← Eesti

1-18-9787/88

Obsah (10)§ 263§ 184§ 257§ 63§ 74§ 75§ 121§ 31§ 34§ 44

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. juuni 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-9787 (18267000217) Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, li

§ 263lg 1 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Q.V Maakohtu 18.

veebruari 2020 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja vandeadvokaat Hannes Toodu Prokurör Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merry Tiitus Süüdistatavad Q.V , isikukood XXX, elukoht XXX; Eesti Vabariigi kodanik; XXX; emakeel eesti keel; töökoht X; kriminaal- ja väärteokorras kehtivad karistused puuduvad; tõkendit kohaldatud ei ole. A.W , isikukood XXX; elukoht XXX; Eesti vabariigi kodanik; XXX; emakeel eesti keel; töökoht X; kriminaalkorras üks kehtiv karistus - Q.V Maakohtu 26.11.2013 otsusega

§ 184

lg 1 järgi 3 aastat vangistust ja

§ 257

järgi 1 aasta vangistust,

§ 63

lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks vangistus 3 aastat 6 kuud, mis jäeti

§ 74

lg 1 ja 3 alusel tingimuslikult täitmisele pööramata 3 aastase katseajaga, katseaeg 26.11.2013 - 25.11.2016; väärteokorras üks kehtiv karistus; tõkendit kohaldatud ei ole. Kaitsja Hannes Toodu Kriminaalasja lahendamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

  1. Jätta Q.V Maakohtu
  2. veebruari 2020 otsus Q.V ja A.W süüdistusasjas muutmata.
  3. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
  4. Süüdistatavate valitud kaitsja õigusabikulud apellatsioonimenetluses jätta Q.V ja A.W kanda. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistatavatel on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
  5. Q.V oli antud kohtu alla süüdistatavana

§ 263lg 1 p 1 järgi selles, et tema 4.

märtsil 2018 kella 09.00 - 09.39 vahelisel ajal Q.V linnas XXX asuva X WC-s, pärast seda, kui A.W lõi YY ühel korral rusikaga vasakule poole näkku ja ühel korral vasaku õla piirkonda ning haaras kahe käega YY randmetest kinni, võttis Q.V YY-l selja tagant kahe käega ümbert kinni ja lükkas põrandale pikali, misjärel surus käsivarre YY kõrile ja teise käega lükkas YY pead rinnaku suunas, põhjustades YY-le hingamisraskusi. Ajal, kui Q.V hoidis YY maas kinni, lõi A.W YY eeluurimisega täpselt tuvastamata arv, kuid vähemalt 10 korral jalaga pea piirkonda. Füüsilise vägivalla tulemusena Q.V ja A.W põhjustasid YY-le füüsilist valu, hingamisraskusi, kuklas haava, mõlema silma ümbruse hematoomid, ninal hematoomi, kaelal hematoomi, vasaku silma all ja paremal põsel nahamarrastusi ning rikkusid avaliku korda ja üldtunnustatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid KorS § 55 lg 1 p 1 tähenduses, häirides baaridaam QQ.

  1. A.W oli antud kohtu alla süüdistatavana selles, et tema
  2. märtsil 2018 kella 09.00 09.39 vahelisel ajal Q.V linnas XXX asuva X WC-s lõi YY ühel korral rusikaga vasakule poole näkku ja ühel korral vasaku õla piirkonda, misjärel haaras kahe käega YY randmetest kinni. Samal ajal sisenes WC-sse Q.V , kes võttis YY-l selja tagant kahe käega ümbert kinni ja lükkas põrandale pikali, misjärel surus käsivarre YY kõrile ja teise käega lükkas YY pead rinnaku suunas, põhjustades YY-le hingamisraskusi. Ajal, kui Q.V hoidis YY maas kinni, lõi A.W YY kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata arv, kuid vähemalt kümnel korral jalaga pea piirkonda. Füüsilise vägivalla tulemusena A.W ja Q.V põhjusta sid YY-le füüsilist valu, hingamisraskusi, kuklas haava, mõlema silma ümbruse hematoomid, ninal hematoomi, kaelal hematoomi, vasaku silma all ja paremal põsel nahamarrastusi ning rikkusid avaliku korda ja üldtunnustatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid KorS § 55 lg 1 p 1 tähenduses, häirides baaridaam QQ. Maakohtu otsus
  3. Q.V Maakohtu
  4. veebruari 2020 otsusega üldmenetluses tunnistati Q.V süüdi

§ 263

lg 1 p 1 järgi ning karistati vangistusega 2 aastat.

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel määrati, et karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui Q.V ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab katseajal

§ 75

lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid.

§ 75

lg 2 p 8 alusel kohustati Q.V osalema sotsiaalprogrammis ja

§ 75lg 2 p 2 alusel mitte tarvitama alkoholi.

