TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-2225 Otsuse kuupäev 09.02.2011 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi X´i kaebus Lõuna Prefektuuri vastu kahju 63911,65 eur

§ 41

sätestab, et kinnipeetavat, karistusjärgselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama karistuse täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Kuigi eelpooltoodud normid on vangistusseadusesse sisse viidud alates 24.07.2009, ei tähenda, et ka enne seda tähtaega võis nii kinnipeetavaid kui vahistatuid kohelda nende inimväärikust alandavalt.

1. Kaebaja väitel alandas tema inimväärikust ka asjaolu, et mõlema arestimaja kambrites puudus loomulik valgus, samuti oli ebapiisav kunstlik valgus (25 W lamp ukse kohal), ventilatsioon ei võimaldanud piisavalt värsket õhku, kambrid oli ülerahvastatud ja seetõttu kitsad, kambris puudusid laud ja toolid, süüa tuli voodis, Valga arestimajas oli WC eraldatud 1,2 m kõrguse seinaga, Jõgeval eraldatust ei olnud, Jõgeval puudus üldse aken. Kaebaja väitel olid kokkuvõttes Jõgeva arestimaja tingimused halvemad kui Valga Arestimajas. Vastustaja tunnistas, et kambri sisustus vastab kaebuse esitaja poolt märgitule, kuid olukord ei olnud nii halb, kui kaebaja kirjeldab. Vastustaja märkis, et vaidlusalusel perioodil võis mõlemas arestimajas olla loomulik valgus ebapiisav, kuna aken oli laotud klaasplokkidest (Valga arestimajas), kuid kunstlik valgus oli kambris piisav, kuna kambrites kasutatakse alati tugevamat valgust kui 25 W. Samuti vastas kambrite täituvus arestimaja sisekorraeeskirjades ettenähtule. Samuti märgib vastustaja, et sel perioodil arestimaja sisekorraeeskirjad ei sätestanud kambri sisustusele mingeid nõudeid, mõlemas arestimajas võimaldati duši kasutamist vähemalt kord nädalas, mis vastab eeskirjadele.
2. Kohus nõustub põhimõtteliselt vastustajaga, et olmetingimused mõlemas arestimajas vastasid formaalselt õigusaktides sätestatud miinimumnõuetele.

§ 90lg-st 4 ega § 45 lg-st 1 ega ka ASk

E ei tulenenud vastustajale kohustust paigutada igasse arestimaja kambrisse lauda, tooli ja eraldi magamisaset igale kinni peetavale.

ega ASkE ei sätesta ka duši- või pesemisruumile esitatavaid nõudeid. Pesemisvõimalused vastavalt ASkE § 11 lg 2 olid kaebajale tagatud. Kohus on seisukohal, et laua ja toolide puudumine võib tekitada isikule ebamugavust, kuid selline rikkumine ei ole sellise tähtsusega ega tõsine, mis tooks kaasa kaebaja väärikuse alandamise ega saa põhjustada ka mingeid võimalikke tervisekahjustusi.

1. Samas lähtub kohus Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohast, et sõltumata selgelt sätestatud nõuete puudumisest võivad kinnipidamistingimused siiski osutuda õigusvastaseks ja rikkuda arestimajas viibiva isiku õigusi. Kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kaasnevate kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti ( haldusasi nr 3-3-1-14-10 p 9). Samas lahendis märkis halduskolleegium, et kui väidetud kinnipidamistingimuste kohta ei ole tõendite esitamine mõistlike jõupingutustega võimalik või teatud tingimuse olemasolu või 4 puudumise kindlakstegemine osutub tagantjärele sootuks võimatuks, võib menetlusosalise väidete usutavusele hinnangu andmisel tugineda ka konkreetsesse kinnipidamisasutusse toimunud kontrollkäikude aruannetele. 2008.a detsembris Jõgeva arestimajas toimunud kontrollkäigu kokkuvõttes juhib õiguskantsler tähelepanu sellele, et kinnipeetud isikuid hoitakse kambrites, kus ei ole loomulikku valgust (puudub aken), ventilatsioon on puudulik, hügieeninurk on eraldatud riidega, kambri põrandate ja seinte olukord jätab paljuski soovida. Õiguskantsler on seisukohal, et kirjeldatud tingimused koostoimes kambris veedetud aja pikkusega kujutavad endast inimväärikust alandavat kohtlemist. Ka Valga arestimajas tehtud kontrollkäigu alusel on õiguskantsler 2009 aastal välja toonud, et kambrid on umbsed, puudub võimalus näha loomulikku valgust.
2. Kaebaja väitel ei võimaldatud talle kordagi nii Valga kui Jõgeva arestimajas värskes õhus jalutada, kuigi ta olevat vastavaid taotlusi esitanud.

