KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov ja Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 22.12.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-2

) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. 1.

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Luminor Liising AS (varasem ärinimi AS Nordea Finance Estonia, liisinguandja) ja hageja 09.08.2017 liisingulepingu nr 201719343 (liisinguleping). Lepingu alusel andis liisinguandja hageja kasutusse hageja soovil kostjalt hinnaga 23 750 eurot 09.08.2017 omandatud sõiduauto Land Rover Range Rover Sport tehasetähisega SALLSAAF4BA283825 (sõiduk). 1.
2. Hagejalt võeti sõiduk ära 08.02.2018 kriminaalasja nr xxxxxxxxxxxx kohtueelse menetluse raames. Hagejale teatati 22.02.2018, et sõiduki suhtes viidi läbi ekspertiis, mille raames tuvastati, et sõiduki identifitseerimistunnused on muudetud ja sõiduki õige tehasetähis on SALLSAAF4BA
3. Hageja teatas 01.03.2018 e-kirjas kostjale, et sõidukiga seoses viiakse läbi kriminaalmenetlust ning et sõiduk on kinni peetud ja asub politsei parklas. Kostja esindaja andis 26.02.2018 kriminaalasjas tunnistajana ütlusi, mille raames sai kostja teada, et sõiduk on varastatud. Kostja palus hagejal veidi oodata, et vaadata, kuidas uurimine edeneb, ning lubas seejärel teha otsused. Selgus, et sõiduk varastati ajavahemikus 19.08.2015 kuni 20.08.2015 Moskvas. Politsei- ja Piirivalveameti 18.12.2018 kuupäevaga kirja kohaselt tagastati sõiduk Pärnu Maakohtu 13.12.2018 kohtuasjas nr X-XX-XXXX tehtud määruse alusel sõiduki omanikule Vene Föderatsiooni kodanikule Qle. Eelviidatud määruse põhjenduste kohaselt on Q Vene Föderatsiooni kriminaalasjas nr 300691 esitanud transpordivahendi arvele võtmise kaardi, millest nähtub, et viidatud sõiduk kuulub talle alates 2 2-20-11558 31.12.
4. Samuti tuvastati 06.07.2021 kriminaalasjas nr kohtuotsusega, et sõiduk varastati 19.08.2015 selle omanikult Qlt. X-XX-XXXX tehtud 1.
5. Hageja nõuab kostjalt

§ 115

lg 1 alusel müügilepingu rikkumisega tekitatud kahju eest hüvitist 23 984,91 eurot. Hageja on tasunud osaliselt ostuhinna (sissemakse) 5937,50 eurot, liisingumakseid koos intressiga kokku 3431,14 eurot, sh põhiosa 3196,23 eurot ja intress 234,91 eurot ning liisinguandja nõuab hagejalt sõiduki eest tasutud ostuhinna ehk jääkmaksumuse 14 616,27 eurot hüvitamist. Hageja kui liisinguvõtja saab esitada nõude müüja vastu

§ 365lg 1 alusel.

Kuna sõiduk varastati Qlt, kellel on sõiduki suhtes omandiõigus, siis ei vastanud sõiduk üleandmisel lepingutingimustele (

§ 217lg 2 p 4, § 218 lg 1 I lause).

Kostja ei saanud 15.10.2015 müügilepingu alusel sõiduki heauskseks omanikuks, sest sõiduk oli varastatud (asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 lg 3). Müüja vastutab müügieseme puuduste eest ka juhul, kui ta puudustest ei teadnud ega pidanudki teadma (

§ 218lg 1).

Kostja ei ole välja toonud vääramatu jõu asjaolusid (

§ 103). 1.4.

Hageja saatis kostjale 03.01.2019 nõudekirja, milles palus kostjal hüvitada sõiduki puudustest tingitud kahju kokku 24 409,73 eurot, millest 14 841,09 eurot tasuda otse liisinguandjale. Seega võib hageja arvestada nõutavalt kahjuhüvitiselt viivist alates 04.01.2019 (

§ 113lg-d 1 ja 2).

Kuivõrd hageja ei nõua kostjalt intressi tasumist, vaid intress on hageja kahjuks, siis ei välista seadus sellelt summalt viivise arvestamist. 1.5. Hageja 26.05.2021 menetlusdokumendi ja selle täienduste kohaselt seisneb ostjale tekkinud kahju sõiduki väärtuse vähenemises. Kuivõrd sõiduk tagastati kolmandale isikule, siis on selle väärtus koos puudusega null eurot. Seega on kahju suuruseks tasutud ostuhind 23 750 eurot. Samuti on hageja kahjuna käsitatav tasutud intress 234,91 eurot, sest seoses sõiduki puudusega on krediidikulu muutunud mõttetuks. Kostja rikkumise ja kahju tekkimise vahel esineb põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

Samuti on kahju kostjale ettenähtav (

§ 127lg 3).

Kui kohus leiab, et kahju ulatuse kindlaks määramisel tuleb lähtuda sõiduki väärtusest valduse kaotamise aja seisuga (veebruar 2018), siis sel ajal oli sõiduki väärtus vähemalt 21 542 eurot. Kostja vastuväited

1. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 2.
2. Vastuse kohaselt ei ole poolte vahel lepingulisi suhteid. 09.08.2017 sõlmitud müügilepingu poolteks on kostja kui müüja ja liisinguandja kui ostja. Ka ei ole hageja esitanud oma nimel liisinguandjale kuuluvaid müügilepingu rikkumisest tulenevaid nõudeid. 2.
3. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks müügilepingut rikkunud. Tõendamata on sõiduki kuulumine kolmandale isikule ja sõiduki vargus. Kostja omandas sõiduki heauskselt 15.10.2015 müügilepingu alusel Ylt, tasudes viimasele sõiduki eest 37 000 eurot. 2.
4. Igal juhul ei vastuta kostja rikkumise eest. Kostja vastutus on välistatud

§ 103järgi.

