KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kairi Piirisild, Vallo Kariler, Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 19. november 2024, Tallinn Kohtuasja number 2-22-12485

) § 159 lg-te 2 ja 3 kohaselt antakse pärandvara hulka kuuluv ese, mida ei saa jagada reaalosadeks või mille pärijate kaasomandisse jätmine ei võimaldaks eset otstarbekalt kasutada, ühele pärijale. Kui pärijad ei jõua kokkuleppele, kellele ese anda, müüakse see avalikul või pärijatevahelisel enampakkumisel ja saadud raha jagatakse pärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosa suurusega.

§ 159

lg-t 3 kohaldatakse seega siis, kui pärandvara hulka kuuluvat eset ei saa jagada reaalosadeks või jätta kaaspärijate kaasomandisse (

§ 159

lg 2) ning pärijad ei jõua kokkuleppele, millisele pärijale selline jagamatu ese anda. Sätet kohaldatakse aga ka siis, kui pooled vaidlevad selle üle, kas ja millisteks reaalosadeks tuleb asi jagada. Pärandvara jagamine reaalosadeks on võimalik siis, kui kaaspärija on valmis moodustatava reaalosa omandama. Põhjendatud ei ole jätta ühisomandis olevat eset ühele ühisomanikule vastu tema tahtmist (vt ka RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 23). Seega ei ole põhjendatud jagada ühisomandis olevat osaühingu osa ühe poole taotlusel sellisteks reaalosadeks, mille omandamisega ei ole vastaspool nõus. 4 2-22-12485

1. Osaühingute osade reaalosadeks jagamine hagejate taotletud viisil ei ole seega võimalik, kuna kostja ei soovi selliselt tekkivaid osasid omandada. Osaühingute osakapitalid on jagatud neljaks võrdseks osaks. Pärandvarasse kuuluva osa reaalosadeks jagamine toob kaasa osakapitali kolmeks jagamise. Kõik pärandvara jagamise viisid, mis ei näe ette pärandvara omandamist kolmanda isiku poolt, kujundavad senise olukorra ümber. Kostjat ei saa kohustada omandama reaalosade moodustamisel tekkivaid osaühingute osasid vaatamata sellele, et ta juba on osanik. Kostja ei pea omandama osaühingu osa, kui osakapitali jaotus muutub.
2. Osaühingute osade jätmine kostjale hagejatele makstava hüvitise vastu ei ole võimalik, kuna kostja ei esitanud õigeaegselt tõendeid osade väärtuse kohta. Taotletud viisil ei saaks osaühingute osasid aga igal juhul jagada, kuna see toob kaasa olukorra, kus hagejatele kuulub pool kummagi osaühingu osadest ja kostjale pool kummagi osaühingu osadest. Siis on osaühingutes osanike otsuste vastuvõtmiseks vaja vähemalt ühe hageja ja kostja poolthääled. Poolte läbisaamine ei ole aga hea ja usaldus puudub. Ühingute juhtimine on seetõttu oluliselt raskendatud. Pärandvara jagamine kostja taotletud viisil kahjustab seega kaaspärijate huve.
3. Osaühingute osade müümine avalikul enampakkumisel ei riku kaaspärijate huve. Kui osad omandab avalikul enampakkumisel kolmas isik, säilib senine olukord, kus ühingute osakapital on jagatud neljaks võrdseks osaks. Kaaspärijatel on ka endal võimalik enampakkumisel osaleda. Enampakkumisega kaasnevate kulude tekkimisega peavad kaasomanikud kokkuleppe mittesaavutamisel arvestama. See ei koorma pärijaid liigselt.
4. Kuna hagiavaldus rahuldatakse osaliselt, vastuhagi jääb osaliselt läbi vaatamata ja osaliselt rahuldatakse, on otsus nii hagejate kui kostja kasuks ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Hagejate apellatsioonkaebus
5. Hagejad paluvad maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hagi OÜ W ja OÜ F osade jagamist puudutavas osas rahuldamata ja rahuldas vastuhagi, samuti menetluskulude jaotuse osas, ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta vastuhagi rahuldamata (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2024 kohtuistungi protokoll). Hagejad paluvad jagada pärandvarasse kuuluvate osaühingute osad nende jagamisega reaalosadeks. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda.
6. Kaebuse kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti

§ 159lg-t 3.

