← Eesti

3-24-1274/6

Obsah (8)§ 37§ 62§ 124§ 152§ 46§ 47§ 120§ 48

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-24-1274 Määruse kuupäev 19. november 2024 Kohtunik Ene Andresen Kohtuasi X-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks

) § 119 lg 1, § 155 lg 5 ja § 204 lg 1). Määrus toimetatakse kaebajale kätte. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tartu Vangla kinnipeetav X esitas
  2. aprillil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille kohaselt leidis ta oma isiklikke asju sorteerides Tartu Vangla
  3. märtsi
  4. a otsuse nr 1- 3-24-1274 13/24/20-
  5. Nimetatud otsusega jättis vangla tema kahjunõude osaliselt läbi vaatamata, sest ta ei esitanud nõuet tähtaegselt. Kaebaja ei nõustu vangla otsusega. Kaebaja esitas
  6. augustil 2023 vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 2-3/1516-1 seoses digiboksi mittevõimaldamisega ja asjaoluga, et seda ei lubatud poest osta. Vangla ei saanud esitatud kahjunõudest aru ja kohus toetas vangla seisukohta haldusasjas nr 3-23-
  7. Nüüd soovib kaebaja esitada uue hüvitamiskaebuse talle alates
  8. märtsist 2019 tekitatud kahju eest hüvitise väljamõistmiseks. Kaebaja selgitab, et televiisor on talle väga oluline asi, kuna see leevendab tema terviseprobleeme. Raadiot ei suuda ta kuulata. Ühises puhkeruumis ei saa ta televiisorit istuvas asendis vaadata ning seal ei saa kanaleid valida. Kuna vangla müüs talle digiboksi pärast haldusasjas nr 3-20-2461 tehtud otsust, annab see talle õiguse esitada kahjunõue alates digiboksi kättesaamisest, s.o alates
  9. a maist. Kaebaja leiab, et tal on aega kahjunõude esitamiseks 10 aastat ning tähtaeg hakkas kulgema
  10. märtsil
  11. Talle tekitatud kannatused ei seisne ainult väärikuse alandamises, vaid ka tervise kahjustamises. Kaebaja proovis probleemi lahendada, kuid nüüd pannakse talle süüks, et ta ei pöördunud varem kohtu poole. Vangla valetab ja moonutab tõde – nt väidab vangla, et digisignaalile üleminek toimus
  12. detsembril 2020, kuid kaebaja teler lülitati palju aega varem välja; samuti valetab vangla kaebaja kambrikaaslase osas. Kaebuses sisalduvad taotlused riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ja riigi õigusabi andmiseks.
  13. Vastusena kohtunõudele edastas Tartu Vangla X-i
  14. jaanuari 2024 kahju hüvitamise taotluse (registreeritud vanglas
  15. jaanuaril 2024 nr-ga 1-13/24/20-1) ning Tartu Vangla
  16. märtsi
  17. a otsuse nr 1-13/24/20-
  18. Kohtueelse menetluse materjalidest nähtub järgnev. 2.
  19. X esitas
  20. jaanuaril 2024 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (reg nr 1-13/24/201), milles heitis vanglale ette, et vangla ei võimaldanud tal alates
  21. aastast digiboksi osta, kuni kohus aitas teda haldusasjas nr 3-20-
  22. Ta oli esitanud
  23. augustil 2023 kahjunõude nr 2-3/1516-1, mis polnud vanglale arusaadav. Ta selgitab nüüd, et sai digiboksi ostmiseks loa alles
  24. aprillil 2021 ja digiboksi kätte mais
  25. Seetõttu pidi ta kannatama, teda koheldi alandavalt ja tema psüühikahäired süvenesid. Ta nõuab 100 eurot iga päeva eest alates digiboksi ostmise esimesest taotlusest ning 500 eurot iga päeva eest, mil ta pidi olema ilma televiisorita, isegi sünnipäeval, jõulude ajal ning aastavahetusel alates
