lg 2 lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu otsus 15.novembrist 2011.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav D.E Prokurör Merry Tiitus Süüdistatav D.E (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses, elukoht xxxxxxxxxxx xxxxxxx xxxx, xxxxxxx xx-xx) Kaitsja RESOLUTSIOON p.4,7,8 järgi Vandeadvokaat Vahur Krinal Tühistada Pärnu Maakohtu 15.novembri 2011 otsus osas, millega mõisteti D.E-lt P Vi kasuks 848.30 eurot ja teha selles osas uusotsus , millega: Mõista välja D.E-lt solidaarselt Pärnu Maakohtu 03. novembri 2011 otsusega kriminaalasjas 1-11-10936 süüdimõistetud V.P ja L.K-ga 2544,90 eurot P Vi kasuks. 1 Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Pärnu Maakohus otsustas 15.novembri 2011.a. otsusega tunnistada süüdi D.E
MS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust kolmandiku võrra, s.o 2 (kahe) kuu võrra, lugedes kandmisele jäävaks karistuseks 4 (neli) kuud vangistust.
lg 7 ja § 65 lg 2 alusel mõista liitkaristus, suurendades käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 24.09.2009.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, s.o 1 (ühe) aasta ja 5 (viie) päeva võrra ning lõplikuks karistuseks mõista D.E-le 1 (üks) aasta, 4 (neli) kuud ja 5 (viis) päeva vangistus.
lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg alates 18.08.2011.a karistusaja hulka, seeläbi arvata D.E karistusaja alguseks 18.08.2011.a.
lg 2 kohaselt viia Pärnu Maakohtu 06.09.2010.a mõistetud rahaline karistus täite iseseisvalt antud kriminaalasjas mõistetud karistusest. Välja mõista D.E-lt P Vi kasuks 848.30 € (kaheksasada nelikümmend kaheksa eurot ja kolmkümmend senti). Esialgselt oli kriminaalasi saadetud kohtusse üldmenetluse korras ja koos D.E-ga olid antud kohtu alla ka teised varguse kaastäideviijad V.P ja L.K. Maakohtus taotlesid nimetatud süüdistatavad kokkuleppemenetluse kohaldamist. D.E kokkuleppemenetlusega ei nõustunud ja taotles kriminaalasja arutamist lühimenetluses. Pärnu Maakohtu 6.oktoobri 2011.a. määrusega eraldati antud kriminaalasjast V.P ja L.K süüdistused lahendamiseks kokkuleppemenetluses, anti kriminaalasjale uus number ja anti arutamiseks teisele kohtukoosseisule. 3.novembril 2011.a. mõistis Pärnu Maakohus kokkuleppemenetluses V.P ja L.K süüdi neile ühiselt D.E-ga inkrimineeritud varguses. Kannatanu P Vi 2 tsiviilhagi rahuldati ja mõisteti VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5, 8 alusel V.P-lt ja L.K-lt solidaarselt P V kasuks 2544,90 €. D.E mõisteti vaidlustatud kohtuotsusega süüdi selles, et tema olles isik, keda Pärnu Maakohtu 24.09.2009.a. otsusega on karistatud
lg 2 p 7, 8, § 201 lg 1 ja § 209 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise eest, olles seega
lg 2 p 4 nimetatud isik ajavahemikul 11.04.2010.a kell 22.00 kuni 17.04.2010.a kell 12.00, kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, olles eelnevalt V.P ja L.K-ga kokku leppinud, et minnakse metalli varastama, sisenes omavoliliselt koos V.P ja L.K-ga Pärnumaal, Paikuse vallas, Põlendmaa külas asuva Raudemetsa talu maaüksusele, mis on tähistatud „Raudemetsa talu eravaldus” sildiga, kus kohast üheskoos võeti ebaseadusliku omastamise eesmärgil P V kuuluv 250 kg metallist katel, 150 kg metallist katel ja metallist reduktoriga mullafrees. Seejärel sisenesid nad kooskõlastatult tabaluku lõhkumise teel Raudemetsa talu maaüksusel asuvasse garaaži, kust üheskoos võeti ebaseadusliku omastamise eesmärgil rohelist värvi plastikkorpusega taldlihvija Verto 135 W, tumerohelise korpusega akutrell Bosch PSR1200, kahed vene päritolu kruustangid, garaažipõrandalt võeti musta korpusega kaks kasutatud autoakut, beeži värvi lukustamata sõiduautolt võeti mootoriruumist valge korpusega 75Ah autoaku Hankook, rohelist värvi 20- liitrine metallist bensiinikanister, halli värvi plastikkohvriga 136 osaline tööriistakomplekt, kaks kera 100m pikkust montaažikaablit, punast värvi hüdrauliline tungraud, halli värvi korpusega akutrell Panasonic, alasina kasutusel olnud 2 metallplaati, milledes üks mõõtudega 15*20*2cm ja teine mõõtudega 10*5*2cm ja, 50meetrine rull 16 mm² ristlõikega peenkiudkaabel, ühed punaste plastikkäepidemetega Knipex reguleeritavad tangid; ning kuuri, kust üheskoos võeti ebaseadusliku omastamise eesmärgil bensiinimootoriga kettsae Husqvarna ning 100 kg vaske. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatav taotleb esitatud apellatsioonis õiglase otsuse tegemist. Ta väljendab soovi jätkata eelmise kohtuotsusega temale mõistetud ÜKT tundide tegemist. Maakohtu otsusega tema nõus ei ole. Apellant on seisukohal, et tema ei ole kuritegu toime pannud. Ta ei eita, et oli kaasas, kui teised vaidlusalust kuritegu toime panid aga kaasas oli ta vaid eesmärgiga kurjategijaid jälgida ja nendest politseile teatada. Enamus apellatsioonist on pühendatud kirjeldusele, kuidas ja miks ta politseile kaastööd tegi ning kuidas sellele vaatamata teda peteti. Ta väidab, et tegutses politsei kaastöötajana alates 2009.a. ja temale see töö meeldis. Ta kaotas selle tööga seoses sõbrad ja pere. Ka varem on ta pääsenud kriminaalvastutusest just seetõttu, et oli kaastöötaja ja seda on arvestatud ka eelnevate karistuste mõistmisel. Nüüd on aga kohus leidnud, et tema oli aktiivne kuriteo toimepanemisel. Tema palus kohtult, et saaks jätkata ÜKT tundide tegemist või vähemalt sellise otsuse tegemist, millega peaks vanglas ära kandma vaid vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud 4 kuud, kohus aga tema palvet kuulda ei võtnud. Ta ei saa aru, miks üldse need paragrahvid on välja mõeldud, kui neid ei kasutata. Ta ei saa aru, miks üldse peaks teda karistama. Ta ei ole kunagi vanglas pidanud olema, tal on raske seal olla, sest ei saa oma kaastööst politseiga kuskile kirjutada, ei tea, kes tema avaldusi lugeda võib. Politseiga on ta teinud kaastööd just seetõttu, et pole tahtnud kunagi vanglasse sattuda. Uurimise ajal ei rääkinud ta koostööst, sest seda ei 3 lubanud teha uurija, sest siis saavad teised sellest teada. Nüüd on temale arusaamatu, kas vanglakaristus ongi politseile kaastöö tegemise eest. Maakohtu otsuses tehtud järeldustega, et ta osales kuriteo toimepanemises, apellant ei nõustu. Kirjeldab oma tegevust ajal, kui teised kuritegu toime panid ja leiab, et tema oli vaid kõrvalseisja ja – vaataja. Apellant peab ebaõigeks kohtu järeldust, et selles, et vargus oli ettekavatsetud. Kohus on sellekohase järelduse tegemisel võtnud aluseks asjaolu, et tema rentis spetsiaalselt varguse toimepanemiseks käru. See aga ei ole õige. Tema rentis tõesti käru, kuid selleks, et ära viia kodunt vanametalli. Tema poolt renditud käruga vargil ei käidud. Selleks puhuks rentis V.P käru Martin Saarelt. Seega ei ole õige ka kohtuotsuses väljapakutud varguse päev. Arvab, et need asjaolud mõjutavad oluliselt tema süüdistust. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga tuli alljärgnevatele järeldustele. Sisuliselt ei ole apellatsioonis esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ega asjaolusid ning selles taotletaksegi olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Süüdistatava poolt eelmenetluses esitatud taotlus suulise apellatsioonimenetluse toimetamiseks ei kujutanud endast ka muud, kui süüdistatava veelkordset ettekannet kohtuistungil sellest, kui tublisti ta politseiorganeid abistas ja kuidas teda sisuliselt peteti. Samasisulised väited esitas süüdistatav juba nii maakohtus kui ka kirjeldanud oma sellekohast tegevust apellatsioonis. Seega suuline apellatsioonimenetlus sisuliselt mingit lisainformatsiooni tõendite seisukohast juba esitatud apellatsioonile ei lisanud. Apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes ringkonnakohus, hinnates kogutud tõendeid nende kogumis