Obsah (9)

§ 266§ 209§ 201§ 213§ 199§ 121§ 63§ 74§ 75

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus 11. detsember 2024, Tallinn Kriminaalasja number Kohtukoosseis kirjalikus menetluses 1-24-3812 Sten Lind, Mar

§ 266

lg 2 p 1, § 213 lg 1, § 199 lg 2 p 4, § 199 lg 2 p 8, 9, § 121 lg 1, § 209 lg 2 p 1 ja § 266 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi Pärnu Maakohtu 18. septembril 2024 lühimenetluses tehtud Apellant Prokurör otsus kaitsja ringkonnaprokurör Indrek Kalda Ahti Kivi Süüdistatav Isikukood: 37405110252; Eesti Vabariigi kodanik; elukoht Kaitsja Kannatanud XXX vandeadvokaat Peep Rajavere Y, C ja Q RESOLUTSIOON Jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata. Kannatanu Y taotlus kohaldada Ahti Kivile reaalset vangistust jätta läbi vaatamata. Tühistada Pärnu Maakohtu otsus Ahti Kivi

§ 209lg 2 p 1 järgi süüditunnistamise osas.

Teha selles osas uus otsus, millega mõista Ahti Kivi süüdi

§ 201

lg 2 p 1 järgi, kuid jätta selle teo eest mõistetud karistus ja vastavalt ka liitkaristus muutmata. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Määrata vandeadvokaat Peep Rajavere poolt Ahti Kivile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Läänemaa I Advokaadibüroole makstava tasu suuruseks 288 eurot, millele lisandub käibemaks 63,36 eurot. Apellatsioonimenetluse kulu jääb riigi kanda. 1 OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav ja kannatanud saavad esitada kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Ahti Kivile on esitatud süüdistus

§ 266

lg 2 p 1, § 213 lg 1, § 199 lg 2 p 4, § 199 lg 2 p 8, 9, § 121 lg 1, § 209 lg 2 p 1 ja § 266 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi (süüdistuses on vargused, samuti sissetungimise katse ja ülejäänud sissetungimised kvalifitseeritud eraldi). 1.1

§ 266lg 2 p 1 järgi süüdistatakse A.

Kivi järgmistes tegudes.

1. mai 2021 öösel kella 01:00 paiku tungis A. Kivi välisukse jõuga lahti tõmbamise teel sisse Haapsalu linnas XXX asuvasse W elamusse. Sealt varastas ta väheväärtusliku võõra vallasasja – W rahakoti koos selles olnud sularaha, isikutunnistuse, Swedbank AS-i pangakaardi ja juhiloaga.
2. oktoobri 2022 õhtust kuni kella 2:00-ni
3. oktoobril 2022 tungis A. Kivi varuvõtit kasutades Y tahte vastaselt viimasele kuuluvasse Haapsalus VVV asuvasse elamusse.
4. oktoobrist
5. novembrini 2022 ulatuval ajavahemikul tungis A. Kivi taas valdaja tahte vastaselt Yle kuuluvasse elamusse, mida kasutas enda äranägemise järgi elamiseks. Sisse tungimiseks murdis ta lahti köögi akna.

§ 266lg 2 p 1- § 25 lg 2 järgi süüdistatakse A.

Kivi selles, et ta püüdis 22. novembri 2022 öösel kella 02:29 ajal tungida köögi akna lahti murdmise teel valdaja tahte vastaselt taas sisse Yle kuuluvasse elamusse. Tegu jäi lõpule viimata politsei sekkumise tõttu. 1.2

§ 213lg 1 järgi on A.

Kivile esitatud süüdistus selles, et pärast seda, kui ta oli murdnud sisse W koju ja varastanud sealt rahakoti koos selles olnud Swedbank AS-i pangakaardi ja selle PIN-koodidega, võttis A. Kivi pangakaarti ja selle PIN-koode ebaseaduslikult kasutades 18. mail 2021 kell 2:47 ajal Taeblas Pargi tn 2 asuvast Swedbank AS-i sularahaautomaadist välja 500 eurot ja kell 4:42 Rummus Haapsalu mnt 14 asuvast Swedbank AS-i sularahaautomaadist 100 eurot. 1.3

§ 199lg 2 p 4 järgi süüdistatakse A.

Kivi selles, et ta varastas ajavahemikul

1. maist 2021 kuni kella 15.00-ni
2. mail 2021 Haapsalu linnas XXX asuvast ja talle kasutada antud W garaažist Wle kuuluva muruniiduki Clint CL-510CJ, akutrelli ja 5-liitrise kanistri 5 l bensiiniga 95, tekitades Wle varalise kahju summas 279 eurot. 1.4

§ 199lg 2 p 8 ja 9 järgi on A.

Kivile esitatud süüdistus selles, et ta tungis

1. mail 2021 kella 16.00 ja
2. mail 2021 kella 17:00 vahelisel ajal plastikkatte eemaldamise teel sisse Harju maakonnas Lääne-Harju vallas XXX külas KKK asuvasse Cle kuuluvasse garaaži, kust varastas kompressori, 25 m kaablitrumli, 4 l bensiini, 5 l klaasipesu vedelikku ja jalgratta 2 sadula kõrguse regulaatori detaili. Sellega tekitas ta Cle kokku 226,4 euro suuruse varalise kahju. 1.5

§ 121lg 1 järgi on A.

Kivile esitatud süüdistus selles, et ta tarvitas 15. novembril 2022 kell 12.28 paiku Yle kuuluva Haapsalus VVV asuva kinnistu hoovil viimase vastu vägivalda. Eesmärgiga saada kannatanult kätte mobiiltelefon, lõi A. Kivi käega Y, kes helistas samal ajal numbril 112, vasaku küünarnuki pihta ja vastu käsi. Samuti tõukas A. Kivi Y, nii et viimane kukkus. Oma tegevusega põhjustas A. Kivi E. Yle füüsilist valu. 1.6

§ 209lg 2 p 1 järgi on Ahti Kivile esitatud süüdistus järgnevas.

Olles andnud sõiduauto Škoda Roomster reg. nr. LLLLLL vastutavale kasutajale ÜMle lubaduse autot remontida, sai A. Kivi

1. detsembril 2022 õiguse autot selle remontimiseks vallata. Kui ÜM tundis huvi, millal ta auto remondist tagasi saab, hoidus A. Kivi sellele vastamast, tuues ettekäändeks erinevaid põhjusi, miks ta ei saa veel autot tagastada. Ta keeldus ütlemast, kus auto asub, kui ÜM soovis ise sellele järele minna. A. Kivi ütles, et auto on kindlas kohas, kuhu juurdepääs on ainult temal. Vaatamata korduvatele nõudmistele ei tagastanud A. Kivi erinevatel ettekäänetel autot selle vastutavale kasutajale ÜMle ega sõiduki omanikule Qle. A. Kivi võttis auto „ebaseaduslikult enda kasutusse ning tal puudus kavatsus sõidukit tagastada ja pööras selle enda kasuks, saades sellega varalist kasu 1700 eurot sõiduki turuväärtuses“. Politsei leidis auto
2. jaanuaril 2023 Keila linnas Kirsi tn 4 parklas ja tagastas selle omanikule Qle. Tagastamise hetkel puudusid sõidukil tagaiste ja tagaluugi polster ja demonteeritud oli tagaluugi lukk. Oma teoga tekitas Ahti Kivi ETle varalise kahju 3437,78 eurot, mis seisnes auto taastamiskuludes.
3. Pärnu Maakohus tegi
4. septembril 2024 otsuse, millega tunnistas Ahti Kivi süüdi

§ 266

lg 2 p 1, § 213 lg 1, § 199 lg 2 p-de 4, 8 ja 9, § 121 lg 1 ning § 209 lg 2 p 1 järgi.

§ 266lg 2 p 1 järgi mõistis kohus A.

Kivile karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust,

§ 213

lg 1 järgi 8 kuud vangistust,

§ 199

lg 2 p 4, 8, 9 järgi 1 aasta vangistust,

§ 121

lg 1 järgi 6 kuud vangistust ning

§ 209

lg 2 p 1 järgi 2 aastat vangistust.

§ 63lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõistis kohus A. Kivile liitkaristuseks 3 aastat vangistust. Seda vähendas kohus Kr

MS § 238 lg 2 alusel ⅓ võrra, st 2 aastani. Karistusest luges kohus kantuks neli päeva.

§ 74

lg 1, 3 alusel jättis kohus Ahti Kivile mõistetud vangistuse ärakandmata osa 1 aasta 11 kuud 26 päeva täitmisele pööramata tingimusel, et A. Kivi ei panna 3 aasta 3 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab katseajal kriminaalhooldaja järelevalve all

§ 75lg 1 p-des 1–6 sätestatud kontrollnõudeid.

Kohus rahuldas kannatanu Q tsiviilhagi osaliselt ja mõistis Ahti Kivilt kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamiseks kannatanu kasuks välja 282 eurot. Lisaks sellele mõistis kohus Ahti Kivilt riigi kasuks välja menetluskulud 2031,35 eurot. 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Ahti Kivi kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist Ahti Kivi

§ 266

lg 2 p 1, § 213 lg 1, § 199 lg 2 p 4, 8, 9, § 121 lg 1, § 209 lg 2 p 1 järgi süüdimõistmise ja talle mõistetud karistuste osas ning Ahti Kivi esitatud 3 süüdistuses õigeksmõistmist. Kui kohus mõistab Ahti Kivi õigeks vaid osas süüdistustes, palub kaitsja vastavalt sellele vähendada mõistetud liitkaristust. 3.1 Apellant leiab, et kohus on Ahti Kivi süüditunnistamisel W elamusse sissetungimises ja tema pangakaardiga raha väljavõtmises tuginenud põhjendamatult kannatanu ütlustele. Pärnu Maakohus mõistis Ahti Kivi W elamusse sissetungimises süüdi W ütluste põhjal, mille kohaselt kahtlustas viimane sissetungimises eelmistel päevadel tema juures käinud meest (A. Kivi), ning tõendite põhjal, mis tõendasid, et W pangakaart PIN-koodidega oli 18.mai 2021.a. öösel Ahti Kivi valduses. Kaitsja leiab, et maakohus on tõlgendanud kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. W ütlustest nähtuvalt ei ole kannatanul mingit tajutud teavet selle kohta, kes ööl vastu

1. maid
2. a tema eluruumi tungis. Asjaolu, et kannatanu pangakaart koos PIN-koodidega oli süüdistatava valduses ja süüdistatav võttis sellega kahel korral pangaautomaadist, kannatanu kontolt raha, ei tõenda, et süüdistatav oleks kannatanu elukohta sisse tunginud. Ahti Kivi on kannatanu pangakaardi ja PIN-koodi enda valdusesse saamise kohta andnud ütlused, et võttis raha W teadmisel ja nõusolekul, sest viimane oli jäänud talle võlgu. See, et kannatanu pole nende asjaolude kohta ütlusi andnud, on selgitatav tema võimalike mäluhäiretega. 3.2 Y eluruumi sissetungimises 28.–
3. oktoobril 2022 mõisteti Ahti Kivi süüdi Y ütluste alusel. Y ise seda, kes majja sisse oli tunginud, ei näinud. Tema ütluste kohaselt ei varjanud A. Kivi sissetungimist, ütlustest ei selgu aga, mida see mittevarjamine tähendab. Y omistab öised sündmused süüdistatavale üksnes eelneva suhtluse ja kahtluse alusel ning mingeid tõendeid, mis neid kinnitaks, ei ole. Y eluruumi sissetungimises
4. oktoobri ja
5. novembri 2022 vahelisel ajal mõistis kohus A. Kivi süüdi tunnistaja KK ja kannatanu Y ütluste alusel, kaitsja hinnangul ei näita aga kummagi ütlused, et just A. Kivi oli see, kes majja sisse tungis. Nende ütlustest nähtub vaid see, et toas olid kellegi asjad, kuid selle kohta, et tegemist oli just A. Kivi asjadega, tõendeid pole. See, et KK nägi A. Kivi Y kinnistul ja et kinnistul olid ka A. Kivi asjad, ei näita, et A. Kivi oleks majja sisse tunginud. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et just Ahti Kivi oleks eespool mainitud ajavahemikul elamu köögiakna lahti murdnud. Kohtu vastupidine seisukoht ei tugine kogutud tõenditele. Ahti Kivi süüdimõistmisel
6. novembril 2022 aset leidnud Y elamusse sissetungimise katses on kohus rikkunud KrMS § 61 lg 2 nõudeid ega ole hinnanud tõendeid kogumis. Kohus tugines A. Kivi süüdimõistmisel peamiselt kannatanu politseiametniku LP ütlustele. Viimane andis kuu aega pärast sündmust ütlusi, et tundis VVV elamu aias olnud mehes ära A. Kivi. Samas varahommikul pärast sündmust antud ütlustes ei ole LP väitnud, et tundis nähtud mehe ära. Kaitsja leiab, et seega on tunnistaja ütlustes oluline vastuolu. Seetõttu tuleb politseiametniku ütlused jätta ebausaldusväärsetena kõrvale. Apellant leiab, et „isegi juhul, kui oleks tõendatud A Kivi poolt ühel või mitmel korral sissetungimine kannatanu Y elamusse aadressil VVV, Haapsalu, ei vastaks see käitumine

§ 266lg.2 p.1 süüteokoosseisu objektiivse külje tunnustele“.

