Obsah (13)

§ 23§ 199§ 442§ 263§ 657§ 654§ 26§ 30§ 656§ 27§ 162§ 174§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Anneli Alekand, Kersti Kerstna-Vaks, Margit Jäätma Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 10. jaanuar 2025 Tsiviilasja number 2-20

) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda, mistõttu puudus vajadus hinnata menetluskulude suurust. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 6

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse täielikult tühistada, sh menetluskulude jaotuse osas, millega maakohus jättis menetluskulud kummagi poole enda kanda. Kostja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning poolte menetluskulud hageja kanda või alternatiivselt jätta hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi selliselt, et jätta eelnimetatud kinnistu kostja ainuomandisse ja määrata kostjale kohustuseks tasuda hagejale XXXXXX kinnistu omandi kaotamise eest mõistlik hüvitis. Poolte menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja palub tunnistada põhjendamatuks ja seadusevastaseks asjas tehtud maakohtu
2. oktoobri
3. a määruse,
4. novembri
5. a määruse,
6. aprilli
7. a määruse,
8. aprilli
9. a määruse ja ringkonnakohtu
10. jaanuari
11. a määruse ja
12. mai
13. a määruse, samuti tunnistada seadusevastaseks Viru Maakohtu esimehe määrused ja tuvastada, et maakohtu otsuse on teinud ebaseaduslik kohtukoosseis. Kostja palub tunnistada põhiseadusvastaseks

-i sätted, mis takistavad menetlusosalist kasutamast tsiviilkohtumenetluses vabalt valitud tsiviilkohtumenetlusteovõimelise vandeadvokaadist esindaja õigusabi ja võimaldavad kohtul kõrvaldada regulaarselt kutsesobivuse kontrolli ja täiendkoolituse läbinud vandeadvokaadi tsiviilkohtumenetlusest asjatundmatuse motiivil; takistavad menetlusosalist vaidlustamast teda esindava, regulaarselt kutsesobivuse kontrolli läbinud vandeadvokaadi kõrvaldamist tsiviilkohtumenetlusest maakohtuniku määrusega formaalse kaebeõiguse puudumise tõttu. Nimetatud taotlusest loobus kostja 12. novembril 2024 toimunud ringkonnakohtu istungil. Kostja palub tuvastada, et maakohus on takistanud põhiseaduse (PS) § 24 teise lause vastaselt kostjal osalemast tsiviilasja nr 2-20-5742 menetluses, s.o realiseerimast menetlusosalisele seaduses ettenähtud menetlusõigusi nii isiklikult kui ka professionaalse õigusesindaja kaudu. Alternatiivselt palub kostja tühistada maakohtu otsuse ning saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on menetlusnormide oluline rikkumine ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt viinud ebaõige kohtuotsuse tegemisele, mis avaldub kohtuniku taandamata jätmises. Asjas ilmnenud pretsedenditud ja lubamatud kohtuniku menetlusotsustused ja toimingud annavad mõistlikult võttes igale menetlusosalisele põhjendatud aluse kahelda asja menetlenud kohtuniku erapooletuses (

§ 23p 7).

Maakohus piiras kostjale hagimenetlusele ligipääsu ja menetlusõiguste (

§ 199

) kasutamist põhiseaduse vastaselt, kui maakohus kõrvaldas asja menetlusest kostja vandeadvokaadist esindaja ilma sisuliselt kaalukaid põhjendusi esitamata ja arutas asja ning kuulas üle tunnistajad, kohtueksperdi ja vastaspoole ilma kostja osavõtuta, vaatamata kostja mõjuvatel põhjustel esitatud taotlustele lükata asja arutamine edasi ja peatada asja menetlus kuni kostja tervenemiseni. Maakohus on vääralt hinnanud tõendeid ning rikkunud põhjendamiskohustust (

