Isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisu objektiivsest küljest, seejärel kontrollida subjektiivset koosseisu, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid. Vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku §61 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See eeldab kohtu poolt kõikide tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolude korral otsustamist ja põhjendamist, millistele tõenditele kohus tugineb ja millised jätab tõendite kogumist välja. Hinnates kõiki maakohtule käesolevas väärteoasjas esitatud tõendeid kogumis leiab maakohus, et väärteoprotokollis kirjeldatud tegu Liiklusseaduse §201 lg.2 järgi on toime pandud ja väärtegu on õigesti kvalifitseeritud. Seega on nimetatud süüteokoosseisu objektiivne külg realiseeritud.
Maakohus leiab, et menetlusalune isik pani väärteoprotokollis nimetatud väärteo toime otsese tahtlusega.
lg.3 paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Asudes mootorsõidukit juhtima ilma vastava kategooria juhtimisõiguseta, pidi menetlusalune ilmselgelt aru saama, et tegemist on Liiklusseaduse nõuete rikkumistega. Eeltoodu alusel on realiseeritud ka toimepandud väärteo subjektiivne külg. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid maakohus käesolevas väärteoasjas ei tuvastanud. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui Väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti ja arvestades väärteomenetluse erisusi.
Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse 5 kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. edaspidi Karistuse mõistmisel tuleb liigi ja määra ko haldamisel arvestada nii üld - kui eripreventiivseid eesmärke ning kõigepealt tuleb hinnata ja analüüsida toimepandud tegu, selle tehiolusid ja raskust ning seejärel teo toimepannud isikut. Liiklusseaduse §201 lg.2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. Hinnates menetlusaluse isiku poolt toimepandud väärtegu leiab maakohus, et menetlusaluse isiku süü on suur. Tegemist on ühe raskema liiklusalase väärteoga, mis kokkuvõtteks vääriks karistust üle sanktsiooni keskmise määra. Maakohus arvestab siinjuures järgnevat. Juhtimisõigus oli menetlusaluselt isikult ära võetud Viru Maakohtu 19.02.2023 otsusega. Sellele otsusele esitas menetlusalune isik apellatsioonkaebuse. Maakohus ei nõustu kuidagi kaitsja seisukohaga, et selle apellatsioonkaebuse esitamisega halvendas menetlusalune isik enda olukorda ja juhib kaitsja tähelepanu sellele, et sellise otsustuse tegemine on iga isiku õigus ning iga l isikul on õigus tema kohta tehtud otsust vaidlustada. Seega pidi menetlusalune isik teadma ja teadvustama endale need tagajärjed, mis saabuvad/võivad saabuda seoses apellatsioonkaebuse esitamisega. Viru Maakohtu 19.02.2023 otsuse resolutsioonis (neljas lause) on sõnaselgelt kirjas, et menetlusalune isik on kohustatud oma juhiloa loovutama Transpordiametile 5 tööpäeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Maakohtu otsus jõustus vastavalt Tartu Ringkonnakohtu 05.05.2023 jõustumismärkele 06.06.2023. Seega tuli menetlusalusel isikul järgida kohtuotsuses märgitud tähtaegu ning tema seletused selle kohta, et ta alustas juhtimisõiguse äravõtmise tähtaja arvestamist alates 19.02.2023, ei ole asjakohased ega vasta seadusele. Isegi juhul, kui arvestada juhtimisõiguse äravõtmise tähtaega selliselt, nagu väidetavalt tegi menetlusalune isik, s.t. alates 19.02.2023, ei olnud uue väärteo toimepanemise ajaks 01.08.2023 veel 6 kuud möödunud. Maakohtu hinnangul on õige kohtualluvusse saatmise määruses märgitu, et menetlusalune isik suhtub ükskõikselt ja hoolimatult varem määratud/mõistetud karistustesse. Seda kinnitab ka Tartu Ringkonnakohtu 05.05.2023 otsuse kokkuvõte apellatsioonkaebuse sisu osas (p.3), mille kohaselt kinnitab menetlusalune isik, et juhtimisõiguse äravõtmine teda ei peata ja ta hakkab sõitma ka ilma juhtimisõiguseta. Samuti kinnitab seda menetlusaluse isiku seletus maakohtu istungil, et juhtimisõiguse mitteomamisest sai ta teada 1 – 2 päeva enne 01.08.2023, seega teadis ta selgelt, et 01.08.2023 mootorsõidukit juhtima asudes puudus tal selleks õigus. Kõiki neid ülaltoodud asjaolusid arvestab maakohus menetlusaluse isiku süü suuruse hindamisel. Samas arvestab maakohus ka seda, et maakohtu istungil avaldas menetlusalune isik kahetsust ja on oma väärtegu tunnistanud. Nimetatud kaks asjaolu võimaldavad vähendad a karistuse määra alla sanktsiooni keskmise määra. 6 Käesolevas väärteoasja on kohtuvälise menetleja esindaja taotlenud menetlusalusele isikule karistuseks aresti 9 päeva, arvestades sinna hulka 1 kinnipidamise päeva.
