← Eesti

2-23-4576/50

Obsah (11)§ 472§ 657§ 230§ 238§ 428§ 652§ 163§ 174§ 175§ 179§ 178

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Peeter Pällin ja Siret Siilbek Otsuse tegemise aeg ja koht 20.01.2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-2

§-le

  1. 3.
  2. Hageja on selgitanud, et hageja nõue ei oleks käesoleval juhul kommertspandi arvelt täidetav. Hageja nõuded kostjate vastu moodustavad siinses menetluses 81 747,44 eurot. Kostjad ei ole tõendanud, et kostjal II oleks esimese järjekoha kommertspanti ületavas osas varasid, millest oleks võimalik täita hageja nõuet. Seetõttu ei ole hageja nõue pandi arvelt täidetav. VÕS § 149 on dispositiivne. Laenulepingust tulenevalt ei ole käendajal õigus nõuda, et hageja esitaks kohustuse täitmise nõude esmalt kostja II vastu, kuna laenulepingu punktist 6.1.3 tulenevalt ei ole välistatud nõuda kohustuse täitmist kostjalt I. 3.
  3. Hageja ei ole viivitanud leppetrahvi nõude esitamisega. 3.
  4. Kohtul puudub alus pidada laenulepingu järgset intressimäära põhjendamatuks, sest kostjad on seda aktsepteerinud. Hageja intressinõue 11 893,04 eurot kostjate vastu on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kostjate esile toodud asjaolud ei õigusta hageja ees kohustuse täitmata jätmist. Laenumaksete tasumisega viivitamise korral peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kostjatelt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis summas 21 344,40 eurot ja edasiulatuv viivis alates 24.03.2023 kuni põhinõude kohase täitmiseni, kuid mitte suuremas summas kui 17 424,78 eurot. Apellatsioonkaebus
  5. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldamata jätta, menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust ja otsus ei ole seaduslik (

§ 472lg 1).

Kohtuotsusest ei nähtu hageja nõude arvestused. Hageja korrigeeris oma nõuet, mistõttu oleks selles osas pidanud võtma vastu hagist loobumise. Vaidlus taandub küsimusele, et kostja II refinantseeris oma laene ja sellega vähenes ka hageja nõue. Mis osas varasemat laenu vähendati, ei ole kohus kontrollinud. Tegemist oli tüüptingimustel sõlmitud lepinguga: mingeid läbirääkimisi ei peetud. Hageja oleks pidanud tõendama, et tegu ei olnud tüüptingimustega lepinguga. Kostjad kordavad maakohtus esitatud väiteid viivisemäära 0,2% ülemäärasuse ja tarbijat kahjustava tüüptingimuse kohta. Samuti seda, et kuna põhivõlgniku varale on seatud kommertspant, on hagi rahuldamine käenduse alusel välistatud kostja I suhtes (VÕS § 149 lg 5). Vastus apellatsioonkaebusele 5

(9)
  1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, aga osaliselt tuleb muuta ja täiendada selle põhjendusi (

§ 657lg 1 p 2 1).

Kostjate apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osas, millega menetlus tuleb lõpetada seoses hageja loobumisega 827,78 euro ulatuses intressinõudest.

