← Eesti

1-23-3838/103

Obsah (8)§ 113§ 121§ 64§ 68§ 118§ 57§ 58§ 56

1-23-3838 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht 20. november 2024, Tallinn Kohtuasja number 1-23-3838 (23230150196) Kohtukoosseis Elina Elkind

) § 113 lg 1 ja § 121 lg 2 p 3 järgi (üldmenetluses) Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

  1. juuni
  2. a otsus Apellandid süüdistatava kaitsja vandeadvokaadi abi Kadi Sitska, kannatanute E.V, V.N-i ja Z.Y esindajad vandeadvokaat Oliver Nääs ja vandeadvokaadi abi Elise Altroff Teised apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav Mark Jakob Jakson (isikukood: 50503310822; elukoht: XXX; viibib vahi all; Eesti Vabariigi kodakondsus; emakeel: eesti keel; XXX; XXX, XXX; varem kriminaalkorras karistamata; kuriteos kahtlustatavana kinni peetud
  3. aprillil 2023, tõkend vahistamine kohaldatud alates
  4. maist 2023); prokuratuur, esindaja Põhja ringkonnaprokurör Diana Helila; Ringkonnaprokuratuuri kannatanu C. C.I, esindaja Y RESOLUTSIOON
  5. Jätta Harju Maakohtu
  6. juuni
  7. a otsus muutmata ja kaitsja ning kannatanute esindajate apellatsioonid rahuldamata.
  8. Määrata Advokaadibüroole Tibar & Partnerid seoses vandeadvokaadi abi Kadi Sitska süüdistatavale Mark Jakob Jaksonile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 527,04 eurot, sh käibemaks.
  9. Jätta läbi vaatamata kaitsja
  10. oktoobri
  11. a taotlus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks.
  12. Välja mõista süüdistatavalt Mark Jakob Jaksonilt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 527,04 eurot, sealhulgas käibemaks, mis tuleb tasuda kaheteistkümne kuu jooksul alates kohtuotsuse 1-23-3838 jõustumisest, s.o igakuiselt 43,92 eurot. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Mark Jakob Jaksonile eraldi dokumendina.
  13. Välja mõista süüdistatavalt Mark Jakob Jaksonilt kannatanute E.V, V.N-i ja Z.Y kasuks kannatanutel apellatsioonimenetluses tekkinud kulu, mis seondub kaitsja apellatsioonile vastamisega, s.o 2183,80 eurot, sealhulgas käibemaks. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus
  14. Mark Jakob Jaksonit süüdistati

§ 113lg 1 järgi selles, et ta ründas 30.

aprillil 2023 kell 00.11 XXX staadionil spordihoone ees surmava tervisekahjustuse tekitamise eesmärgil noaga E.V, sihtides noalöökide tegemisel E.V pea ja kaela piirkonda. M. J. Jakson lõi E.V noaga korduvalt ja vähemalt neli lööki tabasid E.V , põhjustades temale neli torkelõikehaava: paremal silmal üla- ja alalaugu läbistava ja silmamuna täielikult läbistava torkelõikehaava; kaks torke-lõikehaava vasaku silma ülalau välisosas kulmukaare all ja paremal põsesarnal; kaela eespinnal alaosas torke-lõikehaava vasakpoolse rinnaku-rangluu-nibujätke lihase ja vasaku sisemise kägiveeni vigastusega. Kaela vigastuse tüsistusena tekkis sisemise ja välise verejooksu tulemusena äge verekaotus, mille tagajärjel E.V suri sündmuskohal hiljemalt kell 00.21. 2. Samuti süüdistati M. J. Jaksonit

§ 121

lg 2 p 3 järgi selles, et isikuna, kes on eelnevalt toime pannud teise inimese tervise kahjustamise, lõi ta samas kohas

  1. aprillil 2023 kell 00.12 vähemalt ühel korral C.I-le tahtlikult noaga pea piirkonda, tekitades C.I-le füüsilist valu ja tervisekahjustuse, s.o V-kujulise haava peapiirkonnas paremal pool kõrva kohal. Maakohtu otsus
  2. Harju Maakohtu
  3. juuni
  4. a otsusega tunnistati M. J. Jakson süüdi

§ 113lg 1 järgi ja karistati teda vangistusega 11 aastat.

Samuti tunnistati M. J. Jakson süüdi

§ 121

lg 2 p 3 järgi ja karistati teda vangistusega 2 aastat.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 12 aastat vangistust.

§ 68lg 1 alusel loeti karistuse kandmise alguseks M.

J. Jaksoni kahtlustatavana kinnipidamise aeg, s.o

  1. aprill
  2. Süüdistatavale kohaldatud tõkend jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Samuti rahuldas maakohus kannatanute tsiviilhagid ja mõistis süüdistatavalt nende kasuks välja mittevaralist kahju. Maakohus lahendas ka menetluskuludega seotud küsimusi, muu hulgas mõistes süüdistatavalt kannatanute E.V, V.Ni ja Z.Y kasuks nende esindajate tasu (2286 eurot seoses tsiviilhagi menetlemisega ja 15 553,87 eurot süüdistust puudutavas osas, s.o kokku 17 839, 87 eurot). Lisaks otsustati ka konfiskeerimise ja asitõenditega seonduvat. 1-23-3838 Apellatsioonid Kaitsja apellatsioon
  3. Harju Maakohtu
  4. juuni
  5. a otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb ringkonnakohtult:  võtta täiendava tõendina vastu M. J. Jaksoni mootorsõidukijuhi esmaabikoolituse tunnistus nr 1/792-22;  määrata sündmuskohalt ära võetud Captain Morgani kirjega pudelile sõrmejälje ekspertiis;  määrata sündmuskohalt ära võetud Captain Morgani kirjega pudelis olevale ainele keemiaekspertiis. Kaitsja palub apellatsioonimenetluse tulemusena:  tühistada Harju Maakohtu
  6. juuni
  7. a otsus osaliselt, s.o M. J. Jaksoni süüditunnistamises

§ 113

lg 1 järgi ja mõista ta süüdi

§ 118

lg 1 p 7 järgi ning karistada teda vangistusega 4 aastat ja 6 kuud;  tühistada maakohtu otsus süüdistatava karistamises

§ 121

lg 2 järgi 2 aasta pikkuse vangistusega ja mõista talle kergem karistus 1 aasta vangistust;  mõista

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuseks 5 aastat vangistust, millest kohe ärakandmisele kuulub 2 aastat vangistust, jättes 3 aastat vangistust tingimisi kohaldamata 5 aasta pikkuse katseajaga. Alternatiivselt palub kaitsja tühistada Harju Maakohtu

