Obsah (14)

§ 52§ 416§ 164§ 403§ 4034§ 1028§ 113§ 1§ 402§ 4062§ 406§ 411§ 1132§ 167

2-24-101860 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Viru Maakohus Tamara Šabarova 3. jaanuar 2025, Narva 2-24-101860 OK Incure OÜ hagi

§ 52lg 1 p 1, 3 ja 4 alusel lugeda sidevahendi abil sõlmitud lepinguks.

5. Kuna kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust, ei tasunud kokkuleppelisi osamakseid, jäädes täielikult viivitusse vähemalt kolme järjestikuse 10.08.2023, 10.09.2023 ja 10.10.2023 osamakse tasumisega, andis krediidiandja kostjale 10.10.2023 teatisega võimaluse täiendava tähtaja jooksul võlgnevuse likvideerimiseks või võla tasumise osas kokkuleppe saavutamiseks ühenduse võtmiseks. Kuna kostja võlgnevust hiljemalt 24.10.2023 ei likvideerinud, olles täielikult viivituses vähemalt kolme järjestikuse osamakse tasumisega, oli krediidiandajal lepingu üldtingimuste punktist 17.1 tulenevalt õigus leping üles öelda, mida krediidiandaja ka kooskõlas

§ 416tegi, lugedes lepingu ülesöelduks 25.10.2023 seisuga.

Krediidiandaja loovutas tulenevalt

§ 164

tema ja kostja vahel sõlmitud lepingust tuleneva nõude OK Incure OÜ-le, edastades kostjale 26.10.2023 kliendikeskkonna kaudu kostja poolt lepingu sõlmimisel deklareeritud e-posti aadressile XXX teatise nõude loovutamise kohta.