Samuti tuvastas maakohus ebaõigesti, nagu vaidleksid pooled selle üle, kas ja millisteks reaalosadeks tuleb osaühingu osad jagada.

§ 159lg-t 3 kohaldatakse koostoimes sama paragrahvi teise lõikega.

Osaühingute osad ei vasta

§ 159lg 2 kirjeldatud tunnustele.

1. Maakohus teostas diskretsiooniõigust ebaõigesti ja jagas pärandvara lubamatult viisil, mis koormab ühisomanikke kõige rohkem. Maakohtu valitud viis on vastuolus ühisomanike huvidega, sest kõik ühisomanikud on avaldanud soovi jätta endale osalus ja ka jätta ühisvara neile. Enampakkumine tekitab täiendavaid kulusid ja vaidlusi, sest kostja ei taotlenud enampakkumise läbiviimise korra kindlaksmääramist. Kohtuotsusega ei saavutata õigusselgust, see tekitab järgmise vaidluse enampakkumise korraldamise üle. Avalik enampakkumine on koormav nii ajaliselt kui rahaliselt. Osaühingute ega osanike huvides ei ole osanike ringi uute isikute lisandumine. Avalik enampakkumine on mõistlik siis, kui kumbki pool asja endale ei soovi. Andud juhul soovivad osasid endale jätta nii hagejad kui kostja.
2. Kõige vähem koormab ühisomanikke hageja taotletud viis. Osaluste reaalosadeks jagamisel ei saa kostja osanikuks vastu tahtmist, kuna ta on nagunii osanik. Kuigi osa 5 2-22-12485 reaalosadeks jagamisel osade arv numbriliselt muutub, on kõik endiselt võrdselt väikeosanikud. Säilib ka senine osanike ring. Osaluste reaalosadeks jagamine arvestab kõikide osanike huve. Sellega saavutatakse osaluste osas lõplik otsustus ja nad saavad osalustest tulenevaid õigusi teostada iseseisvalt. Iga kaaspärija osalus suureneb, kellegi osa väärtus ei vähene. Kõigil pärijatel on võimalus endale kuuluvat osa iseseisvalt käsutada ja kõigil on osaühingutes võrdne osalus. Kellelegi ei panda rahalist kohustust, mille täitmine võib tekitada vaidlusi ja täiendavaid kohustusi. See ei tekita osanikele kahju. Kostja apellatsioonkaebus
3. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata kostja 26.02.2024 kohtu tegevusele esitatud vastuväite, jättis rahuldamata kostja nõude jagada OÜ W ning OÜ F osad nende jätmisega kostjale, pannes kostjale kohustuse maksta hagejatele välja nende osad rahas, osas, millega maakohus rahuldas kostja vastuhagi osaühingute osade jagamiseks nende müümisega avalikul enampakkumisel ja saadud raha jagamiseks pärijate vahel võrdselt, samuti menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Kostja palub saata asi tagasi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt palub kostja teha uue otsuse, millega jagada pärandvara hulka kuuluvate OÜ W ning OÜ F osad nende jätmisega kostjale, pannes kostjale kohustuse maksta hagejatele välja nende osad rahas. Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda.
4. Kuigi maakohus rahuldas kostja alternatiivse nõude põhimõtteliselt õigesti, oleks tulnud rahuldada kostja esmane nõue, s.o jätta osaühingute osad kostjale hüvitise maksmise kohustuse vastu. Maakohus jättis kostja nõude rahuldamata eelkõige põhjusel, et jättis nõude rahuldamiseks vajalikud tõendid menetlusnorme rikkudes asja materjali juurde võtmata. Kostja esitas tõendid esimesel võimalusel. Need oleks tulnud asja juurde võtta. Asja lahendusest sõltub, kas kostja saab endale 50% osadest, rahalist hüvitist või omandab vara, millel puudub väärtus ja mis muudab väärtusetuks ka varem kostjale kuulunud äriühingute osaluse. Seisukohad apellatsioonkaebustele
5. Pooled vaidlevad teineteise apellatsioonkaebustele vastu, paluvad jätta need rahuldamata ja menetluskulud vastaspoole kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata, v.a kostja apellatsioonkaebus osas, milles ta palub tühistada maakohtu otsustuse kostja 26.02.2024 kohtu tegevusele esitatud vastuväite rahuldamata jätmise kohta. Selles osas jääb kostja apellatsioonkaebus läbi vaatamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad poolte endi kanda.
7. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi maakohtu otsust üksnes apellatsioonkaebustega vaidlustatud osas. Hagejad ja kostja vaidlustavad maakohtu otsust osas, milles maakohus otsustas lõpetada pärijate ühisuse OÜ W ja OÜ F pärandvarasse kuuluvatele osadele nende müümisega avalikul enampakkumisel, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas ei ole maakohu otsust vaidlustatud, mistõttu on see TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause alusel jõustunud. Hagejad ja kostja vaidlevad seega apellatsioonimenetluses selle üle, kas pärijate ühisus OÜ W ja OÜ F osadele tuleb lõpetada nende reaalosadeks jagamisega, kostjale jätmisega hagejatele hüvitise maksmise vastu või avalikul enampakkumisel müümisega. 6 2-22-12485
8. Ringkonnakohus lähtub TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel asja lahendamisel maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest (vt käesoleva otsuse p 11). Maakohus ei ole nende asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks. Käesoleva asja lahendamiseks on oluline markeerida, et mõlema vaidlusaluse osaühingu osakapital on jagatud neljaks võrdseks osaks, kusjuures hagejale I kuulub 25%, hagejale II kuulub 25%, kostjale kuulub 25% ja pärandvarasse kuulub samuti 25%. Kokkuvõttes sõltub praegusel juhul pärandvara jagamise viisist seega see, kas osaühingute osalused jagunevad 25%-25%-25% (hagejate taotlus); 25%-25%-50% (kostja esmane nõue) või 25%-25%-25%25% (kostja alternatiivne nõue), kusjuures viimasel juhul võõrandatakse pärandvarasse kuuluv 25% enampakkumisel ja selle võib omandada ka mõni pärijatest ise. 27.