Katseaja alguseks loeti kohtuotsuse kuupäev. 4. A.W tunnistati süüdi

§ 263

lg 1 p 1 järgi ning karistati vangistusega 1 aasta 10 kuud.

§ 74lg-te 1 ja 3 alusel määrati, et karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui A. 2

(10)A.W ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab katseajal

§ 75

lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid.

§ 75

lg 2 p 8 alusel kohustati A.W-d osalema sotsiaalprogrammis (soovitatavalt „viha juhtimine“ ning düssotsiaalse isikuhäirega isikule sobiv programm) ning

§ 75

lg 2 p 2 alusel mitte tarvitama alkoholi ja

§ 75

lg 2 p 21 alusel mitte omama või tarvitama narkootilisi või psühhotroopseid aineid. Katseaja alguseks loeti kohtuotsuse kuupäev. Kannatanu YY tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes rahuldati osaliselt ning Q.V-lt ja A.W-lt mõisteti solidaarselt YY kasuks välja 300 eurot. Menetluskuludena mõisteti Q.V-lt ja A.W-lt kummaltki riigituludesse välja sundraha 876 eurot ning 150 eurot kannatanu riigi õigusabi korras tsiviilhagi koostamise kulude katteks. Menetluskulud tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumise hetkest. Psühhiaatria ekspertiisi kulu jäeti riigi kanda ning süüdistatavate õigusabikulud summas 5568 eurot jäeti nende endi kanda. Tõkendit ei kohaldatud. Kohus lahendas ka asitõenditega seonduvad küsimused. 5. Maakohus leidis otsuses, et kannatanu YY-le süüdistuse kohaselt süüdistatavate poolt tekitatud kehaline väärkohtlemine ning tervisekahjustused on tõendamist leidnud eelkõige kannatanu ja tunnistaja QQ ütlustega. YY-le põhjustatud vägivald riimub ka dokumentaalsete tõenditega. Kohtu hinnangul ei leidnud tõendamist, et A.W oleks löönud kannatanut ühel korral õla piirkonda ja jalaga pähe enam kui 10 korda. Süüdistatavate käitumises on realiseeritud

§ 121

objektiivse koosseisu tunnused ja süüdistatavad tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult rolli jaotusega isikute grupis ja ühine teoplaan täienes detailides teo toimepanemise ajal vastavalt kannatanu vastupanu mahasurumise vajadusele, eesmärgiga allutada kannatanu enda tahtele ja kasvõi teadlikult selleks kannatanut vägivallaga kahjustades. Pannes YY suhtes toime kehalise väärkohtlemise, häirisid süüdistatavad sellega QQ ehk rikkusid avaliku korda ja üldtunnustatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid KorS § 55 lg 1 p 1 tähenduses. Kuigi kohtu hinnangul ei saa baari WC-d käsitleda avaliku kohana, oli süüdistuses kirjeldatud ajal WC uks lahti ja asjaoludest nähtuvalt olid mitmed sündmuse asjaolud tajutavad ka tualeti eesruumis ja baaris olevale isikule. Kohtu hinnangul ei vasta tõele kaitsja versioon, et QQ häiris üksnes viide noale. Süüdistuses on kirjeldatud süüdistatavate tegusid kannatanu kallal ja esitatud faktiväide, et see häiris QQ, mis on ka tõendamist leidnud. Süüdistatavad realiseerisid kõik neile inkrimineeritud

§ 263lg 1 p 1 objektiivse kooseisu tunnused vähemalt otsese tahtlusega.

Tuvastatud asjaoludest ei nähtu, et Q.V saanuks endale ka ekslikult ette kujutada asjaolusid, mis välistaksid tema teo õigusvastasuse

§ 31lg 2 alusel.

Eeltoodu alusel puuduvad süüdistatavatel õigusvastasust välistavad asjaolud. Karistuse mõistmisel arvestas kohus Q.V suuremat rolli, mille tulemusena tungisid süüdistatavad kannatanule kallale ja A.W karistus peab olema mõnevõrra väiksem. Q.V tuleb karistada vangistusega ning arvestades süü suurust, on võimalik karistuse eesmärke saavutada sanktsiooni keskmisest määrast allapoole jääva vangistusega. Q.V on varasemalt kriminaalkorras karistamata ning ta on võimalik tingimuslikult karistuse reaalselt kandmiselt vabastada, allutades ta piisava tähtajaga käitumiskontrollile. Kohus leiab, et käitumiskontroll on vajalik ning vajalik on Q.V-le katseajaks määrata ka lisakohustused. A.W-d tuleb karistada vangistusega. Kohus leiab, et arvestades süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid ja süü suurust, on võimalik karistuse eesmärke saavutada sanktsiooni keskmisest määrast allapoole jääva vangistusega. Kuigi A.W on varasemalt kriminaalkorras karistatud, on siiski võimalik ta tingimuslikult karistuse reaalselt kandmiselt vabastada, allutades ta piisava tähtajaga käitumiskontrollile ja pannes talle katseajaks lisakohustused. Arvestades, et A.W vägivallakuritegude toimepanemise tõenäosust suurendab alkoholi ja narkoainete tarbimine, on eriti põhjendatud talle määrata katseajaks kohustuseks läbida nii sotsiaalprogramm (nt „Viha juhtimine või muu programm, mis sobib düssotsiaalse isikuhäirega isikule) kui ka alkoholi ja narkootiliste –või psühhotroopsete ainete 3

