← Eesti

2-23-6226/25

Obsah (6)§ 68§ 67§ 75§ 31§ 34§ 69

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Liis Arrak ja Kairi Piirisild Otsuse tegemise aeg ja koht 7. november 2024, Tallinn Kohtuasja

) § 68 lg 3 mõttes. Asjas esile toodud asjaolude ja esitatud tõendite põhjal saab lugeda, et pooled saavutasid kokkuleppe laenulepingu sõlmimise osas. Hageja saatis kostjale laenulepingu allkirjastamiseks ja mitu laenu puudutavat e-kirja. Kostja vastas e-kirjadele, ei eitanud laenu saamist, vaid võttis raha vastu ja hakkas seda kasutama. Kostja ei ole hagejale kunagi avaldanud, et ta ei soovi rahaülekannet laenuna käsitada. Enne kohtueelsele nõudeavaldusele vastamist ei olnud kostja laenusuhet eitanud. 1.5.

  1. Kostja väide, et tegemist oli S.L kingitusega lastele, ei vasta tõele. Laenu eest ostetud kinnistu omanik on kostja, mitte tema laps või lapsed. Kostja vastuväited hagiavaldusele
  2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. 2.
  3. Kostja väitel ei ole hageja talle laenu andnud ja ükski hageja esitatud tõend ei kinnita vastupidist. Hageja enda esitatud tõend kinnitab, et hageja juhataja on käsitanud kostjale tehtud 215 000 euro suurust ülekannet kingitusena. Hageja juhataja S.L tegi kostjale hageja kaudu rahalise kingituse, kuna temal ja kostjal oli äsja sündinud teine laps ja hageja juhataja tahtis teha kostjale tänutäheks hinnalise žesti. Selle rahaga pidi kostja saama osta endale kinnistu, millele soovis tulevikus rajada endale sobiva maja. 2.
  4. Kostja lõpetas oma suhte S.L-iga
  5. a kevadel.
  6. a mais hakkas S.L kostjale selgitama, et hiljemalt
  7. juunil 2016 tuleb äriregistrile esitada hageja
  8. a majandusaasta aruanne ja selles tuleb kajastada ka kostjale
  9. oktoobril 2015 tehtud kingitus. S.L tegi ettepaneku kajastada see fiktiivselt laenuna, kuna see on maksunduslikult soodsam. S.L selgitas, et ülekande kajastamine laenuna on fiktiivne ja sellel on hageja jaoks üksnes raamatupidamislik tähtsus, tegelikult aga käsitatakse seda ülekannet jätkuvalt kinkena, mida kostja ei pea tagasi maksma. S.L lubas hiljem välja mõelda, kuidas ta selle laenu hageja raamatupidamises kustutab. Kostja keeldus S.L saadetud laenulepingut allkirjastamast, sest 215 000 euro suurune ülekanne oli kingitus, mitte laen. 2.
  10. Enne
  11. märtsi
  12. a hagihoiatuse saatmist ei olnud hageja ega S.L kordagi käsitanud
  13. oktoobril 2015 üle kantud 215 000 eurot laenuna. Vastupidi, hageja on seda raha e-kirjades korduvalt nimetanud kingituseks, mida kostja ei pea tagasi maksma. Pooled ei ole sõlminud 3

(16)2-23-6226 kirjalikku ega ka suulist laenulepingut, puuduvad poolte tahteavaldused laenulepingu sõlmimiseks. Hageja
  1. a majandusaasta aruandest nähtuvalt ei ole
  2. oktoobri
  3. a ülekannet ka hageja enda raamatupidamises laenuna kajastatud. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
  4. Harju Maakohus jättis
  5. oktoobri
  6. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 4032 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. 3.
  7. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja kandis kostjale
  8. oktoobril 2015 üle 215 000 eurot selgitusega „vastavalt lepingule“. Kohus luges selle asjaolu tuvastatuks hageja esitatud maksekorraldusega. 3.
  9. Maakohus viitas VÕS § 396 lg-le 1 ja märkis, et hagi rahuldamiseks tuleb hagejal kohtu ette tuua ja tõendada, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping, leping oli tähtajaline, tähtpäev on saabunud ja kostja ei ole laenulepingu järgi saadud raha tagastanud. Kui pooled ei ole laenulepingut sõlminud, et saa kostjal olla hagejale laenu tagastamise kohustust ja laenulepingu alusel esitatud hagi tuleb jätta rahuldamata. 3.
  10. Maakohus viitas VÕS § 9 lg-le 1 ja Riigikohtu
  11. novembri
  12. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11 esitatud seisukohtadele. Laenulepingu sõlmimiseks peab olema tuvastatud mõlema poole tahe sellise lepingu sõlmimiseks. Laenulepingut ei saa lugeda sõlmituks üksnes selle põhjal, kuidas hageja oma rahaülekannet kostjale (tagantjärgi) mõistis. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud poolte tahteavalduste tegemist laenulepingu sõlmimiseks. 3.
  13. Mitte ükski asjas esitatud tõend ei kinnita hageja tahteavaldust kostjaga laenulepingu sõlmimiseks, rääkimata sellest, et kostja oleks pidanud talle üle kantud rahasummat laenuks. Hageja seadusliku esindaja poolt kostjale
  14. mail 2016 saadetud e-kiri koos laenulepingu projektiga ei kinnita hageja väidet, et hageja käsitas
  15. oktoobri
  16. a ülekannet laenuna kostjale. Sellest e-kirjast ilmneb üksnes hageja soov kostjale tehtud kingitus tagantjärgi laenuks vormistada. Hageja seaduslik esindaja kinnitab e-kirjas, et „Intressi tasun loomulikult ise sinu eest ja nagu ma olen kinnitanud, tegemist on siiski kingitusega ja varem või hiljem ma klaarin oma raamatupidamises selle asja ise ära“. Ka hageja seadusliku esindaja
  17. juuni
  18. a e-kirjast ja
  19. aprilli
  20. a e-kirjast ei nähtu, et hageja oleks kostjale üle kantud rahasummat laenuks pidanud. Ka hageja seadusliku esindaja
  21. detsembri
  22. a e-kirjas esitatud väitest „Võibolla olekski olnud targem see raha sinu firmale laenata ja siis sa oleksid saanud ise sellega majandada“ ei järeldu, et hageja oleks käsitanud vaidlusalust rahaülekannet kostjale antud laenuna. Nimetatust järeldub üksnes asjaolu, et kostja firmale laenu ei antud. 3.
  23. Meelevaldne ja paljasõnaline on hageja arvamus, et kostja andis „vähemalt kaudse tahteavalduse laenulepingu sõlmimiseks“. Väär on hageja seisukoht, justkui tulenes kostja nõustumus sõlmida laenuleping „järelduslikust käitumisest

§ 68lõike 3 mõttes“.

