei nähtu, et Saguna oleks teinud võlgnikule teatavaks krediidi kulukuse määra, seega on laenulepingud

§ 408lg-t 1, § 404 lg 2 p 2, § 403 1 lg 1 p 9 arvestades tühised.

Saguna ei ole tõendanud, et võlgnik oleks 29. jaanuari 2015 lepingu alusel laenu kätte saanud, seega ei muutunud krediidileping ka

§ 408lg 2 alusel kehtivaks.

Saguna esitas maksekorraldused võlgnikule

  1. mail 2016 kokku 120 000 euro ülekandmise kohta (dtl 4503, 4505). Seega sai võlgnik lepingu
  2. mai 2016 lisa alusel laenu kätte ja
  3. mai 2016 krediidileping muutus siiski kehtivaks.

§ 408

lg 4 alusel tuleb sellisel juhul lugeda intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär. Arvestades, et 5. mai 2016 lisa nägi ette 120 000 euro suuruse laenu korral intressi nelja päeva eest 5000 eurot, st intressimäär oli 380% aastas, ületas ka krediidi kulukuse määr igal juhul

§ 406

2 lg-st 1 tulenevat ülempiiri, mille tagajärjeks oleks samuti lepingu tühisus ning

§ 406

2 lg 3 alusel intressimäär

§ 94lg-s 1 sätestatud suuruses.

Saguna ei ole tõendanud ka seda, et ta oleks 27 järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, milline kohustus oli tal 29. jaanuari 2015 lepingu puhul

§ 4032alusel ja 5.

mai 2016 lisa puhul 21. märtsil 2016 jõustunud

§ 4034alusel.

Piisav ei ole määruskaebuses esitatud üldsõnaline loetelu asjaoludest ja väide, et Saguna tegi laenu väljastamisel kõik endast oleneva võlgniku maksevõime tuvastamiseks. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele viitas juba Go Group oma vastuväites, märkides põhjendatult, et Sagunal ei saanud tekkida veendumust võlgniku krediidivõimelisuses, arvestades mh seda, et väidetavalt sai võlgnik Sagunalt laenu kokku 247 523,40 eurot ja käendas ligi miljoni euro ulatuses Saguna erinevate võlausaldajate kohustusi, lisaks on tal mitme miljoni euro eest kohustusi teiste võlausaldajate ees. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral saab krediidiandja nõuda 5. mai 2016 lepingu puhul

§ 4034

lg 7 alusel samuti tagasi üksnes põhivõlga koos

§-s 94 sätestatud intressiga. Eeltoodut ja

§ 415

lg-t 2 arvestades tuleb võlgniku tasutu lugeda makstuks põhisumma ja seejärel

§-s 94 määras intressi katteks. Nõudeavaldustes toodu põhjal on võlgnik teinud laenulepingu alusel Sagunale makseid, samas ei ole selge, millistes summades ja mille katteks on tasutu arvestatud. Seega ei saa asuda seisukohale, et võlgnikul on laenulepingust tulenevaid täitmata kohustusi. 22.

