1-24-3373/23

1-24-3373 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2024, Tallinn Kriminaalasja number 1-24-3373 Kohtukoosseis Inna Ombler, Orvi Koik ja Markus Kärner Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
2. augusti 2024 määrus, millega tunnistati lubatavaks Mikko Metsari (Metsar) ja Rene Valge suhtes tehtud Soome Vabariigi Helsingi apellatsioonikohtu
3. novembri 2023 otsuse täitmine Eesti Vabariigis kuriteoga saadud vara konfiskeerimise osas Kaebuste esitajad ja kaebuste liik Puudutatud isikute Mikko Metsari (ik 37809150355) kaitsja advokaat Sander Potisepp ja Rene Valge (ik 37710112768) kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa, määruskaebus RESOLUTSIOON
4. Jätta esitatud määruskaebused rahuldamata ja Harju Maakohtu
5. augusti 2024 määrus muutmata.
6. Lugeda Mikko Metsari valitud kaitsja Sander Potisepa mõistliku tasu suuruseks määruskaebemenetluses 1220 eurot koos käibemaksuga ning jätta see summa Mikko Metsari kanda.
7. Määrata Advokaadibüroole Natalia Lausmaa Rene Valgele määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks koos käibemaksuga 263,52 eurot.
8. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Rene Valgelt Eesti Vabariigi kasuks välja 263,52 eurot. Makseinfo menetluskulude tasumiseks edastatakse Rene Valgele eraldi dokumendina. MÄÄRUSE VAIDLUSTAMISE KORD Määruse peale saab esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast 1 1-24-3373 kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Puudutatud isik saab esitada määruskaebuse advokaadi vahendusel. Kui ringkonnakohus loeb määruskaebust põhjendatuks, tühistab ta vaidlustatud kohtumääruse oma määrusega; kui ringkonnakohus ei näe alust oma määruse tühistamiseks, edastab ta määruskaebuse Riigikohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Justiitsministeerium edastas
10. juunil 2024 KrMS § 489 55 alusel Harju Maakohtule Soome Vabariigi konfiskeerimistunnistuse Mikko Metsari ja Rene Valge suhtes tehtud Soome Vabariigi Helsingi apellatsioonikohtu
11. novembri 2023 konfiskeerimisotsuse nr 20202202421040018 tunnustamiseks. Konfiskeerimisotsus jõustus
12. märtsil
13. Tunnistusest nähtuvalt tunnistati M. Metsar ja R. Valge Helsingi apellatsioonikohtu otsusega süüdi raskendavatel asjaoludel toime pandud narkokuriteos. Selle otsusega konfiskeeriti M. Metsarilt ja R. Valgelt solidaarselt kuritegelikul teel saadud tulu 567 500 eurot. Maakohtu määrus
14. Harju Maakohus tunnistas
15. augusti 2024 määrusega M. Metsari ja R. Valge suhtes tehtud Soome Vabariigi Helsingi apellatsioonikohtu
16. novembri 2023 otsuse täitmise kuriteoga saadud vara konfiskeerimise osas Eesti Vabariigis lubatavaks. Ühtlasi jättis kohus rahuldamata M. Metsari kaitsja taotluse Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks. Maakohus leidis, et konfiskeerimistunnistus vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 2018/1805 nõuetele. Konfiskeerimisotsuse tunnustamata ja täitmata jätmise aluseid, täitmise edasilükkamise või täitmise võimatuse ega rahvusvahelise koostöö lubamatuse aluseid ei esine. Kohus ei nõustunud M. Metsari kaitsja seisukohaga, mille kohaselt tuleks konfiskeerimisotsus määruse nr 2018/1805 art 19 lg 1 p-s h sätestatud alustel jätta tunnustamata ja täitmata, kuna Soome Vabariigi kohus tugines otsuses ANOM-tõenditele. Kohus märkis, et viidatud aluse kasutamine saab selle sõnastusest tulenevalt olla vaid erandlik. Samuti eeldatakse, et oleks tuvastatavad konkreetsed asjaolud, mis võimaldaks põhjendatult