← Eesti

1-20-5259/91

Obsah (8)§ 1573§ 184§ 157§ 74§ 75§ 15§ 16§ 36

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 28. juuni 2021 Kohtuasja number 1-20-5259 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Aarne Sarjas ja Maarika Kuusk Sekret

) § 157 järgi (kehtivas redaktsioonis vastab

§ 1573lg-le 1) Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja) 15.

jaanuari 2021 otsus Apellant X.X. i kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi Apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav X.X. . Isikukood xxxxxxxxx; elukoht XXX; ei tööta; tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keeldu; varem kriminaalkorras karistatud ühel korral, s.o Tartu Maakohtu 9. novembri 2015 otsusega

§ 184lg 1 järgi tingimisi vangistusega, mis pöörati Tartu Maakohtu 30.

märtsi 2017 määrusega täitmisele, kuid mille kandmiselt ta Tartu Maakohtu

  1. veebruari 2018 määruse alusel ennetähtaegselt vabastati kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi prokuratuur, esindaja Lõuna ringkonnaprokurör Anneli Hinto Ringkonnaprokuratuuri kannatanu Z.Z. Menetluse vorm suuline, kohtuistung
  2. aprillil 2021 RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tartu Maakohtu
  4. jaanuari 2021 otsus osaliselt, s.o X.X. ilt 510 eurose ekspertiisitasu väljamõistmise osas.
  5. Tühistatud osas teha uus otsus, millega jätta ekspertiisitasu 510 eurot riigi kanda. 1

(18)
  1. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutiivosa muutmata, kuid muuta kohtuotsuse põhiosa, jättes sellest välja viited sideettevõtjalt saadud andmetele ning lugedes X.X. i ja Z.Z. i suhtlusse puutuvalt tuvastatuks käesoleva otsuse põhiosa p-s 41 välja toodud sündmustiku.
  2. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
  3. Jätta rahuldamata kaitsja taotlus X.X. ile süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks.
  4. Määrata Rakvere Advokaadibüroo Osaühingule vandeadvokaat Lembit Nirgi poolt X.X. ile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu ja hüvitatavate kulude suuruseks 203 eurot 88 senti, sealhulgas käibemaks 33 eurot 98 senti. Jätta see menetluskulu riigi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus
  5. X.X. ile esitati süüdistus selles, et ta sekkus jätkuva teona ajavahemikul
  6. juulist 2017 kuni
  7. novembrini 2018 järjepidevalt Z.Z. i eraellu sellega, et otsis korduvalt ja järjepidevalt temaga kontakti, saates talle sõnumeid, paberkirju ja e-kirju ning käis Z.Z. i elukohas teda otsimas. Seda hoolimata Z.Z. i korduvatest teadetest temaga rohkem mitte ühendust võtta. Täpsemalt seisnes X.X. i tegevus järgnevas.
  9. juulist 2017 kuni
  10. veebruarini 2018 saatis X.X. Tartu Vanglas karistust kandes aadressile XXX Z.Z. ile adresseeritud kokku 23 paberkirja.
  12. aasta veebruarikuus menetluses tuvastamata kuupäeval seisis X.X. Z.Z. i elukohas XXX kortermaja ees ning andis sellest mobiiltelefoni sõnumi teel teada ka Z.Z. ile.
  14. aasta märtsikuus menetluses tuvastamata kuupäeval tuli X.X. Z.Z. i elukohta XXX korteri ukse taha, mille järgselt jäi trepikotta Z.Z. i ootama.
  16. septembrist kuni
  17. novembrini 2018 saatis X.X. oma kolmelt erinevalt mobiiltelefoni numbrilt Z.Z. i telefoninumbrile xxx kokku 764 sõnumit: mobiiltelefoni numbrilt xxxx saatis ta
  18. septembrist kuni
  19. novembrini 2018 kokku 671 sõnumit (süüdistuses on toodud sõnumite kuupäevad ja osaliselt nende sisu); mobiiltelefoni numbrilt xxxx saatis
  20. oktoobril 2018 kokku 17 sõnumit; mobiiltelefoni numbrilt xxxx saatis
  21. novembrist kuni
  22. novembrini 2018 kokku 76 sõnumit (süüdistuses on toodud sõnumite kuupäevad ja osaliselt nende sisu).
  24. novembril 2018 kell 00.08 helistas X.X. mobiiltelefoni numbrilt xxxx Z.Z. i mobiiltelefoni numbrile xxx, hoolimata sellest, et Z.Z. oli varasemalt palunud X.X. il temaga enam mitte ühendust võtta. 2
(18)
  2. novembrist kuni
  3. novembrini 2018 saatis X.X. oma e-maili kontolt X.X.@gmail.com Z.Z. i e-maili kontole Z.Z.@gmail.com 5 sõnumit (süüdistuses on toodud sõnumite sisu).
  4. Eelkirjeldatud tegevus oli Z.Z. i tahte vastane ja tingis X.X. i telefonikõnede blokeerimise. E-kirjadele ta ei vastanud või väljendas soovi rahu saada ja nõudis, et X.X. oma tegevuse lõpetaks. Samuti häiris eelkirjeldatu Z.Z. i igapäevast elu ja tekitas temas hirmutunde, kuna X.X. i tegevus oli äärmiselt intensiivse iseloomuga, telefonikõnede ja kirjade sisu oli Z.Z. i jaoks solvav ja mõnitav ning mõningatel kordadel sisaldas ka ähvardusi.
  5. Oma tahtliku tegevusega pani X.X. toime

§ 157

3 (kehtivas redaktsioonis

§ 1573

lg 1) järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise isikuga järjepideva kontakti otsimise ja muul viisil teise isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumise, mille tagajärg on teise inimese hirmutamine, alandamine ja muul viisil oluliselt häirimine. Maakohtu otsus 10. Tartu Maakohtu 15. jaanuari 2021 otsusega tunnistati X.X. temale esitatud süüdistuses

§ 1573

(kehtivas redaktsioonis

§ 1573

lg 1) süüdi ja talle karistuseks 4 kuud vangistust.

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täielikult täitmisele pööramata tingimusel, et X.X. ei pane aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab

§ 75

lg 1 p-des 1–6 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid ning allub

§ 75

lg 2 p-des 2 ja 21 sätestatud alkoholi ja narkootiliste või psühhotroopsete ainete tarvitamise keelule. X.X. ile kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld jäeti kohtuotsuse jõustumiseni tühistamata.

  1. Kohus märkis, et menetluskuludeks on sundraha 876 eurot, riigi õigusabi tasu ja kulud 1336,20 eurot, ekspertiisitasu 510 eurot, tunnistajale hüvitatav kulu 8,05 eurot ning kannatanule hüvitatav kulu vastava taotluse esitamisel. X.X. ilt mõistis kohus menetluskulude katteks välja 2730,25 eurot, mis tuleb tasuda riigituludesse ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
  2. Kohtu argumendid olid kokkuvõtlikult järgmised.
  3. X.X. i poolt Z.Z. ile Tartu Vanglast paberkirjade saatmine on tõendatud kannatanu Z.Z. i, süüdistatava X.X. i ning tunnistajate I.E.L. i ja K.K. i ütlustega. X.X. i poolt Z.Z. i elukohas käimist kinnitavad kannatanu Z.Z. i, süüdistatava X.X. i ja tunnistaja I.E.L. i ütlused ning äratundmiseks esitamise protokoll. X.X. i poolt Z.Z. i mobiiltelefoni numbrile sõnumite saatmine ja helistamine ning Z.Z. i e-maili kontole sõnumite saatmine on tõendatud kannatanu Z.Z. i ja tunnistaja M.M. i ütlustega, Tele2 lepinguga, sideettevõtjalt saadud andmete protokolliga, asitõendi vaatlusprotokolliga, M.M. i poolt üle antud Facebooki suhtluse väljatrükiga, Tartu Maakohtu
  4. veebruari 2017 määrusega, kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktiga ja asjaoluga, et süüdistuses kirjeldatud e-maili aadressi kasutab X.X. ka kohtumenetluse ajal.
  5. Uuritud tõendid kinnitavad oma kogumis, et Z.Z. on nii sõnades kui tegudega (süüdistatava meiliaadressi blokeerimine) teinud X.X. ile teatavaks, et ei soovi temapoolset kontaktivõtmist. Sideettevõtjalt saadud andmete protokollist nähtub, et Z.Z. on saatnud X.X. ile korduvalt sõnumeid tekstiga „kes oled“ või „unusta see nr“.
  6. oktoobri 2018 sõnumivahetusest nähtub, et X.X. on kirjutanud kannatanule „Mingit olukorda v hirmu ei ole. Et ei saa kuskil üksi käia v liigelda. Ka enne polnud sellist olukorda. Mitte kunagi. Saad aru?“ ja edasi „Veel infot: sa saad teha notsude juures mendis lähenemise keelu, kui ebakindel on 3

