TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine 3-21-1411 29. september 2023 Maria Lõbus X.X.-i kaebus Tallin

) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lõike 1 punkt 9).

3-21-1411 Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lõige 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglas registreeriti
2. novembril 2018 taotlus, milles sooviti, et vahistatu X.X.-il (edaspidi kaebaja) võimaldataks kohtuda oma perega (elukaaslane ja kolm alaealist poega) lühiajalise kokkusaamise raames ilma klaasist vaheseinata. Vangla lubas kokkusaamise, mille ajaks määrati
3. detsember
5. detsembril 2018 teatas vangla, et kokkusaamine toimub siiski vaheseinaga eraldamisega ning selle uus aeg on
6. detsember
7. Kokkusaamine toimus.
8. Tartu Halduskohus tegi
9. märtsil 2020 asjas nr 3-19-293 otsuse, millega tegi kindlaks, et vangla
10. detsembri
11. a otsus, millega asendati eraldamiseta toimuma pidanud kokkusaamine klaasist vaheseinaga eraldamisega kokkusaamisega, oli õigusvastane. Otsus on jõustunud.
12. Kaebaja esitas Tallinna Vanglale
13. märtsil 2021 mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, kuna vangla lubas tal esialgu perega kokku saada ilma klaasist vaheseinaga eraldamiseta, kuid hiljem siiski keeldus sellest. Selline käitumine mõjus alandavalt ja tegi põhjendamatuid takistusi pereelule.
14. Tallinna Vangla jättis
15. mai
16. a otsusega nr 5-37/21/36-4 kahjunõude rahuldamata. Vangla nõustus enda tegevuse õigusvastasusega, kuid leidis, et rikkumine polnud sellise raskusastmega, mis õigustaks mittevaralise kahju rahas hüvitamist.
17. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse talle Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses
18. a detsembris klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise ärajätmisega.
19. Tartu Halduskohus tagastas
20. detsembri
21. a määrusega kaebuse

§ 121lõike 2 punkti 21 alusel.

