Obsah (4)

§ 116§ 118§ 137§ 119

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kairi Piirisild, Vallo Kariler ja Ele Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 7. veebruar 2025, Tallinn Kohtuasja number 2-23-9453 Kohtuasi N.X-i aval

) § 137 lg-st 3 tulenevalt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist. Asja materjalist ja ärakuulamistest järelduvalt on lapse huvides vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine taotletud küsimustes ja hooldusõiguse üleandmine lapse emale. 12. Lapse ärakuulamisel veendus kohus, et lapse tahe minna ema juurde elama on siiras, tingitud ainult tema isiklikust soovist. Kuigi laps ei olnud kooli vahetusega seonduvaid küsimusi lõpuni läbi mõelnud, ei olnud ta kooli vahetuse osas ebakindel. Ei tekkinud kahtlust, et laps oleks ema poolt mõjutatud, kuid lapsel oli mure isa suhtumise ja temaga edasise läbisaamise osas. Õige ei ole isa etteheide, et lapse arvamusele tuginemisega paneks kohus vastutuse täielikult lapsele.

§ 116

lg 3 sätestab vanematele kohustuse arvestada lapse arengutasemega ja arutada lapsega seotud hooldus- ja kasvatusküsimusi. Ühelt poolt isa täidab seda kohustust, kuid ainult selliselt, et lõppresultaat oleks talle sobilik.

