← Eesti

1-09-21699/40

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04.10.2011. a, Tallinn Kohtuasja number 1-09-21699 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Meelika Aava ja

§ 121

- § 25 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 19.05.2010.a otsus Apellant kaitsja Prokurör Ringkonnaprokurör Ainar Koik Süüdistatav A.T isikukood XXX; elukoht Tallinn xxxxxxx xxx xx-xx; kriminaalkorras karistatud kaks korda, viimati 17.12.2007.a Harju Maakohtu otsusega KarS § 200 lg 2 p. 4, § 418 lg 3 p.1, § 263 p. 1,2,3 ja § 328 lg 1 - § 25 lg 2 järgi vangistusega 4 a, vabanes tingimisi enne tähtaega 29.12.2008.a. (karistuse ärakandmata osa 4 kuud 22 päeva), katseajaga 1 aasta; vahi all alates 27.07.2009.a. Kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu 19.05.2010. a otsus osaliselt – A.T-le KarS §

KarS § 121 - § 25 lg 2 järgi mõistetud karistuste ning KarS § 64 lg 1 ja §76 lg 6 ja § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuste osas. 2. KarS § 63 lg 1 alusel mõista A.T-le KarS §

§ 121- § 25 lg 4 järgi karistuseks 5 (viis) aastat vangistust. 1

(6)
  1. Mõistetud karistust suurendada KarS § 76 lg 6 ja § 65 lg 2 alusel Harju Maakohtu 17.12.
  2. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 4 kuu ja 22 päeva võrra ja liitkaristuseks mõista 5 aastat 4 kuud ja 22 päevavangistust.
  3. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata.
  4. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Harju Maakohtu
  6. mai
  7. a otsusega mõisteti A.T süüdi KarS § 121 - § 25 lg 2 ja § 118 p 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks vastavalt üks ja viis aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristust mõistes suurendas kohus üksikkaristustest raskemat, mõistes liitkaristuseks viis aastat ja kuus kuud vangistust. Kuna kuriteod olid toime pandud katseajal, suurendas kohus mõistetud karistust KarS § 76 lg 6 ja § 65 lg 2 alusel Harju Maakohtu 17.12.
  8. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 4 kuu ja 22 päeva võrra, mistõttu lõplikuks karistuseks jäi 5 aastat 10 kuud ja 22 päeva vangistust. A.T mõisteti KarS § 118 p 1 järgi süüdi selles, et ta
  9. mail
  10. a kella 04.00 paiku ründas tahtlikult ja põhjuseta noaga vehkides talle võõrast D. Pt. Üritades kannatanut korduvalt tabada, lõi A.T teda paremale poole rindkeresse, mille tagajärjel sai kannatanu eluohtliku tervisekahjustuse. Samadel asjaoludel ründas A.T ka A. Nt. A.T üritas A. Nt korduvalt noaga tabada ja tekitada talle tervisekahjustusi, kuid viimase aktiivse tegutsemise tõttu see ei õnnestunud. Eelkirjeldatud tegevus kvalifitseeriti KarS § 121 - § 25 lg 2 järgi. Maakohtu otsuse kohaselt oli sündmuse käik järgmine: nii kannatanud kui süüdistatav viibisid
  11. mail
  12. a õismäel olevas piljardibaaris. D. Pankratov ja A. N väljusid piljardibaarist vahetult enne selle sulgemist koos A Ti ja süüdistatava A.T isaga. Viimane oli nii purjus, et kukkus trepil ja kannatanud aitasid teda püsti tõsta. A.T ise oli juba varem väljunud. Mingil hetkel pöördus A.T tagasi, uuris mis baari eesruumis, mis toimub ja ütles kannatanutele: „Kas tahad elada?“ või „Kas elu pole sulle kallis“. Peale seda läks ta tagasi õue. Tema järel väljusid ka kannatanud. Koheselt sai A N A.T-lt noahoobi, mis riivas kõhtu ja lõikas katki jope ja spordisärgi. Kannatanud püüdsid A.T-lt nuga käest välja lüüa, kuid see ei õnnestunud. Ta vehkis kogu aeg noaga, kord ajades taga üht, kord teist kannatanut. A.T-l õnnestus noaga D. Pt vasakusse külge lüüa. Kannatanu esialgu valu ei tundnud, kuid tundis, kuidas veri hakkas voolama. Peale haavata saamist lõpetas D. P katse A.T-d peatada ja kuna süüdistatav hakkas uuesti ründama, jooksis ta eest ära ja jooksmise ajal helistas politseisse. Helistamist kuuldes jooksis A.T ära.
  13. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A.T kaitsjad vandeadvokaadid Sven 2
(6)Sillar ja Leonid Olovjanišnikov. 2.1 S. Sillari apellatsioonis leiti, et A.T tuleb mõlemas süüdistuses õigeks mõista, sest kohus on valesti tuvastanud faktilised asjaolud ja andnud neile ebaõige õigusliku hinnangu. A.T viibis hädakaitseseisundis ja seetõttu oli tema tegu õiguspärane. 2.2 Ka L. Olovjanišnikovi apellatsioonis leiti, et A.T tuleb õigeks mõista, sest viimane kaitses end kannatanute rünnaku vastu. Alternatiivselt leidis kaitsja, et kui A.T süüdimõistmine KarS §