  1. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, kui leidis, et kostja I ei ole tarbija. Kostja I näol on tegemist tarbijaga (VÕS § 1 lg 5) ja 13.08.2019 sõlmitud lepingu näol on tegemist tarbijakäenduslepinguga (VÕS § 143 lg 1). Maakohus on viidanud ekslikult Riigikohtu varasemale praktikale, mis alates 13.06.2014 kehtiva VÕS versiooni jõustumisest ei ole asjakohane. Erinevalt laenulepingust ei saa käenduslepingu puhul ka vastupidist tõendada.
  2. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et laenulepingus kokkulepitud viivisemäär on tühine. 8.
  3. Hageja tugineb oma nõudes kostjalt viivise saamiseks laenulepingu p-le 2.5, mille kohaselt on laenuandjal õigus nõuda võlgnevuse tasumise korral viivist 0,2% võlgnevuse summalt päevas. Viivisenõude õiguslik alus on seega laenulepingu p 2.5 ja VÕS § 113 lg
  4. Hageja ei nõua viivist kostjalt I käenduslepingu alusel käenduslepingu täitmisega viivitamise eest. 8.
  5. Maakohus ei ole analüüsinud, kas tegemist võib olla tühise tüüptingimusega (VÕS § 42 lg 1 ja VÕS § 42 lg 3 p 5). Riigikohtu praktika kohaselt, kuigi VÕS § 42 lg 3 p-s 5 ei ole selgesõnaliselt nimetatud, et säte laieneks ka viivistele, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suurusest /…/ muud hüvitist“ alusel (vt RKTKo 18.12.2014, nr 3-2-1-139-14, p 11, 3-2-1-25-16 p 13). 8.
  6. Ringkonnakohus selgitas pooltele tõendamiskoormust ja andis hagejale võimaluse tõendada, et viivisekokkulepe räägiti läbi. Hageja ei tõendanud asjas, et viivisekokkulepe räägiti läbi. Seega on tegemist tüüptingimusega. Samas ei muuda see maakohtu otsuse lõpptulemust. 8.
  7. Laenulepingu sõlmis äriühing (kostja II) oma majandus- või kutsetegevuse raames, mitte tarbijana lepingu sõlmimise ajal kehtinud ja kehtiva VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Kokkulepe, millega hageja ja kostja II leppisid tüüptingimusena kokku intressimääras 0,2%, ei ole kostjat II ebamõistlikult kahjustav. Majandus- ja kutsetegevuse raames sõlmitud lepingute puhul on peetud Riigikohtu praktikas lubatavaks viivise suuruseks 0,2%-0,25% (vt RKTKo 30.04.2013, nr 3-2-15-13 p-d 48 ja 49; RKTKo 13.05.2020, 2-18-17536/29, p 17). Hageja on piiranud viivisenõude suuruse hagis 17 424,78 euroga, mis ei ületa põhivõlga (46 200 eurot). Viivisekokkulepet ei muuda tühiseks ka asjaolu, et laenulepingu sõlmimise ajal oli laen tagatud nii I järjekoha kommertspandiga kui käendusega.
  8. Maakohus tuvastas, et kostja I kui käendaja vastutus ei sõltunud sellest, kas hageja esitas kostja II vastu laenulepingust tuleneva nõude, hagi või tegi kostja II suhtes muu toimingu (käenduslepingu p 3.3). Maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata VÕS § 142 lg 6 kostja I suhtes, kuid ka see ei anna alust maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmiseks. 6

(9)9.
  1. Õige on iseenesest maakohtu seisukoht, et VÕS § 149 on dispositiivne norm. Samas välistab käendaja kahjuks eelnimetatud normis sätestatust kõrvalekalduvad kokkulepped VÕS § 142 lg
  2. Selle kohaselt on tühine kokkulepe, millega kaldutakse käendaja kahjuks kõrvale VÕS
  3. peatükis peatükis sätestatust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. 9.
  4. Kokkulepe, mille kohaselt võib võlga sisse nõuda ilma eelnevalt põhivõlgniku varale seatud panti realiseerimata, kahjustab eelduslikult käendajat ja on seega tühine. Seetõttu ei saa hageja käendajalt põhivõlgniku kohustuste täitmist nõuda enne, kui on püüdnud saavutada nõude rahuldamist kommertspandi arvel (vähemalt kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni).
  5. Kuivõrd käenduslepingu p 3.3 on tühine, tuleb lähtuda seadusest, s.o VÕS § 149 lg-s 5 sätestatust. 10.
  6. Iseenesest on õige hageja viide sellele, et käendaja võib lõikele 5 viidates käenduslepingu täitmisest keelduda pandi ulatuses ehk ulatuses, milles pandipidajast võlausaldaja nõue eelduslikult kuuluks pandi realiseerimise korral rahuldamisele realiseerimisest saadu arvel. 10.
  7. Maakohus tuvastas, et 23.09.2020 sõlmisid hageja, kostja II ja MES kommertspandilepingu järjekoha muutmise kokkuleppe. Puudub vaidlus, et selle tulemusel hakkas hageja nõudeid tagama kostja II varal lasuv teise järjekoha kommertspant, mis järgneb esimese järjekoha kommertspandile pandisummaga 2,1 miljonit eurot. 10.
  8. VÕS § 149 lg 5 sätestab, et kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. Siinses asjas on põhivõlgniku varale oli hageja kasuks seatud teise järjekoha kommertspant, kuid ei ole esile toodud ega tõendatud kommertspandiga koormatud vara koosseisu ega väärtust, s.o pandi ulatust VÕS § 149 lg 5 tähenduses. 10.
  9. Õiguskirjanduses on selgitatud, et käendaja võib käenduslepingu täitmisest keelduda pandi ulatuses, milles pandipidajast võlausaldaja nõue eelduslikult kuuluks pandi realiseerimise korral rahuldamisele realiseerimisest saadu arvel (VÕS komm I
(2016), § 149, p 3.5.2).

