KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kairi Piirisild, Vallo Kariler ja Ele Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 27. jaanuar 2025, Tallinn Kohtuasja number 2-24-19442 Kohtuasi Sihtasutu

) § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – täpsustamata äge psühhootiline episood (F23.9). Tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma psüühilisest häirest lähtuva agressiivse, ettearvamatu ja ebaadekvaatse käitumise tõttu olla ohtlik nii iseendale kui ka teistele. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Psüühilise seisundi tõttu pole ta hetkel 3 2-24-19442 võimeline otsustama enda ravi üle ega andma edasiseks haiglaraviks adekvaatset nõusolekut. Isik on kergesti ärrituv ja konfliktne, sisulist vestlust ei ole temaga endiselt võimalik arendada, kuna hospitaliseerimisele eelnenust keeldub ta rääkimast ning tema avaldused on seosetud ja napisõnalised (nt tunneb, et tema aju on „zombie“). Väljaspool haiglat ei ole tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii isikule endale kui ka ümbritsevatele. Isiku seisundit arvesse võttes vajab ta hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib isik vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ebaõnnestumise, mis ei ole isiku huvides. Isik vajab ravi ja ravimite manustamist. Määruskaebus ja menetluse edasine käik

1. Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada. Esindaja suhtles isikuga korduvalt. Isik tunnistab, et tarvitas aasta lõpus alkoholi ja katus sõitis väheke ära. Nüüd on temaga juba kõik hästi ja tahaks naasta tsiviilellu. Tal on suured võlad ja ta peab hakkama tegelema oma äridega, et võlad ära klaarida. Tal on organiseerimisel uus äriühing. Isikul on olemas ka veoauto juhiload, oskused ehituses, sillutuskivide paigutamises, lammutamises jm. Ta peaks kohe hakkama kõige sellega tegelema, leidma töötajaid, kliente, sponsoreid jm. Seda ei ole aga haiglas võimalik teha. Arst ütleb haiglas, et kohus ei luba teda välja kirjutada. Ta on nõus vajadusel võtma ravimeid kodus edasi. Ravi pikendamine ei olnud õigustatud, kuna tahtevastase ravi kohaldamise vajadus on ära langenud. Isiku ohtlikkus iseenda ja teiste suhtes ei ole enam asjakohane.
2. Avaldaja ja Tori vald (vallavalitsuse kaudu) palusid jätta määruskaebuse rahuldamata.
3. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus §ga 659) alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.
5. Maakohus leidis õigesti, et täidetud on

§ 11lg-s 1 ja Ts

MS § 534 lg-tes 1 ja 5 sätestatud eeldused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse pikendamiseks kuni 40 päevani. Kolleegium nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 ja § 659 alusel neid täies ulatuses ei korda. 19. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused

§ 11

lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (p 1), haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire 4 2-24-19442 tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut (p 2) ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane (p 3). 20. Maakohus tuvastas õigesti, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (

§ 11lg 1 p 1).

Puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire – täpsustamata äge psühhootiline episood (F23.9). Isik oli hospitaliseerimisel kergesti ärrituv ja konfliktne, avaldas paranoilisi luulumõtteid poliitikute ja võimuorganite suhtes. Maakohus veendus ärakuulamisel, et isikuga ei ole sisulist vestlust endiselt võimalik arendada, kuna ta keeldub hospitaliseerimisele eelnenust rääkimast ning tema avaldused on seosetud ja napisõnalised. Seejuures ei lükka puudutatud isiku enda arvamus, et ta on igati adekvaatne ja ravi ei vaja, ümber arstide hinnangut tema tervislikule seisundile ega ole määrav

§ 11lg 1 p-s 1 sätestatud tingimuse täidetuse hindamisel.

21. Maakohus tuvastas õigesti ka puudutatud isiku ohtlikkuse (

§ 11lg 1 p 2), võttes aluseks konkreetsed elulised juhtumid.

Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada. Samas peab kohtutel olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik võib lähitulevikus seda pigem kindlasti kui tõenäoliselt teha. Isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p 18; RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14).

1. Tsiviilasja materjalist nähtub, et puudutatud isik toimetati kiirabi ja politseiga 28.12.2024 psühhiaatriakliinikusse Pärnu maanteel agressiivse käitumise tõttu – isik loopis sõitvaid autosid isiklike esemetega ja karjus neile korraldusi, millega põhjustas liiklusohtlikke olukordi. Politsei saabumisel põgenes isik põllule. Isik ei nõustunud kiirabi ega politseiga koostööd tegema, ähvardas endal kõri läbi lõigata või end üles puua ning avaldas poliitikute ja politsei suhtes paranoilisi luulumõtteid. Psühhiaatriakliiniku osakonnas oli isik kergesti ärrituv ja konfliktne ning vajas ärakuulamisel ohjeldamist. Avaldaja 10.01.2025 selgituste järgi ei ole isiku seisund senini stabiliseerunud – ta keeldub igasugusest ravikoostööst, ähvardab endiselt enesetapuga ning 08.01.2025 lõhkus ukse ja põgenes haiglast (toodi politseiga tagasi). Isik vajas psühhiaatriakliinikus ümbritsevate ohutuse tagamiseks ja ravi teostamiseks ka mehaanilist ohjeldamist. Eeltoodu kogumis kinnitab maakohtu järeldust, et puudutatud isik ohustab jätkuvalt oma käitumisega ümbritsevaid inimesi ning on ohtlik ka iseendale, keeldudes ravist ja ähvardades enesetapuga.
2. Samuti nähtub puudutatud isiku raskest psüühikahäirest ja haiguskriitika puudumisest, et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane (

§ 11lg 1 p 3).

Psühhiaatrite arvamuse kohaselt ei olnud puudutatud isik võimeline otsustama enda ravi üle ega andma adekvaatset nõusolekut edasiseks haiglaraviks. Isik oli kergesti ärrituv ja konfliktne ning keeldus määratud ravi vastu võtmast. Isikul puudub vabatahtlik ravisoostumus ja ta ei saa aru oma haiguse tõsidusest, mistõttu vajab ta ravi kontrollitud keskkonnas. Seda kinnitab ka avaldaja vastuses määruskaebusele märgitu, et puudutatud isik püüdis 08.01.2025 haiglast põgeneda. Avaldaja märgib, et vaatamata seni manustatud psühhoosivastasele ja meeleolu stabiliseerivale ravile ei ole isiku psüühiline seisund siiani stabiliseerunud, mistõttu vajalik ravi on võimalik tagada vaid tugevalt kontrollitud keskkonnas. Seega ei ole muu psühhiaatriline abi praeguses olukorras küllaldane. Asjaolu, et puudutatud isik ise on seisukohal, et ta ei vaja ravi psühhiaatriakliinikus, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut 5 2-24-19442 isiku tervislikule seisundile. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda eriteadmistega isikute seisukohtades. 24. Maakohus leidis seega õigesti, et täidetud on kõik

§ 11

lg-s 1 sätestatud eeldused isikule tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamiseks. Maakohtu määrus tuleb seega jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. 25. Menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 6