Obsah (4)

§ 25§ 114§ 214§ 418

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 27. veebruar 2024, Tartu 3-22-722 Haldusa

§ 25

lg-d 1 ja 2 ning § 114 p 5), tapmise omakasu motiivil vähemalt teist korda (

§ 114

p-d 4 ja 5), varalise kasu üleandmise nõudmise vägivallaga ähvardades suures ulatuses grupi poolt (

§ 214

lg 2 p-d 2 ja 4) ning tulirelva, laskemoona, lõhkematerjali ja lõhkeseadeldise ebaseadusliku käitlemisega seotud kuriteod (

§ 418lg 2 p 1, § 4181 lg 2 p 1, § 414 lg 2 p 2 ja § 415 lg 1).

Nende tegude eest mõisteti talle liitkaristuseks 18 aastat vangistust. Kuritegude toimepanemise ajal oli kaebaja abielus ja tal oli kaks väikest last. Kuritegude toimepanemise motivaatoriks oli varalise kasu saamine. Tegude iseloom osutab, et kaebaja moraalinormid on madalad. Ta ründas kõrgeimat õigushüve (inimese elu) enda heaolu parandamiseks. Kaebaja ohtlikkust suurendab asjaolu, et tal on tasumata nõudeid enam kui 65 000 eurot. Sedavõrd suur nõue paratamatult mõjutab kaebaja heaolu taset vabaduses. Kaebaja on väitnud, et ei suhtle kriminaalkorras karistatud isikutega. Samas ilmnes kaebaja vanglast