§ 230

lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. 10.

  1. Esmane tõendamiskoormus VÕS § 149 lg 5 kohaldamisel lasub käendajal, kes peab esile tooma ja tõendama millisele laenusaaja varale ja mis pandihinnaga on pandid seatud ning tõendama kommertspandiga koormatud vara turuväärtuse selle võimalikul realiseerimisel /nõude esitamise ajal. Järgnevalt peaks käendaja põhistama, millises ulatuses kuuluks pandipidajast võlausaldaja nõue laenusaaja suhtes eelduslikult pandi realiseerimise korral rahuldamisele ja et varast jätkuks nõude täitmiseks. Seejärel saab võlausaldaja võimaluse esitada oma vastuväited ja vajadusel tõendada vastupidist. 10.
  2. Kostjad ei toonud esile, millisele laenusaaja varale on teise järjekoha kommertspant seatud. Seetõttu pole võimalik hinnata, kas hoolimata esimese järjekoha kommertspandist on võimalik osaliselt või täielikult rahuldada hageja nõue kostja II vastu teise järjekoha kommertspandi arvel. Samuti ei ole kostjad esile toonud ega tõendanud seda, millises ulatuses oleks pandi realiseerimise korral hagejal võimalik oma nõuet pandi arvelt rahuldada. 7

(9)11. Kostjad ei toonud esile vaidluse lahendamiseks vajalikke asjaolusid, kuid esitasid 18.09.2024 menetlusdokumendiga 05.05.2019 hindamisakti Hiiu Graanul OÜu kasutuses oleva granuleerimisliini väärtuse kohta. Kostjad ei ole selgitanud, mida nad tõendiga tõendada soovivad ja kuidas see tõend võiks olla asjakohane siinses menetluses, mistõttu tuleb jätta tõend vastu võtmata

§ 238lg lg 3 p 4 alusel.

  1. Seoses asjaoluga, et kostjad ei toonud esile eelmises punktis märgitud asjaolusid, ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust ka hageja 02.10.2024 menetlusdokumendis esitatud vastuväited seoses eelnimetatud tõendiga ja nende vastuväidete tõendamiseks esitatud tõendid (Hiiu Mets OÜu
  2. aasta majandusaasta aruanne ja e-äriregstri väljavõte HM Pellet Estonia OÜu kommertspandiregistri kannete kohta). Hageja ei pea tõendama enne kostja I poolt tõendamiskoormise täitmist seda, et kommertspandi kanded on jätkuvalt kehtivad ja et kommertspandiga hõlmatud varaga ei saaks katta hageja kasuks seatud teise järjekoha kommertspandiga tagatud nõuet. Teadmata kommertspandiga hõlmatud vara koosseisu ega väärtust, pole ringkonnakohtul võimalik hageja väidet hinnata. Tõend jääb vastu võtmata

§ 238lg 1 p 1 alusel, kuna tõendavat asjaolu ei ole vaja tõendada.

13. Põhjendatud on määruskaebuse väide, et hageja korrigeeris oma intressinõuet ja vähendas nõuet 827,78 euro võrra, kuid maakohus on jätnud selles osas seisukoha võtmata. Hageja nõude korrigeerimine nähtub 09.08.2023 menetlusdokumendist (tl 56–57). Hageja selgitas 02.10.2024 menetlusdokumendi p-s 2.4, et loobus nõudest. Ringkonnakohus võtab hageja loobumise vastu ja lõpetab nimetatud osas menetluse intressinõudes 827,78 euro ulatuses (

§ 428lg 1 p 3 ja § 429 lg 1 alusel).

