Obsah (5)

§ 34§ 4§ 40§ 38§ 10

KOHTUOTSUS E e s t i V a b a nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 27.03.2023, Tallinn 3-22-1118 Haldusasja number Haldusasi X. X kaebus tuvastada Keskkonna

§ 34

alusel anda antud dokumendis kaalutletud seisukoht iga selles seadusepunktis mainitud asjaolu kohta, kuid seda ei ole tehtud. On mitmeid faktivigu, mis ei ole tulenenud detailplaneeringu tekstist (vt 06.05.2022 vaie). 4.

1. Kui vaidlustatud KeA otsus jääb jõusse, siis muudaks see kinnistu täiesti kasutamiskõlbmatuks, sest muud kasutamisvõimalust sellel kinnistul ei ole. Kaebaja algsed aastatetagused planeeringud olid palju mahukamad, aastatega on tookordsetest plaanidest järele jäänud vaid väike elamine mere ääres pensionipõlve pidamiseks ja see on ikka veel palju tahta. 4.
2. Kaebaja toob välja, et iga kuu keskmiselt annab KeA Saaremaal mõnele mereäärsele kinnistule ehituskeeluvööndi vähendamise, nii et see ei ole mingi eriline erandi tegemine, vaid läbi detailplaneeringu iga kinnistu oludega seaduslik parem tutvumine ja ühine planeerimine. 4.
3. Seoses 28.06.2022 KeA-lt saadud vastusega, märgib kaebaja järgmist, et KeA keskendub liiga palju varasemate detailplaneeringute vastulausetele, unustades vahepeal ära, milline oli 4 viimane KeA keeldumine ja millise üle käib vaidlus. Ka antud kirjas on punkt 1.14 viga, sest kaebaja ei esitanud antud vaiet 13.08.2019 keeldumise peale, vaid 14.04.2022 uue detailplaneeringu KeA keeldumise peale. 4.
4. 28.02.2023 edastas kaebaja värsked fotod Kapa-Koovi kinnistult, kus on näha väga suur metssigade poolt tehtud kahjustus sellel talvel. Ilma lumeta fotod on tehtud
5. 01.2023, lumega fotod on tehtud 28.02.2023, mis näitab, et kahjustused jätkuvad praegu kogu aeg. Fotod tõendavad DP ja kaebaja väidet, et kinnistu vajab inimese aastaringset kohalolekut, sest vastasel juhul kinnistul olev looduskeskkond hävib, s.h. ka väike hooldatud kadakatevahe vana talutee ja kiviaia vahel, mida võib nimetada jah ka poollooduslikuks koosluseks, kuna kaebaja on seda rohkem kui 20 aastat muruniitjaga niitnud, kuna see oli kasutusel telkimisplatsina. KeA väide, et poollooduslikul kooslusel ei tohi inimjalg astuda, et omanik tallab oma maal aastaringsel viibimisel oma kinnistu ära, on äärmiselt küündimatu ja paneb imestama, et kas tõesti KeA mõni ametnik ei tea, mis asi on poollooduslik kooslus. Poollooduslik kooslus on inimtegevuse abil hooldatud/kujundatud kooslus, mille säilimise eelduseks on jätkuv inimtegevus. Ilma inimeseta see hävib nagu ka lisatud fotodelt nähtub. Metssead muudavad niidud hooldamatuteks ja kui neid ei tasandata, kasvab seni niidetud maa täis võsa ja kulu. Samuti hävitavad metssead paljusid looduskaitse all olevaid liike, eriti meeldivad neile käpaliste juured. Lisaks võivad hävida ka kadakad, sest nende juured on paljaks küntud. Üles küntud on ka vana talutee koht ja muide ka üldkasutatava Otsetnina ranna tee keskmine rohune riba. Samuti on üles küntud põhjalikult kunagise karjääri põhi, kinnistu madalam koht paakspuuvõsaga. Paakspuu võsas on neil väga hea ennast varjata. Saaremaal on metsead rannakülade rohumaadel meeletult palju paha teinud, kuid neil on ju hea seal toimetada, kui inimesed seal elada ei või. VASTUSTAJA SEISUKOHT
6. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamata ja palub jätta selle rahuldamata alljärgnevatel põhjustel. 5.
7. Ranna ja kalda kaitse eesmärgid on sätestatud

§-is 34, mille kohaselt on ranna või kalda kaitse eesmärk rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. 5.

1. Kuna loodusolud ja asustustavad Eesti randades on piirkonniti väga mitmekesised, on jäetud seadusesse võimalus vähendada ehituskeeluvööndit kohaliku omavalitsuse esitatud taotluse ja planeeringu alusel. Seega kehtestab seadus põhimõtte, millest tuleb kinni pidada - üldreeglina on ranna ja kalda ehituskeeluvööndi piires uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud ning ehituskeeluvööndi vähendamine on üksnes erand, millel peab olema selge põhjendus. 5.
2. Ehituskeeluvööndi peamist eesmärki, kaitsta ranna ja kalda looduslikku kooslust liigse arendussurve eest ning tagada elanikkonnale alade avatus, kinnitab ka Riigikontroll oma
3. aasta aruandes. (Riigikontrolli 21.11.2007 aruanne „Ehitustegevus ranna- ja kaldaalal”, punkt 10, kättesaadav: https://www.riigikontroll.ee/tabid/206/Audit/2013/Area/15/language/et-EE/ Default.aspx (27.06.2022).) Nimetatud aruandest tuleneb, et piiratud ehitusõigusega ala kinnistu omanik ei saa omandiõiguse puutumatusele tuginedes eeldada, et avalikes huvides seatud piirangut peab olema igal juhul võimalik tema kasuks muuta. 5 5.
4. KeA leidis 14.04.2022 otsuses, et detailplaneeringuga kavandatud hoonestusalade määramisel Kapa-Koovi katastriüksusele ei ole arvestatud piirkonna ajaloolise ja tänapäevase hoonestuse paiknemisega ning Läänemere ranna looduskooslustega. Tegevus kahjustab alale omast asustusstruktuuri ja looduskooslusi. KeA lähtus 14.04.2022 otsuse tegemisel planeeringualal ning selle lähiümbruses olevast olukorrast looduses, kontaktalast, planeeringu olemusest ning

-s sätestatud otsustuskriteeriumitest ja koos maaomanikuga teostatud paikvaatlusel tuvastatust. Kõike eelnimetatut arvestades ja hinnates jõudis KeA järelduseni, et ehituskeeluvööndi vähendamine Kapa-Koovi kinnistul ei ole põhjendatud. KeA on ka välja toonud, et planeeringualal ega vahetus läheduses ei ole asunud ajaloolist hoonestust ja ehitustegevusega ning sellele järgneva hoonete kasutusega kahjustataks looduskooslusi. Samas otsuses nimetas KeA, et kuni 12.12.2016, so ajani, kui praegune Otsaste katastriüksus (tunnus 43301:001:0415) eraldati Kapa-Koovi kinnistust, oli Kapa-Koovi kinnistu hoonestamine võimalik ka väljaspool ehituskeeluvööndit, praegusel Otsaste katastriüksusel. KeA hinnangul on 14.04.2022 otsus õiguspärane, kaalutletud ja tehtud kõiki asjaolusid arvestades. 5.