  1. juuni
  2. a otsus osaliselt, s.o M. J. Jaksonile karistuse mõistmise osas, ja mõista talle vangistus 8 aastat. Apellatsioonis kinnitatakse, et apellant ei taotle suulist menetlust. Apellatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
  3. Vaidlust ei ole selles, et E.V noaga löömisele eelnes kahtlemata mingi konflikt. Seda kinnitab ka Häirekeskuse kõne helisalvestis. Paraku on tüli põhjus jäänud segaseks, sest tunnistajad ega kannatanu C.I ei ole selle kohta üheseid ütlusi andnud. Seejuures on alust arvata, et C.I viibis süüdistatava ja kannatanu E.V vestluse juures ja pidi seega teadma, millest noormehed omavahel vestlesid. Samas võib C.I ütlustest siiski järeldada, et tüli põhjuseks võis olla C.I ja M. J. Jaksoni kunagine lähedasem suhe ja E.V armukadedus. Muu hulgas nähtub kannatanu ütlustest, et just E.V läks süüdistatava juurde tagasi, olles seega tüli jätkajaks. Samuti on kummastav, et C.I , kes nägi süüdistatava käes nuga, ei teinud midagi selleks, et koos oma poiss-sõbraga eemalduda või teisi noormehi kutsuda, kes saanuks süüdistatavat takistada.
  4. Maakohus omistas olulise tähenduse M. J. Jaksoni kohtueelses menetluses öeldule, mille kohaselt ta lõi E.V ühe korra kaela unearteri piirkonda. Seejuures kinnitas süüdistatav, et ta õppis meditsiini Laagna Gümnaasiumis ja teab, kus asub unearteri piirkond. Tegelikkuses ei ole keegi süvenenud, millist meditsiini süüdistatav õppis ja kui sügavad on tema teadmised selles. Kuivõrd maakohus asus eelnimetatud süüdistatava väite põhjal seisukohale, et M. J. Jakson lõi E.V sihilikult kaela, et vigastada tema unearterit, siis soovib kaitsja esitada tõendi, millest nähtub, mis teadmised M. J. Jaksonil tegelikult meditsiinist olid. Tegemist on mootorsõidukijuhi esmaabikoolituse tunnistusega, millest nähtub, millal, mida ja kui suures mahus õpiti. Mootorsõiduki juhi esmaabikoolituse tasemel saadud teadmisi ei saa lugeda 1-23-3838 sellisteks, mille põhjal raskes joobes isik on võimeline tegema teadliku valiku ja seejärel tabama unearterit (tegelikkuses kägiveeni). Samuti oleneb palju sellest, kui pikk on ajavahemik õpitu ja sündmuse vahel ning kas isikul on olnud kunagi võimalust õpitut ka praktiliselt kasutada. M. J. Jaksoni tegevus oli spontaanne ja kindlasti ei näinud ta noalööki tehes kannatanu surma saabumise võimalikkust ette, veelgi vähem möönis ta seda. Ilmselgelt põhjustas ta kannatanu surma ettevaatamatusest. Löögid olid suunatud peapiirkonda, mis kinnitab M. J. Jaksoni öeldut, et ta ei teadvustanud endale noa hoidmist. Peapiirkonda lüüakse eelkõige rusikaga valu tekitamiseks ja seda M. J. Jakson ka tegi. See on õnnetu juhus, et löök tabas kannatanu kaela. Pole eluliselt usutav, et M. J. Jakson oma alkoholijoobest tingituna olnuks võimeline sihtima just nimelt kannatanu kaela ja veelgi spetsiifilisemalt kägiveeni. Ka videosalvestiselt on näha, et tegemist on kiirete, spontaansete löökidega juhuslikesse kohtadesse. Seega tuleks M. J. Jaksoni tegevus kvalifitseerida

§ 118lg 1 p 7 järgi.

  1. Olles raskes joobes (1,15 mg/l alkoholi väljahingatavas õhus, 1 mg/l vastab 2,1 promillile), tegutses M. J. Jaksoni keha nn autopiloodi režiimil ja ajutegevus toimis alateadvuse tasemel. Seega tuleb hinnata, kas M. J. Jaksonil esinenud terviseseisund võimaldas tal täiel määral mõista oma käitumist ja selle tagajärgi. Isiku eripäraks tuleb seejuures pidada tema vanust. Eeltoodust tulenevalt tuleks hinnata võimalikku piiratud süüdivuse esinemist.
  2. Kriminaalasja arutamise käigus selgus, et M. J. Jaksoni kambrisse paigutati augustisseptembris varasemalt seksuaalkuritegudes süüdimõistetud ja uuesti samalaadsetes tegudes kohtu alla antud RA. Millistel asjaoludel paigutati noore – 18-aastase ja esimest korda vahi all viibiva isiku – juurde varem juba karistust kandnud korduvkurjategija, jääb arusaamatuks. Tegemist võis olla sooviga provotseerida süüdistatavat teatud väljaütlemisteks ja võib olla isegi füüsilisteks rünnakuteks. Samuti ilmnes seos kannatanu E.V ja RA vahel – RA vend oli E.V parim sõber. M. J. Jakson kinnitas, et midagi sellist, mida RA kohtus rääkis, pole tema RAle rääkinud. Kogu info tema isiku ja teo kohta sai RA oma vennalt, kellele ta vanglast helistas, ja võimalik, et ka meediast. Kohtuistungil selgus, et kannatanute esindaja suhtles RAga enne tema ülekuulamist kohtuistungil, mistõttu võis ta isikut mõjutada. Seega ei saa tunnistaja ütlusi lugeda usaldusväärseteks.
  3. Maakohus ei andnud otsuses hinnangut kannatanute tegevuse õiguspärasusele. Nimelt rikkus kannatanu E.V ajateenijana alkoholi tarvitamise keeldu ja ostis seda ka oma alaealisele tüdruksõbrale, kellega koos alkoholi ka tarbiti. Kui mõlemad kannatanud oleksid sel õhtul seadust järginud, siis tõenäoliselt ei oleks süüdistatav kuritegu toime pannud. Seega tuleb asja tehiolude hindamisel ja karistuse mõistmisel kannatanute õigusvastast käitumist arvesse võtta.
  4. Maakohus leidis, et M. J. Jaksonil ei esinenud sündmuse ajal alkoholimürgistust ehk intoksikatsiooni. Samas on tuvastatud, et süüdistataval oli
  5. aprillil 2023 kell 01.15 1,15 mg/l alkoholi väljahingatavas õhus, ta kõne oli arusaamatu, segane, liigutused aeglased, ajataju puudus, esines unisus, värisemine ja oksendamine. Kõik need tunnused viitavad alkoholimürgistusele. Asjas on tuvastatud, et M. J. Jakson ei olnud päev läbi midagi söönud, suhteliselt kiiresti jõi ära u 0,5 liitrit kanget alkoholi ja ta organismil puudus n-ö alkoholi tarbimise treenitus.
  6. Samuti muudab huvitavaks olukorra kannatanu E.V ema E.V väljaütlemine
  7. juunil 2024 Kanal2 uudistesaates „Reporter“, milles ta avaldas, et sündmuse video ei lähe kokku C.I ütlustega, sest šokis inimene ei korista sündmuspaika ega ütle teistele, et need ei 1-23-3838 räägiks, mis tegelikult juhtus. Ilmselt pärineb E.V teave sündmuse juures viibinud isikutelt, kellega ta on vestelnud. Pärast seda intervjuud vaatas kaitsja uuesti üle sündmuskoha vaatlusprotokolli fototabeli ja tõepoolest fotolt nr 151 nähtub, et tol õhtul tarbitud alkoholipudelid leiti prügikastist. See asjaolu on tõesti kummaline, sest ei eeldaks, et sellist traagilist sündmust kogedes tuleb kellelgi pähe sündmuspaika koristada. Seega pidi sellel tegevusel olema mingi eesmärk ehk keegi seltskonnast pani need sinna lootuses, et ehk neid ei otsita või ei leita. Arvestades seda, kui kiiresti M. J. Jaksonil tekkis seisund, millest ta tegelikult midagi ei mäleta, tekib põhjendatud kahtlus, et tema alkoholi oli kellegi teise poolt midagi lisatud. M. J. Jaksoni pudel oli pingil ka sel ajal, kui ta staadionihoone taga oma loomulikke vajadusi rahuldamas käis, mis tähendab, et pudel oli tema silma alt väljas. Seega ei olnud tal kogu aeg kontrolli enda poolt tarbitava alkoholi üle. Sellest tulenevalt tuleks asjas kindlaks teha, kes veel peale M. J. Jaksoni tema pudeli korki on puutunud ning mida pudel sisaldab. Kuna pudelil on kork peal, siis on alust arvata, et seal olevad keemilised ühendid on veel tuvastatavad.
  8. Karistuse mõistmisel sedastas kohus, et ta arvestab ka eripreventiivseid kaalutlusi ja võttis arvesse ka süüdistatava suhtes varem toimetatud kriminaalmenetlust