Kostja kaudset tahteavaldust ega „järelduslikku käitumist“ ei saa tuletada asjaolust, et hageja lepingulised esindajad hakkasid tagantjärele enne kohtusse pöördumist väitma, et pooled on sõlminud laenulepingu. Esimest korda esitasid laenulepingu sõlmimise väite alles hageja lepingulised esindajad oma 31. märtsi 2023. a kohtueelses nõudes ehk ligi 7,5 aastat pärast väidetava laenulepingu sõlmimist. Ükski asjas esitatud tõend ei kinnita hageja tahteavaldust 4

(16)2-23-6226 laenulepingu sõlmimiseks, rääkimata sellest, et kostja oleks pidanud endale üle kantud summat laenuks. Kostja kohtueelsetest vastustest hagejale ei saa järeldada, et ta oleks möönnud laenulepingu olemasolu. Laenusuhet ei saa järeldada ka sellest, et kostja ostis Lepa tn 6 kinnistu. Isegi kui hageja on mingitel aastatel oma raamatupidamises kostjale tehtud ülekannet laenuna kajastanud, et saa sellest järeldada poolte vahel laenulepingu sõlmimist. Hageja raamatupidamine ei ole kostja kontrolli all ja hageja ei saa ühepoolselt mingit ülekannet laenuna käsitades tekitada sellega kostjale kohustusi. Siinses asjas puuduvad tõendid, et kostja oleks hagejalt laenu küsinud ja et pooled oleks hageja väidetud laenu tagastamise kohustuses kokku leppinud. Esitatud tõendite põhjal ei ole võimalik laenulepingu sõlmimist tuvastada. Laenulepingu sõlmimist ei saa tuvastada ka sellega, et kostja hakkas üle kantud raha kasutama. 3.
  1. Iseenesest on õige hageja väide, et hageja ja S.L on eraldiseisvad isikud, keda ei saa samastada. Samuti on õige see, et S.L tahet ei saa automaatselt käsitada hageja tahtena. See ei muuda siiski asjaolu, et puuduvad tõendid, mis kinnitaks poolte vahel laenulepingu sõlmimist. Samuti ei kinnita ükski asjas esitatud tõend hageja kui äriühingu tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks. Seega on asjakohatu hageja väide, et lähtuda saab üksnes hageja kui äriühingu tegelikust tahtest. 3.
  2. Hageja seadusliku esindaja
  3. mai
  4. a e-kirjast ilmneb hageja soov kostjale tehtud kingitus tagantjärgi laenuna vormistada. Kuna tuvastatud on, et hageja on teinud kostjale 215 000 euro ülekande ja pooled ei ole kokku leppinud selle summa tagastamises, on põhjendatud järeldada, et hageja on soovinud kostjat vastutasuta rikastada, mistõttu tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes. Ka
  5. juuni
  6. a e-kirjas kostjale viitab hageja seaduslik esindaja „sinule kingitud“ rahale. Hageja on teinud kostjale rahaülekande ilma vastutasuta, millega on kostjat rikastanud. Kuigi VÕS § 261 lg 1 kohaselt peab kinkija avaldus endale kinkelepingust tulenevate kohustuste võtmiseks olema tehtud kirjalikult, loetakse VÕS § 262 lg 2 alusel vorminõude mittejärgimise puhul kinkeleping kehtivaks ka juhul, kui kinkelepingust tulenevat kohustust täidetakse. 3.
  7. Kohtuistungil ei andnud hageja esindajad selget vastust küsimusele, kuidas oleks võimalik S.L kirjutatud e-kirjades jagada S.L kui hageja seadusliku esindaja rolli ja S.L kui eraisiku rolli. Maakohtu hinnangul on siiski ilmne, et viidates kostjale tehtud kingituse küsimuse „raamatupidamises ära klaarimisele“, sai S.L tegutseda üksnes äriühingu juhatajana ja väljendada äriühingu tahet, sest S.L-il kui füüsilisel isikul puudub raamatupidamine. Kui S.L hageja ainuosaniku ja juhatajana oma rollid äriühingus ja eraelus sassi ajas, ei ole see ette heidetav kostjale. Eluliselt usutavad ei ole hageja lepinguliste esindajate kohtuistungil esitatud väited S.L juriidilisest kogenematusest ja e-kirjade ebatäpsest sõnastamisest. Asjas esitatud tõendid kinnitavad pigem S.L head orienteerumist tulumaksuga seotud küsimustes ja sellega seotud soovi kostjale tehtud kingitus tagantjärgi laenuks vormistada. Lisaks peab äriühingu juhatajana tegutsev isik olema suuteline eristama kinkelepingut ja laenulepingut. 3.
  8. Eeltoodust tulenevalt ei ole siinses asjas tõendatud, et pooled oleksid VÕS § 9 lg 1 mõttes saavutanud kokkuleppe laenulepingu sõlmimiseks. Laenu andmine ei saa toimuda ühepoolselt. Seetõttu jäid hageja laenulepingul tuginevad nõuded rahuldamata. Põhinõude põhjendamatuse tõttu pole hagejal õigust nõuda kostjalt ka sellega seotud intressi ja viivist. 3.
  9. Maakohus märkis, et hageja ei ole tuginenud kostja alusetule rikastumisele. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või 5
(16)2-23-6226 kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu
  1. novembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10). Siinses asjas ei ole hageja esile toonud ega tõendanud, et ta oleks teinud kostjale ekslikult ülekande, soovides täita mõnda oma kohustust, mida ei olnud olemas, ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Seetõttu ei ole põhjust käsitada hageja rahalist nõuet kostja vastu alusetu rikastumise normide alusel. Samuti ei ole hageja kohtu ette toonud ega tõendanud asjaolusid, mis võimaldaks kaaluda hagi rahuldamist mis tahes muul alusel lisaks hageja väidetud laenusuhtele. 3.
  3. Kuna hagi jäi rahuldamata, jättis maakohus menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi hageja kanda. 3.
  4. Maakohus määras kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse. 3.12.
  5. Kostja
  6. oktoobri
  7. a menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad kostja menetluskulud lepinguliste esindajate kuludest 26,5 tunni eest. Kostjale on osutatud õigusabi 4,5 t ulatuses tunnihinnaga 156 eurot (koos käibemaksuga) ja 21,75 t ulatuses tunnihinnaga 228 eurot (koos käibemaksuga). 3.12.
