TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-2773 Otsuse kuupäev 04.04.2011 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi X kaebus Tartu Vanglalt kahju 867.20 krooni hüvit

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud õiguskaitsevahendeid, et kahju tekkimist ära hoida. Heauskse ostjana ei olnud kaebajal võimalik kahju ära hoida.

1. Kaebuse esitaja märgib, et õiguskantsler on oma ettepanekus nr 7-1/060511/0701815 põhjalikult analüüsinud sisseostude vahendamisel esinevat suhet vangla ja kinnipeetava vahel. Kaebuse esitaja juhib tähelepanu õiguskantsleri seisukohale, et vangla ja kinnipeetava vahel puudub võlaõiguslikule lepingulisele suhtele omane privaatautonoomia, kinnipeetav on sisseostude vahendamisel subordinatsiooni suhetes, kus vangla tegutseb avaliku võimu kandjana. Vangla seisund suhtes kinnipeetavaga ei ole olemuslikult samaväärne seisundiga, milles võivad olla eraisikud. Vanglapoolne sisseostude tegemise vahendamine ei ole tavapärane vangla majandustegevus. Vangla täidab talle seadusandja poolt kehtestatud avalik-õiguslikku kohustust e haldusülesannet. Avalik-õigusliku haldusülesande eest võetav tasu on samuti avalik-õiguslik. Seega ei ole vangla hinnakujundusel vaba, vaid peab muuhulgas arvestama põhiseaduse § -st 113 tuleneva seadusreservatsiooni nõudega, st ei tohi võtta haldusülesande eest tasu, kui tasu võtmise õigust ei näe ette seadus. Vangistusseadus ega ükski teine seadus kuni
2. juulini 2009.a. sellist võimalust ei sätestanud. Seega oli juurdehindluse kohaldamine põhiseadusega vastuolus.
3. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu Riigikohtu üldkogu lahendile nr 3-4-1-10-00, milles märgitakse, et põhiseaduse § 113 kaitseala hõlmab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse.
4. Kaebuse esitaja leiab, et Tartu Vangla viide vabaturumajanduse põhimõtetele ei ole asjakohane. VangS § 48 lg 1 koostoimes vangla sisekorraeeskirja §-ga 74 sätestavad, et vangla on kohustatud kinnipeetavatele kaupa vahendama. Samas puudub kinnipeetaval ka vabadus valida soovitud kauba tellimiseks odavam kauplus.
5. Seoses vangla seisukohaga, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni märgib kaebuse esitaja, et kahjunõude rahuldamisel ei ole ta paremas olukorras, kui ilma kahju tekitamiseta, sest 2010.aastal saab ta sama raha eest vähem kaupa, kui ta oleks saanud 2007-ndal. 2008ndal või 2009-ndal aastal. Pigem viib kahju hüvitamine olukorrani, kus kaebaja oleks olnud siis, kui kahju poleks tekkinud. Kaebaja arvates maksis ta topelt juurdehindlust, nii vanglale, kui isikule, kellelt vangla kauba omandas. Vabaduses viibivad isikud samalt isikult kaupa ostes vangla poolt lisatud juurdehindlust maksma ei pea. Vastustaja vastuväited
6. Vastustaja palub Tartu Halduskohtul jätta Xi kaebus rahuldamata. 2
7. Vastustaja ei ole kaebuse esitajale õigusvastaselt ja süüliselt varalist kahju põhjustanud ega nõustu Õiguskantsleri 20.03.2007 kirjas nr 7-1/060511/0701815 „Ettepanek rikkumise kõrvaldamiseks“ toodud seisukohaga, mille kohaselt oli kaupadele juurdehindluse rakendamine vangla kaupluses vastuolus põhiseaduse §-s 113 sätestatuga.
8. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on lahendis nr 3-4-1-10-00 märkinud, et riik võib avalik-õigusliku juriidilise isikuna osaleda ka tsiviilõigussuhetes: „Sellisel juhul allub riigi tegevus reeglina samadele eraõiguslikele normidele ja põhimõtetele, mis laienevad kõigile tsiviilõiguse subjektidele. Nii ei vaja eraõiguslikes suhetes tehingutingimuste määratlemine seadusest tulenevat erivolitust. Lepingutingimuste kindlaksmääramine eraõiguslikes suhetes on pakkumine või kutse pakkumisele, millega või mille ajendil hakatakse lepingut sõlmima. Isegi kui selline tahteavaldus või üleskutse on vormistatud täitevvõimu määrusena, pole sisuliselt siiski tegemist määrusega, mis alluks avaliku õiguse põhimõtetele.“
