KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtunik Maret Altnurme Määruse tegemise aeg ja koht 17.02.2025, Tallinn Haldusasja number 3-25-227 Haldusasi Z.M-i kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevara

) § 119 lg 1, § 235 lg-d 1 ja 3). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Z.M esitas 25.11.2024 Tallinna Vanglale taotluse hüvitada temale tekitatud mittevaraline kahju summas 100 000 eurot. Taotluse kohaselt hakkas Z.M-il 25.11.2024 hammas valutama, minnes paiste. Kuigi taotleja palus valvuritelt kl 14.00 ja 17.00 ajal valuvaigistit ning meedikut, seda talle ei võimaldatud ning ta pidi kannatama valu.
2. Tallinna Vangla jättis 24.01.2025 vastusega nr 1-9/1-25/17-1 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3. Z.M esitas 29.01.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 100 000 eurot. Kaebuse põhjenduste kohaselt teavitas kaebaja 25.11.2024 kella 14.00 ja 17.00 ajal valvureid hambavalust ja paistetusest ning palus valuvaigistit või kutsuda meedik, et saada temalt valuvaigistit. Valvurid keeldusid valuvaigisteid andmast ja meedikut ei kutsutud. Kui kaebaja oleks saanud valuvaigisteid, ei 3-25-227 oleks ta pidanud mitu tundi valu käes kannatama. Kaebaja viitas, et tegemist on riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 12 järgi riigilõivuvaba kaebusega.
4. Tallinna Halduskohus jättis 06.02.2025 määrusega kaebuse käiguta ning andis kaebajale riigilõivu 1050 eurot tasumiseks 5-päevase tähtaja. Kaebusele ei kohaldu RLS § 22 lg 1 p-s 12 sätestatud riigilõivuvabastus, kuna kaebaja ei ole piisavalt tõendanud ega põhjendanud valuvaigisti andmata jätmisega tervisekahju tekkimist ega välja toonud, milles tervisekahju täpsemalt seisneb.
5. Z.M esitas 07.02.2025 halduskohtule menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.
6. Tallinna Halduskohus jättis 12.02.2025 määrusega menetlusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 3) ning andis kaebajale riigilõivu tasumiseks aega 3 päeva määruse resolutsiooni p 3 jõustumisest arvates.

§ 112

lg 1 p 1 alusel arvutatav kaebaja kahe kuu sissetulek ei ole piisav selleks, et lugeda kaebaja majanduslikult võimekaks riigilõivu 1050 eurot tasuma. Seega majanduslikus mõttes oleks kaebajale menetlusabi andmine lubatav. Kaebuse eduväljavaated on olematud, mis välistab kaebajale menetlusabi andmise (

§ 111lg 1).

Kohtule ei nähtu kaebusest selliseid erandlikke asjaolusid, mille alusel võiks väita, et aeg, mil kaebajal 25.11.2024 hammas valutas, oleks ületanud vangistusega kaasnevat paratamatust ning vangla 25.11.2024 tegevus oleks käsitatav väärikuse alandamisena. Vangla otsus, millega jäeti kaebaja kahju hüvitamise nõue rahuldamata, on sisuline ning hinnatud on asjaolusid kogumis ning kaebaja ei väida, et vangla oleks mõne olulise asjaolu valesti tuvastanud või otsus põhineks valedel faktidel. Valuvaigistid võivad otsa lõppeda ka väljaspool kinnipidamisasutust ning vastustaja esitatud tõendid kinnitavad, et kaebaja hambavalu ei olnud selline, et see oleks vajanud erakorralist sekkumist. Ka kaebaja ei ole avalduses vanglale või kohtule põhistanud vältimatu abi vajadust. Kaebaja väidab üldsõnaliselt valuaistingut. Kaebaja kahjunõudes on märgitud, et ta küsis valuvaigistit hambavalu vastu kell 14.00 ja 17.00, kuid samal ajal oli kaebajal võimalik tegeleda kehakultuuriga, süüa õuna jne. Kaebaja ei ole vaielnud vastu vangla kahju hüvitamise nõudes esitatud seisukohtadele, mille kohaselt ei kurtnud kaebaja enam õhtuse loenduse ajal hambavalu ega soovinud valuvaigisteid. Kaebaja väited kohtumenetluses võivad olla ülepaisutatud, kuna nt kahjunõudes vanglale ei väida kaebaja, et hambavalu oleks talle tekitanud paistetuse. Ei ole usutav, et kui kaebaja kirjutab hambavaluga samal päeval vanglale kahjunõude, jätab ta sedavõrd olulise asjaolu märkima. Samuti ei pea kohus usutavaks, et vangla jätab reageerimata hambavalust tingitud paistetusele. Kui kaebaja hambavalu oleks tinginud paistetuse, oleks usutav, et paistetus ja sellega kaasnev valu kestab kauem kui mõni tund ning sellisel juhul oleks olnud ka loogiline, et kaebaja astub samme hambaravile pääsemiseks. Vangla esitatud avaldusest nähtub, et neile teadaolevalt ei ole kaebajat pärast 25.11.2024 hambaarsti vastuvõtule registreeritud, ent nad ei välista, et kaebajat võidi registreerida hambaarsti vastuvõtule ka meediku kaudu. Seda informatsiooni vanglal aga ei ole. 7. Z.M palub 12.02.2025 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 12.02.2025 määrus ja rahuldada menetlusabi taotlus. Halduskohus oleks pidanud jätma