Menetluse osalise lõpetamise tulemusena ei kuulu maakohtu otsus osalisele tühistamisele, sest maakohus on hageja nõude rahuldanud korrigeeritud ulatuses. 14. Asjaolule, et tegemist oli laenusaaja laenu refinantseerimisega, on kostjad tuginenud esmakordselt ringkonnakohtu menetluses ja ringkonnakohus nende väitega ei arvesta (

§ 652lg 4).

  1. Kokkuvõttes jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, st lõpetada menetlus hageja nõudes kostjalt 827,78 euro intressi väljamõistmise osas hageja nõudest loobumise tõttu.
  2. Arvestades hageja esialgse ja hiljem intressi tõttu korrigeeritud nõude suurust (vastavalt 82 575,22 ja 81 747,44 eurot), rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse marginaalses ulatuses ehk 1,01%. Seetõttu puudub vajadus muuta maakohtu menetluskulude jaotust ja ka ringkonnakohtu menetluskulud jäävad kostjate kanda solidaarselt (

§ 163lg 1, § 165 lg 3 ja § 171 lg 1 alusel).

17. Ringkonnakohus määrab kindlaks kostja hüvitatavate menetluskulude suuruse (

§ 174lg 1 alusel).

17.

  1. Hageja menetluskulude hüvitamise taotluse kohaselt on esindaja osutanud õigusteenust 15h 55min tunnihinnaga 120 eurot tund, millele lisandub käibemaks, kokku 2330,20 euro ulatuses. Hageja selgitas, et kuigi ta on käibemaksukohuslane, tekib tal peamiselt maksuvaba käive ning hageja peab vastavalt käibemaksuseaduse §-le 32 arvama sisendkäibemaksu osaliselt maha. 17.
  2. Hagejale osutatud õigusabiteenuse sisuks on olnud maakohtu otsuse ja menetlusse võtmise määrusega tutvumine 10m, maakohtu otsusega tutvumine ja apellatsioonkaebusele vastamisega seonduvad menetlustoimingud 3h, kohtu kirjade ja määrusega ekspertiisi tegemiseks tutvumine, 8

(9)analüüs ja kliendi informeerimine 7h 55min, eksperdiga ja vastuväitega kohtu tegevusele seonduvad toimingud 3h 55 min ja kohtu vastuväite ning lõpptähtaegade määramisega tutvumine ning menetluskulude nimekirja koostamine 55min. 17.
  1. Hageja vastuväiteid vastustaja menetluskulude taotlusele ei esitanud. 17.
  2. Arvestades maakohtu otsuse, hageja apellatsioonkaebuse, ringkonnakohtu selgitavate kirjade, poolte apellatsioonimenetluses esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu on avaldaja menetluskulude nimekirjas kajastatud menetlustoimingud põhjendatud ja avaldaja õiguste kaitseks vajalikud ning neile kulunud aeg 15h 55min mõistlik ja põhjendatud. Avaldaja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (millele lisandub käibemaks) on vastavuses esindaja kvalifikatsiooniga ega ületa kohtupraktikas mõistlikuks peetavat lepingulise esindaja tunnitasu. Seega määrab ringkonnakohus hagejale hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks apellatsioonimenetluses 2330,20 eurot (sisaldab käibemaksu 420,20 eurot) ning mõistab selle kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja (

§ 175lg 1).

18. 13.05.2024 määrusega andis ringkonnakohus kostjale I menetlusabi riigilõivu 1680 eurot tasumiseks 560 euro suuruste osamaksetena kolme kuu jooksul. Kohtulahendite infosüsteemist nähtub, et kostja I ei ole kolmandat osamakset tasunud, mistõttu mõistab ringkonnakohus kostjalt I riigituludesse 560 eurot siinse otsusega (

§ 179

lg 1).

§ 179

lg 5 kohaselt peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja.

§ 179

lg 9 sätestab, et menetluskulude maksmise nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 19.

§ 178

lg-te 1 ja 2 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati ja juhul, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.