KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Peeter Pällin, Kairi Piirisild ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 20.02.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-23-14018 B.I maksejõuetusavald

) § 45 lg 3 p 4 kohaselt jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on viimase kolme aasta jooksul enne usaldusisiku nimetamist või pärast seda tahtliku või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist. Selline olukord esineb muuhulgas juhul, kui vabadusekaotuseni viinud tahtlik süütegu pandi toime ajal, mil kohustused olid juba tekkinud. Kinnipidamisasutuses viibimine piirab üldjuhul oluliselt isiku võimalusi tulu teenimiseks ja seega ka oma kohustuste täitmiseks. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on võlgnik mõistetud süüdi 2021.a märtsis ja hiljem toimepandud kuritegude eest (kriminaalasjad nr 1-21-4433 ja 1-22-3500) ning ta on viibinud vahi all. Suur osa võlgniku kohustustest muutusid sissenõutavaks enne seda, kui võlgnik pani eelnimetatud kuriteod toime. Tahtlikult toimepandud kuritegudega takistas võlgnik võlausaldajate nõuete rahuldamist. See esineb alus

§ 45lg 3 p 4 alusel kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks.

5.2. Maakohus selgitas, et ei saa otsustada ühegi

§ 18

lg-s 2 nimetatud menetluse algatamist võlgniku tahte vastaselt, välja arvatud pankroti väljakuulutamine võlausaldaja maksejõuetusavalduse alusel. Seega ei saanud maakohus rahuldada taotlust ainult pankroti väljakuulutamise osas. Avaldusega taotletavat eesmärki pole maakohtu hinnangul võimalik saavutada. Eelnevaid asjaolusid arvestades jättis maakohus võlgniku maksejõuetusavalduse läbivaatamata (

§ 18lg 5, tsiviilkohtumenetluse seadustik (Ts

MS) § 371 lg 2 p 2, § 372 lg 4 ja 477 lg 1). 2 2-23-14018 5.

1. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 168 lg 2 alusel võlgniku kanda. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
2. Võlgnik esitas maakohtu menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning saata asja tagasi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. 6.
3. Määruskaebuse väidete kohaselt on maakohus tõlgendanud vanglasse sattumist võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisena

§ 45lg 3 p-i 4 tähenduses, mis on ekslik.

Sellise tõlgenduse korral kaob maksejõuetusavalduse esitamise võimalus vanglas praktiliselt ära. 90% süüdimõistetutel on enne vanglasse sattumist sissenõutavaks muutunud võlad. Ringkonnakohtud on kodruvalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et vanglasse sattumine ei välista kohustustest vabastamist. Samuti on Riigikohus selgitanud, et pankrotiseadus ei välista, et isik, kes kannab karistusena vangistust, ei võiks olla pankrotivõlgnik.

1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 kohaselt lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ning saata asi maakohtule avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.
3. Maksejõuetusavalduse menetlusse võtmisest keeldumise alused on sätestatud

§s 14. Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse 575 SE eelnõu seletuskirja kohaselt peaks maksejõuetusavalduse menetlusse võtmise otsustamine olema pigem formaalne.

§-s 14 sätestatud avalduse menetlusse võtmisest keeldumise aluste eesmärk on vältida selliste avalduste menetlemist, mis on menetlust välistava puudusega. Maakohus keeldus avalduse menetlusse võtmisest

§ 14lg 1 p 1 kaudu kohalduva Ts

MS § 371 lg 2 p 2 alusel, mis võimaldab kohtul jätta avalduse menetlusse võtmata, kui avaldus ei ole esitatud avaldaja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui avaldusega ei ole sellega taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Riigikohus on selgitanud, et jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus (nt RKTKm 08.03.2017, 3-2-1177-16, p 10). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus praegusel juhul ennatlikult keeldunud avalduse menetlusse võtmisest, kuna vaidlustatud määruses esitatud põhjendused ei võimalda järeldada, et avaldaja maksejõuetusavaldus on TsMS § 371 lg 2 p 2 tähenduses õiguslikult perspektiivitu. 10. Kohtupraktikas on selgitatud, et võlgniku sattumist kinnipidamisasutusse ei saa pidada tahtliku või raske hooletuse tõttu võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisena, mis

§ 45lg 3 p 4 järgi võimaldaks jätta kohustustest vabastamise menetluse algatamata (Tln

RnKm 28.03.2024, 2-23-14664, p 14, TlnRnKm 09.12.2022, 2-22-14119). Praegusel juhul ei ole olemasoleva teabe põhjal võimalik väita ka seda, et kohustustest vabastamise menetluse algatamine toimuks vaid eesmärgil, et võlgnik saaks vabaneda oma kohustustest enne nõuete aegumist karistuse kandmise ajal (vrd RKTKm 27.02.2013, 3-2-1-1-13, p 11). Seega ei olnud maakohtul alust maksejõuetusavalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks ning avaldus tuleb saata maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. 3 2-23-14018 11. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohus. 12. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud.

§ 14

lg-st 3 ei tulene edasikaebeõigust ringkonnakohtu määruse peale, millega kohus määruskaebuse rahuldab ja maakohtu määruse tühistab. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Kairi Piirisild, Neve Uudelt 4