3-24-1471/5

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-24-1471 Määruse kuupäev

1. oktoober 2024 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi X.X.-i (X.X.) kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses pikaajaliste kokkusaamistega RESOLUTSIOON
2. Tagastada X.X.-i kaebus.
3. Jätta X.X.-i taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lõige 4, § 204 lõige 1). Muud selgitused Määrus toimetatakse kaebajale kätte. ASJAOLUD
4. Tartu Vanglas kinni peetav isik X.X. (edaspidi ka kaebaja) esitas
5. mail 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kaebaja viitab Tartu Vangla
6. mai
7. a otsusele nr 1-13/24/171-2, millega jäeti rahuldamata tema vanglale esitatud pikaajaliste kokkusaamiste tingimusi ja korraldust puudutavad kahju hüvitamise taotlused. Kaebaja arvates tuleb tema kahjunõue rahuldada ning hüvitada talle mittevaraline kahju. Kaebaja peab õigusvastaseks seda, et vangla ei võimaldanud talle
8. veebruari
9. a otsusega nr 6-23/24/272-2 abikaasaga tavapärasest pikemat, s.o 2 ööpäeva pikkust pikaajalist kokkusaamist, arvestades seda, et kaebajale on seda võimaldatud alates
10. juunist
11. Üks ööpäev kestvat pikaajalist kokkusaamist ei pea kaebaja peresuhete säilitamiseks piisavaks. See on kaebaja arvates ebapiisav ka isikutele, kelle pere käib kokkusaamistel Eestist. Kaebaja märgib, et tema abikaasa tuleb kokkusaamistele Soomest. Kaebaja arvates on praegune kokkusaamiste korraldus vanglas õigusvastane. Kaebaja abikaasa on pidanud vanglale esitama enda eraelu puudutavaid dokumente töökoha, elukoha ning Eesti ja Soome vahel liikumise osas (sh töölepingu), kuid vangla ikkagi keelab abikaasaga inimväärselt kohtumast. Kaebaja leiab, et sellega rikutakse tema õigust era- ja perekonnaelu kaitsele. Kaebaja sõnul väitis vanglaametnik E. Tarkus
12. veebruari
13. a vestluse käigus, et temal on info, et kaebaja abikaasa on vahetanud töökohta, kuid tegelikult see nii ei ole. Vangla ei ole esitanud ühtegi tõendit oma hangitud info kohta ja selle kohta, kuidas vangla üldse kaebaja abikaasa kohta infot hangib ning millise seaduse alusel. Selline pikaajaliste kokkusaamiste kord sekkub kaebaja era- ja perekonnaellu ebaproportsionaalselt 3-24-1471 ning on vastuolus põhiseaduse §-dega 10, 11, 26 ja 27, konventsiooni artiklites 3 ja 8 sätestatuga. Kaebaja arvates tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks VSKE ja VangS pikaajaliste kokkusaamiste imperatiivne korraldus, millel puuduvad diskretsiooni piirid ja vanglale on võimaldatud lõputu kaalutlusõigus. Lisaks märgib kaebaja, et Tartu Vangla keelas talle ära
14. veebruaril 2024 lisahelistamise, mis oli kaebajale määratud tähtajatult. Kaebaja leiab, et talle on tekitatud mittevaraline kahju 2000 eurot ja iga edasise lisakokkusaamise keelu eest nõuab ta lisaks 100 eurot. Kaebaja esitas kaebuses ka menetlusabi taotluse tema vabastamiseks riigilõivu tasumisest.