Tartu Ringkonnakohus jättis

1. märtsi
2. a määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata. Riigikohus tühistas
3. mai
4. a määrusega halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused ning saatis asja menetlusse võtmise otsustamiseks halduskohtule. Halduskohus võttis
5. septembril 2022 kaebuse menetlusse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6. Kaebaja leiab, et talle on
7. a detsembris algselt lubatud ilma klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise ärajätmisega tekitatud mittevaralist kahju. Kaebaja taotleb hüvitist summas 8000 eurot. 1) Kaebaja oli juba varem ilma klaasist vaheseinata lühiajalist kokkusaamist Tallinna Vanglalt taotlenud, kuid sai eitava vastuse.
8. juunil 2018 esitas kaebaja vastustajale taotluse perekonnaga kohtumiseks ilma klaasist vaheseinata eraldamiseta.
9. juulil 2018 keeldus 2 3-21-1411 vastustaja kaebaja taotluse rahuldamisest põhjusel, et kaebaja viidi Viru Vanglasse.
10. novembril 2018 esitas kaebaja uue taotluse perega kokkusaamiseks.
11. novembril 2018 keeldus vastustaja taaskord kaebajale kokkusaamise võimaldamisest põhjusel, et kaebaja viidi Viru Vanglasse. 2)
12. novembri
13. a istungil kriminaalasjas nr 1-16-483 on kaebajale saanud teatavaks, et vastustaja on kohtult enne
14. juunit 2018 küsinud nõusolekut kaebaja poolt taotletava kohtumise (ilma klaasist eraldusseinata) võimaldamiseks. Kohus on oma nõusoleku andnud.
15. novembri
16. a istungil avaldas kohus uuesti, et pole vastu kaebaja kohtumisele perega ilma klaasist vaheseinata. 3) Halduskohus on asjas nr 3-19-293 tuvastanud, et õigusvastane oli see, et Tallinna Vangla keeldus
17. detsembril 2018 võimaldamast kaebajale perega kohtumist ilma klaasist vaheseinata eraldamiseta. Kui kaebajale lõpuks pika ootamise peale võimaldati ilma klaasist vaheseinata kokkusaamine, aga siis sellest jälle keelduti, põhjustas selline vastuoluline ja sõnamurdlik käitumine kaebajale lootusetuse tunnet, pettumust, hingelisi kannatusi ja valu ning pani ennast tundma alandatuna. Sellega tekitati kaebajale moraalset kahju.
18. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. 1) Vahistatutele lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamist vanglaväliste isikutega reguleerib vangistusseadus (VangS). VangS § 94 lõike 1 kohaselt lubatakse vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt sätestatakse vahistatu lühiajalise kokkusaamise kestvus ja täpsem kord vangla sisekorraeeskirjades. Vastavalt justiitsministri
19. novembri
20. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 31 lõikele 2 eraldatakse kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik (kokkusaaja) klaasist vaheseinaga. Erinormiks on § 31 lõige 21 , mis sätestab juhud, millal võib klaasist vaheseinaga eraldamiseta kokkusaamist võimaldada. Põhjendatud juhtudel võib vangla eraldamata lühiajalisi kokkusaamisi võimaldad ka kinnipeetava isiku taotluse alusel. Vastavalt VSKE § 33 lõikes 3 sätestatule tuleb eraldamiseta kokkusaamise vajadust põhjendada. Seega kehtiv õigus ei sätesta kinnipeetavale subjektiivset õigust kokkusaamisele pereliikmega klaasist vaheseinata ruumis. Kokkusaajate klaasist vaheseinaga eraldamine on reegel, millest põhjendatud juhtudel on vanglal kaalutlusõigust kasutades võimalik teha erisusi. Sellise regulatsiooni legitiimseks eesmärgiks on julgeolekuriskide vähendamine. Klaasist vaheseinaga eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise võimaldamisel peab vangla arvestama eelvangistuse täideviimise korraga ja võimaliku ohuga vangla üldisele julgeolekule. Käesoleval juhul said kokkusaamise taotluse menetlemise käigus menetlejale teatavaks asjaolud, mis välistasid kaebajale klaasita eraldamiseta kokkusaamise võimaldamise. 2) Kaebajale ühel korral klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise võimaldamata jätmisest ei saanud kaebajale tekkida sellist mittevaralist kahju, millele tuleks reageerida rahalise hüvitise väljamõistmisega. Kohtupraktikas on leitud, et mitte igasugune õiguste rikkumine (sh perekonnaelu puutumatuse rikkumine) ei too kohe kaasa mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Selleks peab rikkumine ületama teatud raskusastme. Praegusel juhul selliseid asjaolusid ei esine. VangS § 23 lõike 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Vastustaja on kaebajale vaidlusalusel ajavahemikul Tallinna Vanglas paiknemise ajal, s.o
21. novembril 
22. detsembril 2018, võimaldanud klaasiga eraldamisega kokkusaamise perega (
23. detsembril 2018). Samuti oli kaebajale tagatud suhtlemine lähedastega telefoni teel. Vangla tegevus oli 3 3-21-1411 tingitud ühekordsest eksimusest ega olnud kuidagi tahtlik või kantud eesmärgist kaebajat alandada, halvustada või tema perekonnaelu kuidagi takistada. KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
24. Vaidluse all on, kas kaebajale on tekkinud rahas hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju seoses sellega, et vastustaja ei võimaldanud talle
25. a detsembris ilma klaasist vaheseinata lühiajalist kokkusaamist perega, nagu vastustaja oli algselt lubanud.
26. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 järgi võib isik, kelle õigusi avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõige 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
27. Haldusasjas nr 3-19-293 on Tartu Halduskohus
28. märtsi
29. a kohtuotsusega teinud kindlaks, et õigusvastane oli vastustaja
30. detsembri
31. a otsus, millega vastustaja asendas eraldamiseta toimuma pidanud kokkusaamise klaasist vaheseinaga eraldamisega kokkusaamisega. Halduskohtu otsus on jõustunud. Seega on vastustaja õigusvastane tegevus kohtu varasema otsusega kindlaks tehtud. Kohtule ei nähtu, et kaebajal oleks olnud selle vastustaja õigusvastase otsusega seoses muid reaalseid võimalusi vältida või kõrvaldada võimalikku kahju RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega.
32. Järgnevalt tuleb analüüsida, kas kaebaja õigusi on rikutud, kas kaebajal on tekkinud RVastS § 9 lõike 1 alusel hüvitatav kahju, kas vangla tegevuse ja kahju vahel on põhjuslik seos, kas kahju tekitati süüliselt ning kas kahju tuleks hüvitada rahas, arvestades muu hulgas vastutust piiravaid asjaolusid.
