4-24-3682/19

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht Väärteoasja number

1. detsember 2024, Tallinn 4-24-3682 Kohtukoosseis Kohtunik Aulike Salo Kohtuistungi sekretär Hanne-Liia Toomeoja Kohtuasi Rauno Viljaranna (isikukood: 38505160313, Eesti kodanik, elukoht: xxx, töökoht XXX) väärteoasi liiklusseaduse (LS) § 242 lg 1 järgi Vaidlustatud lahend Istungil osalenud isikud Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna
2. oktoobri 2024 üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2302,24,012417 menetlusalune isik Rauno Viljarand kaitsja advokaat Tanel Küün kohtuvälise menetleja PPA Põhja prefektuuri esindaja Jekaterina Aleinikova RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 132 p-st 1 ja §-dest 133-134 maakohus otsustas:
3. Jätta muutmata Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri politseijaoskonna
4. oktoobri 2024 otsus väärteoasjas nr 2302,24,
5. Lääne-Harju
6. Menetlusaluse isiku Rauno Viljaranna kaebus jätta rahuldamata.
7. Menetlusaluse isiku Rauno Viljaranna taotlus menetluskulude hüvitamiseks jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsus on kuulutatud lõpposana. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule menetlusalune isik advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteatise saamisel on põhistusi sisaldav tervikotsus kättesaadav Harju Maakohtu kantseleis
8. jaanuaril
9. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Väärteoprotokoll ja kohtuvälise menetleja otsus
10. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri
11. septembril 2024 koostatud väärteoprotokolli kohaselt heidetakse Rauno Viljarannale ette, et ta
12. septembril 2024 kell 16.58 Harju maakonnas Tallinnas Tartu mnt ja Peterburi tee ristmikul liikudes Järvevana tee suunas, juhtis mootorsõidukit BMW X5 XDRIVE40, registreerimismärgiga XXXXXX, ning kasutas telefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita. Sõiduki liikumise ajal hoidis telefoni käes. Väärteoprotokollist nähtuvalt rikkus menetlusalune isik kirjeldatud tegevusega liiklusseaduse (LS) § 33 lg 11 p-s 1 sätestatud nõuet ja pani toime LS § 242 lg-le 1 vastava väärteo.
13. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri
14. oktoobri 2024 otsusega karistati R. Viljaranda LS § 33 lg 11 p 1 rikkumise eest LS § 242 lg 1 alusel, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub sama seaduse §-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221–224 ja 226–241 sätestatud väärteokoosseis. R. Viljaranda karistati rahatrahviga 10 trahviühikut, s.o 40 eurot. Kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale
15. Menetlusaluse isiku kaitsja esitas kohtuvälise menetleja otsusele kaebuse, milles taotleb otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kogutud tõendite pinnalt ei saa väljaspool mõistlikku kahtlust väita, et isik on väärteootsuses nimetatud süüteo toime pannud.
16. Kaebuse kohaselt ei ole üldmenetluse otsuses selgitatud, et miks on otsuse tegemisel lähtutud ainult liiklusjärelevalvetalituse grupijuhi Y ja patrullpolitseiniku X tunnistustest ning jäetud tähelepanuta kõik R. Viljaranna ütlused. Üldmenetluse otsusest ei nähtu, kuidas on kohtuväline menetleja tuvastanud tunnistajate hinnangu liikluskiiruse osas, mis väidetavalt andis neile piisavalt aega tuvastamaks R. Viljaranna poolne rikkumine. Üldmenetluse otsusest lähtuvalt on kohtuväline menetleja soovinud menetluse lihtsamalt ära lahendada toetudes süüstavatele tunnistustele, eirates kõiki võimalike muid tõendeid ning loobudes täiendavatest menetlustoimingutes (nt tunnistajate ja menetlusaluse isiku täiendavad ja detailsemad ülekuulamised, avalike kaamerate piltide, videosalvestiste uurimised jne).