leiab, et maakohtu otsus süüdistatava süü, tema käitumisele antud juriidilise hinnangu ja mõistetud karistuse osas, on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja küllaldaselt motiveeritud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuses süüdistatava süüd tõendavaid tõendeid nii eraldi, kui ka kõrvutanud neid omavahel ning loogiliselt ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses, jõudnud põhjendatult järeldustele süüdistatava süü osas. Tõendite põhjalik analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust – miks ei pea usaldusväärseks süüdistatava D.E ütlusi ja miks rajab süüdimõistva otsuse teiste kuriteo kaastäideviijate ütlustele. Maakohtu sellekohane järeldus rajaneb nimetatud ütluste põhjalikul analüüsil ning nende kõrvutamisel teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ja kohtu poolt tuvastatud tehioludega. 4 Riigikohtu kriminaalkolleegium on juba oma 10. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 L. Kala süüdistusasjas märkinud, et kohtunikupoolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav . Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab oma motiveerituselt sellele Riigikohtu seisukohale täielikult. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohtu otsuses on kohus eraldi pööranud tähelepanu ka süüdistatava poolt kohtumenetluses esitatud kaitseargumentidele ning motiveeritult need ümber lükanud. Esitatud apellatsioonis kordab süüdistatav sisuliselt neid väiteid, millistega vaidles maakohtus süüdistusele vastu. Apellant ei nõustu maakohtu otsuses toodud järeldustega ja taotleb tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks kuna nad ei lükka veenvalt ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Ka on Riigikohus oma otsuses 3-1-1-127-06 selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel. Käesoleval juhul on maakohus toonud kohtuotsuses esile kaalutlused, miks ta peab V.P ja L.K ütlusi usaldusväärsemaks, ning neist ei nähtu, et maakohus oleks rikkunud KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud nõudeid. Maakohus on analüüsinud kogumis kriminaalasjas kogutud tõendeid ning kujundanud nende alusel oma siseveendumuse. Tõendite teistsuguseks hindamiseks kolleegium alust ei näe. Käesoleval juhul ei ole võimalik kogutud tõendite ja nende kogumis hindamise pinnalt jõuda järelmini, et D.E tuleb temale esitatud süüdistuses õigeks mõista. Tähelepanuta ei saa jätta ka D.E enda poolt nii apellatsioonis, kui ka apellatsioonikohtu istungil väidetut, et ta võtab vaid omaks selle, et aitas varastatavat kraami käru peale tõsta. Taotledes seejuures enda õigeksmõistmist põhjendusel, et ta on olnud vaid teiste poolt toimepandud varguse kõrvaltvaataja, on ilmselgelt tegemist olukorraga, kus isik ei valda küsimusi, milliseid peab kaaluma kohus otsustamaks, kas isiku konkreetne teopanus kuriteo toimepanemisesse on hinnatav kuriteo kaastäideviimisena, kuriteost osavõtuna või jääb tema tegevus väljapoole kuriteo toimepanemist. Tegemist on teoVsemisteooria valdkonda kuuluvate küsimustega, mis tuleb kohtul lahendada igal konkreetsel juhul, kui kuriteo toimepanemisel osales rohkem 5 kui üks isik. Seejuures varguse kõrvalseisja roll saab olla vaid passiivne e. ainult varguse pealtvaatamisega piirduv. Eeltoodut arvestades märgib kohtukolleegium, et sisuliselt on D.E süüküsimus e. antud juhul tema süüdiolek kuriteo toimepanemises kooskõlas mitte ainult kaastäideviijate poolt kahtlustatavana antud ütlustega vaid D.E enda väidetega, et ta aitas võõrast vara käru peale tõsta. Kohtukolleegium on seisukohal, et ka pelgalt selline tegevus oleks konkreetsel juhul hinnatav varguse kaastäideviimisena. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et Riigikohtu absoluutne ja Vsev seisukoht, millist Riigikohus on rõhutanud oma mitmetes lahendites vaidlusaluses küsimuses on järgmine.
