lg 1 p 1 järgi Lühimenetluses Katrin Pärtlas Prokurör Süüdistatav D.H Ik: XXX; Vene Föderatsiooni kodanik; emakeel: vene keel; kesk-eriharidus; töökoht: xxxx; elukoht: xxxx. Tõkend: alates 03.02.2018 elukohast lahkumise keeld. Kahtlustatavana kinni peetud 03.02.2018. Varasem karistatus: kehtivad karistused puuduvad Kaitsja Advokaat Margus Viira RESOLUTSIOON 1. D.H süüdi tunnistada
MS § 238 lg 2 kohaselt vähendada D.H-le mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 3 (kolm) aastat ja 4 (neli) kuud. 3.
lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistus, s.o kahtlustatavana kinnipidamise aeg 03.02.2018, s.o 1 päev, lugedes ära kandmata karistuseks tähtajalise vangistuse 3 (kolm) aastat 3 (kolm) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva. 4.
lg 1 ja 3 alusel määrata, et mõistetud ja ära kandmata karistus, s.o tähtajaline vangistus 3 (kolm) aastat 3 (kolm) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva jäetakse D.H suhtes täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et D.H temale määratud 3 (kolm) aasta ja 6 (kuus) kuulise katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu ja täidab talle katseajaks
lg 1 puntide 1 kuni 6 sätete alusel pandud kontrollnõudeid ja
Harju Kriminaalhooldusosakonna juhataja määratud kriminaalhooldaja järelevalve all (Tartu mnt 85, tel.: 6127758). 1 5.
lg 1 p-de 1, 2, 3, 4, 5, 6 kohaselt kohustada D.H järgima katseajal kontrollnõudeid: - elama kohtu määratud alalises elukohas: xxxx; - ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel Tallinna Vangla Ida-Harju Kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; - alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; - saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; - saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; - saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. 6.
7.
p 1 kohaselt arvestada D.H-le määratud 3 (kolm) aasta ja 6 (kuus) kuulise katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 14.08.
MS § 126 lg 3 p 4 alusel kui väärtusetu asi (akt 2018-611).
lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava teo, s.o teisele inimesele raske tervisekahjustuse tekitamise, millega põhjustas ohu elule. 2. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süü osalise tunnistamise, kaitsja ja prokuröri seisukohad ja kontrollinud kriminaalasjas olevaid kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud täies mahus. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt. Kannatanu A Ai ütluste (tl 43-45) kohaselt elas ta xxxx korteris koos D nimelise meesterahvaga. 02.02.2018 oli koos O B, keda tunneb 10 aastat, viimase elukohas xxxx ja tarvitas alkoholi. Ühel hetkel kuulsid O korterisse korterist nr xxxx lärmi. Selles korteris elab D.H, kelle perekonnanime ei tea. Kui ta on joonud, siis kipub lärmama, räuskama üksinda korteris. Kui ta seal veini võtab, siis teeb oma ukse pärani lahti ja räuskamine on igale poole kuulda. 