17. Samuti ei ole kohtuväline menetleja absoluutselt arvestanud tunnistajate ebakõladega – tunnistajad seisid väidetava väärteo toimepanemise ajal ühes kohas, kuid nägid selle toimepanemist erinevalt. Selguse mõttes, et üks tunnistaja nägi menetlusalust isikut väidetavalt telefonis nö scrollimas (telefoni kasutamine käsi vabaks jätva vahendita) ning teine tunnistaja nägi väidetavalt menetlusalust isikut ainult telefoni käes hoidmas. Eluliselt ei ole usutav, et ühes kohas olevad tunnistajad näevad väärteo toimepanemist ning menetlusaluse isiku tegutsemist nii erinevalt. Olemasolevaid tõendeid on aga kohtuväline menetleja analüüsinud ning arvestanud selektiivselt, rikkudes sellega ka tõendite hindamise nõudeid. St, et kõiki tõendeid tuleb hinnata kogumis, veendumaks, kas R. Viljarand on talle etteheidetud teo päriselt toime pannud. Käesoleval juhul on kohtuväline menetleja lähtunud ainult kahe tunnistaja üldistest ütlustest ning loobunud arvestamast menetlusaluse isiku ütlustest, esitatud täiendavatest tõenditest ning jätnud kõrvaldamata vastulausetes esitatud kahtlused ja ebakõlad. 2 Menetlus Harju Maakohtus
18. Kohtuvaidlustes jäid kaitsja ja menetlusalune isik kaebuse juurde, paludes kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ning hüvitada menetlusalusele isikule valitud kaitsjale makstud tasu.
19. Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta vaidlustatud otsus muutmata. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
20. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
21. Vaidlustatud otsuses on menetlusalusele isikule heidetud ette LS § 33 lg 11 p 1 nõude rikkumist. LS § 33 lg 11 p 1 näeb ette, et juhil on keelatud tegeleda juhtimise ajal toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liiklusolude tajumist, sealhulgas kasutada telefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita, sõiduki liikumise ajal hoida telefoni käes.
22. R. Viljarannale heidetakse ette sõiduki juhtimise ajal telefoni kasutamist ilma käsi vabaks jätva vahendita. Selles, et R. Viljarand juhtis sõidukit väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses nimetatud ajal ja kohas, vaidlust ei ole. Küll aga ei tunnistanud R. Viljarand sõiduki juhtimise ajal telefoni kasutamist.
23. Menetlusaluse isiku ütlustest tulenevalt ei olnud tal isegi telefoni käes. Tal on autos telefonihoidik ja süsteem, mis võimaldab tal telefoniga rääkida ilma käsi kasutamata. Sõidukiirus oli 25 km/h. Bussirada, kus tema liikus, oli tühjem, mujal olid ummikud. Tema sõiduk on tumesinine, telefon beež šampanja värvi. Politseinikku nägi kohe, pööret lõpetades, ametnik oli väikese raja tee ääres. Kohapeal nägi politseiametnikku, kes andis peatumismärguande ja teine tegeles rikkujatega. Politseiametnik, kes peatas sõiduki ja suunas ta tee äärde, läks pärast seda oma positsioonile tagasi. Patrullauto oli tankla parklas. Kohapeal andis ütlused suitsupaki hoidmise kohta, kuna suitsetab autos ja ei teadnud täpselt, kus see fikseerimise koht n-ö oli.
24. Tunnistaja X andis kohtus ütluseid, et
25. septembril teostas ta kombineeritud liiklusjärelevalvet. See tähendab, et üks ametnik on ees, kes vaatab, kuid ei sekku ja annab raadio teel rikkumisest teada ametnikule, kes peatab sõiduki. Y oli ametnik, kes oli teisel pool silda ja raadiosaatja kaudu andis rikkujast teada. Ylt saadud info kohaselt juht scrollis ja telefon oli aktiivne. Sõidukid liikusid väga aeglaselt, hinnanguliselt 15-25 km/h. Saanud info rikkumise kohta, liikus X sõidutee poole ja andis juhile peatumismärguande. Juht oli sõidukis üksi. Menetlusaluse isiku sõiduk võis olla sinist värvi. Tunnistaja nägi, et telefon oli paremas käes. Telefon oli heledat värvi. Kindlasti oli tegemist telefoniga, mitte muu esemega. Täpselt ei mäleta, kuid parem käsi võis olla allpool võrreldes vasaku käega. Juht hoidis telefoni käes, kuid ei rääkinud sellega. Täpselt ei mäleta, kuid kahe auto peale võis olla neli politseinikku. R. Viljaranna isiku tuvastamisega ja menetlusega tegeles Q.
