p 1, § 121- § 25 lg 2 järgi, Kriminaalasi Andrei Tomasevitši süüdistuses
mai 2010 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav A.Tomasevitš ja kaitsjad S.Sillar ja L.Olovjanišnikov Prokurör Ringkonnaprokurör Ainar Koik V.C , ik: XXX, varem kriminaalkorras karistatud, kinni peetud 27.07.2009, Süüdistatav Andrei Tomasevitš, ik: 37003240333, varem kriminaalkorras karistatud, viibis eelvangistuses 5 päeva, tõkend- elukohast lahkumise keeld. Kaitsja Vandeadvokaadid Leonid Olovjanišnikov ja Sven Sillar RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 19. mai 2010 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-09-21699 V.C-le
Uue otsusega: Mõista V.C-le
lg 1 alusel
p 1 ja
Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. A.Tomasevitši apellatsioon jätta rahuldamata. 1 L.Olovjanišnikov’i apellatsioon rahuldada osaliselt. S.Sillari apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord: Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS: 1. V.C-d süüdistatakse selles, et tema 29.mail 2009.a. kella 04 paiku Tallinnas XXXXXX XXXX juures tänaval ründas tahtlikult ilma mingi põhjuseta noaga vehkides temale täiesti võõrast D. P., üritades teda korduvalt noaga tabada ja lõi teda ühe korra paremale poole rindkeresse, tekitades temale torkehaava paremal rindkeres, parempoolse veriõhkrinna ja kopsu vigastuse ehk eluohtliku tervisekahjustuse, millise käitumisega pani V.C toime
p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo; - samuti tema samal ajal samas kohas ründas tahtlikult ilma mingi põhjuseta noaga vehkides ka temale täiesti võõrast A. N., üritades teda korduvalt noaga tabada kehasse, kätesse või jalgadesse ja tekitada temale tervisekahjustust, mis A.N. aktiivse vastutegutsemise tõttu ei õnnestunud, kuid oma ründega rikkus V.C A.N. riietuse – jope väärtusega 600 krooni ja T-särgi väärtusega 800 krooni, kahju kokku 1400 krooni -, millise käitumisega pani V.C toime
Andrei Tomaševitšit süüdistatakse selles, et tema 02.mail 2009.a. kella 20 paiku Tallinnas XXXXXXXXX XXX X asuvas kaupluses, so avalikus kohas kus viibisid müüjad, turvamees ja kliendid, lõi temale täiesti võõrale A. L. ühe korra ilma mingi põhjuseta peaga ninapiirkonda, põhjustades sellega A.L. valu ja rikkudes ühtlasi avalikku korda, avaldades ilmset lugupidamatust ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikutevahelise reeglistiku vastu ning häirides oma käitumisega üldist õigusrahu, millise käitumisega pani A.Tomasevitš toime
kella 04 paiku Tallinnas XXXXXX XXXX maja juures tänaval peale V.C poolt D.P. ja A.N. ründamist lõi V.C ründe tagajärjel raskelt vigastatud ja maas istuvale temale täiesti võõrale D.P. ilma mingi põhjuseta jalaga näkku, põhjustades sellega D.P. valu, millise käitumisega pani A.Tomasevitš toime
Andrei Tomaševitši süüdistatakse ka selles, et tema 25.12.2009.a kl 03.30 paiku Tallinnas XXXXXXXXXX XX asuvas baaris F., rahvarohkes avalikus kohas, lõi põhjuseta ja valu tekitamise eesmärgil A.Tomaševitšile varem tundmatut M. K. rusikaga näkku, millest M.K. paiskus pikali maha, kaotas teadvuse ning kannatanul hakkas ninast ja huulest verd jooksma. Kannatanule tekitati füüsilist valu, verejooksu ninast ja huulest, alumise huule paistetust. Kuna Andrei Tomaševitš avalikus kohas, kuhu on juurdepääs kõrvalistel isikutel, kasutas põhjuseta füüsilist vägivalda isiku suhtes, kes ei ole temaga isiklikult seotud, ning taoline tegevus on vastuolus ühiselu aluste, üldtunnustatud suhtlemiskorra, tavade ja kommetega, näitab üleolevat ja halvustavat suhtumist avalikku korda, siis pani Andrei Tomaševitš oma tegevusega toime avaliku korra raske rikkumise vägivallaga, s.o
2 HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. Maakohus tunnistas V.C’i süüdi
p. 1 järgi ja karistas vangistusega 5 aastat,
- § 25 lg 2 järgi ja karistas vangistusega 1 aasta.