§ 121lg 1 järgi, mis lõpetati oportuniteediga Kr

MS § 201 lg 2 alusel. M. J. Jakson selgitas selle juhtunu tagamaid. Tegemist oli 4 aastat varem jalgpallimängu käigus asetleidnud sündmusega. Tegelikult tuleks kõiki M. J. Jaksoni suhtes välja antud iseloomustusi vaadata ajaskaalal ja siis ilmneb, et tegelikult on need tema kasvades positiivsemaks muutunud. Seega on tema isikuomaduste muutus olnud ilmne. Meelevaldne on kohtu väide, et M. J. Jaksoni puhul kuulus vägivald probleemide lahendamise vahendite hulka. Eripreventiivsest kaalutlusest lähtuvalt on võimalik M. J. Jaksoni hoiakuid ja käitumist muuta ka tema viibimisel kriminaalhooldaja järelevalve all. Süüdistatava eluviisiks ei ole süütegude toimepanemine. Kannatanute E.V, V.N-i ja Z.Y esindajate apellatsioon 13. Harju Maakohtu 7. juuni 2024. a otsuse peale esitasid apellatsiooni kannatanute E.V , V.N-i ja Z.Y esindajad, kes taotlevad maakohtu otsuse tühistamist M. J. Jaksonile

§ 113

lg 1 järgi mõistetud karistuse osas ja temalt kannatanute menetluskulude väljamõistmise osas. Apellatsioonis taotletakse süüdistatava karistuse suurendamist ja kannatanutel tekkinud menetluskulude väljamõistmist Eesti Vabariigilt süüdistatava asemel. Samuti palutakse jätta kannatanute apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. Apellatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 14. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, võttes karistuse mõistmisel karistust kergendava asjaoluna

§ 57

lg 1 p 3 tähenduses põhjendamatult arvesse süüdistatava kahetsust, kuna see ei olnud siiras. M. J. Jakson tunnistas küll läbivalt oma süüd, kuid väidetavat provotseerimist, millele tuginevalt püüdis süüdistatav vähendada enda teopanust, tegelikkuses aset ei leidnud. Seega erinesid M. J. Jaksoni ütlused olulisel määral tuvastamist leidnud asjaoludest. Kahetsuse siiruses annab täiendavat alust kahelda tõik, et M. J. Jakson rüvetas oma ütlustega ohvri mälestust, omistades viimasele taunitavat käitumist ja avaldusi, mida kannatanu mitte kunagi ei teinud. Selles osas lükkasid süüdistatava ütlusi ümber teised tõendid, s.o nii videosalvestis kui ka kannatanu C.I ja tunnistajate ütlused. E.V ei provotseerinud M. J. Jaksonit, ei solvanud teda ega süüdistatava ema. Ka viimast sõna kasutas M. J. Jakson ainult enda huvides ja ohvri mälestuse rüvetamise eest süüdistatav vabandust ei palunud. 1-23-3838 Juhul, kui süüdistatava kahetsus olnuks tõepoolest siiras, poleks viimane sõna olnud esimene kord, mil M. J. Jakson ohvri perekonna ja kannatanute ees vabandas – ka selleks oli M. J. Jaksonil varem aega olnud.

  1. Samuti ei õigustanud keskmise määra lähedase karistuse mõistmist eripreventiivsed kaalutlused. Maakohus pidanuks arvestama, et süüdistatava iseloomuomadused, harjumused, varasem vägivaldne käitumine ja kodust kaasa antud väärtushinnangute süsteem on juba kaks aastakümmet sillutanud teed võimalikuks konfliktiks, milleks M. J. Jakson iga päev varustatud ja ettevalmistunud oli. Sellest pea poole väiksem karistusaeg ei ole piisav selle ümberkujundamiseks (ega anna ka ühiskonnale signaali teo erilisest taunitavusest). Maakohus jättis arvesse võtmata ka M. J. Jaksoni teojärgse suhtumise, mis peegeldas tema arusaama inimelu väärtusest. Tunnistaja RA, kes jagas M. J. Jaksoniga mõne kuu vältel kambrit, andis kohtumenetluses ütlusi muu hulgas selle kohta, kuidas M. J. Jakson tema poolt toime pandud tapmisesse suhtus. Tunnistaja kirjelduse kohaselt piirdus süüdistatava ainus teojärgne kahetsus sellega, et ta pani oma esimese tapmise toime liialt noorena. Teo üle tundis süüdistatav uhkust. Samuti kirjeldas RA, kuidas juba mõni kuu pärast kinnipidamist plaanis M. J. Jakson ka ellujäänud kannatanu tapmist. Maakohus ei pidanud alusetult tunnistaja ütlusi piisavalt usaldusväärseks, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust. RA ütlustele tuginevalt pidanuks maakohus leidma, et asjakohased eripreventiivsed kaalutlused õigustavad keskmisest oluliselt raskema karistuse mõistmist.
  2. Karistuse mõistmisel pidanuks maakohus arvestama sedagi, et M. J. Jaksoni käitumine oli tingitud motiivina armukadedusest, mis on käsitatav madala motiivina. Lisaks tuleb arvestada, et süüdistatav valmistus ründeks pikema aja jooksul. Ründe intensiivsus näitab, et süüdistatav pani teo toime kavatsetult. Seda kinnitab täiendavalt tõik, et olles õppinud meditsiini, teadis M. J. Jakson, et kaelapiirkonda löömine toob suure tõenäosusega kaasa inimese surma.
  3. Menetluskulude väljamõistmisel ei arvestanud maakohus piisavalt süüdistatava varalist seisundit ja resotsialiseerumise väljavaateid, kohustades teda hüvitama kannatanu menetluskulusid. Võttes arvesse nii süüdistatava kui tema isa ütlusi ning asjaolu, et M. J. Jaksonile ei kuulu vara, mida oleks võimalik täitemenetluse kaudu realiseerida, pidanuks kohus jaatama KrMS § 180 lg-s 3 sätestatud eelduste esinemist ja mõistma vastavad menetluskulud välja Eesti Vabariigilt. Kannatanu C.I esindaja seisukoht
  4. Kannatanu C.I esindaja esitas
  5. juulil 2024 ringkonnakohtule seisukoha, milles leiab kokkuvõtlikult järgmist.
  6. Kaitsja taotlused täiendava tõendi vastuvõtmiseks ja ekspertiiside määramiseks ning ka apellatsioon tervikuna tuleb jätta rahuldamata. Kaitsja pidanuks esitama vastavad taotlused maakohtule või põhjendama, miks ta esitas neid alles apellatsioonimenetluses, seda aga tehtud ei ole. Mootorsõidukijuhi esmaabikoolituse tunnistus oleks ka asjassepuutumatu tõend, sest süüdistatav ei ole kordagi väitnud, et tema meditsiinialased teadmised pärinevad mootorsõidukijuhi esmaabikoolituselt, kinnitades vaid, et ta teab, kus asub unearter. Maakohus on kaitsja apellatsioonis esitatud väiteid juba otsuses piisavalt analüüsinud ja ükski väide ei anna alust süüdistatavale mõistetud karistuse vähendamiseks. Ei vasta tõele väide, et tüli võis põhjustada M. J. Jaksoni ja K. C.I lähedane suhe ning E.V armukadedus. Esiteks ei ole C.I ja M. J. Jaksoni vahel kunagi olnud lähedast suhet. Teiseks ei kinnita ükski tõend, et 1-23-3838 tüli põhjus oleks lähtunud E.V-st . Kaitsja on seadnud kahtluse alla, kas M. J. Jaksonil sündmuse ajal esinenud terviseseisund võimaldas tal täiel määral mõista oma käitumist ja selle tagajärgi. Vaadates süüdistatava käitumist pärast rünnakuid, nähtub sellest tema kalkuleeritud mõtlemine ja tegevus, mis annab tunnistust selgest mõistusest ja täiest arusaamisest oma tegevusest. Arvestades süüdistatava varasemas elus toimunud füüsilisi konflikte, mis nüüdseks on kulmineerunud ühe isiku tapmise ja teise isiku noaga vigastamisega, ei saa väita, et süüdistatava isikuomadused oleks ajas paremaks muutunud.
  7. Kannatanute esindajate apellatsioon kuulub rahuldamisele, s.o süüdistatavale mõistetud karistust tuleb suurendada. Süüdistatava kahetsus, mida ta avaldas vaid ühel korral – oma viimases sõnas – ei olnud siiras, vaid oli ajendatud soovist kergendada määratavat karistust. Samuti on apellatsioonis veenvalt põhjendatud, miks oli tapmine kavatsetud. Eelkõige kinnitab seda fakt, et süüdistatav ei piirdunud ühe noalöögiga. Samuti võis teo motiiviks olla armukadedus. Kannatanute E.V, V.N-i ja Z.Y esindajate vastus kaitsja apellatsioonile
  8. Kannatanute E.V, V.N-i ja Z.Y esindajad esitasid
  9. juulil 2024 vastuse kaitsja apellatsioonile, milles leidsid, et see tuleb jätta läbi vaatamata kui ilmselt põhjendamatu. Samuti märgitakse vastuses, et kannatanute esindajad on nõus kirjaliku menetlusega. 1-23-3838 Prokuratuuri vastus kaitsja ja kannatanute esindajate apellatsioonidele
  10. Prokuratuur esitas
  11. juulil 2024 vastuse kaitsja ja kannatanute esindajate apellatsioonidele, milles kinnitab, et ei taotle suulist menetlust ja leiab kokkuvõtvalt järgmist.
  12. Kaitsja taotlused täiendava tõendi vastuvõtmiseks ja tõendite kogumiseks tuleb jätta rahuldamata. M. J. Jaksoni mootorsõiduki esmaabikoolituse tunnistus nr 1/792-22 ei ole asjakohane tõend. Süüdistatav kinnitas ise, et ta lõi kannatanut ühel korral kaela unearteri piirkonda. See, et kaelapiirkonda loetakse elutähtsaks piirkonnaks, on üldteada asjaolu ning selleks ei pea isik omama eriteadmisi meditsiini valdkonnas, mistõttu on alusetu ja põhjendamatu kaitsja väide, et nimetatud tõendi uurimisega selguksid süüdistatava tegelikud meditsiinilised teadmised. Samuti on alusetud ekspertiisi taotlused. Vaidlust ei olnud selles, et sündmuskohal viibinud isikud oli alkoholijoobes. See, kes kallutas alaealisi alkohoolseid jooke tarbima ja kas nad neid ka tarbisid, või kas kannatanu tohtis või võis tol õhtul alkohoolseid jooke tarbida, ei ole süüdistatavale omistatava kuriteo seisukohalt oluline. Samuti on paljasõnaline väide, et kuna süüdistatav tegelikkuses ei mäleta sündmusest midagi, võidi tema joogi sisse segada mingit ainet. Kaitsja saanuks taotleda ekspertiiside määramist kohtueelse menetluse lõpuleviimisel ja kriminaaltoimiku tutvustamisel. Harju Maakohus põhjendas oma seisukohta, mille kohaselt süüdistatav pani toime