(10)tarvitamise keeld. Ekspert viitas samuti, et isiku häirest tulenevalt on ergutava toimega ained talle vastunäidustatud, sest põhjustavad ülemäärast impulsiivsust. Seega sellised kohustused on vajalikud kuriteoriski maandamiseks ja tulevad igati kasuks eripreventiivses mõttes A.W-le. Apellatsiooni sisu
  1. Maakohtu otsusele esitas ringkonnakohtule apellatsiooni süüdistatavate kaitsja H. Toodu. Kaitsja hinnangul oli kohtulik uurimine ühekülgne ja puudulik, kohus kohaldas materiaalõigust ebaõigesti ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Mõistetud karistused ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetute isikule. Rikutud on ausa ja õiglase menetluse põhimõtteid. Kaitsja argumendid vaidlustatud otsuse tühistamiseks, süüdistatavate õigeksmõistmiseks ja tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks on alljärgnevad: 6.
  2. Tunnistaja QQ ütlused ei ole kooskõlas kannatanu ütlustega ja need ei tõenda süüdistuses kirjeldatud tegu. QQ ütlused tõendavad seda, mida ta nägi, teda ehmatas jutt noa kohta, mitte see, et wc-s rüseluse käigus nuga otsiti. Kohus on QQ ütlustes väljendatud sõnale rüselema andnud ebaõigesti löömise tähenduse ja käsitlenud samuti tõuklemist löömisena. QQ ütluste kohaselt tema WC-s kannatanu löömist ei näinud. 6.
  3. Jääb arusaamatuks, kuidas Q.V-le

§ 263lg 1 p 1 tegu inkrimineeritakse, kuna noa otsimine ei täida antud koosseisu.

Esineb vastuolu isikute ütlustes ja otsuses tuvastatud asjaoludes. 6.

  1. Kohus on kannatanu meditsiinidokumendid meelevaldselt sidunud kannatanu ütlustega. Kannatanu on oma ütlustes sündmusi dramatiseerinud ja tema ütlused ei riimu QQ ütlustega. 6.
  2. Kannatanul fikseeritud vigastused said QQ ütlustest nähtuvalt tekkida rabelemise käigus. 6.
  3. Kohtu järeldused kannatanu pikali tõmbamise osas on uuritud tõenditest tulenevalt vastuolulised ja ühekülgsed. 6.
  4. Q.V-le süüdistuses esitatud teo kirjeldus ei haaku kannatanu kohtuistungil antud ütlustega. Kohus on lugenud usaldusväärseks Q.V ütlused osas, mille kohaselt kannatanu meeletult rabeles ning raske oli otsida nuga, kuid jätnud tähelepanuta, kuidas sai Q.V , kes väidetavalt otsis nuga, samal ajal kannatanut kägistada. Süüdistatavate, tunnistaja ja kannatanu ütluste kohaselt ei ole Q.V tegevuses üldse võimalik kehalise väärkohtlemise objektiivset koosseisu näha. 6.
  5. Kannatanu ütlused tema peksmise kohta on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega ning ebausaldusväärsed. Ka kannatanu löömine A.W poolt wc-sse jõudes, ei ole usaldusväärselt tõendamist leidnud. 6.
  6. Ei ole leidnud tuvastamist, et baari eesruumis oleks mõni isik tajunud wc-s kannatanu kinni hoidmist ja viimase poolt rabelemist. QQ, kui asjasse mittepuutuvat füüsilist isikut

§ 263kontekstist tulenevalt keegi oma teoga ei häirinud ega ohustanud.

6.

  1. Kohus on ebaõigesti leidnud nagu ei oleks A.W võinud eksida õigusvastasust välistavas asjaolus. A. Orgusaarele loodi mulje wc-s olevast isikust, kellel on nuga ning olukorra ohtlikkusest. A.W arvas, et kannatanu tahab võtta taskust nuga ja sellega rünnata, mistõttu ta võttiski kannatanul ümbert kinni ja nad kukkusid mõlemad maha. Süüdistava enda hinnangul oli tegu hädakaitseseisundiga. 6.
  2. Arusaamatuks jääb kohtu põhjendus osas, mis puudutab ekspertiisiakti ja A.W piiratud süüdivust. Kohus tuvastas ekspertiisiaktis sisalduvast ikkagi eriteadmisi vajava asjaolu, isikul esineva raske psüühikahäire, millest omakorda tulenes kohtu seisukohalt piiratud süüdivus. Muu raske psüühikahäire peaks välistama isiku süüdimõistmise

§ 34p 5 järgi.

