Obsah (25)

§ 911§ 34§ 448§ 447§ 45§ 92§ 62§ 63§ 60§ 339§ 338§ 268§ 61§ 91§ 217§ 2§ 152§ 184§ 7§ 149§ 436§ 288§ 1262§ 47§ 217218

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. jaanuaril 2025. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-23-5616 Kohtukoosseis Janika Kallin, Markus Kärner ja I

§-d 91-

1. Riigiprokuratuuri läbiotsimismääruses on kajastatud Xle esitatud kuriteokahtluse asjaolud ja võimalike kuritegude kvalifikatsioonid nii Ameerika Ühendriikides kui ka Eestis. Kuriteokahtluse põhjalik kontrollimine läheks vastuollu rahvusvahelise koostöö olemusega. Läbiotsimise teostamise aluseks on abistamistaotlus ja õiguskaitseasutustel on välislepingust tulenev kohustus lähtuda abistamistaotluses toodud teabest. Taotluse saanud riigil ei ole juurdepääsu asja materjalidele ja seega ka võimalust teabe õigsust kontrollida. Järelikult tuleb usaldada õigusabitaotluses sisalduvat informatsiooni. Kaitsja väitel teadsid Eesti menetlejad, et Polybius panga loomiseks astuti samme, kuid Riigiprokuratuuri määruse järgi hõlmas 3 kahtlustus ka BurfaTech, HashFlare LP-d ja rahapesuepisoode. Läbiotsimismääruses on kajastatud esemed, mida loodeti läbiotsimisega leida. Läbiotsimise proportsionaalsuse hindamisel tuleb arvestada, et ilmselgelt on isiku elukohas läbiotsimise teostamine sobiv ja vajalik meede tõendite kogumiseks. Riigiprokuratuuri määruse järgi sooviti läbiotsimisel leida elektroonilisi seadmeid, sularaha, virtuaalvääringuid ning äriühingu virtuaalvääringute ja kaevandusseadmetega seotud dokumente. Kahtlustatava elukohast võibki leida tema kasutuses olevaid elektroonikaseadmeid ning tema äriühinguga seotud dokumente. Kirjeldatul võib olla tähtsust Ameerika Ühendriikides menetletavas kriminaalasjas ja kriminaaltulu konfiskeerimisel. Tõendeid, mis võivad asuda isiku elukohas, ei ole võimalik saada muul, isiku õigusi vähemriivaval viisil. Kuivõrd Ameerika Ühendriikides esitatud kahtlustus on raske ja kahju suur – investorid kaotasid üle 550mln USD ja selles ulatuses panid kahtlustatavad toime ka rahapesu – kaalus kriminaalasja ulatus, kannatanutele tekitatud kahju ja kannatanute huvid üles X põhiõiguste riive.
2. Menetlejal oli õigus siseneda kinnistule, mis oli tõkkepuuga piiratud. X majani jõudmiseks pidi menetleja läbima tõkkepuuga piiratud kinnistu XXXXX. Kaitsja seisukoht, et menetlejal pidanuks

§ 911

kohaselt olema kinnistule sisenemiseks luba, ei ole õige, sest

§ 911ei kohaldu isiku kinnipidamistoimingule. Kooskõlas Kor

S § 50 lg 1 p 2 võib politsei siseneda valdaja nõusolekuta tema valduses olevale piiratud või tähistatud kinnisasjale või eluruumi, kui on alust arvata, et seal viibib isik, kellelt võib seaduse alusel võtta vabaduse. X peeti kinni selleks, et kohaldada tema suhtes väljaandmisvahistust. Fakt, et pärast kahtlustatava kinnipidamist alustati hoones läbiotsimistoimingutega, ei muuda kinnistule sisenemist ebaseaduslikuks. Läbiotsimistoimingu alguseks oli menetleja juba seadust rikkumata kinnistule sisenenud.

1. X äia Y õigusi ei rikutud. Kaitsja leiab, et süüdistatava äiale menetleja saabumise eesmärgi kohta valetamisega rikuti Y õigust keelduda oma lähedase suhtes toimetatavale kriminaalmenetlusele kaasa aitamisest. Juba sel põhjusel tuleks läbiotsimisel leitud ja väidetavalt kokaiini sisaldanud pakendeid tõendina mitte arvestada. Kaitsja seisukoht ei ole õige. Süüdistatava äiale valetamist tuleb taunida, kuid tõe rääkimine võinuks nurjata X kinnipidamise ja elukoha läbiotsimise. Ilmselgelt oli majal mitu väljapääsu ning X oleks saanud märkamatult lahkuda ja/või võimaluse hävitada või peita läbiotsimismääruses loetletud tõendeid. Valitud taktika säästis ühtlasi ka X lähedasi – menetlejale oli teada, et majas viibivad X alaealised lapsed. Ebaõiget ettekäänet X kinnipidamiseks kasutati eluruumidest väljapool ja enne tõendite kogumist. Sel põhjusel ei riivatud Y õigust keelduda oma lähedase vastu tõendite kogumisele kaasaaitamisest.
2. Enne läbiotsimistoimingute teostamist turvakaamerate kinni katmine ei ole keelatud. Kaitsja on seisukohal, et õigusriigis kehtiva ja PS §-s 3 lg 1 väljendatud seaduslikkuse põhimõtte kohaselt teevad riigiorganid üksnes seda, milleks on olemas õiguslik alus. X kodus katsid menetlejad turvakaamerad kinni ilma, et selleks oleks seaduslik alus. Kaitsja väide selle kohta, et turvakaamerad kaeti kinni et varjata X kinnipidamise ja läbiotsimise käigus toimunud rikkumisi, pole eluliselt usutav ja osaliselt ka väär – X kinnipidamise kohta on 4 kaamerasalvestis olemas. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud menetleja selgitas, et praktikas on kaamerate kinni katmine tavapärane ja põhjendas ühtlasi adekvaatselt, miks nii tehakse. Vastab tõele, et õiguslikku alust turvakaamerate kinni katmiseks ei ole, samas ei ole see ka keelatud. Keelu puudumise tõttu ei olnud kaamerate katmine õigusvastane.
3. X kinnipidamisel ei rikutud tema kaitseõigust. Kaitsja on seisukohal, et Xle kaitsja kutsumisega viivitades rikkus menetleja tema õigust kaitsja abile. Kaitsja kutsumisega venitamise tõttu pidi süüdistatav avama kaitsja numbri edastamiseks oma nutitelefoni ning just siis võeti temalt lukustamata telefon ära. Olukorras, kus X õigust kaitsja abile poleks rikutud, ei oleks menetleja saanud süüdistatavalt avatud nutitelefoni ära võtta. Kaitsjaga pole põhjust nõustuda. X soovis kaitsjale helistada siis, kui talle loeti ette ja tõlgiti õiguste deklaratsiooni, talle selgitati, et enne viiakse lõpule menetlustoiming (kahtlustatavana kinnipidamine) ning tutvustatakse talle õigusi. Prokuratuuri arusaam, et kahtlustatava menetlusõiguslik staatus tekib alles pärast

§ 34sätestatud õiguste tutvustamist, ei ole õige.

Kahtlustatava staatus tekib inimesel alates kahtlustatavana kinnipidamisest. Samas asjaolu, et kaitsjat ei teavitatud viivitamatult pärast X esimest nõudmist, ei saa käsitleda tema põhiõiguste rikkumisena. PS § 21 loetleb toimingud, mida tehakse juhul, kui inimene peetakse kahtlustatavana kinni. Antud juhul anti Xle enne kaitsjale helistamist kätte õiguste deklaratsioon, talle tutvustati õigusi ja tehti teatavaks kahtlustuse sisu. Võimalus hinnata vabaduse võtmise põhjendatust ja otsustus vabaduspõhiõigusesse sekkumist vaidlustada eeldab seda, et inimesel on adekvaatne teave asjaolude kohta, millest tingituna tal vabadus võeti. Õigus kaitsja abile eeldab teadlikkust kinnipidamise põhjustest ja oma õigustest. Seetõttu ei ole isiku kaitseõigust rikutud juhul, kui teda informeeritakse kahtlustuse sisust ja õigustest enne, kui hakatakse tegelema kaitsja otsimisega. Tunnistajate JP ja AG väide, et X kaitsjat hakati otsima kohe pärast õiguste deklaratsiooni tutvustamist, ei riimu videosalvestisega. Salvestiselt on näha, et JP läks helistama ca pool tundi pärast Xle õiguste selgitamist, kui tõlk tegeles süüdistatavale kahtlustatavana kinnipidamise protokolli tutvustamisega. Tunnistajate mäluviga on sündmusest möödunud aega silmas pidades mõistetav. Kuigi JPl ei olnud takistust tegeleda X soovitud kaitsjale helistamisega varem, ei rikutud X õigust kaitsja abile, sest kaitsja osales läbiotsimise juures toimingu algusest kuni lõpuni. 8. X kinnipidamisel ei tulnud lähtuda

§ 448

lg 2 või § 45 lg 2 p-st 3.

§ 448

lg 2 järgi on kaitsja osavõtt väljaandmismenetlusest kohustuslik alates isiku kinnipidamisest

§ 447

alusel lg 3 alusel, kuid

§ 447

lg 3 näeb ette olukorra, kus isik peetakse kinni Interpoli kaudu esitatud vahistamistaotluse või Schengeni infosüsteemis oleva tagaotsimisteate alusel. Toodu tõttu ei kohaldu

§ 448

lg 2 X suhtes.

§ 45

lg 3 p 2 järgi on kaitsja osavõtt kohustuslik kogu kriminaalmenetlusest juhul, kui isikut kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteos, mille eest võib ette näha eluaegse vangistuse. X kinnipidamisakti ja Ameerika Ühendriikides koostatud süüdistuskokkuvõttes heidetakse Xle ette kolme kuriteo toime panemist, mis eraldiseisvalt näevad kõik ette kuni 20 aasta pikkuse vangistuse. Järelikult ei näe Ameerika Ühendriikide seadus mitte ühegi Xle ette 5 heidetava teo eest karistusena ette eluaegset vangistust. Selle kohta, kuidas Ameerika Ühendriikides karistusi liidetakse, X kinnipidamisel osalenud prokurör JPl sel hetkel ei olnud. Prokurör selgitas, et ta on küll varem viidanud kuni 360 aasta pikkusele vangistusele, kuid see tuli jutuks hiljem, X väljaandmismenetluses, alles siis, kui selle teema tõstatasid süüdistatava kaitsjad. Sel hetkel lähtus prokurör õigusabitaotlusel toodud teabest, mille kohaselt oli iga kuriteo eest karistuseks kuni 20 aastat vangistust. Järelikult ei tulnud X kinnipidamisel kohaldada ka

§ 45lg 2 p 3.

1. X telefoni äravõtmisega ei rikutud süüdistatava ja tema abikaasa põhiõigusi. Õige pole kaitsja väide, et menetleja oleks pidanud Xle lisaks õiguste deklaratsioonis nimetatud õigusele keelduda ütluste andmisest selgitama ka õigust keelduda igasuguse aktiivse kaasabi osutamisest. Kaitsja seiskoht ei põhine kehtival kohtupraktikal (RKKKo 121-1421 p 68). Samuti pidi X täiskasvanud inimesena mõistma, et vaikimine hõlmab endas ka õigust keelduda igasuguse kaasabi osutamisest. Kuigi Xl tuvastati joove, on tõendatud, et ta pidas ennast adekvaatselt üleval. Järelikult pole põhjust kahelda selles, kas ta sai oma õigustest aru või mitte. Xl oli võimalik telefon pärast prokurörile kaitsja telefoninumbri edastamist lukustada, tal ei olnud vaja asetada lukustamata telefoni lauale. Ilmselgelt olid nii X kui ka C sel hetkel teadlikud, et menetleja alustab läbiotsimist, järelikult pidid nad aru saama ja ka eeldama, et telefon võidakse ära võtta. Seda, kui menetleja kasutab ära avanenud võimaluse, ei ole põhjust pidada isiku õiguste rikkumiseks ja järelikult saadi juurdepääs X telefonis olnud teabele seaduslikult. Kaitsja väide, et X telefoni ära võtmine oli planeeritud, ei ole õige. Kaitsjal on õigus anda tõenditele omapoolne tõlgendus, kuid kaitseversioon pole eluliselt usutav. Videosalvestistel puudub heli ning kaitsja hüpoteesid põhinevad tema subjektiivsel arvamusel ehk salvestisel kujutatud kehakeele lahtimõtestamisel ning oletustel, mida menetlejad võisid teha ja/või rääkida. Lisaks räägib kaitsja versioonile vastu salvestistelt nähtuv menetlustoimingul osalenud prokuröri käitumine ja ütlused ning pole mitte mingisugust alust arvata, et prokurör valetas.
2. Läbiotsimisprotokoll on lubatav tõend. Alates kella 23.55-st menetlustoimingule allutatud X oli selleks hetkeks kainenenud. Tõendatud on, et süüdistatav juba hommikul vaatamata tuvastatud joobele adekvaatne ning hommikul oli tal alkoholi väljutamisfaas, mille puhul on inimese otsustusvõime parem. Tunnistaja AG väide, et X jäi läbiotsimise lõpuni menetlustoimingule allutatud isikuks, on arusaamatu ja öeldu usaldusväärsust pole võimalik kontrollida. Näiteks tunnistaja ES ütles, et C osales läbiotsimisel algusest lõpuni. Õige pole kaitsja arusaam, et läbiotsimisprotokollis tuleks fikseerida ka see, kes mis eseme kust leidis. Sellist kohustust

§ 92lg 1 ette ei näe.

Protokollis on nõuetekohaselt fikseeritud, et kokaiini sisaldanud pakendid leiti seifist. Protokolli koostajale ei saa ette heita seda, et protokollis ei märgitud aine kaalu. Kui ainet koha peal ei kaalutud, siis ei olegi võimalik selle kogust protokollis ära näidata. Aine kaal on kajastatud ekspertiisiaktis. Menetleja oleks pidanud võtma läbiotsimisprotokollile menetlustoimingule allutatud C allkirja ja andma talle protokollist koopia. Samas ei too need vormivead kaasa tõendi 6 lubamatuks tunnistamist. Vaatamata sellele, et protokollis puudub C allkiri talle õiguste ja kohustuste tutvustamise kohta, olid X abikaasal tema õigused teada, sest ta viibis Xle õiguste selgitamise juures. Lisaks osales läbiotsimisel toimingu algusest kuni lõpuni kaitsja AR, kes tutvus protokolliga ja tegi selle kohta mitu märkust. 11. X õigust informatsioonile ei rikutud. Kaitsja etteheide prokuratuurile, et too jättis esitamata kõik X telefoni vaatlemise käigus tehtud fotod ja videosalvestised, ei puutu kohtusse. Kohtu roll otsuse tegemisel piirdub prokuratuuri ja kaitsja esitatud tõendite hindamisega ning nende põhjal otsuse koostamisega. Kaitsja, uurimisasutuse ja prokuratuuri omavaheline suhtlus

§ 62loetletud tõendamiseseme asjaolude sekka ei kuulu.