Kostja ei saanud mõjutada asjaolu, et tegemist võib olla varastatud sõidukiga, ning kostjalt ei saanud ka oodata, et ta seda asjaolu müügilepingu sõlmimise ajal väldiks. Hageja ei teatanud lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul, mistõttu ta ei või lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Hagejale pidi juba 08.02.2018, mil sõiduk läks hageja valdusest välja, olema selge, et kolmandal isikul võib olla sõiduki suhtes õigus. 3 2-20-11558 Hageja teatas kostjale väidetavast puudusest esimest korda alles 03.01.2019 kirjas. Kostja ülekuulamine kriminaalasja raames ei vabasta hagejat kohustusest teatada puudusest mõistliku aja jooksul pärast puudusest teadasaamist. Sõiduki kasutusvõimaluse kaotusest tingitud kahju peaks hagejale hüvitama liisinguandja, kes andis hageja kasutusse väidetavalt puudusega sõiduki. Liisinguandja ei vabane vastutusest liisinguvõtja ees (

§ 362lg 3 p 2).

Sõiduki hagejale üleandmisega läks hagejale üle sõiduki juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko (

§ 214

lg 2, § 364), sh risk, et sõiduk võib olla varastatud, kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. 2.4. Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist ega põhjuslikku seost rikkumise ja kahju vahel. Hagis kahjuna märgitud tasutud liisingumaksed koos intressiga on tasu sõiduki kasutamise eest. Liisingumaksete tasumise kohustust ei põhjustanud väidetav puudus sõidukil, vaid hageja poolt endale lepinguliste kohustuste võtmine. Hagejale ei saanud tekkida kahju asjaolust, et liisinguandja esitas hageja vastu nõude sõiduki 14 616,27 euro suuruse jääkmaksumuse hüvitamiseks. Hagiavaldusest ei nähtu, et hageja oleks liisinguandja nõude rahuldanud. Liisinguandja nõude rahuldamiseks puudub ka alus, mh peaks sõiduki ostuhinna liisinguandjale hüvitama kindlustusandja. Samuti tekkis hagejal sõiduki jääkmaksumuse hüvitamise kohustus seetõttu, et hageja rikkus liisingulepingut. Tasutud ostuhinna tagastamist on õigus nõuda üksnes müügilepingust taganemise korral. Hageja ei ole müügilepingust taganenud. Seejuures on liisinguvõtjale ette nähtud võimalus müügilepingust taganeda üksnes liisinguandja nõusolekul (

§ 365lg 2).

Hageja ei tugine asjaolule, et liisinguandja oleks andnud hagejale nõusoleku müügilepingust taganemiseks. Kui hageja 03.01.2019 e-kirja pidada müügilepingust taganemise avalduseks, ei ole taganemisavaldust tehtud mõistliku aja jooksul pärast lepingurikkumisest teadasaamist (

§ 118lg 1).

Hageja pidi juba sõiduki äravõtmisel aru saama, et kolmandal isikul võib olla sõiduki suhtes õigus. Kuna hageja ei ole sõiduki omanik, siis ei saanud tal tekkida kahju sõiduki väärtuse vähenemisest. Igal juhul on sõiduki turuväärtus kõige rohkem 14 000 eurot. 06.07.2021 kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tehtud kohtuotsusega rahuldati liisinguandja tsiviilhagi ja mõisteti kriminaalmenetluses süüdi tunnistatud isikutelt solidaarselt liisinguandja kasuks välja 69 945,03 eurot. Tsiviilhagi rahuldamisest tuleneva nõude tegelik täitmine on tagatud hageja sõlmitud kindlustuslepinguga, milles soodustatud isikuks on liisinguandja ja kindlustatud riskiks on muu hulgas sõiduki hävimine ja vargus. 2.5. Kuna hageja põhinõue on alusetu, siis on alusetu ka viivisenõue. Samuti ei ole põhjendatud arvestada viivist alates 04.01.2019, sest hageja teatas sõiduki väärtuse vähenemisest tingitud kahju hüvitamise nõudest esimest korda 26.05.2021 menetlusdokumendis. Lisaks on hagiavalduse kohaselt hageja kahjuks muu hulgas liisingulepingu alusel makstud intress, kuid viivist ei ole lubatud nõuda intressi maksmisega viivitamise korral (

§ 113lg 6).

2.

1. Kostja taotleb aegumise kohaldamist. Hageja täpsustas 26.05.2021 menetlusdokumendis, et ta nõuab sõiduki väärtuse vähenemisest tuleneva kahju hüvitamist. Hagiavalduse kohaselt sai hageja väidetava kahju aluseks olevatest asjaoludest teada 08.02.
2. Seetõttu on sõiduki 4 2-20-11558 väärtuse vähenemise hüvitamise nõue aegunud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1, § 147 lg 1). Maakohtu otsus ja põhjendused
3. Harju Maakohus rahuldas 26.07.2022 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 23 984,91 eurot, 10.08.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 3071,84 eurot ja alates 11.08.2020 kuni põhinõude täitmiseni

§ 113lg 1 II lauses sätestatud määras viivise.

Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. 3.

1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - - hageja ja liisinguandja sõlmisid 09.08.2017 liisingulepingu, mille alusel sai hageja enda kasutusse kostjalt hinnaga 23 750 eurot omandatud sõiduauto Land Rover Range Rover Sport tehasetähisega SALLSAAF4BA283825; hagejalt võeti sõiduk ära 08.02.2018 kriminaalasja nr xxxxxxxxxxxx menetluse raames; hagejale teatati 22.02.2018, et sõiduki suhtes viidi läbi ekspertiis, mille raames tuvastati, et sõiduki identifitseerimistunnused on muudetud ja sõiduki õige tehasetähis on SALLSAAF4BA263961; Qle kuulunud sõiduk varastati ajavahemikus 19.08.2015 kuni 20.08.2015 Moskvas; hagejale teatati 18.12.2018 Lääne prefektuuri kriminaalbüroo narko- ja organiseeritud kuritegude talitusest, et sõiduk tagastati Pärnu Maakohtu 13.12.2018 kohtuasjas nr XXX-XXXX tehtud määruse alusel Vene Föderatsiooni kodanikule Qle; hageja nõudis kostjalt 03.01.2019 kohtuväliselt kahju hüvitamist. 3.
2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagejal õigus esitada kostja kui müüja vastu sõiduki puudusest tulenev kahju hüvitamise nõue (

§ 365lg 1).

Liisinguvõtjal ei ole müügilepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude esitamiseks vaja liisinguandja nõusolekut või loovutust. Hageja ei ole kostja vastu esitanud taganemisest tulenevat nõuet (

§ 365lg 2).

Kostja ei ole väitnud, et hagejale või liisinguandjale oleks sõiduki väärtus hüvitatud. 3.