Y elamu esimesel ja teisel 4 korrusel asuvad küll eluruumid, kuid esimese korruse ruumid ei olnud väidetavate sissetungimiste ajal kellegi kodu. 3.3 W garaažist muruniiduki, akutrelli ja bensiinikanistri varguses mõistis kohus Ahti Kivi süüdi peamiselt seetõttu, et muruniiduk leiti

1. mail 2021 XXXst, süüdistatava kasutuses olnud kuivatist. Kohus jättis kõrvale A. Kivi ütlused, et ta laenas muruniiduki
2. mail 2021 kannatanult, leides, et A. Kivi eri aegadel antud ütlused on omavahel vastuolus. Kaitsja hinnangul on kohus jätnud ütlused kõrvale alusetult, sest A. Kivi on selgitanud, et tal ei tulnud esimesel ülekuulamisel meelde muruniiduki laenamisest rääkida. Süüdistatava väidet ei muuda ebausutavaks asjaolu, et kannatanu avastas varguse
3. mail 2021 ja arvab, et vargus pandi toime ajal, kui ta oli Vormsis ehk
4. ja
5. mai 2021 vahelisel ajal. Kannatanult ei ole ülekuulamisel täpsustatud, millal ta käis viimati garaažis ja millal ta viimati muruniidukit, akutrelli ja kanistrit oma valduses nägi. Ostukviitungist nähtuvalt oli muruniiduk ostetud
6. mail 2021 Haapsalu Bauhofist. Seda oskas oma ütlustes rääkida ka A. Kivi. Kaitsja hinnangul näitab see, et süüdistatav teadis muruniiduki soetamise asjaolusid, et tema ütlused 15.–
7. mai sündmuste kohta on tõesed. Seetõttu on alust arvata, et ka tema muud ütlused on tõesed. Kaitsja toob välja, et erinevalt A. Kivist ei ole W rääkinud sellest, et nad käisid koos A. Kiviga Bauhofist niiduki käivitamiseks abi küsimas. Kaitsja leiab, et kui kannatanu unustas selle, võis ta unustada ka selle, et ta laenas niidukit A. Kivile. Seda, et A. Kivi oleks muud esemed W garaažist varastanud, on täielikult tõendamata. Ka kohus on möönnud, et varale oli juurdepääs ka kolmandatel isikutel, sest W värav ja garaažiuks olid lukustamata. Vale on aga kohtu seisukoht, et kui varem ei olnud keegi midagi varastanud, siis ei saanud ka nüüd panna vargust toime keegi teine kui niiduki võtnud A. Kivi. 3.4 Kohus mõistis Ahti Kivi Cle kuuluvast garaažist toime pandud varguses süüdi peamiselt seetõttu, et C leidis varastatud esemed Ahti Kivi kasutatavast viljakuivatist. Kaitsja hinnangud viitavad tõendid võimalusele, et kuivatisse oli sisse tunginud ja asjad sinna jätnud kolmas, tuvastamata isik. Nimelt nähtub kuivati omaniku AR ütlustest, et Ahti Kivi hoidis kuivati uksi lukus, kuid sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt oli kuivati uks C kutsutud politsei saabumise ajal lahti. Alusetu on maakohtu seisukoht, mille kohaselt näitab seda, et varguse pidi olema toime pannud A. Kivi, tõik, et kuivatis oli ka Wlt varastatud niiduk. Selle niiduki oli A. Kivi Wlt laenanud. Ka on kohus alusetult viidanud modus operandi’le. 3.5 Kohus mõistis Ahti Kivi ebaõigesti

§ 209

lg 2 p 1 järgi süüdi Qle kuuluva sõiduauto Škoda Roomster kelmuse teel enda kasuks pööramises. Süüdimõistmine oli ebaõige, sest Ahti Kivi tegevuses puudus süüteokoosseisu subjektiivne tunnus – otsene või kaudne tahtlus pöörata ÜMlt hoolduse ja remondi tegemiseks enda kasutusse saadud autot enda kasuks, enda omandisse. Omastamistahtluse puudumist tõendab asjaolu, et A. Kivi tõi auto pärast selle esmakordset enda valdusesse saamist ÜMle tagasi ja sai siis

1. detsembril 2022 remondi lõpetamiseks uuesti enda kätte. 5 Ahti Kivil puudus tahtlus pöörata auto enda kasuks ka auto teistkordselt oma valdusse saamisel
2. detsembril
3. Auto jäi süüdistatava valdusesse, sest lubatud remont viibis. Ka olid A. Kivil objektiivsed takistused auto tagastamiseks, mida ta ka ÜMle selgitas. Kaitsja hinnangul tõendab kannatanu menetlejale esitatud sõnumivahetus, et A. Kivil polnud omastamistahtlust, sest süüdistatav on kannatanu sõnumitele vastanud, süüdistatav pole oma vastustes eitanud auto kuulumist kannatanule ega olemist tema valduses ning süüdistatav on esitanud vastuses põhjused, mis hetkel takistavad auto tagastamist. Seda, et A Kivil puudus omastamistahtlus, tõendavad ka tunnistaja MP ütlused. Tunnistaja sõnul kasutas Ahti Kivi halli värvi kaubiku moodi sõiduautot (see vastab Škoda Roomsteri välimusele) ja tunnistaja sai Kivi jutust aru, et auto oli saadud laenuks. Kaitsja hinnangul kinnitab see, et A. Kivi ka oma lähedastele tunnistas, et tegu on võõra esemega, mis tuleb tagastada, et ta polnud autot oma kasuks pööranud ega soovinud seda. Järeldust, et A. Kivil polnud omastamistahtlust, ei väära ka aeg, mil auto oli süüdistatava valduses. See ajavahemik oli üks kuu, mis on suhteliselt lühike aeg. Seetõttu ei saa selle põhjal teha järeldusi tahtluse olemasolu kohta. 3.6 Ahti Kivi Y kehalises väärkohtlemises süüdi mõistes jättis kohus ebaõigesti kõrvale süüdistatava ütlused, hindas ebaõigesti tunnistajate VK ja KK ning kannatanu Y ütlusi. Kohus jättis A. Kivi ütlused kõrvale, leides, et need on ebausaldusväärsed, kuna neid ei toeta ükski teine tõend. See kohtu hinnang on väär. A. Kivi ütlusi, et ta ei kasutanud kannatanu suhtes füüsilist vägivalda, kinnitavad tunnistaja VK ütlused. VK ütluste kohaselt ei näinud ta, et mees (A. Kivi) oleks naist (Y) löönud, lükanud või tõuganud. Arvestades Y kirjeldatud vägivalla ulatust, oleks VK pidanud seda märkama. Kuna KK andis edasi Ylt kuuldut, on tema ütluste tõendiväärtus oluliselt madalam kui sündmust pealt näinud tunnistaja ütlustel. Kehalist väärkohtlemist ei tõenda ka häirekeskuse kõne helisalvestis. Viimane tõendab kõigest konflikti A. Kivi ja Y vahel.
4. Apellatsioonile on esitanud kirjaliku vastuse prokurör ja kannatanu Y. 4.1 Prokurör leiab apellatsioonile esitatud vastuses, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis välja toodud asjaolud ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus ei ole teinud vigu tõendite hindamisel ega karistuse mõistmisel. Kaebuses tuginetakse peamiselt süüdistatava ütlustele ja tema esitatud versioonile. Maakohus on aga hinnanud kõiki tõendeid kogumis ning on põhjendatult lugenud süüdistatava ütlused ebausaldusväärseteks. Prokurör peab põhjendatuks ka modus operandi’le tuginemist. Erinevate kuritegude toimepanemise viisi sarnasus võib anda võimaluse järeldada, et need on toime pannud sama isik. Alusetu on seisukoht, et Yle kuuluvasse hoonesse sissetungimine polnud sissetungimine eluruumi. Tegemist oli ilmselgelt elamiseks kasutatavate ruumidega. See nähtub nii sündmuskoha vaatlusprotokollidest kui kannatanu ütlustest. See, kui ruumis sissetungimise hetkel kedagi sees ei ela ega viibi, ei muuda ruumide olemust. 6 4.2 Y esitas apellatsioonile kaks vastust. Esimeses vastuses leiab ta, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Kannatanu on seisukohal, et apellatsioon tugineb valedele. Vastuseks apellatsiooni väitele, et Y sõnul ei varjanud A. Kivi, et oli majas ööbinud, kuid ütlustest ei selgu, „milles see ööbimise mittevarjamine seisnes“, märgib Y et on need selgitused koos SMS-idega uurimise käigus politseile andnud. Lisaks sellele on Y kirjeldanud asjaolusid, mis näitavad, et tema majas oli ööbinud just A. Kivi. Samuti selgitab kannatanu, et
5. novembril 2021 hiilis ümber maja just A. Kivi. Köögiaknast sissemurdjas tundis Ahti Kivi ära nii Y kui ka politseiametnik. Apellatsioonis väidetakse valesti, justkui ei oleks ruumise puhul, kuhu A. Kivi sisse murdis, tegemist Y koduga. Kannatanu leiab, et Ahti Kivi ega tema kaitsja ei tunne tema maja ja väidavad valesti, justkui oleks majas eraldi korterid või et osa majast oleks mitte-eluruum. Veel on vastuses esitatud kannatanu kirjeldus sellest, kuidas A. Kivi talle kallale tuli. Teises kirjalikus vastuses märgib Y, et A. Kivi on jätkanud süstemaatiliselt samasuguste õigusrikkumiste toimepanemist, mille eest ta maakohtus süüdi mõisteti. Seda näitavad vastusele lisatud ajaleheartiklid. Kannatanu leiab, et avaliku korra tagamiseks ei ole muud võimalust kui isiku kinnipidamine kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kannatanu palub võtta arvesse A. Kivi ühiskonnaohtlikkust ja rakendada rangemat karistusmeetodit. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Kohtukolleegium leiab, et apellatsiooni argumendid ei anna alust Ahti Kivi õigeksmõistmiseks üheski talle süüks pandud kuriteos. Küll tuleb A. Kivi

§ 209

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud kuritegu kvalifitseerida ümber

§ 201lg 2 p 1 järgi.