02.02.2018 kella 23.00 paiku oli D.H-l see õhtu kus ta istus üksinda korteris, jõi veini ja räuskas seal üksinda, tema korteri uks oli pärani lahti ja seetõttu oli kõik selgelt Oi juurde kuulda. See tema räuskamine viskas üle ja otsustas korrale kutsuda. Suundus D.H tuppa ja nägi, et ta oli poollamaskil asendis diivanil poolenisti näoga ukse poole ja seletas seal kõva häälega midagi. Kummardus tema kohale ja ütles „D.H mida sa lärmad“. Vaevalt jõudis lause lõpetada, kui D.H oma parema käega võttis diivani seljatoe vahelt noa ja lõi 3 talle vasakule poole selja piirkonda, peaaegu kaenla alla ja ütles „Säh sulle lits“. Tundis meeletut valu ja edasist enam ei mäleta. Siis lahkus ta korterist üleni verisena ja O B kutsus kiirabi. Ei tea küll, et oleks D.H-d löönud millegagi või tõuganud, kui see nii oligi, siis sai see olla vaid peale tema löömist noaga ja seda vaid seetõttu, et kaitses end selle eest, et ta päris ära ei tapaks. Miks D.H-d eda noaga lõi, seda öelda ei oska, mingit põhjust talle selleks ei andnud. Tunnistaja O B ütluste (tl 64-66) kohaselt elab ta xxxx üle kaheksa aasta ja sõber A A elab xxxx umbes aasta ning D.H xxxx üle kahe aasta. Kui D.H on purjus, siis tal lihtsalt „katus sõidab ära“. Ta võib öösel täis võimsusel panna muusika mängima, korteri ukse lahti teha, muutub vägivaldseks. Armastab noaga mängida, ka teda on noaga rünnanud. Kui on juua täis, siis ei saa millestki aru mida teeb. 03.02.2018 istus oma kodus xxxx koos A ja võtsid viina. Ühel hetkel kuulsid korterisse korterist nr xxxx lärmi. Taas oli üks päevadest kus D.H oli üksi toas räuskas ja jõi veini ja nii, et uks oli lahti. 02.02.2018 oli ta juba veini joonud ja ühise WC täis pissinud. Kui ta sel 03.02.2018 õhtul kella 00.00 ajal taas räuskas, sai A sellest lõplikult kõrini ja ta läks D.H tuppa, et öelda talle mis ta sellest maha urineerimisest arvab ja teda korrale kutsuma. Ei kuulnud oma tuppa kas D.H midagi Aile ütles või vastupidi, kuid moment, kui jõudis D.H toa ukseni, siis nägi, kuidas A suundus talle uksele vastu ja hoiab parema käega rindkerest kinni ja tema näppude vahelt voolas verd. D.H aga istus diivanil ja diivanil olevad riided olid verised. D.H istus diivanil ilma igasuguste tunneteta, lihtsalt vahtis enda ette. Oli aru saada, et ta ei saanud mitte millestki aru. Kutsus kiirabi. Seejärel suundus D.H juurde ja sõimas ta läbi, D.H ei vastanud ühtegi sõna. Lihtsalt istus pluusi väel, sinised püksid jalas. Kui politsei tuli, oli D.H end juba riidesse pannud. Kannatanu ja tunnistaja riimuvaid ütlusi kinnitavad ka sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabeliga (tl 4-19), millelt nähtub sündmuskohalt leitud veri ja teo toimepanemise vahend, s.o verine nuga ja kannatanu verised ja katkised riided. Neid on vaadeldud ka asitõendi vaatlusprotokollis koos fototabeliga (tl 20-42). Ka isiku läbivaatuse protokollidest koos fototabeliga (tl 46-49, 70-77) nähtuvad kannatanul tuvastatud vigastused ja seljas olnud riided vahetult peale sündmuse toimumist. A Ai vigastusi ja raviasutusse saabumist tõendab ka teatis õnnetusjuhtumi või isikuvastase kuriteo tõttu kannatada saanud isiku saabumisest 03.02.2018 (tl 63). D.H kahtlustatavana antud ütluste (tl 84-85) kohaselt selgitas D.H , et 02.02.2018 jõi kodus