  1. Maakohtu määrusest ei nähtu selgeid põhjendusi Saguna
  2. nõude tunnustamata jätmiseks. Ringkonnakohus leiab, et
  3. nõude osas on Saguna määruskaebus osaliselt – 4126,68 euro (põhivõlg 4074 euro, intress 52,68 eurot) ulatuses – põhjendatud. Saguna esitas nii algses kui ka korrigeeritud nõudeavalduses
  4. nõude 4223,12 eurot (põhivõlg 4074 eurot ja intress
  5. märtsi kuni
  6. augusti 2023 eest 149,12 eurot), tuginedes võlgniku ja Saguna vahel
  7. märtsil 2023 sõlmitud laenulepingule (dtl 4494–4496). Lepingu p 1.1 kohaselt annab Saguna võlgnikule laenu 4074 eurot tsiviilasjas nr 2-23-297 tekkinud õigusabikulude katmiseks. Lepingu p 1.2 kohaselt esitab advokaadibüroo Laus & Partnerid kantud kulude eest arve otse Sagunale ning võlgnik kinnitab, et
  8. märtsil 2023 koostatud arve nr 1/23/Saguna aluseks on tsiviilasjas 2-23-297 kantud võlgniku õigusabikulud. Lepingu p 1.3 kohaselt kohustub Saguna kandma laenusumma võlgniku taotlusel advokaadibüroo kontole ühe päeva jooksul lepingu allkirjastamisest. Lepingu p 2.1 esimese lause kohaselt arvestatakse laenusummalt intressi 8% aastas. Lepingu p 2.3 teise lause kohaselt on võlgnik kohustatud kogu laenusumma koos intressidega tagasi maksma hiljemalt tsiviilasja nr 2-23-297 menetluse lõppemisel. Maksekorraldusest nr 253 (dtl 4499) nähtuvalt kandis Saguna
  9. märtsil 2023 advokaadibüroole Laus & Partnerid üle 4074 eurot, selgituseks arve nr 1/23/Saguna. Ringkonnakohus leiab, et ka
  10. märtsi 2023 lepingu puhul on eelduslikult tegemist tarbijakrediidilepinguga – asja materjalidest ei nähtu, et füüsilisest isikust võlgnik oleks sõlminud selle oma majandus- või kutsetegevuses, laenuandja on äriühing ning lepingus nähti ette intressi tasumise kohustus. Lepingu kehtivust ei mõjuta iseenesest asjaolu, et selle allkirjastas vaid võlgnik. Välja ei ole toodud krediidi kulukuse määra, samas sai võlgnik laenu kätte. Samuti ei ole Saguna tõendanud, et järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seega on Saguna nõue põhjendatud põhivõla 4074 euro ning

§ 94lg-s 1 sätestatud määras intressi ulatuses.

Ringkonnakohus lähtub eelmises punktis toodud õigusnormidest ja kohtupraktikast ega pea vajalikuks neid korrata. Lepingu p 1.4 kohaselt loetakse laenusumma Sagunalt üleantuks ja laenuperiood alanuks arvates Saguna ülekande tegemisest. Kuna laenusumma kanti üle