Tema karistuse muutmiseks ei ole alust. I

1. Pärnu Maakohus mõistis Ahti Kivi süüdi järgmistes W vastu toime pandud kuritegudes:  ööl vastu
2. maid 2021 tungis ta sisse W elamusse,  elamust võetud rahakotis olnud pangakaardiga võttis A. Kivi samal ööl pangaautomaatidest W nõusolekuta välja sularaha;  ajavahemikul
3. maist 2021 kuni kella 15.00-ni
4. mail 2021 varastas ta W garaažist W muruniiduki, akutrelli ja bensiini E95 täis 5-liitrise kanistri. Ringkonnakohus käsitleb neid kuritegusid koos. A. Kivile etteheidetavad teod on osad omavahel seotud sündmuste jadast, eriti tihedalt on omavahel seotud W elamusse sissetungimine ja tema pangakaardi kasutamine. Tõendid selle kohta, kes võttis pangakaardiga raha välja, on olulised ka sissetungija tuvastamiseks. Lisaks sellele on kõigi tegude puhul oluliseks tõendiks kannatanu ütlused, mille usaldusväärsuse on kaitsja seadnud kahtluse alla, mõistlik ei ole aga sama küsimust korduvalt uuesti käsitleda. 7 6.1 W elamusse sissetungimisega seoses tuleb tõdeda, et kaitsja väide, mille kohaselt W ei näinud ega kogenud muul moel, et tema majja tungis sisse just A. Kivi, peab paika. See ei anna aga alust A. Kivi õigeksmõistmiseks. Kuigi W ütluste kohaselt ta seda, kes ööl vastu
5. maid 2021 ta majja tungis, ei näinud ega muul sissetungija isikut tuvastataval moel ei kogenud, on tema ütlused olulised. Esiteks ilmneb tema ütlustest sissemurdmise aeg – W ütluste kohaselt kuulis ta öösel veidi enne kella ühte, et keegi kolistab maja tagumise uksega, aga ei läinud vaatama. Seda, et maja tagaukse kaudu oli majja sisse tungitud, kinnitab sündmuskoha vaatluse protokoll (kd I; tl 1– 7). Selle kohaselt oli maja tagauks paokil, kusjuures lukukeel oli väljas, s.t lukustatud asendis. Vaatlusprotokolli kohaselt tuvastati, et ust saab avada hoolimata sellest, et lukk on lukustatud, seetõttu, et kahepoolse ukse teine poole põrandasse käiv riiv polnud kinni. Ka on W ütlused olulised põhjusel, et tema sõnul avastas ta rahakoti kadumise just sissetungimisele järgnenud hommikul. Ta seostas rahakoti kadumist sissetungimisega, kuna tema kinnitusel jäi ta rahakott elutoa diivanile (mälestuse, et rahakott sinna jäi, on W sidunud oma ütlustes konkreetse asjaoluga: ta müüs mootorratta ja selleks läks vaja ID-kaarti). W ütluste kohaselt kontrollis ta pärast rahakoti kadumise avastamist, kas tema pangakaarti on kasutatud. Kontoväljavõtte kohaselt oli kaarti öösel kahel korral – kell 02.47 ja 04.42 – kasutatud. Kaardiga pangaautomaatidest raha välja võtmist ja selle aega tõendab kontoväljavõte (kd I; tl 12). Seega oli kaarti kasutatud pärast seda, kui W kuulis kolistamist tagumise ukse juures, mille kaudu majja sisse tungiti. Järelikult on alust eeldada, et kaarti kasutanu sai selle enda valdusesse tänu sissemurdmisele. Pangaautomaatidest raha välja võtnu on näha pangaautomaadi turvakaamera salvestisest tehtud väljatrükil (kd I; tl. 17). Sellel olevas isikus on A. Kivi tundnud ära tunnistaja MP (kd I; tl. 65, 66). W ja A. Kivi endi ütlustest ilmneb, et A. Kivi oli elumajja sissemurdmisele ja garaažist toime pandud vargusele eelnenud ajal W juures käinud. W on
6. mail 2021 antud ütlustes (kd I; tl. 9, 10) kirjeldanud oma kokkupuudet A. Kiviga järgmiselt.
7. mail 2021 tuli tema koju üks meesterahvas, kes oli 6–7 aastat tagasi tahtnud talt ühte autot osta. Mees tundis huvi, kas W saaks talle oma garaaži rentida. W oli sellega nõus ja meesterahvas tõi tema garaaži auto varuosi. W omakorda palus meesterahval muru niita, sest tal endal oli selg haige. Ta maksis selle eest 50 eurot. Esmaspäeval.
8. mail 2021 tuli Wle külla sõber koos ühe mehega, kes ostis talt kaks mootorratast. Sel ajal, kui mootorrataste ostja pani rattaid treileri peale, tuli sinna nädalavahetusel muru niitnud mees koos ühe Rootsi mehega. Muru niitnud mees oli ka tahtnud mootorratast osta, aga tal polnud raha. A. Kivi ise andis
9. mail 2021 ütlusi (kd I, tl. 77, 78), et läks
10. mail 2021 Wle, keda kunagisest ajast teadis, külla. Ka tema ütluste kohaselt oli ta huvitatud Wlt mootorratta ostmisest. Ta ütles Wle, et püüab selleks kuskilt laenu saada. Samuti rääkis A. Kivi, et küsis Wlt luba tema garaaži kasutada, A. Kivi väitel selleks, et tegeleda seal nn konjakitooli tegemisega. Seejuures andis A. Kivi ütlusi, et garaaž ei käinud lukku. 8 Uuesti käis ta W juures
11. mail 2021, sedapuhku koos ühe tuttavaga, kelle perekonnanimi on H. Nädalavahetusel käis ta W palvel tema juures muru niitmas.
12. mail 2021 sõitis ta kuskil lõunast ema juurde Keilasse, sest emal oli juhtunud veeavarii. Ta jäi ka ööseks ema juurde, lammutas põranda üles, et vaadata, kuhu vesi jõudnud on. Haapsalus käis ta teisipäeva,
13. mai, päevasel ajal (kd I; tl. 78).
14. mail 2021 tegeles ta W garaažis oma tooliga, kuid W tuli ja käskis oma asjad ära viia, mida ta ka õhtuks tegi. A. Kivi väide, et ta oli ööl vastu
15. maid 2021 Keilas, tähendaks paika pidamisel nii seda, et ta ei saanud W Haapsalus asuvasse majja sisse murda, kui ka seda, et ta ei saanud pangaautomaatidest W pangakaardiga raha välja võtta – need pangaautomaadid, millest kontoväljavõtte kohaselt raha välja võeti, asusid Swedbanki kodulehel olevate pangaautomaatide asukohaandmete kohaselt Taeblas ja Rummus (kd I; tl 13). Nagu eespool märgitud, on aga pangaautomaadi turvakaamera salvestise väljavõttest näha, et raha väljavõtjaks oli A. Kivi. Lisaks tuleb märkida, et asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt oli A. Kivi kasutuses punane sõiduauto Honda Cvic registreerimisnumbriga XXXXXX (kd I; tl 67), toimikus olevast õiendist nähtuvalt jäi selle numbrimärgiga auto ööl vastu
16. maid 2021 kell 02.41 Uuemõisas Tallinna suunas liikudes politseikaamerasse (kd I; tl 22). Punane Honda Cvicuna äratuntav auto on näha ka pangaautomaadi turvakaamera salvestise väljavõttel. Hiljem,
17. juulil 2021 antud ütluses (kd I; tl. 127, 128) tunnistas A. Kivi, et võttis W pangakaardiga raha välja. Ta väitis aga, et W andis talle ise pangakaardi ja PIN-koodi, et ta saaks raha välja võtta. Selle põhjuseks oli asjaolu, et W oli jäänud talle võlgu. Nimelt oli A. Kivi soovinud Wlt mootorratast osta ja oli maksnud 750 eurot ette, W müüs aga mootorratta teisele inimesele. Seega on A. Kivi eri aegadel antud ütlused ilmses vastuolus. Ringkonnakohtu hinnangul on see vastuolu selline, et annab alust lugeda tema ütlused ebausaldusväärseks. Kui W oleks andnud ise talle pangakaardi, polnuks A. Kivil esialgu põhjust salata kaardiga raha välja võtmist ja esitada oma tolleöise asukoha kohta väiteid, mille teised tõendid ümber lükkasid. Tähelepanu väärib, et ka esialgsetes ütlustes rääkis A. Kivi nii sellest, et ta oli huvitatud Wlt mootorratta ostmisest, kui ka sellest, kuidas ta ise sattus juures olema, kui W müüs mootorratta teisele inimesele. See-eest pole sõnagi sellest, et ta oleks ise juba mootorratta eest osa raha ära maksnud. A. Kivi ütluste kohaselt ütles ta Wle, et soovib mootorratast ja proovib selle ostmiseks kuskilt laenu saada. Arvestades, et A. Kivi andis esimesel ülekuulamisel mootorratta ostusoovi kohta nii detailseid ütlusi, on alust eeldada, et kui ta oleks osa raha mootorratta eest juba ära maksnud, oleks ta ka seda maininud. Ühtlasi seab A. Kivi hilisema väite, et ta oli mootorratta eest osa raha ära maksnud, kahtluse alla asjaolu, et tema endagi ütlustest ei nähtu, et ta oleks kuidagi sekkunud, kui nägi, et W mootorrattad kellelegi teisele müüb. Seda ei nähtu ka kannatanu ega A. Kiviga koos olnud AAH ütlustest (kd I; tl. 39). Seevastu ei ole alust lugeda ebausaldusväärseks W ütlusi. Kaitsja leiab apellatsioonis, et kuna tunnistaja SV ütluste kohaselt kuritarvitas W alkoholi, võisid Wl olla mäluhäired. Asjaoluna, mis võimalikke mäluhäireid näitavad, on kaitsja toonud esiteks välja selle, et erinevalt süüdistatavast pole W oma ütlustes maininud, et nad panid
18. mail 2021 muruniidukit koos kokku ja käisid selle käivitamise kohta Bauhofist nõu küsimas. 9 Veel viitab kaitsja hinnangul W võimalikele mäluhäiretele see, et W väitis esialgu, et talt on varastatud ka auto veljed talverehvidega, kuid hiljem leidis ta need oma garaaži tagant. Kaitsja leiab, et kannatanu võiski oma rehve tegelikult garaaži taga hoida. Paika peab see, et tunnistaja SV ütluste kohaselt kuritarvitas W alkoholi. Ringkonnakohus ei näe alust nende ütluste õigsuses kahelda. Samas ei tähenda see veel tingimata tema ütluste ebausaldusväärsust. Apellatsiooni väited W mäluhäirete kohta on oletuslikud. Mis puutub argumenti, et W pole rääkinud sellest, kuidas nad A. Kiviga koos Bauhofis käisid, siis tegemist ei ole asjaoluga, millel oleks W majja sissetungimisega või muruniiduki vargusega sellist puutumust, et seda oleks igal juhul pidanud ütlustes mainima. Väide, et W võis süüdistada A. Kivi oma auto talverehvidega velgede varguses, sest oli unustanud, et hoiustas neid garaaži taga, kust ta need hiljem leidis, on ilmselgelt oletuslik. Eelnevast tulenevalt on maakohus põhjendatult pidanud W ütlusi usaldusväärseks, A. Kivi ütlusi aga mitte. W ütluste ja teiste tõendite kogumi alusel on põhjendatud järeldus, et A. Kivi murdis W majja sisse ja võttis sealt W rahakoti. Rahakotist saadud kaardiga võttis ta omakorda pangaautomaatidest välja sularaha. Seda, et raha välja võeti, nagu ka see, millistest pangaautomaatidest ja millal seda tehti, tõendab pangakonto väljavõte. Seda, et raha võttis välja A. Kivi, tõendab pangaautomaadi turvakaamera salvestise kaadrist tehtud väljatrükk. Seda, et kaardi sai A. Kivi enda kätte tänu sissemurdmisele, tõendavad W ütlused, et samal ööl, kui kaardiga raha välja võeti, murti tema majja sisse ja pärast seda polnud majas enam tema rahakotti. Need asjaolud kogumis näitavad, et A. Kivi sai W pangakaardi enda valdusse just sissemurdmise tulemusel. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigesti tuvastanud nii selle, et A. Kivi tungis W elamusse sisse, kui ka selle, et ta võttis ilma W nõusolekuta pangakaarti kasutades W arvelduskontolt raha välja. 6.2 A. Kivi süüditunnistamist W garaažist asjade varastamises vaidlustab kaitsja samuti argumendiga, et maakohus on alusetult pidanud usaldusväärseks W ütlusi ning ebausaldusväärseks A. Kivi omi. Lisaks sellele leiab kaitsja, et maakohus on KrMS § 7 lg-t 3 rikkudes tõlgendanud kõrvaldamata kahtlused A. Kivi kahjuks. Kaitsja märgib, et süüdimõistmine tugineb valdavalt tõsiasjale, et muruniiduk leiti
19. mail 2021 XXXst A. Kivi kasutuses olnud kuivatist. Apellant leiab aga, et A. Kivi on muruniiduki tema valduses olemist usutavalt selgitanud – tema väitel laenas ta niidukit. Seejuures on kaitsja möönnud, et esimesel korral A. Kivi seda oma ütlustes ei maininud. Kaitsja arvates ei peaks see aga andma alust pidada A. Kivi ütlusi ebausaldusväärseks, sest A. Kivi on selgitanud, et tal ei tulnud esimesel ülekuulamisel meelde sellest rääkida. Erinevalt kaitsjast ei pea ringkonnakohus A. Kivi selgitust veenvaks. Esiteks väärib tähelepanu see, et hilisemal ülekuulamisel tuli A. Kivi välja mitme väitega selle kohta, et pole talle etteheidetavaid kuritegusid toime pannud. Nii esitas A. Kivi samal ülekuulamisel väite, et W oli ise andnud oma pangakaardi tema kätte. Nagu eespool märgitud, oli see väide A. Kivi esialgse versiooniga sellest, mida ta ööl vastu