§ 442

lg 8) ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (AÕS § 76, § 77 lg 2 ja § 76 lg 2). Kaasomanike vahelise kokkuleppega võib kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistada. Maakohus ei ole süüvinud asjas üle kuulatud tunnistajate A.A. ja B.B. ütluste sisusse ja on jätnud põhjendamatult arvestamata nende tõenditega, millistega on usutavalt tõendatav, et poolte vahel oli sõlmitud kaasomanike vaheline kokkulepe kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamise ja sellega seotult kostja poolt hagejale kinke tegemise kohta. Kostja esitas ringkonnakohtule taotluse tunnistajate A.A. ja B.B. täiendavaks ülekuulamiseks, et tõendada poolte vahelise kokkuleppe sõlmimist XXXXXX kinnistu kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamiseks.

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja leiab, et kostja on apellatsioonkaebuses esitanud nõudeid, mida ei saa ringkonnakohus lahendada. Ringkonnakohus ei saa ja tal puudub ka õiguslikult võimalus 7 tunnistada põhjendamatuks/seadusevastasteks jõustunud kohtumääruseid ja edasikaebeõiguseta kohtumääruseid, seega ei ole võimalik apellatsioonkaebusega saavutada selles soovitud eesmärki. Samuti on ka ainetu hageja nõuded tunnistada kõik Viru Maakohtu esimehe poolt tehtud kohtuniku taandamist puudutavad kohtumäärused seadusvastasteks, kuna sellise nõude esitamiseks puudub õiguslik alus. Maakohus ei ole takistanud kostjal osalemast kohtumenetluses. Maakohus on lükanud istungeid edasi kostja taotlusel, võimaldades kostjal leida endale esindaja riigi õigusabi kaudu (nimetatud kohtumäärus tühistati kostja esitatud kaebuse alusel). Nii kostja enda tegevusetus esindaja leidmisel kui ka tema kohtuistungitele mitteilmumine ei ole käsitatav kohtu poolt kohtumenetluses osalemiseks takistuste tegemisena. Puudus alus jätta kaasomand lõpetamata, kuna sellist kokkulepet, mis välistaks kaasomandi lõpetamise, ei ole pooled kunagi sõlminud. Ükski menetluses esitatud tõend – tunnistajad B.B., A.A., hageja Haimar Leuska vande all – ei tõendanud, et poolte vahel oleks sellesisulist kokkulepet mistahes vormis sõlmitud. Arusaamatuks jääb apellatsioonkaebuses pakutud hüvitise suurus 10 000 eurot, kuna Lahe kinnisvara kutselise hindaja Virgo Laansoo
2. märtsi
3. a eksperthinnangu järgi oli kinnistu väärtus 81 000 eurot. Seega vastuhagi rahuldamise korral kuulub välja mõistmisele hageja kasuks 40 500 eurot. Arvestades seda, et kostjal on võimalik maksta hüvitist 10 000 eurot, saab teha järelduse, et tal puuduvad rahalised võimalused suurema hüvitise maksmiseks, seega on põhjendatud jätta vastuhagi rahuldamata ning müüa kinnistu avalikul enampakkumisel ning jagada müügist saadud raha pooleks. Lisaks eeltoodule ei ole kostja põhistanud asjaolusid, miks peaks kaasomandi lõpetama selliselt, et kinnistu jääks temale. Vaidlust selle üle ei ole, et ta elab X, seal asub tema perekond, perearst jne. Hageja ei ole välja toonud ühtegi ütlust, millele tuginemine oleks toonud kaasa teistsuguse lahendi. Maakohus on tunnistajate ütlusi hinnanud tervikuna koos teiste tõenditega ning leidnud, et kaasomandi lõpetamise välistamise kokkulepet ei sõlmitud, mida kinnitab ka kostja, kes esitas vastuse, milles ei ole sõnagi kaasomandi lõpetamist välistavast kokkuleppest. Küll aga nähtub see, et kostja ise soovis esitada vastuhagi kaasomandi lõpetamiseks, millega on ta omaks võtnud selle, et sellist kokkulepet, et kaasomandit kunagi ei lõpetata, ei ole tegelikult pooled mitte kunagi sõlminud. Tunnistaja ülekuulamine ilma hageja osavõtuta on vastavalt

§ 263lg-le 1 lubatav.