  1. märtsil, ei ole intressi arvestamine alates
  2. märtsist põhjendatud. Intressinõue on põhjendatud 52,68 euro ulatuses (
  3. märtsi kuni
  4. augusti 2023 eest).
  5. Prestante määruskaebus 28 Ringkonnakohus leiab, et maakohtu põhjendused on osaliselt arusaamatud, eelkõige seoses Iiruki ja Lars Groupiga, kuid lõppkokkuvõttes jättis maakohus õigesti Prestante nõude tunnustamata ning Prestante määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
  6. oktoobri 2023 nõudeavalduses (dtl 4278–4279) tugines Prestante sellele, et võlgnik tagas tema ees käendajana kohustusi, mis tulenesid
  7. augustil 2018 Wipestrex Kinnisvaraarendusega sõlmitud laenulepingust. Vastuseks halduri ettekirjutusele (dtl 4281) esitada tõendid esitas Prestante
  8. novembril 2023 (dtl 4283–4284) korrigeeritud nõudeavalduse 279 327, 40 eurot, tuginedes nüüd sellele, et võlgnik tunnistas käenduslepingust tulenevate kohustuste olemasolu
  9. detsembri 2022 konstitutiivse võlatunnistusega (dtl 4285). Prestante lisas
  10. veebruari 2024 seisukohale (dtl 4338–4340) mh tõendi selle kohta, et sõlmis Wipestrex Kinnisvaraarendusega
  11. septembril 2018 laenulepingu (dtl 4341–4343), kuid ei esitanud jätkuvalt ühtegi konkreetset asjaolu ega tõendit käenduslepingu sõlmimise kohta. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, kuid kuna selle aluseks olev käendusleping on tühine, on tühine ka võlatunnistus ja Prestante nõude tunnustamine ei ole põhjendatud. Saguna ja Prestante esitatud võlatunnistused ning nendega seonduvad väited ja seisukohad võlatunnistuste ja käenduskohustuste kohta on analoogsed. Seetõttu lähtub ringkonnakohus Prestante puhul samadest õigusnormidest, kohtupraktikast ja põhjendustest, millest Saguna 1.–
  12. nõude lahendamisel, ega pea vajalikuks neid korrata.
  13. Tituki ja Soometsa määruskaebus Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis õigesti Tituki ja Soometsa tunnistajate ja võlgniku ülekuulamise taotluse rahuldamata, ega pea põhjendatuks ka ise taotlust rahuldada. Samuti jättis maakohus lõppkokkuvõttes õigesti Tituki ja Soometsa nõude tunnustamata ning nende määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus märgib, et haldur nõudele vastuväiteid ei esitanud, seega jääb arusaamatuks, millele tuginedes leidis maakohus, et haldur jättis nõude põhjendatult tunnustamata. 24.
  14. TsMS § 238 lg 1 esimese lause kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Taotlus kuulata tunnistajatena üle Andres Linnas, võlgnik, Riho Roon, Valeri Urb ja Toomas Saks ning vande all Soomets tuleb jätta rahuldamata, sest asjaolud, mida võlausaldajad soovivad sellega tõendada, ei oma asjas tähtsust. Võlausaldajad soovivad tunnistajate ja Soometsa ütlustega tõendada, et Premium Oil AS-il on nõue võlgniku kontrolli all olevate Favora grupi ettevõtete vastu tulenevalt mootorkütuse müügitehingutest ning võlgnik pidas seda võlga endale isiklikult siduvaks. Praeguses asjas on tähtsus aga eelkõige sellel, millest objektiivselt tuleneb võlgniku vastutus Tituki ja Soometsa ees. Võlausaldajad ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, millest saaks järeldada, et äriühingute vahelistes suhetes tekkinud õigused ja kohustused oleksid üle läinud füüsilistele isikutele. Asjaõigusseaduse § 6 lg 2 teise lause järgi ei saa juriidilise isiku vara ega juriidiline isik kuuluda teistele isikutele. Soometsa ja võlgniku ülekuulamine ei ole vajalik ka seetõttu, et neil oli võimalus esitada oma seisukohad ja selgitused kirjalikult. 24.
  15. Tituk ja Soomets tuginevad oma nõude alusena võlatunnistusele. Ringkonnakohus juhindub Tituki ja Soometsa nõude puhul võlatunnistusega seonduvast kohtupraktikast, mille tõi välja Saguna võlatunnistustel põhinevaid nõudeid käsitledes, ega korda seda. Ringkonnakohus leiab, et Tituki ja Soometsa nõude alusena esitatud
  16. novembri 2022 dateeringuga dokumenti (dtl 3995–3997) saab pidada tehinguliseks võlatunnistuseks, mitte 29 võlgniku õigusliku sidumise tahteta antud kinnituseks. Dokumendi on allkirjastanud nii võlgnik kui ka võlausaldajad ning nii dokumendi sisust ja sõnastusest kui ka võlausaldajate seisukohtadest (dtl 4009–4013, 4060–4063) ja võlgniku
