Obsah (7)

§ 22§ 30§ 11§ 85§ 150§ 3§ 5

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Maris Kuurberg ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 24. jaanuar 2025. a, Tallinn Kohtuasja number 2-23-6963 Kohtuasi Byggm

§ 22lg 5 mõistes.

6.

1. Kohus leidis, et arvestades ajutise halduri ülesannete mahtu ja keerukust ning halduri kutseoskusi, oli halduri ajakulu 11 tundi põhjendatud. Halduri tunnitasu 90 eurot mahtus kehtestatud piirmääradesse. Kohus määras halduri tasuks 990 eurot, millele lisandub käibemaks 198 eurot, kokku 1188 eurot pankrotivara arvel. 6.
2. Võlausaldaja õigusabikulud 630 eurot olid põhjendatud ja vajalikud. Võlausaldaja esindaja tehtud toimingud ja toimingute ajakulu 6 tundi ja 18 minutit olid põhjendatud ja vajalikud arvestades menetluse käiku ja esitatud menetlusdokumente. Lähtuvalt eeltoodust mõistis kohus võlausaldaja kasuks välja menetluskulud 820 eurot võlgnikult ja 245 eurot võlgniku juhatuse liikmelt. 6.
3. Põhjendatud oli võlausaldaja menetluskulude osaline väljamõistmine võlgniku endiselt juhatuse liikmelt, kuivõrd endine juhatuse liige ei olnud äriseadustiku (ÄS) § 180 lg 5 1 järgset kohustust – esitada pankrotiavaldus õigeaegselt, täitnud. Ajutise halduri hinnangul on võlgniku maksejõuetuse tekkimise aega raske määrata, kuivõrd juhatus ei ole koostanud majandusaasta aruannet ja raamatupidamisbilanssi. Kuivõrd pankrotiavalduse esitas võlausaldaja ja ajutine haldur oli kindlaks teinud võlgniku maksejõuetuse, siis oli kohus seisukohal, et võlgniku endine juhatuse liige ei olnud oma juhatuse liikme kohustust – esitada pankrotiavaldus õigeaegselt, täitnud, mistõttu on põhjendatud võlausaldaja menetluskulude osaline väljamõistmine võlgniku endiselt juhatuse liikmelt. 6.
4. Kohus rahuldas

§ 30

lg 3 alusel võlausaldaja taotluse võlgniku endiselt juhatuse liikmelt deposiidina tasutud summa hüvitamiseks, kuivõrd võlgniku endine juhatuse liige ei esitanud pankrotiavaldust õigeaegselt ning ei olnud sellega oma seadusest tulenevat juhatuse liikme kohustust täitnud. Määruskaebus

1. Võlgniku endine juhatuse liige esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus tühistada osas, millega mõisteti temalt võlausaldaja kasuks välja menetluskulud 245 eurot ja deposiidisumma 3000 eurot (resolutsiooni punktid 10 ja 12). Võlgniku endine juhatuse liige palus teha uue määruse, millega jätta rahuldamata võlausaldaja taotlus deposiidina tasutud summa hüvitamiseks ja menetluskulude väljamõistmiseks võlgniku endiselt juhatuse liikmelt. Võlgniku endine juhatuse liige palus jätta kõik menetluskulud võlausaldaja kanda. 7.
2. Võlgniku endise juhatuse liikme väitel kohaldas maakohus valesti materiaalõiguse normi. Võlausaldaja peab minimaalselt tõendama, et võlgniku juhatus oli hooletu pankrotiavalduse esitamata jätmisel või selle esitamisega hilinemisel. Võlausaldaja ei ole esile toonud asjaolusid, mis tõendaks, et võlgniku endine juhatuse liige jättis õigusvastaselt talle pandud kohustused täitmata. 7.
3. Ajutise halduri aruandes ei ole välja toodud, millal võlgniku maksejõuetus tekkis, vaid on märgitud, et võlgniku maksejõuetuse tekke aega on raske hinnata, kuna võlgniku juhatus ei 4 2-23-6963 koostanud majandusaasta aruannet ja raamatupidamisbilanssi. Samuti ei ole välja toodud püsiva maksejõuetuse põhjusi. Samas kuulub võlgnikule vara (vähemasti üks mootorsõiduk), mille väärtust ja asukohta ajutine haldur ei ole tuvastanud. Kuivõrd äriühingu maksejõuetuse tekke aega ei ole tuvastatud ei saa omistada ka pankrotiavalduse esitamata jätmist võlgniku endisele juhatuse liikmele. Järelikult ei olnud kohtul õiguslikult võimalik jätta võlausaldaja poolt deposiidina tasutud summa kandmist võlgniku endise juhatuse liikme kanda. Menetlusosaliste seisukohad
4. Pankrotihaldur palus jätta määruskaebuse rahuldamata. 8.1.

