Obsah (12)

§ 181§ 238§ 180§ 185§ 217§ 202§ 318§ 337§ 339§ 175§ 179§ 1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. august 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-19-10090 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Meelika Aava ja Orvi Koik

§ 181lg 1 alusel kaitsekulu, summas 475,80 eurot riigi kanda, 3.

tuvastati O.F-il SKHS § 5 lg 1 p 2 kohase nõudeõiguse olemasolu. Uue otsusega: 1. Süüdi tunnistada O.F KarS § 306 lg 1 järgi ja karistada 1( ühe) aastase vangistusega. 1 2.

§ 238

lg 2 alusel vähendada O.F-ile mõistetud karistust 1/3 võrra, mõistes vähendatud karistuseks 8 ( kaheksa) kuud vangistust.

1. KarS 68 lg 1 alusel lugeda kantud karistuse hulka O.F-i eelvangistuses viibitud 2 päeva ( 24.07-25.07.2019) ja lõplikuks karistuseks mõista 7 ( seitse) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust.
2. KarS § 73 lg 1 ja 3 kohaselt jätta mõistetud vangistus täielikult täitmisele pööramata , kui O.F ei pane 1(ühe) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
3. Katseaeg algab kohtuotsuse kuulutamise päevast, ehk alates
4. augustist 2020 (KarS § 78 p 1). 6.

§ 180

lg 1; § 175 lg 1 p 4,9; § 179 lg 1 p 2 alusel välja mõista O.F-ilt Eesti Vabariigi kasuks menetluskuludena kohtueelses ja maakohtu menetluses õigusabi osutamisega seotud tasu kokku summas 475,80 eurot ja sundraha 876.00 eurot, kokku menetluskulu summas 1351,80 eurot, mis kuulub taumisele 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga menetluskulu tasumiseks edastatakse O.F-ile eraldi dokumendina. 7. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 8. Prokuröri apellatsioon rahuldada. 9. Määrata Advokaadibüroole Lion Law seoses vandeadvokaat Mirjam Frey poolt O.F-ile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest makstavaks tasuks 27.00 eurot. 10.

§ 185lg 1, 2 alusel jätta eelmärgitud kaitsjatasu, summas 27.00 eurot riigi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS

1. O.F-i süüdistatakse selles, et ta 12.07.2019 ajavahemikus kell 10.27 kuni 11.09 Tallinnas, Vormsi 1 vastas, üle Läänemere tee, Läänemere tee 12a kõrval asuval tühermaal, olles teadlik, et YY-le on peksmisega tekitatud raske tervisekahjustus ja olles ise seoses YY eluohtliku seisundiga häirekeskusesse helistanud, põletas sündmuskoha ja sinna jäänud esemed ära. Ajal, kui kiirabibrigaad osutas eluohtlikus seisundis olnud YY-le esmaabi ja hakkas teda haiglasse viima, korjas O.F sündmuskohalt kokku verekahtlaste määrdumistega riided ja muud esemed, viskas need verisele madratsile, kallas suuloputusvedelikuga üle ning süütas esemed koos madratsiga põlema ning lahkus seejärel sündmuskohalt. 2 Oma tegevusega pani O.F , kes pidi vähemalt möönma, et tema tegevus raskendab kuriteo toime pannud isiku ja teo asjaolude tuvastamist, toime esimese astme kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamise, s.o KarS § 306 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. HARJU MAAKOHTU OTSUS
2. Maakohus mõistis O.F-i KarS § 306 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteos õigeks. Maakohus tuvastas, et O.F oli kriminaalasjas

§ 217

lg 2 alusel kahtlustatavana kinni peetud 24.07.2019.a kell 11:37 kuni 25.07.2019.a kell 13:02 s.o 2 (kaks) päeva vangistust. Vastavalt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse 5 lg 1 p 2 kohaselt võib O.F nõuda talle menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist. SKHS § 2 lg 1 kohaselt menetleja poolt kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitab Eesti Vabariik Rahandusministeeriumi kaudu. O.F-i suhtes kohaldatud tõkendi – elukohast lahkumise keelu maakohus tühistas. Kohtu hinnangul ei ole O.F-ile esitatud süüdistus selles, et tema tegevus (sündmuskoha põlema panemine) raskendas kuriteo toime pannud isiku ja teo asjaolude tuvastamist piisavalt konkreetne. Süüdistuses ei ole konkreetselt välja toodud, missugused olid need esemed, milliste ära põlemise või kahjustamise tõttu kriminaalmenetlust läbi viinud menetlejate töö oli oluliselt raskendatud. Kohtu hinnangul, isegi kui jaatada, et O.F-i poolt sündmuskoha põlema panemine raskendas oluliselt käesolevas kriminaalasjas tõe välja selgitamist, siis ei ole tõendamist leidnud temale KarS § 306 lg 1 järgi etteheidetud kuriteo subjektiivne külg. 3. Maakohus tunnistas O.F Mišini süüdi KarS § 118 lg 1 p.p 1, 7 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest ja karistas teda 6 (kuue) aasta pikkuse vangistusega.