(18)olla. N.10 a. tagasi täpselt mul oli see keeld. Ja nii, kui see välja tuli, kadus mul ka igasugune huvi tolle naise vastu.“, millele kannatanu on vastanud „Ma pole sinu sõnumitest huvitatud ega sinust. Kas sul on siis nii keeruline ilma lähenemiskeeluta see number ära unusta…. Lihtsalt jäta mu number rahule või tulevad tagajärjed“. Kohtu hinnangul tuleneb sõnumivahetusest selgelt kannatanu nõue, et X.X. temaga kontaktivõtmise lõpetaks. Kannatanu on kirjeldanud oma hirme ja tundeid seoses X.X. i kontaktivõtmistega ning kontaktivõtmised X.X. i poolt on olnud kannatanu tahte vastased. X.X. i sõnumite sisu kinnitab, et ta sai sellest aru. Talle oli teada, millised tagajärjed on kannatanule tema käitumisest tekkinud ning ta teadis ka seda, millised on seadusest tulenevad tagajärjed (saad teha…lähenemiskeelu). Samuti on kannatanu soovist, et temaga kontakti ei võetaks, teatanud X.X. i sõbrale M.M. ile ja palunud süüdistatavale teabe edastada. Kõigele vaatamata on süüdistatav jätkanud intensiivset, väga paljukordset ja järjepidevat kontaktivõtmist kannatanuga, mis on kannatanu tahte vastane sekkumine tema ellu. Seejuures nähtub ka süüdistuses käsitletud
  1. novembri 2018 e-kirjas kirjutatud sõnumist, et süüdistatav on täpselt pidanud arvet kannatanuga kontaktivõtmiste üle. See viitab, et tegemist ei ole olnud nö armuvalust laetud suhtlemisega, vaid ratsionaalse käitumisega, mille kohta annab süüdistatav endale aru.
  2. Süüdistuses on X.X. ile etteheidetud tegevus kirjeldatud kitsalt: järjepidev kontakti otsimine, mis seisnes sõnumite saatmises, paberkirjade ja e-kirjade saatmises, elukohas otsimas käimises, mille tagajärg on teise inimese hirmutamine, alandamine ja muul viisil oluliselt häirimine. Süüdistus sisaldab küll ka sõnu „…ja muul viisil…“, kuid seda muud viisi ei ole sisustatud ega kohtumenetluses käsitletud, mistõttu sellise alternatiivi nimetamine on liigne.
  3. Süüdistuses ei heideta X.X. ile ette teo eesmärki. Seega on süüdistuse etteheidetavaks alternatiiviks tagajärje – hirmutamise, alandamise ja muul viisil olulise häirimise – saabumine. Kannatanu andis ütlusi, et X.X. i sõnumid püüdsid teda uskuma panna, et ta ongi see, mida X.X. kirjutab (prostituut, strippar, lits). See on isiku alandamine. X.X. i sõnumid hirmutasid kannatanut (ta kartis põlema panemist, sai aru, et X.X. tahab talle halba, ei julgenud koeraga välja minna). Kannatanu sai aru, et see isik on haige, tal tekkis hirm, et X.X. võib talle ja ta perele midagi halba teha. X.X. i tegevus häiris kannatanut oluliselt (X.X. sõimas, ähvardas, eriti öösiti). Tagajärg saabuski: Z.Z. il tekkis hirm, alaväärsustunne ning ta oli X.X. i sõnumitest ja kontaktivõtmisest kestvalt väga häiritud.
  4. Subjektiivsest küljest pani X.X. teo toime kaudse tahtlusega. X.X. i tegevus kannatanuga kontaktivõtmisel on olnud aktiivne ja eesmärgipärane, st kavatsetud. Saabunud tagajärje – Z.Z. is hirmu ja alaväärsustunde tekitamise ning kannatanu olulise häirimise – suhtes on X.X. il olnud vähemalt kaudne tahtlus: ta sai kannatanult teada temal tekkinud hirmust ja tema olulisest häirimisest, kuid pidas seda eimillekski ning suhtus sellesse üleolevalt („saad teha lähenemiskeelu“).
  5. Süüdistatava kaitseväide, et ka kannatanu saatis talle hulga sõnumeid, ei õigusta süüdistatava hirmutavat, alandavat ja oluliselt häirivat käitumist kannatanu suhtes. Oluline on ka Z.Z. i vastuste sisu: need olid lühikesed, sh sooviga teda rahule jätta. Arvestamata ei saa jätta ka kannatanu isikut: Z.Z. on ise olnud psüühikahäirega ravil, seega ei saa temalt oodata läbinisti ratsionaalset ja vältivat käitumist. Samas teatas ta selgelt ja korduvalt X.X. ile, aga ka isikutele, kelle kaudu X.X. kannatanuga kontakteerus (näiteks M.M. i), et talle ei kirjutataks, ta blokeeris suhtluskanaleid. 4
(18)19. Ka X.X. i kaitseväitel, et tal puudus eesmärk Z.Z. i hirmutada ja tal olid õilsad armunud isiku eesmärgid, ei ole süüteokoosseisu realiseerimise seisukohalt tähtsust. Süüdistuse etteheide seisneb teatud tagajärje loomises oma tegevusega – kannatanu hirmutamine, alandamine, oluliselt häirimine – ja see tagajärg saabus.

§ 1573

kehtestamise seletuskirjas rõhutatakse, et kriminaliseeritud on hirmu tekitamine, alandamine ja oluliselt häirimine nii eesmärgi kui ka tagajärjena, kuna selliste tegude puhul ei pruugi eesmärk ja tulemus olla samasuunalised (nt võib teo toimepanijal olla eesmärk nalja teha, kuid kannatanu neid tegevusi ei soovi ja temas tekitab see hoopis hirmu).

  1. Kuna õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad, tuleb X.X. temale esitatud süüdistuses süüdi tunnistada ning teda tuleb karistada.
  2. X.X. i süü on suur. Ehkki kannatanuga intensiivse kontaktivõtmise periood ei olnud väga pikk (umbes 3 kuud), oli kontakteerumine väga tihe. Süüd suureks hinnates pidas kohus silmas ka seda, et Z.Z. oli X.X. ile korduvalt öelnud, et teda rahule jäetaks ja et süüdistatava tegevus ahistab kannatanut. Sellesse suhtus X.X. üleolekuga või soovitas n-ö panna lähenemiskeelu. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole. X.X. on varem kriminaalkorras karistatud ja ta on kandnud reaalset vangistust. Seetõttu ei ole tema mõjutamine rahalise karistusega õigustatud ega tulemuslik. Lähtudes kuriteo laadist ja saabunud tagajärgedest, tuleb X.X. i karistada lühiajalise vangistusega. Reaalse vangistuse mõistmine ei ole põhjendatud – ka Z.Z. ei olnud huvitatud X.X. i rangest karistamisest. Eksperdi arvamuse kohaselt on X.X. i käitumist ja kuriteo toimepanemist mõjutanud psühhoaktiivsete ainete tarvitamine ning vangistuse ajal, kui ta uimasteid ei tarbinud, tema käitumine paranes. Seetõttu on põhjendatud määrata X.X. ile katseaeg koos kontrollnõuete ja kohustustega. Katseaja kestuse osas tuleb arvestada kuriteo toimepanemisest möödunud aega ja kannatanu kinnitust, et pärast
  3. novembrit 2018 ei ole X.X. temaga kontakti võtnud. Kohtu hinnangul on X.X. sellega näidanud katseaja eesmärgiks oodatavat tulemust: et süüdistatav ei pane toime uusi kuritegusid. Kuna kohtumenetluse käigus selgus X.X. ile kohaldatud tõkendi vajalikkus, ei ole põhjendatud tühistada tõkendit enne kohtuotsuse jõustumist.
  4. Kaitsja taotlus menetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumise tõttu tuleb jätta rahuldamata. X.X. sai kriminaalmenetluse alustamisest teada umbes
  5. novembril 2018, kui saatis kannatanule ähvardava e-kirja. Kahtlustatavana kuulati X.X. üle
  6. märtsil 2019 ning sellele järgnevas kohtueelses menetluses ei ilmunud X.X. kutsete peale menetlustoimingutele.
  7. aprillil 2019 koostati tema suhtes kohtupsühhiaatriaekspertiisi määrus, millest ekspert teatas X.X. ile
  8. mail 2019 (ta kutsuti ekspertiisi). X.X. korduvate kutsete peale ekspertiisi ei ilmunud (kokku neljal korral). Kohtule on esitatud X.X. i kirjavahetus eksperdiga ning uurijaga, milles X.X. esitab eksperdile ja uurijale nõudmisi ning talle selgitatakse tema õigusi ja kohustusi.
  9. juulil 2019 koostati X.X. i suhtes sundtoomise määrus ekspertiisi tagamiseks
  10. juulil
  11. Sundtoomine ebaõnnestus ja ekspertiisi läbiviimine osutus võimalikuks alles
  12. septembril
  13. Ekspertiisiakt valmis
  14. oktoobril
  15. X.X. i suhtes kohaldati
  16. novembril 2019 elukohast lahkumise keeldu.
  17. juunil 2020 määrati talle riigi õigusabi ning
  18. juulil 2020 valmis ja saadeti kohtusse süüdistusakt.
  19. augustil 2020 anti X.X. kohtu alla ning
  20. septembril 2020 väljastati kohtukutsed
  21. ja
  22. novembri 2020 kohtuistungitele.
  23. Mõistliku menetlusaja algust tuleb lugeda
  24. juulist 2019, mil koostati sundtoomise määrus X.X. i ekspertiisi toimetamiseks. Kuigi sundtoomine ebaõnnestus, on see esimene toiming, millele X.X. sundkorras allutati ja mis võinuks teda oluliselt mõjutada. Sellele 5