1. EKEI eksperdi koostatud tabel ja narkootilise aine koguste liitmine on lubatav. Kaitsja on seisukohal, et MT koostatud tabel aine koguste kohta ei ole usaldusväärne tõend. Xle heidetakse ette 1,37g kokaiini (s.o 0,59 + 0,78) käitlemist, tegu on n-ö piiripealse kogusega ja pole kindel, kas kümnele inimesele neist kogustest piisab. Kaitsja rõhutas, et tabel ei erista aine tarvitamise viisi, kuid MT ütles, et tabelis kajastatud kogusest nn triibu moodustamiseks ei piisa. Seevastu asjatundja AŽ selgitas, et inimene teeb 2-3 triipu ja ühe triibu kaal varieerub umbes 50-70mg. Järelikult on kaitsja arvates kokaiini suur kogus 1-2,1g. Kaitsja heidab lisaks ette, et prokuratuuri esitatud ÜRO allikas, millele viitas ka MT, ei selgita, kuidas ja mil viisil jõuti n-ö keskmise annuseni. Allika eessõna kohaselt ei ole tegemist põhjaliku teadusliku arvamusega ning põhjendatud võivad olla ka teised seisukohad. Kokkuvõtlikult leiab kaitsja, et olemasolev teabekogum kokaiini tegelike annuste kohta on vastuoluline ja sel põhjusel pole antud juhul võimalik tõsikindlalt rääkida KarS § 184 lg 1 tähenduses suurest kogusest. Lisaks pole aine koguste liitmine käsilolevas asjas põhjendatud. Pakendites olnud aine oli erineva puhtusastmega ja see viitab tõenäosusele, et tegu pole ühel ajal või isegi ühe ja sama isiku poolt käideldud kogustega. Iseenesest on kaitsjal õigus, et tõendina esitatud tabelil pole seadusjõudu, kuid sellele vaatamata on tegu lubatava tõendiga, millest saab lähtuda asja lahendamisel. Praktikas on sellest tabelist juba väga pikka aega lähtutud narkootiliste ainete koguste määratlemisel. MT selgitas kohtus tabeli koostamise põhimõtteid ning tema ütlustest võib järeldada, et tabelis kajastatu ei põhine ainult ühel allikal. Kuigi kriminaalasjas esitatud tõendid ja asjatundja AŽ ütlused kinnitavad fakti, et kokaiini ühekordse annuse suurus on eri allikates erinev, nõustus asjatundja MT koostatud tabelis tooduga. Ainuüksi seifist leitud pulbriline aine sisaldas puhast kokaiini 0,87g, mis on suur kogus. Kaitsja seisukoht, et läbiotsimisel leitud koguseid ei ole võimalik liita, pole õige ja ei põhine ka kehtival kohtupraktikal (RKKKo 3-1-1-51-05 p 9). Pole oluline, kas leitud ainekogused omandati samal ajal või mitte, oluline on, et mõlemat ainet sisaldanud pakendi valdamine ja hoidmine toimus 20.11 – 21.11.
2. a, s.o samaaegselt. Järelikult on koguste liitmine põhjendatud.
3. Seif leiti tänu X telefonis olnud andmetele. Kaitsjal on õigus, et menetleja leidis maja
4. korrusel olnud seifi X telefonis olnud andmete abil. Kuigi tunnistajad ES, MJ ja JL väitsid vastupidist, on see fakt tõendatud videosalvestisega. Küll aga pole seifi leidmises midagi ebaseaduslikku, sest süüdistatava 7 telefoni äravõtmisel kriminaalmenetlusõigust ja X õigusi ei rikutud. Kehtiva kohtupraktika järgi on lubatud läbiotsimise käigus andmekandjaid vaadelda ja otsitava leidmiseks tutvuda andmekandjal oleva teabega (RKKKo 1-20-1208).
5. Kokaiini käitles X. Kaitsja oli kohtuvaidlustes seisukohal, et kokaiini võis käidelda keegi teine, sest X ei elanud majas üksinda ning kohad, kust ainet leiti, on seostatavad pigem naisterahvaga. Prokuratuuri märkus, et aktiivset kaitseväidet tuleb tõendada, pole asjakohane. Süüdistatav üksnes eitas kuriteo toime panemist ning kasutas oma õigust ütlusi mitte anda, kaitsja esitas oma versiooni alles vaidlustes. Vastab tõele, et menetleja pidanuks olukorras, kus süüdistatav on etteheidet algusest peale eitanud, koguma täiendavaud tõendeid (nt tegema DNA-ekspertiise). Nii näiteks leiti seifist lisaks X dokumentidele ja ehteid ja see leid kinnitab, et seifi kasutas ka C. Ka ei oma tähtsust asjaolu, et vannitoa kapp oli kõrgel, sest kõrgemal asuva riiulini ulatumiseks on võimalik kasutada abivahendina näiteks tooli või pinki. Prokuratuur pole esitanud tõendeid, mis kinnitaks, et just X oli läbiotsimisel leitud kokaiini omandaja ja valdaja. Küll aga on X süüdi kokaiini hoidmises, sest pole usutav, et ta ainest mitte midagi ei teadnud. Süüdistatav elas alaliselt XXX, kasutas vannituba, teadis seifi koodi ja hoidis seal oma dokumente ning sularaha. Kuna ainukeseks kaitsja viidatud täisealiseks naisterahvaks, kes majas elab, on C, siis on alust arvata, et isegi kui aine soetas tema, ei teinud ta seda abikaasa eest varjatult. Nõustudes ainet sisaldavate pakendite olemasoluga vannitoa kapis ja seifis ning võtmata midagi ette nende hävitamiseks, pani X toime narkootilise aine hoidmise NPALS § 2 p 3 mõttes. Kehtiva kohtupraktika järgi ei ole aine hoidmine karistatav üksnes eeldusel, et seda ka omandati (RKKKo 3-1-1-4-04). X pani KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toime kaudse tahtlusega, sest ta pidi pidama võimalikuks, et kapis ja seifis peidus olnud kokaiini kogus võib olla suur. X kaitsja apellatsioon.
6. Harju Maakohtu otsuse vaidlustas X kaitsja. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja X õigeks mõistmist ja menetluskulude riigi kanda jätmist. Lisaks soovib kaitsja ringkonnakohtule esitada tõendid, mis jäid maakohtus uurimata. Oma taotlusi põhistab apellant kokkuvõtlikult nii.
7. X tunnistati süüdi oletuste alusel, maakohus väljus X süüdi tunnistades süüdistuse piiridest. Maakohus märkis X KarS § 184 lg 1 järgi süüdi tunnistades, et kuigi pole tõendeid, mis kinnitaks, et X omas ja valdas tema elukoha läbiotsimisel leitud kokaiini, ei ole samas ka eluliselt usutav, et ta majas elades, seifi ja vannituba kasutades, ainest mitte midagi ei teadnud. Maakohus lähtus seega oletustest, kuid seda kohus teha ei tohi. Mõiste eluline usutavus on tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteerium, mitte tõend

§ 63lg 1 tähenduses.

Kohus peab kooskõlas

§ 60

lg 1 kriminaalasja lahendades tuginema asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Kehtiva kohtupraktika järgi ei või kohus tõendamisel tekkinud lünki hakata täitma oma siseveendumusega (RKKKo 3-1-172-13). Kohtuotsuse rajamine oletustele on seega kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine

§ 339lg 2 tähenduses.

Ka on maakohus oma tuvastatud faktilistele asjaoludele andnud 8 väära materiaalõigusliku hinnangu. Seegi on

§ 338p 2 kohaselt alus maakohtu otsuse tühistamiseks. 17. Kar

S § 184 lg 1 subjektiivne külg ei ole tõendatud. Maakohus heidab Xle paralleelselt ette tegevusetust, ettevaatamatust ja kaudset tahtlust. Kuigi kohus pidas usutavaks, et süüdistatavale ei jäänud märkamata asjaolu, et tema abikaasa C omandas ja valdas kokaiini, kummutavad võimaluse, et X ainest midagi teadis, järgmised asjaolud. Esiteks oli X vahetult enne kahtlustatavana kinnipidamist pikka aega Kanadas ja sel põhjusel ei olnud tal võimalik kodus toimuvaga kursis olla. Seda asjaolu kinnitavad nii läbiotsimisel leitud pardakaardid kui ka tunnistajate ES ja Y ütlused. Teiseks tuvastas maakohus, et X ei tarvitsenud olla isik, kes kokaiini majja tõi. Maakohus mõistis X süüdi tõdemusega, et süüdistatav pidas vähemalt kaudse tahtluse tasandil ehk KarS § 16 lg 4 mõttes võimalikuks, et tema valduses on narkootiline aine, kuid suhtus sellesse ükskõikselt. Otsuses tehtud järeldus ei põhine tõenditel. Üksnes fakt, et ainet leiti X kodust, ei anna põhjust järeldada, et süüdistatav selle olemasolust teadis ja ammugi seda, et ta aine olemasolu sisimas heaks kiitis. Kriminaalasjas esitatud tõendid viitavad sellele, et X ei pruukinudki ainest teada. Isegi kui lugeda tõendatuks, et X teadis C võimalikest kokkupuudetest kokaiiniga, ei anna see alust arvata, et X tahtlus ulatus leitud aine käitlemiseni. Seisukoht, et isiku vastutust ei saa tuletada asjaolude põhjal, mis on väljapool tema teadmiste piire, on kooskõlas ka kehtiva kohtupraktikaga (RKKKo 4-23-2240). Kuivõrd tõendeid, mis kinnitaks, kuidas kokaiin majja jõudis, ei kogutud, siis ei ole võimalik öelda, kui kaua ainet sisaldanud pakendid olid enne läbiotsimist juba hoones olnud ning järelikult on ka võimatu hinnata, kui tõenäoline on see, et X aine olemasolu märkas. Vannitoa kapist leitud kokaiin asus kõige ülemisel riiulil ning fakt, et tunnistaja ES väitel oli pakend nii kõrgel, et tema seda ei näinud, kinnitab aine peitnud inimese soovi seda teiste eest varjata. Ilmselgelt ei ole X oma elamist sama põhjalikult läbi otsinud nagu uurijad. Kapis, kust kokaiin leiti, olid rasedus- ja ovulatsioonitestid, mille vastu Xl meesterahvana huvi puudus ning sel põhjusel on ebatõenäoline, et süüdistatav kappi vaatas. Olukorras, kus on võimalik, et kokaiini hoonesse toonud inimene ei ole X, on võimalik ka see, et aine toomisest süüdistatavat ei teavitatud. Mis puudutab seifi, siis siin tuleb arvestada, et X oli enne läbiotsimist pikalt välisreisil. Seifist ei leitud esemeid, mis kinnitaks, et X oleks pärast reisilt naasmist seifi avanud. Aine ei olnud lahtiselt nähtavas kohas, vaid punases karbis ning seifis oli teisigi karpe. Kui võrrelda toimikus olevat karbi pilti avalikult kättesaadavate Omega käekella karbi piltidega, siis kokaiin leiti naiste käekella Omega Constellation karbist. Järelikult ei kuulunud kellakarp Xle ja see vähendab oluliselt tõenäosust, et ta avas karbi ja nägi seal kokaiini. 18. Maakohtu otsuses pole käsitletud tõendeid, mis kinnitaks subjektiivse külje esinemist kokaiini suure koguse suhtes. 9 Maakohus tugines oletustele tuvastades, et Xl oli tahtlus vallata suures koguses kokaiini. NPALS § 31 lg 3 järgi eeldab suur kogus narkootilist ainet, et sellest piisaks narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Maakohus märkis otsuses, et kuigi kohtul pole teadmist selle kohta, kas X teadis hoitava kokaiini kogust ja suure koguse alampiiri, pidi ta siiski pidama võimalikuks, et tema kodust leitud aine kogus võis olla suur. Paraku pole siin võimalik mõista, mis olid kohtu hinnangul need asjaolud, millele X tugines või tuginema pidi. Maakohtu kasutatud sõnastus räägib pigem sellest, et X oleks pidanud hoolika ja tähelepaneliku suhtumise korral ette nägema, et tema elukohas võib olla suures koguses kokaiini. Tegu pole KarS § 184 lg 1 kohaldamise eelduseks oleva kaudse tahtlusega. Otsuses heitis maakohus süüdistatavale ette ka tegevusetust ehk seda, et ta ei teinud mitte midagi selleks, et aine hävitada. Sellega eiras kohus

§ 268lg 1 sätestatut ja väljus süüdistuse piiridest.

Süüdistus ei räägi X garandikohustusest, lisaks pole maakohus viidanud õiguslikule alusele, millest tegutsemiskohustus tuleneks. 19. Xlt lukustamata nutitelefoni ära võtmine oli kavatsetud ja järelikult rikkus menetleja tahtlikult kriminaalmenetlusõigust. Vaidlust ei ole selle üle, et X avas telefoni selleks, et öelda prokurörile oma kaitsja telefoninumber. Eelnevalt oli süüdistatav ca kahe tunni vältel nõudnud omale kaitsjat. Seda soovi ignoreeriti. Maakohus eksis tõendite hindamisel. Kaudsed tõendid kinnitavad kogumis seda, et kaitsja kaasamisega viivitamine teenis menetleja seatud eesmärki saada enda kätte süüdistatava lukustamata telefon. Kuna seifis asunud kokaiinipakendini jõuti kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkudes, tuleb pakend tõendite kogumist välja jätta ja seega X KarS § 184 lg 1 järgi õigeks mõista. Kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on järgmised: - Menetleja viivitas Xle kaitsja kutsumisega ca kaks tundi. See on juba iseseisvalt ja eraldi kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. - Kaitsja kutsumisega viivitamise tõttu pidi X avama oma telefoni ja ütlema prokurörile advokaadi telefoninumbri. - Menetleja võttis Xlt lukustamata telefoni ära. Telefon võeti ära kaitsja juuresolekuta, kuigi kaitsja osavõtt oli

§ 448lg 2 järgi kohustuslik. Ka ei olnud süüdistatavale i

Phone hõivamise hetkel selgitatud õigust anda telefon üle vabatahtlikult ja üleandmise käigus see lukustada. Maakohus hindas tõendeid, mis esitati X majas enne läbiotsimise algust toimunud sündmuste kohta, valesti. Kohus käsitas tõendeid ühekülgselt, eiras menetlejate vastuolulisi ning osalt ka ebausaldusväärseid ütlusi, ei hoomanud tervikpilti ega asetanud tõendeid omavahelisse konteksti. Lisaks seadis maakohus kaitsepoolele põhjendamatult kõrge tõendamisstandardi olukorras, kus menetlejad tegid juba X koju saabudes toiminguid, mis välistaks menetluse käigu tõendamise (eelkõige turvakaamerate katmine) ning prokuratuur ja PPA ametnikud 10 takistasid kaitsjal tõendite kogumist ja kohtule esitamist. Menetlejad valetasid, et oma ebaseaduslikku tegevust varjata ja õigustada. Esiteks ei ole

§ 61

lg 1 valguses õige maakohtu seisukoht, et videosalvestisele talletatud inimeste kehakeelt saab tõlgendada üksnes ekspert. Võimalust, et kohus teeb ise kehakeele põhjal järeldusi, on kohtupraktikas jaatatud (RKKKo 1-20-1301 p 16 või 1-187276 p 17). Maakohus ei pööranud tähelepanu sellele, kui oluline oli krüptovaraga seotud kriminaalmenetluses tutvuda süüdistatava telefonis olevate andmetega ning eiras fakti, et enne Xlt telefoni ära võtmist imiteerivad menetlejad nutitelefoni sõrmitsemist, sellega helistamist ja samuti teise inimese käest haaramist. Väärib märkimist, et telefoni võttis ära digikriminalist JL, kelle ülesandeks oli koguda digitaalseid tõendeid. Ka olid X käed iPhone äravõtmise hetkel raudus. Käeraudadega on keeruline digiseadmeid kasutada. Maakohus tuvastas, et telefoni hõivamise initsieerinud MJ rääkis prokurör JPga kell 10.13 tõenäoliselt digiseadmete äravõtmisest. Paraku ei asetanud maakohus seda fakti konteksti ning eiras järgmisi, tõendatud asjaolusid: - tunnistaja ES ütlustega on tõendatud, et enne MJ ja JP vestlust, s.o umbes 10.09 paiku või vahetult pärast seda, soovis X kaitsjat; - MJ ja JP vestlus toimus pärast seda, kui MJl oli võimalus märgata seda, et X iPhone on köögisaarel. Vestluse käigus imiteerib MJ nutitelefoni kasutamise ja teise inimese käest järsult haaramise liigutusi. Selle peale JP ohkab ja vaatab suunas, kus on X iPhone. Videosalvestis kinnitab, et MJ kordas nutitelefoni kasutamise ja järsult haaramise liigutusi kell 12.11 toimunud vestluses FBI ametniku Shawna McCanniga, kes teeb samuti sarnaseid žeste ning osutab samaaegselt süüdistatava telefoni suunas. Seejärel vesteldakse JLga. Kõike eeltoodut silmas pidades on selge, et telefoni äravõtmine ei olnud juhuslik. Väär on väide, et menetlustoimingu väliselt tuli Xlt telefon võtta selle hävitamise ohu tõttu. Telefon võeti ära alles pärast selle lahti lukustamist, mis toimus mitu tundi pärast menetlejate majja sisenemist. Telefoni kohta läbiotsimisprotokollis märgitu on eksitav. Nii näiteks arvas prokurör Liis Vainola veel eelistungilgi, et telefon võeti süüdistatavalt kaitsja juuresolekul. Olukorras, kus videosalvestisi poleks, jääks ainult läbiotsimisprotokolli põhjal mulje, et kaitsja oligi juures, kui telefon leiti ja ära võeti. Maakohus jättis täielikult käsitlemata salvestisel kujutatud, telefoni äravõtmisele eelnenud menetlejate liikumise ja n.-ö minikoosoleku. Vahetult enne telefoni äravõtmist kogunes X ümber hulk erinevaid, sh digiseadmete kogumise eest vastutavaid ametnikke. Kui hiljem vaatas oma telefoni süüdistatava abikaasa, siis oli tema juures ainult ES. Tõendid kinnitavad, et kell 11.47 ehk pärast telefoni hõivamist oli MJ väga õnnelik, menetleja kiitles oma saavutusega hiljem ka FBI ametniku ees. Salvestiselt on näha, et pärast telefoni äravõtmist ütleb ES midagi JPle ning viimane reageerib pöidla püsti ajamisega. Oluline on, et ca 2 tunni vältel enne telefoni ära võtmist eirati pea kahepromillises joobes X soovi ja õigust kaitsja abile. Nii asetati X situatsiooni, kus ta pidi oma telefoni avama selleks, et edastada oma advokaadi telefoninumber. Eelnevalt tutvustati süüdistatavale ka formaalselt tema õigused selleks, et pärast oleks võimalik öelda, et isikul olid ju õigused teada. 11 Maakohus hindas menetlustoimingul osalenud menetlejate ütlusi kriitikavabalt ja ei andnud hinnangut nende usaldusväärsusele olukorras, kus kohus tunnistas sisuliselt nende ütlused ebausaldusväärseks. Ka pole kõiki ebakõlasid võimalik õigustada unustamise ja/või eksimisega. JP ja AG väitsid, et Xle kutsuti kaitsja kiiresti, praktiliselt kohe kui süüdistatav selleks soovi avaldas. ES ütles, et JP tegeles kaitsja otsimisega juba siis, kui Xle tutvustati õigusi. Eelnev ei haaku salvestisega. Videole talletatu kohaselt sisenesid menetlejad ES, JL ja MJ X majja kell 10.06. ES ütles, et X oli ärritunud ja nõudis advokaati. Alates kella 10.09 viibivad süüdistatava juures ka JL, JP ja MJ. Järelikult JP valetas öeldes, et süüdistatav avaldas esimest korda soovi kaitsja järele alles siis, kui talle tutvustati õiguste deklaratsiooni, sest nii JP kui ka MJ pidid juba 10.13 teadma, et süüdistatav soovib kaitsjat. Maakohus lähtus ekslikult JP (vale)ütlustest. JP selgitas, et ta läks kaitsja numbrit otsima alles kell 11.41, kuid videosalvestiselt on näha, et JP viibib enne seda kellaaega 45 minutit järjest köök-elutoas. Kuna tõlk teadis KK nime, pidi X kaitsja nime välja ütlema enne salvestamise algust. Sarnaselt JPle olid köök-elutoas ka AG ja MJ. Siin tuleks tähelepanu pöörata ka salvestiselt nähtuvale olulisele detailile, mida maakohus ei käsitlenud ehk MJ rahulolevale näoilmele, kui JP selgitab kell 10.58 Xle, et kaitsjat hetkel ei kutsuta. Puudub igasugune mõistlik põhjus, miks ei võinud menetleja KK kontakttelefoni võtta riiklikest registritest. Samuti pole vähetähtis fakt, et JP keeldus kaitsjale väljastamast tõendeid, mis kinnitaks prokuröri sõnu Cobalt advokaadibüroosse helistamise kohta. JP selgitas, et advokaadibüroo kontakttelefon kutsus ja keegi ei võtnud seda nädalavahetuse tõttu vastu, kuid tegelikult on Cobaltis automaatvastaja, mis käivitub kohe ja n-ö kutsuvat tooni telefon ei annagi. Videolt on näha, kuidas ES räägib kell 11.23 raadiosaatjaga. Täpselt samal ajal teavitati kaitsjat KK Q juures toimunud läbiotsimisest. Videosalvestis lükkab ümber ES ütlused selle kohta, et ta ei teadnud mitte midagi kinnistul olnud valvekaamerate kinni katmisest. Ka ei ole salvestise valguses õige ES väide, et ta ei teadnud, et FBI ametnik tegi X telefonis olnud andmetest pilti. 20. Maakohus tegi faktilistest asjaoludest, mis ei olnud vaidluse esemeks, väärad õiguslikud järeldused. Maakohtu arusaam, et kaitsja osavõtt X kinnipidamisest ei olnud