  17. jaanuaril 2024 haldurile esitatud vastusest (dtl 4032) tuleneb poolte tahe tekitada õiguslikult siduv võlatunnistus. Võlatunnistuse p-de 1 ja 3 kohaselt võtab võlgnik endale kohustuse tasuda Titukile ja Soometsale 2 141 040 eurot maksegraafiku alusel ajavahemikul
  18. detsember 2025 kuni
  19. detsember
  20. Kuna Tituk ja Soomets tuginevad konstitutiivsele võlatunnistusele, tuleb neil tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel korral eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt ka RKTKm
  21. juuni 2024 nr 2-23-116386, p 13.1). Ringkonnakohus leiab, et võlausaldajad ei ole tõendanud võlatunnistuse poolte tahet luua iseseisev kohustus, mistõttu tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Poolte iseseisva kohustuse loomise tahte tõendamiseks ei ole piisav kinnitus, et taheti luua iseseisev kohustus, ning võlatunnistuse pealkiri ja sõnastus. Võlausaldajate seisukohtade järgi omas või juhtis võlgnik aastatel 1997–2000 erinevaid Favora grupi ettevõtteid (Favora AS, Favora Tanklad AS, Favora Kütus AS, Favora Kapital AS, Favora Kernu AS, Favora Kinnisvara AS) ning võlausaldajad tegutsesid samal perioodil Premium Oil AS-iga. Favora grupi ettevõtted jäid Premium Oil AS-ile võlgu ca 1,5–1,8 miljoni liitri kütuse ostu eest. Koos teistelt kütuse hulgimüüjatelt soetatud võlanõuetega moodustas Favora grupi ettevõtete võlg Premium Oil AS-i ees ca 30 000 000 krooni ehk 2 141 040 eurot. Favora grupi ettevõtted ja Premium Oil AS on pankrotistunud ja kustutatud, kuid nende omanikud ja juhatajad – võlgnik ja võlausaldajad – mäletavad ja tunnistavad hüvitamata jäänud nõuet. Võlg koosneb põhisummadest, kõrvalnõuetest ja erinevates menetlustes tekkinud kuludest. Kuna juriidilisi isikuid enam ei eksisteeri, on võlatunnistus sõlmitud eraisikute ehk tol ajal tegutsenud juriidiliste isikute omanike vahel. Samasisuline selgitus nähtub ka võlgniku
  22. jaanuari 2024 vastusest halduri päringule. Võlausaldajate määruskaebuse kohaselt pidas võlgnik võlga endale siduvaks ja
  23. veebruari 2023 seisukoha kohaselt loobus võlatunnistusega oma vastuväidetest võlausaldajate nõudele. Võlausaldajate
  24. aprilli 2024 seisukohast nähtuvalt on võlg tekkinud üle 20 aasta tagasi ning selle kohta ei ole tõendeid sisuliselt säilinud. Eeltoodust järeldab ringkonnakohus poolte eesmärki reguleerida olemasolevat väidetavat võlasuhet. Seega ei ole alust pidada võlatunnistust konstitutiivseks, vaid deklaratiivseks, mis tähendab, et võlausaldajad peavad tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, v.a need, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik loobunud. Võlausaldajad väitsid
  25. veebruari 2024 seisukohas, et poolte eesmärgiks oli reguleerida võlgniku kohustused ammendavalt ja välistada mis tahes vastuväidete esitamine, samas ei ole nad tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada võlgniku loobumist kõigist vastuväidetest. Riigikohus on selgitanud, et asjaolusid, mis võimaldavad võlgniku vastavatest vastuväidetest loobumist järeldada, peavad tõendama võlausaldajad. Eelkõige saab võlgnikku lugeda loobunuks sellistele asjaoludele põhinevatest vastuväidetest, mis olid võlatunnistuse andmise põhjuseks, st mille üle pooled enne võlatunnistuse andmist vaidlesid või milles valitses ebaselgus, kuid ei ole välistatud, et võlatunnistuse andmise eesmärgiks on välistada võlgniku tuginemine kõigile võimalikele vastuväidetele tulevikus (vt nt RKTKo
  26. aprill 2024 nr 2-21-5364, p-d 15.4, 15.2). Võlausaldajate esitatud asjaolud võimaldavad järeldada, et pooltel oli ebaselgus väidetava nõude konkreetses suuruses ja puudusid tõendid äriühingute vaheliste suhete ja kohustuste kohta, kuid neil ei olnud kahtlust selles, et võlgnik vastutab võlausaldajate ees. Samas ei ole võlausaldajad esile toonud, millest tulenes füüsilisest isikust võlgniku vastutus füüsiliste isikute Tituki ja Soometsa ees. Nii võlgnik kui ka Soomets ja Tituk kinnitavad, et õigussuhted olid nendega seotud äriühingute vahel. Pooled ei väida, et võlgnik oleks nt 30 ühinenud endaga seotud äriühingute kohustustega vms. Isegi kui võlgnik vastutaks äriühingute kohustuste täitmise eest, ei ole esitatud asjaolusid selle kohta, et tal oleksid siduvad kohustused Tituki ja Soometsa ees. Tähendust ei ole võlgniku väidetaval korduval kinnitusel ja lubadusel lahendada võlad isiklikult ega asjaolul, et ta pidas võlga endale siduvaks. Tegemist võib olla