lg 1 alusel, suurendades üksikkaristustest raskemat, mõistis liitkaristuseks 5 aastat 6 kuud vangistust.
lg 6 ja
otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ( 4 kuud 22 päeva) ja mõistis V.C-le liitkaristuseks 5 aastat 10 kuud 22 päeva vangistust.
lg 1 alusel arvestas karistuse kandmise algust alates kinnipidamisest – 27.07.2009.a. Tõkend – vahistamine – jättis V.C suhtes muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Maakohus tunnistas Andrei Tomaševitš’i süüdi
kuriteod) ja karistas vangistusega 2 aastat.
lg 6 ja
otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra (3 kuud 28 päeva) ja mõistis Andrei Tomaševitšile liitkaristuseks 2 aastat 3 kuud 28 päeva vangistust.
lg 1 alusel arvas eelvangistuses viibitud aja 18.-19.05..2009.a., 29.-30.05.2009.a., ja 25.12.2009.a. s.o. 5 päeva karistuse hulka ja kandmisele kuuluvaks 2 aastat 3 kuud 23 päeva vangistust. Karistuse kandmise algust arvestas karistuse kandmisele asumisest. Tõkendi, elukohast lahkumise keelu, jättis Andrei Tomaševitši suhtes muutmata kuni karistuse kandmisele asumiseni. APELLATSIOONID: 3. V.C kaitsja S.Sillari apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu otsus täies ulatuses. Leitakse, et maakohus on asjas kogutud tõendite pinnalt valesti tuvastanud faktilised asjaolu ning on andnud tõenditest tulenevatele juriidilistele faktidele ebaõige õigusliku hinnangu, mistõttu anti süüdistatava tegevusele ekslik kriminaalõiguslik hinnang. Kohus ei tundnud ära hädakaitse situatsiooni (
), mistõttu luges põhjendamatult V.C teod õigusvastasteks ja tunnistas ta esitatud süüdistuses süüdi. Kaitsja avab kannatanute P. ja N. poolt kohtuistungil V.C-ga tekkinud konflikti kohta antud ütluste sisu /13.05.2010 kohtuistungi protokoll lk 6 – 7,12/. Nõustudes maakohtu järeldusega, et kannatanute ütlustes esinevad nii omavahelised vastuolud kui ka vastuolud videosalvestisega toob kaitsja ära otsuse lk 6 esitatud vastuolude kirjelduse. Märgib, et kuigi kohus peab seda vastuolu oma olemuselt marginaalseks ja tähtsusetuks, siis tegelikult see päris nii ei ole. P. õigustab ju V.C ründamist sellega, et N. ütles talle baariuksel, et V.C-l on nuga ja tema riided on katki lõigatud. Kuuldes nimetatud asjaoludest tekkis P. sisemine soov V.C, kui varalise kahju tekitanu, kinni pidada. Kui aga lugeda videosalvestiselt ja N. ütlustest tuvastatuks, et tema ei olegi baari tagasi läinud ning ei olegi P. öelnud, et tema riided on katki lõigatud, siis on järelikult absoluutne vale ka P. väide, et temal tekkis soov kinni 3 pidada varalise kahju tekitajat. Ehk teiste sõnadega öeldes, P. ründe eesmärgiks ei saanud olla väidetava varalise kahju tekitanu kinnipidamine, vaid eesmärgiks oli lihtsalt endast ca 20 sentimeetrit lühemale süüdistavale peksa anda. Samamoodi toob kohtupoolt tuvastatud vastuolu kaasa ka selle, et tõsikindlalt ei