  8. Maakohus leidis, et kostja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu 228 eurot (koos käibemaksuga) on siinses asjas ülemäärase suurusega. Tsiviilasi on oma olemuselt lihtne ja vähemahukas. Kohus ei pidanud kohaldama välisriigi ega Euroopa Liidu õigust, asjas ei olnud vaja määrata ekspertiise ega kuulata üle tunnistajaid. Seejuures on hagejat esindavad vandeadvokaadid osutanud hagejale õigusteenust hinnaga 150 eurot/t (käibemaksuta). Neid asjaolusid arvestades oli maakohus seisukohal, et kostja lepingulise esindaja mõistlik tunnitasu ei ületa 150 eurot käibemaksuga ehk koos käibemaksuga 180 eurot/t. 3.12.
  9. Kostja lepingulise esindaja ajakulu on põhjendatud osaliselt. Maakohtu hinnangul ei ole põhjendatud
  10. mai
  11. a toiming mahuga 4,5 t selgitusega „Kohtupraktika analüüs kinkelepingu eristamisest muudest lepingutest“. Kohtupraktika analüüsi ei saa lugeda vastaspoole poolt eraldi hüvitatavaks toiminguks. Kostja esindaja näidatud ajakulu hagivastuse koostamiseks koos erinevate analüüside ja kliendisuhtlusega moodustab niigi 16 t (kaks täispikka tööpäeva), mis kostja vastuse mahtu ja sisu arvestades on täielikult piisav selleks, et selle ajakulu sisse mahuks vajadusel ka kohtupraktika analüüs. Seega vähendas maakohus kostja lepingulise esindaja ajakulu 4,5 t võrra. 3.12.
  12. Muus osas ei pidanud maakohus vajalikuks kostja lepingulise esindaja ajakulu vähendada. Kohus pidas põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 21,75 t, millele lisandub kohtuistungi aeg vastavalt istungi kestusele 0,65 t. Kokku on kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu seega 22,4 t. Maakohus võttis arvesse ka seda, et hageja lepinguliste esindajate ajakulu oli ligi kolm korda suurem (koos kahe lepingulise esindaja kohtuistungi ajakuluga kokku 62,55 t), mistõttu sellega võrdluses saab kostja esindajate ajakulu 22,4 t pidada mõistlikuks. 3.12.
  13. Ajakulu 22,4 t vastab tunnitasu määra 180 eurot/t (koos käibemaksuga) arvestades 4032 eurole, mis tuleb kostja menetluskulude rahalise suurusena kindlaks määrata ja hagejalt kostja kasuks välja mõista. Vastavalt kostja taotlusele märkis maakohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal tasuda kostjale otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist. 6
(16)2-23-6226 Kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks jäi rahuldamata 1629 euro (5661 - 4032) ulatuses. Apellatsioonkaebus
  1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tervikuna tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda või saata asi uueks läbivaatamiseks tagasi samale maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. 4.
  2. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme, tuvastanud ebaõigesti asjaolusid ja hinnanud valesti tõendeid. Apellatsiooniastmes arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite põhjal tuleks teha hagi rahuldav otsus. 4.
  3. Kostja käsitab võlasuhte teise poolena ekslikult S.L-i kui kostjaga suhtes olnud füüsilist isikut ja kostja kahe lapse isa. Maakohus on läinud kostja eksliku käsitusega kaasa ja ebaõigesti samastanud S.L-i võlasuhte tegeliku osapoole ehk juriidilisest isikust hagejaga. Maakohus ei ole otsuses tõlgendanud hageja kui äriühingu tahet, vaid on lugenud S.L isiklikes eraelulisi suhteid puudutavates e-kirjades avaldatud mõtteid automaatselt hageja tahteks. S.L ei tegutse oma eraelulistes suhetes ja lastega seotud küsimuste lahendamisel hageja juhatuse liikmena. Mis tahes kostja ja S.L vahelisi isiklikke ja intiimseid suhteid ja nende suhetega seotud küsimusi ei saa automaatselt lugeda hageja tegevuseks. Maakohus on rikkunud VÕS 2 lg-t 1, § 8 lg-d 1 ja 2 ja § 29 lg-t 3 ning valesti hinnanud tõendeid. 4.
  4. Seisukohad seoses S.L laste ja eraeluliste suhetega, sh kostjaga ei oma siinses vaidluses tähtsust, kuna S.L ei ole vaidlusaluse võlasuhte osapool ega siinse kohtuasja menetlusosaline. Lähtuda saab üksnes hageja kui äriühingu tegelikust tahtest. Hageja kui äriühingu tahe ei olnud teha kostjale kingitust põhjusel, et S.L ja kostja vahel olid intiimsuhted ja S.L soovis väidetavalt tänutäheks teise ühise lapse sünni eest teha kostjale hinnalise žesti. Lisaks on kostja sellekohane väide jäänud menetluses tõendamata. Hageja tahe on olnud anda kostjale laenu. Siinsel juhul tuleb VÕS § 29 lg 3 järgi tõlgendada, kuidas mõistis raha ülekandmist hageja kui äriühing ning kas kostja pidi kõiki asjaolusid arvesse võttes mõistliku isikuna teadma või aru saama, et hageja vaatest tuleb rahaülekannet käsitada laenuna. Maakohus ei ole seda otsuses teinud. 4.
  5. Maakohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta ja hindamata tõendid, mis kinnitavad hageja poolt kostjale laenu andmist: a) väljavõte hageja raamatupidamisandmetest „FINANTSKANNE FIN 150406“; b) väljavõte hageja raamatupidamisandmetest „FINANTSKANNE FIN 155077“; c) hageja
  6. detsembri
  7. a e-kirjad kostjale; d) hageja arvelduskonto väljavõte; d) hageja
  8. mai
  9. a e-kiri kostjale; f) tõendid, millest nähtuvalt hageja ja kostja arutlesid korduvalt selle üle, et ei soovi teha tehingut, millega kaasneks tulumaksu tasumise kohustus. Seetõttu on maakohus jõudnud ebaõigele järeldusele, et hagejal polnud tahet anda kostjale laenu. Esitatud tõenditest nähtub, et hageja ei ole kunagi tahtnud kostjat rikastada. Kostja pidi mõistliku ja ärinõustamise alaseid teadmisi omava isikuna aru saama, et hageja käsitab rahaülekannet laenuna. Kostja esitatud tõendid ei kinnita, et tegemist oli kinkega. 7
(16)2-23-6226 4.5. Maakohus rikkus materiaalõiguse norme (sh