1. aastal tehtud kõnede väljavõttest, et lähedastega võrreldes pikemaid kõnesid pidas kaebaja
2. aastal kaebaja koos süüdi mõistetud isikuga, kes tellis mõrva, mille toimepanijaks oli kaebaja. 3 RKHK
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-3-1-2-16 (p 22) 7 Lisaks on kaebaja teinud hulgaliselt kõnesid tuvastamata isikutele, kuigi väidab suhtlemist üksnes oma lähedastega. Ka see suurendab kaebajast lähtuvat ohtu, sest kaebajat iseloomustades on temast lähtuva ohu tõenäosust seostatud suhtlusringkonna mõjuga kaebajale. Kaebaja pani kuriteod toime kaalutletult ja etteplaneeritult. Kaebaja tegutsemist iseloomustab näiteks see, et kaks kuud pärast mõrva toimepanemist läks ta mõrvatu lese juurde ähvardusega tappa lese poeg, püüdes leselt seejuures raha välja pressida. Arvesse tuleb võtta kaebaja positiivset käitumist vanglakaristuse kandmise ajal, pere- ja lähedaste toetust, olemasolevat elukohta ja lubadusi kaebaja tööle võtta, kuid ainuüksi selle põhjal ei saa teha tõsikindlat järeldust, et kaebaja ei pane taas toime raskeid kuritegusid. Isegi pikaajaline vangistus ja sotsiaalprogrammide läbimine ei ole vähendanud ohu tõenäosust sedavõrd, et kaebajale oleks võimalik väljastada tähtajaline elamisluba. Ohu realiseerumise tõenäosust ei vähenda ka kaebaja terviseseisund.
5. Ringkonnakohus nõustub, et kaebaja kuriteod on olnud sedavõrd rasked, et kaebajat tuleb pidada jätkuvalt ohtlikuks vaatamata sellele, et vangla on hinnanud kahe aasta jooksul uue kuriteo toimepanemise tõenäosuseks ainult 10 %. Ringkonnakohus peab oluliseks, et kuritegusid toime pannes ei tegutsenud kaebaja hetkeimpulsi ajel, vaid eesmärgipäraselt kavandas ja viis ellu inimelu vastu suunatud kuriteod. Tähelepanu väärib, et kaebaja ei hoidunud mõrva toimepanemisest ka pärast esimest mõrvakatset, kui kaebaja pidi vahetult nägema ja kogema, milliseid kannatusi tema tegevus kaasa toob. Mõrvakatset toime pannes kaebaja jälgis kannatanu käike ning tulistas teda esmalt südame piirkonda (kuul jäi pidama rahakotti) ning lisaks kõhtu, jalgadesse ja kätesse. On ilmne, et kaebaja tegevusest ilmnevad kaebaja väärtushoiakuid, mis ei ole kooskõlas Eesti ühiskonnas nii kehtivas õiguses kui üldtunnustatud moraalina omaks võetud väärtustega. Kaebaja pani teod toime vanuses, kus inimest võib pidada juba väljakujunenud isiksuseks. Seetõttu on vähemalt kaheldav, kas hea käitumine vangistuses peegeldab muutust kaebaja väärtushinnangutes. Samuti ei ole selge, kas vangistuses läbitud sotsiaalprogrammid tõid kaasa olulise muutuse kaebaja väärtushinnangutes. Kaebaja käitumine kuritegude kavandamisel ja ettevalmistamisel viitab sellele, et kaebaja käitumise kõrvalekalded ühiskondlikust normist ei pruugigi avalduda olukorras, kus ta mõistab, et rikkumine paratamatult avastatakse ja/või rikkumine ei too kaebajale kasu. Seetõttu võis kaebaja olla motiveeritud käituma õiguskuulekalt vangistuse ajal kontrollitud tingimustes. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et sugugi selge ei ole, milliste asjaolude pinnalt ja kui suurt tähtsust neile omistades leidis Viru Vangla, et kaebaja poolt uue kuriteo toimepanemise tõenäosus on väike. Ringkonnakohus peab võimalikuks, et selline hinnang on olulises osas mõjutatud just kaebaja õiguskuulekast käitumisest vangistuse ajal. Samas ka enne raskete kuritegude toimepanemist käitus kaebaja õiguskuulekalt. Kuritegude toimepanemise mõjuritena on esile toodud kaebaja suhtlusringkonda ning majandusliku kasu lootust. Vastustaja esile toodu andmetest kaebaja telefonisuhtluse kohta ei saa järeldada, et suhtlusringkonnast tingitud riskid oleks käesolevaks ajaks maandatud. Mööda ei saa vaadata sellestki, et kaebajaga seotud positiivsed asjaolud (perekond, elukoht, seaduslik sissetulek) olid olemas ka kuritegude toimepanemise ajal, kuid ei mõjutanud kaebajat hoiduma kuritegude toimepanemisest. Asja materjalide pinnalt ei ole kindlust, et kaebaja vabaduses majanduslike raskuste ületamiseks taas ei otsusta rünnata ühiskonna jaoks kõige olulisemaid õigushüvesid, kui olukord näib kaebaja jaoks selleks soodne. Viru Vangla