Ka karistuse mõistmisel on kohus lähtunud kohtukõlbmatust tõendist ning määranud seeläbi A.W-le kontrollnõuded ning osalemise erinevates sotsiaalprogrammides. 6.11. Mõistetud karistused ja kontrollnõuetega kaasnevad lisakohustused ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetute isikule. Otsuses puuduvad arusaadavad põhjendused, miks rahaline karistus ei mõjutaks isikuid. Q.V ei ole kriminaalkorras karistatud ning on arusaamatu, miks temale oli vajalik määrata karistuseks vangistus ja kohustada elama katseajal kohtu poolt määratud elukohas, osalema sotsiaalprogrammis ja mitte tarvitama alkoholi. Kohtuotsus ei sisalda põhjendusi selliste 4

(10)kontrollnõuete vajalikkusest. Samamoodi ei ole vastavaid põhjendusi A.W puhul, kelle osas on viidatud küll sotsiaalprogrammi vajadusele seoses ekspertiisiaktis tuvastatud isiksusehäirega, kuid nimetatud ekspertiisiakt on kohtukõlbmatu tõend, millele kontrollnõuete määramisel ei saa tugineda. 6.
  1. Kohus ei ole järginud KrMS-st tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid, s.o hinnata tõendeid kogumis, vaid on teinud seda valikuliselt, ühele süüdistavale etteheidetava tegevuse juures ühtemoodi, teise süüdistatava puhul risti vastupidi, rikkudes oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Apellatsioonimenetluse poolte kirjalikud seisukohad
  2. Ringkonnakohtu
  3. mai 2020 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda kirjalike seisukohtade ja taotluste esitamiseks aega
  4. maini
  6. Ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks esitas apellatsioonile enda kirjalikud seisukohad prokuratuur. Prokuröri hinnangul puuduvad apellatsioonist tulenevalt alused maakohtu otsuse tühistamiseks: 8.
  7. Tunnistaja QQ ütlused ei ole vastuolus kannatanu ütlustega, vaid täiendavaid neid. Samal põhjusel ei ole ka kannatanu ütlused vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega ning seega ebausaldusväärsed. Kannatanu löömist ei saanudki tunnistaja näha, sest tualettruumi lävele jõudes oli kannatanu juba põrandal pikali, mis ei tähenda seda, et lööke polekski olnud. Kannatanule tekitatud vigastused ei saa olla sõltuvuses löögi tugevusest ega ruumi mõõtmetest. 8.
  8. Q.V ja A.W valitsesid tegu korraga omavahelise tööjaotuse alusel kooskõlastatult ning ühtse eesmärgi saavutamisele suunatult, mistõttu on tegemist kaastäideviimisega, mille puhul ei ole oluline, et iga täideviijana käsitletav isik realiseeriks objektiivse süüteokoosseisu täielikult. Ajal, kui A.W hoidis kannatanut kinni ning lõi ja väänas teda, otsis Q.V kannatanut omavoliliselt läbi. 8.
  9. Süüdistusaktis kirjeldatud tegu ei saa pidada vastastikuseks rüselemiseks ega kannatanul tekkinud vigastusi sellises olukorras justkui iseenesest mõistetavaks. Tegemist ei olnud pooljuhusliku tõuklemisega, vaid süüdistatavate kannatanule kallale tungimisega, mille tagajärjel kannatanu kukkus põrandale ning muu hulgas lõi võib-olla enda pead ka kuskile vastu, nagu on kirjeldanud tunnistaja QQ. Kannatanu tervisekahjustused ning valuaisting on tingitud just süüdistatavate kallaletungist. Süüdistatavad pidid võimalikuks pidama valu või tervisekahjustuse tekkimise kannatanul, ja möönsid seda.

§ 263

lg 1 p 1 sisustamiseks vajaliku

§ 121süüteokoosseisu subjektiivne külg on täidetud. 8.4. Maakohus leidis õigesti, et X baar on avalikuks kohaks Kor

S § 54 kohaselt, kuna tegemist on määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud ehitis või ruum, mille tualettruumi ei saa võrrelda eluruumiga (korteriga). 8.