veini, oli üksinda korteris ja uks oli lukus. Naabrid on joodikud ja kui end täis joovad, siis kipuvad konflikte tekitama ja norivad tüli. Kella 23.30 paiku taoti tema ukse peale ja kuulis Ai juua täis häält karjumas „Tee uks lahti, tule välja“. Kuna A on varemgi ukse taga lammutanud ja uks vaevu seisab koos, otsustas ukse avada. Koheselt kui oli seda teinud, sai uksega hoobi vastu pead, vasakut kõrva, kust hakkas verd jooksma. A tormas tuppa, nägu vihane ja õelust täis kui tema poole sööstis ja haaras kraanikausist noa. Taganes voodi poole ja A lähenes karjudes ründavalt rusikatega vehkides. Oli kindel, et A tahab teda lüüa ja selle peale lõi teda oma paremas käes oleva kööginoaga vasakule poole keha piirkonda. Mis edasi juhtus, ei tea, oleks nagu kott pähe tõmmatud, ei mäleta rohkem midagi. Ei tea mis temaga juhtus, kas kaotas uksega löögist teadvuse või lõi A vastu, ei tea. Või sai mingi šoki, edasi on mäluauk. Edasi mäletab kui pandi käerauad, korterist välja viimisel nägi O Bit, kes ei öelnud talle ühtegi sõna. Mis põhjusel A teda ründas, ei oska öelda, mingit põhjust selleks ei andnud. Kui A poleks rünnanud, siis poleks seda juhtunud. Kui A on varasemalt rünnanud, siis politseisse pöördunud ei ole. Esimesel võimalusel kolib xxxx korterist minema enne kui Ai sõbrad või A ise teda maha lööb. Eeltoodud sündmuste kirjeldustele toimunu kohta vastavad ka kannatanul nähtuvad vigastused. Isiku ekspertiisiakt nr 18E-PõI0033 (tl 52-56) kohaselt tuvastati kannatanul torkelõikehaavad, mis võisid olla tekitatud löökidest teravaservalise torke-lõikevahendiga, milleks võis olla nuga. 4 Kohtu hinnangul on eeltoodud tõenditega tõendamist leidnud, et D.H 02.02.2018 kella 23.55 paiku xxxx asuvas korteris lõi kahel korral A Ait noaga keha piirkonda, millega tekitas torke-lõikehaavad vasakul pool rindkerel koos vasaku kopsu vigastusega ja haava alalõua aluses piirkonnas. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 13.08.2002 määruse nr 266 Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord §-le 7 lg 2 p 9 on eluohtlikuks tervisekahjustuseks rindkere- või kõhuõõnde ulatuv haav, sh siseorganite kahjustuseta. Isiku ekspertiisiakt nr 18E-PõI0033 (tl 52-56) kohaselt vasakul pool rindkerel paiknev haav on eluohtlik tervisekahjustus, kuna tegemist on rindkereõõnde ulatuva haavaga. Vasakus rinnaõõnes sedastati kannatanul kompuutertomograafilise uuringuga üle 1000 ml verd (vajas dreneerimist), mistõttu on alust arvata, et meditsiinilise abita jäämisel oleks saabunud kannatanul surm. Alalõua aluses piirkonnas olev haav ei ole eluohtlik tervisekahjustus ja selle paranemine kestab 4 nädalat. Seega leiab kohus, et torke-lõikehaav vasakul pool rindkerel koos vasaku kopsu vigastusega on eluohtlik tervisekahjustus, kuna tegemist on rindkereõõnde ulatuva haavaga ning mille puhul oleks võinud saabunud kannatanu surm, kui kannatanu oleks jäänud meditsiinilise abita. Seega on tõendamist leidnud