Seega on kohtuvälise menetleja esindaja käesolevas väärteoasjas taotlenud aresti mõistmist suuresti alla sanktsiooni keskmise määra. Käesoleva asja materja lides asuvast Karistusregistri väljavõttest nähtub, et M.Y-l on 5 kehtivat väärteokaristust, neist 4 on liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Maakohus arvestab neist kolme viimast otsust ning jätab arvestamata Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse 07.09.2019 otsuse (jõustunud 04.10.2017) ja Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullitalituse patrulligrupp IV 15.09.2019 otsuse (jõustunud 01.10.2019), tõlgendades neid vaatamata rahatrahvide tasumise info puudumisele menetlusaluse isiku kasuks. Nelja väärteo eest on karistuseks määratud rahatrahvid, mille täitmise kohta info puudub. Menetlusalune isik tunnistas ise maakohtu istungil, et kõik rahatrahvid on tal tasumata, kuid ta kavatseb need ära tasuda, samas selgitamata, millistest vahenditest. Maakohtu istungil kinnitas menetlusalune isik, et ta ei tööta ja seega regulaarset legaalset sissetulekut ei oma. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja taotluses märgituga ja leiab samuti, et käesolevas väärteoasjas on põhjendatud aresti kohaldamine. Menetlusalust isikut on varem karistatud rahatrahvidega, kuid sellegipoolest jä tkas ta väärtegude toimepanemist. Lisaks sellele ei suutnud ka eelmise väärteo toimepanemise eest karistuseks mõistetud arest koos lisakaristusega mõjutada menetlusalust isikut käituma seaduskuulekalt ja mitte toime panema uut süütegu. Karistusregistri väljavõtte andmetele viitas maakohus juba käesolevas kohtuotsuses eespool. Maakohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles osas, et menetlusaluse isiku varasem käitumine annab alust arvata, et karistuseks taaskord rahatrahvi määramine ei ole enam piisav meede, vältimaks uute süütegude toimepanemist tema poolt. Rahatrahvi näol on antud menetlusaluse isiku puhul tegemist karistusega, mis ei avalda talle mingit karistuslikku ega eripreventiivset mõju. Arvestades eelnevat leiab maakohus, et Karistusseadustiku §56 ettenähtud eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest – on võimalik saavutada vaid aresti kohaldamisega. Antud juhul vastab karistusliigina arest menetlusaluse isiku poolt toimepandud väärteole. Rahatrahvi mõistmine karistusliigina ei ole ilmselgelt kooskõlas ja vastavuses toimepanduga. Mootorsõiduki juhtimine ilma vastava kategoora juhtimisõiguseta on alati tahtlik tegu, mille puhul on igal juhul tegemist ohuga nii enda kui teiste elule, tervisele ja varale. Mootorsõiduki juhtimine olukorras, kus juhtimisõigus on ära võetud lisakaristusena, on igati taunitav, lubamatu ja ohtlik. Nagu maakohus juba eespool märkis, on igal juhul tegemist otsese tahtlusega toime pandud väärteoga. Kohtupraktika kohaselt mõistetakse karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude ilmnemisel määratakse karistus siis kas alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra või siis keskmist määra ületavana. Käesolevas väärteoasjas on aresti keskmine määr 15 päeva. Maakohus kohtuvälise menetleja poolt pakutud karistuse suurusega 9 päeva ei nõustu. 