§ 68

lg 3) ja hindas ebaõigesti tõendeid, leides, et kostja ei väljendanud laenu saamiseks vähemalt kaudset (konkludentset) tahet. Maakohus on jätnud hageja sellekohased väited ja tõendid tähelepanuta. Maakohtu viidatud Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-109-11 (p 11) ja ringkonnakohtu lahend asjas nr 221-1798 (p 39) ei ole siinsel juhul asjakohased. 4.6. Hageja on kostjale ülekande tegemisel selgitanud, et käsitab seda hageja poolt kostjale väljastatud laenuna ja kostja peab selle hagejale tagastama, st on firmale võlgu; kostja nägi arvelduskontolt, et ülekanne on tehtud äriühingu kontolt ja vahenditest ning selgitusega „vastavalt lepingule“ (e-kirjaga kostjale edastatud laenulepingule), mille allkirjastamist hageja kostjalt korduvalt nõudis; pooled arutlesid korduvalt selle üle, et ei soovi teha tehingut, millelt tuleks tasuda tulumaksu, mis välistas kinkelepingu sõlmimise. Kostja on kõik hageja selgitused kätte saanud, hageja e-kirjadele vastanud, kuid pole oma vastustes kunagi öelnud, et ei soovi rahaülekannet laenuna käsitada. Enne kohtueelsele nõudeavaldusele vastamist ei olnud kostja kordagi laenusuhet eitanud. Vastupidi, kostja hakkas laenusummat selle väljastamise päeval kasutama ja ostis selle eest kinnistu. Eelnevat arvestades tuleb kostja nõustumus laenuleping sõlmida järelduslikust käitumisest

§ 68lg 3 tähenduses.

4.

  1. Kuivõrd maakohus oleks pidanud hagiavalduse täies ulatuses rahuldama, tulnuks menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. 4.
  2. Maakohus rikkus kostja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust hinnates menetlusõiguse norme (TsMS § 174 lg-d 1 ja 8). Iseenesest on õige maakohtu otsuse p-s 47 toodu, et kostja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu 228 eurot (koos käibemaksuga) on siinses asjas ülemäärane ja mõistlikuks saab pidada tunnitasu 180 eurot (koos käibemaksuga). Küll aga on maakohus pidanud põhjendamatult mõistlikuks kostja lepingulise esindaja õigusabi ajalist mahtu 22,4 t. Hageja on seisukohal, et maakohus oleks pidanud kostja menetluskulude nimekirjas kajastatud õigusabi ajalist mahtu 26,9 t vähendama vähemalt 1/3 võrra. Seda põhjusel, et kostja on esitanud siinses menetluses sisuliselt vaid ühe menetlusdokumendi, s.o kostja vastuse hagile. Kostja vastuse lisade kogumise ajakulu põhjendatuse hindamisel oleks maakohtul tulnud arvestada, et lisade 1 ja 2 puhul on tegemist äriregistri väljavõtetega (mis on kiiresti kättesaadavad), lisa 6 on sama aasta e-kirjad hageja esindajaga ning lisad 3–5 e-kirjad S.L ja kostja vahel, millest lisa 3 on osaliselt juba koos hagiavaldusega esitatud. Vastustaja seisukoht
  3. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud hageja kanda. 5.
  4. Maakohus on põhjendatult leidnud, et poolte vahel puudub laenusuhe, sest hageja kandis kostjale raha kinkena. 5.
  5. Seoses hageja väidetega maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise kohta märkis kostja, et hageja etteheited kostja 22,4 t õigusabi ülemäärasuse kohta on silmakirjalikud, kuna hagejal endal kulus maakohtus 46,5 töötundi. Kostja puhul maakohtu poolt mõistlikuks peetud 22,4 t katab hagiavalduse ja selle lisade analüüsi, kostja vastuse koostamise, hageja
  6. juuni
  7. a täiendava seisukoha ja selle lisade analüüsi, analüüsi selle kohta, kas hageja
  8. juuni
  9. a täiendavale seisukohale võib jätta vastamata, kostja kohtukõne kirjalike teeside ettevalmistamise ning kohtuistungi ettevalmistamise ja seal osalemise. Kostja on temale osutatud õigusabi eest tasunud valdavalt tunnihinda 190 eurot, millele lisandus käibemaks. 8

(16)2-23-6226 Kostja peab ebaõiglaseks, et maakohus pidas mõistlikuks tunnihinnaks 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Tegemist on oluliselt madalama tunnihinnaga, kui kohtupraktikas on põhjendatuks peetud. Kostja jättis otsuse selles osas vaidlustamata üksnes kulude kokkuhoiu eesmärgil. Arvestades kohtu ebaõiglast tunnitasu alandamist, oleks veel eriti ebaõiglane alandada kohtu poolt mõistlikuks peetud töötundide arvu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  1. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 1 järgi tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud tuleb sellest lähtuvalt jätta hageja kanda.
  2. Kolleegium käsitleb kõigepealt apellatsioonkaebuse väiteid hagi sisulise lahendamise kohta (I) ning seejärel maakohtus kantud menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise kohta (II). Lõpetuseks teeb kolleegium ringkonnakohtus kantud menetluskulusid puudutavad otsustused. I
  3. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuses muu hulgas järgmised asjaolud, mille üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle ja mille ringkonnakohus võtab seega TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi asja lahendamisel aluseks: - - hageja kandis kostjale
  4. oktoobril 2015 üle 215 000 eurot selgitusega „vastavalt lepingule“; S.L on ja oli ka ülekande tegemise ajal hageja seaduslik esindaja; S.L saatis
  5. mail 2016 kostjale e-kirja koos laenulepingu projektiga, milles kirjutas mh järgmist: „Intressi tasun loomulikult ise sinu eest ja nagu ma olen kinnitanud, tegemist on siiski kingitusega ja varem või hiljem ma klaarin oma raamatupidamises selle asja ise ära“; S.L märkis
  6. detsembril 2016 kostjale saadetud e-kirjas mh järgmist „Võibolla olekski olnud targem see raha sinu firmale laenata ja siis sa oleksid saanud ise sellega majandada“.
  7. Olles tutvunud vaidlustatud otsuse, apellatsioonkaebuse väidete ja asja materjalidega, leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus on hagi sisulise lahendamise osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust seda tühistada. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja neid TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
  8. Maakohus osundas põhjendatult (mh Riigikohtu
  9. novembri
  10. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11 p-s 11 avaldatule viidates), et hagis esitatud laenu tagastamise, intressi ja viivise nõuete rahuldamise eeldusena tuli hagejal tuua esile ja tõendada asjaolud, millest nähtuvalt pooled on sõlminud laenulepingu VÕS § 396 lg 1 tähenduses hageja väidetud tingimustel (sh tähtaeg ja intressimäär), tehes selleks vastastikused samasisulised tahteavaldused VÕS § 9 lg 1 ja

§ 67

lg 2 kolmanda lause mõttes, milles poolte tahe on äratuntavalt väljendatud ja millega pooled on saavutanud konsensuse, kusjuures tahteavaldused võisid olla nii otsesed kui ka kaudsed (konkludentsed)