1. Kostja müüdud sõidukil oli selle ostjale üleandmisel puudus, sest sõiduk ei kuulunud kostjale. Kostja ei omandanud sõidukit heauskselt, kuna sõiduk oli varastatud (AÕS § 95 lg 3). Qle kuulunud sõiduauto Land Rover Range Rover Sport tehasetähisega SALLSAAF4BA263961 vargus ja sõiduauto talle tagastamine on tõendatud kriminaalasja nr xxxxxxxxxxxx vara 16.03.2018 arestimise taotlusega, kriminaalasja nr X-XX-XXXX (XXXXXXXXXXXX) 20.03.2018 määrusega, PPA 19.02.2018 kirjaga, Q avaldusega, kriminaalasja nr X-XX-XXXX (xxxxxxxxxxxx) 13.12.2018 määrusega, kriminaalasja nr xxxxxxxxxxxx 18.12.2018 asitõendina käsitletava sõiduki üleandmise-vastuvõtmise aktiga, 18.12.2018 kirjadega ja kriminaalasja nr X-XX-XXXX 06.07.2021 kohtuotsusega. 3.
2. Kostja vastutab sõiduki puuduse eest (

§ 218lg 1).

Puudus ei tulenenud ostjast (

§ 101lg 3).

Samuti ei ole esile toodud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et ostja teadis või pidi teadma puudusest (

§ 218lg 4).

Ka ei ole sõlmitud müüja vastutust piiravat kokkulepet (

§ 221lg 2).

Kostja sai sõiduki puudusest teada või pidi saama teada hiljemalt 26.02.2018, mil ta käis varastatud sõiduki kohta kriminaalasja raames ütlusi andmas. Hageja teatas kostjale puudusest hiljemalt 01.03.2018, s.o mõistliku aja jooksul (

§ 220lg 1).

5 2-20-11558 3.5. Kahjuks võib olla lepingutingimustele mittevastavusest tingitud sõiduki väärtuse vähenemine (

§ 127lg 1).

Kuivõrd sõiduk tagastati tegelikule omanikule, on sõiduki väärtuseks null eurot. Seega on kahju suuruseks sõiduki ostuhind 23 750 eurot. Asjas ei oma tähtsust sõiduki turuhind, kuivõrd hageja nõuab kahju hüvitamist lepingutingimustele mittevastavuse tõttu. Samuti on hageja kahjuks liisingulepingu alusel tasutud intress 234,91 eurot. Rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos, sest kui kostja ei oleks puudusega asja müünud, ei oleks kahju tekkinud. 3.6. Kuivõrd hageja kahju hüvitamise nõue on põhjendatud, on ka kahjuhüvitiselt arvestatud viivise nõue põhjendatud (

§ 113lg 1).

Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista alates 04.01.2019, mil hageja teatas kostjale oma nõudest, kuni hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivis 3071,84 eurot (

§ 113lg 2). Hageja viivisenõue Ts

MS § 367 alusel on samuti põhjendatud. 3.

1. Hageja ei muutnud menetluse käigus hagi alust ega eset. Kostja aegumise vastuväide ei ole seetõttu põhjendatud. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sai nõude aluseks olevatest asjaoludest teada 08.02.2018 ja esitas hagi 10.08.
2. Seega ei ole hageja nõue aegunud (TsÜS § 146 lg 1). 3.
3. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Apellatsioonkaebus
4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 4.
5. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et hageja ei muutnud hagi alust ega eset. Hageja nõudis algses hagiavalduses kostjalt liisingulepingust tulenevate kohustuste eest hüvitist. Hageja muutis 26.05.2021 vaidluse eset selliselt, et esitas liisinguandjale kuuluva sõiduki väärtuse vähenemisest tuleneva kahju hüvitamise nõude, mille näol on sisuliselt tegemist liisinguandja tasutud ostuhinna hüvitamise nõudega. Sõiduki väärtuse vähenemisest tuleneva kahju hüvitamise nõue on aegunud (TsÜS § 146 lg 1, § 147 lg 1), sest hagiavalduse kohaselt sai hageja nõude aluseks olevatest asjaoludest teada 08.02.
6. 4.
7. Maakohus leidis ebaõigesti, et tähtsust ei oma see, kas müüja rikkumine on vabandatav

§ 103järgi.

Siinsel juhul on rikkumine vabandatav, sest kostja omandas sõiduki heauskselt 15.10.2015 müügilepingu alusel Ylt, tasudes viimasele sõiduki eest 37 000 eurot. Kostja kontrollis registriandmetele tuginedes sõiduki kuulumist müüjale. Samuti on kostja vastutus välistatud, sest müügilepingu puhul läheb asja üleandmisega ostjale üle asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko (

§ 214

lg 2), sh risk, et asi võib olla varastatud, kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. 4.3. Hageja 26.05.2021 menetlusdokumendis esitatud nõude sisuks on sõiduki eest tasutud ostuhinna tagastamine, milline nõue tekib ostjal müügilepingust taganemise korral. Liisinguandja ei ole andnud hagejale nõusolekut müügilepingust taganemisest tulenevate nõuete esitamiseks. Müügilepingu puhul ei saa

§ 115

lg-tes 2 ja 3 sätestatud kahju hüvitamise nõuet kohustuse täitmise asemel esitada, sest müügilepingut reguleerivate erisätetega on võimaldatud müügilepingust taganeda (

§ 223lg-d 1 ja 3).

Isegi kui sellise kahju hüvitamise nõude esitamine on võimalik, siis tuleks

§ 365

lg-t 2 tõlgendada 6 2-20-11558 selliselt, et nõude esitamiseks on vajalik liisinguandja nõusolek. Samuti ei nähtu maakohtu otsusest, et hageja oleks andnud kostjale

§ 115lg 2 järgi täiendava tähtaja põhikohustuse täitmiseks.

Põhikohustuse täitmine saanuks seisneda sõidukiga samaväärse sõiduauto omandi üleandmises. Kuna hageja realiseerib

§ 365

alusel mitte enda, vaid liisinguandja kui sõiduki ostja müügilepingust tulenevaid õigusi müüja vastu, siis oleks ta pidanud taotlema kahjuhüvitise väljamõistmist liisinguandja kasuks. 4.

