← Eesti

1-22-6567/87

1-22-6567 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. septembril
  2. a Tallinn Kriminaalasja number Kohtukoosseis 1-22-6567 Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Orvi Koik ja Elina Elkind Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Apelleeritud kohtuotsus Kriminaalasi Harju Maakohtu
  3. novembri
  4. a otsus üldmenetluses X süüdistuses KarS § 4023 lg 1 järgi ja C süüdistuses 402 4 lg 1 järgi Apellatsiooni esitaja Prokuratuur (riigiprokurör Sigrid Nurm) Prokurörid Sigrid Nurm, Teeli Mägi Süüdistatavad X ik XXXXXXXXXXX; elukoht XXX; Eesti kodanik; XXX; emakeel on eesti keel; XXX; varem kriminaalkorras karistamata; tõkend puudub Kaitsjad C Sünd XX.XX.XXXX; elukoht: XXX; XXX; XXX, emakeel on vene keel; töötab XXX; varem kriminaalkorras karistamata; tõkend puudub Vandeadvokaadid Aivar Pilv (X) ja Elmer Muna (C) RESOLUTSIOON
  5. Harju Maakohtu
  6. novembri
  7. a kohtuotsus X ja C suhtes jätta muutmata ning prokuratuuri esitatud apellatsioon rahuldamata.
  8. Mõista Eesti Vabariigilt X kasuks välja temal apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulud kogusummas 3 708,8 € (sh käibemaks) valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
  9. Mõista Eesti Vabariigilt C kasuks välja temal apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulud kogusummas 2 942,5 € valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. X ja C on kohtu alla antud ja neile süüdistus on esitatud kokkuvõtvalt järgmises. X laenas Eesti Vabariigis Tallinnas Clt 10 000 eurot enda ametikoha pädevuse kuritarvitamise eest järgmiselt. Vastutasuna selle eest, et X kasutab ebaseaduslikult ära enda ametipositsiooni sellega, et eirab nii RahaPTS-s kui TBB AS-s kehtivaid rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise siseeeskirju selleks, et tagada C ja temaga seotud äriühingute ja äripartnerite huvid, sh kuritarvitab Q OÜ konto avamisel TBB Rahapesutõkestamise osakonna (edaspidi RTO) juhina oma ametialast pädevust ja jätab kontrollimata F Usaldusfondi tehingutes oleva raha päritolu ning RTO juhina tagab TBB kaudu rahaülekannete teostamise Šveitsis asuvale S arvelduskontole, küsis X 12.03.2019 Clt laenu summas 15 000 eurot. C nõustus Xle andma eelkirjeldatud tegevuse eest laenu summas 10 000 eurot ning edastas nimetatud summa AK kaudu sularahas, kellelt X sai nimetatud summa kätte 19.03.
  11. Seega süüdistatakse C selles, et tema, andes eraõigusliku isiku huvides majandustegevuses tegutsemiseks pädevale isikule pädevuse kuritarvitamise eest vara, pani toime KarS § 402 3 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. X süüdistatakse selles, et tema, küsides ja võttes eraõigusliku isiku huvides majandustegevuses tegutsemiseks pädeva isikuna vastutasuna oma pädevuse kuritarvitamise eest vara, pani toime KarS § 4024 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  12. Harju Maakohtu 07.11.2023 otsusega üldmenetluses X mõisteti õigeks süüdistuses KarS § 4023 lg 1 järgi; C mõisteti õigeks süüdistuses KarS § 4024 lg 1 järgi. Mõisteti Eesti Vabariigilt välja X kasuks õigusabikulud kogusummas 42 904 (nelikümmend kaks tuhat üheksasada neli) eurot ja 40 senti (sh käibemaks) ning C kasuks välja õigusabikulud kogusummas 25 087 (kakskümmend viis tuhat kaheksakümmend seitse) eurot ja 50 senti nende poolt valitud kaitsjatele makstud tasu katteks.
  13. Maakohus oma õigeksmõistvas otsuses asus kokkuvõtvalt seisukohale, et uuritud pangakontode väljavõtete analüüs ei luba järeldada, et süüdistuses toodud laenutehing oleks harukordne ja ebatavaline. Vastupidi – X ja LK pangakontodelt nähtuv kinnitab seda, et erinevatelt isikutelt intressita ja kirjaliku lepinguta laenude saamine on nende isikute tavapärane finantskäitumine. Maakohtu poolt tõendina uuritud CD-plaadile talletatud teabele tuginevalt jõudis maakohus järeldusele, et kuna Clt saadud laen jääb ajaperioodis ligilähedaseks ja võrreldavaks teistelt füüsiliselt ja juriidilistelt isikutelt saadud laenudega, siis lükkab see ühemõtteliselt ümber võimaluse hinnata Clt saadud laenu millekski erakordseks või ebaharilikuks, mida saaks hinnata soodustusena KarS § 4033 lg 3 tähenduses. Lisaks leidis maakohus, et mitte ükski kuritarvitus, mida prokuratuur Xle ette heidab, ei kattu ega haaku X RTO sisekorras kindlaks määratud õiguste ja kohustustega. X ei saa ega saanud kuritarvitada pädevusi, mida tööandja polnud talle sisekorradokumentidega ette näinud. Maakohus sedastas, et panga Rahapesu tõkestamise osakond kontrollib kord aastas I kaitseliini töötajate poolset rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise alaste siseprotseduuride täitmist. 25.03.2019 jõustunud redaktsiooni panga poliitikadokumendis on I kaitseliini pädevust konkretiseeritud/täiendatud: I kaitseliin on riski võtja, kes vastutab (protsessi) omanikuna hoolsusmeetmete kohaldamise eest kliendisuhte loomisel ja monitooringul. Seega Xle tehtavad etteheited on I kaitseliini, eelkõige kliendihaldurite kohustused, mida Xle omistada ei ole võimalik. 2

(15)Q OÜ konto avamise ja konto avamisele eelnenud protsessi tähenduses ei ole Xt võimalik pidada KarS § 4033 lg 1 mõttes pädevaks isikuks, ta ei ole pädevusi kuritarvitanud ja seetõttu ei ole talle võimalik ette heita KarS § 4033 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemist. Maakohus nõustus prokuratuuriga, et X sekkus talle antud tööalase pädevuse raames MB tööülesannete täitmisesse ja ta tegi seda viisil, mis ei olnud kooskõlas rahapesu tõkestamise regulatsioonidega. F Usaldusfondi (CU) kontole rahaliste vahendite laekumise ja ülekandmise osas leidis maakohus, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, millest nähtuks, et C ja X oleksid suhelnud mistahes vormis või viisil või ajal CUt puudutavatel teemadel. CUga seotud isikud, s.o TS, KN, AK kinnitasid, et C oli CU üks investoritest. Samuti puuduvad tõendid, et C poolt laenu andmise ajal või vastava kokkuleppe sõlmimisel või ka pärast seda oleks C olnud teadlik või oleks pidanud kuidagi aimama või teadma, et CU viib oma investeeringud Luksemburgist mujale ja selleks kasutatakse Äripangas asuvat kontot. AK ja TS selgitasid, et AK tegeles investeeringuteks sobilike finantsinstrumentide (aktsiad, võlakirjad) väljavalimisega, tegi vastavad ettepanekud TSile, kes seejärel organisatoorse poolega (ostud, ülekanded jne) edasi tegeles. Kuna ekvivalentsussuhe on mitmepoolne suhe, mis tähendab üksmeele leidmist selles, et tasu on vastuteene tehtud või tulevikus tehtava teo eest, siis olukorras, kus puuduvad tõendid, et C oleks üldse teadlik nn vastuteenena osutatava hüve olemasolust, on välistatud ekvivalentsussuhte jaatamise võimalus ja võimalikkus. Kuna maakohus asus seisukohale, et Q OÜle konto avamine ei olnud erinevatel põhjustel hõlmatud ega seotud X ametialase pädevusega ja seetõttu ei saanud X neid pädevusi kuritarvitada, siis järeldas maakohus, et ta ei pea vajalikuks analüüsida ekvivalentsussuhet või selle puudumist Q OÜ konto avamise kontekstis. ESITATUD APELLATSIOON 4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokuratuur, kes leiab, et maakohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust (KrMS § 338 lg 1 p 2) ning oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Prokuratuur leiab, et kuna Harju Maakohus ei ole otsuses piisava põhjalikkusega analüüsinud soodustuse lubamisega nõustumist ja vastuvõtmist pädevuse kuritarvitamise eest ning altkäemaksu lubamist ja andmist erasektoris, tegemist on muu kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohus on jätnud tähelepanuta mitmed prokuröri kõnes rõhutatud asjaolud, sh seoses X ametijuhenditega ja nendest tulenevate ülesannetega, X seose Y OÜ-ga jt. Sellise ühekülgse analüüsiga otsust, mis on jätnud tähelepanuta prokuröri poolt välja toodud olulised seisukohad, mis mõjutavad ka tõendite hindamist kogumis, ei saa käsitleda kui piisava põhjalikkusega kohtuotsust. KrMS § 338 lg 1 p 1 sätestab tühistamise alusena ka kohtuliku uurimise ühekülgsust. Prokuratuuri veendumusel on kohus hinnanud tõendeid ühekülgselt ja jätnud hindamata süüdistusväidetega kattuvad seisukohad (nt seoses ametijuhenditega), mistõttu on prokuratuuri hinnangul toimunud kohtuliku uurimise ühekülgsus ehk kaitseversioonist lähtuv analüüs. Lisaks on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, leides, et X ei pannud toime KarS § 402 3 lg 1 nimetatud kuritegu, kuna tema kõned ei mõjutanud konto avamist otsustama pidanud A. L. L., minnes seeläbi vastuollu nii koosseisus kui ka Riigikohtu lahendis 3-1-1-95-12 toodud tõlgendusega. Oma apellatsioonitaotluses prokuratuur palub tühistada Harju Maakohtu 07.11.2023 otsus X ja C õigeksmõistmise osas. Prokuratuur taolteb mõista X süüdi KarS § 402 3 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 2 (kaks) aastat 6 (kuus) kuud vangistust, millest kohesele ärakandmisele kuulub
(2)kaks kuud ja
(2)kaks päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata X 11.06.
