Obsah (16)

§ 113§ 404§ 4034§ 403§ 8§ 76§ 82§ 402§ 1§ 52§ 406§ 4062§ 100§ 101§ 1132§ 1131

TAGASELJA KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Marika Leimann Otsuse tegemise aeg ja koht 22.11.2024, Rakvere kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-139185 Tsiviilasi TF Bank AB (p

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras.

1. Tagaseljaotsus kuulub täitmisele viivitamatult.
2. Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on hagejal õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 § 633 lg 7). Kostjal on õigus esitada 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamisest või avaliku kättetoimetamise korral tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teadasaamisest TsMS § 416 nõuetele vastav kaja menetluse taastamiseks. Kajale tuleb lisada kõik vajalikud dokumendid asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks (TsMS § 394 ja TsMS § 416). Kaja esitamisel tuleb kostjal tasuda riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE062200221059223099 AS-is Swedbank, märkides selgitusse tsiviilasja numbri. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded
3. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal esitas 27.09.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse ning seoses maksekäsu kiirmenetluse lõpetamisega ja menetluse jätkamisega hagimenetluses, Viru Maakohtule 01.12.2023 hagi M. S. vastu võlgnevuse nõudes ning 07.03.2024 täiendava seisukoha.
4. Esitatud hagiavalduse ja täiendava seisukoha kohaselt sõlmisid M. S. ja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal 17.12.2022 krediidikontolepingu nr xxxx, krediidilimiidiga 700 eurot, kostja kasutas krediiti summas 359 eurot. Lepingu krediidi kulukuse määraks on 46,12%. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat 700 eurot, intressimäär 41,12%, osamaksete arvu 33, maksete tähtpäevad 10, laenulepingu sõlmimise tasu 0 eurot, igakuine lepingu haldustasu 0 eurot kooskõlas

§ 404lg-ga 2¹.

Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 41,12% aastas (s.o 0,11% päevas) ja viivisemääras 24.15% aastas. Lepingu 2 kohaselt on krediidi kogukulu 1138,25 eurot. Kostja kohustus lepingust tulenevad kohustused täitma vastavalt lepingus kokku lepitule.

§ 4034

lõike 1 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja teiseks hindama tarbija krediidivõimelisust. Hageja on omandanud teabe lähtudes

§ 4034 lg-dest 2, 3 ja 4.

Hageja esitab tõendina kostja taotluse. Kostja on taotluses esitanud igakuiseks sissetulekuks 500 eurot. Hageja lähtus taotluses toodud sissetulekust 500 eurot, olemasolevatest kohustustest 0 eurot ja arvestades, et käesoleva lepinguga lisanduks igakuiselt maksimaalselt 35 eurot, saab suhtarvuks 7%. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi krediidiandja päringud Maksehäireregistritesse ning tuvastas, et krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Seega on hageja tõendanud, et on kogunud ja kontrollinud (sh analüüsinud teavet enne krediidilepingu sõlmimist, kostja majandusliku seisu, s.o sissetulekute, vara ja kohustuste kohta). Hageja rõhutab, et seadusest ei tulene nõuet, et tarbijalt tuleb igal juhul krediidi taotlemisel nõuda kontoväljavõtet, vaid krediidiandjal tuleb adekvaatselt hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust. Hageja on seisukohal, et pangakonto väljavõtte saab jätta tarbijalt välja nõudmata kui muu informatsioon on krediidivõime hindamiseks piisav, sh kontrollinud vähemalt tarbija sissetulekut andmebaasidest. Samuti tuleb lähtuda antava krediidi summast. Arvestades hagi aluseks oleva järelmaksulepingu summat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Hageja on hinnanud kostja krediidivõimelisust põhjalikult ja jõudnud positiivse otsuseni. Hageja on seisukohal, et on põhjalikult kontrollinud kostja krediidivõimelisust, teinud kõik endast oleneva kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks ning ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd hageja on tuvastanud, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad, kui kostja sissetulekud. Hageja märgib, et kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud summa 359 eurot (kuna kostja ei ole lepingule ühtegi tagasimakset teostanud) ning viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o. alates 26.04.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 30.11.2023

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hageja nõuab edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt 359 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast, s.o 01.12.2023

§ 113lg 1 teise lause kohaselt.