1. KeA kooskõlastas Kapa-Koovi kinnistu detailplaneeringu 12.10.2021 kirjaga nr 62/21/19691-2, kuna see ei olnud ühegi õigusaktiga vastuolus. KeA andis detailplaneeringu kooskõlastamisel esmase hinnangu, et detailplaneeringu lahendus (hoonestuse rajamine ranna ehituskeeluvööndis (pool)looduslike koosluste alal) on vastuolus ranna kaitse-eesmärkidega ning suure tõenäosusega KeA ei nõustu ehituskeeluvööndi vähendamisega. 5.
2. Varasemalt on Kapa-Koovi kinnistul vaidlusaluse detailplaneeringuga soovitud ehitusalal ranna ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldutud lisaks 14.04.2022 otsusele ka 21.05.2008, 18.06.2015, ja 29.06.2016 otsustega. 5.
3. Kaebaja esitas 06.05.2022 KeA-le vaide (kaebuse lisa), mille KeA luges selgitustaotluseks (27.06.2022 vastuse lisa 5). Vastuse selgitustaotlusele esitas KeA 02.06.2022 kirjaga nr 17/22/84-3 (27.06.2022 vastuse lisa 6; edaspidi 02.06.2022 kiri). 5.
4. Kaebuses on leitud, et ehitusalaks valitud loopealse ja kadastiku ala ei ole oluline looduskooslus. KeA selle väitega ei nõustu. KeA peab vajalikuks selgitada täiendavalt looduskoosluste mõistet ranna ja kalda kaitse eesmärkide kontekstis. KeA selgitas 02.06.2022 kirja p-s 1 maaomanikule, et ranna- ja kaldaalad on ökoloogilises mõttes ökotonid, kus kohtuvad erinevate ökoloogiliste näitajatega keskkonnad – merelised (ranniku) ja maismaa kooslused. Tegemist on liigirikaste piirkondadega. Sellest tuleneb ka vajadus rannikualade kaitseks ja sellest lähtuvalt on riik kehtestanud rannikute kaitseks vastava regulatsiooni

-is. 14.04.2022 otsuses on KeA nendele eesmärkidele ka tuginenud. KeA andis 14.04.2022 otsuse ptk-s 2 (Rannal asuvate looduskoosluste säilitamine) ja 02.06.2022 kirja erinevates osades ülevaate detailplaneeringuga kavandatud ehitusala looduskooslustest ja ehitustegevuse mõjudest kaitse eesmärkidele. KeA leidis analüüsi tulemusena, et detailplaneeringu lahenduse elluviimine kahjustab rannikukoosluseid ja ehituskeeluvööndi vähendamine ei ole võimalik. Tegevus on vastuolus ranna kaitse eesmärkidega. Planeeringuala ei asu küll ühelgi kaitstaval alal

§ 4tähenduses, kuid alal esinevad väärtuslikud looduslikud või poollooduslikud rannikukooslused. Ke

A selgitab, et kinnistu ehitusala on kavandatud poollooduslikele kooslustele lood ja kadastikud. See on kõnealuse maaala ajalooline maakasutus ning ehitustegevusega muutuks ala õuealaks. Lisaks hävivad kooslused ehitiste alusel alal. Kooslused on üks osa rannikumaastike kompleksist ja

§ 34

6 tähenduses kaitstavad.

§ 34ja § 40 ei määratle looduslikke kooslusi väärtuslikeks ja vähemväärtuslikeks.

Kõik ehituskeeluvööndi looduskooslused on ranna kaitse eesmärkidest lähtuvalt säilitamist väärt, kuna

§ 34alusel on ranna kaitse üks eesmärk rannal asuvate looduskoosluste säilitamine. Ke

A nõustub, et kui alal on tehislikke või väga tugeva inimmõjuga koosluseid, mida ei saa lugeda looduslikeks kooslusteks, on need

mõistes vähemväärtuslikud. Kapa-Koovi kinnistule kavandatud hoonestusalal vähemväärtuslikke koosluseid ei esine. Ka planeeringuala kirdepoolses osas olev madal liigniiske ala (kuhu hoonestust ei kavandata), mis on tõenäoliselt tekkinud kunagise kruusa kaevandamise tulemusena, on kaetud põõsastikuga ja hakanud metsastuma (seal kasvavad üksikud puud). Keskkonnaregistrisse kaitstavaid liike detailplaneeringuala piires kantud ei ole. Nimetatud

-i sätetes ei ole aga märgitud, et alal peaks esinema kaitsealuseid liike. Ala võib pidada looduskaitseliselt väärtuslikumaks, kui seal esineb mitmeid kaitsealuseid liike, kuid ehituskeeluvööndi vähendamise otsustamisel ei ole kaitsealuste liikide esinemine iseseisvaks kriteeriumiks või otsustamise aluseks. KeA käsitleb looduskooslusi terviklike rannikumaastikena, kus kaitsealused liigid nende esinemisel on üheks ökoloogiliseks elemendiks. Ehituskeeluvööndi eesmärgiks

-i alusel ei ole otseselt kaitsealuste liikide elupaikade kaitse, vaid rannal asuvate looduskoosluste kui terviksüsteemide säilitamine süsteemidena (sh puittaimestik, taimekamar, mullastik, kogu elustik ja nende säilimiseks vajalikud keskkonnatingimused, nt veerežiim). Kaitsealuste liikide esinemise tõenäosus rannikukooslustel on reeglina suur ja seetõttu tuleb nende koosluste säilimine tagada. Tihti ei ole, arvestades rannikualade suurt pindala ja rahalist kulukust, tehtud nendel aladel ulatuslikke kaitsealuste liikide inventuure. Vastavalt