1. Hageja palub kohtul mõista kostjalt hageja kasuks välja lepingust 2102286647 tulenev põhivõlgnevus 1871,13 eurot, intress 168,58 eurot, viivis 325,38 eurot ja võla sissenõudmiskulud 50 eurot.
2. Hageja esitas alljärgnevad andmed vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta. Laenuandja kontrollis enne lepingu 2102281400 ja lisalaenu lepingute 2102285096, 2102286647 sõlmimist põhjalikult kostja krediidivõimelisust võttes arvesse kostja tausta, maksehäireid ning ka kostja poolt esitatud andmete tõesust. Maksevõime hindamine toimus lepingu puhul vastavalt krediidiandja sise-eeskirjas kirjeldatud krediidivõimelisuse hindamise metoodikale ja sise-eeskirja alusel kehtestatud juhatuse otsustele, mis täpsustasid sise-eeskirja. Sise-eeskirja kehtestamisel oli krediidiandja lähtunud kehtinud õigusaktidest ning Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) suunistest laenude väljastamise ja jälgimise kohta, mis Finantsinspektsiooni otsusega kohaldati ka krediidiandjatele. Võlausaldaja võttis aluseks kostja 4 kuu sissetuleku andmed. Varasemate maksekohustuste täitmise kohta sai krediidiandja teavet maksehäireregistritest. Kostja märkis enda sissetulekuks 849 eurot (tööandaja OÜ J), finantskohustusteks 0 eurot, muud kohustused (sh eluasemekulud, toit) ja ülalpeetavate arvu kostja ei märkinud. Keskmise sissetuleku andmeid kontrollis võlausaldaja Maksu- ja Tolliametist (MTA) kuupäeval 19.01.
3. Keskmise sissetuleku arvutamise aluseks olid viimase nelja kuu maksed. Keskmine sissetulek MTA andmete põhjal oli 849 eurot. Krediidiandja määras minimaalseks muude kohustuste miinimummääraks 331 eurot, milles võeti aluseks lepingu sõlmimisel avaldatud Statistikaameti andmed taotleja kohta, kellel puuduvad ülalpeetavad. Mõistliku laenukoormuse arvutamisel arvestati krediidiandaja poolt sise-eeskirjas kehtestatud piirmäära, kuna kostja ei märkinud krediidiküsitluses muid kohustusi. 3/8 2-24-101860 Krediidiandaja arvutas kostjale maksimaalse igakuise osamakse suuruse, võttes arvesse kahte erinevat arvutuskäiku ning valides konservatiivsema, madalama maksimaalse osamakse suuruse. Esimene arvutuskäik põhines sissetulekul, finantskohustustel, muudel kohustustel, ülalpeetavate arvul ja puhvril, arvestamaks rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Teine arvutus põhines maksimaalsel lubatud finantskohustuste suhtel sissetulekutesse. Arvutamisel arvestatakse sellega, et taotlejal oleks võimalik katta elamiseks vajalikud minimaalsed kulud elukohale, toidule, riietele, transpordile ja sidele ning finantskohustused. Arvutamisel ei arvestata kuludega, millest on võimalik loobuda. Kostja igakuiseks maksevõimeks (limiidiks) hinnati 476 eurot, mis saadi kõrvutades krediidiandja kahte arvutust ning valides madalama: Valem 1: Sissetulek 849 eurot – finantskohustused 0 eurot – muud kohustused 331 eurot (lähtuti lepingu sõlmimisel kehtinud sise-eeskirjas kehtestatud minimaalsete kulude piirmäärast, mis lähtus krediidiandja juhatuse poolt kehtestatud igakuise ettenähtava majapidamis- ja muude sarnaste kulude üldkohaldatavast määrast, arvestades sh ka ülalpeetavate arvu)– puhver 42 eurot (sise-eeskirjast tulenevalt 5% netosissetulekust ootamatult suurenenud rahaliste kohustuste katmiseks)) = 476 eurot. Valem 2: Sissetulek 849 eurot x 0,80 (80% oli lubatud maksimaalne finantskohustuste suhe sissetulekusse) – finantskohustused 0 eurot =679 eurot. Lisaks tehti päringud avalikesse andmebaasidesse nagu Krediidiregister, Krediidinfo, Rahvastikuregister. Päringu tulemustest nähtus, et kostjal puudusid mistahes maksehäired ja võlgnevused laenu saamise hetkel ning ülalpeetavad. Eelneva ja vastavalt lepingu sõlmimisel kehtinud sise-eeskirjale teostatud andmete hindamise tulemusel kogumis jõudis krediidiandja veendumusele, et kostja on krediidivõimeline ning lepingust 2102281400 tulenev igakuine osamakse 87,44 eurot, lisalaenu lepingust 2102285096 tulenev igakuine osamakse 88,62 eurot, lisalaenu lepingust 2102286647 tulenev igakuine osamakse 80,62 eurot, oli krediidiandja hinnangul kostjale jõukohane.
4. Hageja on esitanud alternatiivse nõude. Kui kohus asub aga siiski hageja poolt esitatud tõenditele ja selgitustele vaatamata seisukohale, et leping sõlmiti vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes, esitab hageja siiski nõude ümberarvestused vastavalt

§ 4034 lg 7 sätestatule.

Sellisel juhul tuleks lepingus kokkulepitud intressimäära vähendada seadusjärgse intressimäärani, mis lepingute sõlmimisel oli 2,5% ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Muuks tasuks ei loeta viivist ega sissenõudmiskulusid. Riigikohus on (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 33) leidnud, et viivist saab nõuda ka vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral, st viivist ei peetud

§ 4034lõige 7 kohaseks tasuks, mida tarbija ei võlgne.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Tallinna Ringkonnakohus selgitas tsiviilasjas 2-22-145432 tehtud otsuses, et kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla

§ 403

4 lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22145432, p 24). TsÜS § 84 lg 1 II lause sätestab, et tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 1028

lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

1. Arvestades, et kostja on lepingute 2102281400, 2102285096, 2102286647 alusel saanud kokku laenu summas 1690 eurot ning et lepingute katteks on kostja poolt tagasimakseid tehtud kokku summas 483,72 eurot, kujuneks hageja põhinõudeks 1206,28 eurot. 4/8 2-24-101860
2. Tulenevalt eeltoodust, kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud

§ 4034

tulenevat kohustust, palub hageja alternatiivselt kostjalt hageja kasuks välja mõista lisalaenu lepingust 2102286647 tulenev põhivõlgnevus 1206,28 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja viivis põhivõlalt (1206,28 eurolt)