§ 448

lg 2 järgi kohustuslik, on vastuolus kehtiva kohtupraktikaga, mille kohaselt on väljaandmismenetluses kaitsja osavõtt kohustuslik alates isiku kinnipidamisest (RKPSJVKo 5-24-6/3 p 21).

§ 448

lg 2 on

§ 45lg 2 erinorm.

Eri- ja üldnormi vahelise vastuolu korral kohaldatakse esimest. Maakohus leidis, et kaitsja osavõtt puudutab ainult neid isikuid, keda peetakse kinni Interpoli vahistamistaotluse või Schengeni infosüsteemis oleva tagaotsimisteate alusel. X loetletud isikutest mitte millegi poolest ei erinenud. Kaitsja osavõtt oli kooskõlas

§ 45lg 2 p 3 kohustuslik ka sel põhjusel, et X ähvardas eluaegne vangistus.

Maakohtu seisukohad, et prokurör ei pidanud tundma Ameerika Ühendriikide õigust ja alati ei pea isikule mõistma kõige karmimat karistust, ei ole õiged. Kui alustada viimasest, siis asjaolu, milline karistus võidakse inimesele mõista, ei oma tähtsust. Oluline on maksimaalne võimalik karistus, mida sanktsioon ette näeb.

§ 45

lg 2 p-s 3 sätestatu tagab, et sedavõrd raskes kuriteos kahtlustatav saaks ennast tõhusalt kaitsta ja 12 vähendab riski, et tõendeid kogutakse ning menetlust toimetatakse inimese õigusi rikkudes. Maakohtu järeldus, et menetlustoimingul osalenud prokurör ei pea teadma, kuidas Ameerika Ühendriikides karistusi liidetakse, on vastuolus JP ütlustega selle kohta, et X ähvardab kuni 300 aastane vangistus. Juhul, kui Xle oleks kaitsja kutsutud viivitamatult, mitte ca kaks tundi pärast süüdistatava soovi, ei oleks menetleja tõenäoliselt saanud enda valdusesse lukustamata iPhone ning elamu II korrusel asuva magamistoa seifi ning selles olnud kokaiinipakendit poleks leitud. Õiguslikult asjakohatu on maakohtu märkus, et X ei lukustanud telefoni enne selle ära võtmist. Kui kohal oleks olnud kaitsja, oleks ta saanud süüdistatavale öelda, et telefon tuleb enne köögisaarele panemist lukustada. 21. Xlt lukustamata asendis iPhone äravõtmisega rikuti tema õigust see lukustada ja anda vabatahtlikult üle. Menetleja oleks pidanud enne telefoni äravõtmist süüdistatavale ja/või tema abikaasale selgitama, et tal on võimalik see lukustada ja vabatahtlikult üle anda. Seda ei tehtud, kuigi see kohustus on sätestatud

§ 91lg 9.

Väärib märkimist, et antud juhul oli menetlustoimingule allutatud isikuks läbiotsimisprotokolli kohaselt C. Tunnistaja ES selgitas, et X abikaasale tehti ettepanek läbiotsimismääruses loetletud esemete vabatahtlikuks üleandmiseks siis, kui telefon oli juba ära võetud. Kehtiv õigus ei võimalda menetlejal läbiotsimismääruse alusel telefoni võtta nii, et kahtlustatavale või tema lähedasele ei tagata enne selle üle andmist reaalset ja tegelikku otsustusvõimalust, kas telefon lukustada või mitte. Telefoni lukustamine on enese mittesüüstamise privileegi silmas pidades seaduslik ja lubatud, seda õigust tagab PS § 22 lg

1. Tunnistaja JL väide, et iPhone seadistamisel lukustamist vältivale režiimile n-o külmutati olukord, ei puutu asjasse. Nii toimides muudeti telefoni seadeid, tegu ei ole n-ö külmutamisega. Läbiotsimisprotokollis pole fikseeritud ka seda, mis nähtub salvestiselt ja fotodelt: telefon pandi pärast ära võtmist ja seadete muutmist klaveri juurde laadima.
2. Kaitsja kutsumisega õigusvastane viivitamine võimaldas läbiotsimise käigus X lukustamata iPhone vaadelda. Maakohtu seisukoht, et kaitsja kutsumisega viivitamine põhjusel, et menetlejal oli vaja teostada teisi toiminguid, on vastuolus tõendite ja kehtiva õiguse ning kohtupraktikaga. Esiteks on salvestistelt näha, et menetlustoimingul osalenud prokurör JP ei olnud ca kaks tundi mitte millegagi hõivatud. Teiseks kohustab PS § 21 tagama kinnipeetule kaitsja abi viivitamata. Kehtiva kohtupraktika järgi on kahtlustatavana kinnipeetul võimalik kasutada oma õigusi ja valida kaitsetaktika alates tema faktilisest kinnipidamisest (RKKKo 3-1-1-4809). X peeti

§ 217

korras kinni kell 09.52 ja alates sellest hetkest tuli talle tagada tema õigused. Salvestis tõendab, et kui hiljemalt kell 10.57 X korduvalt küsis oma advokaadi järele, ütles ES, et praegu me teile advokaati ei kutsu. 23. Xle ei selgitatud, et lisaks õigusele keelduda ütluste andmisest on tal ka õigus keelduda kaasabi osutamisest. 13 Maakohus viitas menetleja tegevust õigustades kehtivale kohtupraktikale, s.o nn GM lahend asjas nr 1-21-1421 ning järeldas, et kui täiskasvanud inimesele tutvustatakse õiguste deklaratsiooni, siis peab ta ise järeldama, et õigus vaikida hõlmab endas igasugusest kaasabist keeldumist. Erinevalt GMst ei andnud X menetlejale ise oma iPhone PIN-koodi. Telefon võeti ära ja seadistati lukustumist välistavale režiimile siis, kui süüdistatav oli seadme avanud selleks, et vaadata kaitsja telefoninumbrit. Käsilolevas asjas ei ole mitte keegi menetlejatest ega maakohuski kordagi väitnud, et X oli lukustamata telefoni äravõtmise ja seadme sisu vaatlemisega nõus. Oluline on, et Xle ei selgitatud, et iPhone avamisel võidakse see tõendite kogumise eesmärgil lukustamata asendis ära võtta. Kehtiva kohtupraktika (s.o RKKKo 1-20-1208) kohaselt on enese mittesüüstamise privileegi võimalik küll seaduse alusel piirata, kuid kuna arvutisüsteemidele ligipääsu võimaldamise kohustust seadusandja kehtestatud ei ole, saab kaasabi olla ainult vabatahtlik. Antud juhul tuvastas maakohus, et X puhul eeldati, et ta keeldub läbiotsimise käigus iPhone PIN-koodi avaldamast. Maakohtuga pole võimalik nõustuda, et isiku õigustest menetlusele mitte kaasa aidata on võimalik mööda minna põhjendusega, et kui talle see õigus tagada ja põhjalikult selgitada, siis tõenäoliselt ta menetlusele kaasa ei aitaks. Mobiiltelefoni lukku avades oli X eesmärk vaadata kaitsja telefoninumbrit, mitte anda see lukustamata asendis menetlejale. Maakohtu väide, et X pidi mõistma, et telefon võidakse temalt ära võtta, on kummaline. Mille põhjal esimest korda kriminaalmenetlusega kokku puutunud X seda järeldama pidi, jääb arusaamatuks. Maakohtu käsitlus muudab

-is sätestatud regulatsiooni läbiotsimismääruse tutvustamisest ja esemete vabatahtlikust väljaandmisest ning ka enese mittesüüstamise privileegi sisutühjaks. 24. Menetlusõiguse rikkumised algasid enne hoonesse sisenemist. Maakohtu seisukoht, et Yle valetamine ei olnud menetlusõiguse rikkumine, ei ole õige. Enese mittesüüstamise privileegist tulenevalt peab riik kriminaalmenetlust toimetama nii, et selleks ei kasutataks isiku enda või tema lähedase abi vastu nende tahtmist. Menetlejad oleksid pidanud Yle avaldama õige põhjuse, miks nad süüdistatava elukohta tulid ning sellega oleks X lähedasele antud võimalus öelda, et ta ei soovi kaasa aidata süüdistatava kinnipidamisele. Ka oli menetlejal võimalik X kinni pidada mõnes muus kohas. Väär on maakohtu seisukoht selle kohta, et PS § 22 lg 3 ei kohaldunud sel põhjusel, et Y kaasabi kasutati X eluruumidest väljapool. PS § 22 lg 3 kohaldamisala pole piiratud kindla territooriumiga. Puudub vaidlus selle üle, et X elukoha läbiotsimiseks oli vaja ta majast välja meelitada. Maakohus tuvastas, et kui Y kaasabi ei oleks valetamise kaudu kasutatud, siis oleks X saanud dokumente ja esemeid peita. Toodust saab järeldada, et Y põhiõiguste rikkumisest kujunes tõendite kogumise abinõu. Maakohus leidis, et tõkkepuuga piiratud XXXXX kinnistule sisenemisel ei tulnud menetlejal lähtuda

§-st 911, vaid KorS-is sätestatust. See ei ole nii.

§ 91

1 viitab otsesõnu, et normi kohaldatakse kriminaalmenetluse menetlustoimingule, milleks on kahtlusteta ka isiku kinnipidamine ja/või hoones läbiotsimise teostamine.

§ 91

1 seletuskiri ütleb selgelt, et normi kehtestamise eesmärgiks oli eristada süüteomenetluse ja korrakaitsemenetluse raames tehtavaid toiminguid. KorS-i rakendamine kriminaalmenetluses on aktuaalne üksnes siis, kui

teeb sellele konkreetse viite (nt

§-d 140 1 lg 1 ja 2, 1402, 2171, 2172. Seda seisukohta toetab ka õiguskirjanduses väljendatu (M. Kärneri VI/2014 Juridicas avaldatud 14 artikkel Mõned korrakaitseseadusega kaasnenud muudatused kriminaalmenetluses: järelevalve- ja süüteomenetluse piiritlemisprobleem).

§ 911

näeb läbiotsimise vorminõudeid järgimata valdaja tahte vastaselt sisenemiseks üksnes kaks erandit, neid antud juhul ei esinenud ning seega pidanuks menetlejal olema

§ 91sätestatud luba XXXXX kinnistule sisenemiseks.

Seejuures pole oluline üksnes loa olemasolu, vaid seda tuleb sisenemisel kooskõlas

§ 91lg 7 ka tutvustada.

Maakohtu väide, et turvakaamerate kinni katmist ei õigusta mitte ükski seadusandlik akt, on vastuolus õiguse üldpõhimõtetega.

§ 2p 1 alusel on kriminaalmenetlusõiguse allikaks ka Põhiseadus.

PS § 3 lg 1 järgi saab riigivõimu teostada ainult seaduse alusel ehk kõik, mis pole lubatud, on keelatud. Turvakaamerate kinni katmine riivas X õigust omandi puutumatusele. Toiming oleks PS § 32 kooskõlas vaid siis, kui kriminaalmenetlusõigus sätestaks isikule keelu filmida oma kodu läbiotsimist või eksisteeriks põhjendatud ja absoluutne keeld filmida politseinike tööd. Käsiloleval juhul takistas kaamerate kinni katmine kaitseõigust – üks kinni kaetud kaamera oli suunatud kööki ning selle katmata jätmise korral oleks saanud tõendada seda, mil moel X telefon hõivati.

1. Läbiotsimisprotokolli kantud teave seifist kokaiini leidmise kohta ei ole kontrollitav. Maakohus pole otsuses analüüsinud kohtuvaidluses esitatud väidet, et läbiotsimisprotokolli põhjal pole võimalik öelda, kas seifist leiti kokaiini või mitte. Seif avati kell 03.16, seejärel lahkus läbiotsitavast kohast neli ametnikku, mitte keegi neist protokolli ei allkirjastanud. Kokaiinipakendi olemasolu fikseeriti alles pärast nende äraminekut, kell 05.
2. Tunnistaja ES ütles, et tema seifis kokaiini ei näinud. Järelikult pole teada, kas need ametnikud, kes läbiotsimisprotokolli allkirjastasid, ka vastutavad oma allkirjaga, et seifist leiti kokaiini. Läbiotsimisprotokolli koostamisel tehti sisulisi minetusi. Nii näiteks ei ole protokollil C allkirja. Õige on maakohtu seisukoht, et süüdistatava abikaasa pidi protokollile kooskõlas

§ 152

lg 4 kindlasti alla kirjutama, küll aga on ekslik ja kohtupraktikaga vastuolus kohtu arusaam, et allkirja puudumine on vormistuslik minetus, kuna menetlustoimingul osalenud ametnike ütlustega on tõendatud asjaolu, et Cle selgitati tema õigused ja kohustused (vt RKKKo 3-1-1-31-11). Maakohtu viide, et läbiotsimisel osales kaitsja AR, ei oma tähtsust – lisaks kaitsjale on ka menetlustoimingule allutatud isikul õigus teha protokolli kohta kirjalikke märkusi. Tunnistaja MJ väide, et kaitsja viibis läbiotsimisel igal pool juures, ei riimu salvestisel kajastatuga. Videolt on näiteks näha, kuidas MJ räägib kell 20.00 Xga ning selle vestluse juures ei viibi AR. Maakohtu käsitlus muudab

§-des 152 lg 1 ja 2 ning 146 lg 4 sätestatu sisutühjaks. 26. Maakohtu seisukoht kokaiini ühekordsete annuste kohta ei ole jälgitav ja see on vastuolus karistusõiguse olulise määratletuse põhimõttega. Maakohus rehkendas kokaiini ühekordse annuse erinevate allikate põhjal, kuid jättis tähelepanuta näiteks selle, et prokuratuuri esitatud tabelis pole keskmine annus 10mg kuni 35mg, vaid 10mg kuni 35mg mõlemas ninasõõrmes. Järelikult tuleks toodud näite puhul kogus korrutada kahega ning kuna see muudab kohtu järeldust, siis läheb kohtu lähenemine vastuollu määratletuse põhimõttega. Siin ei olegi oluline, millised arvud on eri allikates ära toodud, vaid maakohtu tuvastatud fakt, et kokaiini ühekordsed annused varieeruvad väga suurtes piirides. 15 NPALS § 31 lg 3 kohaselt loetakse suureks aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks. Kui keskmine annus on kohtule esitatud allikates arvutatud selliste inimeste keskmisena, kes võtavad teatud koguse, kuid tegelikult joovet ei saa, ei vasta number seaduses nõutule. Prokuratuuri esitatud ÜRO allikas ei selgita metoodikat, mille põhjal jõuti nn keskmise annuseni. Pealegi on sama allika eessõnas öeldud, et tegu pole põhjaliku teadusliku arvamusega ning põhjendatud on ka muud seisukohad. Sedavõrd ebakonkreetse teabe alusel inimest süüdi mõista ei tohi. MT koostatud tabel on ebausaldusväärne. See kajastab erinevate allikate valimi keskmiseid koguseid, mitte narkojoovet tekitavate ühekordsete annuste piirmäärasid. Prokurör esitas ÜRO tabeli, kuid jättis tõlkimata eessõna, mille järgi olenevad keskmised annused suuresti kasutaja varasemast tarvitamiskogemusest ning võivad olla ka tunduvalt suuremad. MT tabel ei tee vahet algajal ja kroonilisel tarvitajal. Kuivõrd seda vahet ei too välja mitte ükski maakohtule esitatud tõend ja/või allikas, siis ei saagi nendes esitatud numbritest lähtuda – kõik need käsitlevad mingit teadmata valimi isikute keskmiseid annuseid. Viidatud lünklikule teabele rajatud kohtuotsus sisaldab järelikult oletust selle kohta, et leitud 1,37g kokaiini on suur kogus

§ 184lg 1 mõttes.