1. Maakohtu seisukoht kahju tekkimise ja suuruse kohta ei ole põhjendatud. 4.4.
2. Hageja esitas nõude sõiduki väärtuse vähenemisest tuleneva kahju hüvitamiseks. Sõiduki turuväärtus ei ületa 14 000 eurot. Maakohtu otsusest ei nähtu, mille alusel on kohus asunud seisukohale, et sõiduki väärtus on 23 750 eurot. Maakohus ei põhjendanud ka oma järeldust, et hageja kahjuks on liisinguandjale tasutud intress 234,91 eurot. Intress on oma olemuselt tasu raha kasutamise eest. Hagejal oli kohustus tasuda liisingulepingu alusel intressi olenemata sellest, kas sõiduk on puudusega või mitte. 4.4.
3. Hageja esitas otse oma nimel liisinguandjale kuuluva nõude (

§ 365

lg 1), mistõttu tuleb varalist diferentsi hinnates lähtuda olukorrast, milles liisinguandja oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Kui sõiduk ei oleks hageja väidetud puudusega, oleks sõiduk liisinguandja omandis ja liisinguandjal oleks õigus saada liisingulepinguga ettenähtud makseid. Seetõttu tuleb liisinguandja tsiviilasjas nr 2-20-3148 esitatud nõue hageja vastu sõiduki jääkmaksumuse 14 616,27 eurot hüvitamiseks kahjuhüvitisest maha arvata

§ 127lg 5 alusel.

Maakohtu väljamõistetud kahjuhüvitis ei ole kahju hüvitamise eesmärgiga kooskõlas ka siis, kui asetada hageja hüpoteetilisse olukorda, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Kui sõiduk ei oleks hageja väidetud puudusega, oleks hagejal tulnud tasuda liisingulepingu alusel esimese sissemaksena 5937,50 eurot ja liisingumaksed koos intressiga kokku 3431,14 eurot ning hüvitada sõiduki jääkmaksumus 14 616,27 eurot. Kahjust tuleb

§ 127

lg 5 alusel maha arvata ka kriminaalkorras süüdi tunnistatud isikutelt liisinguandja kasuks väljamõistetud rahasumma ja nõue kindlustusandja vastu varastatud sõiduki väärtuse hüvitamiseks. Kriminaalasjas nr X-XX-XXXX 06.07.2021 tehtud kohtuotsusega rahuldati liisinguandja tsiviilhagi ja mõisteti süüdistatavatelt liisinguandja kasuks välja 69 945,03 eurot. Nõude täitmine on tagatud hageja sõlmitud kindlustuslepinguga, milles soodustatud isikuks on liisinguandja ja kindlustatud riskiks on muu hulgas sõiduki hävimine ja vargus. Kahjust tuleb

§ 127lg 5 alusel samuti maha arvata sõiduki kasutamisest saadud kasutuseelised.

Sõiduk oli hageja kasutuses vähemalt kuni 08.02.

1. 4.
2. Kuivõrd hageja põhinõue on alusetu, siis on alusetu ka viivisenõue. Samuti on viivisearvestus põhjendamatu. Hageja teatas sõiduki väärtuse vähenemisest tuleneva kahju hüvitamise nõudest esimest korda 26.05.2021 menetlusdokumendis. Seega ei ole

§ 113lg 2 järgi põhjendatud arvestada viivist alates 04.01.2019.

Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik

1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
2. Ringkonnakohus selgitas pooltele 20.11.2023 kirjas, et kahjuhüvitise kindlaks määramisel võib asjas kohaldamisele tulla

§ 132

, mistõttu võib omada asjas tähtsust see, millised on 7 2-20-11558 samaväärse sõiduki soetamise kulud ja seda ka asja kaotsiminekust hilisemal ajal. Samuti selgitas ringkonnakohus pooltele tõendamiskoormist kahjuhüvitise vähendamise aluseks olevate asjaolude osas. Ringkonnakohus andis pooltele võimaluse oma seisukohti nendes küsimustes täpsustada.

1. Hageja vastas, et vaidlusaluse sõidukiga sarnaste seitsme aasta vanuste sõidukite keskmine müügihind on 34 276 eurot. Kostja vastas, et sõiduki turuhind ei ületa 14 000 eurot.
2. Ringkonnakohus lahendas poolte taotlused 06.12.2023 määrusega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas, millega maakohus rahuldas hageja kahjuhüvitise nõude 14 000 eurot ületavas osas ja viivisenõude sellest suuremalt kahjuhüvitiselt, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega jätta hagi selles osas rahuldamata ning menetluskulud 42% ulatuses hageja kanda ja 58% ulatuses kostja kanda. Muus osas tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni, märgib ringkonnakohus kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse TsMS § 654 lg 22 alusel.
4. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused nende asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks.
5. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas hageja muutis maakohtu menetluse käigus hagi, kas hageja nõue on aegunud ning kas ja kui suures ulatuses saab hageja nõuda kostjalt kahju hüvitamist ja viivist.
6. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et hageja ei muutnud maakohtu menetluse jooksul hagi alust ega eset ning et hageja nõue ei ole aegunud, kuid põhjendas seda osaliselt ekslike põhjendustega. Kolleegium muudab ja täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. 12.
7. 10.08.2020 maakohtule esitatud hagis nõudis hageja, et kostja hüvitaks müügilepingu rikkumisega tekitatud 23 984,91 euro suuruse kahju, mis seisneb hageja sõiduki eest osaliselt tasutud ostuhinnas (sissemakse), tasutud liisingumaksetes koos intressiga ja sõiduki jääkmaksumuses. 26.05.2021 maakohtule esitatud menetlusdokumendis märkis hageja, et ta nõuab sõiduki väärtuse vähenemisest tingitud kahju, mis hageja arvates võrdub sõiduki eest tasutud ostuhinnaga, ja intressikulu hüvitamist kokku summas 23 984,91 eurot. 12.
8. Kolleegiumi arvates on hageja jäänud algselt esitatud menetlusliku nõude ja asjaolude juurde. Ekslik on maakohtu põhjendus, et hageja ei ole muutnud hagi eset, sest on läbivalt nõudnud kostjalt kahju hüvitamist. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole hageja selgelt väljendatud nõue ehk hagi ese TsMS § 363 lg 1 p 1 tähenduses nõude nimetus (nt kahju hüvitamine), vaid konkreetne hüve (nt rahasumma), mille väljamõistmist hageja kostjalt hagi rahuldamise korral soovib (RKTKo 08.12.2021, 2-18-4181, p 11). Samas nõustub kolleegium, et hageja nõue on 8 2-20-11558 jäänud samaks, sest hageja ei ole muutnud rahasummat, mille väljamõistmist ta kostjalt hagi rahuldamise korral soovib. Muutunud ei ole ka hagi alus TsMS § 363 lg 1 p 2 tähenduses. Hageja kahju hüvitamise nõude aluseks on nii hagis kui ka 26.05.2021 menetlusdokumendis asjaolu, et kostja rikkus müügilepingut, sest müüs varastatud sõiduki, mis võeti hageja valdusest ära ja tagastati kolmandast isikust omanikule. Hageja on samuti algusest peale tuginenud sellele, et tal on õigus esitada otse oma nimel kostja kui müüja vastu liisinguandjale kuuluvaid müügilepingu rikkumisest tekkinud nõudeid. Hageja täpsustas 26.05.2021 maakohtule esitatud menetlusdokumendis, et kahjuna on käsitatav sõiduki väärtuse vähenemine, mis võrdub hageja arvates sõiduki ostuhinnaga. Kuigi hageja märkis algselt, et põhinõue koosneb hageja sõiduki omandamisel tasutud omafinantseeringust, tasutud liisingumaksetest ja sõiduki jääkmaksumusest (kokku 23 750 eurot), siis nende maksmise kaudu maksab hageja liisinguandjale tagasi sõiduki omandamiseks kantud kulutused, st eelkõige sõiduki ostuhinna (vt ka