§ 238

lg 2 alusel vähendas O.F Mišinile mõistetud karistust 1/3 võrra, mõistes talle lõplikuks karistuseks 4 (neli) aastat vangistust. O.F Mišini osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. APELLATSIOON

1. Prokuratuur vaidlustab maakohtu otsuse O.F-i õigeksmõistmise osas. 4.
2. Prokuratuur on seisukohal, et süüdistuses ei pea olema konkreetselt välja toodud, milliste esemete hävitamine raskendas kuriteo avastamist. O.F-i tegevus ja tahtlus oligi suunatud sellele, et politsei ei saaks teada, millised asitõendid ja proovid on võimalik sündmuskohalt leida. Kõnealusel juhul kinnitab sündmuskoha vaatlusprotokoll, et tulekahju hävitas sisuliselt kõik jäljed sündmuskohal – järgi olid ainult söestunud madratsi ja riiete jäänused ning madratsi vedrud. Tunnistaja CC ütluste kohaselt oli tema ärkamise ajal madrats täiesti verine. Verine madrats annaks teavet selle kohta, millises asendis kannatanu oli olnud, kui kaua ta võis olla lamanud madratsil enne seda, kui A. Mišin ta madratsilt eemale lohistas jms. Tulekahju tõttu kutsuti kohale tuletõrje, kes samuti oma tugeva veejoaga kahjustas õnneliku juhuse tõttu oli tunnistaja SS teinud sündmuskohast fotosid. Vastasel juhul oleks kõik sündmuskoha jäljed jäänudki tuvastamata. Õnnelikku juhust ja tunnistaja poolt juhuslikult tehtud fotode pinnalt sündmuskoha taastamist ei saa pidada aga asjaoluks, mille pinnalt saaks öelda, et O.F-i tegevus ei raskendanud kuriteo tõendamist. Eelnevat 3 silmas pidades raskendas O.F-i tegu kuriteosündmuse kohta tõendite kogumist, tekitades vajaduse täiendavate menetlusressursside kulutamiseks. Maakohus märkis, et A. Mišin oli kinni peetud 12.07.2019 ning O.F peeti kinni 24.07.2019 ehk tunduvalt hiljem, kui esimese astme kuriteo toimepannud isik oli kinni peetud. Nimetatud asjaolu ei lükka ümber süüdistust selles, et sündmuskoha süütamine raskendas kuriteo avastamist. Selleks, et isikut süüdi tunnistada ja lugeda kuritegu avastatuks, on vaja koguda tõendeid. Tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku regulatsioonist on kahtlustatava kinnipidamine menetluse tagamise vahendiks. Kahtlustuse esitamine on toiming kahtlustatava kaasamiseks ja tema õiguste tagamiseks juhul, kui on tuvastatud põhjendatud kuriteokahtlus, mitte aga siis, kui isiku süü on juba tõendatud. Maakohtu loogika kohaselt on kahtlustatava kinnipidamine ja kahtlustuse esitamine justkui võrdsustatud tema süü tõendamisega ja on süüdimõistmise garantiiks. Prokuratuur on aga seisukohal, et pelgalt kahtlustatava kinnipidamine ei ole võrdsustatav kuriteo avastamise ja hilisema süü tõendamisega kohtumenetluses. Kohus saab otsuse teha üksnes tõendeid hinnates ja mitte ainult isiku kahtlustatavana kinnipidamisele tuginevalt. Lisaks luges maako hus usaldusväärseks OO ütlusi selle kohta, et ta kartis A. Mišini peale ütlusi anda. Seega esines reaalselt olukord, kus tunnistajad kartsid anda ütlusi teo toimepanija kohta. Samuti ei leitud teo toimepanemise vahendit. Sageli isikuvastaste kuritegude puhul aga räägivad teo toimepanemise vahendilt ja sündmuskohalt võetud proovid isikulistest tõenditest objektiivsemat keelt ja sündmuskohalt võetud proove ei saa asendada isikuliste tõenditega. Käesoleval juhul proovide võtmise võimalus O.F-i tegevuse tagajärjel puudus, mis otseselt tõendab kuriteo avastamise ja tõendamise raskendatust. Täiendavalt on Riigikohus lahendites 3-1-1-57-10 (p 15.1) ja 3-1-1-107-13 märkinud, et kuriteo varjamisena on vaadeldav üksnes selline tegevus, mis võib raskendada kuriteo avastamist. Seega kohtupraktika kohaselt ei ole KarS § 306 lg-s 1 sätestatud kuriteo puhul oluline see, et varjamistegu konkreetselt raskendas kuriteo avastamist selliselt, et kahtlustatavat ei suudetud pikka aega tuvastada või aastaid koguti tõendeid kuriteo toimepanemise kohta – piisab sellest, kui isiku poolt toimepandud tegu võib kuriteo avastamist raskendada. Sündmuskohal asjade kokku korjamine, verisele madratsile (mis oli kuriteo tagajärjel veriseks muutunud) viskamine, suuloputusvedelikuga üle kallamine ja süütamine on sobilik tegevus raskendamaks uurimisorganitel tõe tuvastamist ja süüküsimuse tõendamist. Eelnevat argumentatsiooni silmas pidades on kinnitust leidnud, et O.F-i tegevus mitte üksnes võis raskendada, vaid ka tegelikkuses raskendas kuriteo avastamist ehk tõendamist. 4.
3. Täiendavalt asus maakohus seisukohale, et isegi kui KarS § 306 lg 1 objektiivne koosseis lugeda täidetuks, puudus O.F-il tahtlus tegu toime panna. Maakohus põhistas oma järeldust sellega, et O.F oli isikuks, kes kutsus kannatanu tervisliku seisundi hindamiseks kohale kiirabi, samuti abistas kiirabitöötajaid kohapeal. Maakohtu eelnimetatud seisukoht ei seondu prokuratuuri hinnangul KarS § 306 lgga