arvata, et konfiskeerimisotsuse täitmisel rikutaks ilmselgelt põhiõigusi. Vastav alus on loodud selleks, et vältida otsuse tunnustamist ja täitmist olukorras, kus on ilmselgelt ettenähtav, et konfiskeerimisotsuse täitmine (täitvas riigis) ilmselgelt rikub põhiõigusi. Teisisõnu on nimetatud klausel suunatud peaasjalikult ex ante hindamisele. Määruse art 23 lg 1 järgi kohaldatakse konfiskeerimisotsuse täitmisel täitva riigi õigust. Seega oleks art 19 lg 1 p h kohaldamine põhjendatud nt olukorras, kus täitva riigi õigus välistab täielikult konfiskeerimisotsuse tunnustamisel tehtava lahendi vaidlustamise. Teatud juhtudel võivad põhiõiguste rikkumised taotlevas riigis toimetatud menetluses olla sellised, mis tingiks määruse art 19 lg 1 p h alusel konfiskeerimisotsuse tunnustamata jätmise. Kõnesolev säte nimetab kolm peamist ELi põhiõiguste harta artiklist 47 tulenevat õigust, mille rikkumine peaks olema ilmselge. Rikkumised peaksid olema aga olulised ja konkreetsed, nt et süüdistatavale ei võimaldatud kaitsjat. 2 1-24-3373 Maakohtu hinnangul ei ole alust arvata, et Soomes ei olnud piisavalt tagatud M. Metsari (ja R. Valge) õigused tõhusale õiguskaitsevahendile, õiglasele kohtulikule arutamisele või kaitsele või muud ELi põhiõiguste hartas sätestatud asjakohased põhiõigused. Kaitsja on maakohtu istungil kinnitanud, et asja sisulisel kohtulikul arutamisel Soomes osales sealne kaitsja, asjas tõstatati ka ANOM-tõendite lubatavuse küsimus, M. Metsaril oli võimalik madalama astme kohtuotsust vaidlustada ning Soome Vabariigi Ülemkohus leidis, et etteheidetav rikkumine ei olnud raske. Ka kinnitab kaitsja esitatud Soome Ülemkohtu lahendi kokkuvõtte vabatõlge, et Soome Vabariigi Ülemkohus on ANOM-tõendite küsimust põhjalikult lahanud. Tallinna Ringkonnakohtu kohtuasjas nr 1-21-7384 tehtud otsuse (pole veel jõustunud) argumentatsioon ANOM-tõendite lubatavuse osas on ilmselt asjakohane tulevase Eesti õiguspraktika jaoks, kuid ei võimalda praeguses menetluses samade argumentidega hakata ümber kujundama Soome Vabariigi jõustunud kohtulahendiga samalaadsetele tõenditele antud hinnangut. Määruse preambuli p-de 2 ja 34 järgi on konfiskeerimisotsuste tunnustamine õigusalase koostöö vahend, mis põhineb vastastikusel usaldusel. Preambuli p 34 järgi eeldatakse, et liikmesriigid järgivad liidu õigust ja põhiõigusi. Preambuli p 12 järgi kohustuvad liikmesriigid konfiskeerimisotsuseid tunnustama ja täitma täiendavate formaalsusteta. Seega kokkuvõtlikult eeldatakse, et taotleva riigi jõustunud kohtulahend on õiguspärane. Tõendite lubatavuse hindamine kuulub asja sisuliselt lahendava siseriikliku kohtu autonoomia valdkonda ega takista seepärast tingimata täitvas riigis konfiskeerimisotsuse tunnustamist. Sama asjaga seotud arestimistunnistuse lahendamisel on Tallinna Ringkonnakohus kohtuasjas nr 1-21-4372 leidnud, et sisulised argumendid selle kohta, kas kriminaalasjas kogutud tõendid on lubatavad ja kogutud kooskõlas ELi põhiõiguste hartast tulenevate alustega, tuleb esitada põhiasja menetluse raames. Selles asjas on sisuline vaidlus peetud ja M. Metsarile oli tagatud õigus õiglasele menetlusele. Arvestades seda, kuidas kohus mõistab määruse eesmärke ja art 19 lg 1 p h erandlikke kohaldamisvõimalusi, on kohtu jaoks see säte acte claire, mistõttu Euroopa Kohtult eelotsuse küsimine ei ole vajalik. Määruskaebused
17. Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused M. Metsari kaitsja Sander Potisepp ja R. Valge kaitsja Natalia Lausmaa. 3.
