KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. september 2023, Tallinn Väärteoasja number 4-23-2119 (2317,23,004768) Kohtunik Astrid Asi Kohtuistungi sekretär Ch

§ 227lg 2 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks.

4-23-2119 Mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg hakkab kulgema kohtuotsuse jõustumisest ja lõpeb 3 kuu möödumisel.

§ 127

tulenevalt on J.U kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsus on kuulutatud lõpposana. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule menetlusalune isik advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteatise saamisel on põhistusi sisaldav tervikotsus kättesaadav Harju Maakohtu kantseleis hiljemalt 31.10.

1. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA Asjaolud ja menetluse käik Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuur tegi 05.06.2023 üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2317,23,004768, mille kohaselt J.U juhtis 15.05.2023 kell 13.41 Harjumaal, Saku vallas, Tallinna ringtee 19 kilomeetril mootorsõidukit kiirusega 138 +/- 5km/h. Suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul oli 110 km/h ning seega ületas J.U suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h võrra. Otsuse kohaselt pani J.U sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi. Väärteo toimepanek on tõendatud tunnistaja ütlustega, videosalvestuse ja kiirusemõõteseadme salvestuse väljatrüki andmetega. Kohtuväline menetleja määras liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks. 29.06.2023 esitas menetlusalune isik eelnimetatud otsuse peale Harju Maakohtule kaebuse, milles palus Politsei-ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri otsus tühistada ning väärteomenetlus lõpetada vastavalt VTMS § 29 lg 1 p-le
2. Kaebuse peamise argumendi kohaselt rikkus kohtuväline menetleja oluliselt väärteomenetlusõigust, kuna toimingute teostamisel ei kaasatud tõlki. Ta avaldas vastavat soovi märkides väärteoprotokollis, et talle on vaja tõlki. Kohtuväline menetleja taotlust ei lahendanud ning jätkas toiminguid ilma tõlki kaasamata. Kaebaja ei valda piisaval määral eesti keelt. Väärteomaterjalidest lähtuvalt ei ole tuletatav, et kohtuväline menetleja suhtles kaebajaga vene keeles. Ei ole kuidagi tõendatud ega dokumenteeritud, et kohtuvälise menetleja ametnik oskab vene keelt ja suhtles kaebajaga vene keeles, sh selgitades talle õigusi ja kohustusi. Lisaks eelnevale on kaebuses märgitud, et kaebajale edastatud toimikus puudub kiirusmõõturi kasutamise protokoll ning kohtuväline menetleja loob takistusi videosalvestisega tutvumiseks, lubades seda teha vaid menetleja ametiruumides. Samuti ei sisalda väärteootsus ega ka väärteoprotokoll kiirusmõõturi seerianumbrit ning seega ei ole kasutatud kiirusmõõteseade individualiseeritud. Neil asjaoludel ei saa kiirusemõõturi kasutamise protokoll olla tõendiks. Kaebaja heidab ette ka asjaolu, et toimikus ei ole andmeid kiiruse mõõtmise läbi viinud ametniku pädevuse ning seadme taatlemise kohta. 2 4-23-2119 Nimetatud asjaoludest lähtuvalt ei ole tõendatud kaebaja poolt kiiruse ületamine väärteootsuses märgitud ulatuses. Alternatiivselt on kaebuses taotletud menetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel või põhikaristusena määratud juhtimisõiguse äravõtmise asendamist rahatrahviga. Kaebaja hinnangul ei ole juhtimisõiguse äravõtmine eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks kohane ja vajalik. Tegemist on erandliku põhikaristusega, mis ei vasta kohtupraktikale. Juhtimisõiguse äravõtmine äärmise abinõuna on võrreldav vangistuse kui rangeima karistusega, mida ei kohaldata kergekäeliselt. 