  26. a novembrist. X palus vanglal lisada taotluse juurde tema
  27. augusti
  28. a pöördumise nr 2-3/1516-
  29. 2.
  30. Tartu Vangla jättis
  31. märtsi
  32. a otsusega nr 1-13/24/20-2 X-i
  33. jaanuari
  34. a kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/24/20-1 osaliselt läbi vaatamata ja osaliselt rahuldamata. 2.2.
  35. Vangla jättis kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata ajavahemiku
  36. märts 2019 kuni
  37. jaanuar 2021 osas. Kahju hüvitamise taotluse menetlemise käigus tehti kindlaks, et X esitas esimese taotluse digiboksi soetamiseks Tartu Vanglale
  38. märtsil 2019 (reg nr 6-27/768-5). Taru Vangla selgitas
  39. aprilli
  40. a vastuses nr 6-27/768-6, et digiboksi Tartu Vangla kaupluses ei müüda. Digiboksi sai X endale kambrisse
  41. mail
  42. Taotlejal ei saanud tekkida kahtlusi kahju tekitaja isikus. Kuna ta viibis Tartu Vanglas, pidi talle olema kohe selge, et digiboksi soetamisest keeldumisel oli kahju tekitajaks Tartu Vangla. Ta pidi juba
  43. aasta aprillis tajuma, et Tartu Vangla võib rikkuda tema õigusi. Isegi, kui ta ei mõistnud kahjulikke tagajärgi aprillis 2019, ei saanud kahju äratundmine võtta aega neli aastat. Kuivõrd X nõuab kahju hüvitamist alates
  44. märtsist 2019, mil ta esitas esimese taotluse digiboksi saamiseks, on kahju hüvitamise taotlus ajavahemiku
  45. märts 2019 kuni
  46. jaanuar 2021 osas esitatud riigivastutuse 2 3-24-1274 seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega ületades. Kuna tähtaja ületamiseks ei esine mõjuvaid põhjuseid, ei kuulu tähtaeg ennistamisele. 2.2.
  47. Ajavahemikku
  48. jaanuar kuni
  49. mai 2021 puudutavas osas jättis vangla kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla luges tõendatuks, et ajavahemikus
  50. jaanuar kuni
  51. aprill 2021 oli X-il võimalik vaadata kambrikaaslase telerit. Ajavahemikus
  52. aprill kuni
  53. mai 2021 puudus X-il teleri kasutamise võimalus. Telerit ei olnud võimalik vaadata ka eluosakonnas, sest Tartu Vangla direktori
  54. aprilli
  55. a käskkirja nr 1-1/47 alusel olid eluosakonnad suletud. Siiski ei saanud teleri vaatamise võimaluse puudumine vähem kui kuu aja kestel tuua kaasa selliseid kannatusi, millel oleks inimväärikuse alandamise kvaliteet ja mille eest oleks põhjendatud rahalise hüvitise maksmine. Kinnipeetaval säilis võimalus hoida ennast päevakajaliste uudistega kursis kambri seinal oleva kambriterminali kaudu, kust oli võimalik kuulata nelja erinevat raadiokanalit. Raadio vahendusel oli võimalik kuulata ka erinevaid meelelahutussaateid ja muusikat ning seda terve ööpäeva kestel. Tartu Vangla hinnangul leevendas raadio ööpäevaringne kuulamise võimalus võimalikke ebamugavusi, mida isikliku televiisori vaatamise võimaluse puudumine enesega kaasa võis tuua.
  56. Kaebaja esitas
  57. septembril 2024 taotluse haldusasjade nr 3-24-1274, nr 3-24-2246 ja 3-241807 liitmiseks. KOHTU SEISUKOHT
  58. Kaebaja nõuab kaebuses Tartu Vanglalt hüvitist mittevaralise kahju eest, mille vangla tekitas talle
  59. märtsist 2019 kuni
  60. maini 2021 vangla kauplusest digiboksi soetamise mittevõimaldamisega. Kaebaja väitel tekitas isikliku teleri vaatamise võimaluse puudumine talle suuri kannatusi ning süvendas terviseprobleeme. Kohtule on seega esitatud mittevaralise kahju hüvitamise kaebus (

