Obsah (9)

§ 113§ 421§ 42§ 402§ 406§ 4062§ 4034§ 403§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Helina Mark Otsuse tegemise aeg ja koht 7. jaanuar 2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-10558 Tsiviilasi TF Bank AB (publ.) Eesti filiaa

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt (5296,68 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni.

1. Jätta menetluskuludest 53% kostja kanda ja 47% hageja kanda.
2. Mõista Y.M-ilt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks välja menetluskulud 507,48 eurot (käibemaksuta). Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud tuleb kanda Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole nr EXXXXXXXX viitenumbriga xxxxxx.
3. Y.M-il tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda TF Bank AB (publ.) Eesti filiaalile viivist

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. 1 Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (hageja) esitas Harju Maakohtule hagi, milles palus Y.Milt (kostja) välja mõista põhivõla 5776,47 eurot, intressi 345,13 eurot, viivised 3820,97 eurot ja edasiulatuva viivise. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt välja menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hageja loobus 10.07.2024 avaldusega hagist osaliselt, s.o põhivõla nõudest 479,79 euro ulatuses, intressinõudest 345,13 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisest 3820,97 eurot ning hagiavalduses nõutud edasiulatuvast viivisest 861,10 euro ulatuses. Kohus võttis 15.11.2024 määrusega vastu hagist osalise loobumise. Hageja nõueteks on pärast hagist osalist loobumist põhivõla nõue 5296,68 eurot ja edasiulatuva viivise nõue

§ 113

lg 1 lause 2 alusel sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuselt kohtuotsuse jõustumisest kuni selle tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt allkirjastasid hageja ja kostja 04.02.2021 võlatunnistuse ja sõlmisid maksekokkuleppe. Kokkuleppe kohaselt kinnitas kostja võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, sh põhivõla summalt arvestatava viivise suurust. Kokkuleppe kohaselt tunnistas kostja, et võlgneb kokkuleppe andmise päeva seisuga hagejale kokku 6647,11 eurot, sh põhivõlg 5776,47 eurot, viivis 475,51 eurot, kahjuhüvitis 50 eurot (sissenõudmiskulud), intress 345,13 eurot. Eelnevale lisandus ühekordne lepingutasu 75 eurot. Maksegraafiku järgi pidi kostja võla tasuma hiljemalt 10.02.

1. Kostja on võla katteks maksnud 140 eurot.
2. Kohus toimetas hagi kostjale KÄPO kaudu isiklikult kätte 18.09.
3. Kostja e-kirjades sisalduvate vastuste kohaselt tasus ta enda teada võla
4. aastal. Hageja kodulehe kohaselt puuduvad kostjal aktiivsed lepingud hagejaga. Ka Creditinfo andmetel puuduvad kostjal maksehäired.
5. Kumbki pooltest 18.12.2024 kohtuistungile ei ilmunud. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6. Kuivõrd hageja on nõustunud kirjaliku menetlusega, ei ole kohtul alust jätta hagi läbi vaatamata (TsMS § 412 lg 1 p 1). Kohus lahendab TsMS § 408 p-st 1 lähtuvalt asja sisuliselt.
7. Hageja nõueteks on pärast hagist osalist loobumist põhivõla nõue 5296,68 eurot ja edasiulatuva viivise nõue

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuselt kohtuotsuse jõustumisest kuni selle tasumiseni.

1. Kohus tuvastas, et 04.12.2019 sõlmisid hageja ja kostja autolaenu lepingu nr 705444257, mille alusel sai kostja laenu 6000 eurot (dtl 73–81; maksekorraldus väljamakse kohta dtl 83). Leping on kostja poolt digitaalselt allkirjastatud. Laenulepingu kohaselt pidi kostja laenusumma tagasi maksma 60 osamaksega vahemikus 10.01.2020–10.12.
2. Kostja 2 maksis tagasi 703,32 eurot. Hageja ja kostja allkirjastasid võlatunnistuse nr 235366 ja maksekokkuleppe (dtl 9–11).
3. Riigikohus on 24.11.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-13098 (p-d 27–29) asunud seisukohale, et kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine (

§ 421

,

§ 42lg 1 ja § 42 lg 3 p 11) ning seda peab kohus ametiülesande korras hindama.

Kui võlausaldaja tugineb oma nõude alusena võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seetõttu ei ole kokkuvõttes vahet, kas (algselt) tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude korral tugineb võlausaldaja oma nõude alusena laenulepingule või võlatunnistusele, mis on sõlmitud laenulepingu asendamiseks. Mõlemal juhul peab kohus kontrollima, kas tarbijakrediidileping ja selles sisalduvad kokkulepped muude kulude, sh intressi kohta kehtivad. 8. Hageja ja kostja vahel 04.12.2019 sõlmitud lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga

§ 402

lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (

§ 406

lg 1) on seadusega kooskõlas.

§ 406

² lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. 9. Kohus tuvastas, et 04.12.2019 seisuga oli eraisikutele antud tarbimislaenude keskmine krediidi kulukuse määr 19,37%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr 58,11%. Praegusel juhul ei ületa laenu krediidi kulukuse määr (21,55%)

§ 4062lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.

10.