20. maid 2021 tegi, nii selges vastuolus, et vastuolu pole selgitatav sellega, et ta lihtsalt unustas sellest varem rääkida. Sel põhjusel on alust kahelda ka muruniiduki laenamise väites. 10 Põhjuseid niiduki laenamise väites kahelda on veelgi. Tähelepanu väärib, et kuigi A. Kivi väitis, et ta laenas muruniiduki, ei ole ta üldse rääkinud, millal ja kuidas see toimus. Selle asemel on A. Kivi rääkinud kõrvalistest asjadest. Ta on kirjeldanud detailselt, kuidas ta käis koos Wga niidukit ostmas ja kuidas nad jäid selle käivitamisega hätta. Kaitsja hinnangul näitab see kirjeldus A. Kivi ütluste usaldusväärsust, sest selle kohta, kust niiduk on ostetud, sai ta anda ütlusi vaid juhul, kui ta tõesti oli juures. Ringkonnakohus nendib, et väited muruniiduki kokkupanemise ja Bauhofist abi küsimise kohta võivad olla tõesed, sest W ütlustest ja ostutšekist (kd I; tl. 25) nähtuvalt oli niiduk ostetud
21. mai 2021 hommikul ehk samal nädalavahetusel, kui A. Kivi käis W juures niitmas. Niiduki kokkupanemine ja Bauhofist abi küsimine ei anna mingit teavet selle kohta, kas A. Kivi võttis niiduki ilma W loata või laenas seda kokkuleppel. See, kui isik räägib tõtt neutraalsete või kõrvaliste asjaolude kohta, ei tähenda, et tema ütlused tervikuna tõesed on. Seevastu on põhjust kahelda ütluste usaldusväärsuses, kui isik jääb oluliste asjaolude puhul väga üldsõnaliseks. A. Kivi ütluste usaldusväärsust vähendab seegi, et nendegi asjaolude puhul, mille kohta on A. Kivi ütlusi andnud, ei ole eri ülekuulamisel antud ütlused täiesti ühetaolised.
22. juulil antud ütlustes on A. Kivi rääkinud, et oli ka muruniiduki ostmise juures (kd I; tl. 128). Seevastu esimesel ülekuulamisel rääkis ta, et Wl „oli garaažis juba valmis ostetud Bauhofist uus muruniiduk, mis oli kastis“ (kd I; tl. 78). Tähelepanu väärib veel teinegi vastuolu. Kuigi A. Kivi ei ole andnud ütlusi, millal ta muruniiduki laenas, on ta
23. mail 2021 antud ütlustes väitnud, et käis XXXs oleva kuivati juures muru niitmas
24. või
25. mail 2021 (kd I; tl. 123). Samas on ta kõigest päev varem antud ütlustes rääkinud, et oli
26. mail 2021 algul Haapsalus ja lõuna paiku sõitis ema juurde Keilasse, kuhu jäi ka ööseks.
27. mail käis ta päeval Haapsalus ja õhtul läks taas ema juurde Keilasse. (kd I; tl. 78). Kuna A. Kivi on andnud selle kohta, millal ta kus oli, erinevaid ütlusi, on tema ütlused, et ta käis
28. või
29. mail laenatud muruniidukiga XXXs muru niitmas, ebausaldusväärsed. Erinevalt A. Kivist, kes pole maininud, millal ja kuidas ta muruniidukit laenas, kajastavad W
30. mail 2021 antud ütlused kõiki olulisi detaile niiduki kaduma mineku kohta. Ta selgitas, et avastas niiduki kadumise pärast seda, kui tuli tagasi Vormsilt, kus oli
31. kuni
32. maini. Lisaks muruniidukile olid tema ütluste kohaselt kaduma läinud tema auto talverehvid, 5liitrine kanister bensiiniga ja akutrell (kd I; tl. 23 pöördel). Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, nagu annaks W ütluste usaldusväärsuses alust kahelda see, et W pole maininud, kuidas nad koos A. Kiviga Bauhofis niiduki käimasaamiseks abi küsimas. Kuna see asjaolu ei oma tähtsust selle tuvastamisel, kas niiduk varastati, ei olnud Wl põhjust seda oma ütlustes välja tuua ja sellest mitterääkimine ei sea kahtluse alla seda, kas W mäletab sündmusi õigesti. Apellatsiooni kohaselt annab põhjust W mälus kahelda asjaolu, et ta leidis veljed talverehvidega hiljem garaaži tagant. Kaitsja arvates võis W neid seal ise hoida ja selle unustada. Nagu eespool märgitud, on see väide oletuslik. Pole ühtegi tõendit, et W oleks hoiustanud velgi rehvidega garaaži taga. On arusaamatu, miks ta oleks seda pidanud tegema, kui tõenditest nähtuvalt oli tal garaažis küllaldaselt ruumi. Viimane asjaolu on näha sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotodelt (kd I; tl 35, 36) ning seda, et seal ruumi oli, näitavad ka W ja A. Kivi ütlused, mille kohaselt soovis A. Kivi W garaažis oma asju hoida. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus usutavaks W ütlusi, et veljed talverehvidega läksid 11 kaduma koos muruniidukiga. Seega see asjaolu kinnitab W väidet, et sel ajal, kui ta oli Vormsil, varastati muruniiduk ja püüti varastada ka velgi rehvidega. W ütluste kohaselt läks koos niiduki ning velgede ja rehvidega kaduma 5-liitrine kanister bensiiniga ja akutrell. Kaitsja väitel pole see, et A. Kivi ka need varastas, millegagi tõendatud. A. Kivi auto vaatluse protokolli kohaselt leiti autost muuhulgas küll nii akutrell kui ka 5liitrine kanister, kuid maakohus ei tuvastanud, et tegemist oleks olnud just W asjadega. Sellest tulenevalt on kaitsja hinnangul täielikult tõendamata see, et A. Kivi Wlt kanistri ja trelli varastas. Kuna garaažiustel ei olnud lukku, võis need asjad varastada keegi teine. Ringkonnakohus möönab, et kriminaalasjas kogutud tõenditega pole tuvastatav see, et A. Kivi autos olnud kanister ja trell oleks olnud Wlt varastatud. Kannatanu ei ole oma ütlustes varastatud trelli ja kanistrit kuidagi kirjeldanud ja mingeid muid tõendeid selle kohta, et A. Kivi autos olnud esemed pärinesid W garaažist, kogutud ei ole. See ei välista aga seda, et need asjad Wlt varastati, ega ka seda, et need varastas just A. Kivi. W ütlustes, et talt need asjad varastati, pole alust kahelda. W ütluste kohaselt läksid need kaduma koos muruniiduki ja velgedel olevate talverehvidega. Nagu eespool märgitud, leiti muruniiduk A. Kivi kasutuses olnud hoonest. Seda, et W talverehvid olid vahepeal kadunud, tõendavad omakorda garaaži vaatlusprotokollid: esimese vaatluse ajal garaažis velgedel talverehve polnud, pärast seda, kui W teatas nende leidmisest, on neid aga vaadeldud. Kui osa asju, mille kaduma minekust W teada andis, olid tõesti garaažist ära viidud, on põhjust järeldada, et ära viidud olid ka ülejäänud esemed, mille kadumisest W teatas. Kuna W avastas muruniiduki, rehvide, trelli ja kanistri kadumise samal ajal, on alust järelduseks, et need võeti korraga. Tuvastatud on, et muruniiduki võttis A. Kivi. Seetõttu on põhjendatud järeldus, et ka ülejäänud asjad võttis tema. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et need võis võtta kes iganes. Kuigi W on ise tunnistanud, et garaažiustel polnud lukku, nähtub vaatlusprotokollidele lisatud piltidest, et see ei olnud ilmne ja kaugelt näha olev. Küll oli see teada A. Kivile, kes oli saanud Wlt loa garaaži kasutada (seda, et ta teadis, et garaaž ei käinud lukku, on öelnud ka A. Kivi ise: kd I; tl 77 prd). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et A. Kivile kui varguse toimepanijale viitab ka A. Kivi varguste modus operandi, kuna sarnase varguse pani ta toime ka Clt. C on kirjeldanud, kuidas enne seda, kui tema garaažist vargus toime pandi, oli A. Kivi käinud tema õue peal juttu ajamas ja kasutanud võimalust garaažiga tutvuda (kd I; tl. 86). Kirjeldatud asjaolusid kogumis hinnates leiab ringkonnakohus, et maakohus on põhjendatult lugenud tõendatuks, et A. Kivi pani toime varguse W garaažist. II
33. Apellatsioonis on vaieldud vastu ka A. Kivi süüdi tunnistamisele C XXXs olevast garaažist
34. mail 2021 kella 16.00 ja
35. mail 2021 kella 17.00 vahelisel ajal toime pandud varguses. Lisaks eespool nimetatud faktile, et A. Kivi oli käinud C juures, seob A. Kivi ka selle vargusega asjaolu, et varastatud asjad leiti tema kasutuses olnud kuivatist. 12 7.1 Kaitsja märgib, et A. Kivi ütluste kohaselt ei olnud ta sel ajal, kui vargus toime pandi, XXXs. A. Kivi ütluste kohaselt käis ta XXXs viimati
36. või
37. mail. A. Kivi väitel oli kuivatisse, kus ta oma asju hoidis, sisse murtud, nii et asjad võis sinna panna keegi teine. A. Kivi on tõesti andnud
38. mail 2021 ütlusi, mille kohaselt käis ta viimati XXXs
39. või
40. mail. Nagu aga juba W garaažist toime pandud varguse käsitluse raames öeldud, on need ütlused vastuolus A. Kivi
41. mail 2021 antud ütlustega, et oli
42. ja
43. mail suurema osa ajast Keilas, osa ajast aga Haapsalus. Kuna A. Kivi on esitanud eri versioone selle kohta, kus ta mingil ajal oli, ei ole tema ütlused usaldusväärsed. Tõik, et A. Kivi väide, et ta oli
44. a mais XXXs
45. või
46. kuupäeval, on vastuolus tema enda varasemate ütlustega selle kohta, mida ta neil kuupäevadel tegi, muudab ebausaldusväärseks ka tema väidetava alibi C garaažist toimunud varguse ajaks. A. Kivi väitel sõitis ta
47. mai 2021 õhtul Pärnusse, kust tuli tagasi
48. mail 2021 lõuna paiku (kd I; tl. 122, 123). Ühtegi muud tõendit, mis kinnitaks, et A. Kivi oli
49. kuni
50. maini 2021 Pärnus, ei ole. Kuigi A. Kivi väitis, et oli oma tuttavate juures, ei ole ta neid tuttavaid nimetanud ega seega oma väiteid kontrollitavaks muutnud. 7.2 Apellandi versiooni kohaselt võis kuivatisse tungida ja sinna Clt varastatud asjad peita menetluses tuvastamata isik. Oma seisukohta põhjendab kaitsja sellega, et kuivati omaniku AR ütlustest tulenevalt hoidis A. Kivi kuivatit lukus (oli selleks omavoliliselt lukud vahetanud), C ja politseiametnik TS ütlustest tulenevalt siis, kui kuivatist leiti Clt varastatud asjad, kuivati uks lukus ei olnud. Niisiis on apellatsiooni väide see, et
51. aasta mai lõpus on keegi lukke lõhkudes murdnud kuivatisse sisse ja see sissemurdja võis ühtlasi C garaažist pärit asjad kuivatisse jätta. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see, et kuivatisse oleks keegi tundmatu sisse tunginud, tuvastatav. Seoses sellega, et politseiametnik TS kinnitusel oli siis, kui tema kuivati juurde jõudis, üks uks (vaatlusprotokolli kohaselt kahe poolega autovärava ühes pooles olev uks) lahti, tuleb märkida, et enne politseiametnikku oli kuivati juures C – just viimane kutsus politsei, kui nägi kuivatis oma asju. C sõnade kohaselt võttis ta kuivati omaniku ARga ühendust ja küsis talt luba kuivatisse sisenemiseks. Kohe ta sisse ei läinud, vaid piilus uste vahelt ning, olles märganud temalt varastatud esemeid, kutsus politsei (kd I; tl. 86, 87). Ringkonnakohus märgib, et kahetsusväärselt ei ole Ct kuulatud täpsemalt üle küsimuses, kas ta avas ukse ja kuidas ta seda teha sai. Selle asemel on uurija koostanud õiendi Clt saadud teabe kohta (kd I; tl. 129). Sellele õiendile ei pea ringkonnakohus võimalikuks tugineda. Menetlusseadustik näeb isikutelt pärineva teabe tõendina vormistamiseks ette kindla korra – isikud tuleb üle kuulata. Seega ei vasta kõnealune tõend menetlusseadustiku nõuetele. C enda ütlused selle kohta, et tal oli omaniku luba kuivatisse siseneda ja ta piilus kuivatisse sisse ukse vahelt, annavad koos asjaoluga, et politseiametniku saabumise ajal oli uks lahti, võimaldavad aga järeldust, et ukse avas C. Selle kohta, et C sai ukse avada tänu sellele, et keegi teine oli eelnevalt luku lahti murdnud, ei ole aga mingeid tõendeid. Tõendatud pole, et sel uksel (vaatlusprotokolli kohaselt oli tegemist kahe poolega autovärava ühes pooles oleva uksega), mis oli politseiniku saabumisel avatud, oleks üldse lukku olnud. AR ütlustest ei selgu, millistel ustel lukud olid (ainuüksi välisuksi oli hoonel vaatlusprotokollile lisatud fotode kohaselt mitu). Nimelt on AR vaid ebamääraselt A. Kivi kohta maininud, et „Vahepeal on ta isegi lukke vahetanud ja viibinud seal ilma minu 13 teadmata/loata“. Sellest tulenevalt ei ole tõendeid, et keegi oleks enne, kui C avastas hoonest temalt varastatud asjad, hoonesse sisse murdnud. Tõsi küll, kui kuivati ei olud lukus, tähendab see ühtlasi, et sinna sisenemine ei olnud takistatud ja nii oli põhimõtteliselt võimalik kõrvalistel isikutel asju sinna viia. Selle vastu räägib aga asjaolu, et C garaažist vastastatud asjad olid eri kohtades A. Kivi asjade seas, neist generaator oli W muruniiduki juures, mille oli tõendatult toonud sinna A. Kivi. Pealegi oleks C garaažist varastatud asjade peitmine võõrasse hoonesse, millest on näha, et see on kasutusel, ebaloogiline, sest sellega kaasneks oht, et asjad leiab hoone kasutaja. Seetõttu pole see, et C garaažist varastatud asjad viis kuivatisse A. Kivi asjade sekka tuvastamata isik, eluliselt usutav. Seetõttu ei ole väide, et asjad võis kuivatisse peita sinna sisse tunginud tuvastamata isik, eluliselt usutav. Eelnevast tulenevalt pole alust maakohtu otsuse tühistamiseks ka C garaažist toime pandud vargust puudutavas osas. III