§ 367

). Seega on hageja olnud menetluses läbivalt seisukohal, et kahju ulatuse kindlaks määramisel tuleb lähtuda kokkulepitud sõiduki ostuhinnast 23 750 eurot, mis tuleb hageja arvates lugeda sõiduki väärtuseks. Kolleegium märgib, et hagi eseme muutmiseks ei ole kahju arvestamise metoodika muutmine (vt ka RKTKo 11.05.2005, 3-2-1-41-05, p 11; 26.10.2016, 3-2-1-93-16, p 15). Seejuures on kahju hüvitamise põhimõtte ning kahjuhüvitise arvestamise aluse ja metoodika kindlaksmääramise näol tegemist materiaalõiguse kohaldamisega, mida kohus teeb üldjuhul omal algatusel. 12.

1. Hageja nõue ei ole aegunud, sest hagi esitamine peatas TsÜS § 160 lg 1 järgi hageja nõude aegumise. Tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub TsÜS § 147 lg 2 järgi sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist. Pooled ei vaidle selle üle ja ka kolleegium nõustub, et hagi esitati tuvastatud ja vaidlustamata asjaolusid arvestades TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Aegumine peatub TsÜS § 160 lg 1 järgi hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Kuivõrd hageja nõue, sh selle ulatus ja nõude aluseks olevad asjaolud on menetluse kestel jäänud samaks, siis ei ole hageja nõue aegunud.
2. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et kostja rikkus müügilepingut ja vastutab selle eest, kuid eksis materiaalõiguse kohaldamisel, mistõttu tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta ja täiendada. 13.
3. Maakohus leidis ekslikult, et kostja rikkumine seisneb lepingutingimustele mittevastava sõiduki üleandmises. Müügilepingust tulenevate kohustuste rikkumise korral tuleb eristada müüja vastutust müügilepingu täitmata jätmise ja täitmisega viivitamise puhul ning müüja vastutust lepingutingimustele mittevastava asja üleandmise puhul. Müügilepingu täitmata jätmine võib seonduda mh sellega, et müüja ei suuda täita

§ 208

lg-st 1 tulenevat asja omandi ostjale üleandmise kohustust (

II komm

§ 218lg 1 alusel.

Viidatud norm sätestab müüja vastutusstandardi lepingutingimustele mittevastava asja üleandmise puhuks. Kuivõrd siinsel juhul jättis kostja täitmata

§ 208

lg-st 1 tuleneva lepingulise põhikohustuse, tuleb tema vastutust hinnata

§-s 103 sisalduva üldise vastutusstandardi alusel.

§ 103

lg 1 kohaselt vastutab lepingupool mis tahes lepingurikkumise eest, kui ta ei tõenda rikkumise vabandatavust

§ 103lg-s 2 sätestatud vääramatu jõu esinemise tõttu (nn garantiivastutus).

Seega peab ostja tõendama müüjapoolse müügilepingu täitmata jätmise korral üksnes lepingu rikkumise fakti, müüja võib

§ 103lg 2 kohaselt üritada tõendada, et temapoolne rikkumine oli vabandatav.

13.3. Kostja väidab, et ta peaks vabanema vastutusest seetõttu, et rikkumine on vabandatav

§ 103lg 2 järgi.

Samuti tugineb kostja sellele, et sõiduk läks kaotsi pärast sõidukiga seotud riskide müüjalt ostjale üleminekut

§ 214järgi.

Kolleegium leiab, et kostja ei ole tõendanud vastutust välistavate asjaolude esinemist.

§ 103

lg 2 II lause kohaselt saab vääramatuks jõuks lugeda sellist takistavat asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada, ette näha ega vältida või ületada. Seega ka mitte igasugune väljaspool võlgniku mõjusfääri olev kohustuse täitmist takistav asjaolu ei tähenda veel vääramatut jõudu. Seaduse kohaselt peab asjaolu saabumine olema ootamatu ja võlgnikult ei saa mõistlikult eeldada, et ta asjaoluga arvestaks (vt

I komm

§ 214reguleerib müüdud asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut.

Juhul, kui juhusliku hävimise või kahjustumise riisiko on müüjalt ostjale üle läinud, ei kaasne asja edasise kahjustumise või hävimisega müügilepingust tulenevate müüja kohustuste rikkumist. Samas on hävimine või kahjustumine juhuslik, kui see on toimunud asjaolu tõttu, mille eest kumbki lepingupool ei vastuta. Sisuliselt on asja kaotsiminek juhuslik seega üksnes eelnevalt viidatud

§ 103

lg 2 II lauses nimetatud asjaolude esinemise korral (vt

II komm

§ 365

lõike 2 kohaselt vajab liisinguvõtja müügilepingust taganemiseks liisinguandja nõusolekut. Pooled ei ole väitnud ega tulene ka asja materjalidest, et liisinguandja oleks andnud hagejale nõusoleku müügilepingust taganemiseks. 14.2. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt ei saa müügilepingu puhul

§ 115

lg-tes 2 ja 3 sätestatud kahju hüvitamise nõuet kohustuse täitmise asemel esitada, vaid võimalik on üksnes müügilepingust taganeda.

§ 101

lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab korraga kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.