9. Kuni 01.06.2008.a kehtinud vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval lubatud teha sisseoste vangla vahendusel sisekorraeeskirjades sätestatud korras ja samal ajal kehtinud justiitsministri 30.11.2000.a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSKE) § 74 sätestas, et kinnipeetav teeb sisseoste vangla vahendusel vähemalt üks kord kuus. Alates 01.06.2008 –24.07.2009 kehtinud VangS ja VSKE redaktsioonides muudeti sõnastust selliselt, et kinnipeetaval oli õigus teha sisseoste vangla kontrolli all vähemalt üks kord kuus. Alates 24.07.2009 kuni käesoleva ajani kehtiva VangS § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt müüb kinnipeetavatele kaupa vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping ning ühtlasi kehtestati juurdehindluse piirang, mis võib olla sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem. Seega ei kuulunud kuni 23.07.2009 Tartu Vangla avalik-õiguslike ülesannete hulka kinnipeetavatele kaupade müümine: kuni 01.06.2008 oli vanglal üksnes kohustus kinnipeetavate sisseoste vahendada ja edaspidi sisseoste kontrollida, mitte aga kaupa müüa. Vastustaja on seisukohal, et vahendamine ei ole samastatav müügiga: „Vahendamine tähendab lepingu sõlmimiseks käsundiandja ja kolmanda isiku kokkuviimist, samuti lepingu täitmiseks vajalike ettevalmistuste tegemist, nagu näiteks lepingu projekti ettevalmistamist, eelläbirääkimiste pidamise korraldamist, vajalike dokumentide ja informatsiooni hankimist jms“. Kuna Tartu Vangla müüs kinnipeetavatele kaupu ise, oli vastustaja ja kaebaja vahel tegemist müügi, mitte vahendamisega ning sõlmitud müügilepingute näol tegemist eraõigusliku suhtega.
10. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Müügilepingu mõiste annab VÕS § 208 lg 1: „Asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.“ Kaebuse esitaja ja Tartu Vangla kaupluse vahel sõlmiti müügileping selliselt, et esmalt andis vangla kauplus teada, milliseid kaupu ja milliste hindadega oli kaebajal võimalik osta ning seejärel avaldas kaebaja kirjalikult, milliseid konkreetseid kaupu ta osta soovib, nõustudes selle eest tasuma kaupade nimekirjas märgitud hinda. Vangla kauplus toimetas kaebajale soovitud kauba kätte, kaebaja võttis kauba vastu, tasus selle eest ega ole kauba hinna, selle kujunemise ega kvaliteedi kohta pretensioone esitanud. Sellega on kõik kaebaja ja vastustaja vahelised müügilepingud nõuetekohaselt täidetud.
11. Ükski õigusakt ei anna kaebajale kui tarbijale subjektiivset õigust nõuda müüjalt talle kauba müümist omahinna või sisseostuhinna eest ja tegelda müügiprotsessiga tasuta. Vabaturumajanduse üheks põhimõtteks ongi hindade vaba kujunemine vastavalt nõudluselepakkumisele ja ükski õigusakt ei kohusta isikut kaupa üldse ostma või ostma seda hinnaga, mis tema 3 arvates on liialt kõrge. Vastustaja ei ole kasutanud ebaausaid, eksitavaid ega agressiivseid kauplemisvõtteid, mis võinuksid moonutada kaebaja majanduskäitumist, st mõjutada tema valikuvabadust või ostukäitumist, mille tulemusena tegi tehinguotsustusi, mida ta muidu teinud ei oleks.
12. Tartu Vangla avamisest alates on kaupluse tegevust kontrollinud erinevad järelevalveorganid, sh riigikontroll ja tarbijakaitseamet, kuid keegi neist ei ole pidanud hinnalisa kehtestamist kinnipeetavate kui tarbijate õigusi riivavaks ja/või seadusega vastuolus olevaks.
13. Tulenevalt VangS § 6 lg-st 1 on vangistuse täideviimise eesmärgiks kinnipeetavate suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Vabas, turumajanduslikus ühiskonnas tasubki tarbija kaupa ostes nii tootja, vahendajate kui kaupmehe äritegevusega seonduvad kulud, mis sisalduvad kauba väljamüügihinnas. Ostjal on seejuures õigus otsustada üksnes seda, kas ost sooritada või mitte, kuid mitte nõuda müügihinna alandamist. Seetõttu on tavapärase hinnalisandi kehtestamine ka osa kinnipeetavate õiguskuulekale teele suunamisest, õpetades neid vabaduses toime tulema: seadma prioriteete ja korrigeerima oma tarbimisharjumusi ning ostukäitumist vastavalt oma vajadustele ja sissetulekutele.
14. Sama eesmärk nähtub ka „Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec

§ 7

lg-s 1 loetletud esmaseid ja oluliselt tõhusamaid õiguskaitsevahendeid ega pöördunud seaduses sätestatud tähtaja jooksul haldusakti kehtetuks tunnistamise või toimingu lõpetamise nõudega Tartu Vangla, Justiitsministeeriumi ega kohtu poole. 22.