§ 93

lg 5 kohaselt võimaldatakse eelvangistuse kandmise ajal vahistatule tema soovil vähemalt üks tund päevas vabas õhus viibimist. Arestimajas kinni peetavate isikute kinni pidamise korda ja tingimusi täpsustab arestimaja sisekorraeeskiri (ASkE), mille § 31 p 4 kohaselt on kinnipeetul õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all vabas õhus viibida. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja ei saanud kordagi arestimajas viibimise ajal värskes õhus viibida. Kuid pole ka tõendeid, et kaebuse esitaja oleks avaldanud soovi jalutuskäikude saamiseks.

§ 93lg-st 5 ja ASk

E § 31 p-st 4 tulenevalt oli kaebajal õigus tema soovil vähemalt üks tund päevas viibida värskes õhus. Seega ei sätesta ASkE § 31 p 4 arestimaja imperatiivset kohustust võimalda kõigil arestimajas kinni peetavatel isikutel iga päev 1 tund värskes õhus jalutada. Vabas õhus viibimise õiguse realiseerimise eelduseks on üksnes sellekohase soovi avaldamine. Antud juhul puuduvad tõendid, et kaebuse esitaja oleks sellist soovi kas suuliselt või kirjalikult avaldanud või esitanud kaebust, et talle ei võimaldata jalutuskäike. Vastustaja kinnitusel fikseeritakse kõik suulised avaldused ja kaebused arestimaja töö arvestuse raamatus ning puudub alus arvata, et arestimaja töötajad oleks kandeid teinud valikuliselt või üldse mitte teinud. Jõgeva arestimajas on X 23.03.2008 kaevanud hambavalu, 24.03.2008 on ta esitanud kirjaliku avalduse hambaarsti saamiseks, 27.