52. Maakohus leidis, et A. Kivi korduvalt murdis sisse ja ühel korral püüdis sisse murda Haapsalu linnas VVV asuvasse Y elamusse, mille hoovis oli Y lubanud A. Kivil hoida oma kanuud. Apellatsiooni kohaselt põhineb järeldus, et A. Kivi need teod toime pani, nii üldisel ja ebamäärasel infol, et tuvastatav pole, et sissetungijaks oli just A. Kivi. Veenmaks kohut, et sissetungija oli A. Kivi, on kannatanu Y on kirjeldanud apellatsioonile esitatud vastuses nii seda, mis süüdistuses nimetatud aegadel juhtus, kui ka A. Kivi käitumist laiemalt. Ringkonnakohus selgitab, et ei saa nendele kirjeldustele tugineda. Vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 60 lg-le 1 võib kohus otsuse tegemisel lähtuda tõenditest ilmnevatest asjaoludest. Tõendid, millele kohus võib tugineda, loetleb KrMS § 63 lg
53. Selle kohaselt on tõendiks kannatanu ütlused. Seega saab ringkonnakohus tugineda selle tuvastamisel, mis juhtus, ainult sellele kannatanu esitatud kirjeldusele, mis on kajastatud tema ülekuulamise protokollides. 8.1 Kaitsja leiab, et A. Kivi on tunnistatud süüdi ööl vastu
54. oktoobrit 2022.a. asuvasse Y elamusse sissetungimises kannatanu ütluste alusel, mis on aga süüdi tunnistamiseks liiga ebamäärased. Y ütluste kohaselt hoidis tema tuttava tuttav A. Kivi tema maja õuel oma asju.
55. oktoobril 2022 käis Y korterit üürnikelt vastu võtmas ja kohtas siis kinnistul A. Kivi. Öösel koju minnes nägi ta, et kinnistul on kaks Ahti Kivi autot, majas tuled põlesid, muusika mängis, uks oli suletud, link blokeeritud. Öösel kella 3–4 ajal kuulis ta, kuidas hoovist sõitis üks auto ära. Järgmisel päeval koristas ta alumise korruse ruume, helistas A. Kivile ja kutsus ta kohale. Y sõnade kohaselt ütles ta A. Kivile, et ta ei tohi seal elada, ja „Ahti Kivi ei varjanud, et ta seal öösel vastu 29.oktoobrit ööbis”. Kaitsja märgib, et Y ei tajunud kuidagi vahetult, kes öösel majas oli. Ka ei ole kannatanu selgitanud, milles ööbimise mittevarjamine seisnes – kas A. 14 Kivi tunnistas selge tahteavaldusega korteris ööbimist või lihtsalt ei vaielnud süüdistustele vastu. Y on apellatsioonile esitatud vastuses märkinud, et on oma selgitused selle kohta, milles mittevarjamine seisnes, koos SMS-idega uurimise käigus politseile andnud. Ringkonnakohus peab nentima, et kriminaaltoimikus SMS-e, mille menetleja oleks Ylt saanud, ei ole. Seega saab ringkonnakohus tugineda ainult Y ütlustele. Ringkonnakohus möönab, et Y ütlustest ei nähtu, et ta oleks näinud A. Kivi ööl vastu
56. oktoobrit 2022 oma majas ega tuvastanud mingil muul moel vahetult, et majas oli A. Kivi. Küll on kannatanu viidanud asjaoludele, mis võimaldavad kogumis järeldada, et sissetungija oli A. Kivi. Kannatanu on viidanud sellele, et maja hoovis olid A. Kivi autod, öösel ta kuulis, kuidas üks auto ära sõitis ja hommikul ei olnud maja alumisel korrusel enam kedagi. Need asjaolud viitavad niisiis sellele, et majas olnu lahkus öösel A. Kivi autoga. Teiseks on kannatanu toonudki välja oma järgnenud suhtluse A. Kiviga. Ütlused selle kohta ei piirdu väitega, et A. Kivi ei varjanud, et tema oli see, kes öösel majas oli. Y ütluste kohaselt helistas ta A. Kivile, kes teatas talle, et on endale õhtuks juba külalise kutsunud. Ütlustest tuleb välja, et selle külalise oli A. Kivi kutsunud just Y majja, sest Y sõnul vastas ta, et A. Kivi ei ela seal ega tohi sinna külalisi kutsuda. Suhtlus sel teemal jätkus, kui A. Kivi tuli Y juurde – selle suhtluse kohta ongi Y öelnud, et A. Kivi ei varjanud, et oli majas olnud. Lisaks sellele oli aga A. Kivi uurinud, kuhu on saanud varuvõti. Veel on Y maininud seda, et ta andis A. Kivile toas olnud võõra raadio. (kd II; tl. 6). Y ütlused A. Kivi räägitu kohta on ringkonnakohtu hinnangul tõendina kasutatav KrMS § 66 lg 21 p 3 alusel. Y ütlused näitavad, et A. Kivi ei leppinud passiivselt talle tehtud etteheidetega, nagu pidas võimalikuks kaitsja, vaid hoopis andis teada plaanist ruume edasi kasutada. Seejuures kinnitab see, et ta uuris, mis on saanud varuvõtmest, et ta teadis, kuidas majja sisse saada. See, et Y andis toast leitud võõra raadio A. Kivile, näitab omakorda, et ta oli A. Kiviga suhtlemise tulemusel kindel, et A. Kivi oli tõesti öösel majas olnud isik. Ühtlasi leiab ringkonnakohus, et tõendeid, mis viitavad sellele, et A. Kivi Y majas ööbis, on veel. Nii on MP andnud ütlusi, et ajavahemikul
57. aasta oktoobri lõpust kuni
58. aasta alguseni käis A. Kivi aeg-ajalt tal külas, aga kõik päevad tema juures ei olnud. Seejuures rääkis MP, kuidas A. Kivi kutsus ta ühe eramaja hoovi appi kanuud autolt maha tõstma. Pärast seda jäi A. Kivi sinna majja ööbima, sisse sai ta kuskilt peidukohast võetud võtmega. (kd II; tl. 66 prd). Kuivõrd Y ütluste kohaselt võttis ta
59. oktoobril 2022 varuvõtme selle peidukohast ära, on võimalik, et MP ütlused puudutavad ka just
60. oktoobri 2022 õhtul toimunut. Samas toetavad tunnistaja ütlused Y väidet, et tema ööl vastu
61. oktoobrit 2022 tema majas olnud isik oli A. Kivi, isegi juhul, kui tegemist ei olnud sama ööga: kuigi Y kinnitusel ei olnud ta andnud A. Kivile luba seal majas olla, kinnitavad tunnistaja ütlused fakti, et A. Kivi käis Y majas. Kaudselt tõendavad seda, et
62. oktoobril 2022 ööbis Y majas A. Kivi, tõendid selle kohta, et A. Kivi käis majas või vähemalt püüdis seda teha ka hiljem. Erinevalt kaitsjast on ringkonnakohus seisukohal, et see on tõendatud. 8.2 Seoses
63. oktoobrist
64. novembrini 2022 ulatuval ajavahemikul toimunud sissetungimisega tuleb tõdeda, et kuigi nii kannatanu kui ka tunnistaja KK ütluste kohaselt oli 15 majas kellegi asju, mis kuulusid sissetungijale või mida oli sissetungija vähemalt kasutanud (pesumasinas olnud teksapüksid, toidunõud, õllepurk), ei ole kriminaaltoimikus tõendeid, mis seoks need esemed A. Kiviga. Seega on ainsateks tõenditeks kannatanu ja tunnistaja KK ütlused. Seejuures on tõsi, et KK, kes käis
65. novembril 2022 koos elektrikuga Y majas, et probleemset põrandakütet vaatamas, ei näinud majas A. Kivi. See-eest nägi ta, et keegi kasutas maja alumisel korrusel olevaid ruume, kuigi Y kinnitusel poleks tohtinud seal kedagi olla. Nimelt töötas toas pesumasin ja köögis oli alles söödud – seal oli toidulõhn, pitsakarp ja kraanikausis mustad nõud. KK ütluste kohaselt tuli tema ja temaga koos olnud elektriku majast väljumisel välisuksel vastu mees, kes pahandas, et nad ehmatasid teda. KK ütlustest nähtub, et nad ei kohtunud meesterahvaga lihtsalt maja hoovis – tunnistaja sõnul jäi talle mulje, et mees hakkas just tuppa tulema. KK sõnul nägi ta sama meest järgmisel päeval Y maja juures, siis oli seal ka Y, kes rääkis, et mees oli teda rünnanud. (kd II; tl. 25 prd). Seega oli uksel kohatud mehe puhul tegemist A. Kiviga. See, et A. Kivile satuti peale ajal, kui ta tahtis siseneda hoonesse, mida keegi ilma omaniku loata kasutas, viitab sellele, et A. Kivi oligi see, kes ruume kasutas. Seda, et ruume kasutas ilma loata A. Kivi, näitab seegi, et Y ütluste kohaselt oli ilmselt tungitud sisse köögiakna kaudu: aknal oli üks ruut puudu ja aknateip lahti (kd II; tl. 22). Sellega haakub asjaolu, et
66. novembri 2022 öösel avastas Y A. Kivi taas köögiakna kallal toimetamas (kd II, tl. 22). Sellegi teo puhul ei nõustu ringkonnakohus kaitsja seisukohaga, et A. Kivi süü tõendatud. 8.3 Apellatsiooni kohaselt pole tõendatud, et
67. novembril 2022 üritas köögiakna kaudu Y elamusse sisse tungida A. Kivi. Kohus tugines A Kivi süüdimõistmisel peamiselt sissetungimise katse tõttu kannatanu poolt välja kutsutud politseiametniku LP ütlustele. Kaitsja märgib, et sündmustele järgnenud varahommikul ei ole LP öelnud, et sündmuskohal nähtud mees oleks olnud A. Kivi, seda väitis ta alles ligi kuu pärast sündmust. Ringkonnakohus möönab, et esimesel korral ütlusi andes ei ole LP maininud, et ta ise oleks Y maja juures nähtud mehe ära tundnud. Ta räägib isikust ja punase jopega meesterahvast, kusjuures kõige lõpuks märgib ta, et Y väitel oli majja sisse tungida üritanud mehe nimi Ahti Kivi. (kd II; tl. 18). Alles järgmisel ülekuulamisel väitis ta, et tundis kohe ära, et tegemist on Ahti Kiviga, kellega on varem töö tõttu kokku puutunud (kd II; tl. 20). Selle vastuolu tõttu tuleb pidada LP ütlusi ebausaldusväärseks küsimuses, kas ta tundis maja juures nähtud punases jopes mehe ära. Samas ei ole LP ütlused ainus tõend, mis tõendab, et majja püüdis tungida A. Kivi. Maakohus on tuginenud ka kannatanu Y ütlustele. Y ei ole
68. novembril 2022 toimunud ülekuulamise protokolli kohaselt otsesõnu öelnud, et majja püüdis tungida just A. Kivi, see tuleb aga välja räägitu kontekstist. Pärast selle kirjeldamist, kuidas ta nägi akna kallal toimetamas punase jopega meest, kes pääses aga politsei eest pakku, on Y öelnud: „Samal päeval ta helistas mulle, et kas oli tore öö. Kas ma ei ole hästi maganud. Ma ütlesin jälle, et viigu oma kola ära.“ (kd II; tl. 22). Seega on Y kirjeldanud, kuidas mees, kes öösel oli püüdnud sisse tungida, talle järgmisel päeval helistas ja kellelt Y siis nõudis, et too oma kola ära viiks. Y eri ütluste põhjal on ilmne, et mees, kelle asjade äraviimist Y ikka ja jälle nõudis, oli A. Kivi. Seda, et Y tundis majja tungida üritanud mehes ära A. Kivi, kinnitavad LP ütlused, mis toetavad nii Y ütluste usaldusväärsust. Esiteks on LP kirjeldanud väljakutset, mille kohaselt 16 püüdis majja tungida mees, kes on seal ka varem käinud ja „teataja ei tunne meest, kuid nime teab“. Lisaks on LP andnud ütlusi, et ta suhtles Yga, kes ütles talle, et tegemist oli Ahti Kiviga. (kd II; tl. 18). Mingeid asjaolusid, mis annaks ses osas alust LP ütluste usaldusväärsuses kahelda, ei ole. 8.4 Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et A. Kivi sissetungimised ja sissetungimise katse Haapsalus VVV asuvasse hoonesse ei vasta