lg 2 esimene lause, mis sätestab kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse, kujutab endast omistamisnormi, mille alusel vastutab üks isik ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. TeoVsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline. Seejuures ei seisne teopanuse olulisus automaatselt mingi objektiivsesse koosseisu kuuluva tunnuse realiseerimises. Individuaalse teopanuse kaalukus võib tuleneda ka süüteo ettevalmistavas staadiumis osutatud teopanustest. Arutatava kuriteo tehioludest nähtuvalt oli varastatud kraam suuregabariidiline ja raskekaaluline ning ilmselgelt vajas äraviimiseks mitme inimese jõudu ning transporti. Isegi juhul, kui võtta aluseks vaid D.E poolt omaksvõetud tegevus – asjade kärule tõstmine – siis tegemist on kohtukolleegiumi hinnangul teopanusega, mida tuleb konkreetse kuriteo tehiolusid hinnates lugeda oluliseks teopanuseks. D.E väidetest tulenevalt on alust järeldada, et ta läks sündmuskohale S.Eggereti ja L.K-ga kaasa kindla teadmisega, et viimased lähevad kuritegu toime panema. Väidab ju D.E , et ta läks nimetatud isikutega kaasa soovides nende kuritegu jälgida ja politseid sellest informeerida. Ta ei eita, et viibis sündmuskohal kuriteo toimepanemise ajal ja et aitas varastatavat kraami tõsta kärule. Seega oleks ka sellisel juhul tema teopanus kuriteo toimepanemisel oluline kuna oleks ka siis vaadeldav süüteo keskse figuurina, kellest sõltus olulisel määral, kas, kuidas ja millal süütegu toime panna, mistõttu on ta materiaalõiguslikult käsitletav täideviijana. Kohtukolleegiumi seisukohast on ka asjade käru peale tõstmine selline konkreetne tegevus, millest sõltub olulisel määral see, kas, kuidas ja millal kuritegu toime panna. Maakohus on oma otsuses lugenud tuvastatuks D.E konkreetse teopanuse, mis maakohtu hinnangul on enam, kui ainult käru peale asjade tõstmine. Maakohus on seejuures konkreetse teopanuse tuvastamisel võtnud aluseks teiste kuriteo toimepanijate e. kaastäideviijate kahtlustatavana antud ütlused. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks märkida järgmist. D.E kriminaalasi lahendati lühimenetluses, mis sisuliselt tähendab seda, et tema süüküsimus otsustatakse kriminaaltoimiku materjalide põhjal. Maakohus on oma otsuses loetlenud kõik tõendid, milliseid on arvestanud süüküsimuse lahendamiseks vajalike tõendite kogumisse. Põhjendatult on nende tõendite kogumis ka kriminaalasjas kogutud tõendite hulgas teiste D.E-ga ühiselt kuriteo toime pannud isikute kahtlustatavana antud 6 ütlused. L.K ja V.P ütlustest selgub üheselt, et nad kõik kolmekesi, sh D.E olid Raudemetsa talus varguse toimepanemisega nõus ning neil oli ühine eesmärk – minna siis, kui kedagi kodus ei ole, võtta peale nii palju metalli kui mahub, maha müüa ja raha omavahel ära jagada. Nii V.P kui L.K ütluste kohaselt tassisid kõik kolmekesi esmalt järelkäru peale kaks katelt ja mullafreesi. V.P ütluste kohaselt selgub, et esimesena siseneti garaaži, kus käidi sees kolmekesi koos, kusjuures D.E käis garaažis sees taskulambiga, et vaadata, mis sealt võtta annab. Et D.E ka reaalselt kaastäideviijana varguse toimepanemises osales, on kinnitatud muuhulgas ka sellega, et V.P ütluste kohaselt keeras D.E ühed kruustangid lauaküljest maha ja ulatas äraviimiseks. Samuti annab L.K ütlusi, et varguse toimepanemisel panid kõik kolmekesi autosse metalli ja tööriistu ja kõik tegutsesid. Asjaolu, et kõik tegutsesid aktiivselt