1. ja 31.03.2008 on pöördunud seoses katkise kraaniga (tlk.44-46) ning vastavad nii suulised kui kirjalikud pöördumised on ka tööarvestuse raamatus kirjas. Seetõttu tuleb lugeda tõendatuks, et kaebaja ei ole esitanud ei Valga arestimajas ega ka Jõgeva arestimajas taotlust jalutuskäikudele saamiseks ning kui kaebaja ei ole avaldanud soovi jalutuskäiguks, ei ole selle mittevõimaldamine ASkE § 31 p-st 4 tulenevalt õigusvastane. Sarnasele seisukohale on asunud Tartu Ringkonnakohus ka oma 21.09.2010 otsuses haldusasjas nr 309-1385, milles Riigikohus kassatsioonkaebust menetlusse ei võtnud, samuti 01.02.2011 otsuses haldusasjas nr 3-10-
3. Kohus on seisukohal, et ebainimlikes tingimustes arestimajades viibimine on alandav kui sellega kaasneb isikule täiendavaid piiranguid ja kannatusi, mis ei ole vajalikud kinnipidamise režiimi järgides. Kaebuse esitaja viibis Valga ja Jõgeva arestimajades kokku 47 ööpäeva. Kohus on seisukohal, et 47 päeva viibimine kirjeldatud tingimustes kujutab endast kogumis inimväärikuse alandamist, mis võis põhjustada kaebajale mittevaralist kahju. Kohus peab inimväärikust alandavaks asjaolu, et kaebaja on olnud sunnitud viibima arestimajade kambrites, kus oli lahtine WC, kust puuduliku ventilatsiooni tõttu levis üle kambri ebameeldiv lõhn, ning kus samas ruumis pidid kinni peetavad sööma ja kogu ööpäeva viibima. Inimväärikust alandav on ka asjaolu, et kambrites puudusid aknad 5 loomuliku valguse saamiseks. Inimväärikust alandavaks ei saa samas lugeda seda, et kambris puudusid laud, toolid, nagi või et kambris oli ruumi vähe ning duširuum oli ebahügieeniline. Need asjaolud võivad tekitada küll ebamugavust, kuid need ei ole sellised asjaolud, mis tooksid kaasa inimväärikuse alandamise. Tervisekahju tekitamine
4. Kaebaja väitel sai arestimajades valitsenud ebainimlike tingimuste tõttu kahjustada tema silmad ja psüühika. Kaebaja selgituste kohaselt olid tema silmad arestimajas valutanud, silmad hakkasid kiiresti väsima, nägemine hakkas progresseeruvalt nõrgenema, mistõttu peab kandma prille. Samuti märgib X, et ebainimlike tingimuste tõttu on tal välja kujunenud depressioon, nõrgenenud on pingetaluvus, süvenenud hirmuunenäod ja nendest lähtuvad sundmõtted. Kaebaja märgib, et seetõttu vajab ta pikaajalist kulukat ravi.
5. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajal arestimajas valitsenud olukorrast tingitud püsivad nägemise kahjustused ja psüühika kahjustused on tõendamata. Asjaolu, et kaebuse esitajal on alates 2009 aastast kindlaks tehtud silmanägemise halvenemine, ei anna koheselt alust väitele, et silmade kahjustamise põhjustas just 47 päevane periood, kui kaebaja pidi arestimajas viibima. Arestimajas viibides ei ole kaebaja kordagi esitanud ei suulist ega kirjalikku avaldust silmade valutamise kohta või muude silmahaiguste osas. Samas, nagu juba eelpool märgitud, on kaebaja pöördunud arestimaja administratsiooni poole avaldusega hambavalu osas, millisel juhul talle ka hambaarsti vastuvõtt võimaldati. Silmaarsti vastuvõtul on kaebaja käinud alles 10.06.2009, seega enam kui aasta hiljem arestimajas viibimist (tlk.23). Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub , et kaebajale on välja kirjutatud prillide retsept põhjusel, et ta näeb halvemini. Sissekandest aga ei nähtu, et silmaarst oleks kindlaks teinud mingit muud haigust või kirjutanud silmade raviks mingit rohtu. Kohus ei pea tõenäoliseks ega usutavaks, et 1,5 kuuline arestimajas viibimine oli silmanägemise halvenemise põhjuseks ja põhjustab ka hiljem nägemise edasist halvenemist. Seejuures ei viibinud kaebaja 47 päeva Valga ja Jõgeva arestimajas järjest, vaid ajavahemikul 05.0313.
6. 2008 viibis kaebaja Tartu arestimajas, kus tema seletuse järgi olid normaalsed tingimused. Puuduvad tõendid, millal kaebajal üldse nägemine halvenema hakkas. Kohtuistungil antud seletusest ilmneb, et pikaajaline ravi, milleks kaebaja 3 000 000 kroonilist hüvitist vajab, on mõeldud operatsiooniks prillidest vabanemiseks ehk soovist vältida prillide kandmist.
7. Samuti ei näe kohus põhjuslikku seost kaebajal psüühiliste vaevuste tekkimises ja süvenemises. Puuduvad igasugused tõendid, et kaebajal üldse esineb depressioon või mingid muud psüühilised kannatused, mille hüvitamist kaebaja taotleb. Kohtuistungil antud vastuse kohaselt ei ole kaebaja psüühiliste vaevuste osas üldse arsti poole pöördunud, kuna kaebaja väitel ei näe ta selles mõtet. Seega saab järeldada, et kaebaja väited tema depressioonist ja teistest psüühilistest kannatustest, tingituna arestimajas viibimisest, on otsitud põhjused.
8. RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikutud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigikohtu halduskolleegium on 21.04.2010 lahendis nr 3-3-1-14-10 märkinud, et arestimajas viibiv isik peab võimaluse korral püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei saa õiguskaitsevahendite kasutamata 6 jätmine olla aluseks kahjunõude täielikult rahuldamata jätmisele. Kohus ei pea usutavaks, et arestimaja üldist olukorda arvestades, samuti õiguskantsleri aruandeid arvestades, oleks kaebaja poolt kinnipidamistingimustele tähelepanu juhtimisel kõik puudused kõrvaldatud. Kohus nõustub kaebajaga, et arestimajade tingimused olid alandavad, ning sellise rikkumise kohaseks vahendiks on rahaline hüvitis. Kaebaja viibimisega Valga ja Jõgeva arestimajade kambrites inimväärikust alandavates tingimustes viibimise eest on mõistlikuks hüvituseks, arvestades ka kohtupraktikat, 2,24 eurot (35 krooni) ööpäeva kohta, kokku 47 päeva eest 105,28 eurot. Rahalise hüvitise määramisel tuleb arvestada ka seda, et kaebaja viibis arestimajas õiguspäraselt, tema enda käitumise tõttu. Seega kuulub kaebaja taotlus kahju hüvitamise osas rahuldamisele osaliselt. Eda Muts kohtunik 7