olegi võimalik tuvastada, millal kannatanu N. jopp üldse katki läks. Väga võimalik, et see juhtus ajal, mil N. ründas koos P. süüdistatavat. Asjaolu, et P. ütlused lähevad vastuollu objektiivse tõendi, videosalvestisega, tähendab aga ka seda, et tema ütlustesse kogumina tuleb suhtuda äärmiselt kriitiliselt. Apellandile jääb arusaamatuks, miks maakohtule sümpatiseerisid kannatanute ütlused, samas, kui süüdistatava ütlus tembeldati koheselt tegelikkusele mittevastavaks. Kohtu põhjendamatult soosivat hinnangut kannatanu ütlustesse kinnitab kasvõi see, et kannatanutel ei olnud mingisugust põhjust süüdistavate ründamiseks ja peksmiseks. Süüdistatava väide, et kannatanud ärritusid tema poolt eelnevalt öeldud sõnadest, ei ole usutav (kohtuotsuse lk 6). Apellandi arvates on aga üldteada hoopis vastupidine asjaolu – purjus inimese käitumiskontroll langeb niivõrd oluliselt, et teisele isikule kallaletungimiseks ei peagi olema ühtegi tõsiselt võetavat ja usutavat põhjust. Enamik purjus inimeste kallaletunge on põhjuseta või siis otsitud põhjusel. Praegusel juhul ründasid kannatanud süüdistatavat ilmselgelt otsitud põhjusel. Seetõttu ei ole kohtu arutlus ja püüe otsida tõsiselt võetavat põhjust süüdistatav ründamiseks, asjakohane Ühtegi tõsiseltvõetavat ja õiguslikult argumenteeritud alust, miks eelistada näiteks P. objektiivselt tegelikkusele mittevastavaid ütlusi näiteks V.C ütlustele, tegelikult olemas ei ole. Mõlemad kannatanud on kinnitanud, et V.C-d ründasid nad kahekesi ja kooskõlastatult. N. on täiendavalt selgitanud, et ta püüdis V.C-d ka prügiämbriga lüüa. Kannatanute ütlused ei saa olla objektiivsed, vaid on kantud ilmsest soovist õigustada oma õigusvastast käitumist. On iseenesest inimlik, et kannatanud püüavad oma rolli toimunus vähendada ning samas suurendada süüdistatava rolli. Samas nähtub kannatanute ütlustest üheselt mõistetavalt, et nemad siiski tungisid V.C-le kahekesi kallale. Nemad oli süüdistatavast füüsiliselt suuremad ja tugevamad. Nendel oli süüdistatava vastu suunatud ründes initsiatiiv. Kusjuures nende vägivaldset käitumist süüdistatava suhtes ei takistanud ka süüdistatava käes olnud nuga. Apellandile jääb tunne, et selles kriminaalasjas võib olla ei olegi võimalik objektiivselt tuvastada, et V.C tunginuks noaga N.le kallale ning lõhkudes nii tema jopi. See aga tähendab omakorda seda, et tõusetunud kahtlus tuleb tõlgendada süüdistatava V.C kasuks. Kannatanute ja süüdistatava ütlused sisuliselt ühtivad aga selles, et kannatanud ründasid süüdistavat ning viimane püüdes end kaitsta vehkis kannatanute suunas noaga. Õigusliku mõttes peabki andma hinnangu sellele, kas kannatanutel oli üldse seadusest tulenev õigustus V.C ründamiseks, ja kas V.C-l oli õigus ennast tema vastu suunatud ründe eest kaitsta. Ehk teiste sõnadega öeldes, tuleb tuvastada, kas V.C viibis hädakaitse seisundis.