§ 4

lg 2 p-s 2 sätestatud mittetäieliku kohustusega, mida võlgnik võib

§ 4lg-st 1 tulenevalt täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda.

Õiguskirjanduses on selgitatud, et mittetäielikku kohustust ei saa uue kohustuse võtmisega muuta täielikuks kohustuseks, et sellest omandada sissenõutav nõue (nt vormistades kohustuse sissenõutavaks abstraktseks võlatunnistuseks). Mittetäieliku kohustuse muutmine võlatunnistusega sissenõutavaks kohustuseks oleks vastuolus §-s 4 sätestatu olemusega, mistõttu on tegemist juhtumiga, kus seaduses sätestatust kõrvalekaldumine ei ole § 5 järgi lubatud (vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad P. Varul jt. Tallinn 2016, § 4, komm 4.1). Eeltoodut arvestades ei ole võlgnikul Soometsa ja Tituki ees kohustusi, mille täitmist nad saaksid nõuda. Kuna võlgnikul ei ole alussuhtest tulenevat kohustust Tituki ja Soometsa ees, puudub ka alus tunnustada nende nõuet võlgniku pankrotimenetluses.

  1. TartEsti pankrotihalduri määruskaebus Ringkonnakohus nõustub iseenesest TartEsti pankrotihalduriga, et maakohus ei arvestanud tema seisukohti ega hinnanud tõendeid ning sisuliselt jättis määruse TartEsti pankrotihalduri nõude osas põhjendamata. Lõppkokkuvõttes jättis aga maakohus siiski õigesti TartEsti pankrotihalduri nõude tunnustamata ning TartEsti pankrotihalduri määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. TartEsti pankrotihaldur on seisukohal, et TartEsti nimel
  2. jaanuaril 2019 CRG kohustuse 615 002,42 euro täitmise tähtaega pikendades (nõudeavalduse lisa 3; dtl 4173) tekitas võlgnik TartEstile samas suuruses kahju. TartEsti pankrotihalduri esitatud Riigikohtu
  3. septembri 2021 määruse kriminaalasjas nr 1-19-7473 p-des 1–14 on toodud süüdistuse sisu, mh on p-s 9 märgitud, et TartEst oli võlgniku tegeliku juhtimise ja kontrolli all (seisukoha lisa 2; dtl 4223–4230). Ainuüksi asjaolu süüdistuses märkimine ei tähenda ühtlasi ka selle asjaolu tuvastamist, vaid selle üle otsustakse tõendite ja asjaolude uurimise tulemusena. Samuti ei kinnita tehingu võimalik kajastamine CRG majandusaasta aruandes võlgniku õigust esindada tehingu tegemisel TartEsti (seisukoha lisa 3; dtl 4234). Samas kinnitas võlgnik
  4. veebruaril 2024 tsiviilasjas nr 2-23-2975 toimunud istungil, et kui ta ei olnud
  5. jaanuaril 2019 äriregistri järgi TartEsti juhatuse liige, siis allkirjastas ta kokkuleppe volitatud esindajana või kiitis hiljem juhatuse liikmena tehingu heaks (seisukoha lisa 1; dtl 4218). Vaidlust ei ole, et võlgnik oli äriregistrisse kantud TartEsti juhatuse liikmena
  6. aprillist kuni
  7. oktoobrini 2019 (dtl 4187). TartEsti päevaraamatus on kajastatud kokkuleppest tulenev CRG võla uus tasumise tähtpäev
  8. veebruar 2029 (nõudevalduse lisa 4; dtl 4174). TartEsti pankrotihaldur on esitanud hagi kokkuleppe tagasivõitmiseks tsiviilasjas nr 2-23-
  9. Seega on nii võlgnik, TartEst kui tema pankrotihaldur pidanud võlgniku poolt TartEsti nimel tehtud tehingut kehtivaks. Eeltoodut arvestades puudub alus kahelda selles, et võlgnikul oli
  10. jaanuari 2019 kokkuleppe sõlmimise ajal TartEsti esindamise õigus või vähemalt kiitis ta hiljem juhatuse liikmena tehingu heaks. TartEsti pankrotihalduri esitatud asjaoludest ei ole üheselt aru saada, millele tuginedes ta võlgnikult kahju hüvitamist nõuab. TartEsti pankrotihaldur tugineb nii sellele, et võlgnik vastutab TartEsti juhatuse liikme kohustuste rikkumise eest käsunduslepingust tuleneva kohustuse rikkumise tõttu kui deliktiõiguslikul alusel. 31 Õiguskirjanduses on selgitatud, et kahju hüvitamise kohustuse tekkimise üheks vajalikuks tingimuseks on kahju tekkimine kahjustatud isikul. Kui kahjustatud isikul pole kahju tekkinud, siis kahjuhüvitusnõuet ei eksisteeri. Üldjuhul kehtib kahju hüvitamise nõude puhul tõendamiskoormuse osas põhimõte, et kahjustatud isik peab tõendama kahju olemasolu ja enamasti ka kahju suuruse, samuti põhjuslikku seost kahju tekitaja käitumise ja kahju tekkimise vahel (vt ka Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. P. Varul jt (koostajad). Tallinn 2016,
  11. peatüki sissejuhatus, p-d 5, 7). Seega peab TartEsti pankrotihaldur kahju hüvitamise nõude konkreetsest alusest sõltumata tõendama igal juhul mh selle, et
  12. jaanuari 2019 kokkuleppest tekkis TartEstile kahju. Ka Riigkohus on leidnud, et kahju tekkimise peab tõendama hageja sõltumata sellest, kas tegu on lepingulise või deliktiõigusliku vastutusega (RKTKo
  13. aprill 2016 nr 3-2-1-181-15, p 56). Ringkonnakohus leiab, et TartEsti pankrotihalduri nõude tunnustamine ei ole põhjendatud, sest esitatud asjaoludest ja tõenditest ei nähtu ei väidetava kahju tekkimine ega põhjuslik seos TartEsti nimel kokkuleppe sõlmimise või heaks kiitmise ning väidetava kahju vahel.