§ 152

lg-te 3 ja 4 kohaselt kohaldatakse pärandvara jagamisel kaasomandis oleva asja jagamise sätteid, kui pärimisseadusest ei tulene teisiti. Kaaspärijad jagavad pärandvara kokkuleppel. Vaidluse korral jagab pärandvara pärija nõudel kohus. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 näeb ette, et kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Pärandiühisuse lõpetamise nõue, samamoodi nagu kaasomandi lõpetamise, lahendatakse poolte huvide kaalumisega (vt ka

§ 159) kohtu diskretsiooniotsusega.

Kõrgema astme kohus saab sekkuda diskretsiooniotsusesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (vt RKTKo 18.12.2019, 2-18-13306/25, p 11 ja RKTKo 13.01.2020, 2-15-9117/149, p 11).

1. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuste väidete ja tsiviilasja materjaliga ning kuulanud pooled ära kohtuistungil, leiab, et maakohus ei ole asja lahendamisel diskretsioonipiire ületanud ega menetlusnorme rikkunud. Maakohus leidis poolte huvisid kaaludes õigesti, et hagejate ja kostja varaühisus OÜ W ja OÜ F osadele tuleb lõpetada nende müümisega avalikul enampakkumisel. Apellatsioonkaebuste väited ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu diskretsiooniotsuse muutmiseks. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
2. Iseenesest on õige hagejate seisukoht, et maakohus eksis

§ 159

lg 3 tõlgendamisel.

§ 159

näeb ette pärandvara hulka kuuluvate esemete jaotamise reeglid, mida tuleb arvestada lisaks AÕS §-s 77 sätestatule.

§ 159

lg 1 kohaselt arvestatakse pärandvara hulka kuuluvaid esemeid jaotades iga kaaspärija erivajadusi ja -huve ning kaaspärijate enamiku soove, samuti testamendist või pärimislepingust tulenevat testaatori viimset tahet. Sama sätte teine lõige näeb ette, et kui tegemist on esemega, mida ei saa jagada reaalosadeks või mille pärijate kaasomandisse jätmine ei võimaldaks eset otstarbekalt kasutada, antakse see ühele pärijale.