21.09.2023 kohtuistungil jäi kaebaja oma kaebuse juurde. Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta kaebus rahuldamata ning vaidlustatud otsus muutmata. Kohtuistungil andsid ütluseid tunnistaja S K ja menetlusalune isik. Lisaks uuris kohus väärteotoimikus olevaid dokumente ja tõendeid – CD plaadil olev video kiirusemõõtmisest ning väljatrükid videost, väärteoprotokoll, tõend koolituste läbimise kohta, taatlustunnistus, väärteootsus ja karistusregistri väljatrükk. Lisaks uuris kohus tunnistaja vormikaamera salvestust. Kohtuotsuse põhjendused VTMS § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Esmalt kontrollib kohus kaebaja väiteid väärteomenetlusõiguse rikkumise osas, mis seisnes tõlke tagamata jätmises. VTMS § 24 lg 2 kohaselt kaasatakse tõlk kohtuvälises menetluses menetlustoimingu läbiviimisele menetlusosalise taotlusel. Kaebuse p 2.7 jj on mh märgitud Väärteomaterjalidest lähtuvalt ei ole tuletatav, et Kohtuväline menetleja suhtles Menetlusaluse isikuga vene keeles. Samas ei ole tõendatud ega kuidagi dokumenteeritud, et Kohtuvälise menetleja ametnik oskab vene keelt ja suhtles Menetlusaluse isikuga vene keeles, sh. selgitades talle menetlusaluse isiku õigusi ja kohustusi. Kohtuistungil ütles kaebaja mh Nad peatasid mind ja ütlesid niipalju, kui mina aru sain, et ma olin kiirust ületanud. Nad rääkisid eesti keeles. Ma eesti keelt ei valda, tean ainult üksikuid sõnu. Tahtsin selgitada, et see ei saanud olla minu kiirus, kuid ma ei väida seda kindlalt, et see ei olnud minu kiirus, sest minu kõrval sõitsid ka teised transpordivahendid. Kohtu hinnangul on tegemist kohtu teadliku eksitamisega. Väärteoprotokolli vormistanud politseiametniku ütlustest nähtuvalt suhtles ta kaebajaga vene keeles ning vestluse ajal ei öelnud menetlusalune isik kordagi, et ta ei saa aru ja vajab tõlki. See tuli välja pärast, kui isik kirjutas väärteoprotokolli täites, et ta on vaja tõlki. Ka vormikaamera salvestis kinnitab, et politseiametnik suhtles kaebajaga vene keeles ning vestluses ei tekkinud kordagi momenti, kus kaebaja oleks sattunud olukorda, et ta ei saa aru, mida talle räägitakse või ette heidetakse või et temast ei saadaks aru. Seega, kaebaja oli teadlik, et temaga suheldi temale arusaadavas keeles, st vene keeles, kuid esitas sellest hoolimata kaebuses eksitavaid väiteid ning andis kohtus valeütluseid väites, et temaga räägiti eesti keeles. Samuti on asjakohatu väide, et ta ei saanud aru oma menetluslikest õigustest. Nii 3 4-23-2119 väärteoprotokoll kui ka tunnistaja vormikaamera salvestis kinnitab, et isikul oli võimalik tutvuda VTMS §-s 19 sätestatud õiguste ja kohustuste venekeelse tõlkega. Sealjuures on nii salvestiselt, kaebaja selgitustest kohtuistungil kui ka kaebusest järeldatav, et kaebaja on oma menetluslikest õigustest ning liiklusrikkumistega kaasnevatest tagajärgedest keskmisest enam teadlik. Viimast kinnitab ühtlasi ka karistusregistri väljatrükk, millest nähtuvalt on J.U enne kõnealust juhtumit olnud viimase aasta jooksul väärteomenetluses menetlusaluseks isikuks vähemalt viiel korral. Nii tunnistaja ütlustest kui ka vormikaamera salvestisest nähtub, et kaebaja avaldas soovi tõlgi kaasamiseks hetkel, kui tema osalusel teostatavad menetlustoimingud olid lõpuleviidud. Pärast vastava sooviavalduse kirjapanemist koostas kohtuväline menetleja vaid väärteootsuse. Eelnevast lähtuvalt on kohus seisukohal, et kaebuses viidatud menetlusõiguste rikkumist ei ole aset leidnud. Järgnevalt analüüsib kohus väärteoprotokollis kirjeldatud süüteo koosseisuliste tunnuste esinemist. Väärteoprotokollis heidetakse J.U-le ette