26. Tunnistaja Y ütluste kohaselt seisis ta politseivormis kuulivestiga teest umbes 10-15 meetri kaugusel haljasalal põõsa juures künka peal, mis asub teest umbes 2-3 meetri kõrgusel. Vaade ülevalt alla oli suurepärane. Tegemist oli õhtuse tipptunniga, liiklus oli väga aeglane. Menetlusalune isik hoidis telefoni paremas käes. Silmad liikusid telefoni peal ja näha oli ka pöidla liikumist. Juht scrollis telefonis. Telefon, mis oli helehall või hõbedane, kuid mitte valge, oli roolist kõrgemal. On 3 veendunud, et tegemist oli telefoniga, sest sellel on kindel kuju ja asend, kuidas seda käes hoitakse. Menetlusaluse isiku auto oli tume, kas must või tumesinine. Juht teda ei märganud, sest ei vaadanud kordagi üles. Sõiduki numbri ja rikkumise edastas teisel pool viadukti olevatele peatajatele, keda oli kaks – W ja X. Ei näinud peatumismärguande andmist, kuna oli teisel pool viadukti.
27. Kohtuistungil ütluste andmisel näitasid tunnistajad X ja Y kaardil kohad, kus nad järelevalvet teostasid ja kus nad rikkumise tuvastasid (kohtutoimik lk 61, 62). Kaardilt nähtub, et tunnistajad olid üks ühel pool ja teine teisel pool viadukti. Ka on kaardilt tuvastatav, et põõsas, mille juures seisis Y, asub sõiduteest kõrgemal. Seega on nimetatud asjaolu kooskõlas tunnistaja selgitatuga.
28. KrMS § 61 lõiked 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Kohus nõustub kaitsjaga, et politseiametnikest tunnistajate ütlustel ei ole menetlusaluse isiku ütluste ees eelist või tugevamat kaalu. Kohus hindab politseiametnike ütlusi võrdväärselt teiste tõenditega.
29. Menetlusaluse isiku põhiväiteks on kaebuses olnud, et menetleja oleks pidanud koguma lisaks tunnistajate ütlustele ka muid tõendeid - salvestisi ja fotosid. Menetleja on põhjendamatult eelistanud menetlusaluse isiku ütlustele vaid politseiametnike ütlusi.
30. Kohus, olles tutvunud kirjalike materjalidega ja kuulanud ära isikud kohtuistungil, on seisukohal, et väärteomenetluses on R. Viljaranna süü tõendatud politseiametnike Y ja X ütlustega, kes on kohtus detailselt kirjeldanud rikkumise asjaolusid. Mõlemad ametnikud nägid teenistusülesandeid täites, et menetlusalune isik, mootorsõiduki juhina, kasutas mobiiltelefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita, hoides seda käes. Kohus peab vajalikuks viidata ka Riigikohtu praktikale (3-1-1-66-15 p 9), mille kohaselt ei ole välistatud karistusotsuse rajamine ainult riiklikku järelevalvet teinud ametniku ütlustele. Kuigi väärteoprotkollis on tõendina märgitud ka videosalvestis, siis tunnistajatena ülekuulatud ametnikud kinnitasid kohtuistungil, et rikkumist ei salvestatud, sest kaameraid järelvaleve teostamisel ei kasutatud. Tõik, et rikkumist ei ole salvestatud, ei muuda tunnistajate ütlusi ebausaldusväärseteks, sest tegemist on isikutega, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid.
31. Tunnistajate ütlused riimuvad täielikult. Mõlema sõnul oli tegemist heledat värvi telefoniga. Menetlusaluse isiku sõnul on tema telefon beež, šampanja värvi. Kui tunnistajad ei oleks näinud R. Viljaranna telefoni, siis puuduks neil teadmine telefoni värvi kohta. Samuti kinnitasid mõlemad, et juht hoidis telefoni paremas käes. Asjaolu, kas telefoni hoidev parem käsi oli vasakust käest kõrgemal või madalamal, ei oma rikkumise tuvastamisel tähtsust. Tunnistajad asusid erinevates kohtades ja kätt on võimalik sõidu ajal liigutada. Menetlusaluse isiku poolt kohapeal antud ütlused suitsupaki võimaliku käes hoidmise kohta on aga antud eesmärgiga vabaneda süüst ja vastutusest. Kui juht on käitunud nõuetekohaselt, siis puudub igasugune vajadus oma tegevuse õigustamiseks ja vabanduste otsimiseks, eriti olukorras, kus isik ei tea, kus võimalik rikkumine tuvastati. Tunnistajad välistasid muu eseme käes hoidmise rikkumise tuvastamise ajal.