§ 7

lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

§-d 3 ja 4 näevad isikule ette õiguse nõuda tema õigusi rikkuva haldusakti kehtetuks tunnistamist või toimingu lõpetamist. Seega tuleneb

§ 7

lg-st 1 muuhulgas, et kahju ei hüvitata, kui selle tekkimise oleks saanud ära hoida või selle oleks saanud kõrvaldada haldusakti või toimingu õigeaegse vaidlustamisega. Riigikohtu otsuse 3-3-1-56-04 punkti 20 kohaselt saab üldjuhul isikult nõuda, et ta vaidlustaks kahju tekitamise vältimiseks õigusvastase üksikakti ning Riigikohtu 11.03.2004. a lahendis nr 3-3-1-8-04 leiti, et

§ 7

lg 1 võimaldab jätta kahju hüvitamise nõude rahuldamata, kui isik oleks saanud kahju tekkimist ära hoida, esitades vaidemenetluses või halduskohtumenetluses nõude haldusakti tühistamiseks.

1. Kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas juurdehindluse kehtestamine oli õiguspärane. Analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge. Vangla kauplusest sisseoste tehes oli kaebaja soodsamas olukorras võrreldes olukorraga, milles oleks ta olnud siis, kui ta oleks kaupa ostnud eraettevõtjast kaupmehelt. Keskmine juurdehindlus vangla kaupluses ei olnud ebamõistlikult suur 4 arvestades, et vangla kattis sellega müügiprotsessi korraldamisega kaasnenud paratamatud ja vajalikud kulutused. Kui kaebaja oleks teinud sisseoste äriühingult, kelle eesmärgiks on võimalikult suure kasumi teenimine, oleks ta ikkagi pidanud maksma juurdehindlust vähemalt samas suurusjärgus. Seetõttu viiks kaebaja poolt nõutud rahasumma tagastamine ebaõiglase olukorrani, sest kahjunõude rahuldamine ei tohi viia rikastumisele. Kohtu põhjendused ja otsus
2. Kaebuses palub X tunnistada seadusvastaseks kuni
3. juulini 2009.a. Tartu Vanglas kaupadele kehtestatud juurdehindlus ning kohustada Tartu Vanglat tagastama tema arvele avalik-õiguslikus suhtes ajavahemikul 10.10.2007-24.07.2009 alusetult saadud raha summas 867 krooni ja 20 senti. Kohus käsitleb kaebuse taotlust varalise kahju hüvitamise nõudena Tartu Vangla vastu.
4. Kaebaja väitel sai ta sellest, et Tartu Vangla on kinnipeetavatele vahendatud kaubale kehtestanud ebaseadusliku juurdehindluse teada 2010.a. juunis. Tartu Vangla ei ole sellele väitele vastuväidet esitanud. Kohus loeb Xi poolt esitatud kahju hüvitamise nõude seega tähtaegseks ning kaebuse lubatavaks.
5. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vangla on tekitanud talle varalist kahju sellega, et ajavahemikul 10.10.2007-24.07.2009 ei sätestanud seadus võimalust võtta kinnipeetavatelt tasu sisseostude vahendamise eest. Seega oli vangla kaupluse poolt kehtestatud juurdehindlus (hinnalisa) vastuolus põhiseaduse §-ga
7. Kaebuse esitaja tugineb õiguskantsleri poolt märtsis 2007 Tartu Vanglale saadetud ettekirjutusele nr 7-1/060511/
8. Ettekirjutuses on õiguskantsler asunud seisukohale, et sisseostude tegemise vahendamise eest võetav hinnalisa vastab oma olemuselt riigilõivu tunnustele ning kuulub seega põhiseaduse § 113 kaitsealasse ( tl 23-25).
9. Kohus on seisukohal, et Xi kaebus Tartu Vangla poolt tekitatud varalise kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. 28.

§ 7

lg 1 sätestab, et talle tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud.