(18)eelnevat perioodi ei tule lugeda mõistliku menetlusaja arvestuses menetlusaja hulka, kuna X.X. ei olnud sel ajal millegagi oma tegevuses piiratud. Kirjavahetusest uurija ja eksperdiga nähtub, et X.X. korraldas vabalt oma tegevusi, talle ei olnud seatud piiranguid ja ta ei lasknud ennast segada kahtlustatava menetlusseisundist. Alates kahtlustatavana ülekuulamisest kuni ekspertiisi ilmumiseni on menetlus takerdunud X.X. ist tulenevalt. Pärast ekspertiisiakti valmimist on kaheksa kuu jooksul viidud uurimine lõpule, tehtud kriminaalasja toimik nähtavaks kaitsjale ja koostatud süüdistusakt. Vähem kui kuu aja jooksul süüdistusakti valmimisest ja kohtusse saatmisest on süüdistatav antud kohtu alla, menetlus maakohtus toimus viie kuuga. Seega ei ole kriminaalasja menetluses põhjendamatuid viivitusi esinenud, kriminaalasja menetlus on kestnud mõistliku menetlusaja tähenduses umbes poolteist aastat ja mõistlik menetlusaeg ei ole möödunud. Samuti ei nõustu kohus kaitsjaga, et asjas puudub avalik menetlushuvi.
  1. Rahuldamata tuleb jätta ka taotlus X.X. ile süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. X.X. i suhtes kohaldatud elukohast lahkumise keeld on olnud seaduslik ja proportsionaalne temale teo eest mõistetud karistusega, sh ka vajalik menetluse toimumiseks üldse. Ka ei ole X.X. mingil moel tõendanud, et kriminaalmenetluses kohaldatud tõkend on olnud talle töökoha leidmisel takistuseks või et ta on pidanud taluma seoses selle tõkendiga ebameeldivusi. X.X. on kohtuistungil kinnitanud, et ta on Eestis vabalt ringi liikunud, saanud soovi korral tööd teha ja ta saaks tööd teha ka Saksamaal. X.X. i kinnitusel ta ei teagi tema suhtes kohaldatud tõkendist midagi. Kui isik ei tea või ei taha teada tema suhtes kohaldatud piirangutest, ei saa öelda, et need piirangud teda koormavad.
  2. X.X. ilt tuleb välja mõista menetluskulud. Kuigi X.X. esitas pärast kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist kohtule taotluse menetluskulude tasumise võimaldamiseks osade kaupa ühe aasta jooksul, ei ole kohtul võimalik seda taotlust lahendada. Kohtu hinnangul saaks selle taotluse lahendada kas apellatsioonimenetluses ringkonnakohus või tuleks see lahendada hiljem kohtulahendi täitmise korras. Apellatsioon
  3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni X.X. i kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi. Apellatsiooni väited ja taotlused on kokkuvõtlikult järgmised.
  4. Esmalt palub kaitsja Tartu Maakohtu
  5. jaanuari 2021 kohtuotsuse tühistamist, kuna X.X. i poolt kuriteo toimepanemine ei ole tõendatud. Samuti on kohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mis on kaasa toonud ebaseadusliku kohtuotsuse.
  6. Kohus on laiendanud süüdistust ja on väljunud kohtuotsuse tegemisel kohtuliku arutamise piiridest, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 339 lg 2 järgi. Kohus on märkinud, et süüdistuses ei heideta X.X. ile ette teo eesmärki, seega on süüdistuse etteheidetavaks alternatiiviks tagajärje – hirmutamise, alandamise ja muul viisil olulise häirimise – saabumine. Kaitsja leiab, et sellist süüdistust ei ole X.X. ile esitatud. X.X. ile esitati süüdistus tegevuses, mitte aga tagajärje põhjustamises. Kuna X.X. ei ole sellist kuritegu toime pannud, on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust.
  7. Kohus leidis, et X.X. on pannud teo toime kaudse tahtlusega. Kaitsja arvates on eluliselt usutav, et X.X. ei osanud ette näha kannatanule sobimatuid tagajärgi ning seega on küsimus 6
(18)ettevaatamatuses või selle võimaluse puudumises. Kohus leidis, et süüdistatava väide, et ka kannatanu saatis süüdistatavale hulga sõnumeid, ei õigusta süüdistatava hirmutavat, alandavat ja oluliselt häirivat käitumist kannatanu suhtes ning oluline on seejuures ka kannatanu vastuste sisu. Kaitsja arvates on seda oluline hinnata mitte lihtsalt nn objektiivse kõrvalseisja, vaid ka süüdistatava isiku järgi. Kuna süüdistataval olid head kavatsused, ei pruukinud ta aru saada, et suhtlus ja järeldused muutusid ebaloogiliseks. Samuti märkis kohus, et arvestamata ei saa jätta kannatanu isikut. Kaitsja arvates on kohus väga põhjalikult asjaolusid analüüsinud, kuid jätnud negatiivsed järeldused süüdistatava kanda, sest süüdistatav ei pruukinud sisuliselt keerulistest asjaoludest kannatanu käitumist mõista ja teha õigeid järeldusi. Kaitsja arvates ei või jätta tähelepanuta, et kannatanu oli ka ise korra helistanud süüdistatavale ja tundnud huvi tema käekäigu vastu, põhjendades seda hiljem alkoholijoobega. Samuti on vajalik pöörata tähelepanu sellele, et vastavalt sideettevõtte protokollile oli X.X. i ja kannatanu suhtlemise maht võrreldav (X.X. i poolt 671 ja kannatanu poolt vaid 28 võrra vähem, 643). Alguses oli 3–4 vabatahtlikku kohtumist, soov kinkida lilli, 9 roosi ja käevõru. Kannatanu ei taotlenud lähenemiskeelu kohaldamist. 30. Kohus osutas (otsuse lk 14 p 11), et X.X. i kuritegude toimepanemist võis soodustada psühhoaktiivsete ainete (ilmselt kanep!) tarvitamisest tingitud isiksusehäire. Ekspert kordas kohtuistungil, et kui X.X. hoidub psühhoaktiivsete ainete kasutamisest, siis isiksusehäired ei avaldu. Samas ei ole tõendatud, et X.X. oli kannatanuga ühendust võttes narkootilises joobes või psühhotroopsete ainete mõju all. 31. Kui kohtu hinnangul on süüdistatav pannud teo toime kaudse tahtlusega, siis kaitsja arvates on vajalik analüüsida, kas süüdistatav põhjustas tagajärje ettevaatamatusest. Tahtlikku ja ettevaatamatut tegu käsitleb

§ 15

lg 2, mis sõna-sõnalt “eeldab teo suhtes tahtlust ja peab enamohtliku tagajärje suhtes piisavaks ettevaatamatust”. Seega on oluline, kas tegemist on enamohtliku tagajärjega ja antud süüdistatava puhul ettevaatamatusest toime pandud teoga. Süüdistatav ei olnud ilmselt võimeline kahjulikke tagajärgi ette nägema.

  1. Kaitsja arvates on süüdistatava käitumine oluliselt paranenud ja tema tingimisi vangistus, mis kunagi võis näida põhjendatud, seda kindlasti enam ei ole. X.X. ile ei ole peale käesoleva asja tehtud süüetteheiteid juba kolm aastat. Põhjendatud ei ole ka X.X. ile suurte menetluskulude tasumise kohustuse asetamine.
  2. Teiseks palub kaitsja kriminaalasja lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu ja menetluskulude riigi kanda jätmist. Kaitsja hinnangul on isiku süüditunnistamine 2017.–
  3. aastal juhtunu eest põhjendamatu.
  4. Kolmandaks palub kaitsja, et X.X. ile hüvitataks talle süüteomenetluses tekitatud kahju. Apellatsioonimenetluse poolte seisukohad kohtuistungil
  5. Kaitsja jäi esitatud apellatsiooni juurde, täiendades seda argumendiga, et tulenevalt Euroopa Kohtu lahendist ei saa tõendina käsitleda materjali, mis seondub sõnumisidega. Kuna kannatanul ei olnud väidetavaid X.X. i sõnumeid ja e-kirju alles, aga hiljem ta need ikkagi sai, võis kannatanu saada need andmed prokuröri sideettevõtjalt andmete nõudmise loa alusel.
  6. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik, apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Puutuvalt kaitsja täiendavasse argumenti seoses sideettevõtjalt saadud andmetega leidis prokurör, et Euroopa Kohtu lahend ei mõjuta praegust asja. 7