15. Tartu Vangla esitas
16. juulil 2024 vastusena kohtunõudele kaebaja
17. veebruaril 2024 vanglale esitatud kahjunõude, kaebaja
18. veebruari
19. a taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks ja Tartu Vangla
20. mai
21. a otsuse nr 1-13/24/171-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluste rahuldamata jätmise kohta. KOHTU SEISUKOHT
22. HKMS § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohtule esitatud kaebust arvestades mõistab kohus, et kaebaja taotleb praeguse kaebusega Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist seonduvalt pikaajaliste kokkusaamiste korralduse, sageduse ja kestusega. Täpsemalt peab kaebaja õigusvastaseks seda, et vangla võimaldab talle väidetavalt alates
23. veebruarist 2024 üksnes ühe ööpäeva kestvaid pikaajalisi kokkusaamisi. Kaebaja arvates tuleks muuta kättesaadavaks pikaajalised kokkusaamised, mis kestavad kaks kuni kolm ööpäeva, need kokkusaamised peaksid toimuma kord kuus ning samuti teeb kaebaja etteheiteid kokkusaamise taotlemise protsessi osas (sh pikema pikaajalise kokkusaamise vajaduse tõendamine). Kaebaja taotleb talle tekitatud mittevaralise kahju 2000 eurot hüvitamist ning iga järgneva tavapärasest pikema pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamise eest 100 eurot. Kohus täpsustab, et loeb kaebuses viidatud muu vangla tegevuse (sh nt
24. veebruaril 2024 lisahelistamise mittevõimaldamine) olukorra kirjelduseks, kuivõrd sellega seonduvalt kaebaja kohtule nõudeid esitanud ei ole. Kaebaja poolt kaebuses Tartu Vangla vastu esitatud kahjunõue seondub pikaajaliste kokkusaamistega.
25. HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 kohaselt võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu hinnangul on eelnimetatud sättes toodud eeldused praegusel juhul täidetud: kaebaja õigusi ei ole intensiivselt riivatud ja ei ole tõenäoline, et kohus kaebuse rahuldaks ja kaebaja kasuks kahjuhüvitise välja mõistaks.
26. Justiitsministri
27. novembri
28. a määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSkE) § 45 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Vangistusseaduse (VangS) § 25 lõige 2 sätestab: „Pikaajaline kokkusaamine on üks ööpäev kestev kooselamine vangla selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta. Põhjendatud juhtudel võib vanglateenistuse ametnik kinnipeetava pikaajalise kokkusaamise taotluse lahendamisel pikendada pikaajalist kokkusaamist kuni kolme ööpäevani, kui see on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega ning kinnipeetava käitumine on karistuse kandmise ajal olnud hea.“ Tartu Vangla kodukorra punkti 12.3.2 kohaselt saab kinnipeetav pikaajalise kokkusaamise taotlusi vanglale esitada kokkusaamisele üle-eelneva kuu
29. kuupäevast kuni
30. kuupäevani. VSkE 2 3-24-1471 §-st 45 ja VangS § 25 lõikest 2 tulenevalt on vanglal kohustus võimaldada kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul ning üldreeglina on kinnipeetaval õigus saada pikaajalist kokkusaamist üheks ööpäevaks. Kuni kolm päeva kestev kokkusaamine on erand. Seejuures iga vastava taotluse puhul tuleb vanglal kontrollida, kas taotluse lahendamise seisuga on VangS § 25 lõike 2 teises lauses nimetatud tingimused täidetud.
31. Tartu Vangla
32. mai
33. a otsuse nr 1-13/24/171-2 kohaselt on vangla alates
34. juunist 2023 võimaldanud X.X.-ile kahe ööpäeva pikkuseid pikaajalisi kokkusaamisi peaaegu iga kuu, sest kaebaja abikaasa esitas vanglale Soome-Eesti laevapileti ja Soome töölepingu. Kaks ööpäeva kestvad pikaajalised kokkusaamised toimusid järgmistel kuupäevadel:
35. juuni 2023 kuni
36. juuni 2023 (A. Antonov);
37. juuli 2023 kuni
38. juuli 2023 (A. X.X. (endise nimega Antonov));
39. august 2023 kuni
40. august 2023 (A. X.X.);
41. september 2023 kuni
42. september 2023 (A. X.X., A. Laanemets (viibis kokkusaamisel kuni
43. september 2023 kella 16:00-ni));
44. oktoober 2023 kuni
45. oktoober 2023 (A. X.X.);
46. november 2023 kuni
47. november 2023 (A. X.X.);
48. jaanuar 2024 kuni
49. jaanuar 2024 (A. X.X.);
50. veebruar 2024 kuni
51. veebruar 2024 (A. X.X.). Vangla poolt kahju hüvitamise taotluse lahendamise hetkeks ei olnud kaebajal rohkem pikaajalisi kokkusaamisi toimunud. Tartu Vangla dokumendihaldussüsteemi andmete kohaselt esitas X.X.