lg 1 p 1 objektiivne koosseis, s.o teisele inimesele raske tervisekahjustuse tekitamine, millega on põhjustatud oht elule. Süüdistatav tunnistas kohtuistungil osaliselt oma süüd, kuid märkis, et kaitses end ja kui kannatanu poleks korterisse tunginud, ei oleks midagi juhtunud. Samas süüdistatav enda kohtuistungil ülekuulamist ei taotlenud, mistõttu tuleb lähtuda süüdistatava kohtueelsel menetlusel antud ütlustest. Süüdistatav on kohtueelsel menetlusel märkinud, et naabrid on joodikud, norivad tüli ja ka seekord kuulis purjus Ait karjumas. Seejuures on A ennegi tema korteri ukse taga lammutanud ja A on teda varemgi füüsiliselt rünnanud, kuid ta ei ole politseisse ega arsti juurde pöördunud. Sellistest ütlustest võiks järeldada, et süüdistataval võiks olla põhjust karta A Ai vägivaldsust. Samas ei ole süüdistatav varasemate juhtumite tõttu politseisse pöördunud, mistõttu ei ole need väited teistest allikatest kontrollitavad ja tegemist on tõendamata väitega. Tunnistajana üle kuulatud O Bi sõnade kohaselt on aga süüdistatav varem teda noaga rünnanud ja ta on noa süüdistatava käest välja väänanud, kuid ka tunnistaja ei ole sellise juhtumi pärast politseisse pöördunud. Seega on ka need väited tõendamata. Sellest tulenevalt tuleb nii süüdistatava kui ka tunnistaja ütlused varem aset leidnud vägivalla tarvitamise kohta kannatanu ja süüdistatava poolt jätta tähelepanuta ning piirduda tõendamisesemeks oleva sündmuse kohta antud ütlustega. Tunnistaja O. Bi ja kannatanu A. Ai ütluste kohaselt on süüdistataval tavaks tarvitada alkoholi, jätta oma toa uks lahti ja räusata ning ka seekord oli A. Ai ütluste kohaselt süüdistataval uks lahti ning ta sisenes korterisse, kus süüdistatav lamas diivanil. Tunnistaja O. B aga kannatanu sisenemist süüdistatava tuppa ei näinud, mistõttu ei tea ta ka seda, kas süüdistatava toa uks oli kannatanu sisenedes kinni või lahti. Küll kostis süüdistatava toast lärmi. Samas nähtub kannatanu ütlustest, et ta läks süüdistatavat korrale kustuma lärmi tõttu, kuid tunnistaja ütluste kohaselt ka seetõttu, et süüdistatav olevat eelmisel päeval ühiskasutuses oleva tualeti täis pissinud. Kohus leiab, et kui keskööl minnakse lärmajat korrale kutsuma, oleks see arusaadav, kuid eelmisel päeval tualetis toimunu kohta aru pärida oleks ilmselgelt liiast ja see põhjus oleks otsitud, kuivõrd mingit korda enam ei rikuta ja korrarikkumise lõpetamist ei saaks nõuda. Kriminaalasjas kogutud tõenditest saab järeldada, et kõik isikulised tõendiallikad, so kannatanu, tunnistaja ja süüdistatav olid alkoholijoobes ning kõiki üksikasju ei mäleta. Samas on tuvastatud, et kannatanu sisenes süüdistatava elukohta tegema etteheiteid. Seejuures on tuvastatud, et süüdistatava kõrv oli verine ning süüdistatava ütluste kohaselt lõi kannatanu tema korterisse sisenedes ukse lahti ja ta sai uksega hoobi vastu kõrva. Seevastu teadis kannatanu, et tema süüdistatavat löönud ei ole ja kui lõi, siis pärast seda kui teda oli noaga löödud. Kohus peab siinkohal usaldusväärsemaks süüdistatava versiooni vigastuse tekkimise kohta, kuivõrd see vigastus tekkis enne noaga löömist ja süüdistatav mäletas vigastuse tekkemehhanismi. Selline tekkemehhanism riimuks ka kannatanu ütlustega, millede kohaselt ta ei tea, et ta süüdistatavat löönud oleks ja kannatanu ütluste