§ 266lg 2 p 1 koosseisule.

Kaitsja leiab, et sissetungimise ajal ei olnud hoone esimesel korrusel asuvad ruumid kellegi kodu. Ringkonnakohus osutab, et süüdistuse järgi on kogu hoonet käsitatud Y elamuna, st ühe tervikuna. See, et hoone eri korrustel oleks olnud iseseisvad, üksteisest eraldatud eluruumid, ei ole tuvastatav. Sündmuskoha vaatlusprotokollist (kd II; tl. 2) koos selle juurde kuuluvate fotodega (DVD+R-plaadil) ei nähtu, et hoone oleks olnud jagatud korteriteks. Iseseisvast korterist oleks alust rääkida siis, kui need on hoone ülejäänud ruumidest eraldi ja iseseisva sissepääsuga. Fotode kohaselt ei olnud hoone teisel korrusel olevad ruumid esimese korruse omadest rangelt eraldatud: maja sees viis esimeselt korruselt teisele trepp. Trepi juurest on vaba juurdepääs teisel korrusel asuvatele ruumidele. Näiteks paistab trepi juurest ruum (vaatlusprotokollis on seda nimetatud kööktoaks), millel ei paista ees olevat ust (plaadil fail IMG_8561.jpg). Niisiis pääseb majja sisenenu vabalt ka teisel korrusel olevatesse ruumidesse, mille käsitamist eluruumina pole kahtluse alla seatud ka apellatsioonis, mistõttu räägib kaitsja alusetult esimesel korrusel olevast korterist. Eelnevast tulenevalt tuleb kogu maja käsitada ühe tervikliku eluruumina, nagu on tehtud süüdistuses. Majja ilma selle valdaja loata sisenemine on seega ebaseaduslik eluruumi tungimine. Samas ei välistaks ringkonnakohtu hinnangul A. Kivi vastutust

§ 266lg 2 p 1 järgi esimese korruse eluruume käsitamine eraldiseisvatena.

Kaitsja endagi viidatud karistusseadustiku kommenteeritud väljaande kohaselt on eluruum ruum, mida „kasutatakse faktiliselt isiku või isikute hulga (enamasti perekonna) elamiseks või on vastav ruum selleks mõeldud“ (N. Aas: § 266 komm 5.

1. – J. Sootak; P. Pikamäe (toim.). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne.
2. v. a., Tallinn 2015, lk 698). Seda, et Haapsalus VVV asuva hoone esimese korruse ruumid, milles viibimise jäljed on tuvastatud, olid elamiseks mõeldud, ei ole apellatsioonis vaidlustatud, ka kaitsja ise räägib neist kui esimese korruse eluruumidest. Kuna tõendatud on sissetungimine nii W elamusse kui ka sissetungimised ja sissetungimise katse Y elamusse, on maakohus mõistnud A. Kivi põhjendatult süüdi

§ 266lg 2 p 1 järgi.

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on A. Kivi mõistnud põhjendatult süüdi ka

§ 121lg 1 järgi.

Apellatsiooni kohaselt on maakohus hinnanud valesti tõendeid, eeskätt tunnistaja VK, aga ka kannatanu Y ja tunnistaja KK ütlusi. Kaitsja rõhutab, et kohus pole VK ütlusi ebausaldusväärseks lugenud, VK sõnul ei näinud ta, et A. Kivi oleks kannatanut löönud või tõuganud. Kaitsja leiab, et need ütlused välistavad selle, et kannatanut oleks tema kirjeldatud viisil kehaliselt väärkoheldud. Kaitsja seisukoht on alusetu. Ülekuulamisprotokolli (kd II; tl. 24 prd) kohaselt pole VK öelnud, et A. Kivi ei kasutanud Y vastu vägivalda, vaid on väitnud, et ta ei tea, kas A. Kivi 17 kasutas vägivalda. Võimaliku vägivalla kohta ütles VK: „Mina ei näinud, kas see mees seda naist tõukas või lõi“ (kaldkirjas ringkonnakohtu rõhutus). Nii enne kui pärast seda on VK rõhutanud, et ta ei pööranud A. Kivi ja Y vahel toimuvale tähelepanu. Ka oma ütluse lõpus on VK öelnud, et kui ta sai aru, et A. Kivi ja Y vahel on tüli, ei tahtnud ta sinna sekkuda. Seega on VK end toimuvast distantseerinud väitega, et tema ei pööranud toimuvale tähelepanu. Sellele on viidanud ka maakohus. Eelnevast tulenevalt tõendavad VK ütlused vaid seda, et konflikt Y ja A. Kivi vahel toimus, mitte aga selle konkreetsemaid asjaolusid. Seega ei kummuta VK ütlused Y ütlusi. See-eest tõendab lisaks Y ütlustele seda, et A. Kivi talle kallale tungis, ka häirekeskuse kõne helisalvestis ja selle vaatlusprotokoll (kd II; tl 31). Ringkonnakohus ei jaga kaitsja seisukohta, et viimane tõendab vaid konflikti A. Kivi ja Y vahel, kuid mitte vägivalla kasutamist. Salvestiselt on kuulda Y hüüatust, mis viitab ehmatusele ja/või haiget saamisele (3,30 minut). Järelduseks, et hüüatuse põhjustas see, et A. Kivi tuli Yle kallale, annab põhjust see, et salvestise kohaselt oli A. Kivi ilmselgelt agressiivselt meelestatud ja karjus Y peale, ning see, et hiljem kosta olevas vaidluses heitis Y A. Kivile ette, et too tuli talle kallale ja lükkas ta pikali. Ka kinnitas Y pärast häirekeskuse töötajale, et A. Kivi tuli talle kallale. Kannatanu ütlusi kinnitavad ka Y ülekuulamise protokollile lisatud fotod Y telefonist ja selle kaantest (kd II; tl. 23). Nendel on telefon ümbrisest väljas ja kaaned (mitte küll telefon, nagu märgitud maakohtu otsuses) on katki – kaante küljest on tulnud ära ümbris, mille sisse telefon käib. Need pildid toetavad Y väiteid, et A. Kivi võttis ta telefoni ja viskas selle eemale. Kui kannatanu kirjeldus konflikti sellest osast peab paika, pole alust pidada ebausaldusväärseks ka tema kirjeldust toimunu ülejäänud osast. Ka tunnistaja KK ütlused on olulised eeskätt Y ütluste usaldusväärsuse hindamise seisukohalt, sest need kajastavad seda, mida Y talle rääkis, kusjuures KK ei ole kirjeldanud sündmuse detaile. Tema ütluste kohaselt jõudis tema Y maja juurde vahetult pärast konflikti – tema saabumise ajal olid sealsamas veel ka A. Kivi ja politseinikud. Y rääkis talle, et A. Kivi (KKi jaoks mees, keda ta oli eelmisel päeval Y maja juures näinud) oli teda rünnanud. KK on ülekuulamisprotokolli kohaselt öelnud, et lasi Yl talle seda lugu rääkida, sest Y oli šokis. Niisiis on Y nii telefonis häirekeskuse töötajale kui ka vahetult pärast konflikti lõppu sündmuskohale saabunud KKile öelnud, et A. Kivi tuli talle kallale. Seejuures KK kirjeldanud Y seisundit šokina. Seetõttu pole alust arvata, et Y väited A. Kivi vägivalla kohta oleks hiljem välja mõeldud süüdistused. Eelnevast tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul küsimuses, kas A. Kivi tarvitas Y suhtes vägivalda, kõrvaldamata kahtlusi ning ringkonnakohus peab A. Kivi süüdi tunnistamist

§ 121lg 1 järgi põhjendatuks.