18. M. Metsari kaitsja taotleb maakohtu määruse tühistamist, Soome Vabariigi konfiskeerimisotsuse tunnustamata jätmist, Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist ning M. Metsari määruskaebemenetluses kantud menetluskulude kindlaks määramist ja nende kulude riigi kanda jätmist. Kaitsja leiab, et M. Metsari süüditunnistamisel Soomes rikuti tema õigust õiglasele kohtulikule arutamisele määruse 2018/1805 art 19 lg 1 punkti h mõttes. M. Metsari süüditunnistamisel tugineti määravas osas ANOM tõenditele. Kahtluse korral on Eesti kohtutel õigus küsida määruse 2018/1805 art 19 lõike 2 alusel taotlevalt riigilt täiendavat informatsiooni. Süüküsimuse lahendamisel määrava tähendusega lubamatule tõendile tuginemisele viitamisel ei kohaldu mitte määruse 2018/1805 art 33 lõige 2, vaid sama määruse art 19 lg 1 p h. 3 1-24-3373 Otsuse sisuliste põhjenduste vaidlustamisega oleks tegemist olukorras, kus kaitsja paluks Eesti kohtutel anda Soome kohtutele esitatud tõenditele teistsugune sisuline tõlgendus või ehk ka olukord, kus kaitsja vaidlustaks mõne süüküsimuse lahendamise mõttes vähetähtsa tõendi lubatavust. Seevastu ei ole tegemist määruse 2018/1805 art 33 lõikes 2 sätestatud olukorraga, kus kaitsja tugineb „õiglase kohtuliku arutamise printsiibi“ rikkumisele sama määruse art 19 lg 1 punkti h mõttes seeläbi, et isiku süüküsimuse lahendamisel tugineti määravas ulatuses lubamatule tõendile (ANOM vestlused). Eeltoodud põhjendused haakuvad Euroopa Kohtu poolt expressis verbis kohtulahendis C-746/18 sedastatuga: „Vajadust jätta välja teave ja tõendid, mis on saadud liidu õiguse nõudeid eirates, tuleb hinnata eelkõige lähtuvalt ohust, mille toob sellise teabe ja tõendite lubatavus kaasa võistlevuse põhimõtte ja seega õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele järgimise jaoks. Kohus, kes leiab, et pool ei saa tõhusalt kommenteerida tõendit, mis kuulub valdkonda, millest kohtunikud ei ole teadlikud, ja mis võib ülekaalukalt mõjutada faktiliste asjaolude hindamist, peab tuvastama, et on rikutud õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja sellise rikkumise vältimiseks selle tõendi välistama.“ (EKo 02.03.2021 C-746/18, p 44). Euroopa Kohus on eeltoodut kinnitanud ka EncroChatiga (sarnane ANOM operatsiooniga) seoses: „Samas, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 104 ja 105, ei saa jätta tähelepanuta, et direktiivi 2014/41 artikli 14 lõige 7 paneb liikmesriikidele sõnaselgelt kohustuse tagada, ilma et sellega piirataks riigisiseste menetlusnormide kohaldamist, et taotlevas riigis läbiviidavas kriminaalmenetluses austatakse Euroopa uurimismääruse abil hangitud tõendite hindamisel kaitseõigust ja tagatakse õiglane menetlus, mis tähendab, et kriminaalmenetluses tuleb välistada tõend, mida menetlusosaline ei saa tõhusalt kommenteerida.“ (EKo 30.04.2024 C-670/22, p 130). Eeltoodud põhjendused haakuvad täiel määral ka Euroopa Inimõiguse Kohtu praktikaga, millise kohaselt ei sätesta EIÕK artikkel 6 eraldiseisvalt tõendite lubatavuse kriteeriume. Küll aga on EIK pädevuses kontrollida, kas isiku suhtes läbiviidud menetlus vastas tervikuna EIÕK artiklis 6 sätestatud õigusele õiglasele kohtumenetlusele (EIK 08.03.2021 (29084/07 and 1191/08) AYETULLAH AY v. TURKEY, §-d 123 jj). Eeltoodule tuginedes ei vaidlusta kaitsja Soome kohtu sisulisi põhjendusi määruse 2018/1805 art 33 lg 2 mõttes, vaid palub Eesti kohtutel kontrollida, kas Soome kohtumenetlus tervikuna vastas sama määruse art 19 lg 1 punktis h sätestatud kriteeriumile tagada „õigus õiglasele kohtulikule arutelule“ olukorras, kus süüküsimuse lahendamisel tugineti määravas ulatuses lubamatule tõendile. Määruse 2018/1805 art 19 lg 1 p-s h sätestatud printsiip „õigus õiglasele kohtulikule arutamisele“ hõlmab endas võimalust sisuliselt ja tõhusalt (mitte üksnes formaalselt) tõendi lubatavust vaidlustada. Tõendi lubamatuse vaidlustamine ei saa piirduda illusoorse võimalusega esitada üldsõnalisi väiteid olukorras, kus alusdokumente kaitsjale ei esitata (RKKKo 3-1-1-14-14 mutatis mutandis, p-d 436 jj). Ka Soome Riigikohus on sedastanud, et sõnumeid kogunud serveri asukoht ei ole teada. See haakub ka Tallinna Ringkonnakohtu tuvastatuga, et