Kuna kostja ei ole lepingule ühtegi tagasimakset teostanud, siis on lepingu ülesütlemine kehtiv. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis hageja 10.04.2023 kostjale ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg kuni 24.04.2023 võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne võlausaldaja 25.04.2023 lepingu üles. Kostjal on lepingust tulenev võlgnevus alates

1. osamaksest ehk 10.01.2023 kuni ülesütlemisele eelnenud 10.04.2023 osamakseni. Kostja ei ole lepingu katteks tagasimakseid teostanud. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg summas 359 eurot. Lepingus on kokku lepitud intressimäär 41,12% aastas ning kostjal on intressi võlgnevus alates
2. osamaksest 10.01.2023 kuni ülesütlemiseni s.o 25.04.2023, kokku summas 35,31 eurot (0,82+11,71+11,50+11,28). Lisandub intress perioodil 11.04.2023 kuni 25.04.2023 5,53 eurot (322,51 x 41,12% / 360 x päevade arv 15). Kostja intressi tasunud ei ole. Tulenevalt eeltoodust on intressi võlgnevus summas 40,84 eurot. Kohtud on korduvalt leidnud, et juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt

§ 113

lg 1 kolmandale 3 lausele lubatud kokku leppida ka sama suures viivises või, juhul kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib kokkulepitud intressimäär viivisemäärana. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõlalt, 359 eurolt, lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 26.04.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 30.11.2023 lepingus kokku lepitud intressi aastase määraga võrdses määras s.o 41,12% aastas kooskõlas

§ 113lg 1 kolmanda lausega.

Hageja nõuab viivist summas 88,57 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt 359 eurolt kuni sellekohase tasumiseni alates 01.12.2023 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras 41,12% aastas. Hageja selgitab, et hagis nõutud viivisemäär 41,12% ei saa olla liiga suur, kuna viivis on kooskõlas

§ 113lg 1 3.

lausega sama suur kui laenulepingus kokkulepitud laenuintress. Juhul, kui pooled poleks lepingus viivise maksmises või viivise määras kokku leppinud või viivisekokkulepe oleks tühine, oleks hagejal ikka

§ 113

lg 1 kolmanda lause kohaselt õigus nõuda kostjalt viivist lepingutes kokkulepitud intressimääras. Riigikohtu praktika järgi on tarbijaga sõlmitud laenulepingu mõistlik viivisemäär kuni 24% aastas. Kuna kokku lepitud viivisemäär 24,15% aastas ületab 24% aastas, siis on kokku lepitud viivisemäär tühine ning hagejal on ikka

§ 113

lg 1 kolmanda lause kohaselt õigus nõuda kostjalt viivist lepingus kokkulepitud intressimääras ehk 41,12% aastas. Hageja leiab, et hagiavalduses esitatud viivisenõue lepingus kokkulepitud intressimäära järgi on mõistlik ja seadusega kooskõlas, mistõttu puudub alus viivisemäära vähendamiseks. Hageja on seisukohal, et käesolevas asjas tuleb kohaldada viivisemäärana lepingus kokku lepitud intressimäära. Hageja leiab, et poolte vahel sõlmitud lepingus kokku lepitud intressimäär on mõistlik ja seadusega kooskõlas ning antud olukorras ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukohtadest ja vähendada kohalduvat määra kolmekordse seadusjärgse viivisemäärani. Seaduses sätestatud viivise määr (

§ 113lg 1 3.

lause) ei saa olla liiga suur, võlgnikku ebamõistlikult kahjustav ega tühine. Neil asjaoludel leiab hageja, et viivise nõudmine lepingujärgse intressimääraga võrdse viivisemäära alusel on põhjendatud ja õige, samuti peab hageja seda mõistlikuks ja isegi hädavajalikuks. Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes

§ 1132 lg 1 ja 2 sätestatust ja lepingu üldtingimuste punktist 3.6..