kohaselt jõudis ta vaid küsida 5 mida süüdistatav lärmab. Kohus peab ebatõenäoliseks, et kannatanu oleks pärast noalööki olnud suuteline veel kedagi lööma, kuivõrd ta suutis vaevu toast väljuda ja vajus kokku. Seevastu noaga löömise kohta teab kannatanu väita, et ta läks voodil lebava süüdistatava juurde ja kummardus küsima kui süüdistatav diivani seljatoe vahelt noa haaras ja lõi. Süüdistatava versiooni kohaselt aga sisenes pärast ukse avamist kannatanu ähvardavalt, lähenes talle ja ta haaras kohe korteris paremat kätt seisvast kraanikausist endale kätte kööginoa ning taganes diivanini, misjärel lõi kannatanut noaga kehasse. Seejuures on süüdistatav selgitanud, et kannatanu nägu oli vihane ja õelust täis, kui ta tema peale sööstis, mis sundis teda nuga haarama, Seejärel kannatanu karjus talle midagi ja muudkui lähenes rusikatega vehkides ning ta oli kindel, et A tahab teda lüüa, mille peale lõi kannatanut noaga. Kohus suhtub taolisesse süüdistatava põhjendusse noaga löömise kohta kriitiliselt. Sündmuskoha vaatlusprotokolli fotodelt on näha vaidlusalune eluruum, mille välisuks avaneb sissepoole ja peremale. Avatud ukse tagant, mis katab riidekapi uksed, algab kohe tuba ja toas olev diivan. Seega kui süüdistatav sai uksega vastu pead, siis oligi ta juba diivani juures. Kraanikauss oli aga teisel pool, s.o sisenedes uksest vasakul. Seega juhul, kui kannatanu oleks süüdistatavale uksest sisenedes ähvardavalt lähenenud, oli kannatanu sisenedes süüdistatava ja kraanikausi vahel ning süüdistataval ei olnud võimalust kraanikausist nuga võtta. Arvestades ukse laiusele vastava esiku pikkust ja esiku järgselt oleva toa väiksust, ei ole võimalik enam kellelegi kallale söösta, sest sisenedes on paremal diivan ja diivani ning välisseina vahel väike sektsioonkapi moodul ning vasakul on üksteise järel väike kapp, külmutuskapp, väike lauake elektripliidiga ning väike madal kapp. Väikese kapi ja sektsioonkapi mooduli vahel on aga tool lõikelaua ning pooleli oleva toiduga. Arvestades mööbli asetust ja eluaseme väiksust, sai süüdistatav noa võtta vaid enne seda kui kannatanu üldse eluruumi sisenes, s.o vaid siis kui toa uks oleks olnud suletud. Kui kannatanu oli sisenenud, ei saanud süüdistatav enam nuga kraanikausist võtta. Seega oli süüdistataval nuga käes kas enne kannatanu sisenemist, kui see oli võetud kraanikausist või pidi süüdistatav noa võtma mujalt. Eelmärgitud asjaolude pinnalt suhtub kohus süüdistatava väitesse, et ta võttis noa kraanikausist ajal, mil kannatanu oli sisenenud ja tema poole sööstnud, kriitiliselt, kuivõrd sündmuskoha vaatlusprotokolli fotodest saab järeldada, et selline asjade käik on välistatud. Süüdistatav on noa võtmist põhjendanud esmalt sellega, et kannatanu nägu oli vihane ja õelust täis ja kannatanu lähenes talle ründava olekuga, karjus midagi ja muudkui lähenes ründavalt rusikaid vehkides. Oli kindel, et A tahab teda lüüa ja selle peale lõi teda oma paremas käes oleva kööginoaga. Süüdistatava kaitsja leidis, et süüdistatav oli hädakaitse seisundis ja tuleks õigeks mõista. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu.