  1. a kuni 12.06.
  2. a eelvangistuses viibitud aeg, s.o. 2 (kaks) päeva karistusaja hulka ning lugeda temal veel kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 (kaks) aastat, 5 (viis) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. Seega kohesele kandmisele 3
(15)kuulub veel
(2)kaks kuud vangistust. Vangistuse ülejäänud osa, s.o 2 (kaks) aastat, 3 (kolm) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva, jätta KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui X ei pane 3 (kolme) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Prokuratuur palub mõista C süüdi KarS § 4024 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 2 (kaks) aastat 3 (kolm) kuud vangistust, millest kohesele ärakandmisele kuulub
(1)kuu vangistust. Vangistuse ülejäänud osa, s.o 2 (kaks) aastat 2 (kaks) kuud, jätta KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui C ei pane 2 (kahe) aastat ja 6 (kuue) kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Oma seisukohti ning apellatsioonitaotlust põhjendab prokuratuur alljärgnevalt. 4.
  1. Laenu andmise asjaoludest Maakohus luges tuvastatuks, et X küsis 12.03.2019 Clt laenu summas 15 000 eurot. C nõustus Xle laenu andma summas 10 000 eurot ja kõnesoleva laenuraha sai X AK vahendusel kätte 19.03.
  2. Kohus tutvus kohtule üle antud pangakonto algandmetega ja leidis, et pangakontodelt nähtus, et nii enne Clt saadud laenu kui pärast seda on X ja tema elukaaslane LK kõrvuti panga pakutavate toodetega (krediitkaart) saanud rahalisi vahendeid erinevatelt füüsilistelt ja juriidilistelt isikutelt, sh summades, mis jäävad vaid mõnevõrra alla Clt saadud laenuraha vääringule. Seejuures saab vaid ühel juhul tõdeda intressimaksete tasumist. Kuna valdavalt on X ja LK saadud rahalised vahendid tagastanud saaduga samas vääringus, siis kõneleb see intressita saadud rahalistest vahenditest. Samuti puuduvad viited kirjalikele laenulepingutele. Eeltoodu taustal puudub kohtul vähimgi objektiivne võimalus toetada ja nõustuda prokuratuuri versiooniga, et Clt saadud 10 000 euro suurune laen osutub X finantskäitumist arvesse võttes kuidagi tavapäratuks, eriskummaliseks või erakordseks. Vastupidi – X ja LK pangakontodelt nähtuv kinnitab seda, et erinevatelt isikutelt intressita ja kirjaliku lepinguta laenude saamine on nende isikute tavapärane finantskäitumine. Prokuratuur ei ole väitnud, et laenu saamine oma olemuselt on kohe indikatsiooniks ebaseaduslikele kokkulepetele või viide altkäemaksu saamisele. Antud juhul on kohus kohtuotsuse motiveerimisel jätnud täielikult tähelepanuta antud laenu andmise ajalised seosed muude kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega ning seeläbi jõudnud ebaõigele järeldusele. Laenu küsis X 12.03.
  3. Sellel ajal oli X jaoks selge, et Cga seotud CU plaanib suuremahulisi ülekandeid ja CU esindajad eeldavad X toel maksete õnnestumist. Samuti kestis pikaks veninud Q OÜ konto avamise protsess, millega seoses X suhtles hiljuti A. L. L.ga - 08.03.
  4. Seega on tuvastatud, et samal ajal, kui X soovis Clt laenu saada ootas viimane Äripanga poolset kiiret tegutsemist temaga seotud äriühingute suunal. Märkimist vajab seegi, et C ja X ei olnud omavahel tihedalt kohtuvad sõbrad, vaid pigem on X iseloomustanud kohtumisi kui harva esinevaid ja needki olid seotud pigem äriasjadega. Seega on kohus laiendanud X tavapärast finantskäitumist ka antud laenu saamisele ja jätnud kriminaalasjas tuvastatud asjaolud täielikult analüüsimata. Kohtu selline seisukoht välistaks põhimõtteliselt laenudest elatuva isiku puhul altkäemaksu saamise laenuna, kuna altkäemaksuna laenu saamine sobituks alati tavapärasesse finantspilti ja seega ei oleks kahtlane. Ainuüksi asjaolu, et isik pidevalt finantseerib oma elu lisaks ametlikele sissetulekutele täiendavate laenudega, näitab olemuselt seda, et teatud elatustaseme säilitamiseks ongi Xl pidevalt vaja saada kuskilt täiendavat raha, mis omakorda suurendab korruptsiooniohtu ja isiku valmidust sissetulekute suurendamise eesmärgil pakkuda laenuandjatele ka omapoolseid vastuteeneid, kui neid peaks vajatama. Kokkuvõtvalt leiab prokuratuur, et Clt saadud laenu saab lugeda altkäemaksuks ja isikute vahel oli laenu andmise hetkel sõlmitud ebaõigluskokkulepe. Versioon laenust on eelkõige käsitletav süüdistatava poolse õigustava versiooni loomisena, mida ei kinnita kohtus uuritud teised tõendid. 4.