4. Maakohtu poolt nimetatu kinnitab seda, et O.F-il ei olnud ükskõik YY tervislikust seisundist. Ta sai aru, et YY on raskes seisundis, hingab vaevu ning ta vajab meditsiinilist abi. Ta suhtus teise inimese elusse tõsi selt ning soovis teda abistada. Soov aidata inimest ei välista kuriteo varjamist. Veelgi enam – maakohus on tähelepanuta jätnud tahtlust tõendava olulise aspekti tunnistaja VV ütlustest. Nimelt VV ütlustest nähtuvalt avaldas O.F kiirabile, et mingit politseid tema sündmuskohale ei taha ning kui need asjad nii käivad, siis ta ei anna oma andmeid ka kiirabibrigaadile ja ta jalutas sündmuskoha poole tagasi. Sellistest lausetest ja tegevusest nähtub otseselt asjaolu, et O.F ei soovinud mingit tegemist teha ametivõimudega, ta ei soovinud neile rääkida, mis 4 oli toimunud, miks sündmuskoht on verine ja mis kannatanuga juhtunud oli. O.F sammus hoopis sündmuskohale tagasi ning juba minuti möödudes tõusid sündmuskohalt leegid. Selline O.F-i poolt otsesõnu väljendatud seisukoht kinnitab, et ta soovis osutada abi kannatanule, kuid ei soovinud toimunust ja sündmuskohast ega endast politseile midagi rääkida ning asus sel põhjusel tõendeid hävitama. Lisaks tõendab prokuratuuri hinnangul subjektiivse koosseisu esinemist ka asjaolu, et kui O.F oli kiirabiauto juurest tagasi sündmuskoha poole läinud, siis juba minuti pärast oli sündmuskoht süüdatud. Ehk saades aru, et asi ei piirdu üksnes kannatanule kiirabi poolt abi andmisega, vaid kohale kutsutakse ka politsei, asus O.F koheselt tegutsema. Tunnistaja OO ütleb, et tema oli jõudnud talle kuuluva telgi oma kõrval asuvasse elukohta tassida ning juba oli Zanja kõik riided kokku kogunud, kallas suuloputusvedelikuga üle ning süütas põlema. Kõik toimus kiiresti. Kiiresti toimumist kinnitab ka VV, kelle sõnul jõudis ta alla minuti olla kiirbaiautos kui juba tuli leeke ja suitsu sündmuskoha poolt ning see oli süüdatud. Asjaolu, et O.F tegutses kiiresti, kinnitab tema tahtlust hävitada sündmuskoht. Kuna ta oli kiirabibrigaadi jutust aru saanud, et võidakse kaasata ka politsei, hakkas ta otsustavalt tegutsema ning süütas sündmuskoha. Tahtlust kinnitab ka suuloputusvedeliku kasutamine, kuna see võimaldab esemetel kiiremini süttida ning põleda. Edasi märkis maakohus, et „Kriminaalasja nii kohtueelsel kui ka kohtulikul uurimisel on O.F kinnitanud, et sündmuskoha pani tema põlema selleks, et peletada sellest kohast eemale teisi kodutuid, et sellist asja enam ei juhtuks. Selleks, et nii tema ega ka teised kodutud sinna jooma ei tuleks, kuid ta ei ole tahtnud mingeid jälgi varjata (kd I tl 161, kd II tl 75).“ Prokuratuur on seisukohal, et O.F-i sellesisulised ütlused, ei ole tõenditega kinnitust leidnud ning tegemist on kaitseversiooniga. O.F-i tahtlust tõendavad lisaks apellatsioonis juba eelnevalt toodud argumentidele ka asjaolu, et süüdatud olid valikuliselt asjad ehk ainult need, mis olid verised ja asusid sündmuskohal. Teine madrats, millel koheverekahtlast määrdumist polnud näha, ei olnud süüdatud. Lisaks on O.F andnud ütlusi, et sellest samast kohast mitte väga kaugel on Juri elukoht ehk ta teab, et teine kodutute asukoht on seal samas lähedal. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt asub Juri elukoht umbes 40m kaugusel sündmuskohast. Seega sisuliselt seal läheduses asus ikkagi kodutute elukoht, mida O.F ei süüdanud. Ta süütas üksnes koha, kus olid kuriteojäljed. Kui ta oleks tahtnud kodutute kogunemisi vältida ning takistada endal sinna jooma minna, siis oleks ta süüdanud ka kõrval umbes 40m kaugusel oleva teise kodutute kogunemiskoha. Täiendavalt märgib prokurör, et O.F-i ütlused on paiga süütamise osas vastuolus teiste kogutud tõenditega ega haaku tunnistaja OO ütlustega. Nimelt on tunnistaja OO kahel korral üle kuulatud ning mõlemal korral väljendab ta selgelt, et ta ei tea, miks O.F selle koha süütas ning O.F talle seda ei öelnud. Kuivõrd A. Obaztsovi ütlused ei haaku teiste kogutud tõendite ega OO ütlustega, on O.F-i ütlused tahtlust puudutavas osas ebausaldusväärsed. Edasi märkis maakohus: „Käesolevas kriminaalasjas on tuvastamist leidnud, et O.F sai toimunust teada siis, kui sündmuskohale jõudis, ise ta kannatanu suhtes füüsilist vägivalda ei tarvitanud, öiseid sündmusi pealt ei näinud.“ Viidatud seisukoht on asjakohatu ega seondu O.F-ile ette heidetud süüdistusega KarS § 306 lg 1 järgi. Kui O.F oleks ka ise kannatanu suhtes vägivalda tarvitanud, oleks temale esitatud süüdistus hoopis teine. Häirekeskusesse tehtud kõnes väljendab O.F , et isikut on löödud pähe (mis viitab sellele, et ta sai aru, et tegemist ei ole terviserikkega, vaid kuriteoga) ja ta ütleb, et isik vaevu hingas (seega ta sai aru raskest seisundist). Asjaolu, et ta ise kuriteo toimepanemist pealt ei näinud, ei välista kuriteo toimepanemise varjamist. O.F teadis, et nimetatud kohas on 5 toime pandud kuritegu (selle luges maakohus ka tõendatuks) ning iga tavaline keskmine inimene saab aru, et tulekahju hävitab süüdatud esemed ja raskendab seega kuriteo avastamist. Seega on prokuratuuri hinnangul tõendatud ka KarS § 306 lg 1 subjektiivne koosseis. 4.
5. Kui apellatsioonikohus nõustub sellega, et teole on maakohtu otsuses antud ebaõige õiguslik hinnang ning mõistab O.F-i süüdi KarS § 306 lg 1 järgi, palub prokurör mõista O.F-ile karistuseks 1 aasta vangistust, mida vähendada