§ 68lg 3 järgi. 9

(16)2-23-6226
  1. Kolleegium nõustub maakohtuga, et siinsel juhul ei ole hageja tõendanud, et pooled oleksid leppinud kokku selles, et hageja annab kostjale
  2. oktoobril 2015 üle kantud 215 000 eurot laenuna ja kostja kohustub selle
  3. oktoobriks 2020 tagastama. Seejuures ei nähtu asja materjalidest, et hageja oleks raha ülekandmisel väljendanud tahet sõlmida kostjaga laenuleping, ega seda, et kostja oleks väljendanud otsese või kaudse tahteavaldusega tahet hagejaga laenulepingut sõlmida. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga asjas esitatud tõenditele, mille kohaselt hageja tahtis raha ülekandmisel kostjat vastutasuta rikastada ja poolte võlasuhe vastab kinkelepingu tunnustele VÕS § 259 lg 1 mõttes. 11.
  4. Esmalt märgib kolleegium, et hageja väidab apellatsioonkaebuses alusetult, et kostja käsitab võlasuhte teise poolena ekslikult S.L-i (mitte hagejat) ja maakohus on selle käsitusega kaasa läinud, jättes poolte võlasuhte sisustamisel hageja tahte välja selgitamata. Maakohtus oli kostja seisukohal, et kinkelepingu pooled olid hageja ja kostja, sh kinkijaks oli hageja (vt nt
  5. oktoobri
  6. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:09:04). Maakohus leidis vaidlustatud otsuses, et võlasuhe (maakohtu käsituse kohaselt kinkeleping) oli hageja ja kostja vahel ning kostja on oma vastuses apellatsioonkaebusele selle maakohtu järeldusega nõus. Seejuures on maakohus vaidlusaluse õigussuhte kvalifitseerimisel tuvastanud hageja tahte, leides, et selleks oli kostjat vastutasuta rikastada (vt nt maakohtu otsuse p 38). Ehkki õige on see, et S.L ja hageja on eraldiseisvad isikud, on maakohus hageja tahte väljaselgitamisel põhjendatult lähtunud S.L kui hageja seadusliku esindaja avaldatust (vt ka praeguse otsuse p 11.4 jj). See, et
  7. oktoobri
  8. a rahaülekanne kostjale ei pruukinud olla hageja majandustegevusega seotud ja kostjale kinke tegemine hageja ärilistes huvides, vaid eelnev võis teenida hageja juhatuse liikme erahuve, ei tähenda, et hageja tahe – nagu tema juhatuse liige seda väljendas – ei olnud kostjat kõnealuse rahaülekandega tasuta rikastada. 11.
  9. Kolleegium ei nõustu hageja apellatsioonkaebuse etteheitega, et maakohus on mõne olulise tõendi tähelepanuta jätnud. Muu hulgas on maakohus hinnanud hageja apellatsioonkaebuse p-s 2.3.1 viidatud tõendeid, s.o väljavõtteid hageja raamatupidamisandmetest (dtl-d 99 ja 100; vt maakohtu otsuse p 35), hageja arvelduskonto väljavõtet, millelt nähtub
  10. oktoobri
  11. a ülekande selgitus (dtl 8; vt p 27), hageja seadusliku esindaja
  12. mai
  13. a e-kirja kostjale (dtl-d 79–80) ja
  14. detsembri
  15. a kirjavahetust (dtl 101) (vt p-d 31 ja 38). 11.
  16. Maakohus leidis õigesti, et asjas esitatud kirjavahetused tõendavad seda, et hageja kandis vaidlusaluse rahasumma kostjale üle kingitusena, mitte laenuna. 11.3.
  17. Hageja seadusliku esindaja S.L
  18. mai
  19. a e-kirjast kostjale (dtl-d 79–80) nähtub, et hageja soovis kajastada
  20. oktoobril 2015 kostjale tehtud väljamakset oma raamatupidamises laenuna ja tahtis selleks vormistada laenulepingu dokumendi, kuid hageja seaduslik esindaja kinnitas kostjale, et tegelikult on tegemist kingitusega, kostja ei pea summat tagastama ega intressi tasuma ning edaspidi klaarib hageja seaduslik esindaja ka hageja raamatupidamises „selle asja ise ära“. Seega kinnitab kõnealune tõend kostja väidet, et talle üle kantud raha oli kingitus. 11.3.
  21. Seda, et tegemist oli kingitusega, kinnitab ka hilisem kirjavahetus. Näiteks oma
  22. juuni
  23. a e-kirjas kostjale (dtl 81) viitas hageja seaduslik esindaja kostjale kingitud rahale; kostja võimalikule kartusele, et hageja seaduslik esindaja mõtleb ümber, ja kostja „tänamatusele selle maja jaoks antud raha üle“. Samuti väljendas hageja seaduslik esindaja, et vajab kostja abi, kuna tal on „vaja kasvõi formaalset paberit“. Eelnev kinnitab, et vaidlusalune raha oli kostjale kingitud ja hageja soovis seda oma raamatupidamises laenuna kajastada üksnes formaalselt. Oma
  24. aprilli
  25. a e-kirjas (dtl 83) käsitas hageja seaduslik esindaja 10
(16)2-23-6226 „maja raha“ (s.o
  1. oktoobril 2015 kostjale üle kantud summat, mille eest kostja ostis kinnistu) kostjale laste kasvatamiseks antud rahana. Ka see viitab, et raha oli antud kostjale ilma tagastamise kohustuseta. 11.3.
  2. Hageja viidatud
  3. detsembri
  4. a kirjavahetuses (dtl 101) ei viita miski sellele, et hageja oleks käsitanud kostjale üle kantud raha laenuna. Sellest kirjavahetusest nähtub üksnes see, et hageja seadusliku esindaja arvates oleks võib-olla olnud targem see raha kostja äriühingule laenata (aga seda ei tehtud); samuti jääb nimetatud kirjavahetuse põhjal mulje, et hageja seadusliku esindaja arvates oleks kostja huvides, kui raha andmise kohta oleks mingi dokument. 11.3.
  5. Kokkuvõttes nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et asjas esitatud e-kirjadest nähtuvalt kanti vaidlusalune rahasumma kostjale üle kingitusena ning ka hageja ise (sh hageja seaduslik esindaja) ei pidanud seda laenuks. Hageja tahe

§ 75

lg 1 mõttes (rahaülekande tegemisel) ja VÕS § 29 lg 1 esimese lause mõttes (kostjaga lepingu sõlmimisel) oli kostjat tasuta rikastada, s.o sõlmida kostjaga kinkeleping. Maakohus märkis põhjendatult, et esimest korda tuginesid laenulepingu sõlmimisele hageja lepingulised esindajad oma

  1. märtsi
  2. a kohtueelses nõudekirjas kostjale ehk ligi 7,5 aastat pärast ülekande tegemist. See aga ei anna alust poolte vahel tegelikult sõlmitud õigussuhet tagantjärele ümber kvalifitseerida laenulepinguks. 11.
  3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et S.L
  4. oktoobri
  5. a rahaülekandega seotud avaldused kostjaga kirjavahetuse pidamisel tuleb lugeda hageja avaldusteks. 11.4.
  6. Vaidlust ei ole selles, et S.L oli
  7. oktoobri
  8. a rahaülekande tegemise ajal ja ka eelviidatud kirjavahetuse toimumise ajal hageja juhatuse liige.