(18)Sideettevõtjalt saadud andmete nõudmise load anti enne Euroopa Kohtu lahendit ega ole seetõttu tühised. Samuti ei tugine süüdistus vaid sideettevõtjalt saadud andmetele. Sideettevõtjalt andmete nõudmise eesmärk oli saada objektiivne pilt sellest, kui palju on üks või teine pool rääkinud, kuid kõnede sisu neist andmetest ei nähtu. Tõendina uuritud kuvatõmmised on kannatanu leidnud ise ilma prokuröri loata enda arvutitest ja mobiiltelefonist. Ringkonnakohtu seisukoht
  1. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha X.X. i süüditunnistamise ja karistamise osas (I). Seejärel lahendatakse kaitsja taotlus menetluse lõpetamiseks (II) ja X.X. ile süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (III). Seejärel teeb ringkonnakohus otsustuse X.X. ilt välja mõistetud menetluskulude osas (IV), võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemi (V) ja otsustab viimaks apellatsioonimenetluse kulude üle (VI). I
  2. Maakohus tuvastas süüdistusaktis kirjeldatud sündmused. Ringkonnakohtu hinnangul aga ei saa tuvastada sündmusi sedavõrd suure detailsuse astmega.
  3. Üksikasjade kindlaks tegemisel tugines maakohus suuresti sideettevõtjatelt saadud andmetele, milles tuuakse välja X.X. i ja Z.Z. i kasutuses olnud telefoninumbrite vahel toimunud kontaktivõtmised (II kd lk 8–18). Tegemist on KrMS § 90 1 alusel hangitud elektroonilise side seaduse § 1111 lg-s 2 loetletud andmetega. Neile andmetele tugineda ei saa. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi äsjases otsuses nr 1-16-6179/111 leiti, et Eesti õigus eksib puutuvalt selliste andmete kogumisse Euroopa Liidu õiguse vastu ja sellest tulenevalt saab niisuguseid andmeid tõendina kasutada vaid erandlikel juhtudel. Praegu sideandmetele tuginemine võimalik pole. Seda esiteks seetõttu, et toimikus pole KrMS § 90 1 lg 2 alusel väljastatud andmete küsimise lubasid – on vaid andmete kohta koostatud protokollid. Seetõttu ei ole võimalik hinnata, kas vastavates lubades on põhjendatud sideandmete päringu vältimatut vajalikkust KrMS § 901 lg 3 mõttes. Seepärast tuleb eeldada, et lubades piisavat põhjendust ei esitatud. Sellisel juhul aga on tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega, mis tingib sideandmete tõendikogumist välja jätmise: vt otsus nr 1-16-6179/111, p
  4. Sellele, et neile andmetele ei saa tugineda, viitab ka see, et tegemist on kerget laadi kuriteoga. Seda kinnitab esiteks juba

§ 1573sanktsioonimäär: rahaline karistus või kuni aastane vangistus.

Teiseks ei saa öelda, et X.X. i kuritegu kuulus

§ 157

3 järgsete mõeldavate kuritegude seas raskemate kilda – sellele viitab kasvõi X.X. ile mõistetav 4 kuuline vangistus. Ka ei võimalda kogutud andmetele tugineda see, et need andmed puudutavad X.X. i telefoninumbri kasutust pika perioodi kestel: mida pikema aja kohta andmeid kogutakse, seda intensiivsemini inimese eraellu sekkutakse. Seetõttu tuleb maakohtu otsuse põhiosa juhinduvalt KrMS § 337 lg 1 p-st 3 muuta ja jätta sellest välja viited sideettevõtjalt saadud andmetele.

  1. Et sideandmetele tugineda ei saa, on tarvis analüüsida, milline sündmustik on võimalik tuvastada muude tõendite põhjal. Muudeks tõenditeks on Z.Z. i, I.E.L. i, K.K. i ja M.M. i ütlused, kuvatõmmised Z.Z. i mobiiltelefonis olevatest sõnumitest ja tema e-postkastis olevatest meilidest, M.M. i poolt uurijale antud väljatrükk suhtlusportaali Facebook vestlusest, Tele2 leping, Tartu Maakohtu
  2. märtsi 2017 kohtumäärus ning kohtupsühhiaatriaekspertiisi akt. Neist tõenditest ilmneb ringkonnakohtu hinnangul X.X. i ja Z.Z. i suhtlusse puutuvalt järgmine sündmustik. 8

(18)
  1. Z.Z. ja X.X. tutvusid aastal
  2. Esialgu suhtlesid nad mõlema soovil, ent peagi see muutus: Z.Z. andis X.X. ile teada, et ta ei soovi temaga enam suhelda ja blokeeris X.X. i kasutuses olnud Facebooki kontosid. X.X. seda aga kuulda ei võtnud ja jätkas kannatanuga kontakti otsimist.
  3. juulist 2017 kuni
  4. veebruarini 2018 saatis X.X. Tartu Vanglast Z.Z. ile 23 paberkirja ning
  5. aastal käis kaks korda Z.Z. i tolle elukohas XXX juures otsimas.
  6. septembrist
  7. novembrini 2018 saatis X.X. Z.Z. ile sadu mobiiltelefoni sõnumeid. Paljudele sõnumitele Z.Z. vastas ja palus end rahule jätta, kuid X.X. jätkas sõnumite saatmist. Samuti saatis X.X.
  8. novembrist kuni
  9. novembrini 2018 Z.Z. ile viis e-kirja. Z.Z. blokeeris X.X. i kasutuses olnud telefoninumbrid ja e-posti aadressilt sissetulevad kirjad. X.X. lõpetas Z.Z. iga kontakteerumise pärast viimast, s.o
  10. novembri 2018 e-kirja.
  11. Vaidlust ei ole, et tutvuti
  12. aastal ja algselt suheldi mõlema soovil: seda kinnitavad nii X.X. kui Z.Z. . Vaidlust ei ole ka selles, et alates
  13. juulist 2017 kuni
  14. veebruarini 2018 saatis X.X. Z.Z. ile Tartu Vanglast 23 paberkirja ning käis
  15. aastal kahel korral Z.Z. i tolle elukoha juures otsimas. Neid asjaolusid tunnistab X.X. ise ning lisaks kinnitavad sellist sündmuste käiku ka Z.Z. i, I.E.L. i ja K.K. i ütlused ning äratundmiseks esitamise protokoll, kus I.E.L. on tundnud X.X. i ära kui isiku, kes käis Z.Z. i tolle elukoha juures otsimas.
  16. Vaieldakse aga selle üle, kas X.X. saatis Z.Z. ile süüdistuses nimetatud mobiiltelefoni sõnumid ja e-kirjad. Nimelt X.X. sõnumite ja e-kirjade saatmist Z.Z. ile ei tunnista.
  17. Ringkonnakohtu istungil avaldas X.X. i kaitsja kahtlust, et Z.Z. i mobiiltelefoni kuvatõmmised võivad olla saadud prokuröri sideettevõtjalt andmete nõudmise loa alusel. Nii see ei ole. Kuvatõmmised esitas Lõuna Prefektuuri vanemuurija R.S. ele Z.Z. ise (II kd lk 22–25, 49–51). Seetõttu ei saa neid tõendeid siduda sideettevõtjalt saadud andmetega.
  18. Maakohus on veenvalt tuvastanud, et sõnumid ning e-kirjad saatis Z.Z. ile just X.X. . Nimelt nähtub M.M. i ütlustest, Tele2 lepingust (II kd lk 1–7) ja X.X. i enda ütlustest, et mobiiltelefoni numbrit xxxx kasutas X.X. üksi. Sellelt mobiiltelefoni numbrilt Z.Z. ile saadetud sõnumid on nii vormistuslikult kui sisult samas stiilis mobiiltelefoni numbrilt xxxx Z.Z. i mobiiltelefoni numbrile saadetud sõnumitega. Kuna X.X. i mobiiltelefoni sõnumid olid sõnakasutuse, ülesehituse ja stiili poolest sarnased e-maili aadressilt X.X.@gmail.com kannatanu e-maili aadressile saadetud kirjadega ning sama e-maili aadressi kasutas X.X. kohtumenetluse ajal, on põhjendatud maakohtu järeldus, et ka e-kirjad saatis just X.X. . Samuti on X.X. iga seostatav saadetud sõnumite ja e-kirjade sisu. Seejuures on maakohus asjakohaselt viidanud ka Tartu Maakohtu
  19. märtsi 2017 kohtumäärusest (maakohus on küll ekslikult märkinud määruse kuupäevaks
  20. veebruar 2017, II kd lk 73–75) ja kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktist (II kd lk 105) nähtuvatele asjaoludele, mis seovad just X.X. i kannatanule saadetud sõnumitega. Nimelt on X.X. sõnumites rääkinud Istanbulis käimisest ja maakohtu määrusest nähtuvalt ta seal ka käis. Samuti kordub sõnumites kassikaku motiiv ja n-ö süsteemi kakkudest on X.X. avaldanud ka oma raviarstile. Lisaks kinnitas ka Z.Z. , et varasema kokkupuute tõttu X.X. iga oli temale arusaadav, et saatjaks on just X.X. .
  21. Seega tuvastab ringkonnakohus juhtunu suuresti nii, nagu süüdistusaktis välja toodi. On siiski kaks erisust.
  22. Esiteks puutuvalt helistamisse. Nimelt tehakse süüdistuses X.X. ile etteheide ka selle kohta, et ta helistas
  23. novembril 2018 kell 00.08 mobiiltelefoni numbrilt xxxx Z.Z. i mobiiltelefoni numbrile xxx. Seda fakti ei saa tõendatuks lugeda. Esiteks pole erinevalt 9
(18)sõnumitest (väljatrükid) helistamise kohta mingeid n-ö objektiivseid jälgi. X.X. küll tunnistab, et on kannatanule helistanud ning samuti rääkis Z.Z. sellest, et X.X. on talle helistanud, kuid esiteks räägiti helistamisest n-ö möödaminnes ja teiseks pole kummagi ütlustest võimalik aru saada, mis ajast jutt käib. Ei ole välistatud, et helistamised võisid toimuda ka X.X. i ja Z.Z. i suhtluse algfaasis, mil konflikte ei olnud, või vähemasti enne
  1. juulit 2017, mil jõustus vastutus ahistava jälitamise eest. Helistamise tuvastamata jäämine ei tingi siiski X.X. i osalist õigeks mõistmist. Nimelt soostub kriminaalkolleegium seniste menetlejate lähenemisega, et tegemist on ühe jätkuva kuriteoga. Jätkuva kuriteo osategudest mõne tuvastamata jäämine süüdistatava osalist õigeksmõistmist ei tingi, sest tegemist on vaid osaga ühest ja samast süüdistatava teost, mille karistatavus tervikuna ära ei lange (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 1-20-470/34, p 25).
  2. Ka ei ole võimalik tuvastada ei sõnumite täpset hulka ega nende saatmise aega. Needki ebaselgused maakohtu otsuse tühistamist ja X.X. i õigeksmõistmist ei tingi. Kõigepealt võib sellega seoses tuua välja, et näiteks ei kaasne süüdistatava õigeksmõistmist ka sellega, kui kohtus ei leia tõendamist süüdistuses väidetu, et A pani kuriteo toime koos B-ga, vaid tõenditest nähtub üksnes see, et A-l kaasosaline oli, ent jääb ebaselgeks selle kaasosalise identiteet. Teiseks aga on siingi asjasse puutuv käesoleva otsuse eelmises punktis öeldu: kui õigeks mõistmise alus ei ole see, et mingi jätkuva teo osategu ära langeb, ei saa endaga tuua õigeks mõistmist kaasa ka asjaolu, et osategude täpne hulk ja aeg jääb selgeks tegemata.
  3. Küll aga peab ringkonnakohus tarvilikuks maakohtu otsuse põhiosa sellega seoses KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel muuta: X.X. i ja Z.Z. i suhtluse osas tuvastatuks tuleb lugeda mitte maakohtu leitu, vaid käesoleva otsuse p-s 41 välja toodud sündmustik.
  4. Puutuvalt materiaalõigusse märgib kriminaalkolleegium järgmist.
  5. Süüdistuses kirjeldatava käitumise ajal kehtinud