§ 113

lg 1 kohases seadusjärgses viivisemääras, s.o

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas alates lepingu ülesütlemisest kuni hagiavalduse esitamiseni. Lisaks palub hageja kohtul kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ning väljamõistetud menetluskuludelt viivis

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

1. Viru Maakohus 18.07.2024 määrusega võttis hagi menetlusse. Kohtumäärus ja hagi toimetati kostjale 12.08.2024 tema eluruumi juurde kuuluvasse postkasti panekuga. Kostjale oli määratud hagile vastuse esitamiseks 20 päeva hagi kättetoimetamisest arvates. Kohtu määratud tähtajaks ei ole kostja kohtule vastanud. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 näeb ette, et kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Kohus leiab, et hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, teeb kohus vastavalt TsMS § 407 lg-le 6 otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. TsMS § 444 lg 3 alusel põhjendab kohus tagaseljaotsuses vaid hagi osalist rahuldamata jätmist ja menetluskulusid.
3. Kohus on hageja esitatud asjaolude põhjal seisukohal, et esialgne võlausaldaja ei järginud kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet nõutaval viisil. Kohus rahuldab hagi alternatiivse nõude osas tagaseljaotsusega.
4. Võlaõigusseadus (

) § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 1

lg 5 sätestab, et tarbija võlaõigusseaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.

1. Hageja on esitanud kostja vastu nõuded tulenevalt kostja ja B OÜ vahel 30.01.2023 sõlmitud lisalaenu lepingust 2102286647, millega refinantseeriti krediidilepingust 2102281400 ja lisalaenu lepingust 2102285096 tulenevad kohustused.
2. Kohtu hinnangul on laenuleping nr 2102281400, lisalaenuleping nr 2102285096 ja lisalaenuleping nr 2102286647 tarbijakrediidilepingud

§ 402lg 1 tähenduses.

Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. 17. Riigikohus on 24.11.2023 määruses nr 2-21-13098 viidanud omapoolsetele korduvatele selgitustele, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud

§-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka

§ 1

lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (

§ 4062

lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (

§ 403

4 lg 5/8 2-24-101860 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46) (RK 24.11.2023 määrus nr 2-2113098 p 13). 18. Nimetatud kontrollikohustuse teostamise raames on kohtul esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (

§ 406lg 1) on seadusega kooskõlas.

/…/ Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi rahuldamata jätmise. (RK 24.11.2023 määrus nr 2-21-13098 p 14). 19. Kostjale 30.01.2023 laenu andmise ajal oli Eesti Panga poolt avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,95% mille kolmekordne määr on 50,85%. Seega ei ületa kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr 45,90%

§ 4062lg 1 sätestatud piirmäära ja leping pole tühine.

20.

§ 4034

lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma

§ 4034

lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg-test 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kehtiva

§ 403

4 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Eelnev kehtib ka hageja kohta, kellele laenuandja on oma nõuded kostja vastu loovutanud.

1. Kohtu hinnangul ei järginud esialgne krediidiandja kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet nõutaval viisil. Arvestades hageja poolt kohtule esitatud asjaolusid, jättis B OÜ kontrollimata kostja igakuiste sissetulekute ja kohustuste suuruse, lähtudes ainult kostja enda esile toodust ning päringutest avalikesse andmebaasidesse.
2. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
3. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55).
4. Käesoleval juhul B OÜ kostjalt pangakonto väljavõtet ei nõudnud. Hageja ei tuginenud sellele, et esialgne krediidiandja oleks kostjalt nõudnud dokumente oma krediidivõimelisuse 6/8 2-24-101860 kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Eeltoodust tulenevalt on esialgne krediidiandja jätnud sisuliselt kostja krediidivõimelisuse tuvastamata. 24.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub

§ 403

4 lg-s 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. 25. Eeltoodust tulenevalt on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

§ 4034

lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Samuti tuleb sel juhul tarbija tehtud maksed, milles pole arvestatud intressimäära muutumisega ja mistõttu on olnud need suuremad, käsitada osalise ennetähtaegse tagasimaksena

§ 411tähenduses.