§ 238lg 2 alu sel 1/3 võrra, mõistes karistuseks 8 kuud vangistust. Kar

S § 73 lg 1 ja 3 alusel jätta vangistus tingimisi täitmisele pööramata, kui O.F ei pane 18 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 306 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest näeb karistusseadustik ette rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse. Kuivõrd karistuse mõistmisel tuleks arvesse võtta sanktsiooni keskmäär ning hinnata seejärel karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, siis saab O.F-i süüd hinnata keskmise suurusega süüst madalamaks. O.F süütas kiiresti pärast kannatanu sündmuskohalt ära viimist sündmuskoha põlema ja lahkus ise sündmuskohalt. Samuti kinnitab sündmuskoha vaatlusprotokoll, et tulekahju suutis hävitada sisuliselt kõik jäljed sellel kohal, kus tegu reaalselt toime pandi. Seega polnud võimalik seal mingeid proove võtta. Tulekahju tõttu kutsuti kohale tuletõrje, kes samuti oma tugeva veejoaga kahjustas sündmuskohta ning muutis selle olustikku. Seega O.F-i tegevus raskendas kriminaalmenetlust ning tuli hakata otsima ja üle kuulata isikuid, kes nägid algselt sündmuskohta. Samas ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et menetleja suutis rekonstrueerida sündmuskoha algse olustiku ning tabada kannatanu surma põhjustaja. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kuivõrd O.F kinnitas maakohtu istungil, et pikalt puudus tal sissetulek ning tema sissetulek ei ole olnud märkimisväärselt suur, siis rahaline karistus paneks ta kehvemasse olukorda isegi kui vangistus. Siinkohal ei saa tähelepanuta jätta ka asjaolu, et sisuliselt kogu sündmuskoht oli O.F-i teo tagajärjel hävinenud, mistõttu rahaline karistus ei ole proportsionaalne teosüüga. Olukorras, kus kuriteokoosseis on täidetud mitte üksnes tõendamisraskuste võimaluse tekitamisega, vaid ka tegelikkuses raskendas O.F-i tegevus tõendite kogumist ja tõendamist, on prokuratuuri hinnangul kohaseks karistusliigiks vangistus. Vangistuse puhul kerkib küsimus sellest, kas on võimalik jätta vangistus tingimisi täitmisele pööramata või karistada süüdistatavat reaalse vangistusega. Viidates Riigikohtu lahendile 3-11-116-12 prokurör märgib, et O.F-i ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud ja puuduvad ka kehtivad väärteokaristused. O.F-i karistusandmed ei anna alust arvata, et tegemist oleks nö paadunud kurjategijaga, kes ei suudaks ise enda käitumist vabaduses olles juhtida ega seaduslikult elada. Üldist õiguskuulekat käitumist iseloomustab ka asjaolu, et tema suhtes ei ole menetlust ka

§ 202korras lõpetatud.