§ 31

lg 5 kohaselt juriidilise isiku organi tegevus loetakse juriidilise isiku tegevuseks. Sama paragrahvi 1. lõike kohaselt on juriidilise isiku organiks mh juhatus.

§ 34

lg 1 järgi loetakse juriidilise isiku juhatus või seda asendav organ suhetes teiste isikutega juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks.

§ 34

lg 2 järgi saab juriidilist isikut esindada tehingu tegemisel eelduslikult juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi iga liige iseseisvalt. Riigikohus on nende normide kohaldamise kohta selgitanud, et juriidilise isiku juhatuse liikme tegutsemine juriidilise isiku nimel peab olema väliselt äratuntav. Juhul kui juriidilise isiku juhatuse liige ei ole sõnaselgelt väljendanud, et ta tegutseb juriidilise isiku nimel, tuleneb juriidilise isiku nimel tegutsemise äratuntavus konkreetsetest asjaoludest, millest nähtuvalt on juriidilise isiku juhatuse liikme tegevus selgelt seotud esindatava äriühingu majandustegevusega ja/või juhatuse liikmele sisesuhtest tulenevate kohustuste täitmisega, isegi kui ta ületab oma sisesuhtest tulenevat pädevust või rikub talle sisesuhtest tulenevaid kohustusi. Samuti järeldub

§-st 31 ja § 34 lg-test 1 ja 2, et juriidilisele isikule omistatakse ka tema organi (organisse kuuluva juhatuse liikme) teadmine, st juriidilise isiku juhatuse liikmele teatavaks tehtud asjaolu loetakse juriidilise isiku teadmiseks (vt RKTKo 18.12.2018, 2-14-58411, p 16.2; 12.06.2017, 3-2-1-59-17, p 11). 11.4.

  1. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtule, et
  2. oktoobri
  3. a rahaülekannet puudutavas kirjavahetuses on S.L väliselt äratuntavalt tegutsenud hageja juhataja ja seadusliku esindajana ning väljendanud hageja tahet. Kuna kõnealuse ülekande tegi kostjale hageja ja see tehti hageja vara arvel, puudutab selle tegemine hageja majandustegevust ja S.L tegevust hageja juhatuse liikmena. Ka S.L soov kajastada
  4. oktoobri
  5. a ülekannet hageja raamatupidamises laenuna seondub hageja majandustegevusega ja S.L kui juhatuse liikme kohustusega korraldada hageja raamatupidamist (äriseadustiku § 183). Eelnevat ei mõjuta see, et e-kirjades on S.L ja kostja arutanud ka isiklikke, sh ühiste lastega seotud 11

(16)2-23-6226 küsimusi. Esiteks on need osad kirjavahetuses eristatavad, st hagejale saab omistada vaid sellised S.L avaldused, mis seonduvad hageja majandustegevuse ja S.L rolliga hageja juhatuse liikmena. Teiseks on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-17 tehtud lahendi p-s 11 märkinud, et see, et juriidilise isiku juhatuse liige teeb avaldusi füüsilise isikuna, ei välista, et tema käitumine võib olla asjaolude kohaselt käsitatav ühtlasi ka juriidilise isiku käitumisena. Seega võis S.L kostjale saadetud e-kirjades üheaegselt nii teha avaldusi füüsilise isikuna kui ka käituda hageja juhatuse liikmena. 11.5. Hageja tahteavaldust ega ka tegelikku tahet ülekande tegemisel ei saa järeldada hageja väidetest selle kohta, et ta on oma raamatupidamises kajastanud kostjale tehtud 215 000 euro suurust makset laenuna. Tahteavaldus tuleb selle tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks tahteavalduse saaja poolt kättesaamisega (

§ 69lg 1).

Seega ei ole kõnealuse ülekande hageja raamatupidamises kajastamine käsitatav hageja tahteavaldusena kostjaga laenuleping sõlmida. Lisaks toetavad siinsel juhul asja materjalid kostja seisukohta, et hageja kajastas kostjale tehtud väljamakset oma raamatupidamises laenuna maksunduslikel põhjustel. Nimelt nähtub mitmest asjas esitatud e-kirjast, et hageja seaduslik esindaja soovis vältida kostjale antud rahalt tulumaksu tasumist (nt S.L

  1. mai
  2. a kl 15.30 e-kiri (tl 79);
  3. detsembri
  4. a e-kirjad (dtl 101)). Seega ei võimalda ülekande hageja raamatupidamises laenuna kajastamine teha ka järeldust, et hageja tegelik tahe (isegi kui ta seda kostjale ei väljendanud)
  5. oktoobri
  6. a ülekande tegemisel oli anda kostjale 215 000 eurot laenu. Ka see, kas hageja on vaidlusaluselt rahasummalt tulumaksu tasunud või mitte, ei oma poolte õigussuhte kvalifitseerimisel tähtsust. 11.
  7. Laenulepingu sõlmimist ei saa järeldada ka hageja
  8. oktoobri
  9. a ülekande selgitusest. Seal on küll viide lepingule („vastavalt lepingule“), kuid pole täpsustatud, millisele lepingule (kostja väitel oli mõeldud kinkelepingut, vt apellatsioonkaebuse vastuse p 6). Põhjendamatu on hageja seisukoht, et viidatud oli laenulepingule, mille allkirjastamist hageja kostjalt alates laenu andmisest korduvalt nõudis. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja saatis kostjale laenulepingu projekti alles
  10. mail 2016, s.o enam kui pool aastat pärast rahaülekande tegemist. Lisaks ei muudaks ülekande selgitus siinsel juhul tõenditest kogumis tehtavat järeldust, et raha kanti kostjale üle kingitusena, mitte laenuna. Hageja
  11. jaanuari
  12. a seisukoha p-s 2.1.6 esile toodud asjaolud, et kostja palus ülekande selgituses sõna „laen“ mitte kasutada, et varjata pankade eest laenu saamist, on menetluslikult hilinenud, mistõttu nende arvestamiseks pole TsMS § 652 lg 3 järgi alust, ja ka tõendamata. 11.
  13. Ühtlasi leidis maakohus põhjendatult, et asjas esitatu ei võimalda järeldada, et kostja oleks väljendanud mis tahes ajahetkel tahet hagejaga laenuleping sõlmida. Selliseid kostja otseseid ega kaudseid tahteavaldusi, sh isegi laenulepingu olemasolu möönmist ei nähtu asjas esitatud kirjavahetustest. Menetluses on kostja väitnud, et tema tahe oli sõlmida kinkeleping. Erinevalt hageja väidetust ei saa poolte laenusuhet järeldada sellest, et kostja hakkas hagejalt saadud raha kasutama ja ostis selle eest kinnistu. Kostja võis raha samamoodi kasutada ka siis, kui tegemist oli kingitusega. Olukorras, kus hageja ei olnud väljendanud kostjale tahet sõlmida laenuleping (vt praeguse otsuse p-d 11.3–11.5), ei saa kostja kaudset tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks järeldada ka vaikimisest, s.o sellest, et ta
  14. oktoobri
  15. a rahaülekande laenuna käsitamisele vastu ei vaielnud. Seejuures ei vaidle pooled selle üle, et kostja keeldus hageja
  16. mail 2016 saadetud laenulepingu dokumenti allkirjastamast.
  17. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asjas esile toodud asjaoludel ei ole hagejal õigust nõuda kostjale üle kantud 215 000 euro tagastamist ka alusetu rikastumise sätete alusel ega ühelgi muul õiguslikul alusel (vt maakohtu otsuse p 41). Hageja ei ole maakohtu sellekohaseid järeldusi apellatsioonkaebuses ka vaidlustanud. 12