33. Kohus märkis
34. septembri
35. a määruses, et mõistab kaebust nii, et kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses perekonnaelu ja inimväärikuse rikkumisega. Kaebaja pole kohtu sellisele tõlgendusele vastu vaielnud. Kohus nõustub kaebajaga, et vastustaja õigusvastane
36. detsembri
37. a otsus, millega võeti kaebajalt ära algselt lubatud võimalus kohtuda ilma klaasist vaheseinata oma alaealiste poegade (otsuse tegemisel ajal 5-, 12- ja 13-aastased) ja elukaaslasega, kes on ka tema laste ema, rikkus kaebaja õigust pere- ja eraelu puutumatusele. Vahistatu peresuhted tema laste ja elukaaslasega on Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26 kaitsealas. VangS § 94 lõike 1 kohaselt lubatakse vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi muu hulgas isiklikes huvides. Vahistatu lühiajalise kokkusaamise kestvus ja täpsem kord sätestatakse VSKE-s (VangS § 94 lõige 4).
38. a detsembris nägi VSKE § 31 lõike 21 punkt 3 ette vahistatu õiguse kohtuda ilma klaasist vaheseinata eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise raames oma laste ja elukaaslasega.
39. novembril 2018 Tallinna Vanglas registreeritud taotluses on selgitatud, miks kaebaja vajab oma perega kokkusaamist ilma vaheseinata (VSKE § 33 lõige 3). Sellisel viisil kokkusaamisest ilmajätmine mõjutas negatiivselt kaebaja õigust hoida peresuhteid. VangS 41 lõike 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei 4 3-21-1411 põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. VangS § 41 lõige 2 sätestab: „Kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.“ Praegusel juhul on vastustaja oma õigusvastase keeldumisega põhjustanud kaebajale rohkem kannatusi, kui tema vahi all pidamisega paratamatult kaasnes. Kaebaja on kohtule esitanud kriminaalasjas nr 1-16-483 koostatud kohtuistungi protokolli, kust nähtub, et kriminaalasja menetlev kohtunik oli juba
40. a juunis vastustajale teada andnud, et tal ei ole midagi selle vastu, kui kaebaja oma kolme lapse ja elukaaslasega ilma vaheseinata kohtub. Kohus ei olnud selle vastu jätkuvalt ka
41. novembril
42. Seega ei ohustanud kaebaja kohtumine oma perega ilma vaheseinata ka kriminaalmenetluse huve. Samuti ei ole vangla väitnud, et selline kokkusaamine võinuks ohustada vangla julgeolekut. Niisiis ei viita miski sellele, et vahi all pidamisega seoses oli tingimata vaja kaebajat oma perest klaasseinaga eraldada. Kuna vastustaja on klaasseinata kohtumise õigusvastase ärajätmisega põhjustanud kaebajale rohkem kannatusi, kui vahi all pidamisega vältimatult kaasnes, siis on vastustaja rikkunud kaebaja inimväärikust.
43. On usutav, et pere- ja eraelu puutumatuse ning inimväärikuse rikkumisega tekitati kaebajale lootusetuse tunnet, pettumust, hingelisi kannatusi ja valu ning alandust. Eeltoodu on käsitatav mittevaralise kahjuna, mis on hüvitatav RVastS § 9 lõike 1 alusel. Vastustaja õigusvastane otsus ja kaebajal tekkinud kahju on põhjuslikus seoses.
44. RVastS § 9 lõike 1 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju vaid juhul, kui avaliku võimu õigusvastane tegevus oli süüline. Süü vormid on võlaõigusseaduse § 104 lõike 2 järgi hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Vastustaja tegevust kaebaja ilmajätmisel ilma klaasist vaheseinata lühiajalisest kokkusaamisest tuleb pidada tahtlikuks.
45. Vastus küsimusele, kas põhiõiguste rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas, oleneb õiguserikkumise raskusest, süü vormist ja raskusest ning vastutust piiravatest asjaoludest (RVastS § 9 lõige 2, § 13). Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab kohus kaalutlusõiguse alusel. Kaebaja on palunud talle välja mõista hüvitise 8000 eurot.
46. Kaebaja viibis vahi all
47. a suvest alates. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebajale oleks sellest ajast kuni
48. a detsembrini võimaldatud perega lühiajalisi kokkusaamisi ilma klaasist vaheseinata. Vastustaja
49. mai
50. a otsusest nähtub, et pikaajalisi kokkusaamisi võimaldati kaebajale alles alates
51. a augustist. Seega ei olnud kaebajal kuni
52. a detsembrini, st umbes 3,5 aasta jooksul võimalik perega vahetult kohtuda. Seetõttu põhjustas vangla keeldumine ilma klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise võimaldamisest kaebaja õiguste olulise riive. Eriti tugeva õiguste riive põhjustas asjaolu, et kaebaja ei saanud
53. a detsembris oma sel ajal 5-aastase pojaga vahetult kohtuda. Tuleb eeldada, et nii noore lapse puhul avaldavad aastaid kestnud suhtluspiirangud suhtele isaga olulist mõju. Kuigi võimalus suhelda kirjavahetuse, telefoni ja pakkide teel aitab kaasa suhete säilitamisele täiskasvanud lähedastega, ei saa seda pidada tõhusaks suhtlemisviisiks väikelapsega. Kirjavahetus ja telefonikõned võivad täiendada, kuid ei asenda lapse ja vanema silmast silma kohtumisi (vt ka K. Žurakovskaja-Aru, „Lapse õigus vs. võimalus suhelda vangistuses vanemaga  vanglavälisest suhtlemisest ümberpööratuna“, Juridica VI/2015, lk 411). Lühiajalised kokkusaamised, mille ajal on vahistatu lapsest klaasist vaheseinaga eraldatud, ei ole samuti väikelapsega kontakti saamiseks ja suhte hoidmiseks hea lahendus. Oluline on, et 5 3-21-1411 laps kohtuks vanemaga lapsele sobivas keskkonnas ning et neil oleks võimalus füüsiliseks kontaktiks (vt K. Žurakovskaja-Aru

§ 108

lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 108

lõige 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja ainsaks menetluskuluks on kaebuse eest tasutud riigilõiv 240 eurot. Kuna kohus rahuldab kaebuse 18,75% ulatuses, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks tasutud riigilõivust välja mõista 45 eurot. Kaebaja ülejäänud menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud, jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (

§ 109lõige 1).

22. Kohus asendab avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 6 3-21-1411 Kohtuotsus jõustus osaliselt Tartu Ringkonnakohtu 05.11.2024 lahendis nr 3-21-1411 toodud muudatustega. 7