Hageja sissenõudekulude summa 30 eurot kujunemine: 13.06.2023 tasulise kirja saatmine 15 eurot, 07.08.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 28.08.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot. Võlgniku makseviivitusega tingitud muud kulud sisaldavad: nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning menetluskuludelt palub hageja välja mõista viivise lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kostja vastuväited

1. Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud isiklikult 26.03.2024 kättetoimetamisportaali (KÄPO) vahendusel TsMS § 3111 lg 3 kohaselt. Kostjat on kohustatud hagile vastama 14 päeva jooksul alates dokumentide kättetoimetamisest ning hoiatatud TsMS § 407 tagajärgede eest. Kostja ei ole kirjaliku vastust hagiavaldusele esitanud. 4 Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5 kohaselt hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest alates. Seda tähtaega on järgitud. Hagimaterjalid on kostjale isiklikult kättetoimetatud 26.03.2024 TsMS § 3111 lg 3 kohaselt kättetoimetamisportaali (KÄPO) vahendusel, seega oli kohtu poolt määratud vastuse esitamise viimaseks tähtpäevaks 09.04.
3. Kostja kohtule vastanud ja vastuväiteid hagile esitanud ei ole. TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata.
4. TsMS § 407 lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust esitatud dokumentidele. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata. 6.

§ 8

lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 82

kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 402

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vaidlus puudub selles, et kostja on füüsiline isik, kes ei tegutse oma majandus- ja kutsetegevuses, seega on kostja tarbija

§ 1lg 5 tähenduses.

Hagiavalduses kirjeldatud asjaolude kohaselt on leping sõlmitud

§ 52

lg 1 tähenduses sidevahendi abil, s.o kostja laenutaotlus on esitatud elektrooniliselt laenuandja internetiportaali vahendusel.

1. Hageja on esitanud kostja vastu lepingulise nõude, tuginedes sellele, et kostja M. S. on TF Bank AB (publ.) Eesti filiaaliga sõlminud 17.12.2022 krediidikontolepingu nr xxxx, millede alusel kasutas kostja krediiti 359 eurot kauba Samsung Galaxy A53 ostmiseks H OÜ-lt. Lisatud lepingu ja Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p 3 kohaselt on lepingu esialgne intressimäär laenujäägilt 41,12% aastas ning krediidi kulukuse määr 46,12% aastas. Kokkulepitud viivise määraks on 24,15% aastas. Leping on üles öeldud 25.04.
3. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle

§ dega 402–

1. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C 147/16 ja EKo 21.12.2016, C 154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C 679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.
2. Tarbijakrediidilepingu kehtivuse kontrollimiseks tuleb esmalt kindlaks teha, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (

§ 406

lg 1) on seadusega kooskõlas.

§ 4062

lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi 5 kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on märkinud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 p 14, 3-2-1-122-08 p 19). Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (

§ 406lg 1).

Seega peab krediidiandja või nõude loovutamise korral tema eriõigusjärglane tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib. 10. Lepingu sõlmimise ajal 17.12.2022 tuli arvestada Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määraga 16,30% aastas (vt Eesti Panga kodulehelt https://statistika.eestipank.ee/ #/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks

§ 4062lg 1 kohaldumiseks olema krediidi kulukuse määr üle 48,90% aastas.

Lepingu järgne krediidi kulukuse määr 46,12% aastas Eesti Panga avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse kolmekordset määra ei ületa. Seega krediidikontoleping nr xxxx ei ole

§ 4062lg 1 järgi tühine krediidikulukuse määra suuruse tõttu.

11. Tulenevalt

§ 4034

lg-st 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (teabe saamise kohustus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. 12. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

13. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teave) (

§ 4034lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). 14. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas 6 perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 15.

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu sõlmimist uusi finantskohustusi.