Asjaolu, et tegemist ei ole üldiselt kriminaalse ellusuhtumisega isikuga kinnitab ka fakt, et toimepandud ja kõne all olev tegu ei ole kuidagi planeeritud. Vaadates faktilist teopilti ning süüdistatava ütlusi, saab järeldada, et tegemist oli hetkeemotsioonidest lähtuvalt ning alkoholi tarvitamisest toime pandud teoga. Karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine on mõeldud eelkõige nende isikute karistamiseks, kelle puhul on alust arvata, et reaalne vangistus ei ole proportsionaalne teosüüga ning esineb veel lootus, et katseaeg on piisavaks motivaatoriks hoidumaks uute kuritegude toimepanemisest. Isoleerimine ei ole käesoleval juhul vältimatult vajalik ka sellest tulenevalt, et pärast kõnealust sündmust ei ole O.F-i vähemalt prokuratuurile kuritegusid toime pannud. Eelnevast tulenevalt on prokurör seisukohal, et O.F-i suhtes on võimalik jätta vangistus tingimisi täitmisele pööramata. 6 4.4. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 318

, § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2 ja § 340 lg 4 p 2, 3 taotleb prokuratuur: Tühistada Harju Maakohtu 19.03.2020 otsus nr 1-19-10090 O.F-i õigeks mõistmises ning tunnistada O.F süüdi KarS § 306 lg 1 alusel ning mõista talle karistuseks 1 aasta vangistust.

§ 238lg 2 alusel vähendada karistust 1/3 võrra, mõistes karistuseks 8 kuud vangistust. Kar

S § 73 lg 1 ja 3 alusel jätta vangistus tingimisi täitmisele pööramata, kui O.F ei pane 18 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Karistuse täitmisele pööramisel arvata KarS § 68 lg 1 alusel karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 24.07.-25.07.2019, s.o 2 päeva, mil O.F oli kahtlustatavana kinni peetud. Prokuratuur ei taotle suulist menetlust. KAITSJA SEISUKOHT 5. Kaitsja leiab, et Harju Maakohtu õigeksmõistev otsus on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonkaebuses välja toodud asjaolud ei anna alust maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamiseks. Maakohus on hinnanud kõiki asjas olevaid tõendeid kogumis õigesti ja objektiivselt. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p 1 palub kaitsja jätta Harju Maakohtu 19.03.2020 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. KOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS

1. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega, apellatsiooniga ja kaitsja kirjaliku seisukohaga, leiab, et apellatsioonis esitatu annab aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium põhjendab oma järeldust alljärgnevalt.
2. Maakohus on tõendite kogumile, eelkõige süüdistatava enda ja tunnistaja OO ütlustele tuginedes, lugenud O.F-i poolt kuriteo sündmuskoha süütamise tõendatuks (otsuse lk 14-15). Kohus luges tõendatuks, et O.F põletas sündmuskohal ära verekahtlase määrdumisega riideid ning muid esemeid, visates need eelnevalt madratsile, kallates suuloputusvedelikuga üle ( otsuse lk 15-16). Samuti luges kohus tõendatuks, et A.Obratsovile oli arusaadav ja teada, et kannatanu YY-l võivad esineda rasked terviskahjustused (otsuse lk 15). Eelnimetatud järeldusi pole apellatsioonikorras vaidlustatud, mistõttu kolleegium ei pea vajalikuks neid eraldi põhjendada.
3. Maakohus on otsuses leidnud ( otsuse lk 16), et esitatud süüdistus ei ole piisavalt konkreetne kuna süüdistuses ei ole konkreetselt välja toodud, missugused olid need esemed, milliste ära põlemise või kahjustamise tõttu kriminaalmenetlust läbi viinud menetlejate töö oli oluliselt raskendatud. Kolleegium nõustub, et kaitseõiguse tagamiseks peab süüdistus olema konkreetne, kuid ei nõustu vaidlustatud asjas maakohtu argumendiga, et süüdistus on ebakonkreetne põhjusel, et seal pole täpselt kõiki põlema süüdatud esemeid välja toodud. Kolleegium osutab, et süüdistuse tekst peab sisaldama kõiki faktilisi asjaolusid, mis on eelduseks isiku süüditunnistamisele. Süüdistusakti peamine funktsioon on teavitada süüdistatavat talle ette heidetava käitumise olulistest faktilistest asjaoludest ja etteheite õiguslikust sisust, tagades nii tema kaitseõigust. Kolleegium märgib, et süüdistuses on kuriteotunnustega teoks teadvalt esimese astme kuriteo sündmuskoha põlema panemine ja sellega esimese astme kuriteo toimepannud isiku ja teo 7 asjaolude tuvastamise raskendamine. Seejuure on süüdistuses ära näidatud ka esemed, milliseid oli võimalik põlengu järgselt tuvastada. Kolleegium seisukohalt asjaolu, et süüdistuses on märgitud tuvastatud esemete kõrval veel ka täpsustamata muud esemed, mille põlema panemine raskendas kuriteo avastamist, ei muuda KarS § 306 lg 1 järgi esitatud süüdistust sedavõrd ebakonkreetseks või ebaselgeks, et oleks võimalik tuvastada kaitseõiguse riive, mistõttu pole maakohtu argumentatsioonile ja süüdistuse etteheitele õigeksmõistva otsuse rajamine seaduslik.
4. Kolleegium nõustub prokuröri apellatsioonis esitatud põhjendusega sellest, et O.F-i kinnipidamine pärast esimese astme kuriteo toimepanija kinnipidamist, pole asjaolu, mis välistaks O.F-i süüdimõistmise ja lükkaks ümber süüdistuse sellest, et sündmuskoha süütamine raskendas esimese astme kuriteo avastamist. Samuti saab nõustuda prokuröri seisukohaga, et kahtlustatava kinnipidamine ei ole võrdsustatav kuriteo avastamisega ja süü tõendamisega. Süüdimõistev otsus saab tugineda vaid süüd kinnitavatele tõenditele ning vaid isiku kinnipidamise fakt pole süüdistust kinnitavaks tõendiks vaid kahtlustatava kinnipidamine on menetluse tagamise vahendiks. Kolleegium seisukohalt asjaolu, et O.F peeti kinni pärast esimese astme kuriteo toimepannud A.Mišinit, pole fakt, millele oleks võimalik toetuda õigeksmõistva otsuse tegemisel.
5. Prokurör on apellatsioonis asjakohaselt viidanud ka Riigikohtu lahendites väljendatud seiskohale, et KarS § 306 lg 1 ettenähtud kuriteo varjamisena on vaadeldav üksnes selline tegevus, mis võib raskendada kuriteo avastamist. Vaidlustatud juhul on aga tuvastatud juba, et süüdistatava tegevus ka faktiliselt raskendas kuriteo avastamist. Antud juhul on maakohus juba tõendite kogumi alusel tuvastanud ja selles vaidlus puudub, et O.F-ile oli arusaadav ja ta pidas võimalikuks, et kannatanu YY-le tekitatud terviskahjustused olid rasked, kuna seda näitas kannatanu seisund, mis tingis ka süüdistatava poolt Häirekeskusele helistamise. Asitõendi vaatlusprotokollis kajastatud kõnesalvestiselt ( 1 kd. t.lk. 7-10) nähtuvalt kirjeldas süüdistatav kannatanu olukorda ja tekitatud vigastusi juba nii, et jõudis seejuures ise järeldusele, et kannatanu on suremas. Eeltoodust lähtuvalt on O.F-i tegevuses tuvastatavad KarS § 306 lg 1 ettenähtud objektiivsed tunnused.
6. Maakohus on otsuses leidnud, et tõendatud ei ole kuriteo subjektiivne külg. Seejuures on kohus tuginenud süüdistatava poolt antud ütlustele sellest, et tema ei soovinud kuriteojälgi varjata vaid pani sündmuskoha põlema selleks, et peletada sealt kodutuid. Samuti välistab kohus süüdistatava tahtluse kuriteo toimepanemiseks asjaoluga, et ta kutsus kannatanule abi, helistas Häirekeskusesse ja abistas kannatanut kohapeal. Kolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et enne kuriteo toimepanemist süüdistatava poolt kannatanu abistamine ja väga raskes seisundis inimesele meditsiinilise abi kutsumine näitab tema hoolivat suhtumist teise inimesse ja tema elusse, kuid ei anna alust järelduseks, et eelnev käitumine välistab kuriteopaiga põlema panemisel kaudse tahtluse esimese astme kuriteo varjamises. Prokurör on asjakohaselt viidanud tunnistaja, kiirabitöötaja VV ütlustele sellest, et süüdistatav ei soovinud sündmuskohale kutsutava politseiga tegemist teha ega ütlusi anda ega ka kiirabitöötajale oma andmeid anda, vaid lahkus nende juurest sündmuskoha poole. Vähem kui minuti pärast nägi sündmuskohal suurt leeki ( 1 kd. 97-98). Kolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et selline O.F-i käitumine ja selgitus tunnistajale näitab, et ta soovis ja ka osutas abi kannatanule, kuid ei soovinud endast ega sündmuskohal toimunust politseile rääkida ja asus toimunu varjamiseks ka tõendeid hävitama. 8 Samuti tuleb nõustuda prokuröriga, et kui süüdistatav sai kiirabitöötajatelt teada, et kohale kutsutakse politsei, tegutses ta äärmiselt kiiresti, kasutades põlengu intensiivistamiseks suuloputusvedelikku, mis kogumis näitab tema tahtlust hävitada kiiresti ja täielikult kõik tõendid, millised aitaksid kaasa nii kuriteo kui ka kurjategija avastamisele. Erinevalt maakohtust ei hinda ringkonnakohus eelnevat arvestades eluliselt usutavaks süüdistatava kaitseversiooni sellest, et tema sooviks oli sündmuskoha koristamine, et peletada teisi kodutuid. Süüdistataval puudus igasugune vajadus sündmuskohta koristada ja seda veel põlemise teel enne politsei sinna tulemist. Koristamise võimalus oleks talle avanenud ka pärast politsei poolt sündmuskohal uurimistoimingute tegemist. Siinkohal kolleegium ka osutab, nagu on viidanud apellatsioonis ka prokurör, et süüdistatav oli kokku kogunud ja põlema pannud vaid need esemed, mis olid verised ehk kuriteojäljega asjad, mis annab aluse tuvastada, et tema tahtlus oli suunatud just kuriteo varjamisele. Seejuures ei olnud süüdatud ka teist madratsit. Samuti muudab kaitseversiooni ebausutavaks ka asjaolu, et tema teada oli seal lähedal teine kodutute elukoht, mis on ka sündmuskoha vaatlusprotokolliga kinnitust leidnud ja nimelt on seal kajastatud, et kuriteosündmuskohast 40 meetri kaugusel asub teine eluasemeks kohandatud ala ( 1 kd. t.lk. 2-5). Selle kodutute elukoha suhtes süüdistatav midagi ette ei võtnud. Kolleegium, analoogselt prokuröri apellatsioonis märgituga, leiab, et süüdistatava versioon kuriteosündmuse põlema panemise põhjusest pole usutav, on ümber lükatud süüdistatava enda käitumisega ega ole ka kinnitust leidnud ühegi tõendiga, mistõttu on sellekohased ütlused hinnatavad ebausaldusväärsetena. Maakohtu poolt süüdistatava eelpoolnäidatud ütluste usaldusväärseks hindamine ja vaid nendele õigeksmõistva otsuse rajamine, jättes tähelepanuta tunnistaja VV ütlused ja tuvastatud süüdistatava käitumise ning andmata hinnangut kaitseversiooni elul isele usutavusele, hindas kohus tõendeid valikuliselt ja ebapiisavalt, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339