§ 34

on ranna või kalda kaitse eesmärk ka inimtegevusest tuleneva kahjuliku mõju piiramine. Lisaks konkreetsele ehitustegevusele, mis otseselt hävitab osa looduslikust ökosüsteemist, ohustab rannaalade kooslusi ja liike ka konkreetsete ehitusalade ümbruses toimuv maakasutuse muutus. Rannaalade kasutuselevõtul elamumaadena muudetakse KeA praktika kohaselt hooneid ümbritsevad alad tihti õuealadeks/muruplatsideks. Veekogude ääres põhjustavad õuealad hajureostust, kuna madalmurused või sillutatud alad ei seo veekogu poole valguvast pinnaveest toitaineid nagu looduslik taimestik. Sellel kõigel on aga kokkuvõttes juba palju suurem mõju kui vaid ühe elumaja püstitamisel. KeA hinnangul tekib katastriüksusele püsiasustuse rajamisel püsiv inimkoormus, üksikelamuga seonduvat inimkoormuse teket (sh ka tallamiskoormust) ei ole 14.04.2022 otsuse kujunemisel peetud siiski määrava tähtsusega asjaoluks. 5.

1. KeA ütles 14.04.2022 otsuses, et detailplaneeringualal on liigniiske ala, mis tõenäoliselt on tekkinud kruusa kaevandamise tulemusel. Kruusavõtmise ulatust ei ole võimalik hinnata, kuna see ala on nüüdseks taimestunud. Sellele alale ei ole hoonestust kavandatud, sh ei ole see võimalik tulenevalt liigniiskusest. Alale on planeeritud võimalik maaküte. KeA arvestas otsuses võimaliku kruusavõtmise kohaga planeeringualal. KeA on seda aspekti käsitlenud 02.06.2022 kirja p-s
2. Praegune Kapa-Koovi kinnistu suurusega 2,35 ha asub kogu kinnistu ulatuses ranna ehituskeeluvööndis. Omanik on põhjendanud, miks väljaspool ranna ehituskeeluvööndit tema hinnangul ehitamine mõistlik ei ole: otsaste katastriüksusel ehituskeeluvööndi ja maantee vahelisel alal (st väljaspool ehituskeeluvööndit) asub savialuspõhjal kevaditi üleujutatav märjem mets, leidub vanemaid puid, mis välistab üldplaneeringuga määratud maakasutuse ellu viimist. 7 KeA andis selle aspekti kohta selgitused 02.06.2022 kirja p-s
3. KeA täpsustab, et varasemalt ulatus ehitusõigust taotlev Kapa-Koovi kinnistu (tollane kinnistusraamatu registriosa nr 728734 ja katastritunnus 44001:004:0290) riigimaantee ja merevahelisele alale. Kinnistul oli ehitusõigus olemas väljaspool ranna 200 m laiust ehituskeeluvööndit, sh üldplaneeringuga määratud väikeelamumaadel (EVr) ja ärimaadel (Br). Ehituskeeluvööndi vähendamise
4. a otsuses (18.06.2015 otsus nr HLS 14-9/15/10725-3) keeldus KeA muuhulgas ka seetõttu ehituskeeluvööndi vähendamisest. Maaomanikule antud selgituste kirjas (09.11.2015 nr HLS 149/15/10725-6; lisa 7) kirjutas KeA: „Lisaks peame vajalikuks märkida, et maaüksusel asub ehituskeeluvööndist välja jääv olemasolev lagendik, kuhu ehitamine ei eelda metsa raadamist. Siinjuures märgib KeA täiendavalt, et nimetatud lagendik ei ole üleujutatav või märg.“. 5.
5. KeA on jätkuvalt seisukohal, et kõnealuse Kapa-Koovi kinnistu (kinnistusraamatu registriosa 728734, katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) paiknemine tervikuna ranna ehituskeeluvööndis ei saa tekitada maaomanikule õigustatud ootust kinnistu hoonestamiseks. Kaalumisel saab KeA lähtuda kinnistu kohta käivatest piirangutest (ranna ehituskeeluvöönd) ja tegevuse mõjudest ranna kaitse eesmärkidele. Kaalutlemisel ei hinda KeA teiste piirkonda jäävate kinnistute ehitusõigust või ehitustingimusi, eriti olukorras, kus kinnistud asuvad väljaspool ranna ehituskeeluvööndit. 5.
6. Vaidlust ei ole selles, kas praegune Kapa-Koovi kinnistu asub osaliselt või tervikuna ranna ehituskeeluvööndis. Maaomanik on teadlikult teostanud maakorraldustoimingud, et osa varasemast kinnistust jääks kruntimise tulemusena tervikuna ranna ehituskeeluvööndisse. Kui kinnistu asumine tervikuna ranna ehituskeeluvööndis tekitaks omanikule õiguse kinnistu hoonestamiseks, tähendaks see automaatselt, et kõik kinnistud, hoolimata piirangutest, peaksid saama ehitusõiguse ranna ehituskeeluvööndisse. Sellist õigust aga

ei sätesta. See muudaks ranna kaitse eesmärkide saavutamise võimatuks, kuna iga ehituskeeluvööndis asuva kinnistu hoonestamisega ei täidetaks seadusega määratud ranniku ja selle eripära säilitamise põhimõtet (vältida looduskoosluste kahjustamist, järgida asustusstruktuuri jmt). Lähtudes sellest tuleb vähendamist igakordselt kaaluda ja hinnata selle vastavust ranna kaitse-eesmärkidele. 5.