§ 50

lg 5 p 3 ja § 227 lg 2 rikkumist, mis seisnes selles, et ta juhtis 15.05.2023 kella 13.41 ajal Harjumaal, Saku vallas, Tallinna ringtee 19 kilomeetril mootorsõidukit kiirusega 138 +/- 5km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust (110km/h) mitte vähem kui 23 km/h võrra.

§ 50

lg 5 p-st 3 tulenevalt ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest.

§ 227

lg 2 kohaselt on mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 2140 km/h karistatav rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Formaalselt vastab väärteoprotokollis toodud sündmuste kirjeldus liiklusseaduse § 227 lg-s 2 sätestatud väärteokoosseisu objektiivsetele tunnustele st mootorsõidukit juhtides lubatud suurima sõidukiiruse ületamine vähemalt 23 kilomeetri tunnis. Antud asjas ei ole vaidlust selles, et menetlusalune isik juhtis väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas mootorsõidukit. Seda kinnitab kaebaja ise, samuti tunnistaja ütlused, kiirusmõõturi videosalvestis ning tunnistaja vormikaamera salvestis. Kiirusmõõturi kasutamise salvestise ning selle väljatrüki kohaselt sõitis J.U ülalnimetatud ajal ja kohas mootorsõidukiga BMW 530D, reg.nr xxx kiirusega 138 (+/- 5) km/h. Taolise kiiruse mõõtmist kinnitas tunnistaja K. Nimetatud ulatuses lubatud suurima sõidukiiruse ületamist menetlusalune isik ise ei tunnistanud. Ta teadis, et kõnealusel teelõigul on lubatud suurim kiirus 110 km/h (lubatud suurimat sõidukiirust tõendavad ka tunnistaja K ütlused ning kiirusemõõturi video väljatrükid). Kaebaja hinnangul võis tema sõiduki kiirus olla 119-120 km/h. Ta sõitis autovoos ja tema kõrval sõitsid sama kiirusega teised autod. Kiirusemõõturi videosalvestis lükkab üheselt ümber kaebaja väite autovoos liikumise osas. Videosalvestiselt nähtuvalt liikus kaebaja juhitud sõiduk kiirendusrajal ning möödus tema kõrval sõitnud autodest. Samuti on salvestiselt üheselt nähtav, et kiirusmõõtur oli suunatud just kaebaja juhitud sõidukile ning mõõdetud kiirus on omistatav kaebaja juhitud sõidukile. Salvestise väljatrükilt on nähtav ka kasutatud kiirusemõõturi tüüp ning seadme number. 4 4-23-2119 Kohtule esitatud materjalides on olemas kiirusemõõturi taatlustunnistus ning Politsei- ja Piirivalveameti kinnituskiri, mille kohaselt on seadet kasutanud politseametnik läbinud lineaarmõõtmiste koolituse ning oli seega pädev kiirusemõõtmist teostama. Kaebaja vastuväide, mille kohaselt ei saa kiirusmõõturi kasutamise protokoll olla tõendiks, ei ole antud juhul asjakohane. Vastavat protokolli toimikus ei ole ning kohtuväline menetleja ei ole ka vaidlustatud otsuses ega väärteoprotokollis taolist protokolli tõendite loetelus kajastanud. Kohus jätab tähelepanuta ka etteheite, mille kohaselt ei sisalda väärteootsus ega väärteoprotokoll kiirusmõõturi seerianumbrit. Väärteootsuses ja – protokollis ei pea tõendite sisu detailselt avama. Vastavad andmed kajastuvad otsuse aluseks olevas tõendis. Neil asjaoludel on kohtu hinnangul tuvastatud, et kaebaja juhtis väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas mootorsõidukit kiirusega 138 +/- 5km/h ning ületas lubatud sõidukiirust (110km/h) mitte vähem kui 23 km/h võrra. Arvestades rikkumise ulatust st lubatud kiiruse ületamist vähemalt 23 km/h võrra, on tegemist vähemalt hooletusest toimepandud teoga. Taoline kiiruste vahe poleks hoolsa suhtumise korral saanud märkamata jääda. Ülaltoodust lähtuvalt on kohus veendumusel, et J.U tegevuses on tuvastatud

§ 227lg-s 2 sätestatud väärteo objektiivsed ja subjektiivsed tunnused.

Järgnevalt kontrollib kohus väärteootsuses määratud karistuse põhjendatust. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtu hinnangul on vaidlustatud otsuses karistuse määramist piisavalt põhistatud. Otsuses on selgelt väljendatud, milliseid asjaolusid kohtuväline menetleja karistuse määramisel arvesse võttis. Sealjuures ei ole lähtutud lubamatutest kaalutlustest või jäetud olulisi asjaolusid arvestamata. Kohus nõustub vaidlustatud otsuses toodud kaalutlustel määratud põhikaristuse liigi ja määraga. Ükski kaebuses ega istungil toodud vastuväide kohtuvälise menetleja otsustuse muutmiseks alust ei anna. Kohus nõustub täielikult kohtuvälise menetleja seisukohaga, mille kohaselt ei ole J.U varasemat käitumist arvestades põhjendatud rahatrahvi määramine. Karistusregistri andmetel on J.U-l viis kehtivat väärteokaristust. Need kõik on seotud liiklusalaste rikkumistega ning rikkumised on toimunud ühe aasta jooksul. J.U-d on karistatud nii rahatrahvi kui ka arestiga, kuid sellest hoolimata jätkas ta uute liiklusrikkumiste toimepanemist. Tegemist on eriliselt retsidiivse käitumisega, mistõttu on kohaseks karistuseks isiku mõneks ajaks mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldamine. Ka kohtuistungil märgitud kaebaja tööülesannete seotus mootorsõiduki juhtimisega ei anna alust karistuse muutmiseks. Kaebaja sõnul töötab ta mitteametlikult, mistõttu ei saa kohus vastavat argumenti karistusliigi valikul arvestada. Samuti ei kaalu asjaolu, et kaebaja peab tööülesannete täitmiseks kasutama mootorsõidukit, üles vajadust tagada kaasliiklejate ohustust ning vältida vastutustundetu käitumisega isikute lubamist suurema ohu allikaks olevate mootorsõidukite rooli. 5 4-23-2119 Neil asjaoludel leiab kohus, et kergemaliigilise karistuse määramine või karistuse määra vähendamine ei ole õigustatud. Viimast seisukohta kinnistab ka fakt, et J.U ei ole ise rikkumist tunnistanud ega kahetsenud. Ta otsib üksnes võimalusi, kuidas karistusest pääseda ega kohku selle saavutamiseks tagasi ka ebaõigete ütluste andmise ees. Seega puuduvad karistust kergendavad asjaolud KarS § 57 tähenduses. Samadel kaalutlustel ei tule kõne alla ka väärteomenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel. Eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et vaidlustatud otsus on põhjendatud ja seaduslik. Mõistetud karistus on proportsionaalne ning selle muutmiseks puudub alus. (allkirjastatud digitaalselt) Astrid Asi kohtunik 6