← Eesti

1-24-74/41

Obsah (13)§ 180§ 339§ 338§ 7§ 2742§ 341§ 293§ 274§ 2001§ 342§ 60§ 337§ 185

1-24-74 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2024, Tallinn, kirjalikus menetluses Kohtuasja number 1-24-74 Kohtukoosseis Eesistuja In

§ 180

lg 3 alusel ekspertiisitasu 1368 euro suuruses summas riigi kanda ning määras menetluskulud tasumisele ositi 12 kuu jooksul. Maakohus tegi otsustused ka asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud objektide kohta.

  1. A. J. Kadak anti kohtu alla ja mõisteti süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi teisele inimesele raske tervisekahjustuse tekitamises, millega põhjustati oht elule. Süüdistuse kohaselt läks A. J. Kadak 7.02.2014.a Tallinnas XXX asuva maja juurde ootama S.N-i, kes saabus kella 00.15 paiku maja juurde sõidukiga Mercedes Benz reg nr XXXXXX. Peale seda kui S.N väljus sõidukist ründas A. J. Kadak teda tahtlikult kaasa võetud kahe noaga ning lõi teda tahtlikult vähemalt üheksa korda noaga kõhu, rindkere, õlavarre ja vasaku jala piirkonda. A. J. Kadak teadis, et teist inimest korduvalt terariistaga elutähtsatesse piirkondadesse lüües saabuvad mistahes raskusega tervisekahjustused, s.h eluohtlikud tervisekahjustused, ning ta vähemalt möönis nende saabumist. Sellise tahtliku tegevusega tekitas A. J. Kadak S.N-ile eluohtliku tervisekahjustuse kõhuõõnde tungiva torke lõikehaava keskkõhu paremal pool. Lisaks põhjustas A. J. Kadak oma tahtliku tegevusega S.N-ile mitte eluohtlikud tervisekahjustused: kehaõõntesse mitteulatuvad torkelõikehaavad rindkere ülaosas ja niudeluutiiva kohal vasakul; torke-lõikehaavad vasakus kaenlaaugus, vasaku õlavarre tagapinnal, küünarliigese välisküljel ja vasaku sääre välisküljel; lõikehaavad vasaku käe sõrmedel. Oma tahtliku tegevusega pani A. J. Kadak toime teisele inimesele raske tervisekahjustuse tekitamise, millega põhjustas ohu elule, s.o pani toime KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  2. Kokkuvõtlikult asus maakohus seisukohale, et A. J. Kadakule etteheidetav kuritegu tõendamist süüdistuses kirjeldatud viisil ja on õigesti kvalifitseeritud. Kohus ei pidanud usutavaks süüdistatava versiooni, et ta soovis süüdistuses näidatud ajal ja kohas kannatanuga 2

(17)1-24-74 rahumeelselt rääkida ja teda ründas hoopis kannatanu, kellele kuulusid ka noad. Maakohus leidis, et uuritud tõendid kinnitavad kannatanu ütluste usaldusväärsust ja süüdistatavale etteheidetav tegu leidis aset kannatanu kirjeldatud viisil. APELLATSIOON 5. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni süüdistatava A. J. Kadaku kaitsjad V. Makarov ja S. Malkova, kelle arvates rikkus maakohus

§ 339

lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kohaldas

§ 338

p 2 tähenduses ebaõigesti materiaalõigust ja seetõttu on lahend põhjendamatu ja ebaseaduslik. Apellandid taotlevad ringkonnakohtult tühistada maakohtu otsus ja uue otsusega mõista süüdistatav talle etteheidetud kuriteos õigeks. Alternatiivselt, kui õigeksmõistmine ei ole võimalik, taotletakse kvalifitseerida süüdistus kergemaks kuriteoks ja/või vähendada karistuse tähtaega ning rakendada KarS § 73 lg-s 1-3 sätestatut. Lisaks taotletakse saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

  1. Apellantide arvates jättis kaitsjate taotletud tunnistajate (AS, V. Š, VM) kohtusse kutsumise taotluse rahuldamata jätmine kohtu poolt kaitsja ilma olulistest vahenditest kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, millega kadus võimalus hinnata juhtunu alternatiivseid versioone.
  2. Maakohtus uuriti ekspertülevaadet ja sündmuskoha vaatluse protokolli koos lisatud fotodega pinnapealselt. Kohus lähtus oletustest, mida ei kinnita tõendid, täitis nendega juhtumi lüngad ning rikkus erapooletuse printsiipi, võttes enda kanda uurija rolli tõendite analüüsi asemel. Kohus ei arvestanud tähtsate tõenditega, ei lähtunud tuvastatud faktidest ega andnud piisavat hinnangut kaitsja nimetatud tõenditele, mis viis vale järelduseni süüküsimuses.
  3. Arusaamatu on kohtu huvi süüdistatava sugulaste vastu. Kohus küsis põhjendamatult, kes on Y ja HK süüdistatava jaoks, mis tekitab kahtlusi kohtu erapooletuses ja objektiivsuses.
  4. Maakohus ei ole nõuetekohaselt tõendanud, et sündmuskohalt leitud noad kuulusid süüdistatavale, sest põhines järeldustes ainult kannatanu ütlustele. Tunnistajad ega ekspertiis ei kinnita, et noad kuulusid just süüdistatavale. Kohus ei arvestanud ka tunnistaja EK ütlustega, kes väitis, et nägi kannatanu autos nuga, millega ta piknikul pakendit lõikas, kelle tunnistus tekitab kahtluse, kas noad kuuluvad süüdistatavale. Kohus jättis tähelepanuta tunnistaja MP ütlused, et kannatanu vaatas pidevalt kontrollivalt ringi, mis viitab sellele, et kannatanul võis olla põhjus kanda endaga kaasas enesekaitseks nuge. Võimalusele, et võib olla olemas teine ründaja, keda kannatanu kartis viitab ka see, et kannatanu abikaasa T. S.N teatas politseisse helistades, et kannatanu kahtlustab kedagi ründes.
  5. Kannatanu ja süüdistatava kohtumenetluses esitatud versioonid 7.02.2014 toimunu kohta on erinevad. Kannatanu väitel lõi süüdistatav talle 9 lõike- ja torkehaava. Süüdistatava väitel sõitis ta kannatanule järgi selleks, et temaga rääkida, aga ei jõudnud oma lauset lõpetada, kui kannatanu tuli autost välja käes suur nuga. Süüdistatav taganes, raputades suurt nuga enda ees, püüdes vältida kannatanu lähenemist, kukkus, pillas noa käest, püüdis püsti tõusta ja kannatanu lõi talle 2 korral selja piirkonda, pärast mida õnnestus süüdistataval põgeneda. Kannatanu väitel kukkusid nad süüdistatavaga lumme ja tegid vähemalt kaks pööret, aga sündmuskoha protokollist ja fototabelitest ei leitud märke võitlusest. See näitab 3