32. Kohus ei pea R. Viljaranna ütlusi usaldusväärseteks, sest kui menetlusalune isik ei saanud kohapeal isegi aru, et lisaks peatumismärguande andjale Xle ja väärteoprotokolli koostajale Qle, oli olemas ka politseiametnik Y, siis politseivormis ametniku märkamatuks jäämine tõstatab küsimuse, millega juht sõidu ajal tegeles. R. Viljarand selgitas, et märkas politseiametnikku kohe, väikese raja tee ääres. Kohtus tuvastatu kohaselt seisis väikese raja tee ääres X, kes peatas R. Viljaranna sõiduki ja suunas sõiduki parklasse. Selleks ajaks oli aga R. Viljarand juba Yst möödunud. Kui R. Viljarand oleks tegelenud vaid sõiduki juhtimisega, siis ei oleks politseivormis kuulivestiga politseiniku 4 mittemärkamine võimalik. Tunnistaja Y kinnitas kohtus, et menetlusalune isik teda ei märganud, kuna telefonilt ta silmi ei tõstnud. Kohtu hinnangul on tunnistajate ütlustega tõendatud, et R. Viljarand pani toime väärteoprotokollis ette heidetud väärteo ja see on ka põhjus, miks R. Viljarand tunnistaja Yt ei näinud.
33. Liiklusseaduse § 33 sätestab mootorsõiduki juhi üldkohustused. LS § 33 lg 11 p 1 kohaselt on juhil keelatud tegeleda juhtimise ajal toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liiklusolude tajumist, sealhulgas kasutada telefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita, sõiduki liikumise ajal hoida telefoni käes. R. Viljaranna tegevus – mootorsõiduki juhtimise ajal telefoni käes hoidmine, – rikub LS § 33 lg 11 p-s 1 sätestatud kohustust. Liiklusseadus on seejuures konkreetne – sõiduki juhtimise ajal ei ole lubatud telefoni käes hoida. Seejuures ei ole määrav, mida isik telefoniga teeb. Telefoni käes hoidmine võib segada mootorsõiduki juhtimist ja liiklusolude tajumist, sest juhi käed ei ole juhtimiseks vabad ja telefoni käes hoidmine nõuab täiendavat tähelepanu. Selle nõude rikkumisel võivad asjaolude halva kokkulangemise korral olla rasked tagajärjed.
34. R. Viljarand on teo toime pannud tahtlikult, täpsemalt kavatsetusega KarS § 16 lg 2 tähenduses. Mootorsõiduki juhtimise ajal telefoni käes hoidmine oli tema eesmärk. Õigusvastatust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.
35. Liiklusseaduse § 242 lg 1 sätestab, et mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub sama seaduse §-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221–224 ja 226–241 sätestatud väärteokoosseis, karistatakse rahatrahviga kuni 20 trahviühikut. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
36. Menetlusalust isikut on karistatud rahatrahviga 10 trahviühikut ehk 40 eurot, s.o sanktsiooni keskmises määras. Kohus leiab, et arvestades R. Viljarannale süüks arvatava teo sisu, vastab kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus tema süü suurusele. Kohtu hinnangul on menetlusaluse isiku süü keskmine. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine. Samuti tuleb arvestada, et R. Viljarannal ei ole kehtivaid karistusi. R. Viljarannale karistuse mõistmisel ei ole kohtuväline menetleja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja mõistetud karistus vastab isiku süü suurusele ning üld- ja eripreventiivsetele kaalutlustele.
37. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 132 p-st 1 jätab kohus muutmata Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna
38. oktoobri 2024 üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2302,24,012417, millega Rauno Viljaranda karistati LS § 242 lg 1 alusel rahatrahviga 10 trahviühikut ehk 40 eurot. Menetlusaluse isiku kaebus jääb rahuldamata.
39. VTMS § 23 sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kuivõrd kohus ei lõpeta väärteomenetlust R. Viljaranna suhtes, siis tuleb ka kaitsja taotlus menetluskulude hüvitamiseks summas 1494,50 eurot jätta rahuldamata ja menetluskulud jäävad R. Viljaranna enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 5