§ 159

lg 3 kohaselt olukorras, kus pärijad ei jõua kokkuleppele, kellele ese anda, müüakse see avalikul või pärijatevahelisel enampakkumisel ja saadud raha jagatakse pärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosa suurusega. Sama sätte lõige 4 näeb ette teistele pärijatele hüvitise maksmise, kui kaaspärijale jääva vara väärtus on tema pärandiosast suurem ja lõige 5 kogumisse kuuluvate asjade jagamise erireeglid. 30. Ekslik on maakohtu järeldus, et

§ 159

lg-t 3 tuleb kohaldada ka olukorras, kus pooled vaidlevad selle üle, kas ja millisteks reaalosadeks tuleb asi jagada, s.t ka antud juhul, kuna pooled vaidlevad selle üle, kas jagada osaühingute osad reaalosadeks või mitte. Selline tõlgendus ei vasta pärimisseaduse mõttele ega eesmärgile.

§ 159

lg 3 ei piira ühisomandi lõpetamise viiside valikut olukorras, kus vaidluse all on asi, mis on põhimõtteliselt osadeks jagatav ja osadena kasutatav, s.t tegemist ei ole

§ 159

lg-s 2 nimetatud asjaga.

§ 152

lg-test 1 ja 4 tuleneb, et pärandvara kohtus jagamisel on võimalik kaaluda põhimõtteliselt 7 2-22-12485 kõiki viise, mis on võimalikud ka kaasomandi lõpetamise puhul. Pärimisseaduse eelnõu (56 SE) seletuskirja kohaselt peeti

§ 159

lg-ga 3 vajalikuks laiendada pärijate omavaheliste vaidluste lahendamise võimalusi ilma kohtuprotsessita, sätestades, et kui pärijad ei jõua kokkuleppele, kellele ese anda, müüakse see avalikul või pärijatevahelisel enampakkumisel ja saadud raha jagatakse pärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosa suurusega. Seega oli seadusandja tahteks laiendada pärandvara jagamise kohtuvälise jagamise viise, mitte piirata pärandvara jagamisel kohtule AÕS § 77 lg-st 2 ja

§ 159

lg-st 1 tulenevat kaalutulusõigust pärandvara hulka kuuluvate esemete jagamise viiside vahel valikut tehes olukorras, kus kaaspärijad ei jõua kokkuleppele. Selline kaalutlusõiguse piirang ei oleks ka kooskõlas AÕS § 77 lg-st 2 ja

§ 159

lg-st 1 tuleneva huvide kaalumise põhimõttega ega võimaldaks jagada pärandvara sarnaselt kaasomandi lõpetamisele vastavalt asjaoludele kõige õiglasemal viisi (vt ka TlnRngKo 29.02.2024, 2-21-1582 p 31). 31. Maakohtu ekslik tõlgendus ei viinud aga antud juhul ebaõige lahendi tegemiseni, kuna maakohus kaalus kõiki taotletud pärandvara jagamise viise sisuliselt ega välistanud neist ühtegi viitega ainuüksi

§ 159lg-le 3.

Maakohus leidis, et osaühingute osalusi ei saa jagada reaalosadeks, kuna kostja ei ole selliselt tekkiva osa omandamisega nõus (hagejate nõue) (vt p 13 ülalpool). Nimelt ei nõustu kostja sellega, et pärandvara jagamise viis kujundab olukorra, kus tema kogu osaluse (olemasoleva ja pärandiühisuse arvelt lisanduva) suurus ei anna osaühingus hääleõigust. Seejuures ei oma tähtsust, et kostja juba on osaühingu osanik, kuna kostja ei ole iseenesest vastu osa omandamisele, vaid on vastu sellele, milline on konkreetse suurusega osa omandamise tagajärg tema kui osaniku hääleõigusele. Hagejate apellatsioonkaebuse väited jätavad selle asjaolu tähelepanuta. Hagejate viide sellele, et tegemist oli algselt pereettevõtetega, ei anna samuti alust jõuda maakohtust erinevale järeldusele, kuna poolte suhted on tänaseks konfliktsed ja neil puudub valmisolek koostööks.

