← Eesti

1-24-2094/16

Obsah (5)§ 79§ 47§ 52§ 74§ 46

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

) § 79 lg 1 p-des 1–3 toodud alused. S. K. ootamatu lahkumine kontorist ja suundumine enda auto juurde tekitas kahtluse, et ta võib olla läbiotsimisest teada saanud ja üritab põgeneda. Tema maksuaudiitorile saadetud e-kirjades avaldatu (olen emotsionaalne vrakk ja ma isegi ei tea kumb on etem kas see, et ma paranen või suren maha) andis piisava aluse arvata, et ta võib käituda ettearvamatult ja olla ohtlik nii endale kui ka teistele. Kuna on tõendamata, et S. K. kingad said kahjustada tema kinnipidamise käigus, ei ole ka alust hüvitada varalist kahju. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

  1. Kaitsja taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ning S. K. kaebuse rahuldamist käeraudade kasutamist ja jalanõude rikkumist puudutavas osas. Käeraudade kasutamise eeldused ei olnud täidetud. S. K. kontorist lahkumise ega tema käitumise juures ei olnud midagi tavatut. Polnud alust arvata, et ta üritab põgeneda. Menetlejate põhjendused on vastuolulised – kord väidetakse, et S. K-d jälgiti politseiautost, siis aga, et ta lahkus kontorist samal ajal, kui politseinikud olid majja sisenenud. Kahtlustatava depressioon ja ärevushäired käeraudade kasutamist ei õigustanud. Menetleja pole selgitanud, kas S. K. on vägivallale kalduv või olnud varem endale või teistele ohtlik. Arvestades kaebaja lühikest kasvu ja väikest kehakaalu, ei olnud politseiametnike jõudemonstratsioon põhjendatud. S. K-d lohistati mööda asfalti nii, et tal jalas olnud kingad said kahjustada.
  2. Prokuratuur palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Käeraudu kasutati õiguspäraselt, kuna oli oht, et S. K. võib osutada politseinikele füüsilist vastupanu, põgeneda ja end vigastada. On tõendamata, et S. K. kingad said kahjustada tema kahtlustatavana kinnipidamise käigus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Kolleegium hindab esmalt, kas käeraudade kasutamiseks oli õiguslik alus (I) ja kas S. K. taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleb rahuldada (II). Seejärel tuleb selgitada, kas S. K-l on õigus varalise kahju hüvitisele (III). Viimaks võtab kolleegium kokku määruskaebemenetluse tulemuse ja otsustab menetluskulude hüvitamise (IV). I 9.

§ 79

lg 1 p-de 1–3 kohaselt võib käeraudu kasutada ainult siis, kui on alust arvata, et realiseerub mõni samas lõikes sätestatud ohtudest: isik võib 1) rünnata teist isikut, osutada korrakaitseorgani ametiisikule füüsilist vastupanu või kahjustada suure väärtusega varalist hüvet; 2) põgeneda või teda võidakse ebaseaduslikult vabastada, kui temalt on seaduse alusel võetud vabadus, või 3) ennast vigastada või enese tappa. Aluse selliseks ohuhinnanguks saavad anda juhtumi või 2

(6)1-24-2094 isikuga seotud asjaolud, näiteks inimese varasemad põgenemis- või enesetapukatsed või vastuhakud korrakaitseametnikele, samuti teadaolev kalduvus vägivaldsusele, sh kahtlustus vägivallateo toimepanemises vmt. 10. Vastupidiselt maa- ja ringkonnakohtule leiab kolleegium, et prokuratuur ei ole osutanud niisugustele juhtumipõhistele asjaoludele, mis lubaks S. K. puhul mõnd

§-s 79 loetletud ohtu jaatada. 11. Kohtud märkisid, et S. K. taheti kinni pidada tema kontoris. Kahtlustatava kinnipidamise rahvarohkel tänaval koos selle käigus jõu kasutamisega tingis tema enda ootamatu käitumine, mis tekitas politseinikel kahtluse, et ta põgeneb (

§ 79lg 1 p 2).