6. veebruari
7. a iseloomustusest ilmneb, et kuigi uue kuriteo toimepanemise tõenäosust hinnati madalaks, seonduvad kaebajaga siiski riskid mitmes valdkonnas. Kaebaja ohtlikkust ja riske seostati jätkuvalt töö ja majandusliku toimetuleku, suhtlusringkonna ja elustiili, samuti kaebaja mõtlemise, hoiakute ja käitumisega. Seega ei saa väita, et vangla hinnangul oleks kaebajaga seotud riskid maandatud ja puuduks põhjus pidada kaebajat jätkuvalt ohtlikuks. Ringkonnakohus osutab siinkohal veel kaebaja haigusele. Kaebaja kuritegudest 8 nähtuvate väärtushinnangute taustal ei saa välistada sedagi, et juhul, kui kaebaja raske haiguse prognoos muutub halvaks, võib see vastupidiselt oodatavale anda kaebajale hoopis tõuke kuritegude toimepanemise kaudu oma heaolu koheseks parandamiseks.
8. PPA on põhjendatult leidnud, et kaebaja kuriteod ilmestavad tema suhtumist ühiskonnas kehtivatesse väärtustesse ja normidesse ning austuse puudumist teiste isikut õigustesse ja vabadustesse. Kaebaja käitumine minevikus võib anda piisava aluse arvamuseks, et ta jääb ohtlikuks ka tulevikus. Kaebajat ei motiveerinud kuritegudest hoiduma perekondlikud sidemed ega lähedaste olemasolu. Ringkonnakohus nõustub, et vastustaja on analüüsinud kaebaja tegusid ning teda iseloomustavaid andmeid, võttes seejuures arvesse ka kaebajat positiivsest küljest näitavaid asjaolusid. Vaidlustatud otsuses on oluline osa pühendatud kaebaja ohtlikkuse hindamisele ning põhjendatud, miks tuleb kaebajat endiselt ohtlikuks pidada.
9. Kohtumenetluses on kaebaja pidanud oluliseks nii oma head käitumist vangistuse ajal kui ka pärast vangistusest ennetähtaegset vabanemist käitumiskontrollile alludes. Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka aga needki asjaolud ümber vastustaja järeldust, et kaebaja on loonud ohu avalikule korrale, mis korduvalt ka realiseerus vägivalla ja üldohtlike kuritegude toime panemise kaudu. Kuigi ohtlikkus on isiku omaduste kogum, mis võib ajas muutuda, siis teatav käitumine minevikus võib anda siiski piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks
10. Vastustaja on selgelt näidanud, et kaebaja poolt teiste isikute elu ja tervise kui kaitstavate õigushüvede kahjustamine on jätkuvalt tõenäoline. Seega on põhjendatud järeldus, et kaebaja kujutab ohtu avalikule korrale. Kuigi see ei ole asja lahendamisel määrav märgib ringkonnakohus siiski, et vastustaja esile toodud asjaoludel saab kaebajast lähtuvat ohtu pidada jätkuvalt reaalseks ja piisavalt tõsiseks nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses. Kaebaja hea käitumine viimase vangistuse ajal ei muuda oluliselt hinnangut kaebaja ohtlikkuse kohta. Kaebaja käitumine vangistuses, s.h sotsiaalprogrammi läbimine ja töökohustuse täitmine iseloomustab kaebajat positiivselt, kuid tuleb arvestada, et vangistuses viibis kaebaja kontrollitud keskkonnas, kus tal ei ole juurdepääsu alkoholile ega majanduslikku survet kuritegevusega tulu teenimiseks. Vangla riskihindamise põhjal on kaebaja hinnatud avalikkusele ohtlikuks (risk ühiskonnas) ja konkreetsetele täiskasvanutele kõrgohtlikuks. Oht seisneb raskete füüsiliste vigastuste tekitamises, mis võivad olla eluohtlikud, samuti tapmises. Lisaks ka võimalikus relva kasutamises, mille tagajärjeks võivad olla eluohtlikud vigastused või surm. Samuti seisneb oht väljapressimises ning lõhkeseadeldise ja selle olulise osa ebaseaduslikus käitlemises. Oht on kõige tõenäolisem kui isik ei oska tekkinud probleeme sihipäraselt ja õiguskuulekalt lahendada. Samuti kui soovib saada majanduslikku kasu ja on mõjutatud teistest isikutest.
11. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et teadaolevalt ei ole kaebaja pärast vangistusest vabanemist ca kahe aasta jooksul uusi kuritegusid toime pannud. Ringkonnakohus on varasemalt leidnud, et on tõenäoline, et isik, keda ähvardab Eestist väljasaatmine, järgib õiguskorda ja talle tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel kehtestatud reegleid hoolsamini, kui isik, keda selline tagajärg ei ähvarda. Niisugusel juhul püüab isik lisaks süütegude eest määratavale karistusele hoida ära enda väljasaatmist Eestist, mis võib olla tema jaoks negatiivsemgi tagajärg kui karistus süüteomenetluses. Seepärast ei saa kaebaja käitumisest vabaduses teha absoluutset järeldust, et kaebaja on oma käitumise ja ellusuhtumise lõplikult õiguskuulekaks muutnud.5 (Tartu Ringkonnakohtu
12. detsembri
13. a otsus asjas nr 3-20-2615, p 11).
14. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, nagu oleks vastustaja ülesanne lükata ümber Viru Maakohtu
15. märtsi
16. a määrusest nähtuvad hinnangud kaebaja kohta. 4 5 Vt RKHK
17. aprilli
18. a otsus asjas nr 3-3-1-14-03 (p 51). Vt Trt Rngk
19. detsembri
20. a otsus asjas nr 3-20-2615 (p 11). 9 Maakohus on kaebaja ennetähtaegse vabastamise otsuse tegemisel hinnanud eelkõige seda, kas kaebaja käitumiskontrolli meetmete rakendamisel osutub ohtlikuks ühiskonnale. Vastustustaja pidi aga kaebajale tähtajalise elamisloa andmise otsustamisel hindama kaebaja ohtlikkust laiemalt, s.h ka ajal, mil käitumiskontrolli meetmed on lõppenud ning kaebajat ei ähvarda ärakandmata vangistuse täitmisele pööramine. Mööda ei saa vaadata sellestki, et Viru Maakohtu hinnangud kaebajale lahknevad oluliselt vaid veidi enam kui aasta varem (
21. jaanuaril 2021) Tartu Ringkonnakohtu seisukohtadest kaebaja ohtlikkuse ja tema ennetähtaegse vabastamise põhjendatuse kohta. Seega maakohtu hinnangud erinevad nii varem kaebajale tema ennetähtaegse vabanemisega seoses antud kohtute hinnangutest kui ka PPA hinnangust kaebaja ohtlikkusele. Seetõttu ei omista ringkonnakohus maakohtu määrusele määravat kaalu asja lahendamisel. Kindlasti ei ole tegemist tõendiga, millest nähtuva ümberlükkamiseks pidanuks vastustaja uuendama tähtaja elamisloa menetluse.
22. Kaebaja väitel kaasnevad tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisega talle rasked tagajärjed. Nimelt on kaebaja elanud Eestis pikaajaliselt, siin elab tema perekond. Kaebaja selgitusel kuuluvad tema lähedaste hulka kaebaja abikaasa, poeg ja tütar, samuti kaebaja ema, isa ja vend. Juhul, kui PPA otsus jääb jõusse, siis kaotab kaebaja sideme oma perekonnaga. Praegusel ajal on neist kaebaja perekonnaks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 4 mõttes ainult abikaasa. Teiste isikutega puudub kaebajal eriline sõltuvussuhe. Samas teadaolevalt ei ela kaebaja abikaasaga koos. Samuti ei ela kaebaja koos täisealiseks saanud lastega. Mööda ei saa vaadata sellestki, et kaebajale määratud karistuste tõttu on ta juba olnud olulise osa ajast lähedastest eemal. See osutab, et lähedastega igapäevase sideme hoidmine muul viisil, kui telefonisuhtluse kaudu ei ole olnud kaebaja jaoks prioriteet. Telefonisuhtlust saab kaebaja aga jätkata elades väljaspool Eestit. Kaebaja elama asumisel Vene Föderatsiooni säilib tema lähedastel võimalus teda seal külastada, suhelda elektrooniliste kanalite vahendusel või soovi korral samuti elukohta vahetada. Kokkuvõttes ei muutu kaebaja võimalused suhelda lähedastega oluliselt võrreldes kaebaja vangistuses viibitud ajaga. Vastustaja märkis põhjendatult sedagi, et erinevalt näiteks kaebaja emast ja abikaasast ei ole kaebaja teinud pingutusi Eesti Vabariigi kodakondsuse saamiseks ja eesti keele omandamiseks. Asjaolu, et kaebaja emakeeleks on vene keel lihtsustab tal Vene Föderatsiooni integreerumist ja seal töö leidmist. Nõustuda ei saa kaebajaga, nagu välistaks kaebaja elama asumise Vene Föderatsioonis tema raske haigus. Viru Vangla meditsiiniosakond (dtl 127) selgitas, et seoses diagnoosiga oli peamine ravimeetod jälgimine ja vajadusel valuravi. Kohtumenetluses ei ole kaebaja väitnud, et olukord oleks oluliselt muutunud ega selgitanud, millist ravi ta vajab, mis talle Vene Föderatsioonis ei oleks kättesaadav. Nendel asjaoludel ei näe ringkonnakohus, et kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumist oleks alus pidada ebaproportsionaalseks. Nõustuda saab vastustajaga, et elamisloa andmisest keeldumine on kooskõlas Eesti avaliku korra kaitse eesmärgiga. Kaebajast lähtuv oht Eesti Vabariigi avalikule korrale on piisavalt tõsine ning õigustab elamisloa andmisest keeldumist vastuolus kaebaja sooviga viibida riigis, milles ta on aastakümneid elanud, kuid mille kodanik ta ei ole.
23. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine on õiguspärane.
24. Kaebaja vaidlustas halduskohtu otsust ka PPA otsuses sisalduva lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas. Selgeid põhjendusi ei ole kaebaja nendes osas aga kohtumenetluses esitanud. Ringkonnakohtule ei nähtu, et PPA oleks otsuse tegemisel materiaalõigust valesti kohaldanud või menetlusnorme rikkunud. 10 Riigikohus on sissesõidukeelu ja väljasõidukohustuse seaduse (VSS) regulatsiooni analüüsides pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega seotult lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kehtestamise kontekstis Euroopa Kohtu seisukohtade alusel selgitanud, et VSS
25. peatüki alusel väljasaatmise kohta tehtud otsuse (sh lahkumisettekirjutuse) õiguspärasust kontrollides on kohtutel kohustus võtta arvesse ka neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast väljasaatmise otsuse tegemist
26. Praegusel juhul ei laiene kaebajale direktiivi 2003/109/EÜ art-st 12 tulenevad pikaajalise elaniku tagatised. Kui ilmneb, et kaebaja väljasaatmisega kaasneb tegelik oht kaebajale, saab seda arvesse võtta väljasõidukohustuse täitmiseks võetavate meetmete õiguspärasuse hindamisel. Praegusel ajal kogutud andmete pinnalt ei saa aga nõustuda kaebajaga, nagu tooks kaebaja väljasaatmine paratamatult kaasa haiguse ägenemise, sellega kaasnevad piinad ja/või kaebaja surma.
27. VSS § 74 lg 2 järgi, kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Kaalumine on oluline, kuna vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmisega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine. Ka on leitud, et igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Vaidlustatud otsusega kohaldas PPA kaebaja suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, selgitades, et kaebajast lähtub oluline oht ja kaebaja ise ei ole esile toonud asjaolusid, mis võiks kaasa tuua sissesõidukeelu tähtaja lühendamise. Ringkonnakohus nõustub, et kaebajast lähtuvat ohtu arvestades ei saa sissesõidukeelu tähtaega pidada ebamõistlikult pikaks.
28. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kaevatav otsus on õiguspärane ka lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise osas. Vastavalt ei ole alust PPA
29. märtsi
30. a otsuse nr 15.3-3.2/647-4 tühistamiseks.
31. Eeltoodu alusel ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu
32. mai
33. a otsuse ning teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.
34. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4).Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust ka halduskohtus ja jätab kaebaja menetluskulud tervikuna tema enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, seega menetluskulusid tema kasuks välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
35. Otsuse avaldamisel tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). /allkirjastatud digitaalselt/ Osaliselt jõustunud Riigikohtu 20.06.2025 otsusega Resolutsioon:
36. Rahuldada kassatsioonkaebus.
37. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
38. veebruari
39. a otsus tühistamisnõuet puudutavas osas ning jätta selles osas jõusse Tartu Halduskohtu
40. mai
41. a otsus, millega tühistati Politsei- ja Piirivalveameti
42. märtsi
43. a otsus, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. 6 RKHK
44. septembri
45. a otsus asjas nr 3-16-2088 (p 18) 11
46. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja 690 eurot menetluskulude katteks.
47. Kuulutada menetlus kinniseks lisaks halduskohtu otsuses märgitud tervisetõenditele ka kassatsioonkaebuse lisana esitatud tervisetõendi osas.
48. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga 12