§ 127

lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Ringkonnakohus nõustub vastuväidetes tooduga, et teadmata, millal muutus või muutub CRG kohustus algselt sissenõutavaks ja kas CRG oleks üldse olnud võimeline võlga tasuma, ei ole võimalik väita, et tähtaja pikendamine põhjustas TartEstile kahju (dtl 4184, 4199). Kohustuse algset sissenõutavaks muutumise aega ei saa järeldada üksnes CRG 2019 majandusaasta aruandes toodud bilansis kohustuste struktuuri muutumisest (seisukoha lisa 3; dtl 4234). Samuti ei saa bilansis näidatud varade suurusest teha järeldust CRG võime kohta täita võimalik sissenõutavaks muutunud kohustus. Go Group tõi õigesti välja, et majandusaasta aruande kohaselt koosnes CRG vara põhiliselt nõuetest kolmandate isikute vastu ning raha oli vaid 1186 eurot (dtl 4184). Samuti märkis võlgnik õigesti, et maksuvõla põhjal võib arvata, et CRG ei suutnud raha tasuda (dtl 4199, 4202). TartEsti pankrotihaldur ei ole eeltoodule vaatamata tõendanud, et tegemist oli reaalset väärtust omava nõudega. Samas tõi ta ka ise välja, et CRG-l tekkis maksuvõlg juba veebruaris 2020 (seisukoha lisa 4; dtl 4242), mis viitab pigem makseraskustele juba ka aastal