Kuna mõjuvaks põhjuseks ei loeta menetlusosalise puudumist, siis puudus mõjuv põhjendus jätta kohale ilmunud tunnistajad ja ekspert üle kuulamata. Tunnistajate täiendav ülekuulamine ei ole põhjendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada ning asjas tuleb teha uus otsus, millega jätta hageja hagi kostja vastu kaasomandi lõpetamiseks rahuldamata ning kostja vastuhagi hageja vastu kaasomandi lõpetamiseks läbi vaatamata. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Ringkonnakohus rahuldab kostja apellatsioonkaebuse. Tulenevalt

§ 654

lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

1. Ringkonnakohtu istungil loobus kostja apellatsioonkaebuse punkti 1.6 alapunktides 1 ja 2 esitatud põhiseaduslikkuse kontrolli apellatsiooni taotlustest (dtl 1224). Seega ei kontrolli ringkonnakohus eraldi neis taotluspunktides nimetatud regulatsiooni põhiseaduspärasust. 8
2. Apellatsioonkaebuse p-des 1.5, 1.7 ja 1.8 taotleb kostja, et kohus hindaks maakohtu ja ringkonnakohtu määruste seaduspärasust. Kostja palub tunnistada põhjendamatuks ning seadusevastaseks maakohtu
3. oktoobri
4. a,
5. novembri
6. a,
7. aprilli
8. a ja
9. aprilli
10. a määrused ning ringkonnakohtu
11. jaanuari
12. a ja
13. mai
14. a määrused. Ringkonnakohus selgitab, et tegemist on jõustunud määrustega, mille seaduslikkust ja põhjendatust määruste tegemise ajal ei saa ringkonnakohus apellatsioonimenetluses kontrollida. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asja arutanud maakohtus ka ebaseaduslik kohtukoosseis. Kohtuniku taandamisavalduse lahendamise kord on sätestatud

§-s 26. Maakohtu esimees lahendab taandamisavalduse, kui kohtunik ennast ise ei taanda (

§ 26

lg 3), aga otsustab kohtuniku taandamise ka siis, kui kohtunik leiab, et esineb

§ 23punktis 7 nimetatud taandamise asjaolu.

Seadus ei näe ette kaebeõigust maakohtu esimehe määruse peale jätta kohtunik taandamata. Samas on seadusega tagatud asja lahendanud kohtuniku erapooletuse kontrollimise võimalus ka kõrgema astme kohtu poolt. Menetlusosaline võib kõrgema astme kohtule esitatud kaebuses taotleda lahendi tühistamist seetõttu, et kohtunik kuulus taandamisele juhul, kui ta esitas taandamisavalduse õigeaegselt alama astme kohtule (

§ 30

). Kui esimese astme kohtus lahendas asja ebaseaduslik kohtukoosseis, muu hulgas kohtukoosseis, kuhu kuulunud kohtunik oleks pidanud ennast taandama, tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule (

§ 656lg 1 p 3).

Käesolevas asjas ringkonnakohus selliseid asjaolusid ei ole tuvastanud. Juhtumid, mil kohtunik ei või tsiviilasja menetleda ja peab ennast taandama, on sätestatud

§-s 23. Kostja on seisukohal, et praegusel juhul esineb

§ 23p-s 7 nimetatud muu asjaolu, mis annab alust kahelda kohtuniku erapooletuses.

Riigikohus on leidnud, et kõrgema kohtu kohustus kontrollida kohtukoosseisu seaduslikkust hõlmab eelkõige absoluutse taandamise aluseid, mis on ette nähtud

§ 23p-des 1–6.

Üksnes neil juhtudel saab kohtunik

§ 27

lg 1 alusel ise taanduda.