1. Ema juurde elama asumine ei kahjusta lapse heaolu. Vanemate vahel ei ole konstruktiivset koostööd. Kohtuasjas (tsiviilasi nr 2-19-18818) andis ema nõustumuse lapse elukoha, hariduse ja tervise küsimustes isale põhjusel, et laps avaldas emale sellist soovi. Isa ei ole vastupidist olukorda valmis aktsepteerima. Isa heidab emale ette, et ema ei ole valmis arutama lapse kirja pandud plusse ja miinuseid, kuid ei ole ise valmis arutama emaga lapse elukoha muutumist. Isa ei ole valmis seda mõtet kaaluma. Kui isa ei ole valmis last ja lapse ema usaldama, ning seab enda seisukohad lapse tunnetest kõrgemale, ei ole vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine lapse elukoha, kooli ja tervise küsimustes enam lapse huvides.
2. Võimalikku leppimist ja vanemate vahelist konstruktiivset lapse heaolust lähtuvat koostööd ei ole ja puudub alus arvata, et vanemad jõuaksid lähiajal ühistele arusaamadele ja vaidlusi enam ei tekiks. Vanemad on lapse hooldusõiguse ja ülalpidamise küsimustes pöördunud kohtu poole alates
3. a korduvalt (tsiviilasjad nr 2-17-689, 2-19-3749, 2-1918818, 2-21-7262).
4. Asjaolu, et ema ei ole e-koolis tutvunud lapse õpitulemustega, ei tõenda seda, et emal ei oleks huvi lapse koolikohustuse täitmise vastu. Eluliselt ei ole usutav, et kui täiskasvanu ennast koolitab-täiendab, alahindab ta samal ajal oma lapse hariduse omandamist.
5. Hetkel puudub vaidlus lapse tervise küsimuses, kuid vanemate vahel puudub tegelik koostöö. Ühise hooldusõiguse jätkumine lapse tervisega seotud küsimustes annab alust tulevikus vaidluste tekkele, mis ei ole lapse huvides. Ühise hooldusõiguse lõpetamist toetab isa avaldatud usaldamatus ema vastuvõetud otsuste suhtes. Kuna lapse viibimiskoha küsimustes jääb ainuotsustusõiguse emale, tuleb ka hariduse ja tervisega seotud küsimused jätta otsustada lapse emale. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ei ole tingitud sellest, et isa ei oleks hooldusõiguse teostamisega hakkama saanud, vaid sellest, et isa ei ole valmis lapse 4 2-23-9453 sooviga arvestama. Vanemate omavaheline halb suhtlus või negatiivsus teise vanema suhtes võib olla last kahjustav. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
6. Lapse isa palub maakohtu määruse tühistada ja jätta uue määrusega ema avaldus rahuldamata ja menetluskulud ema kanda.
7. Kaebuse kohaselt puudusid alused avalduse rahuldamiseks selliselt, et isale jääb sisuliselt üksnes lapsega suhtlusõigus. Puudus vaidlus, et isa sai lapsevanemana väga hästi hakkama ning et isal on oma elu- ja töökorralduse juures enam aega lapsega õppimiseks ja muudeks tegevusteks. Pärast 31.08.2021 kompromissimäärust ei ole toimunud olulisi elukorralduslikke muudatusi peale selle, et ema soovis veeta lapsega rohkem aega, ei olnud nõus seda suhtluskorraga lahendama ning et laps jõudis teismeikka ja nägi isa juurest YYYst ema juurde Tallinna kolimisel enda jaoks rohkem võimalusi huvitegevuseks. Suuremas mahus lapsega aja veetmine on võimalik ka ilma lapse elukorraldust muutmata ja isa hooldusõigust piiramata. Ema ei valinud kohast õiguskaitse viisi.
8. Olukorras, kus vaidlus oli üksnes lapse elukoha üle, piiras kohus põhjendamatult isa hooldusõigust lapse viibimiskoha, hariduse ja tervisega seotud küsimustes. Puudus vaidlus, et lapse elukoha vahetus toob paratamatult kaasa kooli ja perearsti vahetuse. Samuti ei olnud vaidlust lapse viibimiskoha üle muus küsimuses peale elukoha, mida on võimalik määrata kindlaks ilma vanema hooldusõigust piiramata.
9. Hooldusõiguse lõpetamiseks ei anna alust kohtu subjektiivne oletus, et vanemate vahelised halvad suhted võivad tuua kaasa vaidlusi tulevikus (RKTKm 19.05.2021, 2-201708). Maakohus pidas põhjendamatult isa vastutavaks vanemate suhte kvaliteedi eest. Maakohus tugines lahendi tegemisel isa halvustavatele tegelikkusele mittevastavatele põhjendustele.
10. Vanema hooldusõiguse piiramiseks ei anna alust see, et isal on lapsest erinev arvamus. Vanem tohib jääda eriarvamusele. Lapse kaasamine ja tema arvamusega arvestamine ei võrdu arvamusega nõustumisega. Isa on lapsega küsimust arutanud ja jääb selle juurde, et teismeeas lapsed kalduvad tegema otsuseid lähtudes lühiajalisest perspektiivist ja iseenda kasust ega ole võimelised aru saama, mida selline suur elukorralduslik muudatus tegelikult tähendab. Lapse soovi ei saa automaatselt aluseks võtta. See paneks vastutuse lapse heaolu eest lapsele endale. Üksnes ühe vanema soov lapsega seonduvaid küsimusi ise otsustada ei võimalda järeldada, et see on vajalik lapse huvide tagamiseks ja esineb alus teise vanema hooldusõiguse piiramiseks.
11. Avaldaja, lapsele määratud esindaja ja eestkosteasutud palusid jätta määruskaebuse rahuldamata.
12. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel, koosmõjus §-ga 659 tühistada osas, millega maakohus lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse lapse haridust ja tervist puudutavates küsimustes. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue 5 2-23-9453 määruse, millega jätab avalduse selles osas rahuldamata. Ülejäänud osas jääb maakohtu määrus muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
14. Isa esitas 20.09.2024 ringkonnakohtule täiendava seisukoha ja tõendid, s.o vanemate ekirjavahetuse, millega soovib tõendada, et ema avalduse tegelik põhjus on tema makstav elatis. Samuti esitas isa kooli logopeedi e-kirja lapse kõneravi vajalikkuse kohta. Ema vaidles uute tõendite vastuvõtmisele vastu, kuna tõendid ei ole seotud käesoleva vaidlusega ega tõenda määruskaebuse väiteid. Ema esitas omakorda vanemate tervikliku e-kirjavahetuse, millega soovib tõendada, et isaga suhtlemine on ebameeldiv. Samuti esitas ema isa vastuse perelepituses osalemise kohta tõendamaks, et isa keeldus perelepituses asja arutamast, kuna ema ei loobunud esitatud avaldusest.
15. Ringkonnakohus keeldub vanemate esitatud täiendavate tõendite vastuvõtmisest TsMS § 238 lg 1 alusel, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust. Asjas ei ole vaidluse all, et vanematel on konfliktsed suhted. Seega puudub vajadus selle asjaolu kohta lisatõendite esitamiseks (vanemate e-kirjavahetused, isa vastus perelepituses osalemise kohta). Tõend lapse kõneravi vajalikkuse kohta ei seondu käesoleva vaidluse sisuga, kuna vanematel ei ole selles küsimuses vaidlust olnud. Isa ka ei selgita, mida ta soovib kooli logopeedi e-kirjaga tõendada. Kuna tõendid esitati elektrooniliselt, ei ole vaja neid tagastada. Kohus eemaldab tõendid toimikust. 27.