1. Kuni 01.06.2008.a kehtinud VangS § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval lubatud oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla vahendusel toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Justiitsministri 30.11.2000.a määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 74 lg 4 sätestas (ja sätestab), et kinnipeetavale võimaldatakse teha sisseoste vähemalt üks kord kuus. Alates 01.06.2008 muudeti VangS §48 lg 1 sõnastust selliselt, et kinnipeetaval oli õigus teha sisseoste vangla kontrollimisel. Alates 24.07.2009 kehtiva VangS § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt müüb kinnipeetavatele kaupa vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping ning ühtlasi kehtestati juurdehindluse piirang, mis võib olla sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem.
2. Ka kuni 24.07.2009 kehtinud § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt võis kinnipeetavatele kaupa müüa (müügiteenust osutada) vangla ise või siis eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping. Tartu Vanglas müüs kinnipeetavatele kaupa vangla ise. Tartu Vangla kui kaupade müüja kehtestas erinevatele müüdavatele kaupadele erineva juurdehindluse protsendi, mis vangla arvestuste kohaselt moodustas keskmiselt 17, 99%.
3. Kohus ei sea kahtluse alla seda, et vanglas kinnipeetavatele vähemalt kord kuus sisseostude tegemiseks võimaluse loomine on vangla avalik-õiguslik ülesanne. Kohtu arvates tuleb aga teha vahet 5 vanglas kinnipeetavatele kord kuus sisseostude tegemiseks võimaluse loomise kui haldusülesande ning kauba müümise kui eraõiguslikus vormis toimuva tegevuse vahel. Siinjuures ei ole oluline, kas kinnipeetavatele müüb kaupa vangla ise või eraõiguslik isik tsiviilõigusliku lepingu alusel.
4. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas vaatlusalusel perioodil (10.10.2007-24.07.2009) kauba müümine kinnipeetavatele, ei ole käsitletav avalik-õigusliku ülesannete täitmisena Tartu Vangla poolt. Vanglal oli üksnes kohustus vahendada kinnipeetavate sisseostude tegemise võimalust üks kord kuus ning 01.06.2008.a. jõustunud seadusemuudatuse kohaselt sisseostude tegemist kontrollida, mitte aga kaupa müüa. Kohtu arvates tuleb teha vahet vanglas kinnipeetavatele sisseostude tegemiseks vähemalt kord kuus võimaluse loomise kui haldusülesande ning kaupade müümise (müügiteenuse osutamise) kui eraõiguslikus vormis toimuva tegevuse vahel. Siinjuures ei ole oluline, kas müügiteenust osutab vangla ise või eraõiguslik isik tsiviilõigusliku lepingu alusel.
5. VangS § 48 lg 1 (kuni 01.06.2008 kehtinud redaktsioonis) formuleering osta kaupu „vangla vahendusel“ või hilisema formuleeringu kohaselt „vangla kontrollimisel“ tähendas kohtu arvates eelkõige seda, et vanglal tuli tagada vangla julgeoleku huvides see, et kinnipeetavatel oleks võimalik soetada üksnes vanglas lubatud kaupa (toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju).
6. Õiguskantsleri poolt märtsis 2007 Tartu Vanglale saadetud ettepanekus nr 7-1/060511/0701815, millele kaebuse esitaja tugineb, on õiguskantsler asunud seisukohale, et sisseostude tegemise vahendamise eest võetav hinnalisa vastab oma olemuselt riigilõivu tunnustele ning kuulub seega põhiseaduse § 113 kaitsealasse, st hinnalisa tulnuks kehtestada seadusega.
7. Kohus on ei nõustu õiguskantsleri poolt Tartu Vanglale tehtud ettepanekus väljendatud seisukohaga, et vangla poolt vangla kaupluses kehtestatud hinnalisa vastab riigilõivu tunnustele ja tulnuks seega kehtestada seadusega. Kohtu veendumusel ei ole Tartu Vangla kaupluses käesoleva kaebuse raames vaadeldaval perioodil kehtinud hinnalisandi näol tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega ehk tasuga haldusülesande täitmise eest. Avalik-õigusliku haldusülesande täitmisena nagu eelnevalt märgitud saab käsitleda üksnes kinnipeetavatele vähemalt kord kuus vanglas lubatud kaupade ostmiseks võimaluse korraldamist.
8. Ka kuni 24.07.2009 kehtinud § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt võis kinnipeetavatele kaupa müüa (müügiteenust osutada) vangla ise või siis eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping. Asjaolu, et Tartu Vanglas müüs kinnipeetavatele kaupa vangla ise, mitte eraõiguslik isik vastava tsiviilõigusliku lepingu alusel, ei muuda kauba müümist kinnipeetavatele avalik-õigusliku haldusülesande täitmiseks.
9. Kuna kohus on jõudnud eelnevalt järeldusele, et vangla kaupluses kauba müümine kinnipeetavatele ei olnud vanglapoolne haldusülesande täitmine, siis vangla kaupluses kaupadele hinnalisa määramisega ei rikkunud Tartu Vangla avalik-õiguslikus suhtes kaebuse esitaja õigusi ning kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks puudub vastavalt

§ 7lg-le 1 alus.

38. Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6 jätab kohus kaebuse rahuldamata. Mai Saunanen kohtunik 6 7