lõige 1 seob hädakaitse mõiste vahetu õigusvastase ründe tõrjumisega ning annab selleks õiguse igale eraisikule. Ründe iseloom määrab ära ka kaitsetegevuse iseloomu ja ründajale tekitada lubatud kahju suuruse. Eestis ei ole hädakaitse põhimõtteliselt seotud proportsionaalsuse nõudega. See tähendab, et ründaja tapmine on lubatud, kui see on vajalik 4 ründe tõrjumiseks (kaitse on sobiv ja säästvaim) ning ei ületata hädakaitse piire. Ründaja tapmine ei ole sugugi hädakaitsepiiride ületamine, sest hädakaitse ei eelda hüvede proportsionaalsust
lg 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Seega jaguneb hädakaitse esmalt hädakaitseseisundiks (vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või mõne teise isiku õigushüve vastu) ja teiseks hädakaitsetegevuseks (ründaja õigushüvede kahjustamine sobiva ja kaitsja käsutuses oleva säästvaima vahendiga, mis peab vastama ründe ohtlikkusele). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004.a otsuses nr 3-1-1-17-04 on märgitud, et hädakaitseseisundi tekkimise eelduseks on õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Kaitsja toob ära Riigikohtu 20.06.2008 lahendis 3-1-1-34-08 sedastatu ja märgib, et käesoleval juhul on kannatanud ise veenvalt kinnitanud, et nemad ründasid süüdistavat. Nende rünnet ei muuda õiguspäraseks ka ründe väidetav soov - võtta V.C-lt ära nuga. Kannatanud kasutasid oma eesmärgi saavutamiseks ka kivist prügiurni. Kahe isiku poolt ilma tõsiselt võetava põhjuseta ühele isikule kallale tungimine temalt noa äravõtmise eesmärgil, on õigusvastane. See nuga ei kuulunud kannatanutele. Sellise kahe füüsiliselt tugevama isiku ründe korral, oli rünnataval õigus ennast aktiivselt kaitsta. Sisuliselt on süüdistatav seega hädakaitse seisundis. Ka süüdistatava hädakaitse tegevus oli kooskõlas ründe ohtlikkusega. Käte ja jalgadega pekstes ning kivist prügiurniga ründamine, võinuks kaitsetegevuse puudumisel rünnatava jaoks kaasa tuua fataalse tagajärje. Süüdistatav tegi enda kaitseks P. suhtes ainult ühe tabava löögi, mistõttu ei saa kaitsetegevust pidada ka üleliia intensiivseks. V.C tegevus oli kooskõlas ründe ohtlikkusega. Kuna 2 kannatanut ründasid süüdistatavat õigusvastselt, tekkis süüdistaval
mõttes hädakaitseseisund, mistõttu sellises seisundis ründajatele tekitatud kahju ei ole õigusvastane. Seega, kuigi objektiivselt võis V.C tegevuses olla realiseerunud nii
, kui ka 118 tunnused, on tema õiguslikule vastutusele võtmine välistatud, kuna tema tegevus ei olnud õigusvastane, mistõttu kuulub V.C täielikult õigeks mõistmisele. Ülaltoodust tulenevalt kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 19.05.2010 otsus ning mõista V.C talle
p 1 ja
4. V.C kaitsjana on esitanud apellatsiooni ka vandeadvokaat L.Olovjanišnikov, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist V.C süüdimõistmise osas ja uue otsusega tema õigeksmõistmist. Leiab, et tõendamisesemesse puutuvad tuvastatud asjaolud on vastuolus kohtuotsuse resolutiivosa järeldustega ning seoses sellega on ebaõigesti kohaldatud materiaalseadust. Kohtuistungil vaadeldud videosalvestise sisu on otsuses ebatäpselt ja vastuoluliselt kirja pandud. Videosalvestus ei lange kokku kannatanute kohtus antud ütlustega. 5 Kannatanute ütlustesse tervikuna tuleb suhtuda kriitiliselt kuna videosalvestuse kohaselt ei vasta need tõele. Isegi kui V.C-le jäävad samad kuriteokoosseisud, oleks kohus pidanud kohaldama KrMS § 63 lg 1 ja mõista talle üks karistus. Tõendite analüüs näitab, et V.C tegutses hädakaitseseisundis. Kuna süüdistatavad ja kannatanud väljusid koos ei saa konflikti algus olla selline nagu kannatanud on kohtus seletanud. Kaitsja, viidates kannatanute füüsistele andmete leiab, et eluliselt on ebatõenäoline pidada kallaletungi algatajaks kõhetut V.C-d . Kannatanud ise tungisid V.C-le kallale. Videosalvestise kohaselt rünnati Tomasevitšit kohe tänavale väljumisel. Isegi kui leida, et V.C arvas ekslikult ennast olevat hädakaitseseisundis, kehtivad
lg 1 reeglid ja ta saab vastutada vaid
Kannatanud tegutsesid aktiivselt kahekesi, neil oli jõu ülekaal, kasutasid metallist prügikasti. Olukord annab kaitsja arvates tulla järeldusele, et kannatanud ründasid V.C-d , tema aga kaitses ennast st oli hädakaitseseisundis tal oli õigus hädakaitsele kuna kannatanud ei võimaldanud tal ära joosta. V.C poolne õigusvastane tegu on välistatud.