§ 23

p-s 7 sätestatud juhul otsustab kohtuniku taandamise tema enda algatusel ülejäänud kohtukoosseis või kohtu esimees (

§ 27lg 2).

Kui alama astme kohtus on esitatud kohtuniku vastu taandamisavaldus

§ 23

p 7 alusel ja kohus on selle nõuetekohaselt lahendades jätnud rahuldamata, ei ole kõrgema astme kohtul vähemalt üldjuhul alust seda otsustust üle vaadata, kuna tegu on diskretsiooniotsusega (RKTKo 28.04.2014, 3-2-1-23-14, p-d 11–13). Maakohtu esimees jättis käesolevas asjas korduvalt asja menetlenud kohtuniku taandamata (sh

1. juuni
2. a määrusega ja
3. novembri
4. a määrusega). Maakohtu esimees asus põhjendatult seisukohale, et otsustamaks seda, kas konkreetses kohtuasjas on põhjendatud arvata, et kohtunik ei ole erapooletu, on asjaomase isiku seisukoht oluline, kuid mitte määrav. Määrav on see, kas sellist kartust saab pidada objektiivselt põhjendatuks (EIK 15.01.2008 otsus kohtuasjas Micallef vs. Malta, nr. 17056/06 ja kohtuasjas Wettstein v. Switzerland, nr. 33958/96) (vt dtl 927). Ringkonnakohus leiab, et maakohtu esimees ei ole kohtuniku taandamise küsimust lahendades oma diskretsiooniõigust rikkunud ning on oma seisukohta jätta kohtunik taandamata piisavalt põhjendanud. Kostja ei esitanud asjaolusid ja kohtutoimikus ei ole tõendeid, mis viitaks kohtuniku erapoolikusele, sh hageja soosimisele. Kohtuniku menetluslikud otsustused (advokaat menetlusest kõrvaldada, jätta asjad liitmata, pidada kohtuistungit poole osavõtuta jms) ei ole kohtuniku taandamise aluseks. Ringkonnakohus nõustub, et maakohus on asja lahendades rikkunud menetlusnorme, kuid ainuüksi menetlusnormi rikkumisest ei saa järeldada kohtuniku soosivat käitumist teise poole suhtes. Maakohtu menetluslikke minetusi saab kõrvaldada ka ringkonnakohtu menetluses. 9
5. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul alust rahuldada eraldi ka apellatsioonkaebuse p-s 1.9 esitatud taotlust „tuvastada, et maakohus on takistanud põhiseaduse § 24 teise lause vastaselt Ants Leuskal osalemast tsiviilasja nr 2-20-5742 menetluses, s.o realiseerimast menetlusosalisele seaduses ettenähtud menetlusõigusi nii isiklikult kui ka professionaalse õigusesindaja kaudu.“ Kuigi ringkonnakohus möönab, et maakohus rikkus tunnistajate ülekuulamisega seoses menetlusõiguse normi, kuna kuulas tunnistajad üle ilma kostja osavõtuta, kuigi kostja ei ilmunud istungile mõjuval põhjusel, ei tähenda see seda, et maakohus oleks takistanud põhiseadusvastaselt kostjal või tema esindajal menetluses osalemast. Ringkonnakohus on kõrvaldanud apellatsioonimenetluses maakohtu menetlusõiguse normi rikkumised, mis ei võimaldanud kostjal ega tema esindajal viibida tunnistajate ülekuulamise juures, ning kuulas kostja taotletud tunnistajad ringkonnakohtus täiendavalt üle. Samuti lubas ringkonnakohus ringkonnakohtu istungil menetlusse kostja esindajana (lisaks vandeadvokaat Teet Veerile) ka vandeadvokaat Heldur Otti.