§ 37lg 2 p 4).

  1. Kohus kontrollib esmalt kaebuse tähtaegsust (I) ning lahendab seejärel kaebaja taotlused (II). I
  2. Kaebaja on
  3. jaanuari
  4. a kahju hüvitamise taotluses ning kaebuses osutanud oma
  5. augusti
  6. a pöördumisele nr 2-3/1516-
  7. Nimetatud pöördumise on kaebaja esitanud haldusasjas nr 3-23-2346 Tartu Ringkonnakohtule
  8. veebruari
  9. a määruskaebuse lisana. Kuna kaebaja on käsitanud
  10. augusti
  11. a pöördumist kahju hüvitamise taotlusena, võtab kohus nimetatud pöördumise asja õigeks lahendamiseks

§ 62lg 2 alusel haldusasja materjalide juurde (registreeritud Tartu Vanglas 23.

augustil 2023 nr-ga 2-3/1516-1; haldusasja nr 3-23-2346 dtl 419–420). Kaebaja on

  1. augusti
  2. a pöördumises nr 2-3/1516-1 kirjeldanud oma korduvaid pöördumisi vangla poole seoses digiboksi soetamise võimaldamisega. Ta on küll märkinud, et on nõus kahjunõuet arutama, kuid pöördumises ei sisaldu kahju hüvitamise taotlust. Seetõttu ei ole alust pidada kaebaja
  3. jaanuaril 2024 esitatud kahju hüvitamise taotlust korduvaks kahju hüvitamise taotluseks. 7.

§ 124

lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse. Kui kaebus on esitatud tähtaega 3 3-24-1274 rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele, lõpetab kohus määrusega asja menetluse (

§ 124lg 2).

Kohus võib kaebetähtajast kinnipidamist kontrollida ka ettevalmistavas menetluses (s.o enne eelmenetlust) ning kaebetähtaja ennistamata jätmise korral võib kohus menetluse lõpetada kaebust menetlusse võtmata (

§ 152lg 3).

8.

§ 46

lg 4 kohaselt võib hüvitamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. Kinnipeetava poolt vangla vastu esitatud kahju hüvitamise nõudele kehtib kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kord (

§ 47lg 1): Vang

S § 1 1 lg 8 näeb ette, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval õigus pöörduda halduskohtu poole tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.

§ 47

lg 2 sätestab, et kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti. Eeltoodust tulenevalt on kaebus tähtaegne juhul, kui kaebaja pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, s.o juhul, kui ta esitas kahju hüvitamise taotluse vanglale tähtaegselt.

  1. Kohtu hinnangul ei esitanud kaebaja kahju hüvitamise taotlust vanglale tähtaegselt. 9.
  2. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb kahju hüvitamise taotlus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema seaduses sätestatud tingimuste täidetuse korral ning üksnes ühel korral. Kaebaja peab talle kahju põhjustanud vangla õigusvastaseks teoks vangla kauplusest digiboksi soetamise mittevõimaldamist. Digiboksi puudumise tõttu ei saanud kaebaja oma kambris telerit vaadata. Seega on vangla tekitanud kaebajale väidetava kahju ühe ja sama teoga (s.o digiboksi soetamise mittevõimaldamisega). Kaebaja taotleb talle alates
  3. märtsist 2019 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Tartu Vangla
  4. märtsi
  5. a otsusest nähtuvalt esitas kaebaja digiboksi soetamise taotluse vanglale esimest korda
  6. märtsil 2019 ning vangla vastas kaebajale
  7. aprilli
  8. a vastuses nr 6-27/768-6, et vangla poes ei müüda digiboksi. Kuna kaebuse aluseks peab olema haldusorgani tegu, ei saanud kaebajal tekkida kaebusega nõutavat kahju enne
  9. a aprilli, kui saabus tema
  10. märtsi
  11. a taotluse lahendamise tähtaeg. Praeguses asjas ei ole võimalik kaebuse aluseks oleva mittevaralise kahju tekkimise täpset aega kindlaks määrata. Küll aga on võimalik välja selgitada, millal kaebaja pidi mittevaralise kahju tekkimisest teada saama. Kaebaja on
  12. jaanuari
  13. a kahju hüvitamise taotluses selgitanud, et vangla takistas tal alates
  14. aastast digiboksi saamast; seetõttu pidi ta kannatama ja pidevalt vanglale kirjutamine ajas teda hulluks.
  15. augusti
  16. a pöördumises nr 2-3/1516-1 on kaebaja märkinud, et vangla lülitas kanalid välja
  17. a novembris enne kaebaja 4 3-24-1274 sünnipäeva ning sünnipäeval telerita olemine viis kaebajat veelgi enam masendusse. Ka asjaolu, et kaebaja taotleb
  18. a novembrile eelnenud perioodi eest hüvitist 100 eurot iga päeva eest ning alates
  19. a novembrist 500 eurot iga telerita oldud päeva eest, osutab sellele, et kaebajal oli alates
  20. a novembrist digiboksi puudumist tunduvalt raskem taluda. Võttes lisaks eeltoodule arvesse ka kaebaja selgitusi, et teler on talle eluliselt tähtis ese – sisuliselt ainus asi, mis aitab tal psüühilisi, hingelisi ja vaimseid vaevusi leevendada –, pidi kaebaja saama mittevaralise kahju tekkimisest teada hiljemalt
  21. a novembris. Kahju tekitaja osas ei saanud kaebajal digiboksi soetamiseks vanglale korduvalt esitatud taotlustest nähtuvalt ebaselgust olla. 9.
  22. Kaebaja seisukoht, et kahju hüvitamise nõude võib esitada 10 aasta jooksul, on ekslik. RVastS § 17 lg-s 3 sätestatust tulenevalt pidi kaebaja esitama kahju hüvitamise nõude kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal ta kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, s.o hiljemalt
  23. a novembris. Kuna kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse vangale
  24. jaanuaril 2024, ei esitanud ta kahju hüvitamise nõuet tähtaegselt ning seetõttu pole ka kaebus