§ 112lg 1 kohaldamata ja tunnistama põhiseadusega vastuolus olevaks.

Kaebuse rahuldamine on tõenäoline. Kohus on hinnanud üksnes vastustaja tõendeid, kuid ei ole andnud kaebajale võimalust tõendite esitamiseks. 2

§ 207lg 1 alusel menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (

§ 119

lg 1), määruskaebus on tähtaegne (

§ 204

lg 1) ja vastab sisulist läbivaatamist võimaldaval määral

§des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (

§ 104

lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

§ 210lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

9. Halduskohus on õigesti järeldanud, et kaebuse rahuldamine ei ole tõenäoline

§ 111

lg 1 mõttes ning seetõttu ei tule kaebajale anda menetlusabi riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 201lg 4, § 203 lg 1).

Kui halduskohtule esitatakse kaebus, milles väidetakse kehavigastuse või muu terviserikke tekitamist ja nõutakse kahju hüvitamist, saab kohus hinnata, kas väidetav kehavigastus või muu terviserike on kaebuses põhjendatud, mis lubaks eeldada kehavigastust või muud terviseriket. Kui kaebaja ei ole kaebuses kehavigastust või muud terviseriket üldse põhjendanud (nt kaebaja ei ole esitanud kahju kohta tõendeid, puudub põhjuslik seos väidetava õigusvastase teo ja kahju vahel), on tegemist ilmselgelt sisutühja väitega selleks, et kaebusele laieneks RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud lõivuvabastus. (Riigikohtu 20.12.2010 määrus nr 3-3-1-75-10, p 6; 12.05.2010 määrus nr 3-3-1-8-10, p 10; 12.05.2010 määrus nr 3-3-1-12-10, p 9). Vanglale esitatud kahjunõudes ja halduskohtule esitatud kaebuses väidab kaebaja üksnes valu ja paistetust, tervisekahju mingilgi määral põhjendamata/tõendamata. Ehkki praegusel juhul ei ole halduskohus andnud kaebajale võimalust väidetava tervisekahju täiendavaks põhjendamiseks või tõendite esitamiseks, ei anna see alust halduskohtu 12.02.2025 määruse muutmiseks. Kaebaja ei ole väidetava tervisekahjuga seonduvalt esitanud ühtegi täiendavat põhjendust või tõendit ka koos määruskaebusega ringkonnakohtule. Samuti pole määruskaebuses väidetud seda, et kaebajal oleks võimalik selliseid põhjendusi või tõendeid esitada. Seetõttu on halduskohus õigesti jätnud 12.02.2025 määrusega menetlusabi taotluse rahuldamata ja andud kaebajale täiendava tähtaja riigilõivu tasumiseks. 10. Kaebaja on määruskaebuses seisukohal, halduskohus oleks pidanud jätma

§ 112lg 1 kohaldama ja tunnistama põhiseadusega vastuolus olevaks.

Ringkonnakohus selgitab, et vaidlustatud määrusega ei seatud kahtluse alla seda, et tema majanduslik seisund ei võimalda riigilõivu tasumist, vaid menetlusabi taotlus jäeti rahuldamata seetõttu, et kaebuse eduväljavaade on olematu (

§ 111lg 1). 11. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 12.02.2025 määruse resolutsiooni p 3 muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 3