  1. Maksetähtaja pikendamine ei saanud põhjustada TartEstile kahju ega mõjutada tema olukorda, kui CRG-l puudusid vahendid võla tasumiseks.
  2. MRP pankrotihalduri määruskaebus Ringkonnakohus leiab, et MRP pankrotihalduri määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub MRP pankrotihalduriga, et maakohtu määruses puuduvad sisuliselt igasugused põhjendused MRP pankrotihalduri nõude tunnustamata jätmise kohta. Ka asjaoludena märkis maakohus ära vaid ühe MRP pankrotihalduri seitsmest kahjunõudest ning selle, kes esitasid vastuväited. Maakohtu põhjendus piirdus konstateerimisega, et nõue on põhistamata ja tõendamata. Maakohtu kaheksarealisest põhjendusest moodustab poole nõude usutavuses kahtlemine sellel alusel, et võlausaldajate esimesel üldkoosolekul vähendas MRP pankrotihaldur oma nõuet 700 000 euro võrra. Tugineda nõude (sealjuures kogu nõude) tunnustamata jätmisel sellele, et võlausaldaja oli nõus häälte määramise kontekstis saama vähem hääli, on asjakohatu ja arusaamatu. Samas jättis maakohus nõude lõppkokkuvõttes õigesti tunnustamata. 26.
  3. Võlgnik pidas nõuet ilmselgelt kunstlikult konstrueerituks, sest nii võlgniku usaldusisiku
  4. aprilli 2023 kui MRP pankrotihalduri
  5. mai 2023 aruande kohaselt on MRP väidetav nõue võlgniku vaid 162 400 eurot ehk kuus korda esitatust väiksem (võlgniku vastuväite lisad 1, 2; dtl 3775, 3782). Ringkonnakohus märgib, et üksnes see, et võlausaldaja 32 ei tule kohe mõne õigusliku konstruktsiooni peale, ei anna alust pidada nõuet selle esitamise korral automaatselt põhjendamatuks. 26.
  6. MRP pankrotihaldur esitas nõude (dtl 3339–3355, 3739) kokku 1 060 392 eurot, tuginedes sellele, et võlgnik rikkus MRP juhatuse liikmena hoolsus- ja lojaalsuskohustust ning tekitas sellega MRP-le kahju. Seega soovib MRP pankrotihaldur panna ÄS § 187 lg 4 teise lause alusel maksma ÄS § 187 lg-s 2 nimetatud osaühingu nõuet juhatuse liikme vastu. ÄS § 187 lg 2 esimese lause järgi vastutavad oma kohustuste rikkumisega osaühingule kahju tekitanud juhatuse liikmed kahju hüvitamise eest solidaarselt. Analoogne regulatsioon tuleneb TsÜS § 37 lg 1 esimesest lausest. Kuna juhatuse liikme õigussuhe osaühinguga on olemuslikult tehinguline, kohaldub kohustuste rikkumisel tekitatud kahju hüvitamisel

§ 115

. Kahju hüvitamiseks peab osaühing tõendama, et juhatuse liige on oma kohustust rikkunud (ÄS § 187 lg 1), osaühing on saanud kahju (

§ 127

) ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

Juhatuse liige vabaneb ÄS § 187 lg 2 teise lause järgi vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nt RKTKo

  1. jaanuar 2020 nr 2-17-13855, p 10). Osaühingu juhatuse liikmetel on seadusest, osaühingu põhikirjast, osanike või juhatuse otsustest ja võimalikust lepingust tulenevate konkreetsete kohustuste kõrval TsÜS §-st 35 tulenev üldine kohustus täita oma ülesandeid juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega (nn hoolsuskohustus) ja olla juriidilisele isikule lojaalne (nn lojaalsuskohustus) (vt RKTKo
  2. mai 2010 nr 3-2-1-33-10, p 11). Osaühingu juhatuse liige peab täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187 lg 1) ja tegutsema ühingu suhtes majanduslikult kõige otstarbekamal viisil (ÄS § 306 lg 2; TsÜS § 4). Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab eelkõige seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja ühingu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske (vt RKTKo
  3. juuni 2017 nr 3-2-1-54-17, p 13.1). Kohustus tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ei ole juhatuse liikme eraldiseisev kohustus, vaid see on hõlmatud üldise hoolsuskohustusega, mille järgimine tehakse kindlaks nii, et hinnatakse, kas juhatuse liige täitis oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega (vt RKTKo
  4. detsember 2019 nr 2-17-10474, p 20). Juhatuse liige tuleb lugeda korraliku ettevõtja hoolsuskohustust järginuks eelkõige siis, kui ta on täitnud ärilise kaalutl

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.