26. Hagiavalduses esitas hageja nõude ümberarvestused vastavalt

§ 403

4 lg 7 sätestatule, juhul, kui kohus leiab, et leping sõlmiti vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes. Hageja palub alternatiivselt mõista kostjalt välja lepingust tulenev võlgnevus 1206,28 eurot. Hagiavalduse kohaselt oli lepingute alusel saanud kokku laenu summas 1690 eurot ning et lepingute katteks on kostja poolt tagasimakseid tehtud kokku summas 483,72 eurot. Hageja nõue on muutunud sissenõutavaks.

1. Kohus on seisukohal, et esialgne võlausaldaja ei järginud kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet nõutaval viisil. Kohus lähtub TsMS § 5 lg 1 kohaselt hageja nõudest ning rahuldab hageja alternatiivse nõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1206,28 eurot.
2. Hageja palub mõista kostjalt välja viivised põhivõlalt (1206,28 eurolt)

§ 113

lg 1 kohases seadusjärgses viivisemääras, s.o

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas alates lepingu ülesütlemisest kuni hagiavalduse esitamiseni. Krediidiandja ütles lepingu üles 25.10.

1. Seega on leping lõppes 25.10.2023 ja kostja on laenu tagastamisega viivituses alates 26.10.
2. Hagiavalduse esitas hageja kohtule 15.07.
3. Sissenõutavaks muutunud viivised on 107,61 eurot ja tuleb kostjalt välja mõista.
4. Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulusid 50 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista tulenevalt lepingule lisatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe punktist 3 (kaasnevad kulud) ja kooskõlas

§ 1132lg 1 võla sissenõudmiskulu summas 15 eurot.

Tasuta meeldetuletuskirjad on kostjale krediidiandaja poolt edastatud läbi kliendikeskkonna eposti aadressile XXX 11.08.2023, 13.09.2023, 10.10.2023 meeldetuletuskirjad ning tasumata tasulised võlateatised 17.08.2023 (5 eurot), 16.09.2023 (5 eurot), 10.10.2023 (5 eurot). Tarbijakrediidi teabelehes punktist 3 (krediidiga seotud kulud/kaasnevad kulud) tulenevalt on osamaksete tasumisega viivitamise korral krediidiandjal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist. Peale poolte vahel sõlmitud lepingu lõppemist ning nõude 7/8 2-24-101860 loovutamist on kõik lepingust tulenevad õigused läinud üle hagejale (

§ 167

). Tulenevalt eeltoodust, palub hageja

§ 1132lg 2 p 3 alusel kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulu summas 35 eurot.

Hageja on teinud kohtuvälises menetluses mõistlikke pingutusi, et saada kostjaga kontakti kokkulepe saavutamiseks kohtuväliselt, edastades peale lepingu lõppemist kostjale e-posti-aadressile XXX järgnevad tasulised nõudekirjad: 03.11.2023 (25 eurot), 27.11.2023 (5 eurot) ja 11.12.2023 (5 eurot), millega seoses on hageja kandnud kulusid. Need kulutused on tekkinud küll võlausaldaja enda tegevuse tulemusel, kuid tekkinud olukorras, kus võlgnik ei ole oma kohustusi kohaselt täitnud - olles makseviivituses. Kohus rahuldab hageja nõude sissenõudmiskulude 50 euro väljamõistmiseks.

1. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulud
2. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
3. Hagiavalduses esitatud nõude hinnaks oli 2415,09 eurot. Kohus rahuldab hageja alternatiivse nõude summas kokku 1363,89 eurot. Arvestades hageja nõude rahuldamise ulatust jätab kohus põhjendatud menetluskulud 57% ulatuses kostja kanda ning 43% ulatuses hageja kanda.
4. Hagiavalduses palub hageja välja mõista kostjalt hageja kasuks menetluskuluna riigilõiv summas 350 eurot ja kohtutäituri tasu menetlusdokumentide kättetoimetamise eest (s.o asja läbivaatamise kulu) 40 eurot. Kohus on seisukohal, et hageja menetluskulud on põhjendatud.
5. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hüvitada hageja menetluskulud 57% ulatuses, so summas 222,30 eurot.
6. Kohtule teadaolevalt kostja menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldab kohus, et kostjal menetluskulud puuduvad.
7. Kohus rahuldab hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt välja viivise

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (Ts

MS § 177 lg 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Šabarova kohtunik 8/8