  5. Q OÜ konto avamisest Maakohus analüüsis Q OÜ konto avamisega seotud suhtlust nii panga siseselt kui ka äriühingu esindajatega ning selgitas otsuses, et kohtule jääb mõistmatuks prokuratuuri lähenemisviis ja väide A. L. L. mõjutamisest ning konto avamise protsessi sekkumisest. Kõigepealt tõdeb kohus, et A. L. L. 4
(15)on kohtuistungil välistanud X poolse võimaliku mõjutamise ja konto avamise protsessi sekkumise. Nii on tunnistaja piisava selgusega, ammendavusega ja kõhklusteta avaldanud, et X telefonikõned talle mingisugust mõju ei avaldanud, tema tegutses konto avamise üle otsustamisel iseseisvalt, ta juhindus üksnes protseduurireeglitest ja talle ei ole teada, miks X talle üldse telefonikõned tegi, ta üksnes vastas X küsimustele. Antud juhul on kohtu lähenemisviis ja järeldused valed. Altkäemaksu puhul on kuriteokoosseis realiseerunud juba siis, kui pädevust omav isik hakkab oma pädevuse raames tegutsema ning soovib olukorda suunata ebaõigluskokkuleppes kokkulepitu suunas. Piisav on juba see, kui pädev isik nõustub, et ta altkäemaksu andja hüvanguks on nõus midagi tegema. Seega koosseisuliselt ei oma tähtsust asjaolu, kas pädevust omav isik ka tegelikult suutis kedagi mõjutada või mitte ning kas ebaõiguskokkuleppes kokkulepitu reaalsuses saabus või mitte. Vaidlust ei ole ju selles, et X tegi kõnesid kliendihalduritega, selgitades konto avamise tagamaid ning ka seda, mis ajaks oleks soovitav konto avamisega ühele poole jõuda, kuna C tuleb Eestisse. See, kuidas konkreetselt tajus seda A. L. L. ei omagi altkäemaksu koosseisu tõlgendamisel mingit tähtsust, kuna tegemist on kärbitud tagajärjedeliktiga. X oli juba A. L. L.le helistamisega koosseisu täitnud. Antud asjaolu on kohus aga jätnud analüüsimata ja laiendanud A. L. L. isiklikku hinnangut mõjutamise ebapiisavuse osas kogu koosseisu realiseerimisele, kohaldades seejuures ebaõigesti materiaalõigust ja väljudes Riigikohtu praktikas omaksvõetud seisukohtadest altkäemaksu andmise ja võtmise osas (nt 3-1-1-95-12 p 14.3). Mis puudutab X ametijuhendi võltsimist, siis on kohus tuvastanud järgmist - kohtuliku uurimise käigus esitati kohtule kaks ametijuhendit. Mõlemad dokumendid on kinnitatud juhatuse esimehe 12.03.2018 käskkirjaga nr 17. Ühel juhul asus X tööle rahapesu tõkestamise osakonna juhataja ametikohale (kd II tl 30), teisel juhul asus X tööle rahapesu tõkestamise talituse juhataja ametikohale (kd II tl 22). Kõrvutades eelosutatud dokumente, siis neis toodud ülesanded erinevad märkimisväärselt, sh on rahapesu tõkestamise osakonna juhataja ametiülesanded määratletud detailsemalt ja ulatuslikumalt kui seda on rahapesu tõkestamise talituse juhataja ametiülesanded. Uurinud ja hinnanud esitatud tõendeid, jagab kohus X ja tema kaitsja seisukohta, et juhatuse esimehe 12.03.2018 käskkirjaga nr 17 kinnitatud ametijuhend, mille kohaselt asus X tööle rahapesu tõkestamise osakonna juhataja ametikohale, on võltsitud. Kohus jagab X ja tema kaitsja selgitust, et rahapesu tõkestamise osakonna juhataja ametijuhendis on dokumendi siseselt kasutatud erinevat vormingut. Märgitust olulisemaks osutub aga fakt, et 12.03.2018 töölepingu 262/18 lisa nr 1 kohaselt, mille autentsuse üle vaidlus puudub, asus X tööandja juures tööle rahapesu talituse juhataja ametikohale. Kohus ei pea usutavaks, et 12.03.2018, mil allkirjastati 12.03.2018 töölepingu 262/18 lisa nr 1, on pooled kokku leppinud X tööle asumises rahapesu talituse juhataja ametikohale, ent seejärel on allkirjastatud dokument/ametijuhend, mis reguleerib rahapesu tõkestamise osakonna juhataja ametiülesandeid ja vastutust. Esiteks jääb arusaamatuks, kuidas saab asja menetlev kohus tuvastada dokumendi võltsituse olukorras, kus puuduvad vajalikud ekspertiisid, nimetatu ei ole arutatavas kriminaalasjas süüdistuse etteheiteks, vaid on tõstatatud kaitseversioonina. Selliselt toimides on kohus asunud hindama tõendeid erapoolikult ja seejuures jätnud tähelepanuta prokuratuuri poolt välja toodud asjaolud ning muuhulgas ei ole kohus isegi püüdnud neid kummutada, rikkudes nii oluliselt menetlusõigust. Prokuratuuri veendumusel ei ole pädevad süüdistatava X ja tema kaitsja väited selle kohta, et Äripangal oli vaja ametijuhendit võltsida seetõttu, et saavutada parem positsioon töövaidluse raames. Antud kriminaalasjas toimus läbiotsimine ajal, kui nimetatud töövaidlus ei olnud poolte vahel veel alanudki ja lisaks võeti antud ametijuhend ära personaliosakonnast. Seega puudub igasugune loogiline alus väita, et juba läbiotsimise ajal oli Äripank tööandjana ette valmistunud kunagi tulevikus toimuvaks võimalikuks töövaidluseks ja selle tarbeks igaks juhuks võltsinud X ametijuhendit. Usutavam on, et ametijuhend viidi lihtsalt tegelikkusega kooskõlla. Muuhulgas kinnitab X ka ise kohtus antud ütlustes (05.05.2023.a istungi protokoll lk 19), et tegelikkuses täitis ta 5
(15)kõiki neid ülesandeid, mis nn võltsitud ametijuhendis kirjas olid ja mis on kajastatud ka talle esitatud süüdistuses. Lisaks on kohus automaatselt lugenud kohtus kasutuskõlblikuks ametijuhendi, mille osas on prokuratuur muuhulgas süüdistuskõnes välja toonud ja pikalt analüüsinud, et kõik sealsed kohustused on paigutatavad ka teise nn võltsitud ametijuhendi punktide alla. Ka antud väiteid kohus otsuses ei kummuta, vaid sedastab, et mitte ükski kuritarvitus, mida prokuratuur Xle ette heidab, ei kattu ega haaku X RTO sisekorras kindlaks määratud õiguste ja kohustustega. Kohtu hinnangul X ei saa ega saanud kuritarvitada pädevusi, mida tööandja polnud talle sisekorradokumentidega ette näinud. Samas on X kohtus kinnitanud, et kõiki prokuratuuri poolt nimetatud kohustusi ja ülesandeid ta tegelikkuses täitis ehk siis on X kinnitanud ka seda, et ta omas vastavaid pädevusi. Prokuratuur ei ole kuidagi laiendanud RTO osakonna kohustusi Xle, vaid lähtunud sellest, mida isik faktiliselt pangas tegi ja millist pädevust omas ja mis on kohtus uuritud tõenditega ka tuvastatud. Seega on kohus endale sobivalt asetanud X positsiooni, kus ta tegelikkuses ei olnud ja läbi selle hinnanud tõendeid valikuliselt, jätmata tegelikkuses kohtus uuritud tõenditest välja toomata kaitsja ja ka kohtu versiooni murendava. Prokuratuur jääb süüdistuskõnes toodud seisukohtade juurde ja leiab, et X omas süüdistuses välja toodud pädevusi, ta on seda ise kohtus kinnitanud ja seetõttu saab ta lugeda KarS § 403 3 lg 1 mõttes pädevaks isikuks. Ka kohtu pikk arutluskäik esimese ja teise kaitseliini olemusest ei ole antud kontekstis oluline, kuna kohtus uuritud tõenditega on tuvastamist leidnud, et süüdistuses nimetatud perioodil ei toiminud Äripangas rahapesu ennetav tegevus nõuetekohaselt ja seega on asjakohatu viidata teoreetiliselt õigele käitumisviisile. Ilmselt on antud asjaolu ka kohut eksitanud ja kohus on seetõttu hakanud võrdlema võrdlematut. Olukorras, kus panga sisemine korraldus (mis mh nähtub ka pangale tehtud ettekirjutustest) ei vasta tegelikult nõutule, siis ei saagi hakata rääkima Rahapesu Andmebüroo poolsetest soovituslikest meetmetest ja nende kohaldamisest. Tuleb tuvastada olukord, milles reaalselt töötati ja isikute pädevused ka vastavalt tuvastada. Olukorras, kus rahapesu tõkestamise süsteem ei vasta nõutule, ei muuda see panga sisemist korraldust ja isikule antud pädevust olematuks. Samas, kui teine kaitseliin teebki esimese kaitseliini tööd ja see on asutusesiseselt aktsepteeritav, siis ei saa tekkida olukorda, kus isik ei saa nõustuda altkäemaksu võtmisega ainult seetõttu, et teoorias ei saa ta antud ülesandeid rahepesu vastase võitluse olemusest tulenevast eraldatuse printsiibist täita. Ka siinkohal tuleb tõdeda, et kohus on sellistele järeldustele asudes jätnud arvesse võtmata prokuröri süüdistuskõnes toodud argumentatsiooni (süüdistuskõne punkt 2). 4.3. F Usaldusfondi kontole rahaliste vahendite laekumisest ja ülekandmisest Antud episoodis on kohus teemat analüüsides leidnud, et X sekkus talle antud tööalase pädevuse raames MB tööülesannete täitmisesse ja tegi seda viisil, mis ei olnud kooskõlas rahapesu tõkestamise regulatsioonidega. Samas ei olnud kohtu hinnangul võimalik tuvastada, et C oli teadlik, millistes pankades on CUle kontod avatud ning milliseid toiminguid tehakse. Seetõttu oli kohtu hinnangul välistatud ekvivalentsussuhe. Prokuratuur nõustub kohtu seisukohaga, et X sekkus MB tööülesannete täitmisesse, kuid siinkohal ei ole võimalik nõustuda kohtu teiste seisukohtadega, kuna kohus on jätnud põhjalikumalt analüüsimata kogumis nii C seose F Usaldusfondiga, TSi ja C omavahelised kokkupuuted kui ka C tegutsemisviisi, millest tulenevalt ei ole võimalik järeldada, et C oli pelgalt investor antud fondi. Oluline on prokuröri hinnangul rõhutada, et C oli CU osanikuks läbi Y OÜ ning vastavalt kohtukõne punktis 3.1.1.1.2 märgitule ning kohtu poolt tähelepanuta jäätud asjaolule, juba hiljemalt 22.10.2018 investor läbi ettevõtte D LTD. Siinkohal vajab ka märkimist, et 17.12.2021.a vaatlusprotokollist (F Usaldusfond) nähtuvalt ei ole mitte ükski teine investor teinud ajavahemikul 10.09.2018 kuni 17.12.2019.a kandeid antud pangakontole. Samuti ei suutnud TS, kellele väidetavalt ainuisikuliselt 6