lg 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Seega selleks, et sattuda hädakaitse kohaldamist vajavasse olukorda, peab olema tegemist kas vahetu ründega, mis parasjagu toimub või eesseisva ründega, mille puhul on ründe oht tõenäoline. Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt seisneb kaitsetegevus ründe tõrjumise eesmärgil ründaja õigushüve kahjustamises ning kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks, kuid samas säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Samuti peab kaitsja tegevus olema kantud kaitsetahtest, mis tähendab, et kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras ning lähtuma sellest oma tegevuses. Kaitsja teo põhimotiiv peab olema enda või kellegi teise kaitsmine, ehk ründe tõrjumine ja eesmärgiks ei tohi olla ründajale ilmselt liigse kahju tekitamine. Ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte pelgalt ründe tagasilöömise, vaid selle täieliku lõpetamise õigust, ja et selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve, mis on kõrgem kaitstavast ning tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat õigushüve ähvardavast kahjust. Kaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad hindamiskriteeriumid, mille kohaselt hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal ja seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste põhjal. 6 Ründe olemasolu ja tõrjumise vajadust saab esmalt tuvastada süüdistatava ütlustega. Süüdistatava ütlustest nähtuvalt oli kannatanu nägu vihane ja õelust täis. Kohtu arvates taoline kannatanu nägu iseloomustav asjaolu ei anna alust asuda seisukohale, et tegemist on vahetu, s.o parajasti aset leidva või kestva ründega. Vihane ja õelust täis nägu ei saa kohtu arvates anda alust pidada seda ka vahetult eesseisvaks ründeks, mille vastu võiks hakata meetmeid tarvitusele võtma. Süüdistatava ütluste kohaselt on kannatanu olnud ka ründava olekuga, kuid sellise väljendi sisu ütlustes avatud ei ole, mistõttu ei saa kohus ka sellist väljendit analüüsida. Edasi on süüdistatav väitnud, et kannatanu lähenes ründavalt rusikaid vehkides. Ka sellisest kannatanu käitumisest on raske rünnet või eesseisvat rünnet või ohtu tuvastada. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt ei ole sellises väikeses ruumis võimalik jätkuvalt ründavalt läheneda, kuivõrd uksest edasi ongi juba diivan, mille juures noaga löömine toimus. Seejuures nähtub sündmuskoha vaatlusprotokollist ka seda, et selles kitsas ruumis on kõik asjad oma kohtadel, midagi maha kukkunud ei ole. Selline asjade paigutuse korrapärasus viitab sellele, et mingit rünnet või rüselust toimunud ei ole. Süüdistatava ütluste kohaselt kannatanu ka karjus midagi, kuid talle ei meenu, mida karjuti. Samas leiab kohus, et karjumine ei saa viidata vahetule või vahetult eesseisvale ründele, eriti veel olukorras, kus süüdistatav isegi ei mäleta mida karjuti. Seega juhul, kui süüdistatav ei mäleta karjumise sisu, ei saanud see tema jaoks sisaldada ka mingit ähvardust, millest rünnet eeldada. Juhul, kui karjuval viisil esitatud sõnumis oleks olnud mingi ähvardus, jäänuks see süüdistatavale meelde kui asjaolu, mis sundis teda ennast ähvarduse eest kaitsma. Süüdistatav on põhjendanud noaga löömist lõpuks sellega, et ta oli kindel, et kannatanu tahab teda lüüa. Samas ei ole süüdistatav seda millegagi põhjendanud, millest see kindlus tuleneb. Kohus leiab, et arvestades sündmuste kiiret arengut, eluruumi väiksust ja esemete asetust, oleks A. Ail olnud võimalus süüdistatavat lüüa kohe ukse juures kui uks avanes. Selleks aga pidanuks tal olema löömiseks põhjus. Süüdistatava ütluste kohaselt kannatanu ka karjus midagi ning kannatanu ütluste kohaselt jõudis ta süüdistatavalt küsida „D.H mida sa lärmad?