andmeid kogunud server asus tuvastamata kolmandas riigis, milline oli Euroopa Liidu liikmesriik. Seejuures on tuvastatud, et USA ei kogunud tõendeid ise, vaid: „Väga lihtsustatult täitis tundmatu kolmas riik Ameerika Ühendriikide tellimust koguda 4 1-24-3373 tõendeid“ (TLRo 27.03.2024 1-21-7384). Eeltoodust nähtub, et M. Metsaril ei saanud olla juurdepääsu jälitustoimingute aluseks olnud taotlustele ja lubadele, kuivõrd neid teostanud riik ei ole teada. Sellisel juhul erineb M. Metsari kaasus EIK asjast Khan vs. Ühendkuningriik. Selles asjas rõhutas kohus (Schenk vs. Šveits lahendile tuginevalt), et kaebajal oli piisavalt võimalusi nii lindistuse autentsuse kui selle kasutamise ehk lubatavuse vaidlustamiseks ning igas riigisiseses kohtuastmes hinnati tõendite lubatavuse mõju kohtumenetluse õigusele. EIK-i argumentidest nähtub, et Khanile ja tema kaitsjale oli tagatud ligipääs tõendi kogumisega seotud asjaoludele, sh lubadele, mille oli andnud Lõuna Yorkshire’i Ülemkonstaabel. Riigisisene kohus ei leidnud viiteid sellele, et politsei oleks seadme kinnitamisel tegutsenud teisiti kui kooskõlas siseministeeriumi poolt ette nähtud suunistega (EIKo 12.05.2020 (35394/97) Khan vs. UK, §-d 16-18 ja 36). Käesolevas asjas ei ole võimalik kontorollida, millisel alusel ANOM tõendeid koguti, kuivõrd ei ole isegi täpselt teada neid tõendeid kogunud riik. Olukord, kus isikul ei võimaldata argumente esitada on olemuslikult sarnane olukorraga, kus isikul ei võimaldata tõhusalt argumente esitada seeläbi, et ei ole võimalik tutvuda tõendi kogumise aluseks oleva teabega. Kaitsja rõhutab, et Soome Riigikohus tuvastas ANOM tõendite kogumises põhjendatud kuriteokahtluse esinemise. Kaitsja leiab, et määruse 2018/1805 art 19 lg 1 punkti h ja sama määruse art 33 lg 2 piiritlemisel esineb ebaselgus, mille kõrvaldamiseks tuleks küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Kaitsja taotleb Euroopa Kohtult eelotsust järgnevates küsimustes: 1) Kas EL määruse 2018/1805 art 19 lg 1 punkti h tuleb tõlgendada selliselt, et see võimaldab täitval riigil keelduda konfiskeerimisotsuse tunnustamisest olukorras, kus taotleva riigi kohtumenetluses ei olnud võimalik vaidlustada efektiivselt põhiõiguste rikkumisega saadud tõendi lubatavust ning selline tõend oli süüdimõistmisel keskse tähendusega? 2) Kas õiglase kohtuliku arutamise printsiibiga on kooskõlas see, kui tuginetakse välisriigi poolt teostatud jälitustoimingutega kogutud tõenditele olukorras, kus süüdistataval puudub juurdepääs selliste jälitustoimingute aluseks olnud dokumentatsioonile ja lubadele ning puudub teadmine, milline välisriik selliseid jälitustoiminguid läbi viis? 3.
19. R. Valge kaitsja taotleb maakohtu määruse tühistamist ja asja saatmist uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Kaitsja leiab, et maakohus on konfiskeerimisotsust tunnustades rikkunud KrMS § 3051 lg
20. Maakohus pole analüüsinud R. Valge osas kõigi õiguskaitsevahendite kasutamist Soome kohtumenetluses, kuna andmed selle kohta puudusid. Need andmed oleksid võinud olla kättesaadavad konfiskeerimisotsuses, kuid kohus selle väljanõudmist taotlevalt riigilt vajalikuks ei pidanud. Kohus ei pidanud hakkama revideerima Soome kohtu jõustunud kohtulahendit, küll aga kohustas EL määruse 2018/1805 art19 lg 2 p h kohut kontrollima, kas taotleva kohtu menetluses võis esineda erandlikke ELi põhiõiguste hartas sätestatud põhiõiguste rikkumisele viitavaid asjaolusid, mis võiks tingida konfiskeerimisotsuse tunnustamata jätmise. R. Valge leiab, et maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata solidaarvõlgniku M. Metsari kaitsja taotluse nõuda taotlevalt riigilt täiendavat teavet, eelkõige konfiskeerimisotsuse teksti. 5 1-24-3373 Konfiskeerimistunnistuse vorm on lakooniline ning selle põhjal ei ole võimalik järeldada, kas R. Valgel oli võimalik kasutada kõiki tõhusaid õiguskaitsevahendeid, kas talle oli tagatud õigus õiglasele kohtupidamisele ning kas ta kasutas võimalust vaidlustada taotleva riigi seaduse kohaselt konfiskeerimisotsuse aluseks olevate tõendite lubatavust või mitte. R. Valge on seisukohal, et Soome Vabariigi õiguskaitseorganid algatasid ebaseaduslikult kriminaalasja ja langetasid süüdimõistva otsuse tema suhtes, tuginedes FBI poolt ebaseaduslikul viisil kogutud ANOM-telefonide pealtkuulamise operatsioonil kogutud andmetele, mille hankimise viis ja seaduslik alus ei olnud kohtulikult kontrollitav. Sellisel viisil kogutud tõenditele tuginemine on Soome Ülemkohtu otsusega tunnistatud ebaseaduslikuks ja ka Tallinna Ringkonnakohtu lahendiga kriminaalasjas nr 1-21-