(17)1-24-74 kannatanu ütluste ebausaldusväärsust, mida maakohus ignoreeris. Kohtus ei esitatud veenvaid tõendeid, et süüdistatav oleks löönud kannatanut, kui ta lebas maas lumel.
  1. Usaldusväärsed ei ole kannatanu ütlused, kuidas ta vasaku käega võttis süüdistatavalt ära pikema noa, sest selles asendis noaterast kinnivõtmine on vähetõenäoline, mida aga kohus ei analüüsinud. Samuti ei ole loogiline kannatanu kirjeldus, kuidas ta sai süüdistatavat kinni hoides, ajal kui ta käed olid hõivatud, haarata noa ja seejärel löögi anda. Kannatanu väidab, et oli selili, kui tema peal asetsev süüdistatav lõi teda noaga kõhu piirkonda, kuid selline asend kõhtu löömist ei võimalda, sest kehad olid tihedalt koos. Kaitse ei eita kannatanu kõhul noahaava olemasolu, kuid seab kahtluse alla, et see tehti kannatanu kirjeldatud viisil. Samuti ei vasta kannatanu kehalt tuvastatud üheksa noahaava kannatanu kirjeldusele toimunust. Kannatanu noa- ja lõikehaavade laius ja süüdistataval olevate haavade laius viitab kahe erineva noa kasutamisele, mis seavad kahtluse alla kannatanu ütluste usaldusväärsuse. Kannatanu väitis, et tema käes oli suur nuga, aga kannatanu kehal olevad haavad vastavad suure noa tera suurusele ning süüdistatava kehal haavad väikese noa omale. See viitab vajadusele detailsemate selgituste järele, mida aga kohus ei teinud.
  2. Kannatanu väidab, et lõi süüdistatavat noaga paremasse puusa, aga süüdistatava vaatlemise fotodes kohaselt on tema alaseljal kolm torke- ja lõikehaava laiusega 1,5 cm, mis vastavad väikese teraga noale, aga pole arme parema puusa piirkonnas. Seega kannatanu valetas. Sellele kohus tähelepanu ei pööranud märkides, et pole tõestatud, et süüdistatava alaselja armid tekkisid 07.02.
  3. Kohtu väide pole tõene, sest kuigi armide tekkimise täpne kuupäev pole teada, ei välista see nende tekkimist 07.02.
  4. Materjalide kohaselt leiti lumelt vereplekk, mille DNA kuulus süüdistatavale. Arvestades sooja riietust, sai läbi riiete veri lekkida vaid sügava haava korral. Süüdistatava ütlused on haava paigutuse ja iseloomuga kooskõlas. Kohus ei arvestanud, et kannatanu võis moonutada teavet süüdistatavale tehtud löögi asukoha kohta, mis seab kahtluse alla otsuse erapooletuse. Maakohus leiab, et süüdistatava võimalikud vigastused nimmepiirkonnas ei oleks jäänud tema haiglas viibimisel märkamata. Samas leidis kohus, et sääremarja traumat meditsiinidokumentides ei ole fikseeritud, sest ravihüpotees ei nõudnud põlvedest allapoole jäävate jalaosade uurimist. Pole arusaadav, miks kohus peab normaalseks, et säärepiirkonna vigastust ei dokumenteeritud, aga nimmepiirkonna vigastuste olemasolu korral oleks pidanud need fikseeritama.
  5. Kannatanu väitel võttis ta süüdistatavalt võitluse ajal käest suure noa ja lõi teda puusa piirkonda ja väikest nuga ta ei puudutanud. Mõlemalt noalt leiti kannatanu DNA jälgi, mis lükkab ümber kannatanu väited, et ta ei käsitlenud väikest nuga. Süüdistatava DNA-d nugadelt pole leitud, mis viitab, et kannatanu võis nugadega manipuleerida. Maakohus järeldas, et süüdistatava DNA puudumine viitab kinnaste kasutamisele, kuid uurimisasutus ei leidnud kinnaste jälgi. Kinnaste kasutamine pidanuks kajastuma ekspertiisi tulemustes, näiteks kiudude vmt jälgede leidmisega. Seega on kohus põhinenud tõendamata oletustele.
  6. Maakohus ei esitanud veenvaid tõendeid, kuhu süüdistatav oma auto täpselt parkis, tuginedes järeldustes ainult kahtlastele vereplekkidele, mille kuuluvust süüdistatavale ei kinnitanud DNA ekspertiis. Kohtumenetluses ei lükatud ümber süüdistatava väiteid, et ta parkis oma auto kannatanu maja lähedale tee äärde. Süüdistusaktis ja kohtuotsuses on märgitud, et süüdistatav saabus XXX aadressile eesmärgiga oodata kannatanut, aga tegelikult süüdistatav järgnes kannatanule oma sõidukiga ja jõudis seega maja juurde samal ajal. See viitab süüdistatava spontaansetele tegudele ja et tal puudus eelnevalt planeeritud kavatsus kannatanule kahju tekitada, millele kohus tähelepanu ei pööranud. Kohus leidis, et süüdistatav kavatses ootamatult rünnata endast suuremat kannatanut, mistõttu võttis kaasa kaks nuga. Kui 4
(17)1-24-74 süüdistataval oleks aga olnud tõesti kavatsus süüdistatavale kahju tekitada, oleks ta tõenäoliselt kasutanud tulirelva või lõhkeainet, et tagada ründele edu. Esimese astme kohus ei arvestanud süüdistataval tulirelva ja lõhkeaine ehk tõhusamate vahendite olemasoluga, jättes selle versiooni põhjalikkult hindamata.
  1. Kannatanu versiooni seab kahtluse alla ka see, et süüdistatav olevat teda rünnanud ootamatult ilma eelneva sõnalise ähvarduseta. See on ebatõenäoline, sest siis oleks püüdnud kannatanu välja selgitada, kes teda ründab, mis selle taga peitub ning võinuks esitada küsimusi, püüda ründajat tuvastada või kutsuda abi. Kannatanu oleks võinud karjuda või anda näiteks auto signaali. See, et kannatanu neid asju ei teinud, seab kahtluse alla rünnaku tõsiduse ja ohu olemasolu.
  2. Imestust tekitab maakohtu seisukoht, et süüdistatav ei kutsunud kannatanule kiirabi, ei jäänud sündmuskohale, et kannatanut aidata, tundmata huvi tema seisundi vastu. Süüdistatav jooksis ju minema pärast seda, kui kannatanu lõi teda noaga ja seisis nuga käes.
  3. Ebasobiv on kasutada süüdistatava varasemat karistust käesolevas asjas tõendina, see rikub süüdistatava õigust õiglasele kohtumenetlusele. Seega peab süüdistus esitama täiendavad tõendid, mis otseselt kinnitavad süüdistatava süüd selles episoodis.
  4. Pole tõendatud kannatanu hagi 710 eurot, sest ükski tõend ei kinnita kahju suurust. Sündmus toimus juba
  5. aastal ja kannatanu teadis, et tal on õigus tsiviilhagile, aga ei hoolitsenud tõendite kogumise eest, mis kinnitaksid tema nõudeid. Kõik hinnad on toodud ainult kannatanu ütluste alusel ja kohus ei kontrollinud nende tõepärasust tsiviilhagi rahuldades.
  6. Kohus ei arvestanud, et süüdistatavale etteheidetava teo kvalifitseerimiseks KarS § 118 lg 1 p 1 järgi pidanuks tuvastama, et tema tahtlus ulatus sellise tervisekahjustuse tekitamiseni, mis põhjustas kannatanule eluohtliku seisundi. Kuna kõnealuse tagajärje tingis peamiselt kõhuõõne vigastus, tuli järelikult hinnata, kas süüdistatav pidas vähemalt võimalikuks või möönis (kaudne tahtlus), et ta vigastab kannatanut noaga lüües kõhuõõnt. Seda küsimust ei ole maakohus nõuetekohaselt lahendanud.
  7. Süüdistatava sõnutsi sattus ta 7.02.2014 olukorda, kus pidi kasutama enesekaitset. Süüdistatav taotles oma versiooni kinnitamiseks viia läbi uurimiseksperiment, millest uurimisorganid keeldusid. See rikkus süüdistatava õigusi. Kohus ei arvestanud enesekaitse versiooniga, mis on oluline viga ja mõjutab kohtumenetluse objektiivsust. Kaitsja taotles teo ümberkvalifitseerimist KarS § 119 lg 1 järgi juhul, kui maakohus leiab, et enesekaitse vajadust ei olnud. Süüdistataval ei olnud kavatsust põhjustada kannatanule elu ohustavaid tervisekahjustusi. Kuigi suguhaigusesse nakatumine oli põhjuseks, miks süüdistatav kannatanu juurde läks, ei soovinud ta tema tervist kahjustada. Kohtuotsus ei või põhineda oletustel ja vastavalt

§ 7

lg-le 3 tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused süüdiolekus tõlgendada süüdistatava kasuks.