7 Maakohus arvestab siinkohal lisaks süü tunnistamisele ja kahetsusele ka käesolevas kohtuotsuses eespool viidatud asjaoludele süü suuruse osas ning samuti juba viidatud Karistusregistri väljavõttele. Iga järgnev karistus peab olema suurem ja rangem eelnevast. Karistus peab olema selline, mis ei ole mugav ning mis piirab menetlusaluse isiku igapäevast elu ja tegevust. Kergema karistusliigi ammendumisel tuleb kohaldada raskemat karistusliiki. Käesolevas väärteoasjas ei tohi tähelepanuta jätta asjaolu, et isikut on varem süüteo eest karistatud arestiga. Karistuse mõistmise loogika kohaselt peaksid karistused minema ikka järjest rangemaks ja seda põhjusel, et eelnevad karistused ei ole olnud järelikult piisavad, mõjutamaks isikut edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Kohus ei saa nõustuda sellise karistuspraktikaga, kus isikut, kes paneb järjepidevalt toime süütegusid, sealjuures otsese tahtlusega, koheldakse iga korraga leebemalt või ei ole temale kohaldatav karistus oluliselt rangem. Selline karistusõiguslik kohtlemine tekitab pigem isikus karistamatusetunde, kui tahtmise edaspidi süütegude toimepanemisest loobuda. Eeltoodu alusel on menetlusalusele isikule põhjendatud mõista karistuseks arest 12 päeva. Kaitsja taotlust mõista menetlusalusele isikule karistuseks 3 päeva aresti ei pea maakohus millegagi põhjendatuks,
lg.2 arvatakse kinnipidamine väärteomenetluses karistusaja hulka ning kahekümne neljale tunnile kinnipidamisele vastab üks päev aresti. Isiku kinnipidamise 01.08.2023 protokolli kohaselt peeti menetlusalune isik kinni 01.08.2023 kell 21.58 ja vabastati 03.08.2023 kell 16.32. Eeltoodu alusel on õige kohtuvälise menetleja seisukoht selles osas, et karistuse hulka tuleb arvestada 1 kinnipidamise päev. Kaitsja seisukoht selles osas, et arvestamisele kuuluvad 3 kinnipidamise päeva, ei ole seadusekohane (vt. ka Riigikohtu 11.03.2013 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-22-13). Eeltoodu alusel kuulub menetlusalusel isikul kandmisele 11 päeva aresti. Maakohus määrab, et aresti peab menetlusalune isik kandma asuma 30 päeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Vastavalt VTMS §205 lg.4 kui menetlusalune isik ei ilmu määratud ajaks aresti kandmisele arestimajja või vanglasse, teatab arestimaja või vangla sellest aresti täitmisele pööranud kohtule ning sel juhul teeb maakohtunik määruse menetlusaluse isiku sundtoomise kohta. Maakohtu istungil taotles menetlusalune isik aresti asendamist üldkasuliku tööga. Maakohus seda võimalikuks ei pea. Nimelt kinnitas menetlusalune isik maakohtu istungil, et ta kavatseb edaspidi tööle asuda autojuhina, kuna mingit füüsilist tööd tema tervis teha ei võimalda. Kohtuvälise menetleja esindaja küsimusele üldkasuliku töö tegemise võimalikkuse kohta vastas menetlusalune isik, et eks ta peab selle ära kannatama. Eeltoodu alusel ei pea maakohus kuidagi võimalikuks panna menetlusalust isikut kuidagi kannatama või halvendama tema niigi halba tervislikku seisundit. Vastavalt menetlusaluse isiku taotlusele osales maakohtu istungil kaitsja vandeadvokaadi abi Merike Allikmäe, kelle taotluse kohaselt kulus õigusabi osutamiseks kokku 112,80 € (s.h. materjaliga tutvumine 36 €, nõustamine 16 €, kohtuistungil osalemine 42 € ning käibemaks 18,80 €). Maakohus peab seda taotlust põhjendatuks ja mõistab selle summa riigituludest kaitsja kasuks välja. 8 Seoses kohtuvälise menetleja aresti mõistmise taotluse rahuldamisega ning VTMS §20, §22 ja KrMS §175 lg.1 p.4 alusel mõistab maakohus kaitse teostamisega väärteomenetluses seotud kulud välja menetlusaluselt isikult. (allkirjastatud digitaalselt) Anne PALMISTE kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.