§ 47lg 2 kohaselt tähtaegne.

10. Kui kaebus ei ole esitatud tähtaegselt ning kaebaja ei ole kaebetähtaja ennistamise taotlust esitanud, tuleb kohtul üldjuhul teha kaebajale kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamise ettepanek (

§ 120lg 1 p 3, § 124 lg-d 1 ja 2 ning § 71 lg 1).

Kohus ei pea praeguse juhtumi asjaolude põhjal kaebajale sellise ettepaneku tegemist menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt otstarbekaks (vt nt Tartu Ringkonnakohtu

  1. novembri
  2. a määrus asjas nr 3-22-2185, p 19). Kaebaja
  3. augusti
  4. a pöördumisest nähtuvalt esitas ta nii
  5. a novembris kui ka
  6. aastal vanglale korduvalt digiboksiga seotud taotlusi. Samuti pöördus ta
  7. a detsembris digiboksi ja teleri saamiseks kohtusse (haldusasi nr 3-20-2461). Seega ei saanud kaebajal olla vanglale kahju hüvitamise taotluse tähtaegseks esitamiseks takistust. Kuna kaebusest ja asja materjalidest nähtuvalt ei olnud kaebajal kaebetähtaja ületamiseks mõjuvat põhjust, ei kuulu kaebetähtaeg ennistamisele.
  8. Eeltoodust tulenevalt lõpetab kohus menetluse

§ 46

lg 4, § 47 lg-te 1 ja 2, § 152 lg 1 p 2 ja § 152 lg 3 alusel kaebust menetlusse võtmata. II

  1. Asjas menetluse lõpetamise tõttu puudub vajadus lahendada sisuliselt kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotlust, mistõttu jääb see läbi vaatamata.
  2. Kaebaja on kaebuses soovinud, et halduskohus annaks talle advokaadi. Kohus tõlgendab, et kaebaja taotleb riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p 5). RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lg 1 p 1 järgi ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti ei anta RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist. Kaebaja on korduvalt halduskohtu poole pöördunud ja suutnud enda õigusi kohtumenetluses kaitsta, seega ei ole põhjendatud riigi õigusabi andmine RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt. Kohus ei 5 3-24-1274 pea põhjendatuks kaebajale riigi õigusabi andmist ka RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel, sest kaebus pole tähtaegne. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
  3. Kaebaja esitas taotluse haldusasjade nr 3-24-1274, 3-24-2246 ja 3-24-1807 liitmiseks. Nii haldusasjas nr 3-24-1807 kui ka haldusasjas nr 3-24-2246 esitas kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse seoses
  4. aastal tema kambrist digiboksi äravõtmisega. Seega ei kattu nimetatud kaebuste alus praeguse asja kaebuse alusega. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus haldusasjade liitmise taotluse

§ 48lg 1 alusel rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.