§ 4034

lg 1 p 1–2 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:  tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);  tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3  tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);  tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

1. Kohus selgitas 17.10.2023 ja 10.01.2024 kohtunõuetes hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada. 11.
2. Hageja selgitas 07.02.2024 seisukohas, et hageja võttis kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet ning tegi päringu Pensioniregistrisse. Kostja konto väljavõtte ja pensioniregistri päringu alusel sai hageja teada, et kostja keskmine igakuine sissetulek oli 912 eurot. Pärast laenutaotluse heakskiitmist olid hageja arvestuse järgi kostja kohustused 285 eurot kuus. Hageja tegi ka päringu maksehäireregistrisse. Lähtudes maksehäireregistri informatsioonist ei olnud lepingu sõlmimise kuupäeval kostjal ühtegi maksehäiret (dtl 69). 11.
3. Kohus märkis 20.03.2024 kohtunõudes, et hageja esitatud andmete ja tõendite, sh kostja pangaväljavõttest nähtuvate andmete alusel ei ole kohus veendunud, et krediidiandja on 4 vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Kohus andis hagejale tähtaja selgitada tema kasutatud krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodikat ning seda, kuidas ta selgitas välja kostja sissetulekud ja kohustused, ning täpsustada haginõuet ja esitada kohtule teave krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas

§ 4034lg-s 7 sätestatuga.

Hageja ei esitanud täiendavaid tõendeid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kostjale laenu andmisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 12. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse

§ 4034

lg 7 kohaselt tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. 04.12.2019 lepingus sisaldunud intressimäära kokkulepe on seega tulenevalt

§ 4034 lg-st 7 tühine.

Seoses sellega on

§ 421

alusel tühine ka võlatunnistus nr 235366 ja sellega koos sõlmitud maksekokkulepe. 12.1. Hageja esitas 23.04.2024 kohtule ümberarvestuse ja 10.07.2024 avalduse hagist osaliseks loobumiseks. Hageja nõueteks on pärast hagist osalist loobumist põhivõla nõue 5296,68 eurot ja edasiulatuva viivise nõue

§ 113

lg 1 lause 2 alusel sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuselt kohtuotsuse jõustumisest kuni selle tasumiseni. 13. Vastavalt 04.12.2019 lepingu maksegraafikule (dtl 79) oli viimase osamakse tasumise tähtpäev 10.12.2024, st kostjal oli kohustus kogu laenusumma tagastada hiljemalt 10.12.2024.

§ 108

lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja sai laenu 6000 eurot ning maksis tagasi 703,32 eurot. Seega tuleb hageja põhinõue 5296,68 eurot (6000–703,32) rahuldada. 14.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja nõuab edasiulatuvat viivist

§ 113

lg 1 lause 2 alusel sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuselt kohtuotsuse jõustumisest kuni võlgnevuse tasumiseni. Kohus rahuldab selle nõude ja mõistab kostjalt välja viivise

§ 113

lg 1 lauses 2 sätestatud määras sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuselt 5296,68 eurot kohtuotsuse jõustumisest kuni võlgnevuse tasumiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. TsMS § 168 lg 4 sätestab, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. 15.11.2024 määrusega võttis kohus vastu hagist osalise loobumise. Kohus märkis nimetatud määruses, et menetluskulude jaotus määratakse lõpplahendis. Hageja on loobunud hagist ligikaudu 47% ulatuses ja seega rahuldab kohus esialgselt esitatud hagi ligikaudu 53% ulatuses (9942,57–4645,89=5296,68; (5296,68×100%)÷9942,57=53,27%≈53%; 100%– 53%=47%). Seega jäävad menetluskulud 53% ulatuses kostja kanda ning 47% ulatuses hageja kanda.
2. TsMS § 174 lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
3. Hageja 25.07.2023 menetluskulude nimekirja (dtl 13) kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 840 eurot ja õigusabikulu 507 eurot. Kostja ei ole kohtule oma menetluskulude nimekirja esitanud. 5 17.
4. Seoses hagist osalise loobumisega tagastas kohus hagejale TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel poole loobutud osale vastavast riigilõivust, s.o 122,50 eurot. Ülejäänud osas on riigilõiv 717,50 eurot (840–122,50) põhjendatud ja vajalik menetluskulu. 17.
5. Hageja lepingulise esindaja kulu hagimenetluses on 507 eurot (3 tundi tunnitasuga 169 eurot). Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline esindaja, magistrikraadiga õigusteadmistega isik. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on kohtupraktikas peetud 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks (TlnRnKo 28.09.2023, nr 2-22-15592, p 60). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 13.11.2013, 3-2-1-115-13, p 25). Kohus leiab, et hageja esindaja märgitud teenustasu 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades praeguse tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud tunnitasu suurus kohtu hinnangul ülepaisutatud. Kohus on seisukohal, et kostja esindaja tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Tegemist on hageja põhitegevuse standardse vaidlusega. Lähtudes mh mõistlikest turuhindadest ja kohtupraktikast, on põhjendatud tunnitasumäär kohtu hinnangul 120 eurot. Praegusel juhul on tegemist keskmise keerukusega varalise õigusvaidlusega. Hageja lepingulise esindaja töö sisaldas hagi esitamiseks alusdokumentide kogumist ja analüüsimist, hagiavalduse koostamist, menetluskulude nimekirja koostamist. Kostja menetluses ei osalenud. Kohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu hagimenetluses osalemisel 2 tundi, mis vastab ka menetluses esitatud dokumentide ja nende lisade mahu hulgale. Arvestades lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda, on hageja põhjendatud õigusabikulu kokku 240 eurot (2 tundi × 120 eurot). 17.
6. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja põhjendatud menetluskulude suuruseks 957,50 eurot (717,50+240). Kuivõrd hageja menetluskuludest jääb kostja kanda 53%, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 507,48 eurot (957,50×0,53).
7. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hageja on kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 19. Tulenevalt Ts

MS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Helina Mark kohtunik 6