“ Seega riimuvad süüdistatava ja kannatanu ütlused selle kohta, et kannatanu süüdistatavale midagi ütles, kuid kannatanu esitas süüdistatavale küsimuse ja see küsimus ei sisaldanud endas ähvardust, millest eeldada rünnet. Kohtu arvates ei ole kriminaalasjas kogutud tõenditega tuvastatud asjaolu, mis võiks viidata mingile vahetule ründele või eesseisvale ründele, mille eest pidanuks süüdistatav end kaitsma. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatav ei olnud sellises seisundis, mida saaks nimetada hädakaitseseisundiks ja mis andnuks aluse asuda seisukohale, et tal tuleb asuda tõrjuma vahetut või siis vahetult eesseisvat rünnet. Arvestades isikuliste tõendiallikate ütlusi nende omavaheliste suhete kohta, süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja pidevat alkoholi tarvitamist ja selle pinnalt tekkinud pidevaid pingeid ning lahkhelisid, leiab kohus, et tegemist oli järjekordse purjus naabrite omavahelise tüliga, mille süüdistatav seekord lahendas viisil, mis edaspidised tülid välistab. Seetõttu leiab kohus, et kriminaalasjas ei ole tuvastatud ei
Järgmisena peab kohus hindama D.H tegevuses
Kuriteo asjaoludest, süüdistatava ja kannatanu ütlustest lähtuvalt leiab kohus, et süüdistatav pani süüteo toime teadlikult ja tahtlikult. Süüdistatava tegevuse eesmärk oli kannatanut noaga lüüa ja nii ka läks, st süüdistatav saavutas püstitatud eesmärgi. Edasi nähtub, et süüdistatava teo tagajärjel tekkisid kannatanul erinevad tervisekahjustused, s.h kannatanule noaga rindkerre lüües tekitas vigastuse, mis oli ohtlik elule, lisaks tekitas süüdistatav kannatanule torkehaava ka alalõua alusesse piirkonda, mis ei olnud eluohtlik. Seega tuleb lisaks tuvastada, kas süüdistataval oli tahtlus ka tagajärje suhtes ehk et kas ta soovis, et tema tegevuse tulemusena tekiks kannatanul oht elule. Kohtu hinnangul süüdistatav nägi ette, et noaga lüües saab kannatanu tõsiseid vigastusi, mis võivad olla ohtlikud ka elule. Ka keskmise elukogemusega isik saab aru, et noaga rindkeresse lüües võib vigastada ka elutähtsaid siseorganeid, mis kujutavad endast ohtu elule. Kuid süüdistataval oli sellest täiesti ükskõik, mida näitab ka süüdistatava käitumine pärast noaga löömist, s.t ta ei tundnud tekitatud kahjustuste vastu mingit huvi ning tunnistaja O. Bi ütluste kohaselt istus süüdistatav diivanil edasi. Seega süüdistatav tegutses tagajärje suhtes vähemalt kaudse tahtlusega, s.t ta pidas võimalikuks kannatanule eluohtlike vigastuste 7 tekitamist, kuid tal oli sellest ükskõik. Eeltoodust tingituna on alust väita, et tegemist on kavatsetusega toime pandud teoga, millega põhjustati kaudse tahtlusega eluohtlik tervisekahjustus. Süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et D.H tekitas teisele inimesele tervisekahjustuse, millega on põhjustatud oht elule, s.o pani toime
3. KARISTUSE MÕISTMINE Vastavalt
Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on
lg 1 p 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse. Hinnates D.H süü suurust
lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemisel, osutab kohus, et süüdistatav lõi noaga kannatanut rindkeresse ning tekitas kannatanule noahaava kaenla alla, millega tekkis oht kannatanu elule, lisaks tekitas torkehaava alalõua alusesse piirkonda. Taoline vigastuste asetus viitab kahele noalöögile. Kohtu hinnangul arvestades süüteo asjaolusid ja vigastuste tekitamise intensiivsust on süüdistatava süü keskmine. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistuse määra valikul ei lähtu kohus vaid süü suurusest, vaid ka teistest karistuse mõistmise alustest. Kuigi kergendavaid asjaolusid ei ole süüdistatava käitumises tuvastatud, leiab kohus, et tähtsusetuks ei saa pidada ka kannatanu käitumist, kuivõrd joobes kannatanu läks ise süüdistatava eluruumi süüdistatavat korrale kutsuma olles teadlik nii sellest, et süüdistatav on purjus, kui ka sellest, kuidas süüdistatav joobes olles käitub. Seega konflikt sai alguse kannatanu enese mõtlematust käitumisest. Eelmärgitust lähtuvalt leiab kohus, et süüdistatavale saab mõista karistuse alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (RK otsus nr 3-1-199-06). Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused. Karistusregistri andmete kohaselt süüdistataval kehtivad kriminaalkaristused ja väärteokaristused puuduvad. Karistusseadustik võimaldab karistuse tingimisi kohaldamata jätmisel kohaldada nii