(15)kuulus ligipääs nii Äripangas kui ka Luksemburgis asuva panga pangakontodele, nimeliselt välja tuua ainsatki teist investorit, kes oleks fondi panustanud. Tulenevalt sellest, et kohus on jätnud tähelepanuta D LTD makse usaldusfondi, on kohus jõudnud eksiarvamusele, et C ei olnud üldse teadlik, et CU omab kontot Äripangas. Nimelt, kõige hilisemalt juba makset tehes näeb igaüks pangakonto numbrit sisestades panga nime, kuhu makse tehakse ja sealt saab tuletada ka C teadmise, et CU omas Äripangas kontot. Cl oli varasemalt probleeme pangakontode omamisega (17.12.2021 vaatlusprotokolli lisa vastus 18.12.2020 nr 13-1/P-16159-1), mistõttu ei ole eluliselt usutav, et nii suurtes summades investeeriv ja fondis osalust omav C ei olnud teadlik oma investeeringute käekäigust, sh pangakontode asukohtadest. Kohus on oma otsuses tuvastanud, et C sai infot oma investeeringute kohta, sh käis kontoris ja suhtles TSga telefoni teel. Vajadus suhtluseks tekkis korra kuus või kvartalis. Selline vestlus ei saa olla pelgalt ülevaade investeeringutest, vaid on eluliselt usutav, et investor on teadlik, mis kaudu ja kui suurtes summades tema investeeringut liigutatakse ja kus riigis ja pangas talle kuuluvat vara hoiustatakse. TS on kohtuistungil märkinud, et C investeering fondi oli kuskil miljon eurot (14.04.2023 kohtuistungi protokoll). Tegemist on sellises suuruses investeeringuga, et ei ole eluliselt usutav, et investeeringu tegijal puuduks huvi, kus ja kuidas tema raha hoitakse. Seega on eluliselt usutav, et C huvitus vägagi Äripangas toimuvast ning tema huvides oli ka CU ülekannete tõrgeteta toimimine, mille talle tagas X tegevus kliendihalduri mõjutamisel. See, et TS on Cle kasulik Eesti kodakondsusega isik, keda on seejuures Cl võimalik usaldada, näitab ka asjaolu, et TSi nimele kirjutas C ajutiselt lausa oma kinnistu (14.04.2023 kohtuistungi protokoll lk 3). D LTD direktor on väidetavalt KI, kuid ometi nimetas KN seda C firmaks (10.12.2021 vaatlusprotokoll unikaalne nr 1036557). Seega on C üks tegutsemise viisidest näidata ametlikult talle kuuluvate äriühingute omanikena teisi isikuid peale iseenda. Kõike tol hetkel toimuvat arvestades oli kindlam ka Y OÜ-l Eesti kodakondsusega isiku nimel omada pangakontot, kuna ka Äripank sulges mitteresidentide kontosid (X, O. L. G. ütlustest tulenev). Prokuratuur jääb ka CU ülekannetesse puutuva osas süüdistuskõnes (p 3.1.1 jj) toodu juurde ja leiab, et olukorras, kus Xle oli teada C seos usaldusfondiga ning ajaliselt on X poolt lubatud ja suunatud ülekanded seotud Clt saadud laenu ning X aktiivse tegevusega, siis kogumis saab väita, et X ja C ebaõigluskokkuleppe hõlmas ka antud usaldusfondi rahaliste vahendite liikumist ja ka selles osas on kohus teinud ebaõige lahendi, leides, et ekvivalentsussuhet ei ole võimalik tuvastada. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS 5. Ringkonnakohtus 21.08.2024 toimunud kohtuistungil jäi apellant oma kaebuses väljendatud seisukohtade ja taotluste juurde. Kaitsjad ja süüdistatav X vaidlesid prokuratuuri apellatsioonile vastu ning palusid jätta maakohtu otsus muutmata ning esitatud apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 6. Kohtukolleegium, kuulanud kohtuistungil ära pooled, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja prokuratuuri apellatsioonis toodud väidetega, leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. 7. Prokuratuur leiab esitatud apellatsioonis, et maakohus on jätnud tähelepanuta mitmed prokuröri kõnes rõhutatud asjaolud, sh seoses X ametijuhenditega ja nendest tulenevate ülesannetega, X seose Y OÜ-ga jt. Sellise ühekülgse analüüsiga otsust, mis on jätnud tähelepanuta prokuröri poolt välja toodud olulised seisukohad, mis mõjutavad ka tõendite hindamist kogumis, ei saa käsitleda kui piisava põhjalikkusega kohtuotsust. Lisaks on prokuratuuri veendumusel kohus hinnanud tõendeid ühekülgselt ja jätnud hindamata süüdistusväidetega kattuvad seisukohad (nt seoses ametijuhenditega), mistõttu on prokuratuuri hinnangul toimunud kohtuliku uurimise ühekülgsus ehk kaitseversioonist lähtuv analüüs. 7
(15)7.
  1. Ringkonnakohus märgib sissejuhatavalt, et kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt lasub kriminaalmenetluses tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti hoolikalt põhjendama. Lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis tingisid kohtu järelduste lahknemise tuvastatud faktilistest asjaoludest (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-107-12, p 7). Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Kohtukolleegium leiabki, et maakohtu otsusest nähtub üheselt, et maakohus on tõendeid omavahel nõuetekohaselt kõrvutanud, ammendavalt põhjendades, milliseid tõendeid loeb ta usaldusväärseks ning milliseid mitte (talituse juhataja vs osakonna juhataja ametijuhend), usaldusväärseid tõendeid nende kogumis hinnanud, asudes jälgitavalt põhjendatud seisukohale süüdistatavate käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. 7.
  4. Asjaolu, et apellatsiooni esitaja maakohtu põhjendustega ei nõustu, ei tähenda kuidagi, et maakohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt või puudulikult. Väärib märkimist, et prokuratuur ei toogi oma apellatsioonkaebuses välja ühestki konkreetsest tõendist tulenevat teavet, mis välistaks või lükkaks ümber maakohtu otsuses esitatud mõttekäigu tõenditele või süüdistatavate käitumisele antava juriidilise hinnangu osas. Apellant märgib mitmes kohas vaid üldiselt, et maakohus on jätnud tähelepanuta prokuröri poolt välja toodud olulised seisukohad, mis mõjutavad tõendite hindamist kogumis. Kohtukolleegium märgib, et prokuröri argumendid ning seisukohad on vaid ühe kohtumenetluse poole hinnang tõenditele, millega maakohus ei peagi nõustuma. Niisamuti ei pea kohus vastama poole igale seiskohale või argumendile, kui kohtu hinnangu ning siseveendumuse kohaselt uuritud tõendikogum sellist seisukohta ei toeta. Piisab, kui kohus tõendikogumi hindamise järgselt jälgitvalt esitab omapoolsed põhjendused, mis pooltel juhtudel ongi ühe menetluspoole argumentatsioonist erinev. Selliselt olukorras, kus maakohus on kõiki tõendeid hinnanud kogumis ning nendest tulenevat õigusjärelmit ammendavalt põhjendanud, ei saa rääkida sellest, et tõendeid on hinnatud kallutatult ja ühekülgselt või kohtuotsus on puudulikult põhjendatud. Küll aga tuleb kritiseerida prokuratuuri apellatsiooni osas, kus viitamata konkreetsest tõendist tulenevale teabele, mida maakohus oleks pidanud prokuröri veendumusel teisiti hindama, palub prokurör ringkonnakohut hoopis uurida kohtuvaidlustes tema süüdistuskõnes esitatud argumente. See tähendab, et apellatsioonimenetluses ei osunda prokurör maakohtu poolt tehtud vigadele, vaid kordab oma varasemaid seisukohti kohtumenetluses. Kohtukolleegium peab vajalikuks juhtida tähelepanu, et KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt ei ole apellandil ega teistel kohtumenetluse pooltel kriminaalasja kohtulikult arutamisel õigust väljuda apellatsiooni piirest. Selliselt on poolte jaoks ebakorrektne viidata apellatsioonis oma varasematele argumentidele maakohtus, mis on apellatsioonis selgelt välja toomata ning on justkui maakohtu poolt tähelepanuta jäetud.