  1. Tunnistaja QQ-le oli toimunu tunnistamine ärevust tekitav ja häiriv. Kohus ei ole QQ häiritust valesti järeldanud. 8.
  2. Süüdistatavad ei saanud tajuda, et nad olid hädakaitseseisundis. Pelgalt näoilmest ja avaldatust tualetis viibiva nuga valdava isiku kohta ei saa tõsikindlalt järeldada rünnet Q.V suhtes. Isegi kui kannatanul olnuks nuga, ei kujutanud ta tualettruumis viibides endast kellelegi akuutset ohtu ja A.W ei pidanud olukorra lahendamiseks tualettruumi minema. 8.
  3. Ekspertiisiakt ja eksperdiarvamus on kohtukõlbulikud tõendid. Kohus ei ole süüdivuse tuvastamisel juriidiliselt ekspertiisiakti ega eksperdiarvamusega seotud, vaid võib ja on kohustatud kujundama oma iseseisva juriidilise arvamuse, mis võib eksperdiarvamusega kokku langeda, kuid ei pruugi. A.W-l diagnoositud isiksuse häire ei toonud endaga kaasa süüdimatust A.W-le ette heidetava teo toimepanemisel, vaid võis ainult raskendada enda käitumise juhtimist. 5

(10)Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses kriminaaltoimiku materjalidega, süüdistatavate kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohtadega, samuti apellatsioonile vastuseks esitatud prokuratuuri seisukohtadega leiab, et apellatsioonis on esitatud taaskord seisukohti, mida on esitatud maakohtus ja millele on maakohus juba vastanud, mistõttu need maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu tõenditele antud hinnanguga ja nendest tulenevate seisukohtadega mittenõustumine ei tähenda, et kohus kohaldas materiaalõigust ebaõigesti või rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, millele apellant viitab. Selliseid rikkumisi maakohtu vaidlustatud otsuses kohtukolleegiumi hinnangul ei esine. Kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud, vastates KrMS §-des 311-313 sätestatud kohtuotsusele kehtestatud nõuetele. Oma seisukohti põhjendab kohtukolleegium alljärgnevalt.
  2. Kohtupraktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti nii vaidlustatud otsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks, kui ka süüdistatavate käitumisele antud juriidilise hinnangu muutmiseks ega süüdistatavate neile esitatud süüdistuses õigeksmõistmiseks. Kohtuotsuse lugejale on kohtu siseveendumuse kujunemine ja arutluskäik jälgitav ja kohus on arusaadavalt põhjendanud, miks ta Q.V ja A.W neile esitatud süüdistuse järgi süüdi tunnistab ja selliselt karistab. Kohtukolleegiumil puudub apellatsioonist tulenevalt alus neid tõendeid teisiti hinnata.
  3. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-92-11 p-s 15.1 osundanud, et …["apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub"]. Kohtukolleegium, nõustudes vaidlustatud otsuses esitatud põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata, märkides apellatsiooniga seonduvalt üksnes järgmist.
  4. Analüüsides kohtuistungil esitatud tõendeid kogumis, leidis kohus põhjendatult, et YY löömine A.W poolt ühel korral õla piirkonda ja enam kui kümmel korral jalaga pähe, ei ole tõendamist leidnud, kuid samas möönis tõenditest tulenevalt õigesti, et vaatamata süüdistuse mahu vähenemisele, riimuvad kannatanu ütlused talle süüdistuses märgitud ajal süüdistatavate poolt valu tekitavas kehalises väärkohtlemises ja tervisekahjustuste tekitamises eelkõige seda kinnitavate dokumentaalsete tõenditega, kannatanust tehtud fotodega (kd I, tl 63-67) ning kannatanu ja tunnistaja QQ ütlustega. Puudub vaidlus selles, et YY-l tuvastatud tervisekahjustused on tekitatud süüdistuses märgitud ajal ja kohas, vaidluse esemeks on üksnes asjaolu, kas kannatanule tekitatud tervisekahjustused ja valuaisting on tingitud süüdistatavate kallaletungist.
  5. Kohtukolleegium ei jaga apellatsioonile rajanevat seisukohta selles, et kohus on jõudnud ekslikule seisukohale süüdistatavate süü tõendatuses kannatanu suhtes toime pandud vägivallateo toimepanemises. Kehtiv

§ 263

(samuti § 262) kujutab endast blanketset süüteokoosseisu, mille objektiivseid tunnuseid tuleb sisustada korrakaitseseaduse sätete kaudu. Süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena tuleb tuvastada, et tegu pandi toime avalikus kohas ja et selle teoga rikuti mõnda KorS §-s 55 või §-s 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuet. Avaliku korra raske rikkumise korral peab kindlaks tegema ka mõne

§ 263lg 1 p-des 1 või 2 6

(10)sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolu (nt vägivalla). Jätkuvalt on vaja tuvastada seegi, et kõnealuse teoga häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid. Nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga selles, et X baari tualettruum ei ole avalik koht

§ 263lg 1 p 1 mõttes. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-15-17 p-s 19. selgitanud, et avaliku koha mõiste on sätestatud Kor