21. Kuivõrd konfiskeerimistunnistus, mis kujutab endast lihtsustatud vormi asjaajamiseks, ei sisaldanud kõiki kohaseid andmeid selle kohta, kas ja kui suures ulatuses Soome kohtumenetluses R. Valge suhtes oli tagatud õigus tõhusale õiguskaitsele ja õiglasele kohtupidamisele, tulnuks maakohtul lahendada sisuliselt taotlus taotlevalt riigilt täiendava teabe nõudmiseks. R. Valge leiab, et maakohus rikkus konfiskeerimisotsuse tunnustamisega tema õigust õiglasele kohtupidamisele ja tõhusatele õiguskaitsevahenditele, mis viis ebaõige kohtulahendini. Määruskaebemenetlus ringkonnakohtus
22. Prokuratuur esitas määruskaebustele kirjaliku vastuse, milles palub jätta maakohtu määruse muutmata ja esitatud kaebused rahuldamata. Maakohus on õigesti tuginenud määruse 2018/1805 art 33 lg-le 2, millest tulenevalt ei saa täitva riigi kohus hinnata sisuliselt taotleva riigi konfiskeerimisotsust. Teise riigi menetluses kogutud tõendite sisu ja nende tõendite lubatavus on konfiskeerimisotsuse sisuline hindamine, mis on eeltoodust tulenevalt välistatud. Soome Vabariigil ei ole kohustust edastada koos konfiskeerimistunnistusega vastavat kohtuotsust, sest määruse 2018/1805 art 14 lg-st 2 tulenevalt ei ole Eesti Vabariik esitanud avaldust, et sooviks koos konfiskeerimistunnistusega saada kohtuotsust (vt Eesti Vabariigi deklaratsioon EL 2018/1805 kohta https://www.ejn-crimjust.europa.eu/ejn/libdocumentproperties/EN/3714) ning seega lähtutakse konfiskeerimise osas otsuse tegemisel just konfiskeerimistunnistuse sisust. Ka ei ole vajalik küsida Soome Vabariigist lisainfot ega Euroopa Kohtult eelotsust. Kaitsjad on põhjendanud Soome Vabariigist konfiskeerimistunnistuse aluseks oleva kohtuotsuse küsimise taotluse vajadust ainult seoses sellega, et kaitsjate arvates tuleks hinnata taotleva riigi konfiskeerimisotsuse sisulisi põhjendusi, milleks määruse 2018/1805 art 33 lg-st 2 tulenevalt Eesti Vabariigi kohtul õigust ei ole. M. Metsari kaitsja viidatud Euroopa Kohtu otsustest välja toodud argumendid nõuavad Soome Vabariigi konfiskeerimisotsuse sisulist hindamist, kuid Eesti Vabariik ei saa seda määruse 2018/1805 art 33 lg-st 2 tulenevalt hakata ümber tegema. Eesti Vabariigis ei ole jõustunud Riigikohtu otsust ANOM-i tõendite lubatavuse või lubamatuse osas, kuid Soome Vabariigi Ülemkohus on selles oma seisukoha võtnud. Euroopa Liidu toimimise lepingu 6 1-24-3373 artiklist 82 tulenevalt kehtib kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõte ning Eesti Vabariigi kohtul ei ole võimalik tehtud otsust ümber hinnata. Kaitsjad ei ole esitanud ühtegi teist põhjust, miks õigust õiglasele kohtulikule arutamisele oleks rikutud. Maakohtu analüüs Soome Vabariigis toimunud kaitseõiguse tagamise ja edasikaebeõiguse osas on piisav järeldamaks, et sealses menetluses tagati igakülgselt isikute põhiõiguseid. Kuigi R. Valge kaitsja on leidnud, et maakohus ei ole analüüsinud R. Valge koha käivaid asjaolusid piisava põhjalikkusega, ei ole kaitsja esitanud ka ühtegi asjaolu (v.a ANOM-i tõendite kasutamine), mis viitaks R. Valge õiguste rikkumisele. Kohtul ei ole kohustust analüüsida kõikvõimalikke versioone välisriigi menetluses toimuvast, konfiskeerimistunnistuses on kirjas kõik vajalik asja lahendamiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
23. Määruskaebuste väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.
24. M. Metsari kaitsja leiab, et Eesti ei tohiks konfiskeerimisotsust tunnustada, sest rikutud on M. Metsari õigust õiglasele kohtulikule arutamisele määruse 2018/1805 art 19 lg 1 p h mõttes. Kaitsja põhjendab oma seisukohta argumendiga, et M. Metsari süü küsimuse lahendamisel tugineti määravas ulatuses lubamatule tõendile – ANOM vestlustele –, mida M. Metsaril ei olnud Soome Vabariigis toimunud kohtumenetluses võimalik efektiivselt vaidlustada. 6.