  5. Kriminaalasjas puudub vaidlus, et süüdistuses näidatud asjaoludel küsis X 12.03.2019 Clt laenu 15 000 eurot. Vene Föderatsioonis viibiv C vastas, et sellise summa toimetamine Xle on võimatu. 10 000 eurot on aga võimalik ning lubas summa toimetada AK vahendusel (Kd II lk 73-74). Väärib märkimist, et selle telefonivestluse käigus ei ole C ega X kordagi maininud ega küsinud ühegi süüdistuse esemega seotud asjaolu kohta (TBB AS-s Q OÜ jaoks arvelduskonto avamine või CU kontole raha ülekandmine). Oma apellatsioonis heidab prokuratuur maakohtule ette, et maakohus on kohtuotsuse 8
(15)motiveerimisel jätnud täielikult tähelepanuta antud laenu andmise ajalised seosed muude kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega ning seeläbi jõudnud ebaõigetele järeldustele. Prokuratuur toob välja, et laenu küsis X 12.03.2019, kui tema jaoks oli selge, et Cga seotud CU plaanib suuremahulisi ülekandeid ja CU esindajad eeldavad X toel maksete õnnestumist. Samuti kestis pikaks veninud Q OÜ konto avamise protsess, millega seoses X suhtles hiljuti A. L. L.ga - 08.03.
  1. 8.
  2. Prokuratuuri etteheitega, et maakohus pole põhjalikumalt analüüsinud laenu andmise ajalisi seoseid muude kriminaalasjas tuvastatud ning süüdistuse esemeks olevate asjaoludega, tuleb nõustuda vaid osaliselt. Maakohus ei asunudki Q OÜ konto avamise asjaoludega seoses võimaliku ebaõiguskokkulepe asjaolusid analüüsima, kuna maakohtu hinnangul Q OÜle konto avamine ei olnud seotud X ametialase pädevusega ja seetõttu ei saanud X neid pädevusi kuritarvitada (otsuse lk 33). CU suuremahuliste ülekannete osas leidis aga maakohus, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, et C poolt laenu andmise ajal või vastava kokkuleppe sõlmimisel või ka pärast seda oleks C olnud üldse teadlik või oleks pidanud kuidagi aimama või teadma, et CU viib oma investeeringud Luksemburgist mujale ja selleks kasutatakse TBB AS-s asuvat kontot. Et C kokkuvõtvalt ei olnud üldse teadlik nn vastuteenena osutatava hüve olemasolust, on välistatud ekvivalentsussuhte jaatamise võimalus ja võimalikkus. 8.
  3. Kohtukolleegium peab siiski vajalikuks peatuda laenu andmise ajalistel seostel muude kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega. Prokuratuur asus esitatud apellatsioonis seisukohale, et C ja X ei olnud omavahel tihedalt kohtuvad sõbrad, vaid pigem on X iseloomustanud kohtumisi kui harva esinevaid ja needki olid seotud pigem äriasjadega. Kohtukolleegiumi veendumusel ei lükka see prokuratuuri argument ega kriminaalasjas kogutud muud tõendid ümber süüdistatavate väiteid, et neid sidusid sõbrasuhted. Süüdistatavad kinnitasid omavahel riimuvalt eelkõige ise, et tuntakse üksteist üle 15 aasta ühelt ühisürituselt, mida korraldas Krediidipank (praegune Coop pank). X selgitas maakohtule, et ta ei mäleta, et tööalaselt oleks Cga kuni Äripanka tööle asumiseni üldse suhelnud. Tegemist oli tutvuse, sõprusega (Kd IV lk 165 prd). Kui C käis Eestis, siis reeglina mindi koos välja restorani 5-6 tunniks sööma (Kd VII lk 172 prd). Suheldi omavahel reisidest, perekondadest, hobidest. C hobiks on olnud investeerimine, millest C Xle üldiselt rääkinud ning tutvustanud talle ka erinevaid investeerimise instrumente ja rakendusi. Mõlemad süüdistatavad kinnitasid kohtule riimuvalt, et X küsis Clt laenu juba detsembris 2018, et minna varasemalt planeeritud perepuhkusele. Kohtumine Cga 2018 detsembris toimus AK initsiatiivil 07.12.2018, kui X käis Cga väljas söömas, mis nähtub ka jälitusprotokollis fikseeritud 05.12.2018 AK ja X vahel toimunud vestlusest. Kriminaalasja materjalidest ning jälitustoimingu protokollist nähtuvalt toimus X ja C vahel kokku neli salaja pealtkuulatud telefonivestlust – nimelt 21.12.2018; 08.03.2019 helistas C Xle.; 12.03.2019, 14.03.2019 helistas X Cle. Süüdistatavate vahel toimunud telefonivestlustes räägitakse „sina“ vormis, pöördutakse üks teise poole „kallis sõber“, päritakse tervise ning perekondade käekäigu kohta, C palub saata tervitusi Lle (LK – X elukaaslane). Eriti kõnekas vestlus, mis ühiselt viitab tihedamale sõbralikule läbikäimisele toimus 08.03.
  4. Viidatud vestluses kutsub C Xt endale külla Moskvasse, X lubab mõelda. Siis pakub C Xle tulla temaga koos Rovaniemisse 16-18.
  5. Teatab, et ta puhkab seal sel ajal Aga. Kui ei õnnestu suusatada, siis vähemalt saavad hotellis alkoholi juua. X teatab, et nendel kuupäevadel peab ta ämma juurde minema, seega ei saa. C saadab tervitusi Lle. 12.03.2019 toimunud vestluses tuletab X Cle meelde detsembris 2018 tehtud palvet laenata talle raha. C nõustub laenu andmisega omadel eespool kirjeldatud tingimustel ning lubab raha Xni toimetada sularahas AKga. 14.03.2019 toimunud vestluses teatab X Cle, et vastus temale, on kahjuks esialgu „ei“. C vastab - „ei ja ei, tähendab, noh mis“
  6. X teatab, et kui tuleb „jah“, siis ta teab, kellele helistada. Lisaks teatab ta, et „seal kus ma varem teadsin, et võis, seal enam ei tohi, aga otsime“. C vastab „olgu“ (Kd II lk 77). Sellega vestlus lõpeb. 1 Kohtukolleegiumi märkus: korrektne tõlge võrrelduna venekeelse tekstiga selles kontekstis on „ei siis ei, mis siis ikka“. 9
(15)Kohtukolleegium leiab, et ülaltoodust nähtuvalt esineb kriminaalasjas tugev alus arvamaks, et X ning C olid omavahel sellistes sõbralikes suhetes, et X jaoks oli normaalne küsida laenu ning C jaoks oli aktsepteeritav intressivaba ja määramata tähtajaks laenu Xle anda pelgalt sõpruse poolest, st ilma X poolt süüdistuse esemeks oleva vastusoorituseta. Ringkonnakohus märgib sedagi, et iseäranis kõnekas on 14.03.2019 X ja C telefonivestlusest nähtuv, et „esialgse „ei““ peale vastab C ükskõikselt „ei siis ei, mis siis ikka“. Vestluse kontekstist ei ole üldse aru saada, millest jutt käib ja mille kohta on esialgne eitav vastus X poolt. Siiski vestlusest nähtuv viitab üheselt sellele, et vähemalt C jaoks ei sõltunud laenu andmine Xle sellest, kas sellele järgneb X poolt mistahes vastusooritus või mitte. Sõltumata X eitavast vastusest andis C hiljemalt 18.03.2019 ikkagi AK kaudu Xle edasi 10 000 eurot laenu, mis jõudis Xni 19.03.
  1. Kokkuvõtteks: 07.12.2018 küsib X Clt sõbraliku õhtusöögi käigus laenuks määramata rahasumma ning saab viimaselt positiivse lubaduse; 21.12.2018 vestluses teatab C Xle vajadusest avada oma firmale AS-s TBB arvelduskonto ning saab üllatusega teada, et konto avamiseks kõige vajalikuga tegeleb juba KN. 12.03.2019 palub X Ct laenata talle 15 000 eurot ning C nõustub üksnes 10 000 laenamisega. 14.03.2019 lühikese telefonivestluse käigus teatab X Cle, et esialgne vastus on „ei“. C vastab „ei siis ei“. Siiski lubab X teemaga edasi tegeleda ning positiivse vastuse korral teatada, kellele vaja. 19.03.2019 jõuab AK vahendusel C poolt lubatud 10 000 eurot Xni. Kuigi ringkonnakohus asus sarnaselt maakohtuga eespool seisukohale, et esineb tugev tõenduslik alus arvata, et summa võis olla laenatud ka sõpruse poolest, peab siiski võimaliku ebaõiguskokkuleppe olemasolu hindamiseks eespool nimetatud vestlused süüdistatavate vahel asetama samal ajal toimuvate sündmusteahela konteksti. Samuti peab vastama küsimusele, kas kriminaalasjas on olemas teisi tõendeid, mis lubavad C poolt antud laenu seostada ning panna sõltuvusse X poolt tehtavast võimalikust vastusooritusest.