  1. Maakohtu mõistetud 6 aasta pikkune vangistus on ülemäära karm ja põhjendamatu, arvestades juhtumi asjaolusid ja süüdistatava isikut. Kohus ei arvestanud, et süüdistatav pole rikkunud alates
  2. aastast seadust, mis näitab tema positiivset rehabiliteerumist. Tal on aus eluviis, püsiv töökoht ja pere, kelle eest hoolitseda. Süüdistatav tuleb mõista õigeks või vähendada karistust. 5

(17)1-24-74 Süüdistatava vastus kaitsjate apellatsioonile
  1. Süüdistatav toetab täielikult oma kaitsjate kaebust, sest maakohus tegi vale otsuse. Eeluurimise käigus lükati tagasi taotlused viia läbi uurimiseksperiment ja täiendav meditsiiniline uuring noahaavade iseloomu selgitamiseks. Kohus tundis kummalist huvi süüdistatava ema ja kasuisa vastu. Kohus asus kannatanu poolele, kelle juttu võttis reaalsusena, kuigi see oli vastuolus kriminaalasja faktidega. PROKURATUURI VASTUS APELLATSIOONILE
  2. Prokuröri arvates nähtub apellantide taotluses toodud argumentidest kriminaalasja saatmiseks esimese astme kohtule uueks arutamiseks, et kaitsjate arvates on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 12 tähenduses.

Apellandid viitavad kaitseaktis märgitud tunnistajate ülekuulamata jätmisele, kelle ütlustega sooviti tõendada kannatanut iseloomustavaid asjaolusid. Maakohus jättis kaitsjate taotluse rahuldamata märkides, et seda võidakse korrata kohtulikul uurimisel, kui peaks esinema alus tunnistajate ülekuulamiseks. Sellist taotlust kaitsjad kohtulikul uurimisel ei esitanud. Kaitsjad ei vaielnud maakohtus vastu kohtu küsimustele süüdistatava sugulaste kohta ja tuginevad sellele esimest korda apellatsioonis. Teadmata kohtu küsimuste täpset tagamaad, viitab prokurör, et asja materjalidest nähtuvalt on süüdistatav vahetanud peale kuriteo toimepanemist nime. Tema eelmine kohtuotsus ja meditsiinidokumendid on vormistatud Juri Nikolski nimele. Seega ei nähtu asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla kohtu aususe ja erapooletuse.

  1. Apellatsioonis toodu ei kummuta maakohtu seisukohti kannatanu S.N-i ütluste usaldusväärsuse kohta. Maakohus on märkinud, et eluliselt ei ole usutav, et kannatanu suutnuks intensiivse ründe ajal eluohtlikus situatsioonis anda detailselt edasi keha- või käeasendid mingis kindlas ajahetkes. Kannatanul tuvastatud vigastused ühtivad noa terast haaramisega. Kannatanu noahaavade iseloom ei lükka ümber kannatanu versiooni sündmusest – tegemist on torke-lõikehaavadega, millest enamus ei tunginud väga sügavale lihaskoesse ja nende laius ei anna tõsikindlat kinnitust, kumma noaga vigastused tehtud on. Kannatanu ütlustes ei esine ühtegi sellist asjaolu, mis oleks vastuolus uuritud tõenditega. Sündmuste kiire kulg selgitab, miks kannatanul ei olnud aega pöörduda kellegi poole abi saamiseks või näiteks signaali lasta. Arusaamatuks jääb apellantide arvamus, et rüselusest ei jäänud spetsiifilisi jälgi. Tunnistaja JK väide, et ta olevat suvel grillimas käies näinud kannatanul nuga, on seletatav selle sama sündmuse kontekstiga.
  2. Apellantide arvates ei ole süüdistatava sõiduki sündmuskohast eemale parkimine tõendatud, sest vaid ühe veretilga puhul on tuvastatud selle pärinemine süüdistatavalt. Olukorras, kus jäljed saavad alguse sündmuskohalt, kus veritseva noahaava saanud süüdistatav viibis, on tõenäosus, et kõik ülejäänud tuvastatud veretilgad kuuluksid juhuslikule kolmandale isikule sedavõrd väike, et puudub alus seda tõsiseltvõetava hüpoteesina käsitleda. Kuna süüdistatav teadis varasemast kannatanu elukoha, oli tal reaalne võimalus parkida sõiduk asukohta, kus see pole märgatav ja minna sündmuskohale jala. Süüdistataval tulirelva ja lõhkeaine olemasolu ei ole argumendiks, mis välistaks ta kuriteo toimepanijana. Süüdistataval oli piisav aeg oma tegu planeerida. Tulirelva kasutamise korral reageerinuks politsei kogu võimekusega, püssirohugaasidest jäänuks spetsiifiline lõhn riiete külge, mis hõlbustanuks süüdistatava võimalikku vahele jäämist. 6

(17)1-24-74
  1. Kohus ei ole kohaldanud valesti materiaalõigust. Maakohus leidis, et süüdistatava pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kvalifikatsioon ei muutuks ka olukorras, kus süüdistatav oleks tegutsenud tagajärje osas ettevaatamatusega (RKKKo-d 1-16-5213 ja 3-1-146-15). Maakohus ei eksinud ka süüdistatavale mõistetud karistusmäära osas. Karistuse vähendamine viitab, et kohus juba arvestas süüdistatava isikust tulenevate kergendavate asjaoludega. Seoses tsiviilhagi rahuldamisega väidavad apellandid põhjendamatult, et vaid ostutšekkide olemasolul oleks alus varalise kahju nõude rahuldamiseks. Asitõendi vaatlusprotokollis kajastub rõivaste välimus ja seisukord ja kannatanu on andnud ka ütlused. Maakohus andis tõenditele hinnangu. Seega on põhjendamatu apellantide väide, et kohus rahuldas hagi ilma tõenditele tuginemata.
  2. Kohtuotsuse tühistamise aluseks ei saa olla apellantide etteheited uurimiseksperimendi läbiviimata jätmise kohta kohtueelses menetluses. Sellist taotlust ei ole kaitseaktis ega kohtuliku uurimise käigus esitatud. Kaitsjate vastus ringkonnakohtu määratud tähtajaks
  3. Kaitsjad avaldavad, et jäävad oma apellatsiooni juurde, korrates apellatsioonis esitatud argumente.
  4. Täiendavalt leiavad kaitsjad, et maakohus on jätnud karistuse mõistmisel kohaldamata KarS § 57 lg 1 p 8 mõttes kergendava asjaolu seoses hädakaitse piiride ületamisega.
  5. Lisaks taotlevad kaitsjad, juhul, kui ringkonnakohus tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise maakohtu poolt ja selle alusel vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule, lõpetada süüdistatava suhtes kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja möödumise tõttu

§ 2742alusel.

Kriminaalmenetluse lõpetamine on sobiv abinõu, sest kriminaalmenetlus põhjustab süüdistatavale aja- ja inimressursi raiskamist ja riivab tema õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Kriminaalasi alustati juba 7.02.2014. Esimene menetlustoiming, mis süüdistatavat mõjutas, oli kahtlustatavana kinnipidamine 27.10.2021 ja süüdistatav anti 28.02.2024 kohtu alla. See tähendab, et on möödunud peaaegu 10 aastat kohtu alla andmiseni, mida ei saa õigustada kuriteo raskuse, keerukuse või mahuga. Käesoleval juhul puudutab kuritegu isikute individuaalhuvi (tervist), seega ei ole selles asjas avalikku menetlushuvi. Kuivõrd kaitsja leiab, et selles asjas esineb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine

§ 339

lg 2 tähenduses, sest on tuginetud ebausaldusväärsele tõendile, siis tuleb kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise korral esimese astme kohtule, lõpetada kriminaalmenetlus edasise süüdistatava õiguste rikkumise ärahoidmiseks. Süüdistatava vastus ringkonnakohtu määratud tähtajaks