lg 2 mõttes, mis omakorda on kaasa toonud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja ebaseadusliku lahendi tegemise. Samuti kolleegium analoogselt prokuröriga leiab, et maakohtu põhjendus sellest, et O.F kannatanu suhtes vägivalda ei tarvitanud, öiseid sündmusi pealt ei näinud, ei seondu temale inkrimineeritud kuriteoga ega anna alust KarS § 306 lg 1 järgi õigeksmõistva otsuse tegemiseks. Tema poolt kannatanu suhtes vägivalla tarvitamine oleks kaasa toonud teistsuguse süüdistuse. Asjaolu, et ta kuriteo toimepanemist pealt ei näinud , ei välista kuriteo varjamist kuna maakohus ise tuvastas, et süüdistatav sai aru, et kannatanule on tekitatud rasked tervisekahjustused, arvates ka, et kannatanu võib surra. Kolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et iga arusaamisvõimeline keskmine inimene peab vähemalt võimalikuks ja möönab, et kuriteo toimumise koha ja kuriteojälgedega esemete põlema panemine hävitab need, mis omakorda raskendab kuriteo avastamist. Eeltoodu alusel kolleegium leiab, et süüdistatava käitumises on KarS § 306 lg 1 ettenähtud subjektiivne koosseis, tahtlus, tõendamist leidnud.