IV 10. Ahti Kivi

§ 209

lg 2 p 1 järgi Q Škoda Roomsteri kelmuse teel enda kasuks pööramises süüditunnistamisele vaidleb kaitsja vastu argumendiga, et A. Kivil puudus omastamistahtlus. 10.1 Sellega seoses märgib ringkonnakohus, et kelmuse kontekstis on asjakohatu rääkida vara enda kasuks pööramisest ja omastamistahtest. Kelmuse puhul saab teo toimepanija vara 18 tänu kannatanu varakäsutusele, mitte aga võõra vara kuidagi enda kasuks pööramisele. Vara enda kasuks pööramine on omastamise kuriteokoosseisu tunnus. Tuleb tõdeda, et probleemi algallikas on süüdistus, milles ongi segamini kelmuse ja omastamise kuriteokoosseisu tunnused. Sellega on aga kaasa läinud ka maakohus, kes on tuvastanud süüdistuses toodud asjaolusid, võtmata seisukohta, kas need asjaolud omavad kelmuse kuriteokoosseisu seisukohalt tähtsust. See, et süüdistuses on segamini käsitletud kelmuse ja omastamise kuriteokoosseisu tunnuseid, on kokkuvõttes toonud kaasa selle, et kõiki kelmuse kuriteokoosseisu asjaolusid pole süüdistuses välja toodud. Nagu eespool märgitud, eeldab kelmus kannatanu varakäsutust. Varakäsutus peab olema tingitud kannatanu eksimusest, mille on põhjustanud teo toimepanija. Seda, et A. Kivi oleks viinud Q või auto vastutava kasutaja ÜM milleski eksimusse ja et just selle eksimuse tulemusel oleks Q või ÜM andnud A. Kivile auto üle, süüdistusest ei nähtu. Süüdistuses on märgitud, et „andes 27.12.2022 sõiduki Škoda Roomster reg. nr. LLLLLL vastutavale kasutajale ÜMle lubaduse teostada nimetatud sõidukile remonditöid, sai õiguse sõidukit vallata selle remontimiseks“. Järgnevalt kirjeldatakse juba seda, et vaatamata korduvatele nõudmistele keeldus A. Kivi sõidukit tagastamast, võttis selle ebaseaduslikult enda kasutusse ja pööras selle enda kasuks. Seega oli süüdistuse kohaselt väiteks, millega A. Kivi auto enda valdusesse sai, lubadus seda remontida, kuid süüdistuses pole välja toodud, mis asjaolus A. Kivi ÜM eksitusse viis ning mis seda näitab. Maakohus leidis otsuses (p 103), et A. Kivi pettis 27. detsembril 2022 auto enda valdusesse saamiseks lubadusega auto tagaluugi lukk ära parandada. Nimelt väitis A. Kivi, et see varuosa saabub just 27. detsembril. A. Kivi ei ole esitanud ühtki tõendit selle kohta, et ta varuosa tellis, ega selle kohta, miks varuosa 27. detsembril saabumata jäi. Ringkonnakohtu hinnangul on kohus sellega väljunud süüdistuse piirest, sest süüdistuses pole väidetud, et lubadus autot parandada oleks olnud valeväide. Vastavalt KrMS § 268 lg-le 5 ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis erinevad oluliselt kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. See tähendab, et esitatud süüdistuse põhjal A. Kivi tegevuses

§ 209lg 2 p 1 tunnuseid tuvastada ei saa, mis tähendab, et maakohtu tuleb A.

Kivi

§ 209lg 2 p 1 järgi süüdi tunnistamise osas tühistada.

Maakohtu otsuse tühistamine ei tähenda automaatselt A. Kivi õigeks mõistmist. Kohus peab kontrollima, ega tegu ei vasta mõnele teisele kuriteokoosseisule. Praegusel juhul on küsimus, kas A. Kivi tegu võiks vastata omastamise tunnustele ja olla kvalifitseeritav

§ 201lg 2 p 1 järgi. 10.2 Kuigi vastavalt Kr

MS § 340 lg 2 p-le 3 kohaselt võib ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni alusel mõista süüdistatava süüdi vaid kergemas kuriteos, ei takista see praegusel juhul teo ümberkvalifitseerimist. Nii

§ 209

lg 2 kui ka

§ 201lg 2 näevad ette kuni 5-aastase vangistuse.

Erinevalt esimesest ei näe viimane aga ette vangistuse alammäära (

§ 209

lg 2 puhul on alammääraks 1-aastane vangistus) ning näeb ette ka rahalise karistuse. Seega on

§ 201lg 2 sanktsioon kergem ning Kr

MS § 340 lg 2 p 3 tingimus on täidetud. Teo

§ 201

lg 2 p 1 järgi kvalifitseerimise seisukohalt oluliste asjaolude suhtes on pooltel olnud läbi menetluse võimalus seisukohti esitada, kuna juba süüdistuses on esitatud väide, et A. Kivi pööras enda valdusesse saadud auto enda kasuks, seda on käsitlenud maakohus ning ka apellatsioonis vaidleb kaitsja vastu just omastamistahte tõendatusele. 19 10.3 Maakohus on tuvastanud selle, et A. Kivi, kelle käes oli auto

1. aasta detsembris juba olnud, kuid kes oli vahepeal selle tagasi andnud, sai auto selle remontimiseks
2. detsembril 2022 uuesti enda valdusesse. Seda fakti vaidlustatud pole. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus korrektselt ära näidanud ka selle, et olles Škoda
3. detsembril 2022 enda valdusese saanud, pööras A. Kivi auto enda kasuks. Maakohtu otsuse kohaselt näitab auto enda kasuks pööramist see, et A. Kivi keeldus ÜMle ütlemast, kus auto on, kui viimane tahtis ise autole järele minna. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et selline käitumine näitab soovimatust auto tagastada. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et enda kasuks pööramist näitab seegi, et A. Kivi käitus autoga nagu enda omaga, kuna ta oli lasknud autolt võtta maha tagaistmed. Kaitsja apellatsioonis esitatud argumendid neid järeldusi ümber ei lükka. Kaitsja väitel näitab omastamistahte puudumist see, et A. Kivi tõi vahepeal auto ÜMle tagasi. Ringkonnakohus märgib, et A. Kivile ongi heidetud ette auto enda kasuks pööramist siis, kui ta oli auto
4. detsembril
5. saanud uuesti enda valdusesse. Tahtlus tuleb tuvastada teo toimepanemise seisuga. Väide, et A. Kivi enne ei soovinud autot enda kasuks pöörata, ei tähenda, et tal oleks puudunud see tahe hiljem, kui ta asus autot ÜM eest varjama ja käitus ise auto omanikuna (lastes enda vajadustest tulenevalt autol tagaistmed välja võtta). See, et isiku tahtlus tuleb tuvastada teo toimepanemise seisuga, omab tähtsust ka MP ütluste hindamisel. MP ütluste kohaselt oli A. Kivi
6. a lõpus –
7. aasta alguses Haapsalus ja nad käisid omavahel läbi. A. Kivil oli sel ajal kasutada hall kaubiku moodi auto, mille kohta ta teadis, et A. Kivi on saanud selle laenuks ja peab andma tagasi (kd II, tl 66). Kaitsja hinnangul näitab see, et A. Kivi rääkis MPle, et peab auto tagastama, et ta polnud autot oma kasuks pööranud ega soovinud seda teha. Sellega seoses tuleb märkida, et tunnistaja ütlustest ei nähtu, millal A. Kivi MPle rääkis, et tegemist on laenuks saadud autoga. Samas ei välista ringkonnakohtu hinnangul omastamistahtlust isegi see, kui A. Kivi rääkis MPle sellest, et on auto saanud laenuks,
8. aasta jaanuaris – see, et A. Kivi tunnistas, et oli auto oli antud talle ajutiselt, ei tähenda, et tal ei võinud olla soovi see päriselt endale jätta. Kohtukolleegiumi hinnangul viitab A. Kivi käitumine alates
9. a jaanuari algusest selgelt sellele, et tal ei olnud tahtmist autot tagastada. Erinevalt kaitsjast peab ringkonnakohus seda tõendavaks A. Kivi ja ÜM vaheline sõnumivahetus, millele on oma otsuses viidanud ka maakohus (otsuse p 102). Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et kuna süüdistatav on kannatanu sõnumitele vastanud; ta ei ole vastustes eitanud, et auto kuulub kannatanule, kuid on tema valduses; ta on selgitanud, miks ei saa autot tagastada. Ringkonnakohtu hinnangul kaitsja välja toodud asjaolud seda, et A. Kivi auto enda kasuks pööras, ei välista. Isegi sõnumitega, milles mööndakse, et sõnumi saatja valduses on kellegi teise asi, on võimalik manifesteerida omastamistahet, kui nende sõnumitega kokkuvõttes välditakse asja tagastamist ja luuakse endale olukord, kus on endal võimalik käituda asja omanikuna. Praegusel juhul ongi tegemist sellise olukorraga. Kohtukolleegiumi hinnangul näitavad seda, et A. Kivil oli tekkinud soov autot mitte tagastada, A. Kivi
10. jaanuaril 2023 ÜMle saadetud sõnumid. Kui ÜM saatis A. Kivile sõnumi, et temaga võttis ühendust politsei, kes kahtlustas, et Škodaga veeti varastatud asju, siis lisaks etteheidetele vastuvaidlemisele hakkas A. Kivi veenma ÜM autot müüma. Esmalt mainis ta, et auto meeldis rootslastele, kellega ta väidetavalt koos oli, ja tegi ettepaneku anda teada, mis hinnaga oleks ÜM nõus autot müüma (kd II, tl. 70 prd). Seejärel saatis ta sõnumi 20 „Võid mulle helistada ka ja öelda hinna kui huvi müüa XXXXXXXXX tänud Ahti“ (kd II; tl. 71). Paar minutit hiljem saatis A. Kivi sõnumi, et autoga tuleks kiiresti midagi teha, et see läbi ei roostetaks, selle auto värvitöö on kallis ja seetõttu. Sellest tulenevalt soovitas ta: „…mõtle rahulikult ja ütle oma hind mus oleks sinule ok tänud Ahti“ (kd II; tl. 71 prd). Kuigi algul viitas A. Kivi sellele, et auto pakkus huvi rootslastele, tegi ta ettepaneku auto hind talle teada anda. Seejuures ei piirdunud ta lihtsalt ettepanekuga auto müüa, vaid asus ÜM, kes tema pakkumisele kuidagi ei reageerinud, jõuliselt veenma, mitte lihtsalt ettepanekut korrates, vaid ka hirmutades, et auto pidamine läheb ÜMle endale kalliks. Ringkonnakohtu hinnangul näitab see A. Kivi enda huvi auto vastu. Seda, et A. Kivi soovis auto endale jätta, näitab ka järgnenu. Kui ÜM ei vastanud tema ettepanekule auto ära müüa, vaid avaldas
11. jaanuaril 2023 selgesõnaliselt soovi auto tagasi saada, teatas A. Kivi, et on Pärnus. ÜM soovis saada teada auto asukohta, vastas ta, et see on „kindlas kohas“ (kd II; tl 73, 74). Sama kordas ta hiljemgi, täpsustades lõpuks vaid, et auto on Haapsalus garaažis, kuhu keegi teine peale tema sisse ei saa (kd II, tl. 75 prd). Ettepanekutele auto ära tuua vastas A. Kivi eri põhjendustega, miks ta seda teha ei saa. Selle asemel, et otsida lahendust, kuidas auto tagastada, rääkis ta paljusõnaliselt asjadest, mis kannatanusse ei puutunud (A. Kivi kirjeldas põhjalikult tekkinud probleeme väidetavalt maha põlenud kaubikuga, sh rääkis ta saadetud sõnumites kindlustusega ja autos olnud kaubaga seonduvatest asjaoludest). ÜM korduvalt avaldatud soovi saada teada, kus auto on (kd II, tl. 75, 75 prd, 76), A. Kivi ignoreeris. ÜM lubadustele politseisse pöörduda reageeris A. Kivi solvavate sõnumitega (kd II; tl. 77 prd, 78). Lisada tuleb, et kuigi A. Kivi väitis ÜMle, et auto on Haapsalus garaažis ja ta ise viibis väidetavalt mujal ega saanud seetõttu autot tagastada, leiti auto
12. jaanuaril 2023 Keilas Kirsi tn 4 kortermaja ees olevast parklast (kd II; tl. 79). Seega valetas A. Kivi kas auto asukoha kohta (isegi ebamäärane väide, et auto on Haapsalus garaažis, ei pidanud paika) või selle kohta, et ei saa autole järele minna (kui auto oligi esialgu Haapsalus garaažis, oli A. Kivil võimalik see sealt ära tuua, mistõttu olid alusetud tema vabandused, miks ta autot ÜMle ei tagasta). Märkida tulebki, et A. Kivi õigustused, miks ta autot tagastada ei saa, ei ole veenvad. Need sõnumid näitavad, et nädalate vältel leidis A. Kivi aega tegeleda muude toimetustega peale auto tagastamise selle vastutavale kasutajale, kes seda tungivalt soovis. Ka terviseprobleemid, millele A. Kivi viitas, ei takistanud tal muude toimetustega tegelemist ja eri kohtade vahel liikumist. Seega peab ringkonnakohus A. Kivi selgitusi, miks ta autot ei tagasta, mitte asjaoluks, mis välistab omastamistahtluse, vaid – vastupidi – osaks tema tegevusest, millega kannatanu autost ilma jätta. Ringkonnakohus osutab, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on teisedki inimesed, kelle omandit A. Kivi omatahtsi kasutas, viidanud sellele, et A. Kivi küll suhtleb nendega, aga leiutab vabandusi ja jätkab tegutsemist samal moel. Nii eiras A. Kivi Y nõudmisi, et ta viiks oma asjad viimase hoovist minema, ega hoolinud ka tema keelust tema maja kasutada. AR on rääkinud, et A. Kivi kasutas talle kuuluvat kuivatit mitu aastat, kuid lükkas rendilepingu sõlmimist eri põhjustel üha edasi (kd I; tl. 116-117). Leitud auto vaatlust kajastav vaatlusprotokoll näitab sedagi, et auto oli täis A. Kivi asju ning nende mahutamiseks olid autost võetud välja tagaistmed (kd II; tl. 84–89). Seda, et ta lasi autolt tagaistmed välja võtta, on oma ütlustes tunnistanud A. Kivi ise, kes ühtlasi tõdes, et 21 nüüd on istmed ilmselt prügimäel (kd II; tl. 96). Selline auto endale sobivaks kohandaminegi näitab käitumist selle omanikuna. Ringkonnakohtu hinnangul näitavad kirjeldatud asjaolud kogumis selgelt, et A. Kivi käitus ise auto peremehena ega soovinud seda tagastada. Mis puutub kaitsja argumenti, et üks kuu, mis auto A. Kivi käes oli, on suhteliselt lühike aeg ega näita omastamistahtlust, siis omastamise seisukohalt pole oluline, kui kaua omastatav asi isiku käes on. Omastamine on toime pandud, kui isik on oma käitumisega omastamistahet manifesteerinud. Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse A. Kivi