52. jaanuaril 2024 vanglale taotluse nr 6-23/24/107-1, milles taotles pikaajalist kokkusaamist
53. märtsist 2024 kuni
54. märtsini
55. Dokumendihaldussüsteemis oleva kooskõlastusmärke kohaselt soovitud päevadeks kokkusaamiste tuba saadaval ei olnud. Kaebajale broneeriti uus kokkusaamise aeg
56. märtsiks
57. Vanglas registreeriti
58. veebruaril 2024 X.X.-i taotlus nr 6-23/24/272-1, milles ta soovis saada pikaajalist kokkusaamist
59. aprillist 2024 kuni
60. aprillini
61. Kaebaja lisati vastavalt taotlusele pikaajaliste kokkusaamiste graafikusse
62. veebruaril
63. X.X. tühistas oma
64. märtsi
65. a taotlusega nr 6-24/24/1176 pikaajalised kokkusaamised, mis pidid toimuma märtsis ja aprillis
67. Vangla pöördus
68. mail 2024 kahju hüvitamise taotluse menetlemise raames X.X.-i inspektor-kontaktisiku L. Kuuse poole saamaks teada, millal teavitati X.X.-i sellest, et talle enam 48-tunniseid pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldata. Inspektor-kontaktisik vastas oma
69. mai
70. a e-kirjas, et ilmselt toimus sel teemal kaebajaga vestlus pärast viimast pikaajalist kokkusaamist veebruarikuus. Täpset kuupäeva ametnik välja tuua ei osanud. Võttes arvesse seda, et veel
71. veebruaril 2024 (reedel) lisati X.X. pikaajaliste kokkusaamiste graafikusse 48 tundi kestva kokkusaamise toimumiseks, sai vestlus kaebajaga toimuda kõige varem
72. veebruaril 2024 (esmaspäeval). Inspektor-kontaktisik L. Kuusk selgitas oma
73. märtsi
74. a seisukohas, et vangla ei lubanud X.X.-ile 48-tunniseid pikaajalisi kokkusaamisi enam seetõttu, et vanglale sai teatavaks asjaolu, et kaebaja abikaasa A. X.X. töötab alates
75. jaanuarist 2024 Eestis ning algne põhjus, miks X.X.-ile 48 tundi kestvaid kokkusaamisi võimaldati, oli ära langenud. Nimelt võimaldas vangla 48-tunniseid pikaajalisi kokkusaamisi just seetõttu, et kaebaja abikaasa töötas väidetavalt Soomes ja Eestisse reisimine oli aja- ning ressursimahukas. Võttes arvesse seda, et töötamise registri andmete kohaselt kaebaja abikaasa Soomes enam ei töötanud, ei olnud ka rohkem põhjust võimaldada kaebajale 48-tunniseid pikaajalisi kokkusaamisi. Tartu Vangla selgitas täiendavalt, et VangS § 25 lõike 2 kohaselt on vanglal põhjendatud juhtudel võimalik pikaajalise kokkusaamise kestust pikendada, kuid seejuures tuleb arvestada ka sättes nimetatud teiste kumulatiivsete tingimustega. Nimelt peab lisaks põhjendatud juhu kriteeriumi täidetusele kokkusaamise kestuse pikendamine olema kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega ning kinnipeetava käitumine peab karistuse kandmise ajal olema olnud hea. X.X.-i suhtes kohaldati
76. veebruari
77. a käskkirja nr 224/1-2/63 alusel täiendavate julgeolekuabinõudena vanglasisese liikumis- ja 3 3-24-1471 suhtlemisvabaduse piiramist, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ning kehakultuuriga tegelemise keelamist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati
78. märtsi
79. a käskkirja nr 2-24/1-2/131 alusel. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tingis asjaolu, et kaebaja lõhkus oma elukambri ust ning ähvardas hakata uputama ja edasi lõhkuma, kui ta oma tahtmist ei saa. Selliselt käituva kinnipeetava puhul ei saa vangla arvates jaatada VangS § 25 lõikes 2 sätestatud kõigi tingimuste täidetust selleks, et pikendada tema pikaajaliste kokkusaamiste kestust 48 tunnini. Kohus nõustub selle vangla seisukohaga.
80. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et kaebajale ei oleks üldse pikaajalisi kokkusaamisi võimaldatud, vaid kaebaja heidab vanglale ette ennekõike seda, et talle ei võimaldata väidetavalt enam alates
81. veebruarist 2024 igakuiseid tavapärasest pikemaid, s.o kaks kuni kolm ööpäeva kestvaid kokkusaamisi. Samas ei nähtu kohtule praeguse asja materjalidest üldse ühtegi konkreetset vangla keelduvat otsust, kus kaebaja vanglale esitatud pikaajalise kokkusaamise taotlus oleks vangla poolt jäetud rahuldamata. Tartu Vangla
82. juulil 2024 kohtule esitatud vastuse kohaselt ei ole kaebajale koostatud
83. veebruaril 2024 otsust nr 6-23/24/272-
84. Ka kaebaja ise ei ole seda väidetavat otsust kohtule esitanud. Sellises olukorras ei saa kohtu hinnangul rääkida vangla õigusvastasest tegevusest ja kaebaja õiguste intensiivsest riivest, mis tingiks kaebajale kahjuhüvitise väljamõistmise.
85. Kohus ei näe ka pikaajaliste kokkusaamiste regulatsioonis (sh taotlemise korralduses) vastuolu Eesti Vabariigi põhiseaduse või Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (EIÕK). Eesti siseriiklik regulatsioon, mis võimaldab kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi, tagab kinnipeetavale juba iseenesest laiema õiguste kaitse, kui seda näeb ette Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika. Nimelt on EIK asunud seisukohale, et EIÕK artiklit 8 ehk isiku õigust era- ja perekonnaelule ei rikuta, kui kinnipeetavale ei võimaldata või riigi õigusaktid ei näe ette pikaajalisi kokkusaamisi lähedastega ega intiimsuhteid abikaasaga (EIK
86. aprilli
87. a otsus asjas Aliev vs. Ukraina, nr 41220/98). Kohus ei pea ülemäära koormavaks või põhiõigusi riivavaks ka seda, kui pikaajalise kokkusaamise taotlejal tuleb tõendada neid asjaolusid, mis annavad vanglale aluse pikendada pikaajalist kokkusaamist kuni kolme ööpäevani. Ka puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda regulaarselt tavapärasest pikemate kokkusaamiste tagamist. Kohus märgib, et kaebajal ei ole keelatud ka edaspidi tavapärasest pikemaid pikaajalisi kokkusaamisi taotleda ning kui taotluse lahendamise seisuga on VangS § 25 lõike 2 teises lauses nimetatud tingimused täidetud, siis ei pruugi vangla kokkusaamise lubamisest üldse keelduda. Kui vangla siiski jätab kokkusaamise taotluse rahuldamata, siis on kaebajal võimalik see konkreetne keelduv otsus esmalt vaidemenetluses ning seejärel vajadusel halduskohtus vaidlustada.
88. Kaebajal tuleb siiski arvestada sellega, et vangistust kandva isiku vabadus on allutatud vangistusseaduse ja selle alusel vastu võetud õigusaktidega kehtestatud piirangutele ning isiku õiguste ja vabaduste maht ei saa olla samane vabaduses viibivate isikute omadega. Pikaajalise kokkusaamise võimaldamine kahe kuni kolme ööpäeva asemel üheks ööpäevaks ei põhjusta kohtu hinnangul kinnipeetavale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas viibimisega. Pikaajaline kokkusaamine ei ole ainsaks võimaluseks oma lähedastega suhtlemisel või suhete hoidmisel, vaid selle kõrval annab vangistusseadus selleks kinnipeetavale mitmeid erinevaid võimalusi – kirja kirjutamine, helistamine ning lühiajalised kokkusaamised. Olukorras, kus kokkusaamiste minimaalne kestus, sagedus ja korraldus on reguleeritud õigustloovate aktidega, kohus ei näe vastavas regulatsioonis vastuolu põhiseaduse või EIÕK normidega ning kaebajale on vangla poolt võimaldatud pikaajalisi kokkusaamisi minimaalsest mahust tunduvalt suuremas ulatuses, ei saa vanglale ette heidetav tegevus olla õigusvastane ega kaebaja õigusi intensiivselt riivata. 4 3-24-1471
89. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kuivõrd kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne ning kaebaja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmine oleks ebatõenäoline, siis tuleb kaebus selle esitajale HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel tagastada.
90. Kuna kohus tagastab kaebuse, puudub vajadus kaebaja menetlusabi taotluse sisuliseks lahendamiseks ja kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) 5