1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et hageja lähtus taotluses kostja toodud sissetulekust 500 eurot, olemasolevatest kohustustest 0 eurot ja arvestades, et käesoleva lepinguga lisanduks igakuiselt maksimaalselt 35 eurot, sai suhtarvuks 7%. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi krediidiandja päringud Maksehäireregistritesse ning tuvastas, et krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud.
2. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et ta oleks laenuandjana täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi. Kohus leiab, et laenuandja on jätnud kontrollimata kostja tegelike igakuiste sissetulekute ja kohustuste suuruse. Kostja finantskäitumise kontroll on piirdunud üksnes maksehäirete kontrollimisega, kuid tuleb arvestada, et finantskäitumist ei iseloomusta üksnes maksehäireregistrisse jõudnud võlad. Olukorras, kus võlausaldaja kostja taotluses märgitud sissetulekuid andmebaasidest (nt. Pensionikeskusest või Maksu- ja Tolliameti andmetest) ei kontrollinud, oleks krediidiandja pidanud küsima kostjalt täiendavalt tema konto väljavõtet, et tuvastada, kas kostja üldse omab sissetulekut. Ebatõenäoline on ka see, et kostjal igapäevased kulud üldse puuduvad. Vastutustundliku laenamise kohustuse täitmine ei saa piirduda ainult sellega, et krediidiandja arvutab matemaatiliselt välja sissetuleku ja igakuise laenukohustuse suhtarvu. Senise maksekäitumise, sissetulekuallika olemuse ning olemasolevate finantskohustuste, sh nende suuruse ja igakuiste maksete, samuti nende võimaliku suurenemise mõju arvestamise eesmärk on hinnata, kas laenutaotleja ka oma isikuomadustest tingituna suudab laene tagasi maksta, st kas tal on selleks vajalik vastutustunne ja järjepidevus, sh sissetuleku teenimisel. Selleks tuleb krediidiandjal küsida laenutaotlejalt andmeid ja dokumente. Vastutustundlik laenuandja oleks pidanud küsima kostjalt täiendavaid andmeid (pangakonto väljavõtet) kostja sissetulekute ning tegelike igakuiste kohustuste suuruse väljaselgitamiseks. Hagist ei nähtu, milliseid andmeid pidas krediidiandja piisavalt põhjalikeks, et mitte nõuda kostjalt täiendavalt pangakonto väljavõtet. Tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole kohtul võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust

§ 403

4 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel ning kohus on seisukohal, et hageja ei ole kohtule tõendanud vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist selliselt, nagu Riigikohus on selgitanud. 18. Eeltoodud põhjustel puudub kohtul võimalus ka tuvastada võimalikku kostja poolset tahtlikku teabe esitamata jätmist või teabe võltsimist, mis välistaks kostja õiguse tugined

§ 4034 lõikele 6 ja välistaks sama sätte lõige 7 kohaldamise.

Kohtu hinnangul lähtus krediidiandja 7 krediidivõimelisuse hindamiseks üksnes kostja enda poolt esitatud tulu andmetest, mis ei ole aga piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. 19. Kohus asub eeltoodu alusel seisukohale, et hageja laenuandjana on eiranud

§ 403

4 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud ja selle tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

1. Kohus selgitab kostjale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel. Privaatautonoomia ehk iseotsustamise õiguse ja lepinguvabaduse põhimõttest tuleneb vaieldamatult ka see, et isik vastutab oma valikutega kaasnevate tagajärgede eest. Laenusaaja vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade tekkimise tõenäosust, samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime vähendamine.
2. Kohus nõustub hagejaga, et kuivõrd kostja ei ole laenu katteks ühtegi tagasimakset teostanud, siis on lepingu ülesütlemine kehtiv ning kogu laenusumma on sissenõutavaks muutunud. Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja krediidi tagastamiseks teinud ühtegi makset, seega tasumata põhinõude suuruseks on 359 eurot, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. 22.