§ 113lg 1 tunnustele vastava teo ja kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

  1. Prokuratuur nõustub kannatanute esindajate seisukohaga, et süüdistatava kahetsus ei olnud siiras. Eluliselt ei ole võimatu, et samaaegselt võib esineda tõepoolest siiras kahetsus teise elu võtmise pärast, kuid samal ajal ka inimlik soov pääseda kergema karistusega. Kui aga maakohus tuvastas tervikuna, et süüdistatava käitumine on olnud läbivalt ennastõigustav, siis ei ole siira kahetsuse esinemine tõenäoline. Seda iseloomustab kannatanute apellatsioonis välja toodu, mille kohaselt asus M. J. Jakson kogu tekkinud olukorra osas süüd veeretama ohvri peale. Noa kaasas kandmist ei saa samuti vaadata lahus süüdistatava käitumisest tervikuna. Tegemist on olulise küsimusega ehk süüdistatav oli valmis juba varasemalt konflikti eskaleerumise korral oma üleolekut isegi füüsilise allajäämise korral kehtestama külmrelvaga. Prokuratuur nõustub kannatanute esindaja apellatsiooniga ka osas, mis puudutab tunnistaja RA ütluste ebausaldusväärseks lugemist. Tunnistaja ütlused kinnitavad M. J. Jaksoni suhtumist teosse, mis nähtub ka ülejäänud usaldusväärsest tõendikogumist.
  2. Menetluskulude osas saab nõustuda apellatsiooniga, et kannatanul peab olema soovi korral võimalus tõhusalt ja reaalselt oma õiguseid tagada. Faktiliselt kinnitavad tuvastatud asjaolud tõesti, et sisuliselt on menetluskulud jäetud kannatanu enda kanda, kuivõrd tõenäosus, et süüdistatav neid tasuma hakkab on nõuete üldist suurust arvestades väike. Seega prokuratuur peab võimalikuks, et vähemalt osaliselt võib menetluskulusid jätta Eesti Vabariigi kanda. Menetlus ringkonnakohtus
  3. Tallinna Ringkonnakohtu
  4. septembri
  5. a määrusega jäeti rahuldamata kaitsja taotlus võtta tõendina vastu M. J. Jaksoni mootorsõidukijuhi esmaabikoolituse tunnistus nr 1/792-
  6. Samuti jäeti rahuldamata kaitsja taotlused määrata sündmuskohalt ära võetud Captain Morgani kirjega pudelile sõrmejäljeekspertiis ja selles pudelis olevale ainele keemiaekspertiis. Apellatsioonid võeti menetlusse ja määrati, et kohtumenetluse pooltel on 1-23-3838 õigus esitada ringkonnakohtule e-toimiku kaudu taandusi, taotlusi ja kirjalikke seisukohti kuni
  7. oktoobrini
  8. Kaitsja seisukoht
  9. M. J. Jaksoni kaitsja esitas
  10. oktoobril 2024 kirjaliku seisukoha, mille põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
  11. Maakohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud süüdistatava tahtlust

§ 113lg 1 või § 118 lg 1 p 7 subjektiivse koosseisu tähenduses.

Süüdistatavale etteheidetava teo kvalifitseerimiseks nende sätete järgi tuleb kõigepealt tuvastada, et tema tahtlus ulatus sellise tervisekahjustuse tekitamiseni, mis põhjustas kannatanule surmava või eluohtliku seisundi ja viis seejärel tema surma saabumiseni. Kuna asjas on kindlaks tehtud, et kõnealuse tagajärje tingis kägiveeni vigastus, tuli järelikult hinnata, kas süüdistatav pidas vähemalt võimalikuks ja möönis (kaudne tahtlus), et kannatanut noaga lüües vigastab ta kägiveeni. Seoses sellega kordab kaitsja oma taotlust võtta tõendina vastu süüdistatava mootorsõidukijuhi esmaabikoolituse tunnistus. Mootorsõiduki juhi esmaabikoolituse tasemel saadud teadmisi ei saa lugeda sellisteks, mille põhjal raskes joobes isik on võimeline tegema teadliku valiku ja seejärel tabama unearterit (tegelikkuses kägiveeni). Ilmselgelt põhjustas süüdistatav E.V surma ettevaatamatusest. M. J. Jaksoni tegu täidab

§ 121

lg 1 ja § 117 lg 1 koosseisu, mistõttu liitkaristusena on isikule võimalik mõista karistusena kuni 5 aastat vangistust.