1. Väljaspool ranna ehituskeeluvööndit olevatel üldplaneeringu kohastel väikeelamu-ja ärimaadel ehitamine on maaomaniku otsus, mis võib sõltuda ka muudest asjaoludest (nt kohaliku omavalitsuse tingimused). Maaomanik saab hinnata seal oleva metsa ja lagendike väärtust ja sellest tulenevat ehitamise põhjendatust. 5.
2. Kaebuse lk 2 on leitud, et KeA põhjendused seoses ranna eripära arvestava asustusega ei ole veenvad. Selgitused ajaloolise ja tänapäevase asustuse kohta andis KeA 14.04.2022 otsuse p-s 4 ja 02.06.2022 kirja p-s
3. Neid aspekte KeA täiendavalt üle ei korda, kuid kokkuvõtvalt leiab, et maaomanik ei ole esitanud tõendeid, mis viidatud seisukohti muudaks. KeA jääb jätkuvalt seisukohale, et Kapa-Koovi maaüksusel ei ole ajaloolist talukohta või muud hoonestust olnud ning ala hoonestamine lõhub piirkonnale omast asustusmustrit. KeA on ajaloolise hoonestuse all silmas pidanud ajaloolise talukoha või elamukoha olemasolu. Teatud juhtudel arvestatakse ka muud püsivat hoonestust ning hinnatakse ajaloolist asustusmustrit ja hoonestuse sobitumist sellesse. KeA vaatleb ka tänapäeval väljakujunenud (seaduslikku) asustusstruktuuri ja hindab, kas konkreetse kinnistu hoonestamine sobitub sellesse asustusmustrisse või mitte, sh hinnatakse, et kui hoonestus sobituks asustusmustriga, kas ehitamist võimaldaks ka teised ranna või kalda kaitse eesmärgid (nt kas looduskooslused säiliksid). 8 On paratamatu, et Saaremaa rannikualad on läbi ajaloo olnud inimeste kasutuses, kuid see ei tähenda, et seda varasemat valdavalt ekstensiivset maakasutust saaks kasutada argumendina ala hoonestamiseks. Näiteks praegusel juhul on Kapa-Koovi kinnistul olnud ajalooline karjamaa, mis näitab selle ala kasutust inimeste poolt, kuid hoonestust seal asunud ei ole. Hoonestus jäi ligikaudu 400 m võrra eemale, karjatamine ei ole eeldanud hoonestuse olemasolu alal. Kariloomad viidi hommikul karjamaale ning õhtul koju tagasi. Suur osa Saaremaa rannikust on olnud ajalooliselt sarnase maakasutusega, kusjuures külad on tihti asunud ranna karjamaadest eemal sisemaal (tänapäevases mõistes väljaspool ranna ehituskeeluvööndit). Rannikule lähemal on asunud üldreeglina vaid kalurikülad, kuid antud piirkonnas kalurikülasid olnud ei ole. KeA ei tuvastanud paikvaatlustel ega ka ajalooliste kaardimaterjalide alusel hoonestuse asumist Kapa-Koovi kinnistul. Seda ei ole tõendanud ka maaomanik. Puudub alus väitmaks, et KapaKoovi kinnistul on asunud ajalooline hoonestus. Seda arvestas KeA ka kaalutlust tehes. KeA leidis, et arvestades nii ajaloolist kui ka väljakujunenud asustust, ei ole Kapa-Koovi kinnistu hoonestamine põhjendatud. Valdav osa piirkonna asustusest on jäänud riigimaantee äärde, sh ranna ehituskeeluvööndist väljapoole, siinjuures on asustuse sellist kujunemist arvestanud ka üldplaneering. Üksikud talud ehituskeeluvööndis on ajaloolised ega moodusta ehitusjoont, mis toetaks Kapa-Koovi kinnistu hoonestamist. 5.
4. Kaebuses on viidatud KeA argumendile, et esitatud planeeringulahendus ei sisaldanud varasemate menetlustega võrreldes oluliselt muutunud planeeringulahendust või muud uut infot, mis oleks saanud tingida varasemate kaalumistega võrreldes teistsugust lõppjäreldust. Keskkonnaamet vastas sellele küsimusele 02.06.2022 kirjas ning jääb selles esitatud seisukohtade juurde. 5.
5. Kaebuses on esitatud väide, et KeA on teinud varasemalt ehituskeeluvööndi vähendamise otsuseid, mis kaebuse esitaja hinnangul ei ole olnud põhjendatud. Näitena on viidatud ranna ehituskeeluvööndi vähendamise nõusolekutele Saaremaa vallas Atla külas asuval Matise maaüksusel ja Ninase külas asuval Tongrite maaüksusel. KeA ei nõustu esitatud väitega. Ranna ehituskeeluvööndi kaalumine on asukohapõhine kaalutlusotsus, mis tehakse iga kinnistu kohta käivatest asjaoludest tulenevalt. Antud juhul puudub nimetatud maaüksuste puhul seos KapaKoovi kinnistuga, st nende kohta käivad asjaolud on erinevaid ning Matise (27.06.2022 vastuse lisa 8) või Tongrite (27.06.2022 vastuse lisa 9) maaüksustel toimunud ehituskeeluvööndi vähendamist ei saa aluseks võtta Kapa-Koovi kinnistu ehituskeeluvööndi vähendamisel. Saaremaa vallas Atla külas Matise detailplaneeringu (Materjalid kättesaadavad: https://gis.saaremaavald.ee/failid/DP/DP-20-004/ (27.06.2022)) alusel ranna ehituskeeluvööndi vähendamine toimus praeguseks moodustatud Matise (tunnus 71401:001:3044) ja Kadariku (tunnus 71401:001:3045) katastriüksustel ajaloolise talukoha õueala ulatuses. Talukoht ja selle õueala on säilinud (kiviaiaga piiratud ala), kuid endised hooned hävinud (vundamendid, korstnad säilinud). KeA leidis, et ajaloolise talukoha taastamine ei ole ranna kaitse-eesmärkidega vastuolus. Kuna ehitusalal ei ole Vilsandi rahvuspargi kaitse-eesmärgiks seatud koosluseid, ei ole vastuolu ka rahvuspargi kaitse-eesmärkidega. Kapa-Koovi maaüksusel ei ole ajaloolist talukohta asunud ja tegemist ei ole võrreldavate olukordadega. Tongrite maaüksusel (katastritunnus 48301:001:0027) nõustus KeA ranna ehituskeeluvööndi vähendamisega detailplaneeringu „Saaremaa vald, Ninase küla, Tongrite kinnistu detailplaneering koos lisadokumentidega“ (Materjalid kättesaadavad: https://gis.saaremaavald.ee/failid/DP/DP-21-001/ (27.06.2022)) alusel. Maaüksusel on olemasolev puhkemajanduslik hoonestus, mis on valdavalt rajatud väljapoole alal kehtiva Ninase 9 poolsaare üldplaneeringuga vähendatud ranna ehituskeeluvööndit (KeA lähtus ehituskeeluvööndi määratlemisel 100 m laiusest vööndist, mitte üldplaneeringu joonisele ebaõigelt kantud joonest). Kaks hoonet olid rajatud küll ebaseaduslikult ranna ehituskeeluvööndisse, kuid detailplaneeringu alusel olid need kavandatud likvideeritavateks. Hoonestust sellele alale hakati rajama juba 1990ndate keskel. Alal on võrdlemisi tugev inimmõju, mis tuleneb maaüksuse pikaajalisest puhkemajanduslikust kasutusest, sh ka seaduslikult rajatud hoonete kasutamisest. Ehituskeeluvööndi vähendamist sooviti selle inimmõjuga ala piires, kus looduskoosluseid ei esine. Üldplaanilt oli planeeringu eesmärgiks hoonestuse ümberpaigutamine juba olemasoleva inimmõjuga ala piires. KeA jõudis kaalutluse tulemusel järeldusele, et tegevus ei ole vastuolus ranna kaitse-eesmärkidega. Viidatud juhtum ei ole Kapa-Koovi kinnistuga võrreldav, kuna seal toimub olemasoleva puhkekompleksi ümberehitamine ja teatav laiendamine inimtegevusest tugevalt mõjutatud alal. Mõju asustusstruktuurile ei ole oluline arvestades olemasolevat hoonestust. 5.
6. Kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldumine on olnud õiguspärane ning taotluse uuesti läbivaatamine ei ole põhjendatud. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja palub jätta kohtukulud kaebaja kanda. ARVAMUSE ANDMISEKS KAASATUD HALDUSORGANI SEISUKOHT
7. Saaremaa vald märgib, et Saaremaa Vallavolikogu 16.12.2021 otsusega nr 1-3/81 „Koovi külas Kapa-Koovi detailplaneeringu vastuvõtmine ja avalikule väljapanekule suunamine“ võeti planeering vastu. Otsuse kohaselt paikneb Kapa-Koovi katastriüksus täieulatuslikult ranna ehituskeeluvööndis, mistõttu puuduvad maaüksusel alternatiivsed ehitusalad. Seetõttu on valitud ehitamiseks kõige sobilikumad alad, mille osas taotletakse käesoleva detailplaneeringuga ranna ehituskeeluvööndi vähendamist planeeritud hoonestusalade ning juurdepääsutee ulatuses, ligikaudu 65 meetri kaugusel põhikaardijärgsest kaldajoonest. Vastuvõtmise otsusega on vallavalitsus hinnanud, et planeeringu lahendus sobib ja on selle heaks kiitnud. Samas on KeA keeldumine ehituskeeluvööndi vähendamise kohta vallavalitsusele siduv, st vallavalitsus ei saa planeeringut soovitud kujul kehtestada (ehituskeeluvööndi osas). Kas keeldumine ehituskeeluvööndi vähendamise osas on põhjendatud või mitte, ei oska vallavalitsus hinnata. KOHTU PÕHJENDUSED
8. Kohus, kaalunud menetlusosaliste väiteid ja esitatud tõendeid, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevaga.
9. Ranna ja kalda kaitse seaduse (vastu võetud 22.02.1995, kehtis 01.04.1995 kuni 10.05.2004, mil kehtestati looduskaitseseadus) seletuskirja kohaselt on rannad ja siseveekogude kaldad käsitletud loodusvarana ehk rahvusliku rikkusena. Ranna ja kalda kaitse seaduse eesmärk oli tagada randade kaitse ja avalikkuse juurdepääs. Eesmärgid on omakorda lähtunud kahest põhimõttest: seni valdavalt looduslikus seisundis rannik on siiani Eesti suurimaid ühiseid rikkusi, ning juurdepääs Eesti randadele peaks olema vaba.
10. aastal, kui hakkas kehtima looduskaitseseadus (