6. Samas leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul ei ole hageja hagi rahuldamine kaasomandi lõpetamiseks põhjendatud. Maakohus on tuginenud AÕS § 76 lg-le 1 ja leidnud, et kaasomanikul on õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist. Maakohus leidis, et praegusel juhul ei ole tuvastatud sellise kokkuleppe sõlmimist hageja ja kostja vahel, mis välistaks XXXXXX kinnisasja osas kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse. Ringkonnakohus maakohtu järeldusega ei nõustu. Kuigi AÕS § 76 lg 1 kohaselt on kaasomanikul õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist, ei tähenda see säte seda, et kaasomandi lõpetamise nõudeõigust ei võiks kokkuleppega välistada. Nii ongi AÕS § 76 lg-s 2 otsesõnu märgitud, et kaasomanike vahelise kokkuleppega võib kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistada. Ringkonnakohus märgib, et kokkuleppele kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamise kohta ei ole ette nähtud vorminõuet. Seega võib selline kokkulepe olla sõlmitud ka suuliselt ning sellist kokkulepet saab kostja tõendada ka tunnistajate ütlustega. Ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuses esitatud taotluse tunnistajate A.A. ja B.B. täiendavaks ülekuulamiseks ja kuulas tunnistajad
7. novembril 2024 toimunud ringkonnakohtu istungil üle. Kostja väidete kohaselt sõlmiti vastav suuline kokkulepe juunis 2013 kostja sünnipäeval X. Hageja ei ole vaidlustanud, et ta juunis 2013 kostja sünnipäeval viibis (vt ka maakohtu
8. novembri
9. a istungi protokoll, kus hageja vande all üle kuulati, dtl 963, 964). Hageja vande all antud ütluste kohaselt „mingeid kokkuleppeid seal ei sõlmitud ja juttu ka sellest ei olnud, sest seal oli muid asju nii palju“ (dtl 964). Muu hulgas märkis hageja, et sünnipäeval oli juttu mingil määral XXXX kinnistust, märkides: „Teada oli, et see maa tuleb minu nimele“, „Sest minu vanaisa on seda öelnud ja seda teavad kõik minu sugulased ja minu ema, vend ja kõik teadsid, et see minu nimele saab.“ (dtl 964). Küsimusele, kas sünnipäeval räägiti seoses XXXX kinnistuga ka XXXXXX kinnistust, märkis hageja: „Ei usu, sest elasime isaga seal koos ja polnud põhjust rääkidagi.“ (dtl 965). Hageja märkis veel maakohtu istungil, et sellist juttu, et XXXXXX kaasomandit ei tohi lõpetada, ei ole olnud (dtl 965). Ringkonnakohus leiab, et hageja vande all antud ütlused on vastuolus tunnistajate A.A. ja B.B. ütlustega. Asjas ei ole vaidlust, et A.ja B.B. kostja sünnipäeval viibisid. Tunnistajad A.A. (kostja abikaasa) ja B.B. (hageja vend ja kostja poeg) andsid ringkonnakohtu istungil mõlemad ütlusi, mille kohaselt said nad aru, et kostja
10. a sünnipäeval tuli jutuks XXXXXX maja kaasomand ja XXX talu kinnistu saatus ning kostja oli nõus XXX kinnistu kinkima hagejale vaid tingimusel, et XXXXXX kinnisasja osas midagi ei muutu ehk kaasomandit ei lõpetata. Nii märkis tunnistaja A.A. ringkonnakohtu istungil: „Ants Leuska otsustas, et kinkeleping läheb Haimar Leuska nimele, aga tingimus on, et 10 XXXXXX kaasomandit ei lõpeta, et see jääb nii nagu on. Sünnipäeval konkreetselt juriidilist terminit „kaasomand“ ei kasutatud. Lihtsalt, et maja ei puutu, see jääb nii nagu on, kuni Ants Leuska eluaja lõpuni.