§ 11

lg 11 kohaselt on juriidilisest isikust võlgniku puhul võlausaldajal, kes on teinud

§ 11

lg-s 1 nimetatud makse, õigus nõuda deposiidina tasutud summa hüvitamist vastavalt

§ 30lg-s 3 sätestatule.

Kui pankrotiavalduse on esitanud võlausaldaja, eeldatakse, et isik, kelle vastu nõue esitati, ei ole oma kohustust õigeaegselt täitnud. 8.

1. Endine võlgniku juhatuse liige oli võlgniku juhatuse liige perioodil 03.08.2017 – 11.05.
2. Võlgniku viimane majandusaasta aruanne esitati
3. a majandustegevuse kohta. Ka
4. a majandusaasta aruanne esitati hilinemisega, s.o 30.03.
5. Järelikult on võlgniku endine juhatuse liige ise rikkunud äriseadustikus sätestatud majandusaasta aruande koostamise ja esitamise kohustusi. Määruskaebuses on viidatud asjaolule, et ajutine pankrotihaldur ei ole aruandes välja toonud, millal võlgniku maksejõuetus tekkis. Ajutine pankrotihaldur esitas võlgniku endisele juhatuse liikmele ja juhatuse liikmele H.I-le korduvad teabepäringud, kuid teabepäringutele vastuseid ei esitatud. Seega on asjakohatu määruskaebuse väide, et välja ei ole toodud maksejõuetuse tekke aega. Võlgnik on ise rikkunud

§ 85sätestatud teabe andmise kohustust.

Lisaks kohustas maakohus 30.08.2023 määrusega võlgniku endist juhatuse liiget ja juhatuse liiget H.I esitama pankrotihaldurile hiljemalt 15.09.2023 võlgniku kassa ja raamatupidamisdokumendid, kuid 20.02.2024 seisuga dokumente esitatud ei ole. 8.

1. Lisaks nähtub võlausaldaja poolt kohtule esitatud pankrotiavalduse lisast (kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-22-117173), et tuvastatav on nõude tekkimise aeg
2. a-l või hiljemalt
3. a-l. Vaatamata asjaolule, et nõue oli olemas, ei suutnud võlgnik kohustust täita, mistõttu pöördus sissenõudja kohtutäituri poole täitemenetluse algatamiseks. Menetluse edasine käik
4. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 ja § 659 alusel tühistada määruse resolutsiooni p 10 osas, milles maakohus jättis menetluskulud võlgniku endise juhatuse liikme kanda, resolutsiooni p 11, milles kohus mõistis võlgnikult võlausaldaja kasuks välja menetluskulud 820 eurot ja resolutsiooni p 12 osas, milles kohus mõistis võlgniku endiselt juhatuse liikmelt võlausaldaja kasuks välja menetluskulud 245 eurot. Ringkonnakohus teeb selles osas uue määruse, millega jätab menetluskulud võlgniku kanda ja määrab võlausaldaja menetluskulude rahaliseks suuruseks 1065 eurot. Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. 5 2-23-6963
6. Ringkonnakohus otsustab esmalt määruskaebemenetluses esitatud dokumentaalsete tõendite vastuvõtmise. Pankrotihaldur esitas koos 20.02.2024 määruskaebuse vastusega dokumentaalsed tõendid, s.o teabepäringud võlgnikule, s.o 22.06.2023 ja 26.06.2023 e-kirjad (lisa 1) ja maakohtu otsuse tsiviilasjas nr 2-22-117173 (lisa 2). Ringkonnakohus jätab asja materjalide juurde võtmata vastusele lisatud Harju Maakohtu otsuse tsiviilasjas nr 2-22117173, kuna selle otsuse on võlausaldaja koos esialgse avaldusega juba kohtule esitanud (dtld 3-14). Sama dokumendi korduvaks asja materjalide juurde võtmiseks vajadus puudub. Kuigi kohtutoimikus on ka olemas pankrotihalduri 22.06.2023 ja 26.06.2023 teabepäringud võlgniku endisele ja praegusele juhatuse liikmele, mille pankrotihaldur esitas kohtule koos esialgse ajutise halduri aruandega (dtl 63), võtab ringkonnakohus halduri 20.02.2024 määruskaebuse vastuse lisa 1 asja materjalide juurde, kuivõrd juba toimikus olemasolevatele sama kuupäeva teabepäringutele ei ole varasemalt lisatud nende teabepäringute manuseid.
7. Võlgniku endine juhatuse liige vaidlustab maakohtu määruse selle resolutsiooni p-ide 10 ja 12 osas. Vaidlustatud määruse resolutsiooni p 10 kohaselt jättis maakohus menetluskulud võlgniku ja endise võlgniku juhatuse liikme kanda. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on menetluskulude jaotuse otsustamisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, mis annab aluse maakohtu kaalutlusotsusesse sekkuda. 12.
8. Maakohus viitas menetluskulude jaotuse otsustamisel