§ 116lg 1 kohaselt on vanematel laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused.

Ühise hooldusõiguse korral teostavad vanemad

§ 118

lg 1 järgi ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Ka juhul, kui vanemad elavad lahus, peavad nad ühise hooldusõiguse korral otsustama lapsega seotud olulisi asju ühiselt. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle (

§ 137lg 1).

Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik).

1. Maakohus ei ületanud diskretsioonipiire kui lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse lapse viibimiskohta puudutavates küsimustes. Selles osas on kohus oma otsustust piisavalt põhjendanud, tuvastanud avalduse lahendamiseks vajalikud asjaolud ning lähtunud otsustuse tegemisel lapse huvidest. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi (koosmõjus TsMS §-ga 659) maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
2. Õige ei ole lapse isa seisukoht, et praeguse vaidluse oleks saanud lahendada lapse elukoha määramisega ema juurde. Kolleegium selgitab, et kehtiva õiguse kohaselt ei määra kohus vanemate vaidluse korral mitte lapse elukohta, vaid selle, kummale vanemale tuleb anda õigus lapse elukoha üle otsustada. Iseenesest on olukorras, kus vaidlus on last puudutavas ühekordses olulises küsimuses võimalik anda ühele vanemale ka ühekordne otsustusõigus

§ 119alusel, hooldusõigust piiramata.

Ühise hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine

§ 137

alusel on suunatud hooldusõiguses ulatuslikumate muudatuste tegemisele, mille tulemusel saab vanem õiguse otsustada iseseisvalt kõigi tulevikus tekkivate küsimuste üle valdkonnas, milles talle on antud ainuhooldusõigus. Kohus ei ole seejuures seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ja peab kõigepealt välja selgitama, milles vanemate erimeelsused seisnevad ning seejärel hindama, milline lähenemine on lapse 6 2-23-9453 huvidest lähtuvalt põhjendatud (vt ka RKTKm 05.01.2022, 2-21-233 p 15 teine lõik, RKTKm 19.05.2021, 2-20-1708/82, p 16 ja seal viidatud lahendid). 30. Arvestades siinse vaidluse asjaolusid, sh vanemate konfliktseid suhteid ja usaldamatust, samuti ema varasemat valmisolekut arvestada lapse soovidega, käsitas maakohus avaldust õigesti

§ 137

alusel ja andis põhjendatult emale õiguse määrata edaspidi lapse viibimiskoht iseseisvalt. Menetluses lapse huve kaitsma määratud isikute seisukohtadest nähtub, et vanemate konflikt ja suutmatus teha selles küsimuses koostööd kahjustab last pikaajaliselt. Seetõttu vajab see küsimus lapse huvide ja heaolu tagamiseks ka püsivat reguleerimist.