  1. Süüdistatava arvates ei ole ta
  2. aasta veebruari intsidendis süüdi. Kannatanu auto rehvi lõikumist ei toimunud, sest pole usutav, et vahtu täispihustatud rattaga sai kannatanu sõita koduni 17 km ja tunnistaja MP ütles, rehv oli tühjaks läinud, mitte lõigatud. Kohtueelses menetluses keelduti rahuldamast taotlusi uurimiseksperimendiks ja kohtuarstliku ekspertiisi läbiviimiseks. Süüdistataval puuduvad haavad või jäljed, mis kinnitaksid kannatanu ütlusi, et ta lõi süüdistatavat puusa, aga armid neerude piirkonnas kinnitavad süüdistatava versiooni. Prokurör vaikis faktist, et süüdistatav andis vabatahtlikult politseile relvad ja lõhkeaine. Kui süüdistatav oleks plaaninud kallaletungi, oleks ta neid kasutanud, sest nugade kasutamine on ebaloogiline ja mõttetu selliste efektiivsemate vahendite olemasolul. Prokurör ja kohus 7

(17)1-24-74 järeldasid eelmisest otsusest, et nuga on süüdistatava „lemmikvahend“ kuritegude toimepanemisel, aga tolles asjas süüdistatav kannatanute tapmisel nuge ei kasutanud. Hoopis kannatanu ise püüdis süüdistatavat tappa, kui lõi näoli liikumatult maas lamavale süüdistatavale mitu korda neerude piirkonda. Süüdistatav nägi kannatanut Tallinnas erinevates kohtades erinevate naistega ja teades, et ta on haige, tahtis arutada haiguse ja ravimeetodite üle. Kohtunik esitas kummalisi küsimusi vanemate kohta, mis on arusaamatu. Kahtlane on ka kohtu arvamus, et süüdistatav võis kanda kindaid. Arusaamatu on, et kannatanu ei üritanud põgeneda, vaid hoopis katsus rünnata kedagi, kellel väidetavalt on kaks nuga käes. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 32. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni ja prokuröri ning süüdistatava kirjalike seisukohtadega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ega kuulu tühistamisele. 33. Kuivõrd apellandid taotlevad muu hulgas

§ 341

lg 3 alusel saata kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule, kontrollis ringkonnakohus esmalt kaitsjate väiteid, kas esimese astme kohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust

§ 339

lg 2 tähenduses, mis võib olla endaga kaasa toonud ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse ning mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Ringkonnakohus on seisukohal, et etteheited kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest ei pea paika ja põhjendab seda järgnevalt.

  1. Kolleegium ei jaga apellantide arvamust, et jättes eelmenetluses rahuldamata kaitsjate taotluse kolme tunnistaja ülekuulamiseks, võttis maakohus kaitsjatelt võimaluse kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, millega takistas kaitseõiguse teostamist. 21.02.2024 kaitseaktist nähtuvalt esitasid kaitsjad muu hulgas taotluse kolme tunnistaja (AS, VŠ, VM) ülekuulamiseks, et iseloomustada kannatanut (I kd, tl-d 2-6). 28.02.2024 maakohtu eelistungil selgitasid kaitsjad, et (kõik) kaitseaktis nimetatud tunnistajad võivad kirjeldada kannatanu käitumist, kuid jätsid kohtule esitamata põhjendused kolme vaidluse all oleva tunnistaja ülekuulamise vajaduse kohta, kelle asjakohasust tõendiallikana vaidlustas prokurör (I kd, tl-d 12-13). Maakohus hindas eelmenetluses tehtud 28.02.2024 määruses kaitsjate taotluse nende kolme tunnistaja ülekuulamise osas põhjendamatuks ja jättis selle rahuldamata. Samas selgitas kohus, et kaitsjatel on vajadusel võimalus korrata taotlust asjakohaste põhjendusega kohtuliku uurimise ajal (I kd, tl-d 14-15). Seega pidas maakohus võimalikuks taotluse esitamist juhul, kui selleks tekib põhjendatud vajadus. Kolleegium tõdeb, et kriminaalasja materjalidest ilmnevalt ei ole kaitsjad maakohtule kõnealuste tunnistajate ülekuulamiseks enam ühtegi taotlust esitanud (I kd, tl-d 42-43; tl 50). Järelikult on apellantide etteheited kaitseõiguse rikkumise kohta ainetud.
  2. Apellantide arvates rikkus süüdistatava kaitseõigust see, et kohtueelsel menetlusel ei kontrollitud süüdistatava versiooni paikapidavust uurimiseksperimendiga. Kolleegium märgib nõustuvalt prokuröriga, et kõnealuse etteheite tegemine maakohtule kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumise kontekstis on põhjendamatu.

§-s 14 sätestatu kohaselt täidavad kohtumenetluses süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. See tähendab, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise 8

(17)1-24-74 kohustus lasub kohtumenetluse pooltel, mitte kohtul. Ringkonnakohtul puuduvad andmed, kas süüdistatav või tema kaitsjad taotlesid kohtueelsel menetlusel täiendavate uurimistoimingute tegemist, kuid kaitseaktist ega maakohtu istungitel talletatust taotlusi uurimiseksperimendi tegemiseks ei nähtu. Seega jääb apellantide etteheide tagajärjetuks.
  1. Apellandid näevad maakohtu ebaobjektiivsust ja erapooletust selles, et kohus esitas süüdistatavale muu hulgas mõned küsimused tema ema Y ja viimase abikaasa HK kohta. Kolleegium peab apellantide etteheidet põhjendamatuks. Prokuröri vastuses on asjakohaselt märgitud, et kõnealuste küsimuste esitamisel on maakohus lähtunud kohtulikul uurimisel esitatud tõendites sisalduvatest andmetest. Arvestades tõika, et süüdistatav muutis oma isikuandmeid, st Juri Nikolski nime pärast 7.02.2014 kuriteo toimepanemist nimeks Andrei Juri Kadak, on kohtu täpsustavad küsimused mõistetavad. Seda enam, et kriminaalasja materjalidest (vt rahvastikuregistri andmed, II kd, tl 237), aimub süüdistatava seos Yga (end Nikolski) ning süüdistatava suhtes langetatud
  2. aasta süüdimõistvast kohtuotsusest ilmnevalt oli HK nimeline isik kannatanuks korterivarguse episoodis (II kd, tl-d 227-236).

§ 293

lg 4 kohaselt võib kohus süüdistatavat pärast ristküsitlust küsitleda selgitust vajavate asjaolude kohta. Sellest, et maakohus pidas vajalikuks esitada süüdistatavale mõned küsimused kriminaalasja materjalidest nähtuvate isikuliste seoste täpsustamiseks, ei saa mingilgi määral järeldada kohtu erapooletust. 37. Kolleegium ei pea nõustumisväärseks apellantide väiteid, et maakohus on olnud erapoolik, sest pole otsuse tegemisel pannud tähele ega arvestanud kaitseargumente. See, et maakohus luges usutavaks kannatanu versiooni, kuid ei nõustunud kaitsjate ja süüdistatava väidete ja argumentidega ning jättis need kohtuotsuse tegemisel arvestamata, ei tähenda menetlusnormide rikkumist. Maakohus on otsuse tegemisel arvestanud

§-s 3051 lg-tes 1 ja 2 ning § 312 lg-s 1 sätestatud nõuetega ja toonud otsuse põhiosas jälgitavalt välja tõendatuks tunnistatud asjaolud ühes tõendite analüüsiga, millele maakohus tugineb. Seejuures on kohus näidanud, miks ja millise põhjendusega ei saa süüdistatava ütlusi erinevalt kannatanu ütlustest usaldusväärseks pidada ja miks ei saa nõustuda kaitsjate väidetega. Asjaolu, et apellandid ei nõustu nende maakohtu esitatud põhistustega, ei saa olla maakohtu otsuse tühistamise aluseks. Kolleegium on veendunud, et menetlus on maakohtus tervikuna toimunud kooskõlas ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtetega. Kohus on andnud asja arutamisel kohtumenetluse pooltele