  2. Kohtukolleegium leiab, et maakohus hindas asjakohaselt ning veatult X finantskäitumist. Sarnaselt maakohtuga tutvus kohtukolleegium vahetult X ja LK pangakontode väljavõtete 17.12.2021 vaatlusprotokolli lisana oleva CD-plaadiga (Kd I lk 26), kus on kajastatud nimetatud pangakontodel toimunud raha liikumised alates 01.01.2014 kuni pankade vastuskirjade kuupäevadeni. Selle tõendusteabega tutvumise järgselt leiab ringkonnakohus, et maakohus tuvastas õigesti, et X pangakontodelt nähtuvast järeldub, et nii enne Clt saadud laenu kui pärast seda on X ja tema elukaaslane LK kõrvuti panga pakutavatele toodetega (krediitkaart) saanud rahalisi vahendeid erinevatelt füüsilistelt ja juriidilistelt isikutelt, sh summades, mis jäävad vaid mõnevõrra alla Clt saadud laenuraha vääringule. Seejuures saab vaid ühel juhul tõdeda intressimaksete tasumist. Kuna valdavalt on X ja LK saadud rahalised vahendid tagastanud saaduga samas vääringus, siis kõneleb see intressita saadud rahalistest vahenditest. Lisaks maakohtu poolt sedastatule peab kohtukolleegium vajalikuks juhtida tähelepanu ka järgnevale. Tunnistajana ülekuulatud AK selgitas maakohtus, et ka tema on erineval ajal andnud Xle viimase palvel intressivaba laenu 2000 – 3000 eurot. Nähtuvalt 17.12.2021 vaatlusprotokolli lisas olevast X Äripangas arveldusarve konto väljavõttest 19.07.2019 laenas AK Xle 2000 eurot selgitusega „laen kaheks nädalaks“. Siinjuures on oluline välja tuua, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt olid ka AKl sarnaselt Cga alust oodata Xlt vastusooritust laenu lubamise eest. Äriregistri väljatrüki kohaselt 31.10.2017 asutatud F Usaldusfondi (CU) täisosanikuks, osade registripidajaks ja fondivalitsejaks on Y OÜ (edaspidi CC). Registriandmete kohaselt on tegelikuks kasusaajaks TS (kd I tl 6-8). CC on 20.04.2017 C (osamaks 249 eurot) ja Z OÜ (osamaks 2251 eurot) asutatud äriühing, mille tegevusvaldkond on fondivalitsemine ja juhatuse liikmeks on TS. Äriühingu tegelikeks kasusaajateks on TS, KN ja oli AK. (Kd I lk 11) Äripangale 10.09.2018 esitatud juriidilise isiku ankeedi kohaselt CU põhiosanikeks on AK, TS ja KN (kd I tl 143-155). Kriminaalasjas uuritud tõendikogumist nähtuvalt oli AK aktiivseim huvitatud suhtleja Xga CU fondi raha „liigutamise“ teemal. Eespool viidatud dokumentidest nähtuvalt on AK näol tegemist CU täisosanikuks oleva Y OÜ kasusaajaga. Viimane ülekanne CU Äripanga kontolt S kontole Šveitsis (mis 10
(15)kuulub süüdistuse esemesse) oli tehtud 15.05.2019 summas 3 500 000 eurot selgitusega „Omavahendite täiendamine“. 19.07.2019, seega kõigest kaks kuud hiljem, laenas AK Xle 2000 eurot. Kohtukolleegium märgib, et iseäranis kummastav on, et sellistest eespool kirjeldatud AKga seotud tehioludest riiklik süüdistaja altkäemaksu ekvivalentsussuhet ei tuvastanud. Samas leidis prokuratuur, et laen, mis on antud C poolt summas 10 000 eurot vastusoorituse tegemise eelduseta aga moodustab ebaõiguskokkuleppe ning kuriteokoosseisu. Eriti ilmekas on ka asjaolu, et uurimisasutus ega prokuratuur ei pidanudki vajalikuks eeltoodud laenusuhteid AK ja X vahel, mis prokuratuuri loogika kohaselt sarnaselt C ja Xle esitatud süüdistushüpoteesiga moodustavad samuti kuriteokoosseisu, pangakontode väljavõtete 17.12.2021 vaatlusprotokollis väljagi tuua. Selline prokuratuuri käitumine menetluses ehk tõendite ühekülgne väljatoomine viitab erapoolikusele ning rikub KrMS § 211 lg-t 2, mille kohaselt kohtueelses menetluses selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Nähtuvalt eeltoodust süüdistatavate käitumist õigustavaid asjaolusid uurimisasutus ega prokuratuur ei pidanud eeluurimisel vajalikuks tuvastada.
  1. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida sedagi, et maakohus on asjakohaselt üle kontrollinud ning otsuse p-s 12 tuvastanud, et C poolt laenatud raha oli küsitud vahetult enne kaugmaareisi toimumist ning saadud laen oli põhjuslikus seoses just puhkusereisiga. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks selles osas maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid üle korrata ning märgib üksnes, et need asjaolud kinnitavad süüdistatavate riimuvat kaitseversiooni sellest, et raha oli laenatud seoses X eesseisva puhkuserisiga. See omakorda lükkab ümber süüdistushüpoteesi sellest, et X on meelega ajastanud laenu küsimise perioodiga, kui Cl oli vaja X poolt vastutasuna tema pädevuse kuritarvitamist. Uuritud tõenditest nähtuvalt oli selline ajastus juhuslik. Kriminaalasjas on olemas tõsiseltvõetav kummutamata kahtlus, et ilma eesseisva perereisi finantseerimise vajaduseta ei oleks X Clt laenu küsinud.
  2. Tagajärjetuks jäävad prokuratuuri apellatsiooni argumendid X tegevusest Q OÜ Äripangas konto avamisel ning F Usaldusfondi tehingutes oleva raha ülekannete teostamisel Šveitsis asuvale S arvelduskontole. Seda põhjusel, et kriminaalasjas puuduvad mistahes tõendid, et C oleks Xga mistahes ebaõiguskokkuleppele jõudunud ehk oleks oodanud Xlt raha laenamise eest viimaselt oma positsiooni kuritarvitamist ning vastusooritust. Jälitustoimingu protokollis fikseeritud vestlused ning järgnev sündmuste käik näitasid ilmekalt, et sõltumata 14.03.2019 X poolt esialgsest eitavast vastusest 19.03.2019 jõudis lubatud laenusumma Xni, mis näitabki, et C mingit vastusooritust X poolt ei oodanud, järelikult puudub ebaõiguskokkuleppe. Asjaolu, et X võis end ise tunda C ees kohustatuna ning asuma CU episoodi puhul oma positsiooni omaalgatuslikult kuritarvitama, ei tähenda, et C oleks talt seda vastutasuna laenu andmise eest palunud või eeldanud. Kohtukolleegium peab vajalikuks viidata Riigikohtu mutatis mutandis seisukohale, et vara või muu soodustuse lubamisega nõustumine või soodustuse vastuvõtmine ametiisiku poolt ei kujuta endast iseenesest veel KarS § 293 lg 1 järgi karistatavat tegu. /…/ Pistise võtmisest ja andmisest kõnelemine eeldab ekvivalentsussuhte olemasolu pistise andja ja pistise võtja vahel. Ekvivalentsussuhe tähendab sellist pooltevahelist sidet, mille raames on pistise võtja pistise andjaga ühel meelel, et tasu on vastuteene tehtud või tulevikus tehtava ametialase teo eest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. märtsi
  4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-95-12, p 14.3). Teisisõnu saab öelda, et ekvivalentsussuhtest ilmnebki ebaõiguskokkulepe pistise võtja ja pistise andja vahel. /…/ Korruptsioonikuriteod on ühed kõige raskemini avastatavad kuriteod, sest ebaõiguskokkulepe sõlmitakse üldjuhul salaja. Samuti ei saa selle kuritegevusliigi puhul kõneleda klassikalises mõttes ohvritest, mistõttu ei ole tavaliselt inimesi, kes riigivõime teavitaksid. Seetõttu tuleb korruptsioonikuritegusid menetledes piirduda sageli kaudsete tõenditega. Ebaõiguskokkuleppe olemasolu võib ilmneda näiteks asjaoludest, et ametiisik on saanud mõne soodustuse ja ta on pannud toime tegusid, mis on soodustuse andja huvides. (RKKKo 3-1-1-31-14, p 15, 17) 11
(15)Kohtukolleegium leiab, et erinevalt Riigikohtu lahendis kirjeldatud olukorrast, ei ole võimalik praeguses kriminaalasjas, arvestades selles tuvastatud asjaolusid, ebaõiguskokkulepet tuvastada pelgalt ajalisest kokkulangevusest, et pädev isik on saanud laenu näol soodustuse ning seejärel asus omaalgatuslikult toime panema tegusid, mis on soodustuse andja huvides. Erinevalt kohtupraktikas hinnatud altkäemaksu andmise ja võtmise olukordadest on praeguses kriminaalasjas tuvastatud: 1) süüdistatavate pikaajaline sõprus ning läbikäimine, 2) laenuvõtja vajadus finantseerida perereisi, millest ta andis teada ka laenuandjale; 3) laenuandja nõustumine raha laenamiseks omadel tingimustel (küsitud 15 000 euro asemel 10 000 euro laenamine); 4) kriminaalasjas otsese tõendi olemasolu, et laenuandja ei oodanud laenuvõtjalt vastusooritust. Olukorras, kus uuritud tõendikogumi alusel pole võimalik mõistliku kahtluseta jaatada, et soodustuse (laenu) andja ja võtja on ühel meelel, et soodustus on vastuteene tehtud või tulevikus tehtava pädevuse kuritarvitamise eest pädeva isiku poolt, on võimatu rääkida ebaõiguskokkuleppe olemasolust. Kohtukolleegiumi veendumusel peab sellises olukorras ebaõiguskokkuleppe jaatamiseks olema tõendikogum kaalukam, kui pelk asjaolu konstateerimine, et soodustus on pädevale isikule lubatud või üle antud ning tema on asunud tegutsema soodustuse andja huvides.