), integreeriti ranna ja kalda kaitse seaduse põhimõtted

-i. Ranna ja kalda kaitse eesmärgid on sätestatud

§-is 34, mille kohaselt on ranna või kalda kaitse eesmärk rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. 10 Seaduses on ka sätestatud võimalus vähendada ehituskeeluvööndit kohaliku omavalitsuse esitatud taotluse ja planeeringu alusel (vt

§ 40lg 1 ja 3).

Seega kehtestab seadus põhimõtte, millest tuleb kinni pidada - üldreeglina on ranna ja kalda ehituskeeluvööndi piires uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud ning ehituskeeluvööndi vähendamine on üksnes erand, millel peab olema selge põhjendus. Kohaliku omavalitsuse vastava taotluse alusel viib Keskkonnaamet (KeA) planeeringumenetluse käigus läbi ehituskeeluvööndi vähendamise nõusoleku andmise otsustamiseks menetlustoimingu (

§ 40

lg 4).

§ 40lg 5 kohaselt hindab Ke

A ehituskeeluvööndi vähendamise vastavust ranna või kalda kaitse eesmärgile ja

§ 40

lg-s 1 sätestatule.

§ 40

lg 1 kohaselt võib ranna ja kalda ehituskeeluvööndit suurendada või vähendada, arvestades ranna või kalda kaitse eesmärke ning lähtudes taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest.

§ 40lg 3 alusel tehtav otsus on kaalutlusotsus.

Haldusmenetluse seadus (HMS) § 4 lg 2 sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

1. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et Saaremaa Vallavalitsus esitas 27.12.2021 KeA-le taotluse ranna ehituskeeluvööndi vähendamiseks kaebajale kuuluval Kapa-Koovi kinnistul (Kinnistusraamatu registriosa 728734, katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) vastavalt Kapa-Koovi kinnistu detailplaneeringule (Osaühing DP Projektbüroo töö nr 04-20-DP, edaspidi ka DP) (Registreeritud Keskkonnaameti dokumendihaldussüsteemis 27.12.2021 numbriga 713/21/26764, kättesaadav arvutivõrgus: https://adr.envir.ee/et/document.html?id=62add5c2ae26-4e2d-876e-6c239983d2a3). Vaidlust ei ole ka selles, et DP (Osaühing DP Projektbüroo töö nr 04-20-DP, seletuskiri august 2020, joonised kuupäevaga 29.05.
2. Detailplaneering on algatatud Lääne-Saare Vallavolikogu 29.06.2016 otsusega nr 1-3/16/54 ning võetud vastu Saaremaa Vallavolikogu 16.12.2021 otsusega nr 1-3/81) eesmärk on ehitusõiguse määramine üksikelamu, abihoonete ehitamiseks, ranna ehituskeeluvööndi vähendamine, sihtotstarbe ja liikluskorralduse määramine, tehnovõrkude lahendamine ning keskkonnatingimuste seadmine. Kapa-Koovi kinnistule on DP-ga kavandatud kaks hoonestusala, kuhu on kokku lubatud kuni kolme hoone (1 üksikelamu ja 2 abihoonet) ehitamine maksimaalse ehitisealuse pinnaga 300 m². Kavandatud on ka vajalikud tehnovõrgud. Ehituskeeluvööndi vähendamine hõlmab Kapa-Koovi kinnistule planeeritavaid hoonestusalasid ning kinnistule jäävat juurdepääsuteed. Kavandatavad hoonestusalad asuvad Läänemerest umbes 60 m ja 100 m kaugusel. Vastustaja on asjakohaselt välja toonud, et ehituskeeluvööndi vähendamise vajadust ei ole taotluses põhjendatud, lisaks ehitamise soovile ei ole nimetatud põhjuseid, miks on vajalik teha erand üldkehtivale normile. Taotlus keskendub eelkõige kavandatud hoonestusala ehitamiseks sobivuse toonitamisele.
3. Kohus peab siinkohal vajalikuks kaebajale selgitada, et nagu ka vastustaja on asjakohaselt välja toonud, et ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmise menetlus toimub

§ 40lg 4 alusel Plan

S kohaselt pärast planeeringu vastuvõtmist. Seega ei saa KeA

-st lähtudes anda planeeringu kooskõlastamise protsessis (mis antud juhul viidi samuti läbi) ehituskeeluvööndi vähendamise nõusolekut või keelduda nõusoleku andmisest enne planeeringu vastuvõtmist. KeA võib lähtuvalt ranna kaitse eesmärgist ka keelduda ehituskeeluvööndi vähendamisest, vaatamata asjaolule, et detailplaneering on varasemalt hinnatud õigusaktidega kooskõlas olevaks ehk on kooskõlastatud. Lõpliku seisukoha ehituskeeluvööndi vähendamisele annab KeA siis, kui detailplaneering on vastu võetud ning kohalik omavalitsus on KeA-le esitanud põhjendatud taotluse. 11 Käesoleval juhul on vastav põhjendatud taotlus esitatud 27.12.

1. KeA jättis vastava taotluse oma 14.04.2022 vastusega nr 7-13/22/7293 „Ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldumine Kapa-Koovi detailplaneeringu alusel“ rahuldamata. Vaidlus seisneb selles, kas vastustaja on teinud õiguspärase kaalutletud otsuse jättes taotluse ehituskeeluvööndi vähendamiseks Kapa-Koovi DP alusel rahuldamata.
2. Kohus märgib, et käesoleval juhul on vaidlustatud otsuse näol tegemist menetlustoiminguga, millele ei kohaldu täies mahus HMS §
3. Tegemist on kaalutlusotsusega, mis peab vastama kaalutlusotsuse reeglitele, mis tulenevad HMS § 4 lg
4. Kohus leiab erinevalt kaebajast, et vastustaja on nõusoleku andmisest keeldumisel viidatud HMS § 4 lg 2 nõudeid järginud.
5. Vastustaja on kohtu arvates põhjendatult märkinud, et ehituskeeluvööndi vähendamise otsustamisel on ta lähtunud

§ 40

lg 1 sätestatud tingimustest: arvestatud ranna- ja kalda kaitse eesmärke ning lähtunud taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest ning

§ 34

sätestatust, mille kohaselt on ranna või kalda kaitse eesmärk rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. KeA on nimetatud norme 14.04.2022 otsuses järginud ja andnud oma seisukoha ehituskeeluvööndi vähendamisele eelpool nimetatud kriteeriume arvestades. Seega on KeA menetlustoimingu teinud seaduses sätestatud eesmärgil ja alustel. KeA on vaidlustatud otsuse tegemisel lähtunud planeeringualal ning selle lähiümbruses olevast olukorrast looduses ning

-s sätestatud alustest. Pooled ei vaidle selle üle, et DP ala jääb tervikuna Läänemere ranna piiranguvööndisse ja ehituskeeluvööndisse. Tulenevalt

§ 38lg 1 p on meresaarte rannal ehituskeeluvöönd 200 m laiune.

Samuti puudub vaidlus selles, et DP alal puuduvad muud looduskaitselised piirangud. DP ala ei asu kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ega kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis. Samuti ei ole tegemist Natura 2000 alaga. Vaidlust ei ole, et Keskkonnaregistri andmetel ei esine planeeringualal kaitsealuste liikide elupaiku. Kohus selgitab, et ehituskeeluvööndi eesmärk on märksa laiem kui näiteks konkreetsete kaitserežiimide eesmärk, milleks on kaitsta konkreetseid kaitse-eeskirjas märgitud loodusobjekte (vt

§ 10-11).

Ehituskeeluvööndi puhul kaitstakse näiteks muuhulgas ka vaateid, maastiku üldist säilimist, püütakse saavutada teatud liiki püsiva inimtegevuse vältimist jne., mis ei ole looduskaitse- ja hoiualade kaitse-eeskirjades konkreetselt määratletud. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohased kaebaja väited sellest, et vastustaja oleks pidanud konkreetselt välja tooma, millist kooslust (taime-, looma või linnuliiki) kaebaja kaitsma peab.

sätestatud ranna ehituskeeluvöönd kaitseb väärtuslikku rannakooslust tervikuna. Ka kaebaja viited sellele, et otsuses on põhjendamatult pikalt käsitletud rändlinnu valgeluige kaitset, keda seal ei pesitse ega ela, ei lükka eeltoodut ümber. Nimelt ei ole keeldumist põhjendatud valgeluige kaitse vajadusega, vaid rannakoosluse kaitsmise vajadusega. 13. Kohus märgib, et talle jäävad kaebaja väited nagu oleks KeA juhtkonda eksitatud sellega, et DP alal on tähelepanuvääriv looduskooslus, mida tuleks kaitsta, arusaamatuks. Kaebaja leiab veel, et ehitusalal ei ole sellist looduskooslust, mida tuleks kaitsta. Kohtule nähtub vaidlustatud 12 otsusest, et ehituskeeluvööndi vähendamisest on keeldutud selleks, et tagada kõikide rannal asuvate looduskoosluste säilitamine ja vältida inimtegevuse kahjulikke mõjusid. Kaebaja viide nagu tagaks selle eesmärgi kõige paremini poolloodusliku kooslusega alade hoonestamine ei ole loogiliselt põhjendatud ega tõendatud. Poolloodusliku kooslusega ala ja rannaga piirneva ala hoonestamine ei saa loogiliselt võttes kuidagi täita