§ 150lg 1 p-le 1 ja lg-le 2 ja Ts

MS § 172 lg-le 1. Kohus põhjendas menetluskulude jaotust järgmiselt: põhjendatud oli võlausaldaja menetluskulude osaline väljamõistmine võlgniku endiselt juhatuse liikmelt, kuivõrd endine juhatuse liige ei täitnud kohustust – esitada pankrotiavaldus õigeaegselt. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus jättis tähelepanuta

§ 150lg 2, mis on erinorm pankrotimenetluse menetluskulude jaotamisel.

12.2.

§ 3

lg 2 esimese lause kohaselt kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti.

§ 3

lg 2 kolmandast lausest tulenevalt lahendatakse pankroti väljakuulutamine hagita menetluses. Riigikohus on selgitanud, et menetluskulude jaotust hagita menetluses reguleerib TsMS § 172, mille lg 1 esimese lause kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehti, kuid sellest üldreeglist on

§-s 150 reguleeritud menetluskulude kandmine erinevalt, millele viitavad

§ 150

lg-d 2 ja 3 (RKTKm 10.04.2013, 3-2-1-2313, p 12).

§ 150

lg 2 kohaselt kui pankrotiavaldus rahuldatakse, tasutakse pankrotimenetluse kulud pankrotivarast.

§ 150

lg 1 p 1 järgi on pankrotimenetluse kulud menetluskulud ja lg 1 p 6 järgi

§ 11või § 30 alusel deposiidina makstud summa.

12.3. Kuna maakohus rahuldas pankrotiavalduse, siis tuleb jätta menetluskulud

§ 150lg 1 p 1 ja § 150 lg 2 alusel üksnes võlgniku kanda.

Järelikult kuulub määruse resolutsiooni p 10 tühistamisele osas, milles maakohus jättis menetluskulud ka võlgniku endise juhatuse liikme kanda. 13. Vaidlustatud määruse resolutsiooni p 12 kohaselt mõistis maakohus võlgniku endiselt juhatuse liikmelt võlausaldaja kasuks välja menetluskulud 245 eurot ja deposiidisumma 3000 eurot. Võlgniku juhatuse liige on määruskaebusega need mõlemad otsustused vaidlustanud. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus kuulub tühistamisele ka määruse resolutsiooni p 12 osas, millega kohus mõistis võlgniku endiselt juhatuse liikmelt võlausaldaja kasuks välja menetluskulud 245 eurot. Kohus rahuldas pankrotiavalduse. Järelikult tasutakse 6 2-23-6963 pankrotimenetluse kulud

§ 150lg 2 järgi pankrotivarast.