§ 101

lg 2 võimaldab seega õigustatud poolel valida, milliseid õiguskaitsevahendeid kohustuse rikkumise korral kasutada (vt RKTKo 30.09.2015, 3-2-1100-15, p 24). Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et lepingulise põhikohustuse asemel saab nõuda kahju hüvitamist ka siis, kui lepingust ei taganeta (

I komm

§ 115

lg-te 2 ja 3 järgne kahju hüvitamise nõue täitmise asemel säilib ka juhul, kui lepingust ei ole õigust taganeda (vt nt RKTKo 27.11.2013, 3-2-1-126-13, p 13; 24.11.2021, 2-18-13432, p-d 22–23). 14.3. Kostja leiab, et isegi kui hageja saab nõuda lepingulise põhikohustuse asemel kahju hüvitamist, tuleks

§ 365

lg-t 2 tõlgendada selliselt, et ka sellise nõude esitamiseks on vajalik liisinguandja nõusolek. Kolleegium kostja sellise käsitlusega ei nõustu.

§ 365

lgs 2 on liisinguvõtjale ette nähtud võimalus müügilepingust taganeda üksnes liisinguandja nõusolekul. Seda põhjusel, et müügilepingust taganemise korral toimub selle tagasitäitmine, mis avaldab olulist mõju ka liisingulepingule ja mõjutab liisinguandja huvisid. Nimelt peab taganemise korral liisinguandja tagasi andma müügieseme omandi ja müügilepingust taganemine on

§ 366

järgi aluseks ka liisingulepingu ülesütlemisele (vt RKTKo 19.04.2006, 3-2-1-29-06, p 26). Praegusel juhul nõuab hageja kostjalt põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist, kuid kolleegium leidis eespool, et sellega ei kaasne taganemist ega seega ka müügilepingu tagasitäitmist (

§ 189jj).

Kui lepingupool nõuab teiselt poolelt põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist, kuid sellega ei kaasne taganemist, asendub täitmata põhikohustus sisuliselt raha maksmise kohustusega selles ulatuses, mis on vajalik võlausaldaja paigutamiseks olukorda, kus kohustust ei oleks rikutud (

§ 127lg 1).

Eeltoodut arvestades ei ole hagejal kahju hüvitamise nõude esitamiseks vajalik liisinguandja nõusolek. 14.4. Kostja märgib apellatsioonkaebuses iseenesest õigesti, et maakohus jättis kontrollimata, kas hageja andis kahju hüvitamise nõude eeldusena kostjale

§ 114

järgi täiendava tähtaja põhikohustuse täitmiseks, nagu näeb ette

§ 115lg 2.

Samas ei muuda see ebaõigeks maakohtu järeldust, et hageja saab nõuda kostjalt kahju hüvitamist, sest praegusel juhul ei pidanud hageja andma kostjale täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks (omandi üleandmiseks). Tähtaja määramine ei ole

§ 115

lg 3 järgi vajalik, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti

§ 116lg 2 p-des 1–4 nimetatud juhtudel.

Praegusel juhul on müügileping omandi üleandmise kohustuse rikkumise tõttu sisuliselt nurjunud, st selle eesmärk on jäänud saavutamata (

§ 116lg 2 p 1).

Samuti on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks olnud tulemust, sest täitmine on võimatu. Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, millest järelduks, et ta oleks saanud omandi üleandmise kohustuse omapoolsete täiendavate toimingute tegemisega täita. Vastupidiseks järelduseks ei anna alust kostja väide, et ta oleks saanud anda üle samaväärse sõiduauto. Praegusel juhul oli lepingu esemeks konkreetne sõiduk, s.o individuaaltunnustega asi. Kostja ei saa anda selle sõiduki omandit üle, sest sõiduk kuulub kolmandale isikule. 11 2-20-11558 14.5. Kuna liisinguandja osaleb liisingusuhtes üldjuhul finantseerijana, kannab liisingulepingu puhul asja kaotsiminekuga seotud riske liisinguvõtja (

§-d 362, 364). Seetõttu näeb

§ 365

ette võimaluse, et liisinguvõtja saab otse oma nimel esitada müüja vastu (liisinguandjale kuuluvaid) müügilepingu rikkumisest tekkinud nõudeid (vt RKTKo 14.03.2012, 3-2-1-12-12, p-d 11 ja 15). Seega saab hageja liisinguvõtjana esitada samasuguseid kahju hüvitamise nõudeid nagu liisinguandja. Liisinguvõtja ja liisinguandja on vastavatest õiguskaitsevahenditest tulenevate müüja vastu suunatud nõuete osas solidaarvõlausaldajateks

§ 73tähenduses (vt RKTKo 19.04.2006, 3-2-1-29-06, p 27).

Solidaarnõude tunnuseks on, et igal solidaarvõlausaldajal on võlgniku suhtes kogu kohustuse täitmise nõue (

§ 73lg 1).

Eeltoodut arvestades ei nõustu kolleegium kostja seisukohaga, et hageja oleks pidanud taotlema kahjuhüvitise väljamõistmist liisinguandja kasuks.

1. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt leidis maakohus ekslikult, et hagejale tuleb sõiduki väärtuse hüvitamiseks välja mõista sõiduki ostuhind 23 750 eurot. 15.
2. Väärtuse hüvitamiseks hagejale väljamõistetavat hüvitist tuleb kolleegiumi hinnangul arvestada

§ 132

lg 1 järgi, mis näitab erinormina, kuidas arvutatakse kahju ulatust (diferentsi) asja kaotsimineku korral. Asja kaotsiminekuks saab pidada olukorda, kus asi läheb isiku valdusest välja ning valduse taastamine ei ole tõenäoline, mh selle tõttu, et asi ei kuulunud selle müüjale (vt RKTKo 14.03.2012, 3-2-1-12-12, p 11). Asja kaotsimineku korral loetakse

§ 132

lg 1 I lause järgi kahjuhüvitise suuruseks mõistlikud kulutused, mis on vajalikud uue samaväärse asja soetamiseks. Kui asja väärtus oli kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Niisiis ei ole hüvitiseks mitte see väärtus, mis asjal vahetult enne kaotsiminekut oli, vaid see, mis on vajalik pärast asja kaotsiminekut uue samaväärse asja soetamiseks. Ringkonnakohus selgitas pooltele eeltoodut ja andis võimaluse oma seisukohti selles küsimuses täpsustada (II kd, tl-d 167–168). 15.