§ 121- § 25 lg 2 järgi jääb muutmata, tuleb maakohtu otsus siiski tühistada liitkaristuse mõistmise osas Kar

S § 64 lg 1 järgi. A.T tegevus moodustab kuritegude ideaalkogumi, mis tähendab seda, et karistus tuleb mõista mitte KarS § 64 lg 1, vaid § 63 lg 1 alusel.

  1. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. oktoobri
  3. a otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus A.T-le KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristuse mõistmise osas. Uue otsusega mõisteti talle KarS § 63 lg 1 alusel KarS

§ 121- § 25 lg 2 järgi karistuseks viis aastat ja kuus kuud vangistust.

Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et A.T-le liitkaristuse mõistmine KarS § 64 lg 1 järgi on ebaseaduslik. Süüdistatav pani toime ühe teo, mis vastab kahele eri süüteokoosseisule. Kuriteod KarS §

§ 121- § 25 lg 2 järgi moodustavad kuritegude ideaalkogumi ja seega tuleb Kar

S § 63 lg 1 alusel A.T-le mõista üks karistus. Maakohtu poolt mõistetud karistus viis aastat ja kuus kuud vangistust on kooskõlas süüdistatava süü suurusega ning jääb KarS § 118 p-s 1 ettenähtud sanktsiooni miinimumi lähedale. 4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A.T L. Olovjanišnikov, kes taotles jätkuvalt A.T õigeksmõistmist. kaitsja vandeadvokaat Kaitsja leidis, et maa- ja ringkonnakohus on rikkunud KrMS § 60 ja § 61 sätteid. Tõendite hindamisel on lähtutud valdavalt nn elulise usutavuse aspektist. Samuti on kriminaalasja kohtulikul menetlemisel rikutud KrMS § 15 lg-te 1 ja 2 nõudeid. Ringkonnakohus on kohtuotsuses tuginenud ebaseaduslikult kannatanu D. Pi kohtueelses menetluses antud ütlustele, mida kohtumenetluses ei avaldatud. Kuigi kannatanute ütlused on teiste tõenditega, eelkõige videosalvestusega vastuolus, ei kahelnud ringkonnakohus nende usaldusväärsuses. Kohtute ekslik hinnang kannatanute ütlustele ja videosalvestusele on toonud kaasa vale järelduse A.T tegevuse kohta. Süüdistatava ütlusi on hinnatud valikuliselt, tema ütluste väljajätmine tõendite kogumist on põhjendamata. Kaitsja kordas apellatsiooni seisukohta, et A.T viibis hädakaitseseisundis. Süüdistatavale tungisid üheaegselt kallale kaks temast füüsiliselt tugevamat isikut ja ta kaitses end vastavalt KarS § 28 lg-s 1 kirjeldatud võimalustele. Seega ei olnud A.T tegu õigusvastane ja ta tuleb süüdistuses KarS § 118 p 1 ning § 121 - § 25 lg 2 järgi õigeks mõista. Lisaks eelnevale leidis kaitsja, et ringkonnakohtu otsusega mõistetud karistus on ebaseaduslik. Ringkonnakohus leidis küll õigesti, et süüdistatava tegevus moodustab kuritegude ideaalkogumi KarS §