1. Ekslik on kostja seisukoht, nagu oleks maakohus jätnud kostja esmase nõude rahuldamata eelkõige põhjusel, et kostja ei esitanud osaühingute väärtust puudutavaid tõendeid õigeaegselt. Kostja on jätnud tähelepanuta maakohtu selgituse, et kohus ei toeta pärandiühisuse lõpetamist kostjale jätmisega sõltumata sellest, kas kostja selle väärtuse tõendab või mitte. Kuigi ringkonnakohus ei nõustu kostja etteheidetega, nagu oleks maakohus rikkunud kostja poolt pärast selleks määratud tähtaega esitatud tõendite vastuvõtmisest keeldumisel menetlusnorme, ei pea ringkonnakohus menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt otstarbekaks seda pikemalt käsitleda. Käesoleva asja lahendus ei sõltu sellest, kas kostja saab või ei saa võimaluse kõnealuste osaühingute väärtust tõendada. Maakohus võttis õigesti arvesse poolte konfliktsed suhted ja leidis, et pärandiühisust ei saa igal juhul lõpetada viisil, mis tekitab teadvalt olukorra, kus osaühingute juhtimine on raskendatud (vt p 14). Apellatsioonkaebuse väited ja kostja kirjeldatud eesmärk omandada osaühingust selline osa, mis võimaldaks ühingutes otsuste vastuvõtmist takistada, ei ole kooskõlas kaaspärijate huvidega. Ringkonnakohus veendus kohtuistungil, et poolte suhted on konfliktsed. Hagejate kinnitusel ongi osaühingute majandustegevus seetõttu sisuliselt seiskunud. Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, nagu aitaks osaühingute tegevuse takistamine kaasa poolte konflikti kiiremale lahendamisele.
2. Eeltoodust tulenevalt on õige maakohtu järeldus, et esitatud taotlustest on võimalik rahuldada kostja alternatiivne nõue võõrandada ühisomandisse kuuluvad osalused avalikul enampakkumisel ja see ei koorma pärijaid liigselt. Kuigi eraldivõetuna on võimalikud ka muud taotletud pärandvara jagamise viisid, ei ületanud maakohus esile toodud asjaolude kaalumisel konkreetse juhtumi asjaolusid arvestava otsustuse tegemisel diskretsioonipiire. Avalik enampakkumine ei ole vastuolus ühisomanike huvidega põhjusel, et kõik ühisomanikud on avaldanud soovi jätta endale osalus ja jätta ühisvara neile. Vastupidi, olukorras, kus kõik ühisomanikud on avaldanud soovi jätta vara (vähemalt mingis osas) 8 2-22-12485 endale, on enampakkumise korral kõigil osanikel võrdne võimalus oma rahalist võimekust, soove ja osaühingu perspektiive kaaluda ning ühisomandis olev osa ka ise omandada (vt analoogia korras RKTKo 26.04.2017 3-2-1-14-17, p 23–24). Teistsugust järeldust ei võimalda teha ka asjaolu, et osad võõrandatakse avalikul, mitte kaaspärijate vahelisel enampakkumisel. Kui hagejad leidsid, et pärandvara tuleks võõrandada pärijatevahelisel enampakkumisel, oli neil võimalik esitada kohtule vastav taotlus. Seda ei ole hagejad teinud. Maakohus on õigesti selgitanud, et pärijatel on ka endal võimalik enampakkumisel osaleda ja välistada sellega kolmandate isikute lisandumine osanike ringi. Käesoleval juhul tuleb arvestada sellegagi, et nii hagejate kui kostja eelistatud varaühisuse lõpetamise viisid on ajendatud soovist omandada vastaspoole arvelt eelis ühingute juhtimises osalemisel. Arvestades osaühingu olemust, s.o tegemist on vabatahtliku isikute ühendusega, millel on omavaheliste suhete kujundamisel oluline privaatautonoomia, annab enampakkumine osanikele ulatuslikuma võimaluse seda suhet ise kujundada.
3. Enampakkumise läbiviimisega kaasnevad kulud ei muuda enampakkumist iseenesest ebaõiglaseks või ebamõistlikuks. Apellatsioonkaebuse väited enampakkumisega kaasnevatest kuludest on ka üldsõnalised ega võimalda järeldada, et enampakkumine oleks kaaspärijaid tegelikult kahjustav. Ainuüksi sellest, et enampakkumisega kaasnevad kulud võivad olla suuremad kui reaalosadeks jagamisega kaasnevad kulud, seda järeldada ei saa. Avalikku enampakkumist ei muuda pärijaid ebamõistlikult koormavaks ka see, et maakohus ei määranud kindlaks enampakkumise läbiviimise korda.