§-s 14 sätestatud võistleva menetluse põhimõtteid arvestades võrdse võimaluse esitada tõendeid ja argumente. Sellise võimaluse kasutamata jätmine kohtumenetluse poole poolt ei ole võistleva menetluse põhimõtteid arvestades kohtule etteheidetav. 38. Kokkuvõtlikult leiab kolleegium, et apellantide väited esimese astme kohtu kriminaalmenetlusõiguse rikkumisest, millega kaasnevat põhjendamatu kohtuotsus, jäävad valdavalt üldsõnaliseks. Samuti on jäetud põhjendamata, miks on vaja kriminaalasi saata maakohtule uueks arutamiseks. Kolleegium selgitab, et

§ 341

lg 3 kohaselt on kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine põhjendatud vaid juhul, kui ringkonnakohtul pole võimalik maakohtu viga kõrvaldada. Tuleb nentida, et apellatsioonis esitatud taotlused ongi vastuolulised. Ühelt poolt taotletakse kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks, teisalt soovitakse ringkonnakohtult tõenditele uue hinnangu andmist ja süüdistatava õigeks mõistmist põhjusel, et maakohus on teinud

§ 339lg 2 9

(17)1-24-74 mõttes vigu tõendite hindamisel. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsiooni väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks menetlusõiguse olulise rikkumise põhjendusel. 39. 30.09.2024 ringkonnakohtule esitatud vastuses on apellandid esitanud täiendava alternatiivse taotluse lõpetada süüdistatava suhtes

§ 2742

alusel kriminaalmenetlus seoses mõistliku menetlusaja möödumise tõttu sel juhul, kui ringkonnakohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Esmalt selgitab kolleegium, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb

§ 2742

lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule (vt nt RKKKo 1-20-3101, p 45). Kuivõrd ringkonnakohus hindas põhjendamatuks apellantide taotluse saata kriminaalasi menetlusnormide olulise rikkumise tõttu uueks arutamiseks esimese astme kohtule, jätab ringkonnakohus rahuldamata ka täiendavalt esitatud taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Sel põhjusel ei käsitle ringkonnakohus põhjalikumalt kaitsjate väiteid, mis puudutavad

§ 2742lg 1 kohaldamist, kuid peab vajalikuks märkida täiendavalt järgmist.

40. Kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku aja möödumise tõttu eeldab

§ 2742 lg 1 kohaselt süüdistatava nõusolekut.

Praegusel juhul süüdistatava nõusolekut kriminaalmenetluse lõpetamiseks ringkonnakohtule esitatud ei ole ja sellise nõusoleku väljendamist ei saa järeldada ka süüdistatava enda ringkonnakohtule esitatud kirjalikest seisukohtadest. Lisaks väidavad kaitsjad taotluses kriminaalmenetluse mõistliku aja möödumist põhistades, et asja on menetletud selle alustamisest 7.02.2014 kuni kohtu alla andmiseni peaaegu kümme aastat. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et kaitsjate käsitlus on ekslik. Mõistliku menetlusaja kulgu tuleb arvestada mitte kriminaalasja alustamisest, vaid esimesest kriminaalmenetluse toimingust, mis isikut oluliselt mõjutab (vt lähemalt nt RKKKo 30.06.2014, 3-1-1-14-14, p-d 586-588). Samuti eiravad kaitsjad tõsiasja, et kuivõrd süüdistatav põgenes kriminaalvastutuse vältimiseks 7.02.2014 sündmuskohalt ning kuriteo toimepanija isikut ei õnnestunud tuvastada, lõpetati asjas 17.04.2015 kriminaalmenetlus

§ 2001alusel (III kd, tl 76-77).

Teo toimepanija isik tuvastati ja A. J. Kadak peeti kinni alles 27.10.2021, mis oli seega ka esimene kriminaaltoiming, mis süüdistatavat mõjutas (III kd, tl-d 144-146). Seega ei ole menetluse kestust arvestades kriminaalasjas mõistliku menetlusaja nõuet rikutud. 41. Apellandid taotlevad maakohtu otsuse tühistamist ja A. J. Kadaku õigeksmõistmist KarS § 118 lg 1 p 1 järgi etteheidetavas teos või süüdistuse kvalifitseerimist kergemaks kuriteoks, paludes sisuliselt maakohtus uuritud tõendikogumi pinnalt tehtud järelduste ümberhindamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsiooni väited alust maakohtu otsuse muutmiseks. A. J. Kadaku süüdimõistmist vaidlustades, kordavad apellandid valdavalt samu väiteid, mille on esitanud esimese astme kohtuvaidlustes ning mida maakohtu otsuses on juba käsitletud. Ringkonnakohus selgitab, et apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (vt nt RKKKo 1-16-6115/67, p 28).

§ 342

lg 3 p-s 1 sätestatu ja Riigikohtu praktika kohaselt, kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, tuleb ringkonnakohtul esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmisel 10

(17)1-24-74 analüüsida selliseid apellatsioonis esitatud argumente, mida esimese astme kohus ei ole käsitlenud (RKKKo nr 1-16-6115/67, p-d 30–31; nr 3-1-1-109-15, p 108). Seetõttu ei korda ringkonnakohus käsilolevas otsuses maakohtu põhjendusi täies mahus, vaid annab alljärgnevalt hinnangu apellatsioonides esitatud peamistele väidetele ja lisab omapoolsed põhjendused. 42. Ringkonnakohus ei nõustu apellantidega, et maakohus on tõendite hindamisel rikkunud oluliselt menetlusnorme

§ 339lg 2 tähenduses.

Kolleegiumi hinnangul järgis maakohus tõendite hindamisel ja otsuse tegemisel

§ 60

lg-s 1 ja §-s 61 sätestatut ega eksinud ka

§ 7lg-s 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtete vastu.

Ringkonnakohus ei tuvastanud A. J. Kadaku süüdimõistmisel vigu, mis annaks põhjust jõuda tõendite hindamise ja süüküsimuse osas maakohtuga võrreldes teistsugusele järeldusele ja teha samadele tõenditele tuginedes õigeksmõistev otsus. Maakohtu otsuse põhjendustest ilmneb veenvalt ja jälgitavalt, kuidas kohus jõudis uuritud tõendikogumi põhjal järeldusele, et A. J. Kadak pani KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava teo toime süüdistuses kirjeldatud asjaoludel.

  1. Kolleegium ei jaga kaitsjate arvamust, et maakohus uuris sündmuskoha vaatlustes ja lisatud fotodes talletatut pealiskaudselt, jättes tähelepanuta asjaolu, et kannatanu maja ees lumel puudusid jäljed kannatanu kirjeldatud rüselusest. Esmalt märgib kolleegium, et kohtulikul uurimisel tõendite esitamisel ja uurimisel ei ole kaitsjad ega süüdistatav sündmuskoha algse ega täiendava vaatluse osas esitanud mingeid omapoolseid märkusi või tähelepanekuid. Samuti ei ole kaitsjad üritanud sündmuskohal dokumenteeritu osas seada kahtluse alla kannatanu ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsust. Maakohus on otsuse punktis 27-28 põhjendanud, miks saab tõendikogumi alusel asuda seisukohale, et sündmus, sh rüselus lumel, leidis aset just kannatanu kirjeldatud viisil. Otsusest nähtub seegi, miks ei saa uuritud tõenditest tulenevalt nõustuda kaitsjatega, justkui puuduksid sündmuskohal võitlusjäljed. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks otsuses kirjapandut üle korrata ja peab põhjendamatuks apellantide kriitikat sündmuskohal dokumenteeritu pealiskaudse käsitlemise kohta. Ainetu on ka apellantide deklaratiivne etteheide, et maakohus olevat uurinud pinnapealselt ka ekspertiise. Kuivõrd viimati nimetatud väidet sisustatud polegi, ei pea ringkonnakohus vajalikuks sellele ka vastata.
  2. Kaitsjad seavad kahtluse alla kannatanu ütluste usaldusväärsuse selle kohta, kuidas süüdistatav teda nugadega ründas ning selle, kuidas kannatanu end kaitstes suutis süüdistatava käest ühe noa ära võtta. Samuti peavad apellandid ebausutavaks kannatanu versiooni, et süüdistatav oleks saanud kirjeldatud viisil (kannatanu selili asendis ja süüdistatav tema peal) noaga kõhtu lüüa, sest kehad olid tihedasti koos. Lisaks ei vastavat apellantide arvates kannatanu kehal tuvastatud üheksa noahaava kannatanu kirjeldusele toimunust. Tõele ei vastavat needki kannatanu väited, et ta võttis süüdistatavalt ära suurema noa, sest kaitsjate arvates vastavad kannatanu kehal olevad jäävad suure noa terale ja süüdistatava kehal olevad väikese noa omale. Kohtukolleegium apellantidega ei nõustu. Õige pole seegi etteheide, et maakohus jättis kõik loetletud väited kontrollimata ja kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel arvestamata. Maakohus on kaitsjate väiteid otsuses käsitletud ja põhjendanud, miks saab kannatanu ütlusi toimunu kohta pidada usaldusväärseks (vt otsuse punktid 27-30). Kordamata maakohtu põhjendusi, nõustub kolleegium, et kannatanu ütlused süüdistatava 11