§ 121- § 25 lg 2 järgi, kuid jättis tähelepanuta, et Kar

S § 63 lg 1 kohaselt mõistetakse ideaalkogumi korral üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Maakohtu otsusega mõisteti A.T-le KarS § 118 p 1 järgi karistuseks viis aastat vangistust ja seetõttu ei olnud ringkonnakohtul võimalik ilma prokuröri apellatsioonita KarS § 63 lg 1 kohaldamisel seda karistusmäära ületada. 3

(6)
  1. Riigikohus tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 12.
  3. a otsuse A.T süüdimõistmises ja tema karistamises KarS §

§ 121

- § 25 lg 2 järgi ja saatis kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Riigikohus leidis, et kassatsioonis esitatud väited kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta ei anna põhjust ringkonnakohtu otsust tühistada. Ka pidas Riigikohus õiguspäraseks kohtute seisukohta, et A.T ei tegutsenud hädakaitseseisundis. Riigikohus leidis aga, et ringkonnakohtu otsus on kuritegude kogumi küsimuses vastuoluline ja nõuetekohaselt põhjendamata. Pole esitatud ühtki argumenti, miks mõlemas kohtuastmes tõendatuks loetud faktilisi asjaolusid tuleb maakohtust erinevalt hinnata ühe teona kuritegude ideaalkogumis. Ringkonnakohtu järelduse jälgitavust ja veenvust kahandab seegi, et kuritegude ideaalkogumit konstateerides osundatakse kahte erinevat kannatanut tabanud mitmele noalöögile, kuid on jäetud selgitamata, miks tuleb mitut erinevat lööki kahe isiku suunas siiski lugeda üheks teoks. Kriminaalkolleegium asus seisukohale, et kirjeldatud rikkumine toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise KrMS § 339 lg 1 p 7 alusel. Riigikohus lisas, et kui ringkonnakohus tuvastab erinevalt maakohtust kuritegude ideaalkogumi, tuleb toimida järgmiselt. Esmalt tuleb tühistada maakohtu poolt KarS § 64 järgi mõistetud liitkaristus ja eri süüteokoosseisude järgi mõistetud üksikkaristused. Seejärel tuleb kõikide kogumit moodustavate tegude eest mõista KarS § 63 lg 1 alusel üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kui kriminaalasja menetletakse kaitsja apellatsiooni alusel, on ringkonnakohtu volitused karistuse mõistmisel KarS § 63 lg 1 järgi menetluslikult piiratud maakohtu otsusega kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest mõistetud karistusega, mitte aga maakohtu otsusega mõistetud liitkaristusega (vt ka Riigikohtu 11. märtsi 2003. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-24-03). Kui aga menetluse aluseks on vastav prokuröri apellatsioon, on ringkonnakohtu jaoks KarS § 63 lg 1 järgi mõistetava karistuse ülemmääraks karistus, mis nähakse karistusseadustiku eriosas ette kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest. Riigikohus märkis, et käesolevas asjas on ringkonnakohus tühistanud küll liitkaristuse KarS § 64 lg 1 järgi, kuid jätnud ebaseaduslikult tühistamata maakohtu otsusega mõistetud üksikkaristused. Seda arvestades tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. 6. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja esitatud apellatsiooni juurde, prokurör vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5. Kuivõrd Riigikohus ei nõustunud kaitsja kassatsioonis esitatud seisukohtadega, mis puudutasid tõendite hindamist ja A.T tegutsemist hädakaitses ning Riigikohtu otsus on ringkonnakohtule sama kriminaalasja arutamisel KrMS § 364 lg 1 p 1 kohaselt siduv, on käesoleva apellatsioonimenetluse esemeks vaid küsimus, kas A.T poolt toime pandud KarS §

§ 121- § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritud kuriteod moodustavad ideaal- või reaalkogumi.

Mis puutub kaitsja väitesse, et A.T eksis õigusvastasust välistavas asjaolus ja seega tuleb tema tegu kvalifitseerida KarS § 119 järgi, siis tuleb märkida, et maakohus ei lugenud tõendatuks sellist sündmuste käiku, nagu seda on oma ütlustes kirjeldanud A.T , ringkonnakohus 12.10.