“ (dtl 1225). Samuti märkis A.A. järgmist: „Teine mure oli, et XXXXXX kaasomandit ei lõpeta – see jääb nii nagu on. See tähendab, et kaasomandit ei lõpeta ja Ants Leuska saab XXXXXX maja elu lõpuni kasutada kellelegi raha maksmata. Selle all pidas Ants Leuska silmas seda, et juhul, kui Haimar Leuska oleks plaaninud omal tahtel majas jooksvaid renoveerimistöid teha, siis raha Ants Leuskalt ei hakataks nõudma. Kokku leppimine käis nii, et Ants Leuska ütles, et see oleks vaja lahendada ja kuidas me seda teeme. Ta pakkus oma variandi, et XXX kinnistu jääb tema ja Haimar Leuska vanaisa tahtel Haimar Leuskale, aga B.B. saaks loomadega seal edasi toimetada. Tingimus oli see, et X maja ei puutu. Seda ei tohtinud puutuda, sest Ants Leuska ei soovinud maja müüa, et ta saaks seal oma elupäevade lõpuni elada. See oli Ants Leuska huvi. Pojad olid nõus, neil ei olnud vastuväiteid. Mina sain aru, et Haimar Leuska oli ka nõus, et XXXXXX omandi staatust ei muudeta. Ta ütles: „jah, olen nõus“. B.B. oli nõus.[---]“ (dtl 1225–1226). Täiendavalt selgitas A.A. ringkonnakohtu istungil: „Mina sain aru, ei Haimar Leuska sai ettepanekust aru selle järgi, et Haimar Leuska ütles „jah“. Ta ei esitanud mingeid vastuväiteid. Ta ütles „jah“ või „olen nõus“.“ (dtl 1226). Hageja lepinguline esindaja juhtis ringkonnakohtu istungil tähelepanu sellele, et maakohtu istungil märkis A.A., et „kui A.A.t 31.05 Viru Maakohtus üle kuulati, siis ta ütles, et ta ei kuulnud seda, et Haimar Leuska oleks öelnud konkreetselt „jah“ (dtl 1226). Sellele vastuseks selgitas A.A. ringkonnakohtu istungil: „ma arvan, et ma ei kuulnud, et ta oleks öelnud „ei“ (dtl 1226). Maakohtu
11. mai
12. a istungi protokollist nähtub, et A.A. andis ütlusi, et „Mina ei mäleta, et ta midagi oleks nüüd vastu väitnud, siis ma arvan, et ta oli nõus.“ „Et ta midagi ei ütlend vastu. Et nii ei ole, või nii ei lähe või?“ (dtl 918). Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda eelnev, et A.A. ütlusi tuleks lugeda ebausaldusväärseks. Asjaolu, et tunnistaja ei mäletanud täpselt
13. a sündmusi ehk seda, kas
14. a vastas hageja selgelt „jah“ või „olen nõus“ või ei vastanud „ei“ või ei vastanud midagi, ei tähenda, et tunnistaja ütlustest tulenevalt ei saaks tuvastada kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamise kokkulepet. Nimetatud kokkuleppele viitas A.A. ka maakohtus antud ütlustest nähtuvalt
15. mai
16. a istungil (dtl 918). Asjas nähtub, et tunnistaja A.A. ütlusi toetavad ka tunnistaja B.B. ringkonnakohtu istungil antud täiendavad ütlused. Tunnistaja B.B. märkis ringkonnakohtu istungil mh järgmist: „isa
17. a sünnipäeval võttis kinkelepingu ja XXXXXX kinnistu omandi ja kasutamise teema üles isa. Isa huvi oli kinnistu tuleviku paika saamine.[---] Haimar Leuska plaan oli XXX kinnistul kord majas hoida. See tähendas näiteks seda, et kuna seal ei olnud elektrit, siis see sinna saaks. XXXXXX kinnistu oli kunagi isa perekonna poolt ehitatud maja ja selle osas oli isa huvi, et ta võib seal edasi toimetada omanikuna. Oma osa hoidis ta korras: koristas, remontis, toimetas. Isa kindel soov oli, et XXXXXX kinnistu omand ja kasutus jääb püsima isa elupäevade lõpuni. Kinkeleping ning XXXXXX kaasomand ja kasutus on omavahel seotud. Kindlasti ei teinud isa kinkelepingut selleks, et talle ei jääks lõpuks ühtegi kinnisvara. XXXXXX kinnistu kui kodukoha säilimine oli isa jaoks tähtis. Ma sain aru isa ja Haimar Leuska kokkuleppest XXXXXX kaasomandi muutmata jätmise ja XXX kinkimise kohta sellest, et tegevused jätkusid nii nagu varem. Ma sain aru, et XXXXXX omand ei ole koht, mis peaks muutuma. Ma ei mäleta, kas Haimar Leuska andis sõna või kehakeelega märku, et nad on selles kokku leppinud.