4. Esmalt pöörab ringkonnakohus tähelepanu sellele, et hagejad ei tuginenud enampakkumise korra kindlaksmääramise vajadusele maakohtu menetluses. Ringkonnakohus selgitas kohtuistungil, et kohtuotsuse täitmise kord on siiski võimalik kindlaks määrata ka apellatsioonimenetluses, kui see on vajalik maakohtu otsuse täidetavuse tagamiseks. Tulenevalt hagejate apellatsioonkaebuse väidetest paluski kostja ringkonnakohtu istungil maakohtu otsuse resolutsiooni täiendamist selliselt, et sellele lisatakse viide avaliku enampakkumise korraldamisele kohtutäituri vahendusel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
5. TsMS § 445 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Eelkõige määrab kohus täitmise korra kindlaks siis, kui see lihtsustab otsuse täitmist või on vajalik muul kaalukal põhjusel (RKTKo 23.10.2023, 2-22-2159/98, p 23). Kui kohtulahendis ei ole otsuse täitmise viisi ja korda kindlaks määratud, saab kohtulahendi täitmist, sh avaliku enampakkumise korraldamist, nõuda seaduses sätestatud alustel, s.o täitemenetluse seadustikus sätestatud korras kohtutäituri vahendusel (vt enampakkumise läbiviimise kohta ka RKTKo 26.04.2017, 3-2-114-17, p 36). Kuna kostja palub kohtulahendi täitmise korra kindlaks määrata viitega kohtulahendi seaduses sätestatud täitmise korrale, täpsustamata või muutmata seaduses sätestatud täitemenetluse läbiviimise korda, ei ole taotluse rahuldamine põhjendatud. Selline kohtulahendi täitmise kord ei lihtsusta otsuse täitmist ja asjaoludest ei nähtu, et see võiks olla vajalik ka muul kaalukal põhjusel. Hagejad nõustusid ringkonnakohtu istungil, et maakohtu lahend on siiski täidetav täitemenetluse seadustiku alusel ja ei vaielnud vastu ka kostja taotlusele. Samuti ei taotlenud hagejad hoolimata etteheidest maakohtule ka ise otsuse täitmise korra täpsustamist või kehtestamist seaduses sätestatust erinevalt.
6. Kostja taotles oma apellatsioonkaebuses muuhulgas maakohtu otsuse punkti 2 tühistamist. Nimetatud punktis jättis maakohus rahuldamata kostja TsMS § 333 lg 1 alusel 26.02.2024 kohtu tegevusele esitatud vastuväite. Kuigi antud juhul lahendas maakohus vastuväite kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 5 kohtuotsusega, reguleerib vastuväite kohta tehtud maakohtu otsustuse peale edasikaebeõigust TsMS §
7. TsMS § 333 lg 1 teise lause kohaselt 9 2-22-12485 lahendab kohus vastuväite määrusega. TsMS § 660 lg 1 ja 2 kohaselt võib maakohtu määruse peale määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse ringkonnakohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud. Muu määruse peale võib esitada vastuväite apellatsioonkaebuses, kui seadusest ei tulene teisiti. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe TsMS § 333 lg 1 alusel tehtud määruse peale ette kaebeõigust. Seega võib esitatud vastuväitele tugineda apellatsioonkaebuses, mida kostja ongi teinud. Ringkonnakohus ei saa aga apellatsioonimenetluses tühistada maakohtu määrust, millega maakohus jättis kostja vastuväite rahuldamata. Apellatsioonkaebus jääb selles osas TsMS § 643 lg 1 esimese lause alusel seetõttu läbi vaatamata.
8. Hagejad vaidlustasid oma apellatsioonkaebuses ka maakohtu määratud menetluskulude jaotuse, kuid ei esitanud selles osas sisulisi vastuväiteid. Hagejad kinnitasid ringkonnakohtu istungil, et kaebuse väide seondub taotlusega teha maakohtust erinev otsus. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu eksimusi menetluskulude jaotuse määramisel.
9. Eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuste väited ringkonnakohtule alust maakohtu diskretsiooniotsuse muutmiseks. Ainuüksi see, et pooled maakohtu hinnanguga ei nõustu, selleks alust ei anna. Maakohtu otsus jääb seetõttu muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
10. TsMS § 171 lg 1 kohaselt kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Kuna praegusel juhul jääb nii hagejate kui ka kostja apellatsioonkaebus rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda (vt ka RKTKo 01.02.2017, 3-2-1-142-16, p 16). (allkirjastatud digitaalselt) 10