  1. Äripangas (hilisem TBB AS) Q OÜ-le konto avamise etteheide osas asus maakohus seisukohale, et Q OÜle konto avamine ei olnud seotud X ametialase pädevusega ja seetõttu ei saanud X neid pädevusi kuritarvitada. Samas leidis maakohus, et menetluses ei ole esitatud ega uuritud tõendeid, mis prokuratuuri hüpoteesi mõjutamise kohta toetaks. Lisaks leidis maakohus, et X ametijuhend rahapesu tõkestamise osakonna juhatajana on võltsitud ning lähtuda tuleb X ametijuhendist rahapesu tõkestamise talituse juhatajana, mis ei sisaldanud Xle esitatud süüdistuses loetletud tööülesandeid. 12.
  2. Esitatud apellatsioonis toob prokuratuur vastuseks maakohtu seisukohale X poolt TBB AS pädevate töötajate mõjutamise tõendamatuse osas välja, et altkäemaksu puhul on kuriteokoosseis realiseerunud juba siis, kui pädevust omav isik hakkab oma pädevuse raames tegutsema ning soovib olukorda suunata ebaõigluskokkuleppes kokkulepitu suunas. Piisav on juba see, kui pädev isik nõustub, et ta on altkäemaksu andja hüvanguks nõus midagi tegema. Seega koosseisuliselt ei oma tähtsust asjaolu, kas pädevust omav isik ka tegelikult suutis kedagi mõjutada või mitte ning kas ebaõiguskokkuleppes kokkulepitu reaalsuses saabus või mitte. Et kohtukolleegium ei tuvastanud uuritud tõendikogumist nähtuvalt X ja C vahel ebaõiguskokkulepet, st C ei olnud Xga ühel meelel, et laenu andmise eest peab ta oma pädevust C huvides kuritarvitama, ei saa rääkida antud juhul ka altkäemaksu andmise ja võtmise koosseisude realiseerimisest. Lisaks nõustub kohtukolleegium ka maakohtu seisukohaga, et kriminaalasjas pole tõendatud X poolt mistahes mõjutustegevus ega oma pädevuse kuritarvitamine C huvides Q OÜ-le konto avamisel. Kohtukolleegium nõustub selles osas maakohtuga ega pea vajalikuks maakohtu ammendavat tõendikogumi analüüsi kordama. 12.
  3. Maakohus asus lisaks seisukohale, et kuna X rahapesu tõkestamise talituse juhataja ametijuhendist tulenevad tööülesanded olid võrreldes süüdistuses tooduga oluliselt piiratumad ehk süüdistuses toodud pädevused Xl tegelikult puudusid, siis ei saanud X neid ka kuritarvitada. Täiendavalt analüüsis maakohus põhjalikult rahapesu tõkestamise kaitseliinide ülesandeid ning asus seisukohale, et Xle tehtavad etteheited on I kaitseliini, eelkõige kliendihaldurite kohustused, mida Xle omistada ei ole võimalik. Kohtukolleegium maakohtu selliste järeldustega nõustuda ei saa. Siinkohal tuleb viidata Riigikohtu mutatis mutandis asjakohasele praktikale, mille kohaselt ei ole isiku lõplik iseseisev haldamis-, järelevalve- või juhtimisotsuste vastuvõtmine ametiisiku obligatoorselt vajalikuks pädevustunnuseks. Karistusseadustiku § 288 mõttes ametiisikuks olemiseks piisab ka sellest, kui isik saab niisugust otsustamist sisuliselt suunata. Millisest hetkest tuleb otsustamise sisulist suunamist käsitada KarS § 288 mõttes ametiisiku staatust loovana, on fakti küsimus, mis tuleb lahendada sõltuvalt konkreetse ametiisiku teenistuslikust pädevusest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. septembri
  5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-05, p 8). Isikule karistusõiguslikus mõttes ametiseisundi omistamine 12
(15)lähtub nii isiku ametikohast ja -juhendist kui ka tema tegelikust rollist otsuste kujundamisel ja vastuvõtmisel ametiasutuses (RKKKo nr 3-1-1-95-12, p 14.2). Ülaltoodu tähendab, et kui tõendikogumist tuleneb, et pädev isik täidab lisaks ka ülesandeid, mis ulatuvad väljapoole tema ametijuhendit, siis isiku käitumisele juriidilise hinnangu andmisel tuleb lähtuda pädeva isiku tegelikust rollist otsuste kujundamisel. Olukorras, kus tõendamist on leidnud (sh süüdistatava enda ütlustega), et pädev isik täitis ka ülesandeid, mis ei olnud tema talituse juhataja ametijuhendiga ette nähtud, siis tuleb lähtuda isiku tegelikust rollist otsuste kujundamisel. Maakohus on pikalt analüüsinud X ametijuhendi võltsimisega seonduvat ning jõudis järeldusele, millega ei nõustunud prokuratuur. Prokuratuur märkis apellatsioonis, et arusaamatuks jääb, kuidas saab asja menetlev kohus tuvastada dokumendi võltsituse olukorras, kus puuduvad vajalikud ekspertiisid, nimetatu ei ole arutatavas kriminaalasjas süüdistuse etteheiteks, vaid on tõstatatud kaitseversioonina. Selline prokuratuuri tähelepanek on kummastav ning alusetu olukorras, kus kriminaalasjas eksisteerivad kaks konkureerivat tõendit ning tuvastada on tarvis kumba tõendit kahest tuleb hinnata usaldusväärseks. Ainetu on ka prokuratuuri argument ekspertiisi puudumisest, kuna teadaolevalt võltsimine võib olla (nagu praegusel juhul) ka intellektuaalne. Et isiku tegelik roll otsuste kujundamisel oli aga võrreldes vaidlusaluse talituse juhataja ametijuhendist suurem, lähtuda tuleb süüdistatava tegelikust rollist otsuste kujundamisel. Siiski ei muuda ringkonnakohtu eelnev tähelepanek maakohtu õigusjärelmist. Maakohtu poolt õigesti hinnatud tõendikogumist Q OÜ-le pangakonto avamise osas nähtuvast, ei kujundanud X kuidagi TBB AS otsust konto avamise kasuks. Et ringkonnakohus tuvastas eespool ebaõiguskokkuleppe puudumise X ja C vahel, ei muuda see maakohtu lõplikku seisukohta, et kriminaalasjas pole lisaks tõendatud X poolt mistahes mõjutustegevus ega oma pädevuse kuritarvitamine Q OÜ-le konto avamisel Äripangas.
  1. F Usaldusfondi (CU) tehingutes oleva raha päritolu kontrollimata jätmise osas on maakohus asunud seisukohale, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, et C poolt laenu andmise ajal või vastava kokkuleppe sõlmimisel või ka pärast seda oleks C olnud üldse teadlik või oleks pidanud kuidagi aimama või teadma, et CU viib oma investeeringud Luksemburgist mujale ja selleks kasutatakse TBB AS-s asuvat kontot. Prokuratuuri apellatsiooni argumendid koonduvad sisuliselt seisukohale, et kuna C investeering fondi oli ligi miljon eurot (TSi ütlused, 14.04.2023 kohtuistungi protokoll), siis ei ole eluliselt usutav, et investeeringu tegijal puuduks huvi, kus ja kuidas tema raha hoitakse. 13.