1. Maakohus arvestas asja lahendamisel õigesti ka lapse arvamuse ja tahtega. Isa määruskaebus lähtub ekslikust arusaamast, nagu ei omaks lapse enda arvamus asjas mingit tähtsust. Lastekaitseseaduse (LasteKS) § 21 lg 1 järgi tuleb kõigi last mõjutavate otsuste vastuvõtmisel, vastu võtmata jätmisel ning otsuse kavandamisel eri võimaluste vahel valimisel selgitada välja lapse huvid ning lähtuda otsuse tegemisel nendest kui esmatähtsast kaalutlusest. Seejuures tuleb sama sätte lg 2 p 2 kohaselt laps ära kuulata tema vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil ning võtta lähtuvalt lapse vanusest ja arengutasemest tema arvamus arvesse ühe asjaoluna lapse huvide väljaselgitamisel. Ka TsMS § 552 1 lg 1 kohaselt kuulab kohus last puudutavas asjas isiklikult ära lapse, kes on suuteline seisukohti omama, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Maakohus leidis vahetult ärakuulamisel kogetu põhjal, et lapse tahe minna ema juurde elama on siiras ja ainult tema isiklikust soovist tingitud. Kohtul ei tekkinud kahtlust selles, et laps oleks ema poolt mõjutatud. Tegemist on 13-aastase (siinse määruse tegemise ajaks 14-aastane) noorukiga, kes väljendas selget soovi elada edaspidi ema juures nii lastekaitsespetsialistile, talle määratud esindajale kui ka kohtule. Maakohus ega lapse huve esindama määratud isikud ei tuvastanud, et laps ei oleks võimeline oma arvamust avaldama ja seisukohti põhjendama.
2. Ekslik on määruskaebuse väide, nagu oleks maakohus tuginenud avalduse rahuldamisel üksnes lapse arvamusele ja piiranud isa hooldusõigust lapsest erineva arvamuse omamise tõttu. Kohus peab lähtuma hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, kuid arvestama ka kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi (

§ 137lg 3).

Maakohus on asja lahendamisel nendest põhimõtetest lähtunud. Maakohus tuvastas, et mõlemad vanemad on võimelised ja soovivad lapse eest hoolt kanda, kuid nende konfliktsed suhted ja tegeliku koostöö puudumine takistavad ühise hooldusõiguse teostamist. Samuti tuvastas kohus, et ema juurde elama asumine ei kahjusta lapse heaolu, kuid erinevalt emast ei ole isa valmis lapse sooviga arvestama. Isa suutmatusele aktsepteerida lapse soove viitas lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja ka määruskaebemenetluses. Seega leidis maakohus, et ema on suuteline ainuhooldusõigust teostama, seades esikohale lapse huvid. Seejuures ei oma siinse asja lahendamisel määravat tähtsust see, kumb vanematest on konfliktsetes suhetes süüdi.