  1. Karistuse mõistmisel tuleb karistust kergendava asjaoluna võtta arvesse süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust. Süüdistatav tunnistas menetluse kestel läbivalt oma süüd. Kaitsja kordab ka muid apellatsioonis esitatud seisukohti seoses karistuse mõistmisega. Kannatanute E.V, V.N-i ja Z.Y esindajate seisukoht
  2. Kannatanute esindajad esitasid
  3. oktoobril 2024 seisukoha, milles leiavad kokkuvõtvalt järgmist. Sarnaselt kaitsekõnes kõlanud seisukohtadele peegeldab ka apellatsioon õigustühjasid käsitlusi teiste kohalviibijate käitumise, sh E.V motiivide ja õigusvastase käitumise aadressil. Apellatsioon koosneb arvestatavas ulatuses kaitsja oletustest, mis ei põhine uuritud tõenditel ega ole kooskõlas senis(t)e kaitseversiooni(de)ga. Samuti puuduvad sellest konkreetsed viited, milliste maakohtu argumentidega kaitsja ei nõustu või millega on maakohus on eksinud. Kaitsja apellatsioon kujutab sisult kaitsekõne parandatud ja veidi täiustatud versiooni. Kannatanute esindajad paluvad jätta kaitsja taotlused ja apellatsiooni rahuldamata. Samuti esitasid kannatanute esindajad menetluskulude hüvitamise taotluse. Prokuratuuri seisukoht
  4. Prokuratuur esitas
  5. oktoobril 2024 seisukoha, milles ta jääb taotluse juurde jätta muutmata maakohtu otsus M. J. Jaksoni süüditunnistamise osas. Samuti peetakse jätkuvalt võimalikuks menetluskulude (osalist) jätmist riigi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht I
  6. Esmalt lahendab ringkonnakohus menetlusliku küsimusena kaitsja apellatsioonis esitatud taotluse uue tõendi, s.o M. J. Jaksoni mootorsõidukijuhi esmaabikoolituse tunnistuse nr 1/792-22 vastuvõtmiseks. Apellatsiooni menetlusse võtmisel jättis ringkonnakohus selle 1-23-3838 taotluse rahuldamata ja kaitsja kordas taotlust kriminaalasja sisulisel arutamisel menetlusse võtmisel määratud tähtajaks.
  7. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus tuleb jätta rahuldamata. KrMS § 321 lg 6 kohaselt võib apellatsioonis tugineda maakohtus tõendi uurimata jätmisele üksnes siis, kui apellant esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või kui ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Kaitsja ei ole põhjendanud, miks ei saanud vastavat tõendit maakohtus esitada. Peamiselt tuginetakse apellatsioonis sellele, et maakohus omistas olulise tähenduse süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlustele, et ta õppis (koolis) meditsiini ja on teadlik unearteri asukohast. Muu hulgas väidab kaitsja, et maakohus asus selle pinnalt seisukohale, et süüdistatav lõi kannatanut sihilikult kaela vigastamaks tema unearterit. Esmalt nendib ringkonnakohus, et maakohtu otsuses sellist seost kirjeldatud kujul tegelikult ei sisaldu, kohtueelses menetluses antud süüdistatava ütlusi on kooskõlas seadusega kasutatud vaid süüdistatava kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks. Teisalt olnuks kaitsjal võimalik taotleda tõendi vastuvõtmist hiljemalt pärast süüdistatava ülekuulamist maakohtus, mil M. J. Jakson tõepoolest rääkis oma meditsiiniteadmistest, kuid seda ei tehtud. Viimaks ei vasta tõend ka sisuliselt KrMS § 286 1 lg 1 tingimusele, et tõendil peab olema kriminaalasjas tähtsust – olukorras, kus süüdistatava ülekuulamisel ei täpsustatud tema meditsiinialaste teadmiste päritolu ja sisu ning ringkonnakohtus ei taotleta ka süüdistatava täiendavat ülekuulamist, ei ole võimalik saavutada kaitsja taotlevat tagajärge ehk järeldada, et süüdistatava meditsiinialased teadmised pärinevad mootorsõidukijuhi esmaabiõppe koolituselt ja ka piirduvad sellega.
  8. Kuigi kaitsja ei korda kriminaalasja arutamisel apellatsioonis esitatud taotlusi ekspertiiside määramiseks, mis jäeti apellatsiooni menetlusse võtmisel rahuldamata, selgitab kolleegium, et ka need taotlused tuleb igal juhul jätta rahuldamata KrMS § 321 lg 6 nõuete rikkumise tõttu. Nimelt taotledes määrata sündmuskohalt äravõetud Captain Morgani kirjega pudelile sõrmejälje ekspertiis ja selles pudelis olevale ainele keemiaekspertiis, ei selgita kaitsja, miks ei esitanud ta vastavat taotlust juba kohtueelse menetluse lõpuleviimisel või maakohtus. Tõendi hilinenult esitamise või selle kogumise taotlemise põhjuseks ei saa olla vaid see, et kaitsja tutvus pärast maakohtu otsuse tegemist uuesti olemasoleva tõendikogumiga ja leidis, et selle pinnalt saab püstitada uue (oletusliku) kaitseversiooni süüdistatava mürgitamise kohta. Üldteadaolevalt on sõrmejälgede ja ka ühe või teise aine jälgede säilimine niivõrd pika aja möödumisel liiati ülimalt ebatõenäoline. Olukorras, kus tegemist on näiteks ühiselt alkoholi tarbimisega, ei võimaldaks teiste isikute sõrmejälgede leidmine pudelil igal juhul teha mingeid veenvaid järeldusi süüdistatava mürgitamise kohta. II
  9. Järgmisena käsitleb ringkonnakohus kaitsja apellatsioonis esitatud väiteid, mis puudutavad süüdistatava teole antavat õiguslikku hinnangut. Kolleegium nendib, et suur osa kaitsja apellatsioonist on pühendatud tõendite võimalikule alternatiivsele käsitlusele, kuid selles ei tooda välja, mil viisil rikkus maakohus tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus apellatsioonikohtult taotletakse tõenditele teistsuguse hinnangu andmist, tuleb apellatsioonis ära näidata esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead.
  10. Esmalt käsitletakse apellatsioonis küsimust sellest, mis oli E.V noaga löömisele eelnenud 1-23-3838 konflikti sisu. Seejuures möönab ka kaitsja, et tüli põhjust ei õnnestunud kohtumenetluses lõplikult selgitada, kuid leiab, et C.I ütlustest saab järeldada, et põhjuseks oli just E.V armukadedus, kes käitus viisil, mis kutsus esile süüdistatava ründe. Lisaks heidetakse kannatanule C.I-le ette, et nähes süüdistatava käes nuga, ei teinud ta midagi selleks, et koos E.V-ga eemalduda või kutsuda abi. Kolleegium nendib, et maakohus tuvastas, tuginedes tõendite kogumile, sh tunnistajate ja kannatanu ütlustele, videosalvestistele sündmusest ning politsei vormikaamera salvestisele, mis kajastab süüdistatava selgitusi vahetult pärast sündmust, et kannatanu E.V ei provotseerinud süüdistatava rünnet. Süüdistatava vastupidiseid ütlusi pidas maakohus ebausaldusväärseks muu hulgas nende vastuolu tõttu kohtueelses menetluses antud ütlustega. Tõsiasi, et kannatanu C.I ei lahkunud nuga nähes sündmuskohalt ega kutsunud kohe abi, ei õigusta kuidagi süüdistatava käitumist. Liiati ei saa C.I-le panna vastutust selle eest, et ta pidi kindlustama E.V lahkumist.
  11. Lisaks toob kaitsja välja sedagi, et maakohus ei andnud hinnangut kannatanute õigusvastasele käitumisele, mis seisnes selles, et kannatanu E.V rikkus ajateenijana alkoholi tarvitamise keeldu ja pakkus seda ka oma alaealisele tüdruksõbrale. Kaitsja leiab, et kui mõlemad kannatanud oleksid sel õhtul seadust järginud, siis tõenäoliselt ei oleks süüdistatav kuritegu toime pannud. Samas ei ole kaitsja selgitanud, mil viisil on need asjaolud omavahel seotud ehk mille pinnalt saab järeldada, et kannatanute kirjeldatud käitumine tõi endaga kaasa süüdistatava teo.
  12. Seejärel leiab kaitsja, et M. J. Jaksoni tegu tuleb kvalifitseerida