1. O.F-i näol on tegemist täisealise süüvõimelise isikuga. Süüd ja teo õigusvastasust välistavad asjaolud pole tuvastatavad.
2. Prokurör on apellatsioonis karistuseks taotlenud 1 aastast vangistust, mida siis lühimenetluse tõttu vähendada ja mõista karistuseks 8 kuud vangistust. Kohaldada KarS § 73 sätteid ja määrata 18 kuu pikkune katseaeg. Kolleegium leiab, et prokuröri poolt taotletud karistusliik ja määr ning ka süüdistatava tingimisi karistusest täielikult vabastamine KarS § 73 alusel, on kooskõlas seadusega ja prokuröri apellatsioonis esitatud väidete alusel rahuldamisele kuuluv. KarS § 306 lg 1 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse ja kuni viieaastase vangistuse. 9 Kolleegium nõustub prokuröri käsitusega rahalise karistuse ebaotstarbekusest seonduvalt asjaoluga, et süüdistatava majanduslik olukord muudab rahalise karistuse täitmise raskeks. Samuti pole rahalise karistuse, kui kergemaliigilise karistuse, mõistmine kooskõlas süü suurusega kuna süüdistatav mitte ainult ei täitnud koosseisu tõendamisraskuse võimaluse tekitamisega vaid ka tegelikkuses raskendas raske isikuvastase kuriteo avastamist. Kolleegium leiab, et teosüüle vastavaks karistusliigiks on vangistus ja seda prokuröri poolt taotletud määras ja nimelt 1 aastat vangistust. Seejuures pole tuvastatavad karistust kergendavad ega raskendavad asjaolud, millega karistuse mõistmisel oleks võimalik arvestada. Kolleegium märgib, et kuigi süüdistatav tunnistab tegu, siis tahtlust kuriteo toimepanemiseks eitab, mistõttu pole puhtsüdamlik kahetsus tuvastatav. Kolleegium ka tõdeb, et prokuröri poolt taotletud karistusmäär, mis on ringkonnakohtu poolt karistuse mõistmisel oma raskuselt maksimaalne võimalik, jääb oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra, mistõttu on suhteliselt leebe, mistõttu ei hälbiks kohtupraktikast ka karistust kergendava asjaolu tuvastamisel. Süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata isik, kuid selline asjaolu ei väära teosüüle vastava karistuse osas prokuröri taotluse rahuldamist ja tema karistamist 1 aastase vangistusega. Prokurör on apellatsioonis, tuginedes eelkõige asjaolule, et tegemist on varem karistamata isikuga, leidnud, et kohaldamisele kuuluvad KarS § 73 sätted ning mõistetud karistus on võimalik jätta täielikult täitmisele pööramata. Kolleegium jagab prokuröri seisukohta, et O.F-i isikuandmeid aluseks võttes pole alust arvamuseks, et karistuse täitmisele pööramata jätmine ei täida eripreventiivseid eesmärke ega taga edaspidi süüdistatava õiguskuulekat käitumist. Kolleegium leiab, et O.F-i tuleb karistada 1 aastase vangistuse ga ja vähendatud karistuseks tuleb mõista 8 kuud vangistust. O.F viibis eelvangistuses 2 päeva, mis kuulub KarS § 68 lg 1 alusel arvestamisele kantud karistuse hulka ning kandmata karistuseks tuleb lugeda 7 kuud ja 28 päeva vangistust. Kohaldamisele kuuluvad KarS § 73 sätted ja katseaja pikkuseks tuleb mõista 18 kuud, mis on KarS § 73 lg 3 ettenähtu kohaselt miinimumtähtaja lähedane aeg.
3. Kuna maakohus tegi O.F-i suhtes õigeksmõistva otsuse, on kohus sellest lähtuvalt teinud otsustuse ka tema menetluskulude osas. Ringkonnakohus tühistab õigeksmõistva otsuse ja teeb süüdistatava suhtes süüdimõistva otsuse. Prokurör ei ole apellatsioonis taotlenud süüdimõistva otsusega seotud menetluskulude süüdlaselt väljamõistmist, kuid kohtupraktika ja Riigikohtu poolt korduvalt lahendites väljendatud põhimõtte kohaselt lasub ringkonnakohtul kohustus seadusega ettenähtud menetluskulude väljamõistmise osas teha lahend ka olenematult asjaolust kas apellatsioonis on seda taotletud või mitte ( vt nt Riigikohtu lahendeid nr 3-1-1-90-16, 3-1-1-1-83-16). Tulenevalt süüdimõistva otsuse tegemisest kuulub Harju Maakohtu otsus tühistamisele O.F-i kasuks

§ 181

alusel kriminaalmenetluskuludena määratud kaitsja tasu riigi kanda jätmise osas.

§ 180lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

Seega tuleb sisuliselt maakohtu poolt põhjendatuks loetud määratud kaitsja tasu summas 475,80 süüdistatavalt välja mõista. Samuti kuulub O.F-ilt

§ 175

lg 1 p 9 alusel menetluskuluna väljamõistmisele süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

§ 179

lg 1 p 2 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Sundraha väljamõistmisel lähtutakse kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast kuupalga alammäärast. Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on alates

1. jaanuarist 2020 kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 58 4 eurot. Eeltoodu põhjal tuleb O.F-ilt välja mõista sundraha 876 eurot, mis tuleb tasuda ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. 10
2. Süüdimõistva otsuse tegemine toob kaasa ka Harju Maakohtu otsuse tühistamise O.F-il SKHS § 5 lg 1 p 2 alusel kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimise osas kuna sellekohase nõudeõiguse eelduseks on isiku õigeks mõistmine. Nagu eelpool kolleegium juba märkis, siis vastavalt KarS § 68 lg-le 1 arvatakse eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka.
3. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes

§ 337

lg 1 p 4; § 338 p 2,3; § 339 lg 2; § 340 lg 4 p 2,5 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu

1. märtsi 2020 otsuse O.F-i õigeksmõistmise, menetlusku lude riigi kanda jätmise ja temal süüteomenetlusega tekitud kahju hüvitamise nõudeõiguse osas. Muus osas jätab maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse. Prokuröri apellatsiooni rahuldab.
2. RÕS alusel määratud kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamist summas 30.00 eurot. Kaitsja on menetlustoiminguna taotluses märkinud vastuse koostamine apellatsioonile ja ajakuluks 30,00 minutit. Kolleegium leiab, et menetlustoimingut saab hinnata vajalikuks ja näidatud 30,00 minutit põhjendatuks, kuid hüvitamisele kuuluvat summat mitte. Nimelt näeb Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 4 ette, et määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel lihtmenetluses on 27 eurot iga poole tunni kohta. Seega puudub alus rahuldada kaitsja taotlust ja hüvitada talle kaitsjatasuna poole tunni eest 30.00 eurot, vaid hüvitamisele kuulub 27.00 eurot. Kaitsja ei ole taotlenud väljemõistetavale summale käibemaksu lisamist.

§ 185

lg 1 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 1

p -des 2-4 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Antud juhul on apellandiks prokuratuur ja kaitsja poolt teostatud toimingud on seotud vaid prokuratuuri apellatsiooniga, samuti tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse, mistõttu tuleb mõlemal alusel õigusabiga seotud kulu summas 27.00 eurot jätta riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 11