1. Hageja tugines koos 29.11.2021 menetlusdokumendiga esitatud portaali auto24.ee väljavõttele (II kd, tl 81), millest nähtub, et ajavahemikus 01.11.2017 kuni 30.05.2018 müüdi sõiduautot Land Rover Range Rover Sport väljalaske aastaga 2011 keskmiselt hinnaga 21 542 eurot. Samuti lisas hageja 28.11.2023 menetlusdokumendile portaali auto24.ee väljavõtte (II kd, tl 176), millest nähtub, et 28.11.2023 müüdi sõiduautot Land Rover Range Rover Sport väljalaske aastaga 2016 keskmiselt hinnaga 34 276 eurot. Kostja lisas 28.11.2023 menetlusdokumendile maakohtule koos 18.06.2021 menetlusdokumendiga esitatud portaali auto24.ee väljavõtte (II kd, tl 172) ning väidab selle põhjal, et 17.06.2021 seisuga ei ületanud sõiduauto Land Rover Range Rover Sport väljalaske aastaga 2011 turuhind 14 000 eurot. 15.
2. Kahju ulatuse kindlaks määramisel ei saa lähtuda hageja 28.11.2023 menetlusdokumendile lisatud portaali auto24.ee väljavõttest (II kd, tl 176), sest selles välja toodud müügipakkumised ei kajasta võimalikult samaväärse sõiduki müügipakkumisi. Kolleegium ei nõustu hageja käsitlusega, et kahjuhüvitise arvutamisel tuleb lähtuda väljalakseaastast 2016, sest ajal, mil sõiduk läks kaotsi (08.02.2018), oli sõiduk seitse aastat vana. Riigikohtu praktika kohaselt on

§ 132mõte kaitsta kahjustatud isiku vara koosseisu säilimist.

Seetõttu ei lähtu

§ 132

kahju ulatuse kindlaks määramisel mitte isiku vara väärtuse vähenemisest, vaid vara senise koosseisu taastamiseks vajalike kulutuste suurusest (vt nt RKTKo 25.02.2009, 3-2-1-121-08, p 15; 12.06.2019, 2-17-11269, p 12.1). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja valduses oli sõiduauto Land Rover Range Rover Sport väljalaske aastaga 2011 ja mootori võimsusega 180 kW. Arvestades, et asjade kaotsimineku korral on kaitstavaks huviks esmajoones huvi asja asendamise vastu võimalikult samaväärse asjaga, tuleb hagejale hüvitada sõiduauto Land Rover Range Rover Sport väljalaske aastaga 12 2-20-11558 2011 hind. Kolleegium märgib, et

§ 132

lg 4 näeb ette võimaluse saada teatud tingimustel hüvitatud ka samaväärse asja kasutamise kulud või asja valduse ning sellega kaasneva kasutamise ja tarbimise võimaluse (kasutuseelis TsÜS § 62 lg 1 tähenduses), millest valdaja lepingurikkumise tõttu ilma jääb, väärtus. Sellise kahju hüvitamist ei ole hageja käesolevas asjas nõudnud. 15.4. Kolleegium on seisukohal, et kostjalt tuleb välja mõista kahjuhüvitis 14 000 eurot, mis peaks esitatud asjaolude kohaselt võimaldama asemele soetada kaotsiläinud sõidukiga samaväärse sõiduauto. Hageja väitel oli sõiduauto Land Rover Range Rover Sport väljalaske aastaga 2011 väärtus ehk kohalik keskmine turuhind ajavahemikus 01.11.2017 kuni 30.05.2018 keskmiselt 21 542 eurot (II kd, tl 81). Kostja tõi esile, et eelnimetatud näitajatega sõiduauto sai 17.06.2021 turult soetada keskmiselt hinnaga 14 000 eurot (II kd, tl 172). Riigikohtu praktika kohaselt peab

§ 132

järgi olema kahjuhüvitis nii suur, et kannatanul oleks kahju hüvitamise ajal võimalik soetada samaväärne asi, st lähtuda tuleb samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga (vt nt RKTKo 20.03.2019, 2-16-6563, p 31 ja seal viidatud kohtupraktika). Seetõttu leiab kolleegium, et lähtuda tuleb

1. a kui kohtuotsuse tegemisele lähemal olevate pakkumiste keskmisest hinnast. Kostja tõendas, et samaväärse asja soetamise hind ei ole enam 21 542 eurot, vaid et eelduslikult on turult võimalik omandada kaotsiläinud sõidukiga samaväärne sõiduauto 14 000 euro eest. Hageja arvates tuleb arvesse võtta asjaolu, et ajavahemikus 2018 kuni 2023 tõusis tarbijahinnaindeks 42,8% võrra. Hageja ei ole samas tõendanud, et tarbijahinnaindeksi tõusu tõttu tuleb sõiduauto Land Rover Range Rover Sport väljalaske aastaga 2011 soetamise eest maksta rohkem kui 14 000 eurot. Eeldada ei saa, et sõiduauto soetamise hind tõuseb võrdeliselt tarbijahinnaindeksiga. Seda kinnitab ka asjaolu, et poolte esitatud tõendite kohaselt oli samaväärse sõiduauto turuhind ajavahemikus 01.11.2017 kuni 30.05.2018 keskmiselt 21 542 eurot, kuid
2. a juuniks oli turuhind langenud keskmiselt 14 000 euroni. Seega langes sõiduauto turuhind vaatamata hageja väidetud tarbijahinnaindeksi tõusule.
3. Maakohus leidis õigesti, et kahjuhüvitist ei ole alust vähendada, kuid põhjendas seda osaliselt ekslike põhjendustega. Kolleegium muudab ja täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. 16.
4. Iseenesest õige on kostja märgitu, et

§ 127

lg 5 kohustab kohut arvama kahjuhüvitisest maha igasuguse kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tõttu. Tõendamiskoormist kahjuhüvitise vähendamise aluseks olevate asjaolude osas, sh selle osas, et kahjustatud isik on saanud kahju tekitamisega seoses kasu, kannab kahju tekitaja (vt

I komm

§ 189

lg 2 p 1), sest taganemise korral toimub lepingu tagasitäitmine vastavalt

§-le 189 jj. Kolleegium leidis eespool, et hageja ega liisinguandja ei ole müügilepingust taganenud. Samuti võib kahju hüvitamisel olla mõju hageja ja liisinguandja vahelisele liisingulepingule ning tekkida võib küsimus saadu jagamisest liisinguandja ja -võtja omavahelises suhtes, kuid kahjuhüvitisest ei ole alust maha arvata liisinguandja tsiviilasjas nr 2-20-3148 esitatud nõuet hageja vastu sõiduki jääkmaksumuse hüvitamiseks, nagu leiab kostja. Kolleegium selgitab, et