  1. a otsuses nõustus maakohtu järeldustega ning Riigikohtu otsuse kohaselt ei ole kohtud tõendite hindamisel teinud menetlusvigu, mis oleks toonud kaasa ebaõige või põhjendamatu otsuse. Eelnevast tulenevalt ei ole alust A.T tegude ümberkvalifitseerimiseks.
  2. KarS § 63 lg 1 näeb ette, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Arvestades, et ainuüksi ühe süüteokoosseisu täitmine võib eeldada enam 4

(6)kui ühte käitumisakti (nt teise inimese tapmiseks, s.o KarS § 113 koosseisu ühekordseks täitmiseks kannatanut pekstakse või lüüakse mitmeid kordi noaga või esmalt lüüakse noaga, seejärel aga kägistatakse), on selge, et ühe teona KarS § 63 lg 1 tähenduses ei saa mõista üksnes ühte üksikut käitumisakti, vaid ühe teona tuleb mõista sellist terviklikku osa inimkäitumisest, millega täidetakse süüteokoosseis. S.t ideaalkonkurentsiga on tegemist juhul, kui isiku tegevused, millega ta erinevad süüteokoosseisud täidab, vähemalt osaliselt omavahel kattuvad. Eelnevat kinnitavad ka Riigikohtu praktikas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-99-04 ja
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-15-08) antud kriteeriumid, mille Riigikohus on üle korranud ka käesolevas kriminaalasjas tehtud otsuse punktis 14 ja milles räägitakse samuti mitmest käitumisaktist. Riigikohtu otsuse kohaselt tuleb „[h]innates, kas tegemist on õiguslikus mõttes ühe või mitme erineva teoga, esmajoones tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna on õiguslikus mõttes ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist.“ Loetletud kriteeriumidest tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul A.T tegevus D. P ja A. Ni ründamisel käsitatav ühe teona ja tema poolt toime pandud KarS §

§ 121§ 25 lg 2 järgi kvalifitseeritud kuriteod moodustavad ideaalkogumi.

Kuigi A.T püüdis tabada kord pigem üht, siis teist kannatanut, ei ole A.T tegevus kohtukolleegiumi hinnangul jagatav erinevateks iseseisvateks tegudeks sõltuvalt sellest, keda A.T parasjagu tabada üritas.

  1. Käesoleval juhul süüdistatakse A.T-d selles, et ta ründas samal ajal ja kohas –
  2. mail
  3. a kella
  4. paiku Tallinnas Õismäe 107a juures tänaval – D. Pit ja A. Nit, üritades neid noaga vehkides tabada. Seejuures õnnestuski tal lüüa D. Pit ühel korral paremale rindkeresse, tekitades viimasele eluohtliku vigastuse, mistõttu on D. Pi suhtes toime pandud rünne kvalifitseeritud KarS § 118 p 1 järgi. A. Nile A.T-lt ervisekahjustusi tekitada ei õnnestunud, mistõttu ses osas on A.T tegu kvalifitseeritud KarS § 121 - § 25 lg 2 järgi. Seega tegu, millega A.T mõlemad süüteokoosseisud täitis, on samasugune – noaga vehkimine, püüdes üht või teist kannatanut tabada. Samuti olid mõlema kannatanu ründamised ajalis-ruumiliselt omavahel seotud – ründed erinevate kannatanute vastu mitte ainult ei järgnenud vahetult teineteisele, vaid D. Pi kirjelduse kohaselt ründas A.T teda ja A. Nit vaheldumisi: „A.T ründas kõigepealt Nit, siis mind, siis jälle Nit ja siis uuesti püüdis mind rünnata“ (kohtumenetluse köide; tl 25).“ Lisada tuleb, et kuigi A.T rünnak oli kordamööda suunatud pigem ühe, siis teise kannatanu vastu, oli sisuliselt algusest peale tegemist füüsilise konfliktiga, milles üheaegselt osales kolm isikut. Nii on mõlemad kannatanud andnud ütlusi, et pärast seda, kui ka D. P oli baarist väljunud ja saanud teada, et A.T on üritanud noaga lüüa pisut varem väljunud A. Nit, püüdsid A. N ja D. Pkoos A.T-lt nuga ära võtta ja teda kinni pidada (osund. köide; tl 25; 27 pöördel). D. Pi ütluse kohaselt püüdis tema ajal, kui A.T endiselt A. Ni suunas noaga vehkis, A.T-lt nuga ära lüüa (osund. köide; tl 25). Kui välja arvata see, kes oli konflikti initsiaator ja agressiivsem pool, on toimunut kannatanutega sarnaselt kirjeldanud ka A.T ise, kelle ütlustest nähtub samuti, et tegemist ei olnud kahe teineteisele järgneva konfliktiga, vaid, et ta oli vastamisi kahe mehega – süüdistatav räägib antud ütlustes läbivalt, et kannatanud ründasid teda, mis viitab nende üheaegsele tegevusele (osund. köide; tl 34 pöördel). Seega ei ole A.T poolt kannatanute ründamine jagatav mitmeks erinevaks teoks, vaid kõrvaltvaataja jaoks on need käsitatavad ühe teona. Ka nähtub kannatanute ütlusest, et A.T-l oligi rünnaku algusest peale tahtlus mõlema kannatanu noaga löömise suhtes. D. Pi sõnul küsis A.T enne A. Ni noaga ründamist tema 5