§ 1573

nägi ette vastutuse teise isikuga korduva või järjepideva kontakti otsimise, tema jälgimise või muul viisil teise isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumise eest, kui selle eesmärk või tagajärg on teise isiku hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine ja kui puudub

§-s 137 sätestatud süüteokoosseis.

  1. Õige on maakohtu seisukoht, et võttes järjepidevalt kannatanuga kontakti, sekkus X.X. kannatanu tahte vastaselt tema eraellu. Kontaktivõtmise järjepidevust näitab lühikeste ajavahedega väga mitmete paber- ja e-kirjade ning mobiiltelefoni sõnumite saatmine, millele lisandus ka kannatanu otsimine tema elukohast. Ei ole vaidlust, et X.X. otsis kontakti just Z.Z. iga. Arvestades sellise kontaktivõtmise sisu, tuleb jaatada sekkumist kannatanu eraellu. Et X.X. i poolne kontaktivõtmine oli kannatanu tahte vastane, tuleneb nii Z.Z. i ütlustest, asitõendi vaatlusprotokolli lisadelt nähtuvatelt kannatanu mobiiltelefoni kuvatõmmistelt kui ka M.M. i poolt uurijale antud vestluse väljatrükist suhtlusportaalist Facebook (I kd lk 33–37).
  2. Maakohus on õigesti viidanud, et eelnimetatud Facebooki vestluses suhtles M.M. i kannatanuga X.X. i palvel: M.M. i selgitas Z.Z. ile, et ta vahendab X.X. i öeldut. Kui Z.Z. küsis selle X.X. i perekonnanime ja sai teada, et see on X.X. , palus Z.Z. , et talle enam ei kirjutataks ega saadetaks läbi M.M. (M.M. ) sõnumeid. Samast vestlusest nähtub seegi, et juba enne X.X. i vanglasse asumist (Tartu Maakohtu
  3. märtsi 2017 määrusest ilmnevalt asus X.X. vangistust kandma
  4. märtsil 2017) oli Z.Z. blokeerinud oma Facebooki kontol X.X. i kasutatud kontod, st teinud tehniliselt võimatuks temaga nende kontode abil ühendust võtta. Ka ütlusi andes kinnitas Z.Z. , et oli X.X. ile juba
  5. aastal korduvalt öelnud, et ei 10

(18)soovi temaga enam suhelda. Samuti blokeeris ta hiljem X.X. i kasutuses olnud mobiiltelefoni numbrid ja saatis korduvalt X.X. i sõnumitele vastuseid, paludes end rahule jätta. Samasugust soovi avaldas Z.Z. korduvalt ka mobiiltelefoni kuvatõmmistelt nähtuvates sõnumites. Ka blokeeris ta X.X. i e-maili aadressilt saadetud kirjad.
  1. Neist tõenditest saab teha üheselt järelduse, et kannatanu ei soovinud X.X. i poolset kontaktivõtmist. Seda ei tahtnud ta juba paberkirjade saatmise ajal, kuna eelnevalt oli kannatanu korduvalt öelnud, et ei soovi X.X. iga suhelda ja oli blokeerinud tema Facebooki kontod. Kuigi eelnevalt viidatud Facebooki vestluse väljatrükist nähtub, et paberkirjade saatmiseks andis X.X. ile postiaadressi läbi M.M. i just Z.Z. ise, ei saa sellestki järeldada, et ta soovis X.X. ilt kirju saada. Z.Z. ei saanud aru, et ta annab postiaadressi just X.X. i jaoks. Ka on vestluste sisu ja blokeeringuid arvestades ilmne, et Z.Z. ei soovinud X.X. iga suhelda. Seda ei väära tõik, et ka Z.Z. ise saatis X.X. ile palju mobiilisõnumeid. Need olid eeskätt lühikesed vastussõnumid sooviga, et teda rahule jäetaks. Omal algatusel tegi Z.Z. X.X. ile vaid ühe kõne. Seda põhjendas kannatanu sooviga saada teada, kuidas X.X. il läheb, kuna sai aru, et ta on haige. Samuti asjaoluga, et ta ei olnud väga kaine ja oli ülemeelikus tujus. See üks kõne ei võimalda järeldada, et Z.Z. oli X.X. i arvukate kontaktivõtmistega päri.
  2. Õige on maakohtu järeldus, et X.X. i tegevuse tagajärjel tekkis kannatanus hirmu- ja alaväärsustunne ning ta oli kestvalt väga häiritud.
  3. Kannatanu kirjeldas temale saadetud kirjade ja sõnumite sisu: need olid ähvardavad ja ta tajus nende saatja ebastabiilsust. Ta tundis end halvasti, oli emotsionaalselt läbi ja ärevuses. Ta kartis, et X.X. võib temale või tema perele midagi halba teha. Pärast X.X. i vanglast vabanemist ja tema elukohas käimist ei julgenud Z.Z. mitu päeva koeraga väljas käia, kartis pimedas käimist ja seda, et ta pannakse põlema. Samuti nimetas X.X. teda litsiks ja prostituudiks ning tahtis ka teda ennast seda uskuma panna. Ta palus end korduvalt rahule jätta, blokeeris X.X. i kontakte ja pöördus ka politseisse.
  4. Paljude Z.Z. ile saadetud sõnumite ja kõigi e-kirjade sisu nähtub kannatanu mobiiltelefoni kuvatõmmistelt. Sõnumites on X.X. nimetanud Z.Z. i muu hulgas prostituudiks, libuks, amoraalseks värdjaks (II kd lk 37, 41, 46). Samuti lubas X.X. Z.Z. i põlema panna, ohverdada tema koer ning märkis, et kui Z.Z. ei põleta tema poolt saadetud pilti ära, siis tuleb ta ja põletab selle ise ära ning see saab olema oluliselt vägivaldsem lahendus (II kd lk 32, 37). Ka e-kirjades on X.X. nimetanud kannatanut libuks, lubanud muutuda füüsiliseks, enam mitte hoiatada ja võtta kasutusele absoluutselt teistsugused meetmed (II kd lk 47, 48).
  5. Kirjeldatud sõnumid näivad hirmutavad ja alandavad ka objektiivsele kõrvalseisjale. X.X. saatis Z.Z. ile viimase tahte vastaselt pika perioodi jooksul järjepidevalt väga palju sõnumeid ja kirju ning käis kahel korral kannatanut elukohas otsimas. Kuigi paljud kirjad ja sõnumid olid sellised, mida eraldi võttes hirmutavaks, alandavaks või muul viisil häirivaks pidada ei saa, tuleb siiski arvestada X.X. i tegevust kogumis. On ilmne, et sellise intensiivsusega ning kohati ka alandaval ja hirmutaval viisil kontaktivõtmine mõjuks keskmisele mõistlikule inimesele vägagi häirivalt. Seetõttu ei saa järeldada, et oluline häiritus, hirmu- ja alaväärsustunne oleks praegusel juhul tingitud pelgalt kannatanu isikust ning objektiivselt ei saaks sellise tagajärje põhjustamist X.X. ile omistada.
  6. Eelnevast nähtuvalt realiseeris X.X. oma tegevusega kõik