§ 118lg 1 p 7 järgi, sest ta ei tegutsenud kannatanu surma suhtes tahtlusega.

Kolleegium jätab seejuures tähelepanuta kaitsja kohtumenetluses esitatud seisukoha, mille kohaselt tuleks süüdistatava tegu kvalifitseerida hoopis

§ 121lg 1 ja § 117 lg 1 järgi, sest selline väide väljub apellatsiooni piiridest.

Jällegi ei selgita kaitsja, mil viisil rikkus maakohus kriminaalmenetlusõigust, kui tuvastas, et süüdistatav tegutses tagajärje suhtes vähemalt kaudse tahtlusega. Maakohus on üheselt tuvastanud, et süüdistatava väited selle kohta, et ta lõi enda teada kannatanut hoopis rusikaga, ei ole usaldusväärsed. Peamiselt tuginetakse apellatsioonis (ja ka seisukohas) sellele, et kuna surma põhjustas kägiveeni vigastus, pidanuks süüdistatav teadma väga täpselt, et tema käitumine võib viia selle tagajärjeni, mida praegusel juhul ei ole tuvastatud. Kaitsja viitab süüdistatava alkoholijoobele ja sellele, et löögid olid valdavalt suunatud pea piirkonda. Kolleegium nendib, et maakohus on jällegi veenvalt selgitanud, miks ta leiab, et süüdistatav tegutses vähemalt kaudse tahtlusega kannatanu surma suhtes, tehes mitu lööki võrdlemisi pika teraga noaga pea (näo)- ja kaelapiirkonna suunas, mis on elutähtsad piirkonnad, sisaldades ka mitmeid suuri veresoone. Nende vigastamisel võib üldteadaolevalt kaasneda mh kannatanu ajukahjustus, hingamistakistus ja tugevad verejooksud – nagu juhtus praeguses asjas. Samuti võttis maakohus tahtluse tuvastamisel arvesse süüdistatava käitumist pärast tegu, s.o sündmuskohalt lahkumist ja kannatanule abi osutamata jätmist, mis näitab ükskõikset suhtumist E.V surma juba teo toimepanemise ajal.

  1. Järgnevalt vaidlustab kaitsja RA ütluste usaldusväärsust, selgitamata jällegi, mis tähendust ta sellele omistab ja mil viisil rikkus maakohus kriminaalmenetlusõigust. Maakohtu otsusest saab järeldada, et ta ei tuginenud süüdistatava süüküsimuse ega karistuse üle otsustamisel RA ütlustele, pidades neid seejuures üheselt ebausaldusväärseks osas, milles tunnistaja väitis, et M. J. Jakson tunnistas talle soovi tappa vanglast vabanemisel ka C.I . 1-23-3838
  2. Apellatsioonis tuginetakse ka sellele, et tugeva joobe tõttu ei kontrollinud M. J. Jakson oma käitumist ehk tema süüdivus võis sel põhjusel olla oluliselt piiratud. Ka sellele apellatsiooni väitele on maakohus otsuses vastatud. Maakohus leidis, et kogutud tõenditest saab järeldada, et M. J. Jakson oli küll tugevas joobes, kuid mitte ebaadekvaatne, millele viitavad muu hulgas tema kahtlustatavana kinnipidamise protokolli andmed, millesse isik lisas omakäelise teksti ja mille ta allkirjastas. Samuti on isiku seisund hinnatav politsei vormikaamera salvestise kaudu, millest nähtub, et ta suutis öelda oma nime, vastata politsei küsimustele ja tunnistada E.V tapmist. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt suutis süüdistatav indikaatorvahendit kasutada ja mäletas viimase ööpäeva sündmusi. M. J. Jaksoni enda kirjeldus sündmusest, mille maakohus tunnistas küll osaliselt ebausaldusväärseks, ei viita samuti kuidagi tugevast joobest tingitult oluliselt häiritud vaimsele seisundile, mis ulatuks piiratud süüdivuseni. III
  3. Kaitsja apellatsioonist on võimalik järeldada, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ka karistuse mõistmisel, jättes piisavalt arvestamata eripreventiivsed kaalutlused. Kuna süüdistatavale mõistetud karistust vaidlustavad ka kannatanute esindajad, käsitleb ringkonnakohus mõlema apellatsiooni karistust puudutavaid väiteid koos. Kannatanute esindajate apellatsioonis tuginetakse sellele, et maakohus rikkus kriminaalmenetlusõigust ja kohaldas süüdistatavale karistuse mõistmisel ebaõigesti materiaalõigust, mõistes M. J. Jaksonile selle tulemusena liiga kerge karistuse.
  4. Esmalt leitakse kannatanute esindajate apellatsioonis, et maakohus võttis karistust kergendava asjaoluna alusetult arvesse süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust (

§ 57lg 1 p 3).

Selles kontekstis viidatakse sellele, et kuigi formaalselt avaldas süüdistatav viimases sõnas kahetsust, üritas ta siiski ütlustes oma süüd pisendada, heites kannatanule E.V-le ette enda provotseerimist ja taunitavat käitumist. Samuti avaldas M. J. Jakson kahetsust ja vabandas ohvri lähedaste ees alles viimases sõnas. 43. Ringkonnakohus leiab kannatanu esindajatega nõustuvalt, et olukorras, kus süüdistatav küll tunnistab teo toimepanemist ja avaldab ka kahetsust, kuid üritab oma ütlustes panna osaliselt vastutuse toimunu eest kannatanule ja need ütlused tunnistatakse ebausaldusväärseks, mõjutab see kahetsuse veenvust. Siiski on maakohtul suur diskretsioon kahetsuse siiruse hindamisel, mis põhineb isiku vahetul tajumisel. Kolleegium leiab igal juhul, et kahetsuse tuvastamine ei mõjutanud praegusel juhul kohtu järeldusi süü kohta olulisel määral. Nimelt hindas maakohus teo asjaoludest tõukuvalt M. J. Jaksoni süüd keskmisest suuremaks. Seejärel pidas kohus võimalikuks avaldatud kahetsust arvestada karistust kergendava asjaoluna