S §-s

  1. Selle normi kohaselt on avalik koht määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Avalikus kohas käitumise üldnõuded sisalduvad eeskätt KorS § 55 lg-tes 1 ja 2 ning § 56 lg-tes 1-
  2. Korrakaitseseaduse eelnõu (Riigikogu XI koosseis, 49 SE) seletuskirja järgi teenib avalikus kohas käitumise üldnõuete sätestamine ohutõrje eesmärke, s.t nende nõuete järgimine aitab tagada korda avalikus kohas. Nii KorS § 55 lg-st 1 kui ka eelnõu seletuskirjast järeldub, et osutatud paragrahvi
  3. lõike p-des 1–8 toodud loetelu ei ole ammendav. Muu hulgas nähakse aga KorS § 55 lg 1 p-s 1 ette nõue, mille kohaselt on avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt.
  4. YY suhtes süüdistatavate poolt X baari tualettruumis vägivalla kasutamine on tõendatud tunnistaja QQ ütlustega (kd I, tl 102 jj), millest nähtuvalt ta kannatanu löömist ei näinud, kuid baari WC-s läks kohe rüseluseks, mis kestis paar minutit ning mille käigus hoidis A.W kannatanut maas kinni ja Q.V otsis nuga, mida ei leitud. Kannatanu kohtus antud ütluste kohaselt löödi teda enne pikali kukkumist rusikaga näkku, võeti randmetest kinni, kahe käega keha ümbert kinni ja lükati põrandale. Eluliselt on usutav, et sellise teo tagajärjel tundis kannatanu valu. Vaidlus puudub selles, et vägivallateoga

§ 121

mõttes tekitasid süüdistatavad YY-le lahtised haavad peas ja hematoomid kaelal ja ninal (kd I, tl 43-44). 15. Tunnistaja QQ ütluste kohaselt järgnes ta süüdistatavatele tualettruumi pärast letis sahtli kinni lükkamist. Seda kui palju kulus tunnistajal aega sahtli kinni lükkamiseks ja seejärel süüdistatavatele järgnemiseks, tunnistaja ütlustest küll ei nähtu, kuid kindlasti pidi selleks kuluma rohkem aega kui leiab apellant. Kohtueelses menetluses antud ütlustest nähtuvalt jõudis QQ süüdistatavatele WC-sse järele 2-3 minuti pärast ja selleks ajaks oli kannatanu süüdistatavate poolt WC-s juba vägivaldselt pikali lükatud ja toimus rüselemine, mistõttu ei saanudki ta kannatanu löömist näha, mis aga ei tähenda, et eelnevalt oli kannatanut juba näkku löödud. QQ ütlusi ei saa seetõttu ebausaldusväärseteks pidada, sest need riimuvad kannatanu ütlustega tema löömise ja vigastuste tekitamise osas. Kaitsja küll möönab, et rüselemise käigus on vigastuste tekkimine loogiline, kuid kohtukolleegiumi hinnangul, nähtuvalt kannatanu ja QQ ütlustest, ei tekkinud rüselemine mitte juhuslikult, vaid süüdistatavate tahtlikust kallaletungist kannatanule, mille tagajärjel kannatanu kukkus põrandale. Ka tualettruumis on võimalik lüüa kannatanut erineva intensiivsusega, mistõttu ei ole asjakohased A.W ütlused selles, et temasuguse mehe poolt kannatanu löömisel oleks kannatanu vigastused pidanud olema suuremad. Süüdistatavad pidid vähemalt kannatanu kukkumise hetkel aru saama, et nende teo tagajärjel saab kannatanu sellest tervisekahjustusi ja valuaistingu. Seega on

§ 263

lg 1 sisustamiseks vajaliku

§ 121süüteokoosseisu objektiivne külg tõendamist leidnud.

  1. Erinevalt kaitsja hinnangust tuvastas kohus õigesti QQ kui asjasse mittepuutuva isiku häirituse toimunust. Asjasse mittepuutuva isiku häiritust toimunust ei saa järeldada sellest, kas isik politseid teavitas või mitte. Kohtukolleegium nõustub kohtu järeldusega sellest, et baari WC-s toimunu nägemine häiris QQ, kes kohviku pidajana käskis süüdistatavatel kannatanu kallal vägivallatsemine lõpetada ja kohvikust lahkuda ning kes peale kohviku lukustamist osutas kannatanule abi.
  2. Kuigi kannatanu omavoliline läbiotsimine noa otsimise eesmärgil iseenesest

§ 263lg 1 p-s 1 ettenähtud vägivalla teokoosseisu ei täida, on Q.V-le § 263 lg 1 p 1 järgi etteheidetav tegu 7