(17)1-24-74 löömise ja tekitatud vigastuste kohta on usutavad ning haakuvad teiste uuritud tõenditega, sh sündmuskoha vaatluse, kiirabikaardi, haiguslooga, 7.02.2014 haiglas tehtud läbivaatusega, 4.03.2014 ekspertiisiaktiga. Tõenditest nähtuvalt tuvastati kannatanul terava torkelõikevahendiga (noaga) tekitatud vägivalla toimel kokku üheksa torke-lõikehaava, sh rindkere ülaosas, vasakus kaenlaaugus, vasaku õlavarre tagapinnal, kõhuõõnde tungiv torkehaav, haavad jäsemete piirkonnas (küünarliigese välisküljel, lõikehaavad vasaku käe sõrmedel, vasaku sääre välisküljel). Üheksast tekitatud haavast hinnati kõhuõõnde tungiv torkelõikehaav eluohtlikuks. Põhjendamatu on kaitsjate etteheide, et kannatanu ütluste usaldusväärseks hindamine näitab maakohtu erapooletust, sest maakohus ei ole tõendite hindamisel, sh kannatanu ütluste usaldusväärsust vaagides, menetlusnormide vastu eksinud.
  1. Kaitsjad seavad kahtluse alla kannatanu ütluste usaldusväärsuse ka selle kohta, et tal õnnestus ennast kaitstes lüüa süüdistatavat viimase käest ära võetud noaga ühel korral jala piirkonda. Kolleegium peab eksitavaks ja arusaamatuks apellantide väidet, justkui kannatanu oleks kohtus väitnud, et lõi süüdistatavat noaga paremasse puusa. Sarnase ebaõige käsitluse kannatanu ütlustest on kirjalikus vastuses esitanud ka süüdistatav. Kaitsjad ja süüdistatav jätavad tähelepanuta, et 8.04.2024 kohtuistungil ütlusi andes selgitas kannatanu, et tal õnnestus süüdistatavalt ära võetud noaga riivata süüdistatavat ühel korral ning seejuures tabas ta jalga või reit. Teist korda ta lüüa ei saanud, kuna süüdistatav hüppas püsti, viskas noa maha ja põgenes, longates ühte jalga (I kd, tl 28 pöördel). Neile ütlustele jäi kannatanu kindlaks ka teisesküsitlusel kaitsjale vastates. Kolleegium nendib, et kaitsja taotlusel avaldati kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks lõik tema kohtueelsel menetlusel antud ütlustest selgitamaks, kumma jalaga süüdistatav põgenemisel lonkas. Ristküsitlusel meenutas kannatanu, et ta tabas süüdistatavat noaga ühel korral paremasse jalga, kuid kohtueelsel menetlusel antud ütluste kohaselt olevat süüdistatav longanud põgenedes vasakut jalga (I kd, tl 34 pöördel). Vastuolu selgitamiseks märkis kannatanu, et mäletab, et lõi süüdistatavat ühel korral paremasse jalga ja seejärel lihtsalt nägi, kui viimane minema joostes lonkas ühte jalga, tõenäoliselt paremat. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et arvestades kannatanu suhtes toimunud ründe ootamatust ja intensiivsust on mõistetav, et kõik ründe asjaolud ei pruukinud kannatanu mälus üksikasjalikult talletuda. Sellised üksikud detailid ei anna aga alust suhtuda kannatanu ütluste usaldusväärsusesse kriitiliselt. Erinevalt süüdistatava esitatud versioonist, riimub kannatanu kirjeldus toimunu kohta teiste uuritud tõenditega.
  2. Seega saab nõustuda maakohtuga, et usutavad on kannatanu ütlused, et ta lõi ennast kaitstes süüdistatavat ühel korral jala piirkonda. Süüdistatava väiteid, et kannatanu olevat teda löönud korduvalt parema neeru piirkonda, uuritud tõendid ei kinnita. Maakohtu otsuses on ka põhjendatud, miks ei ole usutavad süüdistatava väited, et kannatanu olevat teda löönud korduvalt neerude (alaselja) piirkonda (vt otsuse punktid 39 ja 47). Kolleegium on maakohtuga päri, et väidetavalt 7.02.2014 tekitatud noahaavad alaseljal ei oleks jäänud märkamatuks Ida-Tallinna Keskhaigla plaanilistel uuringutel, kuhu süüdistatav pöördus juba mõni päev pärast sündmust ehk 10.02.
  3. Seoses süüdistatava kaebustega teostati talle muu hulgas röntgen- ja kompuutertomograafia uuringud, mis hõlmasid alaselja, sh nimmelülide, kõhu ja vaagna piirkonda (II kd, tl-d 213-214). Seega on maakohtu otsuses juba kummutatud apellantide väide, et kuigi süüdistatava seljal olevate armide tekkimise kuupäev pole teada, ei olevat siiski välistatud nende tekkimine 7.02.
  4. Tuginedes apellatsioonis jätkuvalt süüdistatava versioonile toimunust, jätavad kaitsjad arvestamata, et maakohus on süüdistatava 12
(17)1-24-74 ütlused hinnanud ebausaldusväärseks. Kaitsjate väited, et hoopis kannatanu võis süüdistatavale tehtud löögi asukohta kohta teavet moonutada, on paljasõnalised ja vastuolus maakohtu poolt tuvastatuga.
  1. Apellandid leiavad, et kuivõrd 7.02.2014 leiti sündmuskohalt veretäpp, mille DNA kuulus süüdistatavale, sai veri lekkida vaid sügava haava korral, mis viitavat sellele, et tõele vastab süüdistatava versioon kannatanu poolt talle alaselga tekitatud noahaavadest. Kolleegiumi leiab nõustuvalt maakohtuga, et sündmuskohalt leitud süüdistatava bioloogilist materjali sisaldav verejälg ei kinnita selle versiooni usutavust. Maakohtus uuritud tõenditest ilmnevalt tekitas kannatanu süüdistatava jalale piisavalt tõsise veritseva noahaava, mis sundis viimast longates põgenema ja põhjustas verejooksu, millest jäi lumele süüdistatava DNA-d sisaldav verejälg. Kolleegium nõustub maakohtuga selleski, et süüdistatava jalal olevat noahaava ei pruugitud haiglas uuringutel näha ega fikseeritud seetõttu, et erinevalt nimmepiirkonnast ei eeldanud süüdistatava kaebused ja ravi hüpotees tema jäsemete uurimist.
  2. Ainetu on apellantide väide, et maakohtus ei esitatud veenvaid tõendeid, kuhu süüdistatav parkis oma sõiduki ja seega pole lükatud ümber süüdistatava väide, et ta parkis oma auto kannatanu maja lähedale. Maakohtu otsuses on jälgitavalt näidatud, et süüdistatav paigutas märkamatuks jääda soovides sõiduki Pikaliiva ja Alemaa tänava ristile, mitte kannatanu maja juurde. Kõnealust asjaolu kinnitavad muu hulgas verekahtlased määrdumised, mis talletati sündmuskoha vaatlustel ja mis kulgevad alates kannatanu majast XXX ja mööda Alemaa tänavat kuni Pikaliiva ja Alemaa tänavate ristmikuni (vt otsuse punkt 23). Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et sündmuskohal dokumenteeritud verejälgede paiknemine tõendab veritseva jalahaavaga süüdistatava põgenemise teekonda kuni pargitud sõidukini.