(6)ja Ni käest, kas neil elu pole kallis. Selle tingis kannatanute ütlustest nähtuvalt asjaolu, et A.T arvates olid kannatanud löönud tema isa. Nii prokuröri (osund. köide; tl 24 pöördel) kui kaitsja küsimusele (osund. köide; tl 26) vastates ütles D. P, et nimetatud ähvardus oli suunatud nii A. Nikešinile kui talle. Sellist küsimust nimetab oma ütlustes ka A. N (osund. köide; tl27 pöördel) ning kaitsja täpsustavale küsimusele vastab A. N samuti, et A.T pöördus vist nii tema kui D. Pi poole. Seega pidas A.T A. Nit ja D. Pit n.ö ühes leeris olevaks ja nii A. Ni kui D.Pi suunas tehtud löögid kantud ühtsest tahtlusest. 9. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada A.T-le KarS §

§ 121§ 25 lg 2 mõistetud karistuste ning samuti Kar

S § 64 lg 1 ja § KarS § 76 lg 6 ja § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuste osas. KarS § 63 lg 1 alusel tuleb A.T-le mõista KarS §

§ 121

- § 25 lg 2 järgi üks karistus, kusjuures ringkonnakohus on seotud Riigikohtu otsuse punktis 19 väljendatud seisukohaga, et kaitsja apellatsiooni alusel kriminaalasja arutades on mõistetava karistuse ülemmääraks maakohtu otsusega kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest mõistetud karistus. Seega on karistuse ülempiiriks Harju Maakohtu poolt KarS § 118 p 1 järgi mõistetud 5-aastane vangistus. Nimetatud karistus ületab KarS § 118 sanktsiooni alammäära (4 aastat vangistust) ühe aasta võrra. Maakohus pidaski kohaseks sanktsiooni alammäära lähedast karistust, põhjendades seda asjaoluga, et kuigi kehavigastus oli tekitamise hetkel eluohtlik, siis haiglas viibis kannatanu vaid mõned päevad, misjärel kirjutati ta rahuldavas üldseisundis ambulatoorsele ravile. Samas märkis maakohus, et karistust kergendavaid asjaolusid ei esine. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega KarS § 118 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteole vastava karistuse kohta. Arvestades lisaks, et KarS § 63 lg 1 alusel ühte karistust mõistes tuleks arvesse võtta isiku süüd ka teiste ideaalkogumi moodustavate kuritegude toimepanemises (vt Riigikohtu 16.03.2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-11; p 8), leiab kohtukolleegium, et A.T-d tuleb KarS § 63 lg 1 alusel KarS §

§ 121- § 25 lg 2 järgi karistada 5aastase vangistusega. Nimetatud karistust tuleb Kar

S § 76 lg 6 ja § 65 lg 2 alusel suurendada Harju Maakohtu 17.12.2007. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 4 kuu ja 22 päeva võrra ning liitkaristuseks on 5 aastat 4 kuud ja 22 päeva vangistust. Sten Lind Meelika Aava Urmas Reinola 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.