“ [---]„See on ka isa seisukoht, et isa ei oleks kinkelepingut teinud, kui selliseid tingimusi ei oleks kokku lepitud.“ (dtl 1227). XXXXXX kinnistu kohta märkis B.B. ka maakohtu
18. oktoobri
19. a istungil järgmist: „No ma räägin, et ma sain aru niimoodi, et selle XXXX tänavaga on kokkulepe selline, et sellega ei juhtu midagi, sellega on täpselt sama nagu on.“ (dtl 622). Samal maakohtu istungil vastas B.B. hageja lepingulise esindaja küsimusele kokkuleppe kohta seoses XXXX kinnistu ja XXXXXX kinnistuga, et „Ju siis see oli kokkulepe, kuna pärast seda hakkasid asjad toimuma. Ma ei saa öelda, et see ei 11 olnud kokkulepe, kui pärast seda tehinguid ei tehtud.“ Samuti märkis B.B. kohtunikule vastuseks, et „No võime siis öelda, et need olid kokkulepped, siis pärast seda hakkasid asjad juhtuma.“ (dtl 623). Seega nähtub ka B.B. ütlustest hageja ja kostja
20. a sõlmitud kokkulepe XXXXXX kinnisasja kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamise kohta. Arusaadav on, et tunnistaja ei pruugi mäletada
21. a maakohtu menetluse ajal või
22. aastal ringkonnakohtu menetluse ajal
23. a sündmusi sõna-sõnalise täpsusega. Nii A.A. kui ka B.B. ütluste alusel on tuvastatav, et
24. a sõlmisid hageja ja kostja kokkuleppe XXXXXX kinnisasja kaasomandi nõudeõiguse välistamise kohta. Tunnistajate ütlused ei ole ringkonnakohtu hinnangul selles osas ka vastukäivad. Ka asjaolu, et A.A. viitas, et sõlmiti kolmepoolne kokkulepe hageja, kostja ja B.B. vahel (dtl 1226), samas viitas B.B., et „Sünnipäeval minuga milleski kokku ei lepitud, sest mina ei olnud kokkuleppe osaline. Mul võis olla soov saada mingi osa maast, mida ma kasutasin. Mina võisin seal hobuseid edasi pidada, mida ma tegin
25. aastani. Mina ei ole kokkuleppe osapool, minuga ühtegi tehingut ei tehtud.“ (dtl 1227), ei muuda tunnistajate ütlusi omavahel vastukäivaks. Ringkonnakohtu istungil selgitas B.B. ringkonnakohtu täpsustusele täiendavalt, et kokkuleppe all peab tema silmas kirjalikku kokkulepet (dtl 1227). Ka maakohtu
26. oktoobri
27. a istungil viitas tunnistajana ülekuulatud B.B., et kirjalikke kokkuleppeid keegi ei teinud (dtl 621). Samas nagu eespool märgitud, siis kokkulepe kaasomandi nõudeõiguse välistamise kohta ei pea olema kirjalikus vormis, kokkulepe on vormivaba. Ringkonnakohus leiab, et tunnistajate A.A. ja B.B. ütlustega on tõendatud, et pooled leppisid XXX talu kostjale kinkimise eeldusena kokku mh selles, et XXXXXX kaasomandit ei lõpetata hageja eluajal viisil, mille tulemusena jääb hageja ilma omandiõigusest ja XXXXXX kasutamisõigusest elukohana. Nimetatud kokkulepe kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamise kohta XXXXXX kinnisasja puhul oli hageja ja kostja vahel sõlmitud suuliselt