  3. Maakohtus tuvastatuga on vastuolus seegi apellantide väide, et süüdistatav jõudis kannatanuga viimase maja juurde samal ajal, mis näitavat, et ta tegutses spontaanselt, mitte eelnevalt planeeritult. Vastupidiselt apellantide väidetule leidis maakohtus tuvastamist, et süüdistatav, kes oli samal päeval ja õhtul Tallinnas jälginud kannatanu liikumist tundide kaupa, järgnes talle 7.02.2024 kesköö paiku. Süüdistatav sõitis kannatanu elamust mööda ja parkis oma sõiduki eemale, et jääda märkamatuks. Puudub vaidlus asjaolus, et süüdistatav, kes oli kannatanut jälginud korduvalt juba enne süüdistuses kajastatud sündmust, oli teadlik tema elukohast. Selline tegevuse planeerimine võimaldas süüdistataval kodumaja parkinud ja sõidukist väljuma asunud kannatanut ootamatult rünnata. Uuritud tõenditega vastuolus ja ebausutav on süüdistatava versioon sellest, et ta olevat soovinud kannatanu ja viimase abikaasaga üksnes rääkida võimalikust suguhaigusest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et uuritud tõenditest ilmnevalt tegutses süüdistatav kindla plaaniga rünnata kannatanut ootamatult, et kahjustada tema tervist.
  4. Maakohtu seisukohta ei kummuta kaitsjate väide, et süüdistatavale etteheidetu on ebaloogiline, sest kannatanu kahjustada tahtmise korral võinuks süüdistatav tekitada talle vigastusi nugadest efektiivsemate vahendite ehk tulirelvade või lõhkeainega. Väär on ka süüdistatava kirjalikus vastuses märgitu, et prokuratuur „vaikis“ süüdistatavalt leitud relvadest ja lõhkeainest. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt esitati maakohtule muu hulgas 13.12.2022 prokuratuuri määrus, millega eraldati käesolevast menetlusest eraldi 13
(17)1-24-74 menetlemiseks A. J. Kadakule KarS § 414 lg 1 ja KarS § 418 järgi esitatud kuriteokahtlus seoses 28.10.2021 sündmuskoha vaatlusel süüdistatava poolt välja antud lõhkeaine, püstolitaoliste esemete, relvaosade ja laskemoonaga (III kd, tl 85-88). Nimetatud määruses on loetletud Tallinnast, Muhu tn 5 sündmuskohalt leitud ja kaasa võetud asitõendid, mida on kirjeldatud 28.10.2021 sündmuskoha vaatlusprotokollis, 25.11.2021 asitõendi vaatlusprotokollis ja 16.12.2022 kriminaalmenetluse lõpetamise määruses (III kd, tl 89-92, 94-157). Asjaolu, et maakohus ei pidanud käsitlemisväärseks kaitseväidet, et süüdistatav oleks saanud sündmuskohtalt leitud tulirelva, laskemoona või lõhkeainega kannatanut tõhusamalt kahjustada, ei tähenda, et maakohus rikkus menetlusnorme. Maakohus hindas uuritud tõendikogumi alusel tuvastatuks süüdistuses kirjeldatu ja põhjendades jälgitavalt, miks süüdistatava versioon toimunu kohta ei ole usutav. Ka ringkonnakohus ei pea tõsiselt võetavaks apellantide väidet, et süüdistatav oleks saanud kannatanut tahtmise korral rünnata efektiivsemate vahenditega. Kolleegium soostub prokuröri vastuses viidatuga, et valides kannatanu kahjustamiseks terariistad, kaalutles süüdistatav ilmselt süüteo avastamise riski, mida oleks vaieldamatult suurendanud lõhkeaine või tulirelva(de) kasutamine.
  1. Apellantide väide, et sündmuskohalt leitud noad ei kuulunud süüdistatavale, vaid nendega võis manipuleerida kannatanu, jäävad tagajärjetuks. Maakohus on seda kaitseväidet käsitlenud. Otsuse punktides 35-36 on põhjendatud, miks saab uuritud tõendikogumi alusel jõuda järeldusele, et mõlemad sündmuskohalt leitud noad kuulusid süüdistatavale. Selgitatud on sedagi, miks on süüdistuses kirjeldatud kannatanu ründamise asjaolusid ja tuvastatud vigastusi arvestades eluliselt usutav, et neilt tuvastati kannatanu bioloogilisi jälgi. Apellandid kritiseerivad lisaks maakohtu seisukohta, et süüdistatava DNA puudumine nugadel võib olla selgitatav kuriteo toimepanemisel kinnaste kandmisega. Kolleegium nendib, et tõsikindlaid tõendeid, et süüdistatav kandis kindaid, ei ole. Küll aga on kannatanu usaldusväärsete ütlustega leidnud tõendamist, et süüdistataval oli kaasas kaks nuga, mida ta kasutas ründamiseks ning mis leiti hiljem sündmuskohalt. Seega ei saa pidada meelevaldseks uuritud tõendite ja tuvastatud tervikpildi alusel tehtud maakohtu järeldust, et süüdistatava bioloogilise materjali puudumine ründeks kasutatud nugadel võib olla seletatav kinnaste kandmisega.
  2. Peale eeltoodu üritavad apellandid omistada sündmuskohalt leitud nuge kannatanule argumendiga, et tunnistaja EK olevat
  3. aasta suvel kannatanuga piknikul käies näinud, kuidas viimane avas noaga konservi. 9.04.2024 kohtuistungil tunnistaja EK poolt kaitsja küsimustele antud vastustest nähtuvalt olevat
  4. aasta suvel piknikule kaasa võetud mingid lihakarbid, aga mis seal sees oli tunnistaja ei mäleta, sest neid avas S.N. Tunnistaja ei olevat otseselt vaadanud, millega S.N karpe avas, kuid midagi olevat ta võtnud kiirete liigutustega autost. Tunnistaja väitis, et tal ei ole meeles ja ta ei saagi mäletada, milline see nuga oli (I kd, tl 39 pöördel). Kolleegium jagab prokuröri vastuses toodud seisukohta, et EK kirjeldus
  5. aasta suvel toimunud piknikust ei tõenda 7.02.2014 sündmuskohalt leitud nugade kuulumist kannatanule. Tegelikult ilmneb tunnistaja ütlustest, et ta ei näinudki täpsemalt kannatanu tegevust ega osanud seetõttu vähimalgi määral kirjeldada toidukarpide avamiseks kasutatud väidetavat nuga. Täiesti meelevaldseks ja oletuslikuks peab ringkonnakohus sedagi apellantide väidet, et kuivõrd tunnistaja MP ütluste kohaselt tavatses kannatanu vaadata kontrollivalt ringi, võivat see viidata asjaolule, et tal oli põhjust enesekaitseks nuge kaasas kanda. Nugade kuuluvust kannatanule ei tõenda kuidagi ka kaitsjate viidatud T. S.N-i ütlused. 14
(17)1-24-74
  1. Maakohus on lükanud ümber sellegi apellantide väite, mille kohaselt ei olevat usutavad kannatanu ütlused, et teda nugadega rünnanud süüdistatav tegi seda eelneva sõnalise ähvarduseta, sest kaitsjate arvates ründaja tavaliselt teavitab oma kavatsusest ohvrit. Maakohus on sündmuse tervikpilti hinnates jõudnud põhjendatult järeldusele, et süüdistatava soov oligi kannatanut ootamatult rünnata. Seega ei ole ka tõenäoline, et ta kannatanut eesseisvast ründest hoiatas. Seda enam, et süüdistatav, kes teadis, et kannatanu on temast suurem ja eeldatavalt füüsiliselt tugevam, pidi ründe tõhususe tagamiseks ründama ootamatult ja intensiivselt kahe noaga (vt otsuse p 38). Kannatanu ütluste usaldusväärsust ei kõiguta ka apellantide otsitud väited, et kannatanu võinuks ise püüda ründajat tuvastada ja esitada talle küsimusi ründe põhjuste kohta või kutsuda abi näiteks karjudes või sõiduki signaali lastes. Arvestades intensiivset ja ootamatut rünnet (üheksast noalöögist esimene tabas kannatanut sõidukist väljumisel selja tagant, millele järgnes 8 noalööki ning rüselus ründajaga) on kirjeldatud käitumise eeldamine kannatanult kummastav ja põhjendamatu.