Kohtuotsust oletustele rajada ei või ning seega rikkus maakohus

§ 339lg 2 sätestatut.

Juhul, kui jaatada võimalust, et inimeste süüdi mõistmisel saab kasutada erinevates teaduslikes allikates kajastatud koguseid, tuleks välja selgitada, milline on allikate järgi narkootilise joobe tekitamiseks vajalik väikseim ja suurim võimalik ühekordne annus. AŽ selgitas, et algajale on narkojoobe tekitanud 30mg kokaiini ning suurim ühekordne annus võib ulatuda vähemalt kuni 200mg-ni. Järelikult saaks 1,37g kokaiinist narkojoobe 6 kuni 45 inimest ning seega on X elukohast leitud ja liidetud kokaiinikogus piiripealne ning

§ 7

lg 3 valguses on alust öelda, et tema elukohas käitles isik või isikud kokaiini väikeses koguses. Kaitsja apellatsiooni täiendus. 27. Menetlejatest tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed. Esiteks ei lähtunud maakohus kohtus kuulatud ametnike ütlusi hinnates kehtivatest reeglitest. Mitmes väga olulises aspektis osutusid ütlused ebaõigeteks ning kohus tuvastas, et tegelikult anti ristküsitlusel valeütlusi. Eeltoodu tõttu tuleks kohtus küsitletud menetlejate ütlusi tuleks arvestada ainult osas, mis need ühtivad teiste tõenditega. Kriminaalasjas esitatud tõendikogumi põhjal on alust väita, et Xlt lukustamata nutiseadme äravõtmine oli menetlejatel eelnevalt planeeritud ning maakohtus jäeti teadlikult mulje, et see nii ei olnud või isegi kui oli, ei olnud tegu rikkumisega. Lisaks rõhutasid menetlejad kohtus, et ära võetud telefon ei olnud mitte kuidagi seotud kokaiini leidmisega. Näiteks MJ valetas öeldes, et X telefoniga ei mindud köök-elutoast kaugemale. Salvestiselt on näha, kuidas JL käib erinevates tubades ringi, süüdistatava iPhone käes. Otsingute juures viibib ka MJ. Tunnistaja väitis lisaks, et ei mäleta, et on näinud seifi pilti, mis oli X telefonis. Samas nähtub videosalvestiselt, kuidas MJ viibib juures, kui süüdistatava telefoni uuesti n-ö appi võeti, kui lastetoast seifi leida ei õnnestunud. Pole eluliselt usutav, et MJ ei mäleta seda, et seif leiti telefoni abil. Lisaks valetas MJ selle kohta, et kaitsja AR oli kogu aeg koos Xga. Videosalvestisel on näha, kuidas ta suhtleb kell 20.14 Xga ja AR on samal ajal II korrusel. MJ 16 ütles, et II korrusele minnes otsiti veel teistestki ruumidest seifi ehk üritas jätta mulje, et ta ei teadnud üles minnes seifi asukohta. See ei ole õige. Salvestiselt on näha, kuidas seif leitakse kõigest 3 minutit pärast magamistuppa sisenemist. Tunnistaja ES valetas väites, et ta ei tea mitte midagi turvakaamerate kinni katmisest olukorras, kus salvestised kinnitasid vastupidist. Pärast seda, kui prokuratuur kõnealuste salvestistega tutvus, hakati olukorda n-ö siluma. Eeltoodut tõendava tõendi vastuvõtmisest maakohus põhjendamatult keeldus. ES ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleks tutvuda X iPhonega tehtud toiminguid kajastavate turvakaamerate salvestiste kokkuvõttega.

§ 149lg 3 järgi tuleb e-toimiku infosüsteemis salvestada kõik digitaalfotod.

Harju Maakohus kohustas prokuratuuri 11.12.2023 esitama kogu tehtud foto- ja videomaterjali, kuid seda ei tehtud ning ES üritas seda fakti valeütluste abil varjata. Tunnistaja ütlused selle kohta, et ta ei tea, kas läbiotsimisel osalenud FBI ametnikud tegid X telefonist pilti, lükkab ümber videosalvestis. Lisaks tegi ES nähes seadmest pilte, mida kaitsjale ei esitatud, ka JL.

1. Menetlejad takistasid tahtlikult kaitseõiguse teostamist. Keerutamine kaitsjale esitatud materjali ümber käis kogu maakohtu menetluse vältel. ES möönis, et kõiki salvestisi ja fotosid ei esitatud ning selleks andis korralduse JP, kuid prokurör avaldas, et tema sellist arutelu politseiga pidanud ei ole. Lisaks eemaldati asjatundja Kaarel Lepingu sõnul kahelt X iPhonest tehtud videosalvestiselt enne kaitsjale üleandmist heli. Prokurör JP tegi kõik endast oleneva, et talle ei meenuks küsitlusel tõesed asjaolud kriminaalasja nr 1822100045 käigu kohta. Nii näiteks ei olnud kaitsepoolel võimalik kontrollida menetlejate omavahelise raadioside salvestisi, kuna suhtlust ei talletatud. JP keeldus kaitsjale väljastamast kõneeristust, mille abil oleks olnud võimalik kontrollida, kas prokurör siis helistas advokaadibüroosse Cobalt või mitte. Kuigi prokurör ütles, et ta seda tegi, on see äärmiselt ebatõenäoline: läbiotsimine toimus pühapäeval ning töövälisel ajal on büroo lauatelefon seadistatud automaatvastajale. Juhul, kui JP oleks seda teadnud, ei oleks ta kohtus ilmselt väitnud, et kuulas kutsuva tooni lõpuni. Erinevalt kutsuvast toonist jääb automaatvastaja suurema tõenäosusega meelde.
2. Eesti Vabariik oleks pidanud Ameerika Ühendriikide õigusabitaotluse täitmisest keelduma. Teiseks olid ametiasutustele teada asjaolud, mis viitasid, et Xle esitatud kuriteokahtlus oli ilmselgelt põhjendamatu. Selle asemel, et neid

§ 436

lg 1 p 2 kohaselt hinnata, hakkasid ametnikud kahtlustust ümber lükkavaid andmeid ignoreerima. Maakohus keeldus alusetult vastu võtmast tõendeid, mis kinnitasid otseselt, et menetlejale oli abistamistaotluses kajastatud kuriteokahtluse ilmne ebaõigus teada. Tegu oli n-ö ühise menetlusega ning mõlemad osapooled hoidsid üksteist selle käiguga kursis. Sel põhjusel pidanuks Eesti Vabariik rahvusvahelisest koostööst keelduma. Menetluse edasine käik.

1. Prokuratuur esitas ringkonnakohtule kirjaliku seisukoha. Prokurör oli seisukohal, et kaitsja apellatsioon pole põhjendatud ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. 17
2. Kriminaalasjas korraldatud eelistungil lahendas kolleegium kaitsja taotlused ning palus kaitsjal ette valmistada X elukoha turvakaamerate salvestused nii, et ringkonnakohtul oleks võimalik oma silmaga näha neid hetki, millest apellant oma apellatsioonis räägib.
3. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja apellatsiooni juurde ja esitles kolleegiumile väljavõtteid turvakaamerate salvestistest. Prokuratuur vaidles apellatsioonile vastu, kandis ette oma seisukohad ning esitas kriminaaltoimikusse lisamiseks nii kohtukõne teksti kui ka andmekandja näitlikustava materjaliga. Ringkonnakohtu seisukoht.
4. Harju Maakohtu
5. juuni
6. a otsus X süüdi tunnistamises KarS § 184 lg 1 järgi tuleb tühistada ja süüdistatav tuleb õigeks mõista. Kaitsja seisukoht, et X poolt KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemine ei ole tõendatud, on õige. Ülejäänud apellatsioonis esitatud argumentidega ringkonnakohus valdavalt ei nõustu. Vaatamata sellele, et nii X kinnipidamine kui ka tema elukoha läbiotsimine ei kulgenud korrektselt, ei jaga kolleegium apellandi arvamust, et menetleja rikkus oluliselt ja tahtlikult kriminaalmenetlusõigust. Kõike eeltoodut põhjendab ringkonnakohus järgmiselt. I
7. Kaitsja hinnangul tegi maakohus tõendite hindamisel vigu. Apellandi arvates käsitles maakohus menetlejatest tunnistajate ütlusi kriitikavabalt - kõiki ebakõlasid pole õige põhjendada unustamise ja/või eksimisega. Samuti ei andnud maakohus hinnangut menetlejate ütluste usaldusväärusele olukorras, kus kohus ise tunnistas ütlused osaliselt ebausaldusväärseks.
8. Sissejuhatavalt nendib ringkonnakohus, et inimeste suutlikkusele ümbritsevat haarata, fikseerida ja mäletada esitatakse kriminaalmenetluses sageli nõudmisi, mis on põhjendamatult kõrged. Näiteks tavaolukorras peetakse mittemäletamist üldjuhul täiesti loomulikuks vähemalt osas, mis puudutab aastatetaguseid sündmusi. Mitte keegi ei pea valetajaks inimest, kes ei suuda detailselt meenutada seda, mis toimus aasta või paar (või isegi enam aega) tagasi. Ka ei tembeldata sellises olukorras inimest reeglina kohe valetajaks, kui ta ajab midagi sassi või läheb mäluvea tõttu vastuollu iseendaga ehk sellega, mida ta varem rääkis. Kui vaadata kohtumenetluse poolte seatud standardeid kohtumenetluses, siis tuleb nentida, et need hälbivad teatud juhtudel väga oluliselt eelpool kirjeldatust ehk harilikust ja tavapärasest.
9. Mõnevõrra vähem probleeme tekib praktikas juhul, kui inimene kuulatakse üle vahetult pärast sündmust. Siis on tal aastaid hiljem, enne kohtumenetlust võimalik (teda kutsunud poole initsiatiivil) oma varasemate ütlustega tutvuda ning räägitut meenutada. Kirjeldatud eelist pole inimesel, kes kutsutakse kohtusse ütlusi andma nii, et teda pole kohtueelses menetluses üle kuulatud. Temal tuleb hakata iseseisvalt rekonstrueerima (ja sealjuures on üldsusel ootus, et ta teeb seda äärmiselt detailselt) sündmusi, mille mittemäletamist peetakse tavajuhtumil loomulikuks. Peaks kohtueelses menetluses üle kuulamata inimese kohtus antud ütluste kõrvale olema võrdluseks olemas veel näiteks mõni salvestis, on soovi korral n-ö valetaja tabamine ainult vormistamise küsimus. Kokkuvõtlikult ei arvestata ringkonnakohtu hinnangul isikuliste tõendiallikate puhul väga sageli järgmiste asjaoludega: 18 - esiteks (ja seda on kolleegium juba eelnevalt öelnud) on inimeste võime ümbritsevat haarata ja taasesitada individuaalne; - teiseks on reegeljuhtumil ajaks, mil tunnistajaid kohtus küsitleti, sündmuse tajumisest möödunud päris pikk aeg ning üldjuhul on mäluvigade tõenäosus siiski ajas kasvav, mitte kahanev; - kolmandaks ei eristata seda, kas mingisugune sündmus, millest inimene rääkima peab, oli tema jaoks erandlik (ja sel põhjusel meeldejääv) või tavaline.1
10. Ebatäpsusi võib kaasa tuua seegi, et küsitleva ehk infot vajava poole arusaam selle kohta, mis on oluline, ei tarvitse vähimalgi määral kattuda sellega, mida pidas konkreetsel ajahetkel tähtsaks või millele pööras tähelepanu infot talletav ja seda hiljem vahendav inimene. Näiteks võidakse ristküsitlusel tahta ülima detailsusastmega teada, mis värvi ja tegumoega oli kannatanul seljas olnud kleit, kuid kannatanuga koos olnud tunnistaja ei suuda meenutada sedagi, kas too kandis kleiti, pükse või suisa seelikut, kuna talle tegelikult ei lähe karvavõrdki korda, kuidas keegi riietub. Kuigi teatud juhtudel on hädavajalik, et tunnistaja mäletaks detaile – näiteks oskaks peensusteni kirjeldada, milline oli nuga, millega kannatanut torgati – ei ole ta veel ebausaldusväärne ja valetaja, kui ta seda sündmusest möödunud aja tõttu öelda ei oska või eksib.
11. Iseküsimus on muidugi juhul, kui tõendiallikas kas tugineb läbivalt mittemäletamisele või on tema mälu sihilikult valikuline - näiteks ei suuda inimene meenutada midagi, mille mäletamine oleks kõiki asjaolusid arvesse võttes loogiline. 2 Kirjeldatud olukorras tuleks kolleegiumi hinnangul eeskätt tõendiallika ebausaldusväärsusele tugineda soovival poolel kasutada kõiki võimalusi selleks, et veenda kohut asjaolus, et mäluviga pole juhuslik ja/või tahtmatu, vaid sihilik.
12. Käsiloleval juhul esitati maakohtule X elukohas olnud turvakaamerate salvestised. Iseenesest on kohtumenetluse poolel vaba voli otsustada selle üle, mis järjekorras ta oma voorus tõendeid esitab, millest lähtuvalt ristküsitluse üles ehitab ja kas üldse ning kui, siis milliseid abivahendeid ta sealjuures kasutab. Samas leiab ringkonnakohus, et peaks kohtumenetluse poole valduses või suisa kohtule esitatavas tõendikogumis olema midagi, mis ristküsitletava ütlused kahtluse alla seab, ütlustes sisalduvaid vastuolusid selgitada või mälu värskendada aitab, tuleks poolel kasutada

§ 288lg-tes 3 ja 9 või § 289 lg 3 sätestatud võimalusi (vt siinkohal ka hetkel jõustumata Tln

Rk 1-24-3365) selleks, et asja lahendava kohtu käsutuses oleks rohkem andmeid tõendiallika usaldusväärsuse hindamiseks. Kui tõendiallikalt on võetud võimalus mälu värskendada ja/või vastuolusid oma ütlustes selgitada, ei saagi kohtud näiteks juhul, kui sündmuse ja sellest rääkimise vahele jääb pikem ajavahemik, välistada ka võimalust, et vastuolud ja/või mittemäletamine võivad ajafaktorit silmas pidades olla ka loomulikku laadi. Erinevalt kaitsjast ei julge ringkonnakohus näiteks väita seda, et ES valetas sihilikult öeldes, et ta ei tea, kas X telefoni vaadeldi või filmiti või miks ta eitab seda, et turvakaameraid kinni ei kaetud. Mäluveast tingitult võibki inimene tahtmatult väita midagi, mis tõele ei vasta. Nii võib väärteoasjas, mille raames arutatakse 1 Näiteks antud juhul võib küll eeldada, et Ameerika Ühendriikide õigusabipalvete täitmiseks tehtud menetlustoimingud pole menetlejate jaoks harilik sündmus, kuid seevastu menetlustoiming ehk läbiotsimine seda kahtlemata on. Sel põhjusel ei pruukinud tunnistajad kõike, mida neilt hiljem väga detailselt teada taheti, tähele pannagi. 2 Vt nt kd II tlk 38-43 19 kiiruse ületamist ja võimalust, et politseinik mõõtis ekslikult mõne teise teel liikunud auto kiirust, kiirusemõõtmisega tegelenud politseinik vastuolus videosalvestisel kujutatuga öelda, et auto, mis sõitis selle auto kõrval, mille kiirust mõõdeti oli 1) sinist, mitte punast värvi või 2) väita, et ta ei mäleta, kas seal oli veel mingisugune auto või 3) öelda, et ta mingisugust autot ei näinudki, sest töö iseloomu tõttu on tunnistajal tegelikult peas kaks erinevat sündmust vahetusse läinud. Toodud näite korral võib alles tunnistajale videosalvestist näidates ja selgitust küsides selguda, kas vale oli sihilik – näiteks läheb inimene nähtavalt närvi ja/või ei suuda vastuolu loogiliselt ning mõistuspäraselt selgitada.