1. Seega ei lähtunud maakohus ainuüksi lapse arvamusest, vaid on pärast lapse arvamuse väljaselgitamist hinnanud ka selle kooskõla tema huvidega. Maakohus ei tuvastanud asjaolusid, mille alusel võiks järeldada, et lapse arvamus ei ole tema huviga kooskõlas. Õige on lapse isa viide LasteKS § 6 lg-le 1, mille järgi tuleb lapse õiguste ja heaolu tagamiseks ennetada lapse heaolu ja arengut ohustavaid riske. Lapse arvamuse vastuolu tema huviga ega last tegelikult ohustavaid tegureid lapse isa aga esile ei too. Isa väidab üksnes üldsõnaliselt, et teismelised lapsed ei ole võimelised aru saama, mida selline suur elukorralduslik muudatus tegelikult tähendab, toomata samas esile, millised on need suured muudatused, millega laps ei 7 2-23-9453 arvesta ja mille tõttu tuleks teha lapse soovist erinev otsustus. Iseenesest on õige, et lapse elukoha muudatus toob kaasa ka elukorralduse muudatuse. Hooldusõigusliku vanema kohustus on last erinevate elumuutustega kohanemisel toetada ja juhendada, mitte neid elumuutusi ära hoida. Asjaolusid, millest võiks järeldada, et laps ei ole võimeline muudatustega kohanema või et see tekitaks talle põhjendamatuid raskusi, ei ole isa samuti esile toonud.
2. Asjakohatu on määruskaebuse väide, et lapse ema ei ole valinud kohast õiguskaitse viisi. Lapsevanemal on õigus valida, millise last puudutava avaldusega ta kohtu poole pöördub. Praegusel juhul leidis ema, et lapse huvides on esitada avaldus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja selle emale osaliselt üleandmiseks. Ema lähtus avalduse esitamisel lapse poolt temale avaldatud soovist asuda elama just tema juurde. Seega ei oleks avalduse eesmärki saanud saavutada üksnes ema ja lapse kohtumiste suurendamisega, nagu leiab lapse isa. Arvestades ka vanemate elukohtade vahelist kaugust (YYY ja Tallinn) ei oleks emaga suuremas mahus suhtlemise võimaldamine olukorda ka lahendanud, kuna selline suhtluskord ei oleks koolis käiva lapse jaoks mõistlikult täidetav.
3. Õige on aga määruskaebuses etteheide, et olukorras, kus vaidlus oli üksnes selle üle, kas lapse elukoha peaks määrama ema või isa, ei olnud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine lapse hariduse ja tervisega seotud küsimustes põhjendatud. Asja materjalist, sh ärakuulamise protokollist ja menetlusosaliste kirjalikest seisukohtadest tuleneb, et vanemad vaidlevad selle üle, kummal neist peaks olema õigus määrata lapse viibimiskoht. Vanemad ei ole eraldiseisvalt vaielnud lapse tervist või haridust puudutavate küsimuste üle. Seda kinnitas ka maakohus ise. Arvestades vanemate elukohtade kaugust, on need küsimused olnud paratamatult seotud lapse elukohaga, kuid ei ole olnud iseseisvaks vaidluse objektiks. Nii märgib isa ka oma määruskaebuses, et on ilmne, et lapse elukoha vahetus toob paratamatult kaasa kooli ja perearsti vahetuse. Ema viide isa seisukohale, et laps peab lõpetama põhikooli YYYs, on eksitav. Isa seisukoht on olnud see, et lapse elukoht peaks olema edasi isa elukohas ja sellega kaasneb ka isa elukohajärgses koolis käimine. Asjaolusid, mis annaksid iseseisvalt aluse piirata isa õigusi otsustada lapse hariduse või tervisega seonduvaid küsimusi, ei ole tuvastatud.
4. Õige ei ole maakohtu seisukoht, nagu tuleks ühine hooldusõigus hariduse ja tervisega seotud küsimustes lõpetada põhjusel, et lapse viibimiskoha küsimustes jääb ainuotsustusõigus emale. Selline seisukoht on vastuolus perekonnaautonoomia põhimõttega ja kohustusega säilitada vanemate ühine hooldusõigus võimalikult suures ulatuses (vt ka RKTKm 05.01.2022, 2-21-233/69, p 14 viimane lõik). Ühise hooldusõiguse lõpetamiseks küsimustes, mille üle ei ole vanemate vahel vaidlust olnud, ei anna alust ka vanemate halb läbisaamine ega hüpoteetiline võimalus, et vanemad võivad olla tulevikus erimeelt. Maakohus ei ole seejuures tuvastanud asjaolusid, millest võiks järeldada suutmatust lähtuda konkreetselt hariduse ja tervise küsimustes lapse huvidest ja otsustada neid küsimusi ühiselt.
5. Eeltoodu tõttu tuleb maakohtu määrus tühistada osas, millega maakohus lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse lapse tervist ja haridust puudutavates küsimustes. Lapse ema avaldus jääb selles osas rahuldamata ja vanematele säilib nendes küsimustes ühine hooldusõigus.
6. Ringkonnakohus lahendas määruskaebuse kooskõlas TsMS § 667 lg-ga 3 kirjalikus menetluses. 8 2-23-9453 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
7. Kuigi maakohtu määrust tuleb muuta, ei too see endaga kaasa maakohtu määratud menetluskulude jaotuse muutmist. Arvestades siinse vaidluse asjaolusid, samuti avalduse ja määruskaebuse rahuldamise ulatust, jäävad nii maa- kui ringkonnakohtus kantud menetlus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda, v.a alaealise lapse riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad Eesit Vabariigi kanda. Lapsele määratud esindaja riigi õigusabi tasu ja kulud määrab kohus kindlaks eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) 9