Kolleegium sellega ei nõustu. Pelgalt asjaolu, et S. K. väljus kontorihoonest ametnike jaoks ootamatult, ei andnud neile alust eeldada, et ta põgeneb. Pole tuvastatud, et S. K. lahkus kontorist kiirustades või muul moel tavatult, mis võinuks politseinike kahtlustele alust anda. Järelikult ei olnud ka sellist põgenemisohtu, mis võinuks õigustada käeraudade kasutamist. Samas, isegi kui möönda võimalust, et kahtlustatav oli peatsest läbiotsimisest teada saanud ja üritas sel põhjusel sündmuskohalt lahkuda, piisanuks S. K. kohalolu kindlustamiseks tema kahtlustatavana kinnipidamisest (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 217 lg 3 p 1), kasutamata selle käigus käeraudu. 12. S. K. ohtlikkuse endale ja teistele (

§ 79

lg 1 p-d 1 ja 3) on maa- ja ringkonnakohus tuvastanud peamiselt nende kirjade põhjal, mille kahtlustatav oli saatnud maksuaudiitorile. Kohtud järeldasid kirjadest, et kahtlustatav oli terviseseisundi tõttu ettearvamatu käitumisega. Kolleegium ei nõustu ka selle seisukohaga. Kõnealustes kirjades ei väljendanud S. K. agressiivsust ega ennast kahjustavaid mõtteid. Kui tema kirjapandut uskuda, taastus S. K. haigusest ja tundis end jõuetuna. Ta avaldas, et kannatas COVID-19 viirusest tingitud peavalude all ning tarvitas antidepressante ja ärevushäire ravimeid. Nende selgitustega põhjendas S. K. seda, miks tal polnud võimalik esitada Maksu- ja Tolliametile (MTA) vajalikke andmeid. Ka kohtumäärustes esile toodud S. K. tõdemused, et ta on olnud seoses ebameeldiva vahejuhtumiga sisuliselt emotsionaalne vrakk ja ta isegi ei tea, kumb on etem, kas see, et ta paraneb, või see, et sureb maha, olid kirjutatud selleks, et MTA temalt vastust ei nõuaks. Nii kirjutas S. K. sedagi: "Kas ei ole võimalik inimest rahule jätta. Vahel on selline tunne, et haigel inimesel paneksite või surivoodil käed raudadesse." 13. Prokuratuur ja kohtud on kirjavahetusest välja noppinud sõnad antidepressandid ja ärevushäired ning teinud neist järelduse, et kahtlustatav oli vaimselt ebastabiilne, ettearvamatu käitumisega ja seega ohtlik. Kolleegiumi hinnangul on selline järeldus põhjendamatu. Kuigi depressiooni diagnoos võib teatud juhtudel viidata enesekahjustamise ohule, pole ainuüksi sellest võimalik järeldada mõne

§ 79lg-s 1 nimetatud ohu olemasolu.

Andmeid selle kohta, et kahtlustatav oleks kas kinnipidamise ajal või millalgi varem käitunud ennast või teisi ohustavalt, ei ole prokuratuur kohtule esitanud.

  1. Korrakaitseametnikel ei olnud ka põhjendatud alust arvata, et S. K. võib hakata neile füüsilist vastupanu osutama. N-ö jõuvahekord oli ilmselgelt kahtlustatava kahjuks. Vastupanuohule ei osuta ka kriminaalasja tehiolud. S. K-d kahtlustati maksukuriteos, mitte aga näiteks vägivaldses, üldohtlikus või mõnes muus tõsisemale agressiooni- või põgenemisohule viitavas kuriteos. Ühtlasi ei nähtu kohtuasja materjalidest, et S. K-d oleks kunagi varem mõnes niisuguses kuriteos kahtlustatud või et esinenuks muid asjaolusid, mis võinuksid viidata tavapärasest suuremale vägivallariskile (nt menetletava kuriteo eriline raskus, seos organiseeritud kuritegevusega, kahtlustatava tegelemine võitluskunstidega).
  2. Riigiprokuratuuri määruse kohaselt oli oht, et S. K. võib vastupanu osutada, ja seda ta ka tegi, kui ta jalgu alla ei võtnud ega ametnikega kaasa ei läinud. Maa- ega ringkonnakohus käeraudade 3

(6)1-24-2094 kasutamise õiguspärasust hinnates sellele asjaolule ei tuginenud. Samas on ringkonnakohus nõustumisväärselt märkinud, et käeraudade kasutamise põhjendatust tuleb hinnata ex ante ja lähtuda ei saa teabest, mis on selgunud alles hiljem menetluse käigus. Seega juba ainuüksi asjaolu, et prokuratuuri viidatud S. K. käitumine leidis aset pärast tema käte raudu panekut, välistab võimaluse tugineda sellele faktile käeraudade kasutuselevõtu õigustamisel. Lisaks ei saaks pelgalt asjaolust, et S. K. keeldus vahetult pärast enda ootamatut pikali panekut n-ö jalgu alla võtmast ja politseinikega kaasa minemast, järeldada

§ 79lg-s 1 sätestatud ohu olemasolu.