25. Määruse 2018/1805 art 19 lg 1 p h kohaselt võib konfiskeerimisotsuse jätta tunnustamata, kui erandjuhul on konkreetsete ja objektiivsete tõendite põhjal põhjendatult alust arvata, et tulenevalt asja konkreetsetest asjaoludest rikuks konfiskeerimisotsuse täitmine ilmselgelt asjakohast ELi põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigust, eelkõige õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, õigust õiglasele kohtulikule arutamisele või õigust kaitsele. Maakohus on toonud määruses välja, et sel alusel konfiskeerimisotsuse tunnustamata jätmine saab olla vaid erandlik ning tuvastatavad peavad olema konkreetsed asjaolud, mis näitaksid, et konfiskeerimisotsuse täitmisel rikutaks ilmselgelt põhiõigusi. Teisisõnu, see, et konfiskeerimisotsuse täitmine rikub põhiõigusi, peab olema ilmselgelt ettenähtav. Maakohtul ei tekkinud kahtlust, et M. Metsari (ja R. Valge) õigust õiglasele kohtulikule arutamisele oleks rikutud. M. Metsari kaitsja osales asja sisulisel kohtulikul arutamisel, kus tõstatas ka tõendite lubatavuse küsimuse ja esitas oma vastuargumendid, M. Metsaril oli võimalik madalama astme kohtuotsust vaidlustada ning Soome Vabariigi Ülemkohus on tõendite küsimust põhjalikult lahanud. 6.
26. Kaitsja leiab, et määruse 2018/1805 art 19 lg 1 p-s h sätestatud printsiip „õigus õiglasele kohtulikule arutamisele“ hõlmab võimalust sisuliselt ja tõhusalt (mitte üksnes formaalselt) tõendi lubatavust vaidlustada. Tõendi lubamatuse vaidlustamine ei saa piirduda illusoorse võimalusega esitada üldsõnalisi väiteid olukorras, kus alusdokumente kaitsjale ei esitata. M. Metsaril ei saanud olla juurdepääsu jälitustoimingute aluseks olnud taotlustele ja lubadele, kuivõrd neid teostanud riik ei ole teada. Selle argumendiga seoses leidis maakohus, et küsimus tõendi lubatavuse kohta on asja sisuliselt lahendava kohtu otsustuspädevuses ning puudutab otsuse sisulisi põhjendusi. 7 1-24-3373 Määruse 2018/1805 art 33 lg 2 järgi ei saa konfiskeerimisotsuse tunnustamise menetluses enam otsuse tegemise sisulisi põhjuseid lahata. Argumendid selle kohta, kas kriminaalasjas kogutud tõendid on lubatavad ja kogutud kooskõlas ELi põhiõiguste hartast tulenevate alustega, tuleb esitada põhiasja menetluse raames. 6.