1. Kõike eeltoodut silmas pidades pole kolleegiumi hinnangul mitte midagi ütluste ebausaldusväärsusele viitavat tõsiasjas, et menetlejad mäletavad midagi erinevalt või ei suuda teatud asju meenutada. Maakohtu argumendid osas, mis käsitlevad tunnistajate ütlustes sisalduvaid ebakõlasid ehk eksimusi või mittemäletamist, on põhjendatud.
2. Kui minna apellatsiooniväidetega edasi, siis pole kaitsja rahul, et maakohus jättis küll tunnistajate ütlused osaliselt kõrvale, kuid ei tunnistanud neid otsesõnu ebausaldusväärseteks.
3. Kolleegium nendib, et apellatsioonis tehtud etteheited ütluste hindamisele võiksid ideaalis siiski haakuda apellatsiooni sisu ja selles esitatud taotlustega. Juhul, kui apellatsioonimenetluse pool palub hinnata ainult ütluste usaldusväärsust, vaidlustamata sealjuures maakohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid, võib see viia olukorrani, kus ringkonnakohus jõuab tõendite hindamise ja nende põhjal tehtud järelduste ehk faktiliste asjaolude tuvastamise lahutamisel vastuoluliste seisukohtadeni või väljub sootuks apellatsiooni piiridest. Mõnevõrra utreeritud näidet tuues poleks käsiloleval juhul ju garanteeritud, et kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et osas, mis puudutab seifi leidmist, tuleb lähtuda ainult turvakaamerate salvestistest. Öeldes, et kaitsjal pole õigus, et tunnistajad on selle kohta andnud ebausaldusväärseid ütlusi, eitaks ringkonnakohus sisuliselt maakohtu tuvastatud seost selle kohta, et seif ja selles olnud kokaiin leiti tänu X telefonis olnud andmetele. Tõdemus, et seif leitigi mõistlike otsingute käigus, viiks omakorda selleni, et kolleegiumil poleks vähimatki põhjust vaagida kaitsja väiteid võimalike menetlusõiguse rikkumiste kohta.
4. Apellatsiooni ja selle täiendust lugedes võib mõista, et kaitsja arvates andsid valeütlusi eeskätt tunnistajad ES, JP ja MJ. Järeldust, et loetletud tunnistajad on kaitsja jaoks tõendiallikana täielikult ebausaldusväärsed ning nende ütlused tuleks tervikuna kõrvale heita, apellatsiooni põhjal teha pole võimalik, sest apellandi jaoks on vähemalt osa ES, JP ja MJ ütlustest vajalik.3
5. Üldistatult võib öelda, et menetlejate ütlustest kõlbmatu osa on kaitsja jaoks kõik see, mis ei ühti apellandi tõlgendusega turvakaamerate salvestistest. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu. Vastab tõele, et maakohus jättis kõrvale menetlejate ütlused osas, mis puudutasid seda, et seifi leidmiseks X telefonis olnud andmeid ei kasutatud. Selles osas tunnistas kohus menetlejate ütlused tõepoolest - seda paraku selgelt välja ütlemata - ebausaldusväärseks. Pikaajalise kohtupraktika järgi ei tähenda tõendiallika ütluste osaline ebausaldusväärsus samas seda, et temast lähtunud teave tuleks automaatselt tunnistada tervikuna kõlbmatuks 3 Vt nt apellatsiooni p-d 61, 70, 72, 106, 119, 120, 141, 186, 20 (RKKKo 3-1-1-131-13). Seda ei taotle antud juhul ka tunnistajate ütlustele osaliselt tuginev kaitsja.
6. Peaks kohus inimese ütlused osaliselt ebausaldusväärseks tunnistama, ei ole kohtul kehtivat kohtupraktikat ja

§ 61sätestatut eirates võimalik ülejäänud osa ütlustest automaatselt kõrvale heita.

Paraku seda kaitsja ringkonnakohtult soovibki – kolleegiumile arusaadavalt palub kaitsja tuvastada, et menetlejad väga paljuski valetasid. Seejärel tuleks ringkonnakohtul heita vaikimisi kõik kaitseversiooni mittetoetavad ütlused kõrvale ning sündmuste käik tuleks rekonstrueerida ainult videosalvestise põhjal. Ringkonnakohtu hinnangul rikuks kolleegium nii toimides oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kaitsja tõstatatud küsimus tunnistajate osalisest ebausaldusväärsusest taandub küsimusele, kas maakohus hindas tõendeid nõuetekohaselt ehk kogumis. Alles siis saab ringkonnakohus vaagida, kas tõendikogumist tuleneb, et sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust nii nagu väidab kaitsja (vt siinkohal ka RKKKo 1-20-1301).

1. Järgnevalt märkis kaitsja turvakaamerate videosalvestiste kohta, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt saab videosalvestisele talletatud inimeste kehakeelt tõlgendada üksnes ekspert, on meelevaldne. Kui vaadata maakohtu otsust, siis kohus on kaitsja argumente hinnates märkinud järgmist: „Võib-olla tõesti on kaitsja mingil määral kehakeele ekspert, kuid kohtunikud seda ilmselgelt ei ole“.4 Tsiteeritud sarkastilisele märkusele vaatamata on kohus järgnevalt korduvalt analüüsinud turvakaamerate videosalvestistel kujutatut ning kõrvutanud nähtut teiste tõenditega.5 Järelikult kasutas maakohus turvakaamerate salvestisi asja lahendamisel ega jätnud seda kõrvale põhjusel, et selle mõistmine või hindamine eeldab eriteadmiste rakendamist.
2. Apellant heitis maakohtule ette ka seda, et kohus seadis menetluslike asjaolude tõendamisstandardi põhjendamatult kõrgele olukorras, kus menetlejad tegid toiminguid, mis tegid võimatuks menetluse käigu hilisema tõendamise (nt kaamerate katmine) ning takistasid kaitsjal tõendite kogumist ja kohtule esitamist.
3. Kolleegium ei näe, et maakohus oleks esitanud kaitsjale põhjendamatult kõrgeid nõudmisi. Maakohus hindas olemasolevaid tõendeid kogumis ja ei nõustunud kaitsja tõlgendusega turvakaamerate videosalvestistest. Kohtu tõdemus, et tõendeid pole, ei tähenda üldjuhul siiski liialt kõrgete nõudmiste esitamist – tõendusliku katteta väide ei muutu faktiks üksnes sel põhjusel, et menetlusosaline ütleb, et nii on.
4. Kaitsja on seisukohal, et talle tehti nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses takistusi tõendite esitamiseks. Oma väidete kinnituseks esitas kaitsja tõendeid ka ringkonnakohtus.
5. Kolleegium taunib menetlejatest tunnistajate üleolevat käitumist kaitsjaga seda enam olukorras, kus ülbitsetakse täiesti põhjendamatult,

regulatsiooni (s.o kes kutsub üldmenetluses tunnistaja kohtusse) teadmata. Samas ei ole põhjust rääkida sellest, et keegi menetlejatest, keda kaitsja kohtus tunnistajana näha tahtis, kohtusse ei ilmunud. Mis puudutab kaitsja poolt prokurör JPle

1. veebruaril
2. a edastatud e-kirja palvega, et tunnistaja astuks samme asjaolude meenutamiseks, siis on kolleegiumi hinnangul nii e-kiri kui ka selles ära näidatud pidepunktid, mida tunnistaja enne istungit teha ning vajadusel kaasa võtta võiks, 4 5 Vt maakohtu otsuse lk 16 alt lugedes esimene lõik, kd III tlk 45pö Vt nt maakohtu otsuse lk 17 ja edasi, lk 21-22, kd III tlk 46-46pö ja 48-48pö 21 igati asjakohased ja selline praktika ka kõigiti tervitatav. Paraku pole osa sellest asjakohane (eelkõige läbiotsimise lubatavusega seotud argumendid, vt selle kohta edaspidi) ning faktide tuvastamine ei osutunud võimatuks põhjusel, et JP mingisuguseid asjaolusid ei mäletanud. Viimane kehtib ka fotode ja salvestiste esitamata jätmise kohta. Kohtu(te) käsutuses olnud tõendusteave ringkonnakohtu hinnangul lünklik ei ole. Samas ei saa ringkonnakohus kaitsja esitatust tulenevalt jätta ütlemata järgmist.
3. Väga lihtsustatult on kaitsja ülesandeks tagada õigusemõistmise seaduslikkus jälgides, et riik täidaks enda kehtestatud reegleid ning kriminaalasju menetletaks seadust järgides ja inimese põhiõigusi austades. Selleks, et kaitsja saaks oma tööd teha, tuleb talle võimaldada juurdepääs tõendusteabele. Võistleva menetluse kontekstis ei ole ei prokuratuuri ega uurimisasutuse pädevuses otsustada, mida nad kaitsjale väljastavad ja mida mitte juhul, kui juurdepääsu võimalikule tõendusteabele pole seaduse alusel piiratud.6 Ringkonnakohus ei välista, et paljuski just menetlejate paindumatus või soovimatus tõendusteavet väljastada või fakt, et seda tehakse osaliselt, osas mida prokuratuur või uurimisasutus peavad oma suva alusel põhjendatuks, toob endaga kaasa üleüldist usaldamatust ja alusetuid vandenõuteooriaid. Reegel on väga lihtne ja selge: kaitsjale tuleb anda kõik, millele juurdepääsu pole seadusega kooskõlas olevalt piiratud. Otsustust, mis on kaitseversiooni tõendamiseks vajalik ja mis mitte, saab teha ainult kaitsja. Eeltoodut silmas pidades jääb kolleegiumile sügavalt arusaamatuks prokuröri JP ütlus selle kohta, et „kuni kohtu korralduseni peavad nemad mingisuguste parameetrite alusel otsustama, millises ulatuses on informatsioon kaitseõiguse tagamiseks vajalik. Kui kohus näeb teistmoodi ja annab korralduse, siis see on muidugi täitmiseks“.7 Kolleegium üksnes loodab, et tsiteeritu peegeldab konkreetse prokuröri, mitte prokuratuuri arusaama. II
4. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et
5. novembriks
6. a oli menetleja planeerinud XXX asuva X elukoha läbiotsimise. Kuivõrd kaitsja taotles menetlustoimingu lubamatuks tunnistamist ka maakohtult, on too apellandi argumentidele juba vastanud. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu põhjendused valdavalt asjakohased. Seega pole põhjust kõike üle korrata ning võib piirduda järgnevaga.
7. Sissejuhatavalt märgib kolleegium, et apellant ei pidanud kohaseks maakohtu kriitikat selle kohta, et kaitsja jättis tõendina esitamata Ameerika Ühendriikide õigusabipalved, mille uurimist kaitseaktis taotleti. Ringkonnakohus möönab kaitsjaga nõustuvalt, et maakohtu seisukoht selles küsimuses on mõneti vastuoluline: ühest küljest heidetakse kaitsjale ette tõendi esitamata jätmist, kuid teisest küljest konstateerib kohus tõsiasja, et Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide valitsuste vahelise lepingu vastastikusest õigusabist kriminaalasjades art 5 lg 5 järgi hoiavad riigid õigusabitaotluste sisu konfidentsiaalsena. Iseenesest on kaitsjal õigus, et olukorras, kus kohtumenetluse poolel ei ole temast mitteolenevatel põhjustel võimalik tõendit esitada, ei ole üldjuhul põhjust talle ette heita tõendi esitamata jätmist. Samas ei takista antud juhul õigusabipalvete esitamata ja uurimata jätmine mitte kuidagi asjas tõstatatud küsimuste lahendamist. 6 7 Vt ES ütlused kd I tlk 111pö ja 112 Vt JP ütlused kd I tlk 167pö 22
8. Prokuratuuri
9. novembril
10. a koostatud läbiotsimismääruse 8 aluseks olid Ameerika Ühendriikide kriminaalmenetluse nr CRM-182-71120 raames
11. jaanuaril
12. a koostatud abistamistaotlus ning
13. novembri
14. a täiendav abistamistaotlus. Kaitsja on seisukohal, et Eesti Vabariik oleks pidanud abistamistaotluste täitmisest

§ 436

lg 1 alusel keelduma, kuna menetlejale olid teada asjaolud, mis kinnitasid, et Xle Ameerika Ühendriikides esitatud kahtlustus oli ilmselgelt põhjendamatu. Apellandi arvates pidanuks menetleja talle teadaolevaid asjaolusid enne abistamistaotluse täitmist hindama, sest

§ 436

lg 1 järgi keeldub Eesti Vabariik rahvusvahelisest koostööst, kui see on vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega. 54. Ringkonnakohtu hinnangul pole apellandi viide

§ 436

lg-le 1 käsiloleva kaasuse asjaolusid silmas pidades põhjendatud, sest kolleegium ei näe, et kehtiva õiguse ja kohtupraktika kohaselt tuleks 1) kontrollida rahvusvahelise koostöö raames teises riigis toimetatava kriminaalasjas esitatud kahtlustuse põhjendatust; 2) läbiotsimismääruses põhjalikult analüüsida ja vaagida kahtlustust kinnitavat teavet.

1. Esiteks ei nõustu ringkonnakohus apellandi väitega, et menetlejale olid teada asjaolud, mis lükkasid ümber Ameerika Ühendriikides menetletavas kriminaalasjas püstitatud kahtlustuse. Üldistatult nähtub tunnistajate ES ja JP ütlustest fakt, et kuigi Eestis alustati
2. a sarnastel asjaoludel kriminaalmenetlust, anti kriminaalasi ühel hetkel üle Ameerika Ühendriikidele. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kriminaalmenetluse üleandmisel anti Ameerika Ühendriikidele üle ka kõik üleandmise hetkeni Eesti Vabariigis kogutud tõendid, mitte vastupidi
3. Järelikult ei olnud menetlejale Ameerika Ühendriikidelt pärast kriminaalasja üleandmist koostatud abistamistaotlusi saades teavet selle kohta, kas ja millised tõendid on kogutud Ameerika Ühendriikides menetletavas kriminaalasjas ning kas nende hulgas võis olla selliseid, mis lükkasid ümber Eestis toimetatud menetluses saadud teabe või tõendid.
4. Teiseks märgib ringkonnakohus, et kui vaadata Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide valitsuste vahel sõlmitud lepingut vastastikusest õigusabist kriminaalasjades, siis abistamistaotluse saamisel tõendeid ei edastata ega küsitagi. Rahvusvaheline koostöö põhineb vastastikusel usaldusel ning abistamismenetlus ei saa muutuda abi osutavas riigis paralleelseks kriminaalmenetluseks selle tavatähenduses. Lepingu art 15 p 1 järgi täidab abistamistaotluse saanud riik abi taotleva riigi läbiotsimistaotluse, kui taotluses on informatsioon, mis lubab sellist tegevust taotluse saanud riigi seaduste järgi. Toodu tähendab, et abistamistaotlusele ei lisata tõendeid, mis taotlev riik on kogunud kriminaalasjas, mille raames abitaotlus esitatakse.
5. Kolmandaks on nõue, et kahtlustus ja seda kinnitav teave tuleks läbiotsimismääruses ära näidata, tuletatav läbiotsimise regulatsiooni eesmärgist ja mõttest: läbiotsimine on vaidlusteta inimese eraelu- ja kodu puutumatust intensiivselt riivav toiming, sest toimingu eesmärgiks on leida ja ära võtta asjad, mis on kellegi omad. Samas on läbiotsimine menetlustoiming, mille eesmärk on sarnaselt jälitustoimingutega alles koguda kriminaalmenetluses püstitatud kahtlustust ehk hüpoteesi kinnitavaid või ümber lükkavaid tõendeid. Järelikult pole ka läbiotsimise puhul tingimata nõutav, et selle vajalikkust põhjendades tuleks lähtuda

§ 63lg-tes 1 ja 11 loetletud tõendiliikidest. Läbiotsimismääruses tuleb kajastada kahtlustuse sisu 8 9 Tõ

To tlk 5-11 Nt ES ütlused kd I tlk 73pö-81pö, 82-89pö, 101-103, 114; JP ütlused tlk 151, 155pö-159pö 23 ning lühidalt ära näidata ka asjaolud, millel see põhineb. Kui kahtlustuse faktilised asjaolud vastavad mõnele KarS eriosas nimetatud kuriteokoosseisule ning määruses toodud põhjendused võimaldavad mh üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele toetudes väita, et kahtlustus pole ilmselgelt alusetu, on see piisav menetlustoiminguks, mille eesmärgiks on tõendite kogumine. Väärib märkimist, et läbiotsimise regulatsioongi peab esmatähtsaks seda, et kahtlustusest märksa enam tuleb põhjendada seda, miks on alust arvata, et otsitav asub läbiotsimiskohas (vt siinkohal

§ 91lg 1 viimane lause ja § 91 lg 4).