§ 4034

lg-s 7 on sätestatud, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid (nt. lepingutasusid) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga. Käesoleval juhul oli kokkulepitud intressimäär 41,12% aastas ehk suurem kui

§-s 94 sätestatud intressimäär. Seadusjärgne intressimäär alates lepingu sõlmimisest 17.12.2022 kuni 31.12.2022 oli 0 % ning alates 01.01.2023 kuni lepingu lõppemiseni 26.05.2022 2,5% aastas, mis teeb tasumata intressi suuruseks 115 päeva eest põhinõudelt 359 eurolt arvestades 2,83 eurot. Rahuldamata jääb hageja intressinõue summas 38,01 eurot (40,84 – 2,83). 23. Kohus selgitab, et

§ 4034

lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid laenulepinguga seotud tasusid (nt lepingutasu), kuid kostja ei vabane nt makseviivitusest tekkinud viivise tasumise kohustusest. Hageja palub kostjalt välja mõista viivis põhivõlalt 359 eurolt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 26.04.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 30.11.2023 intressi aastase määraga võrdses määras 41,12% aastas summas 88,57 eurot. 24.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates 8 kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. 25. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral ei saa säilida õigus nõuda lepingujärgset viivist kui tarbijakrediidilepingus kokku lepitud viivisemäär on seotud lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga (sel juhul on viivisemäär samuti seadusjärgne intressimäär). Praegusel juhul on kostja ja krediidiandja kokku leppinud intressimäärast erinevas viivisemääras ehk 24,15% aastas (kokkulepitud intressimäär oli 41,12% aastas). Seega kuulub hageja viivisenõue rahuldamisele

§ 113lg 1 kolmanda lause kohaselt lepingujärgses viivisemääras.

Kohus ei nõustu hageja käsitlusega seoses viivise tühisusega ning seisukohaga, et suurem intressimäär on mõistlikum kui kokkulepitud viivisemäär.

1. Tasumata põhinõudelt 359 eurolt sissenõutavaks muutunud lepingujärgne viivis 24,15 % aastas perioodil 26.04.2023 kuni 30.11.2023 (s.o kuni hagi esitamiseni) 219 päeva eest on 24,87 eurot (vt viivisekalkulaator.ee), mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. Kohus jätab rahuldamata hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude summas 63,70 eurot (88,57 – 24,87).
2. Tuginedes TsMS §-le 367 ja hageja taotlusele arvestab kohus lisaks sissenõutavaks muutunud lepingujärgse viivise kuni otsuse tegemiseni, mis tasumata põhinõudelt 359 eurolt perioodil 01.12.2023 kuni 22.11.2024 (k.a) 358 päeva eest moodustab 43,40 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivised 22.11.2024 seisuga kokku 68,27 eurot (24,87 + 43,40 eurot).
3. Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist, seega juhindudes TsMS §-st 367, kuulub kostjalt väljamõistmisele alates 23.11.2024 edaspidine viivis määraga 24,15% aastas põhivõlgnevuse (359 euro) tasumata jäägilt kuni põhivõlgnevuse 359 euro tasumiseni. Lähtudes kohtupraktikast ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ületada põhivõlgnevuse 359 euro suurust ehk edaspidine arvestatav viivis ei tohi ületada 290,73 eurot (359 – 68,27).
4. Hageja palub kostjalt välja mõista viitega

§ 1132lg 2 kõigile punktidele sissenõudmiskulude hüvitis 30 eurot.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Kohus leiab, et põhjendatud on rahuldada hageja võla sissenõudmiskulude nõue osaliselt, s.o. summas 25 eurot. 30.

§ 1132

lg 2 p 1 alusel võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot. Hageja märgib, et tasulised meeldetuletuskirjad on saadetud peale lepingu lõppemist 13.06.2023 15 eurot, 07.08.2023 - 5 eurot, 28.08.2023 - 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud on 5 eurot, kokku 30 eurot. Kohus leiab, et põhjendatud on rahuldada hageja võla sissenõudmiskulude nõue üksnes saadetud meeldetuletuskirjade eest, s.o. summas 25 eurot. Võimalike muude kulude 9 tekkimist ja selle ulatust tuleb tõendada s.t. kulud peavad olema reaalselt kantud. Hageja nimetab, et on teinud nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulusid, otsinud kontaktandmeid ja teinud päringuid, vastanud võlgnikule, teinud võlgnikule kõnesid ja kandnud võlanõude avaldamise kulu, kuid nimetatud toimingute eest kulude kandmist esitatud materjalidest ei nähtu. Kohus selgitab hagejale, et sättes viidatud ülempiir ei ole fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär, nagu