27. Kaitsja sellega ei nõustu, leides, et otsuse sisuliste põhjenduste vaidlustamisega oleks tegemist olukorras, kus kaitsja paluks Eesti kohtutel anda Soome kohtutele esitatud tõenditele teistsugune sisuline tõlgendus või ehk ka olukord, kus kaitsja vaidlustaks mõne süüküsimuse lahendamise mõttes vähetähtsa tõendi lubatavust. Olukorras, kus kaitsja leiab, et õiglase kohtuliku arutamise printsiipi on rikutud, kuna isiku süüküsimuse lahendamisel tugineti määravas ulatuses lubamatule tõendile, pole tegemist määruse 2018/1805 art 33 lg-s 2 sätestatud olukorraga. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kaitsja argumendid alust määruse 2018/1805 art 19 lg 1 p h kohaldamiseks. Sarnaselt maakohtuga leidis Tallinna Ringkonnakohus
28. oktoobril 2021 M. Metsari asjas nr 1-21-4372 tehtud määruses, et küsimusi tõendite õiguspärasuse kohta peaks saama eelkõige esitada Soomes toimuva kriminaalmenetluse raames ning arestimis- või konfiskeerimisotsuse tegemise sisulisi põhjuseid ei saa täitva riigi kohtus vaidlustada. Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde. Küsimus tõendite lubatavusest kuulub kohtuotsuse sisuliste põhjenduste hulka. Kohtuotsust tehes peab kohus hindama asjas esitatud tõendeid, sh lahendama vajadusel küsimuse tõendite lubatavuse kohta. Ilma tõendeid hindamata pole kohtul võimalik otsust teha. Seega kui täitva riigi kohus asuks konfiskeerimisotsuse tunnustamisel vaagima küsimust, kas konfiskeerimisotsus tugineb lubamatule tõendile, asuks ta paratamatult vaagima otsuse sisulisi põhjendusi. See on aga vastuolus määruse 2018/1805 eesmärkidega. Määruse preambuli p 12 kohaselt on määruse eesmärk kehtestada normid, mis kohustavad liikmesriike täiendavate formaalsusteta tunnustama teise liikmesriigi poolt kriminaalasjades läbiviidavate menetluste raames tehtud arestimis- ja konfiskeerimisotsuseid ning neid oma territooriumil täitma. Vastastikuse tunnustamise põhimõte tähendab sisuliselt, et teise riigi kohtulahendeid tuleb täita nagu riigisiseseid kohtulahendeid. Ka riigisiseselt jõustunud kohtulahendi täitmisel tuleb lähtuda eeldusest, et jõustunud kohtulahend on õiguspärane. Pealegi ei tähenda sellisele tõendile tuginemine, mille saamisel on rikutud isiku põhiõigusi, tingimata, et menetlus ise oleks tervikuna vastuolus õiglase menetluse põhimõtetega. Siiski olenemata sellest, kas argumendid otsuses lubamatule tõendile tuginemise kohta võiksid mingites olukordades anda alust määruse 2018/1805 art 19 lg 1 p h kohaldamiseks, peab ringkonnakohus olulisimaks, et praegusel juhul ei ole kohtule esitatud tõendeid, millest nähtuva põhjal saaks üheselt järeldada, et konfiskeerimisotsuse täitmine rikuks ilmselgelt A. Metsari õigust õiglasele kohtulikule arutamisele. Ennekõike tuleb silmas pidada, et määruse 2018/1805 art 19 lg 1 p-s h on rõhutatud, ja sellele juhtis tähelepanu ka maakohus, et konfiskeerimisotsuse võib jätta tunnustamata erandjuhtudel, kui konkreetsete ja objektiivsete tõendite põhjal on põhjendatult alust arvata, et tulenevalt asja konkreetsetest asjaoludest rikuks konfiskeerimisotsuse täitmine ilmselgelt asjakohast ELi põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigust. Kuivõrd selliseid tõendeid kaitsja kohtule esitanud pole, pole alust ka konfiskeerimisotsuse M. Metsari suhtes tunnustamata jätmiseks. 8 1-24-3373
29. M. Metsari kaitsja taotluse Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks jätab ringkonnakohus rahuldamata. Ringkonnakohus eelotsuse küsimiseks praegu vajadust ei näe. Kuna ringkonnakohtu määrust saab vaidlustada, ei ole ringkonnakohtul Euroopa Liidu Toimimise Lepingu art 267 lg 3 järgi ka eelotsuse küsimise kohustust.
30. R. Valge kaitsja heidab ette, et tema kaitsealuse puhul pole maakohus kõigi õiguskaitsevahendite kasutamist Soome kohtumenetluses analüüsinud, kuna andmed selle kohta puudusid. Neid andmeid võinuks kohus saada konfiskeerimisotsusest, kuid kohus selle väljanõudmist vajalikuks ei pidanud. Kaitsja väitel kohustab EL määruse 2018/1805 art 19 lg 2 p h kohut kontrollima, kas taotleva kohtu menetluses võis esineda erandlikke EL põhiõiguste hartas sätestatud põhiõiguste rikkumisele viitavaid asjaolusid, mis võiks tingida konfiskeerimisotsuse tunnustamata jätmise vajaduse. Ringkonnakohtu hinnangul pole kaitsja etteheited põhjendatud. Määruse 2018/1805 art 14 lg 1 kohaselt edastab taotlev asutus konfiskeerimisotsuse täitvale asutusele konfiskeerimistunnistuse abil määruse lisas 2 sätestatud vormil ning konfiskeerimisotsust üldjuhul eraldi dokumendina ei esitata. Sama artikli lõike 2 kohaselt võivad liikmesriigid teha avalduse, et taotlev asutus peab koos konfiskeerimistunnistusega edastama ka konfiskeerimisotsuse, kuid Eesti pole pidanud konfiskeerimisotsuse esitamise nõudmist vajalikuks. Seda just eelpool toodud põhjusel, et EL-i riikidevaheline kriminaalmenetlusalane koostöö põhineb vastastikusel usaldusel ning Eestil kui täitval riigil ei ole võimalik konfiskeerimisotsuse sisulist põhjendatust hinnata (vt kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 261 SE seletuskiri, lk 6). Sest tulenevalt on eelduslikult kõik vajaminev konfiskeerimisotsuse tunnustamise üle otsustamiseks kirjas konfiskeerimistunnistuses ning maakohus ei pidanudki konfiskeerimisotsust välja nõudma. Seda enam, et R. Valge kaitsja on maakohtule esitatud arvamuses märkinud – ja korranud seda ka maakohtu istungil –, et R. Valge võttis Soomes toimunud kohtuistungist osa, otsust ta ei vaidlustanud ning kaitsjal pole põhjust otsuse tunnustamisele vastu vaielda. Sest tulenevalt ei pidanud maakohtul tekkima ka kahtlust, et R. Valge õigusi Soome menetluses tagatud ei ole. Nagu M. Metsari puhul, pole ka R. Valge kaitsja esitanud konkreetseid ja objektiivseid tõendeid, mis näitaksid, et konfiskeerimisotsuse täitmine rikuks ilmselgelt R. Valge asjakohaseid põhiõigusi.
31. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et alused Soome Vabariigi konfiskeerimisotsuse tunnustamata jätmiseks puuduvad. Seega jätab ringkonnakohus KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 juhindudes Harju Maakohtu
32. augusti 2024 määruse muutmata ja määruskaebused rahuldamata.
33. M. Metsari kaitsja taotleb hüvitada kaitsealusele menetluskulu 1708 eurot koos käibemaksuga. Taotluse kohaselt hõlmab see tasu määruskaebuse koostamist ja õiguslikku analüüsi ning toimingutele on kaitsjal kulunud 7 tundi. Kaitsja tunnihind on 200 eurot, millele lisandub käibemaks. Lisaks taotleb kaitsja Soome kohtuotsuse osalise tõlke eest kantud kulu 42,05 eurot riigi kanda jätmist. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Seega peab kohus võtma seisukoha, kas tasu on alust pidada mõistlikuks. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas tehtud 9 1-24-3373 toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-90-16, p 16). Kaitsja tunnitasu on ringkonnakohtu kogemuse järgi viimase aja tavapärane tasu ja kohus peab seda seetõttu põhjendatuks, kuid arvestades, et kaitsja kordab suures osas juba maakohtu menetluses esitatud argumente, ei pea ringkonnakohus toimingutele kulunud aega mõistlikuks. Ringkonnakohus loeb mõistlikuks ajakuluks 5 tundi. Soome kohtuotsuse tõlkimist ei pea ringkonnakohus vajalikuks toiminguks, kuna tõlge ei olnud asja lahendamisel vajalik. Seega loeb kolleegium M. Metsarile määruskaebemenetluses kaitsjale makstud KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistlikuks tasuks 1220 eurot koos käibemaksuga. Kuivõrd ringkonnakohus ei tühistanud maakohtu määrust, ei ole vastavalt KrMS § 187 lg-le 2 alust jätta menetluskulusid riigi kanda.
34. R. Valge kaitsja esitas taotluse 446,52 euro suuruse riigi õigusabi tasu määramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal määruskaebuse esitamisele kokku 305 minutit: sellest 20 minutit kliendiga nõupidamisele, 135 minutit maakohtu määruse ja toimiku materjalidega tutvumisele ning õiguslikule analüüsile, 150 minutit määruskaebuse koostamisele. Nendele toimingutele vastav tasu on 24 eurot, 162 eurot ja 180 eurot, s.o kokku 366 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus peab tehtud toiminguid vajalikuks, kuid peab põhjendamatuks määruskaebuse koostamisele kulunud aega. Ühtlasi nendib ringkonnakohus, et kaitsja taotletud tasu ületab „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ § 7 lg-s 1 sätestatud ülemmäära. Selle sätte järgi on maksimaalne määruskaebuse esitamise eest makstav tasu 216 eurot. Korra § 7 nimetab ainsate määruskaebemenetluse toimingutena määruskaebuse esitamist ja istungil osalemist. Ringkonnakohtu arusaamist mööda tähendab see, et määruskaebuse esitamisega seotud toimingute eest kokku makstava tasu suuruseks saab olla 216 eurot, kui pole taotletud tasu suurendamist mõne korras sätestatud erandi alusel. Seda taotluses tehtud ei ole. Eelnevast tulenevalt määrab ringkonnakohus määruskaebuse esitamiseks vajalike toimingute eest R. Valge kaitsjale makstava tasu suuruseks 216 eurot, millele lisandub käibemaks 47,52 eurot. Seega on tasu kokku 263,52 eurot. KrMS § 187 lg 2 alusel jääb see menetluskulu R. Valge kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 10