1. Seega pidanuks käsiloleval juhul ringkonnakohtu arvates Eesti Vabariik rahvusvahelisest koostööst keelduma siis, kui abistamistaotluses toodud asjaolud viidanuks sellele, et kahtlustus on ilmselgelt põhjendamatu. Sellist järeldust prokuratuuri
2. novembri
3. a läbiotsimismääruses kajastatud asjaolud teha ei võimalda. Prokuratuuri määrus on nõuetekohane.
4. Prokuratuuri
5. novembri
6. a läbiotsimismääruses on ära näidatud nii abi taotleva riigi poolt tuvastatud faktilised asjaolud kui ka asjaolu, et X teod on Ameerika Ühendriikides kvalifitseeritavad kuritegudena. Määruses toodud teokirjelduse pinnalt võib lugeja järeldada, et Ameerika Ühendriikides toimetatavas kriminaalasjas on püstitatud kahtlustus konkreetse teabe põhjal milleks on avalikest allikatest kättesaadav info (eelkõige avalikkusele suunatud pakkumus investeerida ühisrahastuse projekti), erinevad dokumendid (eelkõige kliendilepingud) ja andmed selle kohta, et lubadusi ei täidetud ja klientide poolt kantud raha n-ö kihistati. Prokuratuur on kontrollinud, kas abistamistaotluses toodud teod on kuriteod ka Eesti Vabariigis. Seejärel on prokuratuur kooskõlas

§ 436

lg 1 ning § 91 lg-te 1 ja 3 tuvastanud, et abistamistaotluses näidatud esemed, millel on Ameerika Ühendriikide hinnangul tõenduslik väärtus, võivad suure tõenäosusega asuda kahtlustatava elukohas. Viimaks on märgitud, et kuna X on kahtlustatav ja teda kahtlustatakse kuritegudes, mis on ära toodud

§ 1262

lg 2 sätestatud kataloogis, võib läbiotsimist toimetada prokuröri määruse alusel.

1. Kokkuvõtlikult ei näe ringkonnakohus apellatsioonis argumente, mis tingiks maakohtu seisukoha muutmist küsimuses, mis puudutab Ameerika Ühendriikide esitatud õigusabipalvete täitmist ning sellest tulenevalt X elukohas toimetatud läbiotsimise seaduslikkust. III
2. Kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et
3. novembril 2022 pidid menetlejad selleks, et jõuda X XXX Tallinnas asuva eramuni, läbima mh kinnistu XXXXX, millele juurdepääs oli piiratud tõkkepuuga. Menetlejad said tõkkepuu alt läbi tänu sellele, et X äi, Y sõitis oma autoga nende ees. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei vajanud menetlejad kooskõlas

§ 911sätestatuga kinnistule XXXXX sisenemiseks eraldi luba.

62. Ringkonnakohtu arvates on maakohtu lõppjäreldus – eraldi

§ 911

toodud luba menetlejal vaja ei olnud – õige, kuid mis puudutab põhjendusi, siis siin kasutab kolleegium õigust neid muuta.

1. Kriminaalasjas puudub vaidlus järgmiste faktide üle: 24 - menetlejal oli prokuratuuri läbiotsimismääruse alusel õigus toimetada läbiotsimine X elukohana kasutatavatel aadressidel XXXV, XXXS ja XXXÜ 10; - selleks, et jõuda XXXV, XXXS ja XXXÜ ehk X elukohani, pidi menetleja läbima XXXXX kinnistu, mis on piiratud tõkkepuuga. Kolleegiumi hinnangul tähendab läbiotsimismäärus sisuliselt menetlejale antud volitust siseneda läbiotsitavasse kohta selle omaniku või valdaja tahte vastaselt. Erinevalt kaitsjast leiab ringkonnakohus, et läbiotsimiseks antud luba katab üldjuhul ka need ületamist vajavad takistused või kohad, kuhu on vaja siseneda selleks, et jõuda läbiotsitavasse kohta, kui sinna sisenemine või takistuse ületamine jääb selle omaniku või valdaja tavapärase talumiskohustuse raamidesse. Ringkonnakohtu arvates sõltub suuresti kaasuse asjaoludest see, kas puudutatud isiku tahte vastaselt hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale sisenemiseks on vaja eraldiseisvat luba. Nii näiteks ei jää hariliku talumiskohustuse raamidesse kindlasti see, kui läbiotsitavasse korterisse ei taheta siseneda tavapärasel viisil üldkasutatava koridori kaudu, vaid naabrile kuuluva kõrvalkorteri rõdult. Sellisel juhul tuleks eraldi loa vajalikkust naaberkorterisse sisenemiseks selgelt jaatada. Piiratud tõkkepuuga kinnistule sisenemine selleks, et kasutada seal asuvat teed, mida mööda on võimalik jõuda läbiotsitava kinnistuni või 100 korteriga korterelamu välisuksest sisenemine ja korteriomanike ühiskasutuses oleva koridori läbimine selleks, et jõuda läbiotsitava korterini, on samas täiesti klassikalised näited olukordadest, kus eraldi luba läbitavale kinnistule või korterelamusse sisenemiseks vaja ei ole. Lisaks eeltoodule pole käsiloleval juhul põhjust rääkida ka sellest, et kinnistu, mille menetleja oli sunnitud enne X majani jõudmist läbima, ei olnud süüdistatavaga mitte kuidagi seotud. Vastupidi – ringkonnakohtu istungil ei eitanud kaitsja, et X on üks kinnistu XXXXX kinnistu kaasomanikest.
2. Järgnevalt ei vaielda selle üle, et
3. novembri
4. a hommikul oli X koos oma abikaasa ja viie alaealise lapsega kodus. Oma tütre perekonnale külla läinud Y autole järgnenud politseinikud palusid X äial süüdistatav majast välja kutsuda ettekäändel, et politsei soovib Xga rääkida tema sõidukiga seotud probleemidest. Kohe pärast seda, kui X majast väljus, peeti ta kell 09.53 kinni. Maakohus ei nõustunud kaitsja väitega, et Yle valetades rikkus menetleja enese mittesüüstamise privileegi. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtul õigus.
5. PS § 22 lg 3 sätestab, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et kõnealuse sätte mõtte kohaselt ei ole keegi kohustatud aitama kaasa enda või oma lähedase toime pandud süüteo tõendamisele (nt RKKKo 4-16-6037). Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et Y poole ei pöördutud eesmärgiga koguda X vastu tõendeid. Üldistatult oli tegu menetlustaktikalise võttega, pidamaks X kinni viisil, mis häiriks võimalikult vähe tema majas viibinud abikaasat ja lapsi. Mis puudutab maakohtu märkust, et sel viisil kahtlustatava kinni pidamine kindlustas planeeritud läbiotsimist silmas pidades ka võimalike asitõendite säilimise, siis siin on kaitsja väide, et süüdistatava äiale valetamisest kujunes tõendite kogumise abinõu, põhjendamatu. Menetlejal ei ole kohustust informeerida inimest ennast ja/või tema lähedasi kavatsusest pidada inimene kinni ja otsida läbi tema elukoht. Taoline nõue oleks kriminaalmenetlust kahjustav, sest enese mittesüüstamise privileeg ei tähenda õigust olla teavitatud eesootavatest menetlustoimingutest. Kõike eeltoodut silmas pidades jääb 10 Vt TõTo tlk 5-11 25 edutuks apellandi väide, et X äiale valetamisega rikuti kriminaalasjas enese mittesüüstamise privileegi.
6. Kriminaalasjas ei vaielda selle üle, et pärast X kahtlustatavana kinni pidamist kaeti X elukohas kinni turvakaamerad. Maakohus ei nõustunud kaitsjaga, et toimingu eesmärgiks oli varjata edasisi menetlusõiguse rikkumisi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et toiming oli tingitud menetlustaktikalistest kaalutlustest ja lubatav. Apellandi väited vastupidise kohta jäävad tagajärjetuks.
7. Ringkonnakohus nendib, et käsiloleval juhul takistati turvakaamerate töö ajutiselt, läbiotsimise ajaks. Maakohus on viitega tunnistaja MJ ütlustele tuvastanud, et kaamerate ajutine kinni katmine toimingu ajaks välistab võimaluse, et kolmandad isikud näevad kaamerate pilti, saavad nii teada läbiotsimisest ning võtavad vajadusel tarvitusele meetmed mujal asuvate tõendite hävitamiseks. Sarnaselt maakohtuga peab kolleegium tunnistaja toodud põhjust adekvaatseks, kuivõrd tehniliselt on iseenesest võimalik turvakaamerate jäädvustatut reaalajas eemalt jälgida ning seda, kas see võimalus konkreetsel juhul ka eksisteerib ja/või seda ka vajadusel kasutatakse, menetleja läbiotsitavas kohas ja aegkriitilises olukorras tõsikindlalt öelda ei oska. Aluse nii toimimiseks ehk kaamerate kinni katmiseks annab kolleegiumi hinnangul läbiotsimismäärus. Õigus teostada läbiotsimist kätkeb lisaks sisenemis- ja otsimisõigusele ka volitust teha toiminguid, mis on läbiotsimise eesmärgi saavutamiseks hädavajalikud ning millega kaasnev põhiõiguste riive ei ole intensiivne. Näiteks hõlmab läbiotsimisluba menetleja õigust keelata isikutel selliste toimingute tegemist, mis võiks läbiotsimist takistada (nt arvuti kasutamist; toolil istumist, kui tooli soovitakse läbi vaadata jpm). Ka õigus katta kinni turvakaamerad oli eespool toodud kaalutlustel hõlmatud läbiotsimisõigusega. Kolleegium märgib siiski, et sõltuvalt asjaoludest võib kahtlustatava või kaitsja taotlusel menetlustoimingu jäädvustamine olla põhjendatud (vt ka

§ 47lg 1 p 5).

Sellist taotlust ringkonnakohtule teadaolevalt käsilolevas asjas ei esitatud. IV 68. Kriminaalasjas vaieldakse selle üle, kas menetleja pidanuks garanteerima Xle

§ 448lg 2 või § 45 lg 2 p 3 alusel kaitsja alates tema kinnipidamisest või mitte.

Maakohtu seisukoht kaitsja kaasamise kohustuslikkuse kohta on ringkonnakohtu hinnangul vale. Apellandil on õigus, et antud juhul pidi prokuratuur X kahtlustatavana kinni pidama minnes lähtuma

§ 448

lg-st 2, mille kohaselt on kaitsja osavõtt väljaandmismenetlusest kohustuslik alates isiku kinnipidamisest. 69. Ringkonnakohtu hinnangul toetab toodut kehtiv kohtupraktika, sealjuures on Riigikohus piirdunud viitega

§ 448

lg-le 2, s.o kehtiv regulatsioon on selge ja ühemõtteline ning ei vaja tõlgendamist (vt RKPSJVKo 5-24-6 p 21). Fakt, et prokuratuurile oli enne

1. novembri
2. a X kinnipidamist teada, et ta peetakse kinni selleks, et süüdistatav Ameerika Ühendriikide õigusabipalve täitmiseks väljaandmismenetlus raames vahistada, on tõendatud turvakaamerate salvestiste ja nende põhjal tehtud transkriptsiooniga, millest nähtuvalt selgib prokurör JP Xle, et „… me taotleme homme Teie vahistamist Ameerika Ühendriikide õigusabitaotluse alusel, et tagada Teie loovutamine siis Ühendriikidele ja sellega seonduvad toimingud“.11 Toodut silmas pidades tuli prokuratuuril lähtuda

§ 448lg-s 2 sätestatust ja tagada Xle kaitsja osavõtt alates tema kinnipidamisest. 11 Vt Tõ

To tlk 87 26 70. Vaatamata eeltoodule märgib ringkonnakohus, et

§ 448

lg-s 2 sätestatud kohustus kaasata väljaandmismenetluses kaitsja alates isiku kinnipidamisest ei tähenda, et menetlejal peaks olema kaitsja juba siis kaasas, kui alles minnakse isikut kahtlustatavana kinni pidama. Kuigi kriminaalmenetlust kaitsja ennetav määramine ilmselt ei kahjustaks – menetleja ei pea riigi õigusabi korras kaitsja määramiseks tellimust sisse andes tingimata ära näitama puudutatud isiku andmeid – ei ole toodu siiski otstarbekas, kuna ainult kinnipeetav ise saab öelda, kas talle võib talle kaitsja määrata riigi õigusabi korras või soovib ta omale kaitsjat ise valida. Määratud kaitsjat automaatselt toimingule kaasates ei saa alahinnata ka inimlikku aspekti – inimesel võib olla keeruline usaldada kaitsjat, kes saabub teda kinni pidama koos menetlejatega. Kokkuvõtlikult on

§ 448

lg 2 sätestatud nõue täidetud, kui isiku käest küsitakse viivitamatult pärast kinnipidamist ja kinnipidamise aluse selgitamist, kas ta soovib omale kaitsjat kokkuleppel või tahab, et riik talle kaitsja määraks. Mõistagi tuleb pärast isiku ära kuulamist astuda viivitamatult samme kas valitud või riigi õigusabi korras määratud kaitsja tagamiseks. Kohustus kaasata kaitsja alates isiku kinnipidamisest tähendab ka seda, et enne kaitsja saabumist ei tohi inimesega peale kinnipidamise läbi viia mitte mingisuguseid muid toiminguid. Kuivõrd apellant lähtus ilmselt eeldusest, et kaitsja kohustuslikkus

§ 448

lg 2 mõttes tähendab, et menetleja kaasab kaitsja juba siis, kui alles minnakse isikut kinni pidama, ning kolleegiumi hinnangul see eeltoodu tõttu nii ei ole, jääb tagajärjetuks kaitsja väide, et

§ 448

lg 2 kohaldamise korral poleks menetleja X lukustamata telefoni enda valdusesse saanud. 71. Apellandi väidet, et kaitsja osavõtt oli kohustuslik

§-st 45 lg 2 p 3 tulenevalt, pole põhjust pikalt analüüsida, sest kolleegium nõustus väitega, et kaitsja osavõtt oli vajalik

§ 448lg 2 alusel.

Ringkonnakohus märgib lühidalt üksnes seda, et kuigi maakohtuga tuleb nõustuda, et menetlustoimingul osalenud prokurör ei teadnud enne X kinnipidamist ja kinnipidamisel seda, kas isikule võidakse Ameerika Ühendriikides mõista liitkaristuseks vangistus, mis sisuliselt on võrdsustatav eluaegse vangistusega, ei tähenda eeltoodu, et riik ei peaks üles näitama teatavat hoolsust selle asjaolu välja selgitamiseks.

§ 45

lg 2 p 3 regulatsiooni mõte on siiski tagada isikule kaitsja võimalikult varases etapis olukorras, kus tema jaoks on kaalul erakordselt palju ehk lihtsustatult tõenäosus, et ta veedab terve oma ülejäänud elu vanglas. 72. Mis puudutab kaitsja osavõttu, siis siin ei saa kolleegium jätta apellatsiooniväliselt märkimata, et prokurör JP ütluste kohaselt oldi valmis läbiotsimist alustama ka ilma kaitsjata olukorras, kus isik tahtis kaitsja osavõttu.12 Kolleegium prokuröri seisukohta ei jaga. Arusaam, et läbiotsimist võib alustada ilma kaitsjata, ei ole õige, kui isik on kaitsjat küsinud ning kaitsja on mõistliku aja jooksul läbiotsitavasse kohta tulemas. Ringkonnakohus märgib, et mõiste mõistlik aeg sõltub konkreetse kaasuse asjaoludest. Nii näiteks pole põhjust menetlustoimingu alustamisega oodata kui kaitsja ütleb, et saab tulla 5-6 tunni pärast ning ei ole valmis nimetama ka asenduskaitsjat. Kolleegium viitab siinkohal, et Eesti väiksuse, advokaadibüroode eri linnades paiknevate harukontorite jpt sarnaste tegurite tõttu ei tohiks kaitsja või tema nimetatud asendaja ilmumine läbiotsitavasse kohta üldjuhul olla mõistliku aja jooksul võimatu ülesanne. Käsilolevas kaasuses Q juurde tõtanud advokaat KK nii toimiski – X juurde läks tema kolleeg AR. Ka ei peaks menetleja läbiotsimisega viivitama juhul, kui on oht, et iga viivitusega kaasneb asitõendite riknemise või hävimise riisiko. Ringkonnakohtule teadaolevalt on lisaks kokkuleppelistele kaitsjatele vajadusel reageerimisvalmis ka riigi 12 Vt JP ütlused kd I tlk 166pö 27 õigusabi korras määratavad kaitsjad – vajadus isiku kiireloomuliseks esindamiseks tõusetub teisteski kriminaalmenetluslikes küsimustes. Olukorras, kus mõistliku ajaraami sisse jääv ooteaeg menetlustoimingut kõikide eelduste kohaselt ei kahjusta, tuleks kaitsja ära oodata. Ringkonnakohus märgib, et läbiotsimise alustamist ilma kaitsjata ei ole õige õigustada argumendiga, et menetlejal on läbiotsimismääruse alusel nii ehk naa õigus kõik võimalikud ja võimatud kohad otsitavas kohas läbi vaadata. Enne läbiotsimist palutakse

§ 91lg 9 alusel isikul otsitav vabatahtlikult välja anda.