28. a juunis. Kuigi tunnistajad on hageja lähedased isikud, peab ringkonnakohus tunnistajate ütlusi kokkuleppe tuvastamisel usaldusväärseks, sest need on kooskõlas asjas tuvastatud eluliste asjaoludega. Kostjal oli mõistlik huvi tagada endale pärast XXX kinnisasja hagejale võõrandamist omandiõigus ühele kinnisasjale. Hageja vande all antud ütlused juunis 2013 kostja sünnipäeval toimunud vestluste sisu osas seoses planeeritava kinkega ja XXXXXX kinnistuga on üsna napid ja üldsõnalised. Hageja positsioon ei lükka ümber tunnistajate ütlusi selles, et kostjal oli huvi leppida kinkelepingu sõlmimise eelselt hagejaga kokku ka XXXXXX kaasomandi säilimise osas, et tagada hagejale omandiõigus vähemalt ühele kinnisasjale.
29. Tasakaalustamaks kaasomaniku õigust ka sellisel juhul kaasomandi lõpetamist nõuda, kui on sõlmitud nõudeõigust välistav kokkulepe, sätestab AÕS § 76 lg 3, et kui kaasomandi lõpetamise nõudeõigus on kokkuleppega välistatud, võib lõpetamist nõuda üksnes juhul, kui selleks on oluline põhjus. Kui kaasomandi ülesütlemiseks oli määratud tähtaeg, siis võib olulisel põhjusel kaasomandi üles öelda määratud tähtajast kinni pidamata. Ringkonnakohus täpsustas ringkonnakohtu istungil täiendavalt pooltega nimetatud sätte kohaldamisega seonduvat (dtl 1229). Hageja lepinguline esindaja märkis istungil, et „olulist põhjust ei toonud kumbki pool menetluses välja.“ (dtl 1229). Seega, kuivõrd menetluses ei ole esitatud asjaolusid, mis annaks õiguse nõuda kaasomandi lõpetamist vaatamata kokkuleppele, ei ole alust ringkonnakohtul ka AÕS § 76 lg-t 3 kohaldada.
30. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud hageja esitatud nõue kaasomandi lõpetamiseks, kuna ringkonnakohus tuvastas kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamise kokkuleppe sõlmimise hageja ja kostja vahel
31. a juunis. Seega ei ole alust ka hageja hagi rahuldamiseks. Kuna hageja hagi kaasomandi lõpetamiseks jääb rahuldamata ning kostja on esitanud vastuhagi tingimuslikult ja palub selle rahuldamist vaid juhul, kui kohus kokkulepet ei tuvasta, tuleb kostja vastuhagi hageja vastu kaasomandi lõpetamiseks jätta läbi vaatamata (vt selle kohta lähemalt ka RKTKo 22.03.2023, 2-19-18320/73, p 15.3). 12
32. Kuna hageja hagi jääb rahuldamata seetõttu, et tuvastatud on kaasomanike vaheline kokkulepe kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamise kohta AÕS § 76 lg 2 mõttes ning kostja on palunud jätta hagi rahuldamata ning esitas tingimusliku vastuhagi kaasomandi lõpetamiseks ning tingimuslik vastuhagi jääb hagi rahuldamata jätmise tõttu läbi vaatamata, on põhjendatud jätta menetluskulud maakohtus

§ 162lg 1 alusel hageja kanda.

Kuna maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, ei määranud maakohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust. Kuna kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb jätta ka apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Kuna maakohus ei määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust, määrab maakohus

§ 174

lg-st 4 tulenevalt kindlaks nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse pärast kohtulahendi jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt) 13