§-s 94 sätestatud viivise ulatuses (Riigikohtu 24.11.2023.a otsus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 17-26). Kohus selgitab, et kohtul on kohustus omal algatusel kontrollida tarbijaõiguse teatavate sätete võimalikku rikkumist (C-679/18 p 18, C-495/19 p 17). Hageja on märkinud, et krediidiandja kogus teavet kliendi kohta. Krediidiandja kontrollis isikusamasust Rahvastikuregistrist tuvastatud ning maksehäire registri andmete põhjal (dtl 101). Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et esialgne laenuandja oleks enne laenu andmist küsinud kostjalt pangakonto väljavõtteid. Seega ei ole järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (
Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (
Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1,
Hageja on hagiavalduses toonud välja asjaolud, kuidas toimus kostja krediidivõime hindamine lepingu sõlmimisel. Hageja selgitusest ja hagiavaldusele lisatud tõenditest ilmneb, et laenu võimaldamise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Lisaks maksehäirete puudumise tuvastamisele tuleb enne tarbijale laenu andmist välja selgitada tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (
Hageja selgitustest ja tõenditest nähtub, et krediidiandja ei teinud enne laenu väljastamist kindlaks laenusaaja väljaminekute, majapidamiskulutuste ega finantskohustuste suurust. Eelneva põhjal asub maakohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus
⁴ lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll
⁴ lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on
⁴ lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018.a, nr 2-14-21710, p 29.3). Praegusel juhul seda ei tehtud. 2
⁴ lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Kohus andis 13.08.2024.a kirjaga hagejale võimaluse selgitada veelkord vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ning vajadusel teha nõuete ümberarvestused. Hageja vastas 23.08.2024.a kohtule, et juhul kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtteid, siis võttes arvesse kostjale teostatud väljamakseid ja kostja tasutud tagasimakseid, on kostja hageja nõude tasunud. Hagist nähtub, et kostjale on laenu antud 11 236 eurot ning kostja on laenu tagasimakseid teostanud kokku summas 11 981,56 eurot (hagiavalduse p 2.7, 2.18). Seega on kostja teinud tagasimakseid kokku põhinõuet ületavas summas ning puudub alus hagi rahuldamiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Ann Meriluht Kohtunik 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.