lg 1 alusel karistuse mõistmise osas kuulub rahuldamisele, kuid mõistetud 5 aasta 6 kuulise karistuse palub jätta muutmata. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsioonide väidetega ja ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsuses on, tuginevalt tõendite kogumile, seaduslikult leitud, et süüdistatavad on neile inkrimineeritud kuriteod toime pannud, need on õigesti kvalifitseeritud. Samuti kohus seaduslikult tuvastas, et puuduvad tegude õigusvastasust välistavad asjaolud, et süüdistatavad on kuritegude toimepanemistes süüdi. Kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ringkonnakohus ei tuvastanud. Kohtuotsuse resolutiivosa järeldused vastavad tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, seega pole kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa omavahel vastuolus. Seega pole sedastatav KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumine, millele kaitsja L.Olovjanišnikov apellatsioonis viitab. Nimetatud rikkumisega ei ole tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohaga. Kaitsja L.Olovjanišnikovi apellatsioonis esitatud väited V.C-le
lg 1 alusel ühe karistuse mõistmisest, on asjakohased ja kooskõlas seadusega ning annavad aluse maakohtu otsuse tühistamiseks V.C-le
Muus osas kohtuotsus tühistamisele ei kuulu. Enda seisukohti põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
Kuid antud juhul pole tuvastatav, et süüdistatavad viibisid hädakaitseseisundis, seetõttu pole alust ka rääkida hädakaitsest. Kannatanuid ründas noaga V.C . Kannatanud kaitsesid ennast ja nende poolne tegevus oli vastuseks juba süüdistatava käitumisele, tema ründele. Nad püüdsid nuga kätte saada, teda kinni pidada. Ka kannatanute poolt ilma igasuguse põhjuseta A.T. vahetu ründamine pole tõendamist leidnud. D.P. ütluste kohaselt lõi A.Tomasevitš teda jalaga ajal, mil ta oli juba vigastatud, veritses, istus maas, tal oli halb olla. Mingit vahetut või eesseisvat ohtu kannatanu A.T. või V.C-le ei kujutanud. Hädakaitse seisundi ühe eeldusliku tingimuse - ründe õigusvastasuse - puudumine välistab hädakaitse kui õigustava asjaolu. Maakohus leidis seaduslikult, et A.Tomasevitš pani toime valu põhjustava kehalise väärkohtlemise ehk
Kohtukolleegium leiab, et puuduvad sellised kõrvaldamata kahtlused, mida tuleks tõlgendada süüdistatavate kasuks ja mis annaksid seadusliku aluse õigeksmõistva otsuse tegemiseks.
kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust. 10 Maakohus on õigesti jõudnud järeldusele, et süüdistatav ütlusi sellest, et kannatanu oli teda varem löönud pokaaliga pähe, pole ühegi teise tõendiga kinnitust leidnud. Samuti on maakohus seadusega kooskõlas leidnud, et isegi kui enne kannatanu löömist mingi konflikt nende vahel toimus, ei ole mitme tunni pärast tuvastatav süüdistatava viibimine hädakaitseseisundis. Selle tuvastamiseks ei anna alust ka süüdistatava enda versioon sellest, et kannatanu riivas teda käega tantsupõrandal. Mingist vahetust või eelseisvast ründest süüdistatava õigushüvedele sellega seoses rääkida ei saa. Apellandi väidetele, et kannatanu tema löögist teadvust ei kaotanud, peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et
objektiivne koosseis on täidetud ka juhul, kui süüdistatava tegu põhjustab kannatanule valu ja seega pole antud koosseisu täitmise puhul oluline, kas kannatanu kaotas teadvuse või mitte. A.T. süüdimõistmine vaidlustatud episoodis on põhjendatud, kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Kohtu järeldused baseeruvad vahetult uuritud tõendite kogumil, vigu tõendite hindamisel tehtud ei ole ning nende ümberhindamiseks ringkonnakohtu poolt seaduslikud alused puuduvad. 