§ 57

lg 1 p 3 mõttes, kuid leidis, et see ei too kaasa karistusmäära olulist vähendamist. Ringkonnakohus märgib, et analoogselt tuvastas maakohus ka karistust raskendava asjaolu esinemise (süüteo toimepanemine alaealise C.I juuresolekul), kuid leidis, et see omakorda ei too kaasa karistusmäära olulist suurendamist. Kannatanu C.I oli teo toimepanemise ajal 17aastane, süüdistatav oli alles 18-aastaseks saanud. Võttes arvesse süüdistatava ja kannatanu ebaolulist vanusevahet tuleb maakohtu järeldusega nõustuda. Seega ei mõjuta praegusel juhul ei karistust kergendav ega raskendav asjaolu süü suurust arvestataval määral. Lõpptulemusena asus maakohus seisukohale, et isiku süü on keskmisest suurem, millisele järeldusele ta jõudis juba enne karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude hindamist (vt p 71). 1-23-3838 Ringkonnakohus nõustub selle järeldusega, asudes samuti seisukohale, et ilma olulise põhjuseta purjuspäi teise vastupanu mitteosutava isiku mitmel korral noaga löömine viitab keskmisest suuremale süüle. 44. Kannatanute esindajate hinnangul tuleks M. J. Jaksoni süü suuruse hindamisel võtta arvesse sedagi, et ta pani teo toime kavatsetult ja armukadeduse tõttu, mida tuleb lugeda madalaks motiiviks. 45. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjust järeldada, et süüdistatav tegutses ajendatuna armukadedusest kui madalast motiivist (

§ 58p 1).

Esmalt eeldab motiiv Riigikohtu praktika kohaselt tahtluse liigina kavatsetust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. novembri
  2. a otsus nr 1-15-10119/80, p 38). Ringkonnakohtu arvates ei eksinud maakohus selle tuvastamisel, et süüdistatav tegutses kannatanu surma suhtes kaudse tahtlusega. Muu hulgas ei kinnita tõendid, et M. J. Jakson kandis nuga kaasas spetsiaalselt, valmistades kannatanu tapmist ette, või sihtis oma lööke viisil, mis viitaks kindlale eesmärgile põhjustada E.V surma – näiteks üritades järjekindlalt tabada suuremat veresoont. Süüdistatava isa andis ütlusi selle kohta, et ta kinkis M. J. Jaksonile noa ja süüdistatav kandis seda pidevalt kaasas, kuid seda olmetegevusteks. Tunnistajate ütlustest ei nähtu, et süüdistatav oleks tülides varem kasutanud nuga või olnuks purjuspäi agressiivne. Kriminaalasja tuvastatud tehiolud, sh tunnistajate ja kannatanu C.I ütlused tüli põhjuste kohta viitavad sellele, et tegemist oli spontaanse impulsiivse käitumisega, milles kindlasti mängis oma rolli ka alkoholi tarvitamine. Igal juhul ei ole alust arvata, et tegemist oli pikaajalise või niivõrd ägeda konfliktiga, mis andnuks süüdistataval põhjust soovida kindlalt kannatanu surma. Ründe käigus süüdistatav tegi hulganisti lööke, kuid suurem osa neist tabas kannatanu nägu. Võttes arvesse, et kannatanu ei osutanud vastupanu, ei ole alust arvata, et süüdistatav sihtis oma meditsiiniteadmiste tõttu järjepidevalt just E.V kaela veresoone.
  3. Lisaks on Riigikohus leidnud, et armukadedus võib olla käsitatav muu madala motiivina, kuid seda sõltuvalt teo asjaoludest, seega pidanuks kannatanute esindajad põhjendama, miks on praegusel juhul tegemist madala motiiviga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. novembri
  5. a otsus nr 1-15-10119/80, p-d 38-39 ja
  6. juuni
  7. a otsus nr 1-20-6745, p 66). Praeguses asjas ei ole tuvastatav, et just armukadedus oli konflikti kandvaks põhjuseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kriminaalasjas uuritud tõendite pinnalt saab järeldada, et süüdistatava ja C.I kunagisel tihedamal suhtlusel ja M. J. Jaksoni huvil kannatanu C.I vastu võis olla mõju süüdistatava antipaatiale E.V vastu. Samas viitavad tõendid ka sellele, et tüli põhjuseks võis olla üldine E.V soovimatus süüdistatavaga suhelda. Kokkuvõttes ei ole praeguses kriminaalasjas põhjust pidada armukadedust selliseks madalaks motiiviks, mis iseloomustab süüdistatava tegu.
  8. Maakohtuga nõustuvalt peab ringkonnakohus praeguses asjas karistuse mõistmisel oluliseks eripreventiivseid kaalutlusi. Kolleegiumi hinnangul ei eksinud maakohus ka selles osas õiguse rakendamisel. Kannatanute esindajad omistavad olulist tähendust tunnistaja RA ütlustele selle kohta, mida süüdistatav rääkis talle kui kambrikaaslasele ja millest võiks järeldada, et M. J. Jakson ei kahetse tegu ja veelgi enam, soovib tappa ka C.I viimase esitatud tsiviilhagi tõttu. Ringkonnakohus leiab analoogselt maakohtuga, et tunnistaja usaldusväärsust mõjutab oluliselt kohtu poole pöördumise aeg ja tema enda ütlustes sisalduvad vastuolud. Nimelt selgitas tunnistaja, et ta pöördus maakohtu poole sooviga anda ütlusi märtsis 2024, kuna nägi telesaadet, mille pinnalt oli võimalik järeldada, et M. J. Jakson pääseb kergema 1-23-3838 karistusega. Samas kinnitas tunnistaja RA, et suhtles süüdistatavaga juba septembris 2023 ja selgitas ise süüdistatavale, mis sätted näevad ette kergemat karistust (nt provotseeritud tapmine). Liiati tekitab RA ütluste usaldusväärsuses kahtlust tõsiasi, et tegemist on samast asulast pärit isikuga, kes õppis kannatanuga samas klassis. Tunnistaja enda selgituste kohaselt oli tema noorem vend, kellega ta ka vanglas viibides suhtles, kannatanu E.V parim sõber. Eeltoodu tõttu ei saa välistada, et tunnistaja ütlused olid mõjutatud hoopis tema perekondlikest suhetest. Samuti tuleb ringkonnakohtu hinnangul pidada silmas süüdistatava vanust ja seda, et ta ei ole varem kinnipidamisasutuses viibinud. Isegi kui tunnistaja ütlused vastavad tõele, ei saa välistada, et viibides koos varem korduvalt karistatud kambrikaaslasega, ei olnud süüdistatav temaga siiras, soovides näidata end n-ö kogenud ja tugeva isiksusena.
  9. Eripreventiivse prognoosi andmisel võttis maakohus õigustatult arvesse seda, et M. J. Jaksoni suhtes on varem lõpetatud oportuniteediga kriminaalmenetlus

§121lg 1 järgi, samuti talle koolist antud iseloomustusi.

Kokkuvõttes on alust järeldada, et tegemist on inimesega, kes reageerib ägedalt ja mõnikord ka vägivaldselt teda häirivatele või tema tajutuna ebaõiglastele olukordadele. Seejuures nähtub tõepoolest ka süüdistatava enda ütlustest, et ta süüdistab konfliktide algatamises reeglina teisi inimesi. Kuigi ühest küljest võib nõustuda maakohtuga selleski, et paljud süüdistatava tegevused viitavad sotsiaalsele küpsusele (abipolitseinikuks kandideerimine, kergejõustikukohtunikuna tegutsemine ja osalemine õpilasomavalitsuses), viitavad varasemad probleemid ilmselgelt puudulikule impulsikontrollile ja konfliktide lahendamise oskusele, mis on seostatav ka isiku vanusega. Seega on alust loota, et süüdistatavat on võimalik mõjutada hoiduma edaspidi uute kuritegude toimepanemisest ka sanktsiooni keskmist määra ületava karistusega, mis ei pea siiski ulatuma sanktsiooni ülemise osani. Kolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul kogutud andmete pinnalt alust nõustuda kannatanute esindajatega selles, et karistus peaks olema võimalikult pikk, neutraliseerimaks seni esinenud puudujääke süüdistatava isiksuse arengus ja kasvatuses. Tegemist ei ole aritmeetilise tehtega. Niivõrd raske teo puhul on siiski nii eri- kui ka üldpreventiivsetel kaalutlustel vältimatu pika vangistuse kandmine. 49. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus kokkuvõtvalt, et M. J. Jaksonile

§ 113

lg 1 järgi mõistetud karistus vastab praegusel juhul

§ 56nõuetele.