Prokuratuur ei ole menetletavas asjas osutanud ühelegi faktile, mis viitaks reaalsele ohule, et käeraudadeta võinuks S. K. osutada politseiametnikele aktiivset vastupanu. 16. Samuti jääb prokuratuuri seisukohtade ja kohtumääruste põhjal selgusetuks, mil viisil saanuks S. K. pärast kinnipidamist politseinike järelevalve all viibides ennast kahjustada. Kohtud viitasid üldsõnaliselt vaid kahtlustatava taskust leitud ravimitele, jättes tähelepanuta, et need leiti S. K. kinnipidamisel tehtud turvakontrolli käigus. Kontrolli eesmärgiks on veenduda, et isiku valduses ei ole esemeid ega aineid, millega ta võiks ennast või teisi ohustada (

§ 47

). Selliste esemete leidmisel on võimalik need hoiule võtta (

§ 52lg 1 p 6).

Järelikult oli enesekahjustamise oht maandatav ravimite kahtlustatava valdusest äravõtmisega. 17. Isegi kui S. K. suhtes oleks käeraudu kasutatud õiguspäraselt, ei saaks pidada proportsionaalseks nende kasutamise kestust. 18.

§ 74

lg 1 ja § 781 p 1 kohaselt tähendab inimesel käeraudade kasutamine vahetut sundi.

§ 46

lg 4 järgi on kinnipidamisel õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Seega tuleb vältimatu vajaduse äralangemisel käerauad eemaldada.

  1. Prokuratuur ega kohtud ei ole veenvalt põhjendanud, miks oli S. K. käsi tarvis raudus hoida kaks ja pool tundi. Asja materjalidest ei nähtu, et S. K. oleks käitunud pärast kinnipidamist vägivaldselt või et teda olnuks vaja muul põhjusel kogu selle aja ohjeldada. Kahtlustatava kinni pidanud ametniku ettekandest tuleneb, et kui oldi jõutud S. K. koju ja kuna isik oli rahulik, siis eemaldati käerauad. Ettekandes märgitust ei saa aga järeldada, et S. K. ei olnud rahulik juba enne koju jõudmist. Tõsi, teise ametniku ettekandes on sedastatud, et käerauad eemaldati siis, kui menetlustoimingu juurde saabunud kaitsja kahtlustatava maha rahustas. Üheski ettekandes pole aga kirjeldatud, milles S. K. varasem rahutus avaldus, nt kas ta sõimas või ähvardas politseinikke, rabeles vms. Kolleegium peab usutavaks, et niisuguste asjaolude esinemise korral oleksid need kajastunud ka politseiametnike ettekannetes.
  2. Kolleegiumi hinnangul pidanuks kahtlustatava sõidukisse paigutamise ajaks olema selge, kas isikust lähtub oht, mida on tarvis maandada käeraudade kasutamisega. Kuivõrd asja materjalid sellist ohtu jaatada ei võimalda, tulnuks käerauad S. K-lt eemaldada hiljemalt sõidukis isegi siis, kui nende algset kasutuselevõttu oleks saanud pidada õigustatuks. II
  3. Kuna S. K. suhtes kasutati käeraudu ebaseaduslikult, on tal süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 7 lg 1 järgi õigus kahjuhüvitisele. Viidatud säte võimaldab nõuda kahju hüvitamist sõltumata süüasja lõpptulemusest, kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust. Süü puudumise tõendamise kohustus lasub SKHS § 7 lg 2 kohaselt menetlejal, kes seda praegusel juhul teinud ei ole.
  4. SKHS § 11 lg 2 järgi hüvitatakse sama seaduse § 7 alusel mittevaraline kahju üksnes juhul, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus; teda on piinatud või ebainimlikult või alandavalt 4