(16)2-23-6226
  1. Kolleegium lisab, et isegi kui erinevalt praeguse otsuse p-des 11.4–11.4.2 toodust leida, et S.L väljendas kostjaga kinke teemal suheldes, sh kostjaga peetud kirjavahetuses üksnes isiklikku tahet, mitte hageja tahet, ei annaks see alust hagi rahuldada. Sel juhul võiks kinkelepingu pooltena olla käsitatavad S.L eraisikuna ja kostja, kusjuures hageja võis täita S.L kinkelepingust tuleneva kohustuse S.L asemel viimase käsundi alusel VÕS § 78 lg 1 järgi. Ka sellisel juhul ei oleks hagejal õigust nõuda kostjalt raha tagastamist. Kõnealust nõuet ei oleks VÕS § 1028 lg 1 alusel, kuna raha ülekandmiseks eksisteeriks õiguslik alus S.L ja kostja vahelise kinkelepingu näol.
  2. Olukorras, kus hageja põhinõue jäi laenulepingu tõendamatuse tõttu rahuldamata, jättis maakohus põhjendatult rahuldamata ka hageja nõuded intressi ja viivise saamiseks.
  3. Ringkonnakohus ei tuvastanud ka olulisi menetlusõiguse normide rikkumisi maakohtus, mis oleksid võinud mõjutada asja lahendust. II
  4. Kuna maakohtu otsus jääb asja sisulise lahenduse osas muutmata, ei ole seda TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi vaja muuta ka menetluskulude jaotuse osas. Olukorras, kus hagi jäi rahuldamata, jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel põhjendatult hageja kanda. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses ka väitnud, et maakohus oleks menetluskulude jaotamisel eksinud sõltumata sellest, et hagi jäi rahuldamata.
  5. Maakohus määras vaidlustatud otsuses kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse, pidades põhjendatud ja vajalikeks kuludeks kulusid õigusabile 22,4 t ulatuses hinnaga 150 eurot/t, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 4032 eurot. Hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses kostja menetluskulud õigusabile kulunud aja osas, leides, et kostja menetluskulude nimekirjas kajastatud õigusabitoimingute ajalist mahtu 26,9 t oleks tulnud vähendada vähemalt 1/3 võrra, s.o u 9 t võrra. Kolleegium leiab, et ehkki kostja maakohtus kindlaks määratud ja hagejalt välja mõistetud menetluskulude vähendamiseks ei ole alust, tuleb osaliselt, s.o kostja lepinguliste esindajate tunnitasu põhjendatud suuruse osas, muuta maakohtu otsuse põhjendusi. 17.
  6. Lepingulise esindaja kulud määrab kohus TsMS § 175 lg 1 järgi kindlaks põhjendatud ja vajalikus ulatuses, arvestades mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse ning menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt nt RKTKo 03.04.2019, nr 2-16-3785, p 31.3; RKTKo 27.05.2020, nr 2-17-16812, p 19.2). 17.
  7. Hageja etteheidetest nähtuvalt on maakohus hageja hinnangul eksinud kostja hagile esitatud vastuse koostamise ajakulu hindamisel. Kostja
  8. oktoobri
  9. a menetluskulude nimekirja kohaselt kulus kostja esindajatel hagile vastamist ettevalmistavateks toiminguteks ja hagi vastuse koostamiseks ajavahemikul
  10. mai 2023 kuni
  11. mai 2023 kokku 20,5 t, millest maakohus pidas põhjendatuks 16 t, vähendades kostja esindajate ajakulu 4,5 t võrra seoses
  12. mai
  13. a toiminguga „Kohtupraktika analüüs kinkelepingu eristamisest muudest lepingutest“. 17.
  14. Kolleegium nõustub hagejaga, et hagi vastuse ja selle lisade mahtu ja lisade olemust arvestades oli 16 t hagile vastamiseks ülemäärane. Seda ka seetõttu, et vaidlus ei olnud sisult keeruline ega mahukas ning hagile vastamine ei nõudnud suure hulga dokumentide analüüsimist. Samas väärib esiletõstmist asjaolu, et kostja on hagile vastanud sedavõrd põhjalikult, et edasiste kirjalike seisukohtade esitamine (v.a kohtuistungi teesid) ei olnud 13
(16)2-23-6226 enam vajalik. Eelnevat arvestades peab ringkonnakohus kostja lepinguliste esindajate
  1. maist 2023 kuni
  2. maini 2023 tehtud toiminguid põhjendatuks kokku 14 t ulatuses. Ringkonnakohus vähendab nende toimingute ajakulu 2 t võrra 10.,
  3. ja
  4. mai analüüsitoimingute arvel, kuivõrd analüüsile kuluv aeg sisaldub eelduslikult ka 15.–
  5. mai hagivastuse koostamise toimingute ajakulus. 17.
  6. Kostja lepinguliste esindajate muude, pärast
  7. maid 2023 tehtud toimingute ajakulu ei ole hageja apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus neid toiminguid ja nende ajakulu täies ulatuses põhjendatuks pidades ka diskretsiooni piire või muid olulisi menetlusõiguse norme rikkunud. 17.
  8. Eelnevat arvestades tuleb kostja lepinguliste esindajate ajakulu maakohtus lugeda põhjendatud ja vajalikuks kokku 20,4 t (22,4 t - 2 t) ulatuses. Ehkki siinse asja keerukus ei õigustanud TsMS § 175 lg 3 järgi mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutuste hüvitamist, oleks kostja maakohtus õigusabile kulunud 20,4 t põhjendatud ka ühe esindaja korral. 17.
  9. Ehkki ringkonnakohus peab kostja lepinguliste esindajate ajakulu põhjendatuks maakohtuga võrreldes 2 t võrra väiksemas ulatuses, ei õigusta see maakohtu kindlaks määratud menetluskulude rahalise suuruse muutmist. Kolleegium nõustub kostjaga, et maakohus on põhjendamatult vähendanud kostja lepinguliste esindajate tunnitasu määra, pidades seda põhjendatuks 150 euro ulatuses, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et arvestades siinse asja keskmist keerukusastet, kostja lepinguliste esindajate kvalifikatsiooni (vandeadvokaadid), õigusabiteenuse turuhinda ja kohtupraktikas põhjendatuks peetud tunnitasude suurusi, on kostja lepinguliste esindajate tunnitasu 190 eurot (käibemaksuta) mõistlik ega ületa oluliselt sarnastes asjades tavaliselt põhjendatuks peetavate tunnitasude vahemikku. Seega on põhjendatud mõista kostja õigusabikulud hagejalt välja vastavalt kostja tegelikult tasutud tunnihinnale, s.o 190 eurot, millele lisandub käibemaks. 17.