50. Puutuvalt kaitsja apellatsioonis esitatud taotlusesse kergendada isikule

§ 121

lg 2 p 3 järgi mõistetud karistust märgib kolleegium, et kaitsja jättis selle taotluse täielikult põhjendamata. Eeltoodust tulenevalt nendib ringkonnakohus vaid seda, et maakohus on oma otsust selles osas põhjendanud ja kolleegium ei näe põhjust seda muuta. IV

  1. Kannatanu esindajad taotlevad apellatsioonis mõista KrMS § 180 lg 3 teise lause alusel kannatanutel tekkinud menetluskulu ehk valitud esindajatele makstud tasu välja Eesti Vabariigilt. Taotlust põhjendatakse eeskätt süüdimõistetu varalise seisundiga, s.o võimetusega seda kulu tegelikult hüvitama. Ringkonnakohus märgib, et kooskõlas Riigikohtu praktikaga peab seadus silmas vaid sellist kulu, mis on tekkinud riigil ja mis jäetakse seejärel süüdistatavalt välja mõistmata. (Vt selle kohta nt Riigikohtu
  2. novembri
  3. a otsus väärteoasjas nr 4-24-1678/24, p 8). Apellatsioonis taotletakse aga seda, et Eesti Vabariik hüvitaks kannatanutele neil tekkinud kulu, mida seadus ei võimalda. Kannatanu on vaba valima endale kriminaalmenetluses soovi korral esindaja, kuid see ei ole kohustuslik. Samuti puudub alus väita, et vastasel juhul ehk olukorras, kus kannatanul ei ole esindajat, ei oleks 1-23-3838 tema huvid praeguses kriminaalasjas tagatud. Tegemist ei ole õiguslikult väga keeruka asjaga. Soovi korral olnuks kannatanul võimalik taotleda esindaja määramist ka riigi õigusabi korras.
  4. Lisaks märgib kolleegium, et ka sisuliselt on sätte eesmärk eeskätt soodustada süüdistatava taasühiskonnastamist, seega peab silmas viimase (mitte kannatanu) huve. Võttes arvesse ka M. J. Jaksonilt väljamõistetud kahjuhüvitist, ei näe ringkonnakohus, et tema resotsialiseerumisele avaldaks olulist mõju see, kui ta ei peaks hüvitama kannatanutele nende menetluskulusid. Teo raskust arvestades ongi põhjendatud, et süüdistatav vastutab täiel määral ka sellega kaasnevate rahaliste kohustuste eest. Seega jääb ka see taotlus rahuldamata. V
  5. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kolleegium maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
  6. Kaitsja Kadi Sitska esitas
  7. juulil 2024 riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramise taotluse, mille kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks 1 tund, kaitsealusega nõupidamiseks 2,5 tundi ja apellatsiooni koostamiseks 6 tundi. Kaitsja palub suurendada tasu 59% võrra vastavalt tegelikult kulunud ajale.
  8. Kolleegium märgib, et advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 1 lg 6 ja § 6 lg 3 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, 36 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 432 euro ühes kohtuastmes.
  9. Kaitsja on taotlenud kaitsja tasu suurendamist 59% võrra viidates sellele, et riigi õigusabi osutati pikema aja jooksul. Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 2 lg 1 sätestab, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Seega peab kaitsja esitama tasu suurendamise taotluse kohta põhjenduse. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et selleks ei piisa üldjuhul üksnes tasutaotluse blanketil riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingute märkimisest koos ajakuluga. Advokaadil tuleb selgitada, millistel põhjustel kujunes õigusabitoimingute tegemine eriliselt töömahukaks ja miks soovib ta tasu suurendamist just taotletavas ulatuses. Isegi kui selliste põhjenduste lisamine riigi õigusabi infosüsteemis tasutaotluse blanketile on raskendatud, saab need esitada näiteks menetlejale saadetavas kaaskirjas. Seejuures ei saa jätta märkimata, et kaitsja kohtukõne maakohtus ja esitatud apellatsioon on oma sisult suuresti kattuvad, mistõttu ei saa pidada apellatsiooni koostamist keskmisest töömahukamaks.
  10. Eeltoodu tõttu rahuldab ringkonnakohus kaitsja tasutaotluse osaliselt, s.o 432 euro ulatuses, millele lisandub käibemaks, kokku 527,04 eurot. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, tuleb vastava summa KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista süüdistatavalt. KrMS § 180 lg 3 neljanda lause alusel määrab kolleegium, et menetluskulu tuleb tasuda 12 jooksul igakuiselt võrdsetes osades.
  11. Kaitsja esitas apellatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramise taotluse ka
  12. oktoobril
  13. Ringkonnakohus märgib, et apellatsiooni menetlusse võtmisel määrati taotluste esitamise tähtajaks
  14. oktoober 2024, pärast seda viibib ringkonnakohus ka 1-23-3838 kirjaliku menetluse puhul nõupidamistoas. Seega on taotlus esitatud hilinenult ehk pärast kohtu lahkumist nõupidamistuppa, mistõttu see tuleb jätta läbi vaatamata.
  15. Kannatanute esindajad esitasid taotluse hüvitada kannatanutele neil apellatsioonimenetluses tekkinud kulu ehk esindajatele makstud tasu. KrMS § 185 lg 2 kohaselt tuleb kannatanutele hüvitada kulu, mis kaasnes kaitsja apellatsioonile vastamisega. Taotluse kohaselt kulus esindajatel kokku 18 tundi ehk 3420 eurot, millele lisandub käibemaks. Taotlusest nähtub, et kaitsja apellatsiooniga tutvumiseks ja seisukohtade koostamiseks kulus E. Altroffil
  16. juulil 2024 ja
  17. juulil 2024 6,5 tundi. Samuti võib eeldada, et seisukohti arutati ka kliendiga
  18. juulil 2024 (hinnanguliselt 1 tunni ulatuses). Esindaja töö tunnihind on 180 eurot, millele lisandub käibemaks. O. Nääsil kulus kaitsja apellatsiooniga tutvumisele ja seisukohtade koostamisele
  19. juulil 2024 2 tundi ja
  20. oktoobril 2024 1,5 tundi tunnihinnaga 220 eurot, millele lisandub käibemaks. Kolleegium võtab arvesse, et ka juhul kui isikul on mitu esindajat, hüvitatakse talle nende töö ulatuses, mis vastab ühe esindaja töötundidele. Isegi kui eeldada, et esindajate vahel olid jagatud tööülesanded seoses seisukohtade koostamisega, pidid nad paratamatult mõlemad tutvuma kaitsja apellatsiooniga. Eeltoodust tulenevalt peab kolleegium taotlust põhjendatuks järgmises ulatuses – E. Altroffi puhul 7,5 tundi tunnihinnaga 180 eurot, s.o 1350 eurot ja O. Nääsi puhul 2 tundi tunnihinnaga 220 eurot, s.o 440 eurot. Kokku seega 1790 eurot, millele lisandub käibemaks ehk 2183,80 eurot, mida peab hüvitama süüdistatav. Allkirjastatud digitaalselt

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.