  2. Prokuratuur nõustus maakohtu põhjendustega osas, kus maakohus jaatas, et X sekkus talle antud tööalase pädevuse raames MB tööülesannete täitmisesse ja ta tegi seda viisil, mis ei olnud kooskõlas rahapesu tõkestamise regulatsioonidega. X kaitsja A. Pilv vaidles oma kaitsekõnes maakohtu vastavasisulistele põhjendustele vastu ning leidis, et X poolset oma pädevuse kuritarvitamist pole aset leidnud. Kohtukolleegium märgib, et KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. X kaitsja ei ole praeguses kriminaalmenetluses maakohtu otsust vaidlustanud, seega puuduvad ringkonnakohtul volitused hinnata kaitsja argumente osas, millistes ta maakohtu otsusega ei nõustu. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse põhjendused X poolsest sekkumisest oma pädevuse raames MB tööülesannete täitmisesse, on veatud ning ei pea vajalikuks neid korrata. 13.
  3. Esitatud apellatsioonis juhib prokuratuur korduvalt ringkonnakohtu tähelepanu oma maakohtu süüdistuskõne argumentidele, paludes kohtul nendega tutvuda. Kummastavalt ei leidu aga prokuratuuri süüdistuskõnes hinnangut X ning C vahel 14.03.2019 toimunud telefonivestlusele, milles X teatab Cle, et tema esialgne vastus on eitav. C vastab – ei, siis ei. Jaatava vastuse puhul teab X, kellele helistada ning selgitab, et seal, kus varem võis, enam ei saa. C vastab – hästi, olgu (originaaltekst Kd I lk 56; tõlge Kd I lk 77). Väärib märkimist, et 14.03.2019 toimus telefoni teel aktiivne suhtlus CU raha Luksemburgist mujale liigutamise teemal TBB AS-s asuvat kontot kasutades X, AK, MB ja TSi vahel. Maakohus on 14.03.2019 toimunud suhtlust nende isikute vahel põhjalikult analüüsinud ning sellest 13
(15)suhtlusest ei ole kuidagi võimalik järeldada, et vestluse osapooltele tunduks probleemne või esialgu võimatu CU raha ülekandmine Luksemburgist TBB AS-s asuvale kontole. Vastupidi, X on väga rahul MB (M) vastusega, et F riskiaste on keskmine ning jagab TSile juhiseid, mida viimane MBle makse selgituseks kirjutama peab. Ometi kõigest 3 minutit hiljem pärast vestluse lõpetamist TSiga helistab X Cle ning annab teada, et esialgne vastus on eitav, millele C sisuliselt vastab „ei, siis ei“. Ülaltoodu tähendab, et X ja C vestlus ei ole tõenäoliselt CU raha liigitamisega seotud. Kohtukolleegiumi veendumusel nimetatud vestluse näol on tegemist süüdistatavaid õigustava tõendiga, millele prokuratuur ei ole mitte mingisugust tähelepanu pööranud. Ringkonnakohus meenutab, et sõltumata 14.03.2019 X poolt Cle antud esialgsest eitavast vastusest ning C reaktsioonist „ei siis ei“, andis siiski C Xle laenu, mis jõudis viimaseni 19.03.
  1. Viidatud vestlus paralleelselt toimuvate sündmuste kontekstis viitab üheselt ebaõiguskokkuleppe puudumisele süüdistatavate vahel. X enda aktiivsus ning oma pädevuse kuritarvitamine CU huvides ei tähenda, et C on oodanud temalt vastusooritust ning see on seotud tema poolt antava laenuga. 13.
  2. Sarnaselt maakohtuga ei ole ka ringkonnakohus leidnud ühtegi tõendit, et C oleks üldse teadlik, et CU viib oma investeeringud Luksemburgist mujale ja selleks kasutatakse TBB AS-s asuvat kontot. Viiteid sellistele tõenditele ei leidu ka prokuratuuri apellatsioonis. Et prokuratuuri vastuväited maakohtu sellistele järeldustele taanduvad elulise mitteusutavuse kriteeriumile, juhib ringkonnakohus tähelepanu, et ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-72-13, p 14). Kohtuotsus saab KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (RKKKo nr 3-1-1-10-11, p 26; 3-1-1-114-13, p. 10). Selliselt eksisteerib kriminaalasjas kõrvaldamata kahtlus süüdistatavate süüdiolekus neile inkrimineeritud kuritegudes, mis tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada nende kasuks.
  3. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi prokuratuuri apellatsioonis nimetatud rikkumist ega KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 344345 lg 1, 2 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 07.11.
  4. a otsuse X ka C suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
  5. Süüdistatavate kaitsjad esitasid taotlused apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmiseks Eesti Vabariigilt. Kuivõrd kriminaalasjas esitas apellatsiooni prokuratuur, siis kuuluvad süüdistataval apellatsioonimenetluses tekkinud kulud KrMS § 185 lg 1, 2 kohaselt väljamõistmisele Eesti Vabariigilt. 15.
  6. X kaitsja vandeadvokaat A. Pilv palub Xle hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu kogusummas 6930,82 eurot. Taotlus sisaldab tasu 29 tunni 54 minuti õigusabi osutamise eest tunnihinnaga 190 eurot tund (millele lisandub käibemaks) ehk kokku 6 930 eurot 82 senti. Taotluses on eraldi märgitud toimingutele kulunud aeg (mh otsusega tutvumine, suhtlus kliendiga, kirjalike seisukohtade koostamine, ettevalmistus ringkonnakohtu istungiks jmt). Ringkonnakohus selgitab, et valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. detsembri
  8. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 44). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. juuni
  10. a otsus asjas nr 31-1-58-15, p 14). Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele. 14
(15)Kohtukolleegium leiab, et kaitsja tunnihind 190 €, millele lisandub käibemaks on põhjendatud ning varasemas kohtupraktikas aktsepteeritud. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonimenetlus ei olnud mahukas. Prokuratuuri apellatsioonis sisuliselt paluti tõendite ümberhindamist ning samade tõendite alusel X süüdimõistmist. Prokuratuuri apellatsiooni arutati ühel kohtuistungil vähem kui 2 tunni vältel. Kohtumenetluse poolte seisukohad rajanesid suuresti juba esimese astme kohtu menetluses välja kujunenud positsioonidel. Selliselt leiab kohtukolleegium, et ettevalmistus ringkonnakohtu istungiks koos kirjalike seisukohtade koostamisega ei saa ületada 8 tundi. Kui sellele ajale liita tutvumist maakohtu otsusega ning prokuratuuri apellatsiooniga, nõupidamisi kliendiga ning kaassüüdistatava kaitsjaga, kohtuistungile kulunud aega, siis mõistlikuks ajaks, mis kulus kaitsjal apellatsioonimenetlusele, lugeda tuleb 16 h (190 x 16 = 3040 + 22%KM (668,8) = 3 708,8). Selliselt tuleb Eesti Vabariigilt X kasuks välja mõista mõistliku suurusega menetluskulu summas 3 708,8 €. 15.2. C kaitsja vandeadvokaat E. Muna taotluse kohaselt kokku moodustab süüdistatava C apellatsioonimenetluse õigusabikulu 3 589,85 eurot (koos käibemaksuga). Süüdistatava õigusabikulud on kandnud T. Kuna T OÜ on käibemaksukohustuslane ning saab käibemaksu maha arvata, taotletakse kulu hüvitamist ilma käibemaksuta, s.o summas 2 942,50 eurot. Süüdistatavale on vandeadvokaat Elmer Muna osutanud õigusteenust perioodil 01.11.2023 - 31.12.2023 tunnihinnaga 170 €/h (ilma käibemaksuta) ning alates 01.01.2024 tunnihinnaga 195 €/h (ilma käibemaksuta). Taotluse kohaselt on apellatsioonimenetluses kaitsja ajakuluks on 15,25 h. Kohtukolleegium leiab, et nii kaitsja taotletud tunnihind, kui ka ajakulu on mõistliku suurusega ning apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu kuulub väljamõistmisele Eesti Vabariigilt. Taotluses palutakse õigusabikulud välja mõista Eesti Vabariigilt C kasuks. Isiku õigus nõuda kriminaalmenetluse kulu hüvitamist ei olene sellest, kas ta on kandnud kriminaalmenetluses tekkinud kulud ise või on seda tema eest ja huvides teinud keegi teine. Seejuures pole ka oluline, isikul lasub tema eest menetluskulu tasunud isiku ees kohustus need kulud hüvitada või mitte (RKKK 1-19-9061, p 15). Selliselt tuleb Eesti Vabariigilt C kasuks välja mõista mõistliku suurusega menetluskulu summas 2 942,5 €. Allkirjastatud digitaalselt 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.