  10. Eelnevat arvestades on kostja põhjendatud menetluskulud maakohtus kokku 4651,20 eurot (20,4 × 190 × 1,2), mis ületab maakohtu välja mõistetud menetluskulude summat (4032 eurot). Seega ei ole alust hageja apellatsioonkaebust rahuldada osas, milles hageja vaidlustas kostja menetluskulude rahalise suuruse. Samal ajal ei ole ka alust hagejalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulude summat suurendada, kuna kostja apellatsioonkaebust ei esitanud ja maakohtu kindlaks määratud menetluskulude suurust ei vaidlustanud. Ringkonnakohtu menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  11. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
  12. Kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 3 määrab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude rahalise suuruse. kindlaks kostja 19.
  13. Kostja esitas
  14. oktoobril 2024 menetluskulude nimekirja, milles palub määrata kindlaks ja mõista hagejalt kostja kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 3102,70 eurot (sisaldab käibemaksu), samuti VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise menetluskuludelt. Menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad kostja menetluskulud õigusabikulust 13,5 töötunni eest tunnihinnaga 190 eurot, mis seisnevad järgmistes toimingutes: 14
(16)2-23-6226 -
  1. novembril 2023 apellatsioonkaebuse analüüs ja vastuse koostamine apellatsioonkaebusele – 7 t;
  2. jaanuaril 2024 hageja täiendava seisukoha analüüs ja ülevaade kliendile ning menetluslike otsuste tegemine – 1,5 t;
  3. oktoobril 2024 kohtust saadetud infoga tutvumine, menetlusliku olukorra analüüs, kostja seisukoha koostamine hageja
  4. jaanuari
  5. a seisukohale, kostja menetluskulude nimekirja koostamine ja seisukoha koostamine hageja menetluskulude nimekirja kohta – 5 t. Kostja palub määrata õigusabikulud kindlaks koos käibemaksuga, kuna füüsilise isikuna on õigusabiarvetel sisalduv käibemaks kostja jaoks kulu. Kostja kinnitas, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud kulud on kantud seoses siinse kohtumenetlusega. 19.
  6. Hageja palus
  7. oktoobril 2024 esitatud seisukohas ringkonnakohtul hinnata kostja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. 19.
  8. Ringkonnakohus leiab, et kostja lepinguline esindaja on teinud apellatsioonimenetluses õigustatud toiminguid, kuid nende ajakulu on põhjendatud osaliselt. Arvestades maakohtu otsuse, hageja apellatsioonkaebuse ning kostja vastuse sellele sisu ja mahtu, on apellatsioonkaebuse analüüsiks ja vastuse koostamiseks kulunud 7 t põhjendatud. Hageja
  9. jaanuari
  10. a täiendava seisukoha analüüs ning selle põhjal kliendile ülevaate ja menetluslike otsustuste tegemine on põhjendatud maksimaalselt 1 t ulatuses, arvestades, et hageja
  11. jaanuari
  12. a seisukoht suuresti kordas menetluses varem esitatut. Ehkki kohus ei olnud hagejalt täiendavat seisukohta (ega kostjalt vastust sellele) küsinud, möönab kolleegium, et olukorras, kus hageja seisukoha siiski esitas, oli kostja lepingulisel esindajal vaja sellega tutvuda ja hinnata vajadust astuda sellest lähtuvalt omapoolseid samme, et kliendi huve menetluses tõhusalt kaitsta. Kostja lepingulise esindaja
  13. oktoobri
  14. a toimingud on kolleegiumi hinnangul põhjendatud 2,5 t ulatuses, arvestades kohtust saadetud teabe sisu (üksnes tähtaegade määramine lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks), kostja seisukoha hageja
  15. jaanuari
  16. a seisukoha kohta sisu ja mahtu (u 1 lk), kostja menetluskulude nimekirja väikest mahtu (kolmel eri päeval tehtud toimingud) ja kostja vastuväidete hageja menetluskulude nimekirjale sisu ja mahtu. Kokku on kostja lepingulise esindaja põhjendatud ajakulu ringkonnakohtus 10,5 t (7 + 1 + 2,5). Kostja menetluskulude nimekirjast ja asja materjalidest nähtuvalt on tegemist ühe lepingulise esindaja ajakuluga. 19.
  17. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu 190 eurot, millele lisandub käibemaks, on kooskõlas asja keskmise keerukuse ja esindaja kvalifikatsiooniga, vastates õigusabiteenuse turuhinnale, mistõttu see on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud (vt ka praeguse otsuse p 17.6). 19.
  18. Kuivõrd kostja näol on tegemist füüsilise isikuga, kes ei saa õigusabikuludelt arvestatud käibemaksu tagasi arvestada, tuleb kulud hüvitada käibemaksuga, arvestades nende tekkimise ajal kehtinud käibemaksu määra, s.o
  19. aastal tehtud toimingute puhul 20% ja
  20. aastal tehtud toimingute puhul 22%. Eelnevat arvestades on kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud apellatsioonimenetluses 2407,30 eurot [= (7 × 190 × 1,2) + (3,5 × 190 × 1,22)], mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.
  21. Vastavalt TsMS § 178 lg 1 esimesele lausele saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega vastavalt menetluskulude jaotus või rahaline suurus kindlaks määrati. Sama paragrahvi
  22. 15
(16)2-23-6226 lõike kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 16
(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.