§ 209lg 2 p 1 järgi süüditunnistamise osas ning tunnistab A.

Kivi süüdi

§ 201lg 2 p 1 järgi.

V 11. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, maakohus on õiguspäraselt ja põhjendatult tunnistanud A. Kivi süüdi

§ 266

lg 2 p 1, § 213 lg 1, § 199 lg 2 p-de 4, 8 ja 9 ja § 121 lg 1 järgi.

§ 266

lg 2 p 1 ja § 199 lg 2 p-de 4, 8 ja 9 järgi kvalifitseeritud kuritegude puhul on maakohus põhjendatult lugenud tõendatuks A. Kivi süü kõigis kuriteoepisoodides. Maakohtu otsust tuleb muuta A. Kivi

§ 209lg 2 p 1 järgi süüditunnistamise osas, tunnistades A.

Kivi süüdi

§ 201lg 2 p 1 järgi.

VI

1. Apellatsioonile vastuste esitamiseks antud ajal esitas kannatanu Y taotluse rakendada rangemat karistusmeetodit. Kannatanu leiab, et karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine pole A. Kivi jaoks mõjus. Seda taotlust ringkonnakohus lahendada ei saa. Ringkonnakohus möönab, et määruses, millega ringkonnakohus andis tähtaja apellatsioonile vastamiseks, on küll öeldud, et võimalik on esitada ka taotlusi. Mõeldud oli selliseid taotlusi, mis puudutavad apellatsioonimenetluse käiku. Taotlusi maakohtu otsuse muutmiseks saab üldjuhul esitada vaid maakohtu otsuse peale esitatavas kaebuses – apellatsioonis. Esitatud taotlus tähendab maakohtu otsusega mõistetud karistuse muutmist. Kannatanu ei ole apellatsiooni esitanud. Kõnealune taotlus on esitatud pärast apellatsioonitähtaja möödumist, ringkonnakohtu poolt apellatsioonile vastuse esitamiseks antud ajal. Ainsa apellatsiooni on esitanud kaitsja. Vastavalt KrMS § 331 lg-le 2 arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Kriminaalasja kaitsja apellatsiooni alusel ja selle piirides arutades ei või ringkonnakohus KrMS § 331 lg-st 2 ning 340 lg-test 1 ja 2 tulenevalt muuta süüdistatava karistust raskemaks. Apellatsiooni piirest võib ringkonnakohus vastavalt krMS § 340 lg-le 1 väljuda ainult süüdistatava kasuks. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus kannatanu taotluse läbi vaatamata.
2. Kuna ringkonnakohus kvalifitseeris kuriteo, milles maakohus mõistis Ahti Kivi süüdi

§ 209

lg 2 p 1 järgi, ümber

§ 201lg 2 p 1 järgi, peab võtma ringkonnakohus seisukoha, milline karistus A.

Kivile

§ 201lg 2 p 1 järgi mõista. Seejuures ei tähenda süüditunnistamine kergemas kuriteos Kr

MS § 340 lg 2 p 3 kohaselt kohustust isiku karistust kergendada. 22 Kui

§ 209

lg 2 näeb karistusena ette üksnes vangistuse, siis

§ 201lg 2 võimaldab karistada nii rahalise karistuse kui ka vangistusega.

Arvestades aga seda, et teiste kuritegude eest on A. Kivi karistatud vangistusega, ei näe ringkonnakohus alust valida selle kuriteo puhul teist karistusliiki, seda enam, et toimepandud kuritegusid arvestades on kaheldav, kas A. Kivi oleks võimeline rahalist karistust täitma. Maakohus karistas A. Kivi

§ 209lg 2 p 1 järgi 2-aastase vangistusega.

Tegemist on karistusega, mis jääb nii kelmuse kui ka omastamise kontekstis sanktsiooni keskmisest määrast allapoole, omastamise puhul aga keskmise määra lähedale. Ringkonnakohus leiab, et A. Kivi süüd tulebki pidada keskmise lähedaseks. Omastatud auto väärtus oli suhteliselt väike. Ringkonnakohus ei pea aga süüd väikseks A. Kivi teo asjaolude tõttu: lubadusi andes, teemat mujale juhtides või ähvardades ja solvates manipuleeris A. Kivi pikema aja jooksul ÜMga, kes püüdis autot rahumeelselt kätte saada ja pakkus A. Kivile korduvalt võimalust lahendada olukord politseid kaasamata, kui A. Kivi auto ära toob. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kõnealuse teo karistus tuleb kvalifikatsiooni muutmisest hoolimata jätta muutmata. Seetõttu jääb muutmata ka mõistetud liitkaristus. VII 14. Tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 4, § 338 p-le 2, § 340 lg-le 1 ja lg 2 p-le 3 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ja teeb ses osas uue otsuse, kvalifitseerides

§ 209

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud teo ümber

§ 201lg 2 p 1 järgi.

Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Kuna kaitsja apellatsioonis ringkonnakohtu tuvastatud maakohtu veale ei viidanud ega teo ümberkvalifitseerimist ei taotlenud, leiab ringkonnakohus, et tehtav otsus ei tähenda apellatsiooni rahuldamist. 15. Kaitsja on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus apellatsiooni koostamiseks 435 minutit ja kaitsja palub määrata selle eest makstava tasu suuruseks 432 eurot, millele lisandub käibemaks 95,04 eurot. Seoses sellega tuleb märkida, et tegemist on lühimenetluses lahendatud kriminaalasjaga. „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ (edaspidi: kord) § 6 lg 4 näeb ette, et lihtmenetlustes on tasu suurus ühes kohtuastmes 144 eurot. Tõsi küll, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas, võib kohus vastavalt korra § 2 lg-le 1 advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada tasu piirmäära kuni 500 protsenti. Kaitsja ongi taotlenud tasu suurendamist mahu tõttu 200%, selle kohta aga põhjendusi esitamata. Ringkonnakohus märgib, et kuna korra § 6 lg 4 sätestab tasu piirmäära ning seda ületava tasu määramise taotlus peab olema korra § 2 lg 1 kohaselt põhjendatud, ei anna pelgalt taotluses märgitud ajakulu tasu suurendamiseks alust. 144-eurose piirmäära kehtestamine tähendab, et 144 euro suurust tasu on peetud sõltumata kaitsja tegelikust ajakulust lihtmenetluste puhul piisavaks. Samas on ringkonnakohus seda meelt, et menetluses, kus isikule on esitatud viis eri süüdistust ja osa kuritegude puhul hõlmab süüdistus mitut episoodi, ei ole 144 eurot kohane tasu. Kuna korra § 6 lg 4 kohaselt on tasu suurus 36 eurot poole tunni kohta, vastab 144 eurot vastab kahe töötunni eest makstavale tasule. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks kaitsjale makstava tasu suurendamist, seda aga mitte kaitsja taotletud ulatuses. Arvestades, et õiguslikult ei ole tegemist keeruka kriminaalasjaga, kriminaaltoimik ei ole 23 kuigi mahukas (2 köidet), samuti apellatsiooni mahtu ja seda, et kaitsja ise ei ole ajakulu ja sellest tulenevalt tasu suurendamise taotlust põhjendanud, peab ringkonnakohus põhjendatuks lähtumist kahekordsest tasu piirmäärast. Sellest tulenevalt määrab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 288 eurot, millele lisandub käibemaks 63,36 eurot. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-le 4 vastava otsuse, tühistades osaliselt maakohtu otsuse ja tehes selles osas uue otsuse, jääb riigi õigusabi kulu vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 riigi kanda. Allkirjastatud digitaalselt 24