§ 34

sätestatud eesmärki, milleks on rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. Pigem kaasneb hoonestuse ja sellega kaasneva inimtegevusega just vastupidine tulemus. Kohus möönab küll, et ala hoonestamisel võib inimtegevus mõningatel juhtudel ja teataval määral ka keskkonnaeesmärkide saavutamisele kaasa aidata (näiteks niitmine, meresodist koristamine jne), kuid märgib, et sellise tegevuse tegemine sõltub subjektiivselt kinnistu omaniku tahtest ja võimalustest ja seetõttu ei saa seda käsitleda hoonete püstitamisega ja alal püsiva inimasustuse tekkega paratamatult ja loogiliselt kaasas käiva ja püsiva tulemusena. Kohus nõustub kaebajaga selles, et vastutaja ei ole oma otsuses võimalikule positiivsele mõjule tähelepanu pööranud ega vastavat asjaolu kaalunud. Samas - arvestades, et tegemist on menetlustoimingu, mitte haldusaktiga, mille motiveerimiskohustus on madalam, leiab kohus, et tegemist ei ole sellise veaga, mis tingiks otsuse õigusvastasuse. Lisaks sõltub võimalik positiivne mõju eelkõige kinnistu igakordse omaniku tahtest ja pole õiguslikult garanteeritud nagu kohus juba märkis. 14. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et vastustaja on lähtunud mitteasjakohastest ja ka ebaõigetest kaalutlustest viidates, et esitatud DP lahendus ei sisaldanud varasemate menetlustega võrreldes oluliselt muutunud planeeringulahendust või muud uut infot, mis oleks saanud tingida varasemate kaalumistega võrreldes teissuguse lõppjärelduse. Esmalt tõi kaebaja siinkohal välja, et ehitusmaht on võrreldes varasemate detailplaneeringutega oluliselt vähenenud ja vastava asjaoluga ei ole vastustaja arvestanud ega seda läbi kaalunud. Kohus nõustub kaebajaga selles, et käesolevas asjas vaidlustatud otsuse aluseks olevas DP-s on ehitusmahtusid vähendatud (planeeritud on üks üksikelamu ja 2 abihoonet kokku ehitusalase pinnaga 300 m2), sellele ei ole vastu vaielnud ka vastustaja, kuid muutunud ei ole asjaolu, et ehitusõigust soovitakse ranna- ja kalda ehituskeeluvööndisse. Veelgi enam, võrreldes varasemate detailplaneeringutega on hoonestusala DP-ga nihutatud veelgi enam mere poole selliselt, et hoonestusalad paiknevad Läänemerest u 60 m ja 100 m kaugusel (vt DP „Põhijoonis tehnovõrkudega“ tl 38 ja selle pöördel) võrreldes kaebaja enda poolt välja tooduga, kus varasemate DP-dega jäi hoonestusala 100 m kaugusele. Pelgalt asjaolu, et ehitusmahtu on vähendatud ei tähenda seda, et DP ei omaks mõju ranna- ja kaldaalale. Vastustaja on piisavalt põhjendanud, miks ta leiab, et käesoleval juhul ei ole seaduses sätestatud reeglist erandi tegemine põhjendatud lähtudes

§ 34sätestatud eesmärkidest.

15. Kaebaja tõi veel välja, et vastustaja ei ole otsuse langetamisel kaalunud seda, et antud ala ei sobigi millekski muuks kui üksnes hoonestamiseks, kuna sellel puudub põllumajanduslik väärtus. Kaebaja leiab veel, et kuivõrd tegemist on inimtekkelise kaevandatud alaga, siis ei ole see käsitletav ka poolloodusliku kooslusena, mis peab olema inimese poolt ajalooline niidetav või kasutatav karjatamiseks. Kohus kaebaja eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Kohus selgitab esmalt kaebajale, et kaebaja väide nagu ei sobi DP ala muuks kui üksnes hoonestamiseks, ei ole asjakohane arvestades, et

-st tulenevalt ei ole ranna- ja kaldakaitse alad mõeldud hoonestamiseks. Teiseks on vastustaja ka oma otsuses asjakohaselt välja toonud, et vaidlusalune ala jääb rohelise võrgustiku alale. (Teemaplaneering „Asustust ja maakasutust 13 suunavad keskkonnatingimused“ ptk 4.2.1., lk 18 ). Saare Maakonnaplaneeringus 2030+, mis on kehtestatud riigihalduse ministri 27.04.2018 käskkirjaga nr 1.1-4/94, on p 3.3.1 (lk 38, kättesaadav arvutivõrgus: https://www.saaremaavald.ee/maakonnaplaneering) märgitud, et mere rand piiranguvööndi ulatuses – üldjuhul 200 m, millele korduva üleujutusega randadel lisandub üleujutatava ala laius. Arvestades maakonna saarelisust on mere rand üks tähtsamaid koridore võrgustiku sidususe ja territoriaalse terviklikkuse tagamiseks. Saare Maakonnaplaneeringu kohaselt on rohelise võrgustiku toimimise kõige olulisem meede võrgustiku terviklikkuse/sidususe tagamine. Selleks on rohelise võrgustiku aladel Saare maakonnas sätestatud mh tingimused: Tuleb võimalikult sidusana säilitada seal asuvad looduskooslused ning piirata inimtegevusest lähtuvat kahjulikku mõju. Peamine sidusust ohustav tegevus on randadele ja kallastele ehitamine; Mere rannal ning jõgede ja ojade kaldal toimub ehituskeeluvööndi vähendamine eelistatult üldplaneeringu alusel. Olulisim argument ehituskeeluvööndi vähendamisel on olemasolev või ajalooline asustus. Vaidlust ei ole selles, et alal, mida kaebaja soovib hoonestada ei ole ajaloolist asustust asunud. Seega kaebaja väited sellest, et ala ei sobi muuks otstarbeks kui hoonestamiseks, ei ole kooskõlas ei kehtiva seaduse ega selle alusel antud haldusaktidega. Seejuures ei peagi rannaala olema sobilik põllumajanduseks. Samuti ei saa ehituskeeluvööndi vähendamist kaasa tuua asjaolu, et metssead kahjustavad rannaalasid ja nendega piirnevaid alasid hävitades taimi ja pinnast kui inimesed seal kohapeal ei ela. Vastupidi vastav asjaolu näitab, et ala toimib efektiivselt rohelise võrgustikuna, mida kasutavad ka metsloomad. 16. Samuti ei muuda kohtu hinnangul vaidlustatud otsust õigusvastaseks asjaolu, et kaebaja kinnistu asub tervikuna ehituskeeluvööndis ja ilma ehituskeeluvööndit vähendamata ei ole võimalik sinna midagi ehitada ning kaebajale muutub kinnistu kasutuks. Kaebaja soovib pensionipõlve veeta mere ääres ja privaatselt temale kuuluval kinnistul. Kohus nõustub siinkohal täielikult vastustaja seisukohaga selles, et praegu kõnealuse KapaKoovi kinnistu (kinnistusraamatu registriosa 728734, katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) paiknemine tervikuna ranna ehituskeeluvööndis ei saa tekitada maaomanikule õigustatud ootust kinnistu hoonestamiseks. Kaebaja on teadlikult teostanud maakorraldustoimingud (Otsaste katastriüksus on eraldatud Kapa-Koovi kinnistust ja moodustatud 12.12.2016 iseseisev kinnistu registriosa nr 6195850), et osa varasemast kinnistust jääks kruntimise tulemusena tervikuna ranna ehituskeeluvööndisse. Kui kinnistu asumine tervikuna ranna ehituskeeluvööndis tekitaks omanikule õiguse kinnistu hoonestamiseks, tähendaks see automaatselt, et kõik kinnistud, hoolimata piirangutest, peaksid saama ehitusõiguse ranna ehituskeeluvööndisse. Sellist õigust aga