(6)1-24-2094 koheldud; kahjustatud tema tervist, kodu või eraelu puutumatust; rikutud tema sõnumi saladust või teotatud tema au või head nime. Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse. Mittevaraline kahju hüvitatakse rahas ulatuses, milles see ei ole heastatav muude vahenditega, sealhulgas eksimuse tunnistamise ja vabandamisega.
  1. Riigikohus on varem leidnud, et olukorras, kus käeraudade kasutamiseks puudub igasugune alus, on inimväärikust alandav pelgalt fakt, et neid isiku suhtes kasutatakse. Järelikult on isikul sellisel juhul õigus mittevaralise kahju hüvitamisele. Käeraudade õigusvastase kasutamise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleb SKHS § 1 lg 2 ja § 11 lg 2 koostoimes lähtuda eraõiguse kahju hüvitamise sätetest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta mõistlik rahasumma. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Hüvitise summa kindlakstegemine on õigusliku hinnangu andmine, mille saab lahendada ka Riigikohus. (RKKK 09.06.2023, 1-22-5272/12, p-d 42–44)
  2. Kaitsja on kahju hüvitamise taotluses tuginenud nii käeraudade kasutamise kestusele (kaks ja pool tundi) kui ka sellele, et S. K. käed pandi raudu temast tänaval möödunud inimeste silme all. Samuti viibis S. K. käeraudades kodutänaval, kus teda nägid naabrid ja teised parajasti läheduses viibinud inimesed. Tuleb nõustuda, et need asjaolud suurendavad S. K. inimväärikuse riivet. Samuti saab hüvitise kindlaksmääramisel arvestada seda, et prokuratuur on keeldunud eksimust tunnistamast. Nendest asjaoludest lähtudes loeb kolleegium õiglaseks hüvitiseks S. K. suhtes käeraudade alusetu kasutamise eest 500 eurot. III
  3. Kaitsja taotleb ka S. K. varalise kahju hüvitamist. See kahju seisneb kahtlustataval kinnipidamise ajal jalas olnud ja kahjustada saanud kingade taassoetamise maksumuses.
  4. Sarnaselt määruskaebuse esitajaga ei pea ka kolleegium veenvaks maa- ja ringkonnakohtu üldsõnalist järeldust, mille kohaselt on tõendamata, et kingad said kahjustada S. K. kinnipidamisel. Muu hulgas ei käsitlenud kohtud argumenti, et kahju hüvitamise taotlusele lisatud fotodelt nähtuvad hõõrdumisjäljed haakuvad S. K. politseiautosse toimetamise kirjeldusega.
  5. Varalise kahju hüvitamise nõue tuleb aga sõltumata eelmärgitust jätta rahuldamata. Taotluse kohaselt said kingad kahjustada siis, kui politseiametnikud lohistasid S. K-d politseisõidukisse. Kohtud tuvastasid – ja selles ei ole ka vaidlust –, et S. K. ei võtnud pärast maast püsti tõstmist n-ö jalgu alla ja just seetõttu tuli kiirreageerijatel ta kahevahel politseisõidukisse kanda. Samas oli S. K-l võimalik sõiduki juurde ka kõndida, kuid ta keeldus seda tegemast. Järelikult põhjustas ta ise oma kingade kahjustumise. Seetõttu ei saa rääkida menetleja süülisest menetlusõiguse rikkumisest ja tekkinud kahju ei hüvitata (SKHS § 7 lg-d 1 ja 2). IV
  6. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab kolleegium nii Tartu Ringkonnakohtu
  7. augusti
  8. a kui ka Tartu Maakohtu
  9. juuni
  10. a määruse osaliselt. Määrused tuleb tühistada osas, millega kohtud jätsid rahuldamata kaitsja taotluse tunnistada S. K. suhtes käeraudade kasutamine õigusvastaseks ja määrata isikule selle toiminguga 5
(6)1-24-2094 tekitatud mittevaralise kahju eest õiglane hüvitis. Kolleegium teeb tühistatud osas uue määruse, millega tunnistab
  1. mai
  2. a kinnipidamisel S. K. suhtes käeraudade kasutamise õigusvastaseks ja mõistab süüteomenetluses tekitatud mittevaralise kahju katteks riigilt S. K. kasuks välja 500 eurot. Kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
  3. KrMS § 191 lg 3 alusel muudab kolleegium ka kohtute otsustust jätta S. K-l tekkinud menetluskulu – valitud kaitsjale esimese ja teise astme kohtu menetluses makstud tasu – täielikult tema enda kanda.
  4. Maakohtus tekkinud menetluskulu – valitud kaitsjale nelja töötunni eest makstud tasu 683 eurot 20 senti – tuleb S. K-le hüvitada proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Menetletavas asjas osutus põhjendatuks S. K. mittevaralise kahju hüvitamise nõue summas 500 eurot ja põhjendamatuks varalise kahju hüvitamise nõue summas 159 eurot 90 senti. Ehkki menetluskulude proportsionaalne jaotus ei pea olema täpselt võrdeline vaidlusaluste nõuete rahalise väärtusega, on kolleegiumi arvates praegusel juhul õige lähtuda just niisugusest jaotusest. Seetõttu peab riik hüvitama S. K-le 75,8% esimese astme kohtus tekkinud menetluskulust ehk 517 eurot ja 87 senti.
  5. Ringkonnakohtus palus kaitsja hüvitada S. K-le määruskaebemenetluses kaitsjale õigusteenuse eest makstud 597 eurot 80 senti. Taotlusele lisatud arve kohaselt kulus kaitsjal maakohtu määrusega tutvumiseks, seisukoha kujundamiseks ja kaebuse koostamiseks aega kolm ja pool tundi. Kolleegium loeb põhjendatud ajakuluks kaks tundi ja mõistliku suurusega kaitsjatasuks 341 eurot 60 senti. See summa tuleb riigilt S. K. kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.