See ettepanek on äärmiselt kaalukas, kuna üldjuhul palub menetleja sellel hetkel läbiotsimisele allutatud isikult ka tema nutiseadmete paroole. Vastupidiselt soovitusele mitte midagi menetlejale välja anda võib kaitsja pärast kahtlustusega tutvumist anda kliendile suunise koostööd teha selleks, et seda edaspidi arvestataks (näiteks võetaks arvesse tõkendi kohaldamisel, karistuse mõistmisel jpm). Kokkuvõtlikult võiks isik kõik olulised menetluslikud otsustused langetada koos kaitsjaga olukorras, kus ta on soovinud kaitsja osavõttu. Eeltooduga ei taha ringkonnakohus käsiloleva kaasuse valguses väita, et enne läbiotsimist menetleja valdusesse sattunud esemed – näiteks kahtlustatavana kinnipidamisel inimeselt ära võetud lukustamata nutitelefon – tuleks kaitsja saabumisel inimesele tagasi anda selleks, et ta saaks koos kaitsjaga otsustada selle edasise saatuse üle. Õiguse piirata telefonile juurdepääsu ja see ära võtta annab menetlustoiming ehk kahtlustatavana kinnipidamine (vt selle kohta edaspidi) ning seda ei pea menetleja inimesele tagastama. V

1. Järgnevalt tuvastas maakohus asjaolu, et kuigi X peeti kahtlustatavana kinni kell 09.53, ei kutsutud talle kohe kaitsjat, kuigi süüdistatav seda taotles. Maakohus ei nõustunud kaitsjaga, et toiminguga venitati sihilikult selleks, et saada juurdepääs X lukustamata telefonile. Ringkonnakohus vaatas istungil vahetult turvakaamerate videosalvestisi – kaitsja oli kolleegiumi palvel markeerinud ja esitlemiseks ette valmistanud olulised momendid, mis apellandi hinnangul tõendavad kaitseversiooni paikapidavust. Kolleegium kaitsjaga ei nõustu ja jagab maakohtu seisukohta järgmistel põhjustel.
2. Iseenesest on apellandil õigus, et menetlejate jaoks oli oluline saada enda valdusesse X nutiseadmed – need esemed on sõnaselgelt ära toodud
3. novembri
4. a läbiotsimismääruses.13 Lisaks on kolleegiumi hinnangul tänapäeval tavapärane, et nutiseadmes – tavaliselt nutitelefonis – on reeglina otsepääs erinevatele rakendustele, mida seadme omanik on harjunud kasutama. Üldjuhul võib seadme enda valdusse saanud kolmas isik tutvuda märkimisväärse hulga andmetega (pangakontod, e-postkast, kontaktid, lühisõnumid, kõnelogi, vestluste ajalugu suhtlusrakenduses, sh võimaldab juba ainuüksi inimese poolt alla tõmmatud rakenduste loetelu teha järeldusi tema harjumuste, huvide jpt kohta). Ringkonnakohus nendib, et nutitelefon on tõenäoliselt üks olulisemaid võimalikku tõendusteavet sisaldavatest andmekandjatest. Toodu valguses ei ole põhjust kahelda, et menetleja oli huvitatud nii X telefonist kui ka juurdepääsust sellele. Arvestades nutitelefoni tähtsust, on tegelikult põhjendatud ja ka usutav menetlejate kirjeldatud hirm, et süüdistatav võib midagi nutitelefoniga teha14 ning kui jätta kõrvale prokuratuuri põhjendatud väide selle kohta, et MJl ongi kombeks rääkides elavalt žestikuleerida 15 võib turvakaamerate salvestisi 13 Vt TõTo tlk 5-11 Vt MJ ütlused kd I tlk 192pö või JL ütlused tlk 198 15 Vt prokuratuuri seisukoha p 29 ja sellele lisatud CD plaadil olev videoklipp 14 28 vaadates rääkida ka võimalusest, et omavaheliste n-ö minikoosolekute ja vestluste aineks oli teema, kuidas tagada seadmete säilimine. Kaitsja väide, et menetlejad valetasid, sest enne ei tundnud mitte keegi X nutitelefoni vastu huvi, ei ole põhjendatud: X ei saanud pärast kahtlustatavana kinnipidamist oma telefoni vabalt kasutada. Aluse sellisteks piiranguteks annab menetlustoiming ehk isiku kahtlustatavana kinnipidamine (vt siinkohal

§ 217218). 75.

Samas ei saa üksnes nutiseadme olulisusest tuletada seda, mida väidab kaitsja - et menetlejatel oli X telefoni äravõtmiseks varem kokku lepitud plaan, mis nägi ette kaitsja kutsumisega viivitamist ja lukustamata telefoni jõuga äravõtmist. Eeskätt kinnitaks kaitseversiooni paikapidavust kolleegiumi arvates see, kui ringkonnakohus tuvastaks, et nutitelefon võeti ära X käest, mitte laua pealt. Ka tähendaks menetlejate ütluste ebausaldusväärseks tunnistamine osas, mis puudutab telefoni äravõtmist seda, et kaitsjal on õigus: valetatigi sellepärast, et varem kavandatut varjata. Seevastu fakt, et telefon võeti ära laua pealt ja alles pärast seda, kui X selle lukustamata asendis sinna pani, toob sisse juhuslikkuse teguri – siis on põhjust öelda, et menetlejad ei saanud mitte kuidagi ette näha, et X ei lukusta telefoni enne selle käest panekut. Siinkohal on äärmiselt asjakohane ringkonnakohtu istungil väljendatud prokuratuuri seisukoht, mille kohaselt tuleks siis tegelikult jaatada väga ebatõenäolist jada.16