§-s 1573 sätestatud kuriteo objektiivse koosseisu tunnused. Süüdistuses kirjeldatud tegevus ei saaks vastata ka

§-s 137 sätestatud süüteokoosseisule. Kaitsja heidab aga maakohtule ette, et kohus 11

(18)väljus X.X. i süüdistust käsitledes kohtuliku arutamise piiridest. Nimelt leiab kaitsja, et X.X. ile esitati süüdistus tegevuses, mitte tagajärje põhjustamises. Ilmselt peab kaitsja silmas seda, et

§ 1573

näeb alandamist, hirmutamist või muul viisil olulist häirimist ette nii teo toimepanija eesmärgi kui tagajärjena ning X.X. ile heidetakse süüdistuses ette sellise eesmärgi olemasolu. Sellise seisukohaga ei saa nõustuda. Kaitsja on apellatsioonis viidanud üksnes süüdistuse esimesele lõigule, jättes tähelepanuta süüdistuse eelviimase ja viimase lõigu. Neist tuleneb arusaadavalt, et X.X. ile pannakse süüks just tagajärje põhjustamist: kannatanus hirmu- ja alandustunde tekitamist ning tema olulist häirimist. Sellise eesmärgi olemasolu X.X. ile süüdistuses ette ei heideta.

  1. Subjektiivset koosseisu tuvastades leidis maakohus, et X.X. toimis Z.Z. iga kontaktivõtmisel kavatsetult, kuid saabunud tagajärje suhtes oli tal vähemalt kaudne tahtlus: ta sai teada Z.Z. is tekkinud hirmust ja tema olulisest häirimisest, kuid pidas seda eimillekski ning suhtus sellesse üleolevalt. Kaitsja arvates ei ole subjektiivne koosseis täidetud, kuna X.X. ei osanud ette näha kannatanule sobimatuid tagajärgi. X.X. il olid head kavatsused, ta ei pruukinud kannatanu käitumist mõista ega teha sellest õigeid järeldusi. Tähelepanuta ei saa jätta, et Z.Z. i suhtluse maht süüdistatavaga on võrreldav ja ta helistas ka ise korra süüdistatavale, tundes huvi tema käekäigu vastu. Samuti oli süüdistataval ja kannatanul alguses vabatahtlikke kohtumisi ning Z.Z. ei taotlenud lähenemiskeelu kohaldamist. Isegi kui teo pani X.X. toime kaudse tahtlusega, võis ta tagajärje põhjustada ettevaatamatusest.
  2. X.X. i ütlustest saab teha selge järelduse, et ta saatis kannatanule paber- ja e-kirju, sõnumeid ning käis Z.Z. i tolle elukohas otsimas just seetõttu, et saada kannatanuga kontakti ja sekkuda tema eraellu. Ta pidas võimalikuks, et sel viisil see tal ka õnnestub. Seega tuleb nõustuda maakohtuga, et selles osas toimis X.X. kavatsetult. Samas ei saa järeldada, et ta oleks soovinud seda teha just Z.Z. i tahte vastaselt, eesmärgiga kannatanut hirmutada, alandada ja muul viisil oluliselt häirida. Seetõttu tuleb analüüsida, kas X.X. il oli selles osas tahtlus või mitte.
  3. Selleks tuleb hinnata, kas X.X. teadis kindlalt kannatanu tahtevastasust ja süüdistuses kirjeldatud tagajärgede saabumist (otsene tahtlus

§ 16

lg 3 mõttes) või ta vähemasti pidas neid asjaolusid võimalikuks ja möönis neid (kaudne tahtlus

§ 16lg 4 tähenduses).

  1. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa järeldada, et X.X. oli kannatanu tahtevastasusest kindlalt teadlik süüdistuses toodud tegevuse alguses, kuid hiljem saab sellist teadmist siiski järeldada. Kannatanu ütlustest nähtub, et juba
  2. aastal oli ta korduvalt öelnud X.X. ile, et ei soovi temaga suhelda. Ka nähtub M.M. i poolt üle antud Facebooki vestluste väljatrükist, et Z.Z. oli blokeerinud enne X.X. i vanglasse asumist X.X. i kontod ja X.X. oli sellest teadlik. M.M. iga peetud vestluses, mida viimane vahendas X.X. ile, avaldas Z.Z. pärast X.X. i identiteedi teada saamist soovi, et ta rahule jäetaks ning ka X.X. kinnitas, et vanglast saadetud kirjadele Z.Z. ei vastanud ja mingil hetkel sai ta aru, et kannatanu ei soovi talle vastata. Ka nentis X.X. , et kui ta käis Z.Z. i teist korda X-l otsimas, oli viimane tõrjuv. Ringkonnakohtu hinnangul on nende asjaolude pinnalt piisavalt alust järeldada, et juba süüdistuses toodud tegevuse alguses pidas X.X. kannatanu tahtevastasust võimalikuks. Et hiljem oli X.X. kindlalt teadlik kannatanu tahtevastasusest, järeldub mõningatelt kannatanu mobiiltelefoni kuvatõmmistelt. Näiteks on kannatanu
  3. septembril 2018 kirjutanud sõnumi „Unusta see nr“ (II kd lk 29) ja on hiljem veel palunud end rahule jätta (II kd lk 37, 42) ning X.X. on isegi nentinud, et kannatanu blokeerib teda (II kd lk 30, 36) ja et ta teab, et pidi kannatanu rahule jätma (II kd lk 36, 38). 12

(18)
  1. Küll ei saa öelda, et X.X. il oli kindel teadmine saabunud tagajärgede osas. Ta pidas nende saabumist aga võimalikuks ja möönis neid. Juba kontaktivõtmise intensiivsust ja Z.Z. i reaktsioone arvestades oli võimalik aru saada, et kannatanu võib tunda end tugevasti häirituna. Samuti väärib välja toomist, et X.X. palus oma sõnumites Z.Z. il teda mitte karta ja nentis, et ta „pommitab“ kannatanut nagu „vaimuhaige psyhh“ (II kd lk 36). Samuti küsis ta Z.Z. ilt, et kui ta Z.Z. i meelest teda ahistab, siis miks Z.Z. politseisse („menti“) ei lähe ning andis Z.Z. ile soovituse, et kui too tunneb end ebakindlalt, saab ta teha lähenemiskeelu (II kd lk 36, 37). Veel palus ta Z.Z. ilt vabandust, et on teda „prostiks s6imand“ (II kd lk 32). Seega lähtus X.X. sellest, et tema tegevus häirib Z.Z. i tugevasti.
  2. Eeltoodut ei muuda kaitsja väited selle kohta, et Z.Z. võttis ka ise X.X. iga ühendust ega taotlenud lähenemiskeeldu. Nagu viidatud, oli kannatanu poolne kontakt X.X. iga üldiselt tõrjuv. Et kannatanu ei taotlenud lähenemiskeeldu, ei oma aga üldse tähtsust: inimene võib jätta lähenemiskeelu taotlemata ka siis, kui talle kellegi lähenemiskatsed ebameeldivad ja häirivad on. Praegu nii oligi.
  3. Tagajärjetuks jääb ka kaitsja viide

§ 15

lg-le 2 ning sellele järgnev apellatsiooni argumentatsioon võimalikust enamohtlikust tagajärjest ja sellega seonduvast võimalusest, et tegu oli siiski ettevaatamatu.

§ 15

lg 2 sätestab, et tegu on tahtlik ka siis, kui see vastab süüteokoosseisule, mis eeldab teo suhtes tahtlust ja peab enamohtliku tagajärje suhtes piisavaks ettevaatamatust. Jääb arusaamatuks, mida peab kaitsja X.X. i süüdistuse puhul võimalikuks enamohtlikuks tagajärjeks ja kuidas soovib kaitsja sellele tuginedes näidata, et X.X. võis panna teo toime ettevaatamatusest. 67. Eeltoodust tuleb järeldada, et X.X. i teos on täidetud nii teo toimepanemise ajal kehtinud

§-s 1573 sätestatud süüteo objektiivne kui subjektiivne koosseis. Kuigi hiljem on

§ 1573

muudetud, näeb ka kehtivas seaduses samasuguse teo eest vastutuse ette

§ 1573 lg 1.

68. Tuleb nõustuda maakohtuga, et X.X. i puhul ei ole õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Seetõttu on X.X. i süüditunnistamine

§ 1573järgi põhjendatud.

69. Apellatsioonis viidatakse kohtu osutamisele sellele, et X.X. i kuriteo toimepanemist võis soodustada psühhoaktiivsete ainete (ilmselt kanep!) tarvitamisest tingitud isiksusehäire, kuigi ei ole tõendatud, et X.X. oli kannatanuga ühendust võttes narkojoobes või psühhotroopsete ainete mõju all. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, mida kaitsja niisuguse väitega silmas peab. Maakohus kirjeldas X.X. i suhtes tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktis kajastatud eksperdiarvamust, mille kohaselt esineb X.X. il psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud isiksusehäire ja see isiksushäire võis soodustada kuritegude toimepanemist. Eksperdiarvamuse sisu edasi andmist ei saa maakohtule ette heita. Maakohus ei väitnud, et X.X. oli Z.Z. iga ühendust võttes joobes. Ent isegi kui X.X. joobes oli, ei ole sellel tähtsust – muu hulgas seetõttu, et

§ 36

kohaselt ei välista tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund süüd.