§ 127

lg 5 järgi tuleb kahjuhüvitisest üldjuhul maha arvata kasu, mis on põhjuslikus seoses kahju põhjustanud teoga. 16.4. Kostja on ka seisukohal, et kahjuhüvitisest kuulub maaharvamisele nõue kindlustusandja vastu varastatud sõiduki väärtuse hüvitamiseks, sest kostja väitel kohustus hageja liisingulepingu p 4 kohaselt sõlmima vara vabatahtliku kindlustuse lepingu. Kolleegium kostja sellise seisukohaga ei nõustu. Kolmandate isikute maksed, mis tehakse lepingust või seadusest tuleneva kohustuse alusel (nt kindlustushüvitis) ei kuulu üldjuhul kasuna kahjuhüvitisest mahaarvamisele. Kindlustuse eesmärk ei ole mitte kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustuse vähendamine, vaid kannatanu abistamine (vt

I komm

§ 127

lg 2) ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

17.2. Hageja leiab, et talle tekkinud kahjuks on ka liisinguandjale krediidi eest makstud intress kokku 234,91 eurot. Hageja väitel on krediidikulu muutunud mõttetuks, kuna kostja müüs ja hageja sai valduse varastatud sõidukile, mis on hagejalt ära võetud ja kolmandast isikust omanikule tagastatud. Kolleegiumi hinnangul on sellise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused täitmata.

§ 127

lg 2 järgi ei ole hüvitatav liisinguandjale makstud intress, mida hageja pidi liisinguandjale maksma krediidi kasutamise eest, st sisuliselt selle eest, et liisinguandja võimaldas hagejal sõiduki omandamise kulud tasuda osamaksetena liisinguperioodi jooksul. Kolleegium märgib, et kahju hüvitamise nõude aluseks olev norm/kohustus ei ole mõeldud mitte kõikide mõeldavate tagajärgede ärahoidmiseks, vaid üksnes teatud konkreetsete kahjude vältimiseks. Liisinguandjale makstud intressi näol hagejale väidetavalt tekkinud kahju ei ole kolleegiumi arvates hõlmatud liisinguandja ja kostja sõlmitud sõiduki müügilepingust 14 2-20-11558 tuleneva omandi üleandmise kohustuse kaitse-eesmärgiga ega kuulu hüvitamisele sõltumata sellest, kas selline kahju oli ettenähtav. Samuti ei esine kolleegiumi arvates kostja omandi üleandmise kohustuse rikkumise ja makstud intressi näol hagejale väidetavalt tekkinud kahju vahel põhjuslikku seost.

§ 127

lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Liisinguandjale sõiduki kasutamise ajal makstud intressi ei saa käsitada sõiduki (liisingueseme) kaotsimineku kahjuna.

1. Kahjuhüvitise nõude osalise rahuldamise tõttu tuleb osaliselt rahuldada ka hageja viivisenõue. 18.
2. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni

§ 113lg 1 I lause järgi viivist. Ts

MS § 367 järgi võib hageja lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele taotleda ka viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni, ning eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. 18.2. Hageja on palunud mõista kostjalt välja

§ 113

lg 1 II lauses sätestatud määras viivise alates 04.01.2019 kuni kohustuse täitmiseni.

§ 113

lg 2 I lausest tuleneb, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kostja vaidleb vastu hageja viivisearvestusele, väites, et hageja teatas sõiduki väärtuse vähenemisest tuleneva kahju hüvitamise nõudest esimest korda 26.05.2021 menetlusdokumendis. Kolleegium kostja käsitlusega ei nõustu ning leiab, et maakohus luges põhjendatult viivisenõude algusajaks 04.01.

1. Hageja saatis 03.01.2019 kostjale e-kirja, milles nõudis kahju hüvitamist põhjusel, et sõiduk võeti hagejalt ära ja tagastati kolmandast isikust omanikule (I kd, tl 13). Hageja palus hüvitada sõiduki omandamiseks kantud kulutused, st sisuliselt sõiduki müügist kostja saadud hinna, mis tuleb hageja arvates lugeda sõiduki väärtuseks, ning liisinguandjale makstud intressi. Seega teatas hageja kostjale nõude olemasolust 03.01.
2. Kuivõrd hageja teatas piisavalt täpselt ka seda, mis asjaoludega seoses nõue tekkis, siis tekkis kostjal võimalus nõue rahuldada ja seeläbi viivisenõuet vältida. 18.
3. Alates 04.01.2019 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemise ajani (s.o 22.12.2023) on põhinõudelt 14 000 eurot arvestatav

§ 113

lg 1 II lauses sätestatud määras viivis 6005,23 eurot (viivisekalkulaator.ee andmetel), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Lisaks tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja ka edasiulatuv seadusjärgses määras viivis põhinõudelt 14 000 eurot alates ringkonnakohtu otsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni.

1. Ülaltoodud põhjendusi arvestades rahuldab ringkonnakohus osaliselt apellatsioonkaebuse ning tühistab maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 14 000 eurot ületavas osas ning seda ületavalt hüvitiselt seadusjärgses määras viivise. Kolleegium teeb asjas ise uue otsuse, millega jätab hagi selles osas rahuldamata. 15 2-20-11558 Menetluskulude jaotus
2. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust asja sisulise lahenduse osas, tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust. Arvestades hagi rahuldamise ulatust (ca 58%) ja apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist, jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 järgi 42% ulatuses hageja kanda ja 58% ulatuses kostja kanda.
3. Kuna maakohus ei määranud vaidlustatud otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 II lause järgi ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist.
4. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 178 lg 1 I lause kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Tühistatud osaliselt Riigikohtu 12.02.2025 otsusega RESOLUTSIOON
5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
6. detsembri
7. a otsus tsiviilasjas nr 2-2011558 hagi rahuldamise ulatuse ja menetluskulude jaotuse osas.
8. Saata asi tühistatud osas Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
9. Jätta OÜ Pro Kinnisvara kassatsioonkaebus rahuldamata.
10. Rahuldada Y.R vastukassatsioonkaebus osaliselt. 16