1. Kolleegiumi hinnangul räägib olemasolev tõendikogum selgelt mingisuguse eelneva plaani ja selle alusel ellu viidud tegevuskava vastu. Ringkonnakohtu hinnangul kaitsja kutsumisega küll viivitati, kuid seda ei tehtud sihilikult ning samuti on tõendatud, et nutitelefoni sai menetleja oma valdusesse tänu sellele, et X jättis selle lukustamata ja asetas lauale. Toodu tõttu tekib olukord, kus menetlejate väidetav plaan põhineb täielikult teguritel, mis on juhuslikud ja ei olnud menetleja poolt mitte kuidagi kontrollitavad, s.o võimaluse välistamiseks, et menetlejatel oli mingisugune plaan, saab tegelikult kasutada apellandi enda viidatud meetodit, kus pärast olemasolevatele tõenditele üldhinnangu andmist on mingi sündmuse aset leidmine märksa tõenäolisem sellest, et seda sündmust pole kunagi toimunud.
2. Niisiis ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul tõendid teha esiteks järeldust, et kaitsja kutsumisega viivitamise eesmärk oli see, et X avaks oma nutitelefoni.
3. Maakohus leidis, et PS § 21 sätestatu ei välista, et enne isikule kaitsja kutsumist tutvustatakse isikule kahtlustust ja tema õigusi ning kohustusi. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu seisukoht iseenesest põhjendatud ja see ei ole vastuolus PS §-ga
4. Lisaks on isikul pärast kahtlustuse sisu teatavaks tegemist võimalik langetada teavitatult otsustus, kas ta üldse vajab kaitsja abi või mitte. Peaks aga isik kaitsjat küsima kohe pärast kahtlustatavana kinnipidamist või tegema seda korduvalt kahtlustuse tutvustamise ajal, tuleks kolleegiumi arvates kahtlustuse tutvustamine katkestada ning isiku soov täita. Seda enam, kui eelnevalt on isikul tuvastatud joove. Käsilolevas asjas ei ole vaidlust, et X taotleski korduvalt pärast kahtlustatavana kinni pidamist kaitsjat. Siin peab ringkonnakohus kohatuteks ka prokuratuuri kirjalikus seisukohas toodud õigustusi, mis puudutab toimingute venimist X perekonnaliikmete tõttu.17 Samas nendib ringkonnakohus, et kuigi X korduvaid soove eirates 16 17 Vt lähemalt prokuratuuri kirjaliku seisukoha p 33 Vt prokuratuuri seisukoht p 27 29 rikuti tema õigust kaitsja abile, ei anna salvestuselt nähtu ja kuuldu alust öelda, et viivitamine ja seega rikkumine oli sihilik ning osa mingisugusest suuremast plaanist.
5. Menetlejate arusaam selle kohta, et nad pidasid (ekslikult – kolleegiumi märkus) õigeks seda, et kõigepealt tuleb kahtlustatavale selgitada kahtlustuse sisu ja tutvustada talle tema õigused ja kohustused18 ning alles seejärel võtta ühendust isiku nimetatud kaitsjaga, nähtub turvakaamerate salvestiste transkriptsioonilt ja selle tõlkelt. 19 Väga lihtsustatult lähtuti eeldusest, et kaitsja kaasamisega tuleb hakata tegelema pärast kahtlustuse ja õigustekohustuste tutvustamist ning sel põhjusel toiming veniski. Isegi kui jätta korraks kõrvale menetlejate (eelkõige JP ütlused) pole salvestise põhjal võimalik nõustuda väitega, et viivitus oli tahtlik ja eesmärgipärane. Salvestise põhjal võib teha järelduse, et menetleja oli valmis kaitsjat kaasama kohe, kui kahtlustus ja kahtlustatava õigused on Xle tutvustatud. See toiming viibis ka X sõnavõttude ja vahelesegamiste tõttu.
6. Tõendatud ei ole apellandi väited, et menetlejal oli võimalik X nimetatud advokaadi mobiiltelefoni number saada mõnel muul moel ning ainuke põhjus, miks seda ei tehtud oli soov, et süüdistatav avaks oma telefoni.
7. Esiteks viitas kaitsja asjaolule, et menetleja võinuks KK mobiiltelefoni numbri saada mõnest andmebaasist, esitamata sealjuures tõendeid (või taotlust nende kogumiseks andmebaasidest, millele kaitsjal endal juurdepääs puudub) mis kinnitaks väidet, et KK mobiiltelefoni number oli menetlejal tegelikult kogu aeg käepärast. Teiseks ei ole asjaolu, et tunnistaja ESl oleks olnud võimalik saada teavet KK mobiiltelefoni numbri kohta n-ö staabist, kus pidi olema teave selle kohta, et KK on tegelikult kutsutud X kaaskahtlustatava Q taotlusel tema juures paralleelselt toimunud läbiotsimisele, samuti tõendatud. Turvakaamerate salvestistel puudub heli ning üksnes pildil kujutatu põhjal pole kolleegiumil võimalik teha tõsikindlalt järeldusi, kas üldse ja kui, siis millistes küsimustes X ja Q juures menetlustoimingutel olnud menetlejad (eelkõige ES) n-ö staabiga infot vahetasid. Seal olnud inimesi kohtus ei ristküsitletud.
8. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et kell 11.41 läks prokurör JP X nimetatud kaitsjale helistama kohe pärast seda, kui süüdistatav otsis ja seejärel kas ütles või näitas prokurörile oma telefonist advokaat KK mobiiltelefoni numbri. Selle üle, et kell 11.47 sai menetleja oma valdusesse X telefoni, samuti ei vaielda.
9. Kaitsja ei nõustu maakohtu tuvastatud faktiga, mille kohaselt võttis menetleja telefoni laua pealt, kuhu X selle pani. Apellandi hinnangul on tõendatud, et telefon võeti süüdistatava käest. Seda väidet kolleegiumi hinnangul asjas esitatud tõendid ei kinnita. Maakohus tugines tunnistajate riimuvatele ütlustele, mis on ringkonnakohtu hinnangul kokkulangevad ja ühetaolised, sh väidab seda, et telefon võeti laua pealt, ka tunnistaja AG20, kelle ütluste usaldusväärsust apellant väga suures osas kahtluse alla ei sea. Kaitsja väitis, et prokuratuurile sai alles maakohtu menetluse vältel teatavaks fakt, et menetlustoimingute kohta on kaitsjal olemas turvakaamerate salvestised. Väärib märkimist, et enne selle asjaolu prokuratuurile teatavaks saamist üle kuulatud tunnistaja ES rääkis sama, mida ülejäänud menetlejadki: X 18 Vt nt ES ütlused kd I tlk 105-108, JP ütlused kd I tlk 160pö-165 Vt TõTo tlk 81-88 20 Vt AG ütlused kd II tlk 7 19 30 vaatas või näitas oma telefonist KK numbrit ja pani siis lukustamata telefoni enda ette lauale, kust see ära võeti.
10. Selle kasuks, et menetlejad räägivad tõtt öeldes, et telefoni ei haaratud X käest, räägib tegelikult ka fakt, et ei süüdistataval ega tema abikaasal ei olnud KK asemel saabunud advokaat ARle mitte ühtegi X telefoni äravõtmist puudutavat märkust. Kolleegium nendib, et koha peal viibinute sõnul tajus X ebaõiglust, sest ta oli pahane ja tahtis telefoni oma kätte saada.21 Järelikult pole põhjust väita, et X jaoks oli telefoni äravõtmine asjade käiku silmas pidades loogiline ja vastuvõetav. Kaitsja kirjeldatud viisil telefoni haaramine süüdistatava käest, on kolleegiumi arvates toiming, mille ebaõiglus oleks olnud süüdistatavale ja/või tema abikaasale äratuntav määral, millega kaasnenuks ilmselt kaitsja informeerimine. Asjaolu, et seda ei tehtud, toetab tegelikult menetlejate ütlusi selle kohta, kus kohast telefon ära võeti. Rohkem tõendeid telefoni äravõtmise kohta ei ole – kuigi telefoni äravõtmine jäi turvakaamerate vaateväljast välja, võinuks selle võtmist lisaks menetlejatele kirjeldada ka süüdistatav ja/või tema abikaasa. Seda nad ütluste andmisest keeldudes teha ei soovinud. Kolleegium nendib, et kuigi süüdistataval ja tema lähedasel on õigus ütluste andmisest loobuda, tuleb arvestada ka riskiga, et nii võidaksegi mõni kriminaalasja lahendamiseks oluline asjaolu tuvastada ülejäänud tõendite põhjal. VI
11. Ringkonnakohus ei jaga kaitsja seisukohta, et menetleja oleks pidanud enne X telefoni äravõtmist talle selgitama, et süüdistataval on võimalik see lukustada ja vabatahtlikult üle anda. Asjaolu, et Xle olid kaitsja telefoninumbri otsimise hetkeks kahtlustatava õigused ja kohustused selgitatud, kaitsja ei vaidlusta.
12. Iseenesest näeb kolleegium mõningast kitsaskohta selles, et praktikas lähtutakse isikule õiguste ja kohustuste tutvustamisel standardvormist (vt https://www.riigiteataja.ee/akt/125082023008), mis ei sisalda sõnaselgelt seda, et inimesel on õigus keelduda igasuguse kaasabi osutamiseks. Ringkonnakohus peab teatud toimingute juures spetsiaalse vormi kasutamist põhjendatuks, kuid see ei tähenda, et seda ei peaks aegajalt üle vaatama ja kohendama ning selles kooskõlas kohtupraktikaga (RKKKo 1-21-1421 p 68) selgelt välja tooma, et õigusel keelduda ütluste andmisest on mõnevõrra laiem tähendus. Inimese õiguste täpsem välja toomine ja lahti kirjutamine on vajalik eeskätt just olukorra ootamatust ja puudutatud isiku võimalikku šokki silmas pidades. Vaatamata eeltoodule on maakohtu seisukoht, et Xl olid tema õigused teada, kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga (vt uuesti 1-21-1421 p 68). Menetleja ei pidanud ootama kui telefon ise lukustub või andma süüdistatavale võimaluse see lukustada. X sai aru, et ta on kinnipeetav, mõistis, miks tema elukohta tuldi ja tema juurdepääsu telefonile oli juba piiratud – ta ei saanud sellega alates enda kinnipidamisest enam omatahtsi ümber käia. Seadme n-ö külmutamine 22 on ringkonnakohtu hinnangul lubatav. Kolleegiumi hinnangul võib menetleja ka näiteks juhul, kui enne läbiotsimismääruse tutvustamist ja rakendamist on läbiotsitavas kohas laual arvuti lahti ning kuvar pole veel puhkerežiimis, seadistada arvuti nii, et see ei lukustu. Menetlusõiguse rikkumiseks ei saa pidada seda, kui menetleja kasutab kiiresti avanenud võimaluse ära. Seda käsiloleval juhul tehti ning see pole ringkonnakohtu hinnangul 21 22 Vt nt ES ütlused kd I tlk 115 või JL ütlused 198pö Vt MJ ütlused kd I tlk 192-192pö ja JL ütlused tlk 197pö 31 menetlejale mitte kuidagi ette heidetav. Mis puudutab videosalvestisel nähtuvat ametnike heameelt ja vestlust FBI ametnikuga, siis pole see ringkonnakohtu hinnangul tunnismärk plaani realiseerimisest. Arvestades nutitelefoni olulisust (vt uuesti ringkonnakohtu otsuse p 74) on ilmselge, et menetlejal võiski olla hea meel, et avanenud võimalus õnnestus ära kasutada. Kokkuvõtlikult oli telefoni lukustamata jätmine süüdistatava enda hooletus. Kaitsja viidatud plaani vastu räägib siin tõsiasi, et menetleja ei saanud mitte kuidagi ette näha seda, et X telefoni pärast selle kasutamist automaatselt või teadlikult ei lukusta. VII
13. Kui minna viimaks Xle KarS § 184 lg 1 järgi esitatud süüdistuse ehk kokaiini käitlemise juurde, siis heitis apellant maakohtule ette seda, et kohus ei analüüsinud otsuses kaitsja väiteid selle kohta, et läbiotsimisprotokoll on minetustega ning ei tõenda seda, kust kokaiin leiti. Puudusteks peab apellant nii läbiotsimisele allutatud C kui ka kokaiini leidnud või seda näinud ametnike allkirjade puudumist.
14. Ringkonnakohus ei pea neid olulisteks minetusteks. Esiteks ei vaidlusta kaitsja seda, et läbiotsimine kestis kaua: protokolli järgi alustati menetlustoiminguga
15. novembril
16. a kell 13.24 ja see lõppes
17. novembril 2022 kell 08.40.23 Protokolli kohaselt allutati esmalt menetlustoimingule C, Xle tutvustati läbiotsimismäärust kell 23.29 ning läbiotsimisprotokollil on X, mitte C allkiri. Kolleegium ei pea C allkirja puudumist olukorras, kus protokolli on allkirjastanud X ja advokaat AR, oluliseks minetuseks. Kaitsja väitel on vale ja turvakaamerate salvestisega vastuolus MJ väide, et AR oli läbiotsimisel igal pool juures, kuid siin juhib kolleegium uuesti tähelepanu asjaolule, et tegu võis olla mäluvea, mitte sihiliku valetamisega – kumb see oli, seda ei ole võimalik tuvastada, kuna tunnistajalt vastuolu kohta ei küsitud – ning ARl oli võimalik teha läbiotsimisprotokollile märge, et ta teps mitte igal pool kaasas ei käinud. Kuivõrd AR pole oma märkustes toonud välja, et ta ei nõustu protokollis tooduga osas, mis puudutab kokaiini leidmist, järeldab kolleegium, et läbiotsimise käik protokolliti selles osas korrektselt. Läbiotsimisprotokolli on protokollijana allkirjastanud AG, kelle ütlustega on tõendatud, et see oli algusest peale tema ülesanne. 24 Selle kohta, et tunnistaja asemel talletas menetlustoimingu käigu keegi tuvastamata isik ning AG lihtsalt pani dokumendile oma allkirja, tõendeid pole. Kokkuvõtlikult on maakohtul õigus, et läbiotsimisprotokoll on tõendina lubatav ning seega asjaolu, kust kokaiin leiti, jälgitav.
18. Apellandi väidetel, et kokaiini kogus ei olnud NPALS § 3 1 lg 3 mõttes suur ning maakohtu seisukoht25 pole veenev ja põhjendatud, ringkonnakohus pikalt ei peatu. Üldistatult leidis maakohus järgmist: - kohtule esitatud tõenditest võib järeldada, et kokaiini ühekordse annuse kogus on erinevates allikates erinev; - kohtupraktikas on järjepidevalt narkootiliste ainete suure koguse määratlemisel lähtutud MT koostatud tabelist, milles sisalduvate andmete alusel loetakse kokaiini puhul suureks koguseks 0,65g; 23 TõTo tlk 12-26 Vt AG ütlused kd II tlk 5-8pö 25 Vt maakohtu otsuse lk 20, kd III tlk 47pö 24 32 - tabelis sisalduvate andmete õigsust kaitsja esitatud tõendid – sh ka asjatundja AŽ – ei kummuta; - X elukohast leiti 1,37g kokaiini ja seda on selgelt rohkem, kui nii kaitsja kui ka prokuröri esitatud tõendite põhjal arvestatud keskmine kogus, mis on ca 61,25mg; - X elukohast leitud kokaiini kogused tuleb liita vaatamata asjaolule, et aine leiti kahest erinevast kohast ja on erineva puhtusastmega. Fakt on, et aine valdamine ja hoidmine toimus ajavahemikul 20.-
19. november
20. a; seifist leitud kokaiinipulbris oli puhast ainet 0,87g ja see on juba eraldiseisvalt suur kogus; erinevate koguste liitmine on kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga (RKKKo 3-1-1-51-05 p 9).
21. Ringkonnakohtu hinnangul ei vaja need põhistused korrigeerimist. Vast olulisima väitega – praktikas lähtutakse suure koguse määratlemisel valedest andmetest – nõustumine tähendaks väga pikaajalise ja väljakujunenud kohtupraktika muutmist. Kolleegium selleks vajadust ei näe, see õigus ja võimalus on Riigikohtul. Kolleegium lisab omalt poolt ainult seda, et kahtlemata on võimalik mõisteid ühekordne annus ja/või piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele sisustada väga erinevate arvandmetega, alustades kasvõi sellest, kas võtta etaloniks alustav tarvitaja või paadunud sõltlane. Praktikas lähtutakse kokkuleppeliselt keskmisest – eri eelduste ja andmete korral tuleb kusagile piir tõmmata - ja seda loogikat ringkonnakohus valeks ei pea. Käsiloleval juhul tuvastas maakohus jälgitavalt, et kaitsja esitatud tõendid ei võimalda jagada arusaama, et kogus oli senise kohtupraktika valguses väike, ka nõustus kaitsja asjatundja põhimõtteliselt MT koostatud tabelis esitatuga. Kahe leitud ainekoguse liitmise põhjendatus sõltub sellest, kas neid käitles sama inimene, kuid seda käsitleb ringkonnakohus otsuse järgmises osas. VIII
22. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsjal õigus, et X tuleb KarS § 184 lg 1 järgi õigeks mõista, sest kriminaalasjas ei ole tõendatud, et tema käitles narkootilist ainet.
23. Kolleegium järeldab maa- ja ringkonnakohtus uuritud tõendite põhjal, et kokaiini käitles kas X, C või nad mõlemad (mh nt ühte osa ainest üks ja teist osa teine). Maakohtus vaieldi selle üle, kas X esitas aktiivse kaitseväite selle kohta, et narkootikume käitles C ning kas ta peaks seetõttu Riigikohtu praktika järgi oma väiteid tõendama. Maakohus leidis, et sellist kaitseväidet ei esitatud, mistõttu Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohad ei kohaldu. Kolleegium möönab, et ehkki seda ei pruugitud otsesõnu välja öelda, oli aine käitlemine C poolt äratuntavalt osa kaitseversioonist. Riigikohtu väljendatud seisukohad aktiivse kaitseväite tõendamise kohta ei ole aga samaväärselt üle kantavad olukorrale, kus omavahel põrkuvad PS § 22 lg-s 3 nimetatud enese- ja lähedaste mittesüüstamise privileeg. Nii ei saa Xle ette heita seda, et ta ei esitanud Ct süüstavaid tõendeid.
24. Kui lugeda maakohtu otsust, siis kohus tuvastas, et menetleja oleks pidanud koguma rohkem tõendeid selle kohta, kes majas elanud isikutest kokaiini käitles. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et menetlejal oli võimalik määrata nii sõrmejälje kui ka DNA ekspertiis. Seda ei tehtud. Edasi lükkas kohus ümber väite, et II korruse vannitoa kõige kõrgemalt riiulilt leitud kokaiinist sai olla teadlik ainult X, kuna riiulini ulatamiseks on võimalik kasutada abivahendit – tooli või pinki. Seejärel tuvastas maakohus, et II korruse magamistoas asunud 33 seifi kasutasid mõlemad abikaasad, sest sealt leiti nii X kui ka C isiklikke esemeid. Kokkuvõtlikult on maakohus tõdenud, et prokuratuur ei ole kogunud ega esitanud tõsikindlaid tõendeid selle kohta, et just X oli see, kes omandas ja valdas läbiotsimisel leitud kokaiini. 26 Edasi on maakohus nentinud, et kuigi tõendeid, mis kinnitaks süüdistusversiooni paikapidavust, ei ole, on sellele vaatamata usutav, et kokaiini omandamine ja valdamine toimus X teadmata. Lõpuks järeldab maakohus, et kuna X nõustus kokaiini olemasoluga ega võtnud midagi ette selle hävitamiseks, on ta sellega pannud toime narkootilise aine suures koguses käitlemise ühe osateo – hoidmise.27
25. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et prokuratuur ei ole kogunud ega esitanud tõsikindlaid tõendeid selle kohta, et just X oli see, kes omandas ja valdas läbiotsimisel leitud kokaiini. Maakohtu edasine argumentatsioon on aga ebaõnnestunud. Maakohus heitis Xle ette tegevusetust ja väljus seeläbi süüdistuse piiridest, sest süüdistuses Xle aine hävitamata jätmist ette ei heideta. Ringkonnakohus märgib sedagi, et kuna KarS § 184 lg 1 on mitteehtne tegevusetusdelikt, on selle teo toimepanemine tegevusetusega võimalik üksnes isiku poolt, kes on KarS § 13 lg 1 järgi õiguslikult kohustatud tegutsema. Sellist normi, mis kohustaks üht abikaasat teisele kuuluvat kokaiini hävitama, õiguskorras pole. Kolleegium selgitab täiendavalt, et kuigi sellist käsitlust ei võimaldaks süüdistuse piirid, ei olnud Xl PS § 22 lg-st 3 tulenevalt ka NPALS § 7 lg-s 1 sätestatud kohustust aine üleandmiseks Politsei- ja Piirivalveametile.
26. Kolleegium leiab, et kui kokaiin kuulus Cle, ei muudaks ainuüksi kokaiini olemasolust teadmine X selle aine käitlejaks ka tegevuse vormis (vrd RKKKo 3-1-1-4-15 p 11). Sellegipoolest ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ka selles, et ei ole eluliselt usutav, et kokaiini omandamine ja valdamine võis toimuda X teadmata. Maakohus eiras põhimõtet, et eluline usutavus ei ole arvestatav iseseisva tõendina (viimati RKKKo 1-23-5620 p 23). Kuigi prokuratuur viitas ringkonnakohtus toimunud istungil, et kehtiva kohtupraktika järgi piisab otsuse langetamisest ka siis, kui olemasolevad tõendid võimaldavad väita, et mingisugune sündmus leidis aset suure tõenäosusega ja väljaspool mõistlikku kahtlust moel nagu see tuleneb tõendikogumist (RKKKo 1-20-1301) jääb kolleegiumile arusaamatuks, mis on see tõendikogum, millest tuleks prokuratuuri arvates lähtuda olukorras, kus maakohus leidis, et mitte mingisuguseid tõendeid, mis kinnitaks, et kokaiini käitles kahtlusteta X, kohtule esitatud pole.
27. Ringkonnakohus nendib, et antud juhul on kriminaalasjas tõendatud, et lisaks Xle oli seifile juurdepääs ka Cl. Fakt, et X oli see, kes seifi avas, ei oma tähtsust. Jah, see asjaolu on läbiotsimisprotokollis küll kajastatud, kuid samas ei nähtu sealt ka asjaolu, et menetleja oleks selles küsimuses pöördunud ka C poole. 28 Asjaolu, et süüdistatava abikaasalt seifi koodi mitte keegi mitte kunagi ei küsinudki, ei võimalda teha järeldust, et järelikult tal koodi ei olnudki. Seda enam, et seifis oli kruvikeeraja, mis avas tema randmel olnud hinnalise käevõru. 29 Lisaks on kriminaalasjas tõendatud, et kokaiin ei vedelenud kohtades, kust aine leiti, pilla-palla ja nähtaval kohal. Aine olemasolu ei olnud kohe märgatav – seifis oli see kellakarbis ning vannitoas kõrgel riiulil, kus asusid rasedus- ja ovulatsioonitestid. Mis puudutab kellakarpi, siis selle puhul võib prokuratuuri ja kaitsja tõenditest järeldada seda, et kellakarp võis olla nii 26 Vt maakohtu otsuse lk 22, kd III tlk 48pö Vt maakohtu otsuse lk 23, kd III tlk 49 28 Vt TõTo tlk 12-26 29 Vt ES ütlused kd I tlk 110pö 27 34 naiste kui ka meeste käekella oma. Fakt on, et karbis kella ei olnud ja väga paljud inimesed piirduvad pärast kella kasutamist lihtsalt selle seifi, mitte seifis asuvasse kellakarpi panekuga. Järelikult ei ole tühja karbi tõttu tegelikult isegi tähtis see, kas käekell, mis karbis kunagi oli, kuulus süüdistatavale või tema abikaasale. Kokaiini leidmine rasedus- ja ovulatsioonitestide juurest viitab aga pigem sellele, et aine võis kuuluda Cle. Kirjeldatud olukorras kus puuduvad ka tõendid selle kohta, et X oleks olnud emma-kumma ainega puutumuses, peab kolleegium põhimõtteliselt võimalikuks ka seda, et süüdistatav ei teadnudki ainest mitte midagi. Maakohtu arvamus, et ühes majas elades on võimatu teada või tähele panna narkootilise aine olemasolu, ei ole eespool esitatud argumentidega põhjendatud, ka on mõnuainete tarvitamist kui ka sõltuvust võimalik vähemalt mõnda aega lähedaste eest edukalt varjata. Seda, et X viibis kodust eemal, on kaitsja tõendanud ning tarvitajate puhul ei ole reegleid, et nad on tingimata või väga paljudel juhtudel kindlast soost, easegmendist, ainult vallalised, lastetud jms.
28. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et maakohus kohaldas X süüdi tunnistades valesti materiaalõigust. Sel põhjusel tuleb maakohtu otsus

§ 338p 2 alusel tühistada.

Kuna tõendamist ei leidnud kummagi kokaiinikoguse käitlemine X poolt, ei ole alust hinnata ka seda, kas X võiks vastutada NPALS § 15 1 lg-s 1 sätestatud väärteo eest. Seega mõistab ringkonnakohus X KarS § 184 lg 1 järgi õigeks. IX

1. Apellant taotles maakohtu otsuse tühistamist ka osas, mis puudutab menetluskulusid. Maakohtule esitatud taotluse kohaselt olid X menetluskulud järgmised: kohtueelses menetluses Advokaadibüroo Levin advokaadi AR osavõtuga seotud kulu 1728 eurot; Advokaadibüroo Walless osutatud õigusabiteenused koos tõlke- ja bürookuludega kokku 103 108,32 eurot; tõlkekulu ja asjatundja KL kaasamisega seotud kulu 436,44 eurot; Advokaadibüroo Sirel & Partnerid advokaat Artur Knjazevi kulud koos asjatundja AŽ kaasamise kuludega kokku 14 394,87 eurot. Ringkonnakohus nendib, et X menetluskulu maakohtus oli seega kokku 117 939,63 eurot. Kaitsja esitas maakohtule taotluse hüvitada süüdistatavale õigeksmõistva otsuse korral menetluskulu osaliselt, summas 85 000 eurot.
2. Kui vaadata kaitsja taotlusele lisatud arveid ja spetsifikatsioone, siis võib nendest järeldada, et Xle õigusabi osutamiseks pandi kokku terve meeskond. Peale süüdistatavat kohtus esindanud advokaat Silver Reinsaare figureerivad arvetele lisatud selgitustel veel õigusteenuse tunnihinda välja toomata näiteks nimed MA, MT, JM jpt. Kaitsja tõi taotluses välja, et kokku osutas Advokaadibüroo Walless Xle õigusteenuseid 850 tundi ja 45 minutit ehk 106 ja veerand tööpäeva ehk peaaegu 1/3 aastast.
3. Ringkonnakohus nendib, et oma olemuselt on kaasus ju lihtne: prokuratuur süüdistas X kokaiini käitlemises, sealjuures oli kogus seaduse mõistes küll suur, kuid kohtupraktikat silmas pidades ei olnud ainet tegelikult palju. Asjaolu, et prokuratuuril tõendeid nappis, pidi olema ilmne juba asja materjalidega tutvudes. Kolleegium nendib, et käsilolevas asjas on süüdistatava jaoks küsimus, kas ta vastutab KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest või mitte, olnud ilmselt algusest peale teisejärguline. Eestis alustatud kriminaalmenetlus KarS § 184 lg 1 järgi andis väga suure tõenäosusega Xle ja tema kaitsemeeskonnale võimaluse vaidlustada tõendeid, mida hakatakse esitama ja uurima Ameerika Ühendriikides menetletavas kriminaalasjas, kus on süüdistatava jaoks märksa 35 rohkem kaalul. Tinglikult võiks öelda, et lõviosa sellest 850 töötunnist ei teeninud käsilolevas asjas püstitatud eesmärke. Vaatamata toodule ei ole ringkonnakohtul põhjust öelda, et inimene ei tohi vaidlustada menetlustoimingute käiku ja läbiviimist – käsilolevas asjas on fakt, et kokaiini sisaldanud pakendid olid seifis, mis leiti X telefonis olnud andmete abil. Need argumendid valdavalt edukaks ei osutunud. Eeltoodu tõttu on kolleegiumi arvates põhjendatud menetluskulu 1/3 sellest, mida taotles kaitsja. Üldistatult võrdub see summa ca 35 tööpäevaga (850 tundi/3=ca 283 tundi ja 283 tundi/8=ca 35) ja see kulu on kaasuse asjaolusid silmas pidades ringkonnakohtu hinnangul mõistlik ja põhjendatud. Maakohtu otsus tuleb seega tühistada menetluskulu osas ning X kaitsja taotlus menetluskulu hüvitamises tuleb rahuldada osaliselt. Eesti Vabariigil tuleb Xle hüvitada põhjendatud menetluskulu ehk 39 313,21 eurot (summa sisaldab käibemaksu). Ülejäänud kulu jääb X enda kanda.
4. X apellatsioonimenetluse kulu oli kokku 21 980,17 eurot. Kolleegium nendib, et kulu põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta seda, et apellatsioon sisaldab maakohtus esitatud argumente, ka esitas kaitsja rahuldamata jäetu mahuka taotluse kohustada prokuratuuri apellatsioonile vastamata ning tõi ringkonnakohtusse väljaprinditud tõendid enne, kui otsustati