Puudub seaduslik alus panrotimenetluse väljakuulutamisel võlausaldaja menetluskulude väljamõistmiseks mõnelt teiselt menetlusosaliselt. 14. Käesoleva määruse punktides 12-13 toodud põhjusel on menetlusõiguse normidega vastuolus ka vaidlustatud määruse p 11, millega maakohus mõistis võlgnikult võlausaldaja kasuks välja menetluskulud summas 820 eurot. Kuigi määruse p 11 osas kaebust esitatud ei ole, kuulub ka määruse p 11 eelmises lõikes toodud põhjendustel tühistamisele, määruskaebuse põhjendustest olenemata, menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 656 lg 4 koosmõjus § 656 lg 2 esimese lause ja § 659 alusel. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et kehtiva regulatsiooni kohaselt saab kohus kindlaks määrata üksnes menetluskulude rahalise suuruse, kuid ei saa panna pankrotihaldurile kohustust maksta ühele võlausaldajale tekkinud kulud välja sõltumata kõigist muudest maksetest (RKTKm 10.04.2013, 3-2-1-23-13, p 12). Seega on kohtul õigus ja kohustus kindlaks määrata üksnes hüvitamisele kuuluva summa suurus, kuid ta ei saa mõista seda pankrotivõlgnikult välja. Menetluskulud hüvitatakse pankrotihalduri poolt

§-s 146 sätestatud korras. 15. Ringkonnakohus on seisukohal, et määruskaebuse väited ei anna alust määruse muutmiseks määruse resolutsiooni p 12 osas, milles kohus mõistis võlgniku endiselt juhatuse liikmelt võlausaldaja kasuks välja deposiidisumma 3000 eurot. Puudub vaidlus, et maakohus tegi 16.05.2023 määrusega võlausaldajale ettepaneku

§ 11

lg 1 alusel ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks deposiidi maksmiseks 3000 eurot. Võlausaldaja tasus 26.05.2023 pankrotimenetluse kulude katteks 3000 eurot. Maakohus rahuldas

§ 30

lg 3 alusel võlausaldaja taotluse võlgniku endiselt juhatuse liikmelt deposiidina tasutud summa hüvitamiseks, kuivõrd võlgniku endine juhatuse liige ei esitanud pankrotiavaldust õigeaegselt ning ei olnud sellega oma seadusest tulenevat juhatuse liikme kohustust täitnud. 16. Võlgniku endine juhatuse liige väidab määruskaebuses, et võlausaldaja on jätnud kohtu ette toomata asjaolud ja tõendamata, et võlgniku endine juhatuse liige jättis õigusvastaselt talle pandud kohustused täitmata. Lisaks ei ole endise juhatuse liikme hinnangul pankrotihaldur tuvastanud võlgniku maksejõuetuse tekkimise aega. Ringkonnakohus on seisukohal, et need kaebuse väited ei anna alust võlgniku endiselt juhatuse liikmelt jätta võlausaldaja kasuks välja mõistmata deposiidisumma 3000 eurot. Kuna pankrotiavalduse esitas võlausaldaja, eeldatakse, et isik, kelle vastu nõue esitati, ei ole oma kohustust õigeaegselt täitnud (

§ 30lg 3 lause 3).

Seega oli võlgniku endise juhatuse liikme kohustus tõendada, et ta ei olnud pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud. Võlgniku endine juhatuse liige seda tõendanud ei ole. Endine juhatuse liige on määruskaebuses hakanud etteheiteid tegema ajutisele haldurile/pankrotihaldurile, et viimane ei ole tuvastanud konkreetset võlgniku maksejõuetuse tekkimise aega. Samas haldur ei saanudki seda teha, sest võlgniku endine ja praegune juhatuse liige ei ole haldurile esitanud ühtki võlgniku raamatupidamisdokumenti (dtl 230). Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et võlgniku endine juhatuse liige oleks põhistanud võlgniku jätkuvat maksejõulisust. 17. Eeltoodust tulenevalt ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määruse muutmiseks. 18. Määruse peale ei saa

§ 5lg 2 § 150 lg 1 p 6 kohaselt määruskaebust esitada. 7 2-23-6963 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 19. Ts

MS § 172 lg 1 esimese lause üldpõhimõtte järgi kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. TsMS § 172 lg 1 teine lause annab kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, võimaldades põhjendatud juhtudel jätta menetluskulud täielikult või osaliselt mõne menetlusosalise kanda, eeldusel et hagita menetluses osaleb mitu isikut.

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et määruskaebemenetluse kulud tuleb TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel jätta menetlusosaliste endi kanda määruskaebuse olemust ja määruskaebuse osalist rahuldamist arvestades. Menetluskulude jaotusest tulenevalt puudub vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.
2. TsMS § 178 lg 1 sätestab, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 8