  2. Apellandid kritiseerivad maakohtu seisukohta, et süüdistatav põgenes sündmuskohalt, tundmata huvi kannatanu seisukoha vastu ja üritamata teda abistada. Apellantide arvates, oli süüdistatav sunnitud põgenema pärast seda, kui kannatanu lõi teda noaga ja seisis püsti nuga käes. Kolleegium apellantide kriitikat ei jaga. Maakohus on otsuse punktides 43 ja 44 tuvastatud asjaolude alusel süüdistatava tahtlust analüüsides jõudnud õigele järeldusele, et süüdistatav kasutas kannatanu ründamiseks kahte nuga, lõi teda intensiivselt ja korduvalt elutähtsate organite piirkonda muu hulgas ajal, kui kannatanu lamas maas. Maakohus leidis, et süüdistatava käitumine näitab, et ta möönis, et kannatanu võib tema tegevuse tulemusena saada eluohtliku tervisekahjustuse, ning seda kinnitab muu hulgas tõik, et pärast kannatanu ründamist, ei tundnud süüdistatav, kes sai aru enda teo ulatusest, huvi kannatanu seisundi vastu, ei abistanud teda, vaid põgenes, visates minema seljas olnud verised riided, eesmärgiga vältida vastutust toimepandu eest.
  3. Apellantide arvates rikub see, et maakohus kasutas tõendina süüdistatava suhtes varem tehtud kohtuotsust, tema õigust õiglasele kohtumenetlusele. Kolleegium apellantide arvamust ei jaga. Maakohus on otsuse punktis 39 süüdistatava suhtes tehtud varasemat lahendit kasutanud iseloomustamaks süüdistatava arusaamu õigest ja valest käitumisest ning suhtumist õigushüvedesse, sest nii varasemas kui ka praeguses menetluses on kahjustatud õigushüveks teise inimese elu ja tervis.
  4. Kolleegium ei nõustu apellantidega, et süüdistatava tegu KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseerides ei tuvastanud maakohus, kas süüdistatava tahtlus ulatus sellise tervisekahjustuse tekitamiseni, mis põhjustas kannatanule eluohtliku seisundi ega hinnanud, kas süüdistatav pidas võimalikuks või möönis, et ta vigastab kannatanut noaga lüües tema kõhuõõnt. Maakohus on otsuse punktides 41-45 põhjalikult kõnealust küsimust käsitlenud. Otsuses on nõuetekohaselt analüüsitud, kas süüdistataval oli kannatanut korduvalt ja intensiivselt lüües tahtlus tekitada talle tervisekahjustus ning kas see tervisekahjustus, mille põhjustamine oli süüdistatava tahtlusega kaetud, viis eluohtliku tervisekahjustuseni. Otsusest nähtuvalt arvestas maakohus ka kehtiva kohtupraktikaga. Maakohtu põhjendusi üle kordamata märgib kolleegium kokkuvõtvalt, et tuvastatu kohaselt lõi süüdistatav kannatanut noaga korduvalt ja intensiivselt keha piirkonda, põhjustades muu hulgas kõhuõõnde tungiva torke lõikehaavaga eluohtliku tervisekahjustuse. Kolleegium nõustub maakohtuga, et lüües 15
(17)1-24-74 kannatanut noaga piirkonda, kus paiknevad mitmed eluks vajalikud siseorganid, pidas süüdistatav võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönis, et kannatanu võib saada eluohtliku tervisekahjustuse. Arvestades tuvastatud asjaolusid puudus maakohtul alus rahuldada kaitsjate taotlus kvalifitseerida süüdistatava tegu KarS § 119 lg 1 järgi. Prokurör on asjakohasele Riigikohtu praktikale viidates õigesti märkinud, et KarS § 118 lg 1 p 1 järgi tulnuks tegu subsumeerida ka juhul, kui süüdistatav oleks tegutsenud tagajärje suhtes ettevaatamatusega (vt nt RKKKo 1-16-5213). Praeguses asjas tuvastati aga süüdistataval kaudne tahtlus nii teo kui ka tagajärje osas. Seega kohaldas maakohus materiaalõigust veatult.
  1. Ainetu on apellantide etteheide, et kohus jättis tähelepanuta kaitsjate välja toodud enesekaitse versiooni. Maakohus käsitles seda kaitseväidet põhjalikult otsuse punktides 47 ja 48 ning jõudis uuritud tõendite ja tuvastatud tervikpildi alusel õigele järeldusele, et A. J. Kadak ei tegutsenud süüdistuses näidatud ajal ja kohas hädakaitses. Kolleegium nõustub maakohtuga, et ainsaks seda versiooni kinnitavaks tõendiks on ülejäänud tõendikogumiga vastuolus olevad ja eluliselt ebausutavad süüdistava ütlused. Tuvastatud asjaolusid arvestades on põhjendamatu ka apellantide taotlus arvestada süüdistatavale karistuse mõistmisel KarS § 57 lg 1 p 8 tähenduses kergendava asjaoluna süüteo toimepanemist hädakaitse piiride ületamisel.
  2. Apellantide arvates on süüdistatavale mõistetud 6 aasta pikkune vangistus põhjendamatu ja liiga karm ning maakohus jättis arvestamata, et süüdistatav pole seadust alates
  3. aastast rikkunud. Kolleegium apellantidega ei nõustu soostudes prokuröriga, et maakohus ei ole süüdistatavale mõistetud karistusmäära osas eksinud. Maakohus on karistuse mõistmisel lähtunud KarS 56 alg-s 1 sätestatud põhimõtetest ning arvestades raskendavate asjaolude puudumist ja süüdistatava isikut pidanud võimalikuks mõista karistuseks 6 aasta pikkuse vangistuse, mis on kaks aastat lühem vangistus sanktsiooni keskmisest määrast. Apellantide väited ei anna alust mõistetud karistuse kergendamiseks. Tagajärjetuks jääb ka apellantide taotlus kohaldada karistuse mõistmisel KarS §-st 73 sätestatut. Kolleegium nõustub maakohtuga, et puuduvad süüdistatava tingimisi karistusest vabastamiseks alused puuduvad.
  4. Kolleegium ei nõustu apellantidega, et maakohus rahuldas põhjendamatult kannatanu tsiviilhagi, sest puuduvad tõendid, mis kahju suurust kinnitavad. Ekslik on apellantide arvamus, et varalise kahju nõuet saaks rahuldada üksnes ostutšekkide olemasolul. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse punktides 49 kuni 51 toodud põhjendustega, miks tuleb süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõista kogu taotletud varaline kahju 710 eurot. Maakohus hindas tsiviilhagis näidatud summa põhjendatuks nii riiete kohta koostatud asitõendi vaatlusprotokolli kui ka kannatanu ütlusi arvestades. Järelikult on põhjendamatu apellantide väide, et kohus rahuldas hagi tõenditele tuginemata.
  5. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 27.05.2024 otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Menetluskulu 16

(17)1-24-74 61. Süüdistatava valitud kaitsjad on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude hüvitamiseks. Kuivõrd kohtukolleegium jätab maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata, jäävad süüdistatava A. J. Kadaku apellatsioonimenetluse kulud

§ 185l-s 2 tulenevalt tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 17

(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.