(10)usaldusväärselt tõendatud ja apellatsioonist tulenev seisukoht süüdistatava õigeksmõistmiseks puudub. Tuvastatud on, et Q.V ja A.W kasutasid kannatanu suhtes vägivalda grupis ja ajal kui A.W hoidis kannatanut maas kinni ja väänas teda, otsis Q.V kannatanut omavoliliselt läbi. Tegemist on kaastäideviimisega, mida valitsesid mõlemad süüdistatavad, tegutsedes ühise eesmärgi nimel ehk leida kannatanu juurest nuga. Kaastäideviimise seisukohast ei ole oluline, et iga täideviijana käsitletav isik realiseeriks objektiivse teokoosseisu täielikult. Kohus on otsust Q.V süüdimõistmises põhistanud ja apellandi mittenõustumine nende põhistustega ei anna alust väiteks kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta.
  1. Tuvastatud asjaoludest ja neid kinnitavatest tõenditest järeldas kohus õigesti, et süüdistatavad ei viibinud hädakaitseseisundis ja sellest tulenevalt ei saa nende käitumist kannatanu suhtes lugeda ka eksimuseks õigusvastasust välistavas asjaolus. Et süüdistatavad ei saanud tajuda, et nad olid hädakaitseseisundis, kinnitab asjaolu, et WC-s viibinud YY ei kujutanud endast kellelegi kohvikus viibijatest akuutset ohtu. Pelgalt Q.V kahvatust näoilmest ja avaldatust ei saanud A.W kuidagi tõsimeelselt järeldada, et WC-s viibiv isik oleks Q.V rünnanud, mistõttu puudus tal igasugune vajadus minna ise tema juurde võimalikku olukorda lahendama. Enamgi veel puudus igasugune vajadus kannatanul ümbert kinni võtta, teda väänata ja maas kinni hoida. Isegi kui A.W ekslikult arvas, et ta viibis hädaseisundis, pidanuks ta võimaliku eesseisva ohu kõrvaldamiseks tegutsema vaid vajalikul ja sobival määral, mitte viisil, mille toimepanemises teda süüdistatakse. Erinevalt apellandi seisukohast, leidis kohus tõendeid kogumis hinnates õigesti, et A.W käitumine kannatanu suhtes oli ilmselt ebavajalik ja kannatanu õigushüvesid lubamatult intensiivselt kahjustav. Kummagi süüdistatava käitumist ei saa pidada eksimuseks õigusvastasust välistavas asjaolus.
  2. Kaitsja etteheidetega nii ekspertiisiakti ja eksperdiarvamuse kohtukõlbmatuteks tõenditeks tunnistamise osas kui ka kohtu põhjenduse arusaamatuses A.W süüdivuse osas kohtukolleegium nõustuda ei saa. Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktist (kd I, tl 147-155) nähtuvalt leidis ekspert, et süüdistataval ei esine psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, mis oleksid hõlmatavad m.h määratlusest „muu raske psüühikahäire“, kuid esineb püsiv isiksusehäire – düssotsiaalne isiksus (F60.2) ja ühe või mitme psühhoaktiivse aine tarvitamisest tingitud psüühikakäitumishäire (F19.1), mis ei põhjusta takistusi ega piiranguid ümbrusest, oma käitumise iseloomust ja tagajärgedest arusaamiseks ning sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks. A.W-l ei esinenud temale inkrimineeritava teo toimepanemise ajal selliseid psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, mis oleksid takistanud või piiranud oma käitumise iseloomust ja tagajärgedest arusaamist. Vaidlustatud otsusest nähtub, et kohus ei nõustunud kõigi ekspertiisiaktis toodud järeldustega ning ekspert RP kohtuistungil antud selgitustega ja leidis, et A.W-le sineb meditsiiniliselt „muu raske psüühikahäire“ ja süüdistatav oli talle etteheidetava teo ajal piiratud süüdivusega isikuks. Tulenevalt Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-105-16 p.20 märgitust ei ole kohus süüdivuse tuvastamisel ekspertiisiakti ega eksperdiarvamusega juriidiliselt seotud vaid ta võib ja on lausa kohustatud kujundama oma iseseisva juriidilise arvamuse. Riigikohus on leidnud sedagi, et hinnang süüdivusele on normatiivne ehk õiguslik otsustus, mis võib eksperdiarvamusega kokku langeda, kuid ei pruugi (vt RKKo 3-1-1-22-09, p 6.1). Kohus ongi otsuses selgitanud, et eksperdi kohtus antud ütlustes jäi kohtu jaoks põhjendamatuks just see osa, mis lõppastmes pidigi kohtupraktika kohaselt jääma kohtu otsustada

§ 34juriidiliste tunnuste all.