  1. Kaitsja vaidlustab apellatsioonis ka X.X. ile mõistetud karistuse, leides, et tingimisi vangistus ei ole põhjendatud, sest X.X. i käitumine on oluliselt paranenud. Sellest võib järeldada, et kaitsja hinnangul oleks kohane rahaline karistus.
  2. Kõigepealt tuleb ära märkida, et maakohtul on karistust mõistes ulatuslik otsustamisvabadus ja kõrgema astme kohus saab mõistetud karistuse tühistada vaid siis, kui 13

(18)karistust mõistes on väljutud ilmselgelt diskretsiooni piirest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-79-03, p 11). Praegu millestki sellisest rääkida ei saa. Maakohus on veenvalt argumenteerinud, miks tuleb X.X. i karistada vangistusega ja miks see vangistus peab olema just selline, nagu maakohus mõistis. Et ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, ei ole juhinduvalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 vajalik neid põhjendusi üle korrata. Täiendavalt tuleb märkida vaid seda, et X.X. i süüteojärgset käitumise positiivset muutust on arvestanud ka maakohus katseaja pikkust paika pannes. Seetõttu tuleb X.X. i karistus jätta muutmata. II
  1. Apellatsioonis taotleb kaitsja kriminaalasja lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, kuna ei ole põhjendatud X.X. i süüditunnistamine 2017.–
  2. aasta episoodides. Sama taotles kaitsja ka maakohtus, kuid maakohus menetluse lõpetamist põhjendatuks ei pidanud. Ringkonnakohus nõustub üldjoontes maakohtu põhjendustega ning leiab, et menetluse lõpetamine ei ole põhjendatud ka praegu.
  3. Tõsi, maakohus on määratlenud ebaõigesti mõistliku menetlusaja kulgemise alguse. Maakohus leidis, et mõistliku menetlusaja algust tuleb arvata
  4. juulist 2019, mil koostati sundtoomise määrus X.X. i ekspertiisi toimetamiseks. Maakohtu hinnangul võinuks X.X. sellest tunda riikliku sunni toimet ja see võinuks teda oluliselt mõjutada, kuid sellele eelneval ajal ei olnud ta millegagi oma tegevuses piiratud. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Mõistliku menetlusaja alguse määratlemisel ei ole oluline mitte niivõrd see, kas kriminaalmenetlus piirab kuidagi isiku tegevust, vaid see, millist mõju võib kriminaalmenetluse alustamisest teadmine isikule avaldada. Kuna X.X. kuulati kriminaalasjas kahtlustatavana esmakordselt üle
  5. märtsil 2019 ja hiljemalt sellest hetkest oli ta teadlik, et tema suhtes on alustatud kriminaalmenetlust, oli tal sellest hetkest põhjust tunda oma tuleviku suhtes ebakindlust. Seetõttu tuleb mõistliku menetlusaja kulgemise algust arvata
  6. märtsist 2019 ning lugeda, et praeguseks on menetlus X.X. i mõjutanud mõneti üle 2 aasta ja 3 kuu.
  7. X.X. i suhtes ei ole kohaldatud raskeimat vabadust piiravat tõkendit ehk vahistamist. Küll võinuks tema vabadust mõningal määral piirata elukohast lahkumise keeld. Seda siiski mitte oluliselt. Riigile ei saa põhjendamatut menetlusega venitamist ette heita. Samas on menetluse kestust mõningal määral pikendanud X.X. i enda obstruktiivne käitumine, millele on asjakohaselt viidanud ka maakohus. Kuna 2 aasta ja 3 kuu pikkust menetlusaega ei saa sellise asja kontekstis pidada kuigivõrd ebatavaliseks ning mõningane menetluse venimine on tingitud ka süüdistatava enda käitumisest, ei saa järeldada, et mõistlik menetlusaeg oleks praeguseks möödunud. Seega jääb kaitsja taotlus menetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumise tõttu tagajärjetuks. III
  8. Kaitsja taotleb ka X.X. ile süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist. Täpsustanud kaitsja seda taotlust ei ole. Samas esitas kaitsja kirjaliku taotluse X.X. ile süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks ka maakohtu menetluses. Selles taotluses palus kaitsja hüvitada X.X. ile kahju, mis tulenes tema suhtes elukohast lahkumise keelu kohaldamisest ja kriminaalasja mõistliku menetlusaja möödumisest. Samuti taotles kaitsja X.X. ile mittevaralise kahju hüvitamist. 14
(18)
  1. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 5 lg 1 p-de 3 ja 6 kohaselt on isikul õigus nõuda kahju hüvitamist juhul, kui ta mõistetakse õigeks ja kahju tekitati talle kas elukohast lahkumise keeluga või ebamõistliku menetlusajaga. Tulenevalt sama sätte lõikest 4 on süüdistataval süüdimõistva otsuse korral õigus nõuda elukohast lahkumise keelu kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui see meede on oluliselt koormavam võrreldes talle mõistetud karistusega ning ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui tema karistust mõistliku menetlusaja ületamisest hoolimata ei kergendata. SKHS § 11 lg 1 kohaselt hüvitatakse SKHS § 5 alusel füüsilisele isikule mittevaraline kahju üksnes juhul, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus või on rikutud tema õigust mõistlikule menetlusajale.
  2. Maakohus märkis õigesti, et kuna rikutud ei ole X.X. i õigust mõistlikule menetlusajale ja temalt ei ole võetud vabadust SKHS § 11 lg 1 mõttes, saaks X.X. il olla vaid õigus elukohast lahkumise keelu kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamisele. Et X.X. i süüditunnistamine on õige ja elukohast lahkumise keelu kohaldamine seondub kogu süüdistuse menetlemisega, tuleks talle elukohast lahkumise keelu kohaldamisega tekitatud kahju hüvitada vaid juhul, kui see meede oleks oluliselt koormavam võrreldes talle mõistetud karistusega. Nii ei ole. Esiteks ei takistanud elukohast lahkumise keeld X.X. il elamast suuresti niisugust elu, nagu ta varemgi elas: nt ei olnud X.X. il vajadust käia pidevalt välismaal ja taotleda sellest lähtuvalt niisugusteks sõitudeks korduvalt luba – või loobuda loast keeldumise tõttu sõitudest sootuks. Teiseks viitas maakohus õigesti X.X. i ütlustele selle kohta, et ta ei teadnudki, et talle oli elukohast lahkumise keeld seatud – ja seetõttu see keeld talle subjektiivset mõju avaldada ei saanudki. Seega ei ole neil asjaoludel kahju hüvitamine X.X. ile põhjendatud.
  3. X.X. ile süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluses ei ole viidatud, et menetleja oleks praeguse kriminaalasja menetlemisel rikkunud menetlusõigust ja oleks seeläbi põhjustanud X.X. ile kahju. Nende asjaolude tõendamise koormus on aga hüvitise taotlejal. Seetõttu ei ole põhjendatud kaitsja taotluse alusel X.X. ile süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamine ka SKHS § 7 lg 1 ja § 11 lg 2 alusel ning kaitsja taotlus X.X. ile süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. IV
  4. Kaitsja leiab sedagi, et X.X. i poolt suurte menetluskulude kandmine ei ole põhjendatud ning menetluskulud on tarvis jätta riigi kanda. Ringkonnakohtu istungil täpsustas kaitsja, et menetluskulud tuleks jätta kas osaliselt riigi kanda või ajatada tasumine aasta peale. Seda põhjusel, et X.X. i poolt maakohtu istungil avaldatud sissetulek 888,88 eurot on väljamõeldis ja 400-eurosest töövõimetustoetusest ei ole menetluskulude tasumine 30 päeva jooksul reaalne. Samuti ei andnud loodetud tulemust ekspertiis ja selle menetluskulu X.X. i kanda jätmine ei ole põhjendatud.
  5. Ka X.X. esitas
  6. jaanuaril 2021 maakohtule taotluse temalt välja mõistetud menetluskulude tasumise tähtaja pikendamiseks kuni
  7. jaanuarini
  8. Et selle taotluse esitas X.X. pärast maakohtu otsuse resolutiivosa kuulutamist, ei võtnud maakohus selle taotluse osas seisukohta ning leidis, et taotluse saab lahendada kas apellatsioonimenetluses ringkonnakohus või hiljem kohtulahendi täitmise korras. 15
(18)
  1. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud üldjuhul süüdimõistetu. Sama sätte lõike 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kohus jätab osa menetluskuludest riigi kanda, kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu. Samuti võib kohus määrata, et menetluskulud hüvitatakse ositi.
  2. Riigikohus on selgitanud, et kuna üldjuhul mõistetakse kriminaalmenetluse kulud süüdistatavalt välja kogu ulatuses ühe korraga tasutava maksena, ei teki kohtul iga kord kohustust põhjendada menetluskulude ositi tasumise määramata jätmist. Samas juhul, kui kohtule on esitatud taotlus menetluskulude ositi tasumiseks, peab kohus selle taotluse lahendama. Taotluse tähelepanuta jätmine kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. märtsi 2017 määrus asjas nr 3-1-1-7-17, p 8) Ringkonnakohus leiab, et samast põhimõttest tuleb lähtud ka juhul, kui kohus jätab tähelepanuta taotluse menetluskulude osaliseks riigi kanda jätmiseks.