§ 1131

lõikes 1 sätestatu, mistõttu peab hageja kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama. Lähtuda ei saa ainuüksi eeldusest, et kuna tarbija on jäänud laenu tasumisega võlgnevusse, siis ilmselt on hagejal tekkinud kulusid, mille saaks tarbijalt ilma kulusid täpsemalt põhjendamata ja sisustamata sisse nõuda. Seadusandja ongi kehtestanud esimese meeldetuletuskirja eest suurema ülempiiri, et osaliselt hüvitada ka võlausaldaja üldkulusid. Seega ei ole kohtu hinnangul hageja piisavalt põhjendanud ega tõendanud muude kulude kandmist summas 5 eurot, mis jääb rahuldamata.

1. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulud
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
3. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 518,41 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõude summas 106,71 eurot ehk ⁓ 20% nõudest. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 80% ulatuses kostja ja 20% ulatuses hageja kanda.
4. Hageja palub kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 175 eurot. Hageja on tasunud nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vältimatult vajaliku kulutusega nõude esitamisel, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada vastavalt menetluskulude jaotusele 80% ulatuses ehk 140 eurot.
5. Hageja palub kostjalt välja mõista TsMS §4842 tulenev maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamise kulu 20 eurot, õigusabikulud summas 338 eurot (käibemaksuta) ning viivise menetluskuludelt. Esindaja on osutanud õigusabi 2 tundi hinnaga 169 eurot/tund (käibemaksuta). Tehtud toiminguteks on täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs, hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine, lisade kogumine ja komplekteerimine, dokumentide esitamine kohtule. Kohus leiab, et hageja õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt.
6. TsMS § 144 p 7 kohaselt on kohtuvälised kulud mh maksekäsu kiirmenetluse kulud, mistõttu kohus rahuldab hageja nõude maksekäsu kiirmenetluse kulu (TsMS § 484²) väljamõistmiseks kostjalt vastavalt menetluskulude jaotusele summas 16 eurot (80% 20 eurost).
7. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. 10 Lepingulise esindaja tasu hüvitamise mõistlikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada nii lepingulise esindaja ajakulu esindamiseks kulunud toimingute tegemiseks, tunnitasu suurust, aga ka asja olemust ja hinda. Sealjuures saab ajakulu põhjendatust hinnates arvestada seda, milliseid toiminguid on esindaja teinud ning kas nende toimingute tegemiseks kulunud aeg on põhjendatud.
8. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja esindustasu suuruseks 169 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et nimetatud suuruses esindaja teenuse eest küsitav tunnitasu võiks olla põhjendatud keerulisemates õigusvaidlustes kui lepinguliseks esindajaks on vandeadvokaat. Käesolev tsiviilasi ei ole keerukas ning esindajaks ei ole vandeadvokaat, mille tõttu loeb kohus põhjendatud tunnitasu suuruseks 120 eurot ilma käibemaksuta, mis on kohtu hinnangul keskmine juristi õigusteenuse eest makstav tasu. Kohus märgib, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele. Seda nõuet mitteadvokaadist esindajate puhul ei ole. Kohus ei ole seotud teenuseosutaja enda poolt kehtestatud hinnakirjaga.
9. Hageja märgib, et lepinguline esindaja osutas teenust 2 h ulatuses. Kohus peab käesoleva tsiviilasja puhul märgitud ajakulu (2 tundi) õigusabi osutamisel mõistlikuks. Seega leiab kohus, et õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele vastavalt menetluskulude jaotusele summas 192 eurot (käibemaksuta) (s.o. 2 x 120 eurot = 240 eurot* 80%).
10. Kokkuvõttes kuulub kostjalt väljamõistmisele menetluskuluna 348 eurot (riigilõiv 140 eurot + + maksekäsu kiirmenetluse kulu 16 eurot + õigusabikulu 192 eurot).
11. Kostja menetluskulude kindlaksmääramist ning hüvitamist taotlenud ei ole ning seega kostjal otsusega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
12. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse.
13. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik 11