Obsah (4)

§ 11§ 12§ 6§ 41

3-24-3373 TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-24-3373 Määruse kuupäev ja koht 24.01.2025, Jõhvi Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi Siim Grossbergi kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahj

) § 11 lg 1 sätestab, et kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, terviseseisundit ning iseloomuomadusi. Seda regulatsiooni täpsustab vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg 1, mille kohaselt paigutatakse vanglas kinnipeetav ühe- või mitmekohalisesse tuppa või kambrisse. Seega jätavad õigusnormid vanglale kaalutlusõiguse otsustamaks, kas paigutada kinnipeetav kambrisse eraldi või koos kaaskinnipeetavatega.1 Lisaks märkis Riigikohus sama lahendi p-s 12, et kaalumisel tuleb silmas pidada

§ 11

lg-s 1 loetletud aspekte ja Euroopa Nõukogu ministrite komitee 11.01.2006 soovituse nr 2 „Euroopa vanglareeglistik“ p-e 18.1 ja 18.518.7, samuti üldisi diskretsioonireegleid (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2). 5. Kohtule esitatud kaebuses nõuab kaebaja vangla poolt talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist summas 5000 eurot selle eest, et vaatamata kaebajal tuvastatud tervisehäiretele ei võimalda vangla kaebajal kambris üksinda paiknemist. Kohtule ei ole näha, et kaebaja puhul esineks kaalukas asjaolu teda kambris üksinda hoidmiseks (

§ 12lg 4).

Kohtu arvates on vangla selgitanud põhjalikult vastuses kaebaja kahjunõudele, et tulenevalt vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda üksinda kambrisse paigutamist ja seal hoidmist. 2 Vastupidi, on tuvastatud, et üksikvangistuses viibimine on vaimsele tervisele kahjulik ja pikaajalise üksikvangistuse kohaldamist tuleb vanglal vältida. Kohtu hinnangul ei esine kaebajal eelpoolnimetatust erandit. See, et kaebaja läheb kambrikaaslastega konflikti, võib olla tingitud mitte kaebaja vaimsest tervisest ja suutmatusest viibida kambris kellegagi koos, vaid pigem soovist saavutada eesmärki meelepäraste kinnipidamistingimuste saamiseks. Kohus märgib, et vangistuse täideviimise eesmärgiks ongi suunata kaebaja õiguskuulekale käitumisele, sh kaaskinnipeetavate suhtes, mis sisuliselt tähendab ka seda, et kaebaja peab oskama teiste inimestega koos viibimisel enda negatiivseid emotsioone ja viha vaos hoida ja neid juhtida (

§ 6). 6.

Kaebaja poolt esitatud väited selle kohta, et tal on diagnoositud psüühika- ja käitumishäired, mistõttu on raskendatud viibimine ja suhtlemine teiste inimestega, ei kinnita seda, et meditsiiniliselt on tal vajadus kanda vangistust üksinda kambris. See on kaebaja isiklik arvamus, mis on jäänud objektiivselt kinnitamata. Tõendatud ei ole, et kaebaja ei suudaks enda käitumist kontrollida ja juhtida. Seni ei ole alust, et kaaluda kaebaja üksinda kambris hoidmist. Kohus on seisukohal, et kaebaja, viidates vaimse terviseprobleemidele, otsib võimalusi saada endale meelepäraseid kinnipidamistingimusi. Sellisel juhul ei ole vanglale etteheidetav see, et ta paigutab kambrisse, kus viibib kaebaja, teisi kinnipeetavaid muu hulgas põhjusel, et välistada kaebaja pikaajaliselt kambris üksinda viibimist. Pigem on tegemist vangistusest tuleneva paratamatusega ja ebamugavusega, mida tuleb kaebajal antud 1 2 RKHKo nr 3- 3-1-76-11, p 11. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne 2014, lk 52; TrtRK 3-09-1168. 3-24-3373 juhul taluda (

§ 41lg 1).

Seega leiab kohus, et vangla ei riiva vaidlusaluse toiminguga kaebaja õigusi intensiivselt.

1. Kohus ei näe kaebuse põhjendusest tulenevalt alust arvata, et antud juhul oleks vangla käitunud kaebaja suhtes õigusvastaselt, millega oleks alandanud kaebaja inimväärikust ja oleks tekitanud kaebajale mittevaralist kahju, mis kuluks hüvitamisele. Järelikult ei ole täidetud mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldusi (riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja § 9 lg 1). Kaebajal ei saanud tekkida ka õiguspärast ootust, et teda alati hoitakse kambris üksinda. Sel põhjusel leiab kohus, et esitatud hüvitamiskaebuse rahuldamine on vähetõenäoline. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HKMS § 121 lg 2 p-st 2 1, tagastab kohus kaebuse. Kuna kohus tagastas kaebuse, jätab kohus kaebaja menetlusabi taotluse läbi vaatamata.
2. Kohus mõistab, et kaebaja soovib riigi õigusabi tema esindamiseks käesolevas haldusasjas. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja kehv majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist. Kaebaja on koostanud kohtule piisavalt arusaadava kaebuse (14 lk), millest nähtuvad kaebaja taotlused ning põhjendused. Kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses arvukalt kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Eeltooduga on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)