10. Karistuseks mõistetud reaalseid vangistusi on maakohus põhistanud. A.Tomasevitš on apellatsioonis märkinud, et tal on elukoht, töökoht, ta ei ole ohtlik, teda ei pea isoleerima, palub leebemat karistust, on nõus üldkasuliku töö kohaldamisega. Kohtukolleegium leiab, et elukoha ja töökoha olemasolu on maakohtule teada olnud ning nimetatud asjaolu ei ole aluseks põhistatud karistuse leevendamiseks. Karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on eelkõige ja lahutamatult seotud toimepandud kuritegudega. Ka Riigikohus on korduvalt oma lahendites toonitanud/ nt 3-1-112-06, 3-1-1-99-06/, et süü suuruse kui karistuse aluse tuvastamisse tuleb obligatoorselt kaasata teo toimepanemise tehiolud. Süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistust kergendavaid asjaolusid, mida maakohus oleks jätnud ebaseaduslikult arvestamata, apellatsioon ei sisalda. Kohtukolleegium leiab, et kokku kolme vägivallaga toimepandud kuriteo eest, kahe aastase karistuse mõistmine on koosõlas
Vastab nii süü suurusele kui süüdlase isikule ning ringkonnakohtu poolt mõistetud vangistuse kestuse lühendamiseks puudub alus. Vangistuse asendamise taotluse osas märgib kohtukolleegium, et
Selle sätte kohaselt saab üldkasulikku tööd kohaldada kui süüdlast on karistatud maksimaalselt kaheaastase vangistusega ja süüdlane on nõus selle asendamisega üldkasuliku tööga. A.T. mõisteti liitkaristuseks 2 aastat 3 kuud ja 28 päeva vangistust. Seega ei ole üks üldkasuliku töö kohaldamise eeldus täidetud ja seetõttu puudub
V.C-le mõistetud reaalse vangistuse määra ebaseaduslikkuse osas ei ole kaitsjad argumente esitanud. Kohtukolleegium leiab,
sanktsioonis ettenähtud miinimumkaristusele ligilähedane karistus on kooskõlas
ettenähtud alustega.
- § 25 lg 2 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemise eest on süüdlast karistatud 1 aastase vangistusega ja liitkaristuseks on
Kaitsja L.Olovjanišnikov on apellatsioonis vaidlustanud liitkaristuse mõistmist, leides, täiesti asjakohaselt, et V.C karistamisel kuulub kohaldamisele
Sellise väitega nõustus ka prokurör. 11
lg 1 kehtestab, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Teoainsusega on tegemist kui isik on pannud toime ajaliselt, ruumiliselt, ühtse tahtlusega eri süüteokoosseisule vastava teo, mis on objektiivse kõrvalvaataja jaoks samuti ühtse teona hinnatav. Antud juhul on nii V.C-le esitatud süüdistuse pinnalt kui tõendamist leidnud käitumises, sellised asjaolud tuvastatavad. Kuna V.C poolt üheks teoks loetav käitumine vastab eri süüteokoosseisule, on tegemist ideaalkogumiga ja talle tuleb mõista üks karistus. Samas kohtukolleegium leiab, et mõistetud 5 aasta 6 kuuline vangistus on kooskõlas toimepanduga ning ka süüdistatava isikuga. Karistust kergendavaid asjaolusid süüdistatav ringkonnakohtule ei esitanud. Mõistetud karistus jääb
Tegemist oli erinevate kannatanutega ja mitmete noalöökidega, milledest tabas üks. Ülaltoodud põhistusel kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse ajalise kestuse muutmiseks alust ei ole. Süüdistatavate puhul ei saa jätta tähelepanuta ka fakti, et kuriteod olid toime pandud katseajal. Mõlemad süüdistatavad on vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastatud, kuid ei kasutanud neile antud võimalust ja kohtu usaldust õigesti, nende käitumine näitab, et ka teadmine karistuse täitmisele pööramise võimalikkusest ei mõjutanud neid õiguskuulekusele. 11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, , § 338 p 2, § 340 lg 2 p 6 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 19. mai 2010 aasta otsuse V.C-le
Muus osas jätab otsuse muutmata. L.Olovjanišnikovi apellatsiooni rahuldab osaliselt. Teised apellatsioonid jätab rahuldamata. IVI KESKÜLA MALLE PREIMER PAAVO RANDMA Osaliselt tühistatud Riigikohtu 27 05 2011 otsusega nr 3-1-1-7-11 RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2010. a otsus V.C süüdimõistmises ja karistamises
p 1 ja § 121 - § 25 lg 2 järgi ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.