Seega ei saa kohtu mittenõustumisest osade ekspertiisiakti järelduste ja eksperdiarvamusega tuletada nende kohtukõlbmatust, millele ei saaks kohtuotsuse tegemisel tugineda. Vaidlustatud otsuses selgitas kohus, et kohtupraktikale tuginedes võib isiksusehäirega isik sõltuvalt situatsioonist olla nii süüdiv, piiratud süüdivusega kui ka süüdimatu, kuid lõplik hinnang kujuneb juriidilis-psühholoogilisest analüüsist, mille teeb kohus tuvastatud asjaolude pinnalt. Kohtu hinnangul ei kujuta A.W-l diagnoositud isiksuse häire endast süüdimatust süüdistatavale 8

(10)etteheidetava teo toimepanemise ajal, vaid see võis A.W-le nda käitumise juhtimist üksnes raskendada. Erinevalt kaitsjast leiab kohtukolleegium, et tuvastatud asjaolude pinnalt leidis kohus põhjendatult, et A.W oli teo toimepanemiseajal süüdiv. Ekspertiisiakt vastab KrMS § 107 nõuetele, on arusaadav ja kohtule arusaadaval viisil põhjendatud. 20. Kaitsja, vaidlustades mõistetud karistusi, leiab, et need ei vasta kuriteo raskusele ega süüdimõistetute isikutele. Kohus ei ole põhjendanud rahalise karistuse kohaldamata jätmist, samuti kontrollnõuetega kaasnevate lisakohustuste määramist. Kohtukolleegium leiab, et arvestades Q.V ja A.W süü suurust neile etteheidetavas kuriteos, ei ole kohus karistuste mõistmisel materiaalõiguse vastu eksinud. Vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud arusaamale, tuleb karistuse mõistmisel võtta esmaselt aluseks sanktsiooni keskmine määr, mida siis edasiselt, vastavalt süü suurusele ning kergendavate või raskendavate asjaolude esinemisele, nihutada kas üles- või allapoole. Kuigi

§ 263

lg 1 p 1 järgi süüdimõistmisel näeb karistusseadustik ette karistusena ka kergemaliigilise, s.o rahalise karistuse, mida kohus võib tulenevalt

§ 44

lg-st 1 kuriteo eest mõista kolmkümmend kuni viissada päevamäära, on kohus võimalust Q.V-le ja A.W-le kergemaliigilise karistuse kohaldamiseks ka kaalunud, kuid võttes arvesse Q.V isikut ja tema poolt toimepandud kuriteo asjaolusid, s.h tema suuremat rolli antud teos, millega ta põhjustas alusetu paanika, mille tulemusena nad koos A.W-ga kannatanule kallale tungisid ning A.W isikut ja kannatanu kehalise väärkohtlemise ulatust ning tekitatud tervisekahjustuste ulatust, leidnud põhjendatult, et rahalise karistuse mõistmine ei täida süüdistatavate puhul karistuse eesmärke. Kohus pidas võimalikuks, et karistuse eesmärke on võimalik saavutada sanktsiooni keskmisest määrast allapoole jääva vangistusega, mille reaalselt ärakandmiselt on võimalik süüdistatavad tingimuslikult vabastada, allutades nad piisava tähtajaga käitumiskontrollile. Kohtukolleegium sellega nõustub. Süüdistatavatele käitumiskontrolli ajaks kehtestatud kontrollnõuded ja nendega kaasnevad lisakohustused peaksid aitama kaasa sellele, et süüdistatavad hoiduksid edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskord oleks kaitstud. Tulenevalt ekspertiisiaktist, mis on kohtukõlbulik tõend, on A.W puhul sotsiaalprogrammi läbimine katseajal ja alkoholi ja narkootiliste- või psühhotroopsete ainete tarvitamise keeld vältimatult vajalikud kuriteoriski maandamiseks.

  1. Viimasena peatub kohtukolleegium menetluskulude hüvitamisel apellatsioonimenetluses. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Süüdistatavate valitud kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse apellatsioonimenetluse raames osutatud õigusteenuste eest tasu saamiseks summas 1872 eurot, (s.h käibemaks). Taotluse kohaselt osutas kaitsja süüdistatavatele õigusteenust tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Kaitsja tunnitasuks koos käibemaksuga on seega 144 eurot. Taotlusest nähtuvalt on kaitsja osutanud õigusteenust kokku 13 tunni ulatuses, s.h 19.02.2020 kohtuotsuse analüüsile 2 tundi, 19.02.2020 nõupidamisele kliendiga 1 tunni ja 24.03.2020 apellatsiooni koostamisele 10 tundi. Et kaitsja kinnitusel on Q.V tasunud menetluskulud ka A.W eest, palub apellant kohtulahendis märkida, et kogu apellatsioonimenetluse menetluskulu tuleb hüvitada Q.V-le. Kuivõrd kohtukolleegium jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata ehk teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb valitud kaitsja apellatsioonimenetluses tekkinud kulu jätta KrMS § 180 lg 1 ls.1 ja KrMS § 185 lg 2 alusel Q.V ja A.W enda kanda.
  2. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 ja § 344 - 345 lg-st 1, 2, jätab 9

(10)kohtukolleegium Q.V Maakohtu 18. veebruari 2020 otsuse Q.V ja A.W süüdistusasjas muutmata ning süüdistatavate kaitsja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.