Karistuse kohaldamata jätmise tingimuste valikul tuleb käesoleval juhul lähtuda süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo iseloomust ning süüdistatava suhtumisest oma teosse. Kohus leiab, et vaatamata sellele, et süüdistatavat süüdistatakse esimese astme kuriteo toimepanemises, mille eest mõistetakse talle suhteliselt pikaajaline karistus, ei ole mõistetava karistuse täitmisele pööramine otstarbekas, kuivõrd pikaajalise vangistuse kohene ärakandmine võib takistada süüdistatava resotsialiseerumise väljavaateid. Süüdistatava isikuandmetest nähtuvalt süüdistatav töötab ning tal on alaline sissetulek. Käesolevaks ajaks on süüdistatav lahkunud varasemast elukohast, mis välistab tal ka edasise kokkupuute 8 kannatanuga ja uute konfliktide tekkimise. Seega on süüdistatav süüteo toimepanemist soodustanud asjaoludest aru saanud ning püüab neid vältida. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatavale mõistetava karistuse võib täies ulatuses jätta täitmisele pööramata. Selleks, et tagada süüdistatava õiguskuulekuse vajadusest arusaamine ka edaspidi peab kohus vajalikuks allutada süüdistatav käitumiskontrollile pikemaks ajaks, et süüdistatav kõrvalise isiku järelevalve all saaks aru ühiskonnas kehtivate reeglite olulisusest ja teiste isikute õigusest teha oma valikuid, mis ei saa sõltuda süüdistatava tahtest ja arusaamadest. Kuivõrd süüdistatavale inkrimineeritud tegu on toime pandud alkoholijoobes ning kriminaalasjas kogutud tõenditest võib teha järeldusi süüdistatava alkoholilembuse kohta, peab kohus vajalikuks panna süüdistatavale ka kohustus mitte tarvitada alkoholi katseajal, millise kohustuse täitmine võib kohtu arvates süüdistatavat enam distsiplineerida kui muud mõjutusvahendid ja aru saada sellest, et alkoholi tarvitamine võib osutuda õigusvastast käitumist soodustavaks teguriks.
MS § 126 lg 3 p 4 alusel kui väärtusetu asi. Sündmuskoha vaatluse käigus 03.02.2018 xxxx maja koridorist, kus asuvad korterid xxxx, kaasa võetud sinist värvi kaelusega sviiter (pakend nr 4) ja triibuline maika (pakend nr 5) on verega määrdunud ja katki ning kuna nende omanikud neid tagasi ei soovi, siis tuleb need hävitada KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel kui väärtusetud asjad. Sündmuskoha vaatluse käigus 03.02.2018 xxxx korteris oleval laual olnud noa käepideme vasakpoolselt küljelt võetud puuteproov (pakend nr 1.1), laual olnud noa käepideme parempoolselt küljelt võetud puuteproov (pakend nr 1.2), laual olnud noa tera vasakpoolselt küljelt võetud puuteproov (pakend nr 1.3), laual olnud noa tera parempoolselt küljelt võetud puuteproov (pakend nr 1.4), elektripliidilt verekahtlaselt määrdumiselt võetud puuteproov (pakend nr 2), samuti sündmuskoha vaatluse käigus 03.02.2018 xxxx maja koridorist, kus asuvad korterid xxxx, põrandal asuvast verekahtlaselt määrdumiselt võetud puuteproov (pakend nr 3) ei oma enam tõendi väärtust ja need tuleb hävitada KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel kui väärtusetud asjad. D.H 03.02.2018 isiku läbivaatuse käigus musta-sinisekirjul särgil asuvast verekahtlasest määrdumisest võetud puuteproov särgi parempoolselt alaosalt (pakend nr 1.1) ja särgi parempoolselt alaosalt (pakend nr 1.2), samuti 03.02.2018 D.H isiku läbivaatuse käigus võetud puuteproov isiku paremal põlvel asuvast verekahtlasest määrdumisest (pakend nr 2.1) ja isiku paremal põlvel asuvast verekahtlasest määrdumisest (pakend nr 2.2) ei oma enam tõendi väärtust ja tuleb hävitada KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel kui väärtusetud asjad. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.