ei sätesta. See muudaks ranna kaitse eesmärkide saavutamise võimatuks, kuna kõigi ehituskeeluvööndis asuvate kinnistute hoonestamisega ei täidetaks seadusega määratud ranniku ja selle eripära säilitamise põhimõtet (vältida looduskoosluste kahjustamist, järgida asustusstruktuuri jmt). Lähtudes sellest tuleb vähendamist igakordselt kaaluda ja hinnata eelkõige selle vastavust ranna kaitseeesmärkidele. Käesoleval juhul on vastustaja seda nõuetekohaselt teinud. Kohus nõustub vastustajaga ja märgib veel, et ranna kaitse-eesmärk on muuhulgas ka rannaala eripära arvestava asustuse suunamine (

§ 40lg 1).

Seega oli otsuses piirkonna ranna asustuse välja toomine põhjendatud.

1. Kaebaja leiab ka, et vastustaja menetleja on erapoolik, kuivõrd isikute vahel on juba varasemate menetluste tulemusena tekkinud konflikt, millest tulenevalt ei ole menetleja kaalunud uue DP lahendust sisuliselt, vaid on jätkanud juba varasemat praktikat, samuti ei ole taotluse rahuldamist soosivaid asjaolusid (kaebaja väitel ei ole võimalik paremini asja lahendada) üldse 14 kaalutud. Kohus ei nõustu ka kaebaja väidetega vastustaja erapoolikusest. Vastustaja on kohtu arvates oma vaidlustatud otsustuses põhjendatult ja piisavalt selgelt kirjeldanud kinnistuga seotud asjaolusid ja kohtumenetluses selgitanud, miks ta ei ole arvestanud kaebaja seisukohtadega. Kohus leiab veel, et kaebaja väited vastustaja menetleja erapoolikusest või koguni korruptsioonist ehituskeeluvööndiga seotud otsuste langetamisel on paljasõnalised ja tõendamata.
2. Viimaseks leidis kaebaja, et teda on koheldud ebavõrdselt teiste isikutega, kes on saanud vastustajalt nõusoleku Saaremaal mereäärsetele kinnistutele ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga ja leiab, et ehituskeeluvööndi vähendamise kaalumine on asukohapõhine kaalutlusotsus, mis tuleb teha iga kinnistu kohta käivates asjaoludest tulenevalt. Kaebaja poolt viidatud kinnistud (Matise, Tongrite) ei oma mingit seost kaebaja kinnistuga ning nende kohta käivad asjaolud on erinevad. Ka kaebaja ei väida, et asjaolud oleksid üks-ühele samad. Kohus leiab, et vastustaja on oma seisukohti, miks viidatud kinnistutel on ehituskeeluvööndi vähendamist võimalikuks peetud, vastuses kaebusele piisavalt põhjendanud ning kohus ei pea vajalikuks hakata neid seisukohti kordama. Lisaks ei ole käesolevas asjas vaidluse all viidatud kinnistutele antud nõusolekute õiguspärasus. Asjaolu, et seaduse alusel on kusagil ehituskeeluvööndit vähendatud, ei tähenda seda, et kaebajat oleks koheldud ebavõrdselt olukorras, kus keeldumine on olnud põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt ei too ka vastavad kaebaja väited tema ebavõrdsest kohtlemisest kaasa vaidlustatud otsuse õigusvastasust ning kaebuse rahuldamist.
3. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud KeA toiming ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmisest keeldumine (KeA 14.04.2022 otsuse nr 7-13/22/7293 „Ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldumine Kapa-Koovi detailplaneeringu alusel“) on õiguspärane. Otsus on piisavalt motiveeritud. Otsuse tegemisel on õiguspäraselt kasutatud kaalutlusõigust ning lähtutud

§ 34ja § 41 lg 1 sätestatud kriteeriumitest.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul kohus nõustub lisaks ülal toodule ka nii vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud vaidlustatud otsuses (tl 611) ja kaebaja vaidele, mis tagastati, kuid milles esitatud seisukohtadele vastustaja vastas oma 02.06.2022 vastuses nr 1-7/22/84-3 (tl 84-88), kui ka nende vastustaja vastuväidete ja selgitustega (tl 63-68), mis on esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses toodud väidetele. Kohus kohaldab HKMS-st tulenevat menetlusökonoomika põhimõtet ja seaduslikku alust piirduda kaebuse rahuldamata jätmisel eeltoodud selgituste ja põhjendustega. 20. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole kohtule esitanud menetluskulude hüvitamise taotlust, siis jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik 15 16