  4. Praeguses asjas mõistis maakohus X.X. ilt välja kõik kriminaalasjas tekkinud menetluskulud kogusummas 2730,25 eurot (sundraha 876 eurot, riigi õigusabi tasu ja kulud 1336,20 eurot, ekspertiisitasu 510 eurot ja tunnistajale hüvitatav kulu 8,05 eurot) ning määras, et need kulud tuleb tasuda ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kuigi kaitsja taotles kohtuvaidluse käigus menetluskulude osalist riigi kanda jätmist, ei põhjendanud maakohus otsuses, miks seda taotlust ei rahuldata. Sellega rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis võib olla KrMS § 338 p 3 kohaselt kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alus. Siiski ei saa ringkonnakohus lähtuvalt KrMS § 341 lg-st 3 nimetatud rikkumise tõttu maakohtu otsust tühistada ja saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks, kui ringkonnakohtul on võimalik endal rikkumine apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Praegusel juhul see nii ongi. Seetõttu kaalub ringkonnakohus kõigepealt, kas on põhjendatud jätta osa maakohtu otsusega X.X. ilt välja mõistetud menetluskuludest KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda ning vaeb seejärel ka täiendavat taotlust menetluskulude ositi tasumiseks.
  5. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, tuleb tal esitada ka sellekohased tõendid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. novembri 2012 määrus asjas nr 3-1-1-105-12, p 7). Ringkonnakohus leiab, et samast põhimõttest tuleb lähtuda ka juhul, kui süüdistatav taotleb menetluskulude ositi tasumist.
  7. Maakohtu istungil väitis X.X. , et on vabakutseline ehitaja, tema keskmine töötasu on 888,88 eurot ja lisaks saab ta natukene üle 400 euro töövõimetustoetust. Maakohtule hiljem esitatud taotluses on X.X. märkinud, et elatub töövõimetustoetusest. Ühtegi tõendit oma varalise seisundi kohta X.X. taotlusele aga ei lisanud ega taotlenud ka kohtult sellekohase teabe väljanõudmist. Ka apellatsioonimenetluses ei ole X.X. ega tema kaitsja esitanud X.X. i varalise seisundi kohta ühtegi tõendit. Samuti ei ole taotletud ringkonnakohtult vastavate andmete väljanõudmist. Seega on vaid X.X. i enda väide, et ta elatub töövõimetustoetusest ning kaitsja väide, et X.X. i poolt maakohtu istungil avaldatud töötasu on väljamõeldis. Et viimati nimetatud väide on aga vaid kaitsja hinnang, ei ole sellega arvestamine põhjendatud. X.X. i väite puhul tuleb arvestada, et isegi kui see vastas avaldamise ajal tõele, on sellest praeguseks möödunud juba mitu kuud. Ei ole välistatud, et vahepealse aja jooksul võib olla tema varaline seisund oluliselt paranenud ning ta võib olla võimeline menetluskulud siiski täies ulatuses ja korraga ära tasuma. Seega ei saa järeldada, et menetluskulude kogu ulatuses ja korraga tasumine käiks X.X. ile ilmselt üle jõu ning võiks ohustada tema 16
(18)resotsialiseerumist. Kui X.X. il tõepoolest ei ole võimalik menetluskulusid korraga ära tasuda, saab ta esitada taotluse menetluskulude tasumise tähtaja pikendamiseks või ajatamiseks ka kohtulahendi täitmise käigus. Selleks tuleb esitada pärast kohtuotsuse jõustumist elukohajärgsele maakohtule nõuetekohane taotlus koos majanduslikku seisundit kinnitavate tõenditega (nt pangaväljavõte jms).
  1. Nõustuda ei saa kaitsja argumendiga, et riigi kanda tuleks jätta kriminaalasjas tehtud ekspertiisi tasu, kuna ekspertiis ei andnud loodetud tulemust. Milline kaitsja arvates loodetud tulemus pidanuks olema, jääb ringkonnakohtule arusaamatuks. Ekspertiisitasu seondub X.X. i suhtes tehtud kohtupsühhiaatriaekspertiisiga. See ekspertiis lähtub otseselt tõendamisvajadusest ning arvestades kriminaalasja sisu, saab sellise ekspertiisi määramist pidada ka igati põhjendatuks. Seetõttu ei ole ekspertiisitasu riigi kanda jätmine KrMS § 180 lg 1 alusel põhjendatud.
  2. Küll aga leiab ringkonnakohus, et X.X. ilt maakohtu otsusega välja mõistetud menetluskulu tuleb jätta osaliselt riigi kanda, et heastada talle sideandmetega seonduv rikkumine. Nagu käesoleva otsuse p-st 39 järeldub, ei saa X.X. i kasutuses olnud telefoninumbritega seonduvate sideandmete säilitamist ja neile andmetele juurdepääsu andmist õiguspäraseks lugeda. Sellega on õigusvastaselt sekkutud X.X. i eraelu puutumatusesse. Arvestades eelkõige ajaperioodi, mille kohta prokuröri lubade alusel sideandmeid küsiti (
  3. juulist 2017 kuni
  4. novembrini 2018), ei saa seda rikkumist pidada väheoluliseks ning heastada rikkumist pelgalt rikkumise tuvastamisega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses asjas nr 1-16-6179/111 p-s 90 on jaatatud ühe rikkumise heastamise viisina menetluskulude riigi kanda jätmist. Ringkonnakohus peab sellist heastamisviisi kohaseks ka praeguses asjas. Kahjuhüvitise suuruse määratlemisel arvestab ringkonnakohus nii võrdlevat kohtupraktikat kui ka rikkumise intensiivsust. Eelviidatud asjas pidas Riigikohus sideandmetega seonduva rikkumise eest kohaseks kahjuhüvitiseks 1403,40 eurot. Siiski eristab praegust ja Riigikohtu käsitletud asja menetletava kuriteo olemus. Kui praeguses asjas on kuritegu toime pandud sidevahendi kaudu ja seega saab eeldada ka suuremat vajadust sideandmete väljaküsimiseks, siis Riigikohtu käsitletud asjas see nii ei olnud. See mõjutab ringkonnakohtu hinnangul oluliselt rikkumise intensiivsust. Samuti tuleb võrdluseks tuua, et senises kohtupraktikas on peetud kohaseks hüvitiseks õigusvastase jälitustegevusega tekitatud kahju eest näiteks 1500 eurot (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-34-16, p 25). Et jälitustoimingutega rikutakse puudutatud isiku põhiõigusi märksa ulatuslikumalt kui sideandmete säilitamise ja väljaküsimisega, peab ringkonnakohus põhjendatuks sideandmetega seonduvatele rikkumistele reageerida ka väiksema kahjuhüvitise väljamõistmisega. X.X. ile saab tekitatud kahju hüvitada temalt maakohtu otsusega välja mõistetud 510 euro suuruse ekspertiisitasu riigi kanda jätmisega – ja seda ringkonnakohus teebki. V
  5. Toodud põhjustel muudab ringkonnakohus juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 3 Tartu Maakohtu
  6. jaanuari 2021 otsuse põhiosa, jättes sellest välja viited sideettevõtjalt saadud andmetele ning lugedes süüdistatava ja kannatanu suhtlusega seoses tuvastatuks käesoleva otsuse p-s 41 välja toodud sündmustiku. KrMS § 337 lg 1 p-st 4 lähtuvalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse X.X. ilt ekspertiisitasu väljamõistmise osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab ekspertiisitasu 510 eurot riigi kanda. Kaitsja taotluse X.X. ile süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks jätab ringkonnakohus rahuldamata ja apellatsiooni rahuldab osaliselt. 17
(18)VI
  1. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude suuruse kindlaksmääramiseks. Kaitsja märgib, et apellatsiooni koostamisele kulus tal 60 minutit ja kohtuistungil osalemisele 30 minutit. Lisaks palub ta arvestada kohtuistungile sõitmiseks kulutatud aega 123 km järgi ning sõidukulusid 246 km järgi. Kokku soovib ta riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamist 142,90 euro ulatuses, millele lisandub käibemaks 28,58 eurot.
  2. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada, kuid kaitsja taotletud summat tuleb suurendada kohtuistungil osalemisele kulunud aja eest makstava tasu osas. Nimelt nähtub kohtuistungi protokollist, et ringkonnakohtu istung kestis ühe tunni, mitte 30 minutit, nagu on märgitud kaitsja taotluses. Et ühele pooltunnile vastav summa on advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 5 kohaselt 27 eurot (ilma käibemaksuta), tuleb kaitsjale hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud kogusummas 203,88 eurot, sealhulgas käibemaks 33,98 eurot. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-de 3 ja 4 järgse otsuse, tuleb see menetluskulu jätta KrMS § 185 lg 1 kohaselt riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 18
(18)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.