varguse toimepanemisel, on kinnitatud ka sellega, et V.P on andnud ütlusi, mille kohaselt tahtis ta koos Atsiga ära minna, kui garaažist midagi võtta enam polnud, kuid D.E soovis veel ka kuuri alla vaadata ja läks kuuri esmalt üksinda. D.E tahtlust kuritegu toime panna kinnitab seegi, et V.P ütluste kohaselt ronis D.E kuuri ukse juures olevatest murutraktorist ja teistest asjadest üle ja tõi neile mitmeid asju: bensiinisae, vaske – s.o paljaks tehtud juhtmed jms. Tõendeid, mis kinnitaksid vastupidist kohtule esitatud ei ole. D.E taotles enda ülekuulamist maakohtu istungil ning tema poolt antud ütluste usaldusväärsust on maakohus hinnanud kogumis teiste maakohtu istungil avaldatud ja kohtuotsuses loetletud tõenditega. D.E ütluste usaldusväärsuse hindamisel on maakohus neid kõrvutanud teiste kogutud tõenditega ja lähtunud ka „elulise usutavuse“ põhimõttest. Selline ütluste usaldusväärsuse hindamine on kooskõlas Riigikohtu poolt korduvalt väljaöeldud seisukohaga, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-61-08). Kohtukolleegium on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole alust rääkida ka sellest, et V.P ja L.K omistades D.E-le suuremat teopanust varguse toimepanemisel, kui D.E ise tunnistab annavad rõõnava iseloomuga ütlusi. Tunnistades teiste varguse kaastäideviijate ütlused selles osas rõõnavateks, pidanuks maakohus ka oma sellekohast seisukohta põhjendama. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks viidata järgmisele Riigikohtu seisukohale: Juhul, kui süüstavaks tõendiks on kaaskohtualuse ütlused, tõusetub paratamatult ka küsimus rõõnavate ütluste andmise võimalikkusest. Kohtul peab kujunema tõsikindel veendumus, et kaaskohtualuse ütlused ei ole kantud soovist süüdimõistva otsuse tegemiseks konkreetse isiku suhtes. Järgnevalt täpsustab Riigikohus, millele tuleb täiendavalt tähelepanu pöörata situatsioonides, kui ainukeseks süüstavaks tõendiks on kaaskohtualuse ütlused. Üldpõhimõttena kehtib, et situatsioonides, kus on ainult nö sõna-sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo 7 toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang e teisisõnu - hinnata argumente kogumis. Üksik tõend tuleb koos teiste teada olevate asjaoludega paigutada nö üldhinnangusse. Siinkohal on oluline tähtsus ka kohtualuse enese käitumisel kogu menetluse vältel, tema poolt Vud kaitsetaktika analüüs erineval ajal antud ütluste hindamise alusel, ütluste muutmise ajalised asjaolud ning nende seos kaaskohtualuse ütluste kujunemisega. Alles kogu tõendusliku baasi alusel saab otsustada selle üle, kas isik on süüdi või mitte. Ka siis, kui ühestki tõendist iseseisvalt ei piisa selleks, et käsitleda konkreetset isikut antud süüteo toimepanijana, on võimalik, et asjaolud kogumis koos ühe tõendiga võivad kohtul kujundada vastava veendumuse. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et eriti juhtumitel, kui kaaskohtualuse ütluste näol on tegemist ainukese süüstava tõendiga, tuleb arvesse võtta kõik motiivid, miks võib konkreetne isik anda kaaskohtualust süüstavaid ütlusi. Mõistagi peavad need motiivid olema konkreetses kriminaalasjas mõistusepäraselt asjakohased - põhjendus ei pea ulatuma kõige kaugemate tõenäoliste ning abstraktsemate võimalusteni, mis on juba oma olemuselt ümberlükkamatud. Küll on aga tõsiseltvõetavad argumendid, et kaaskohtualune võib rõõna tulemusena kergendada enda karistust või saab või on saanud selle tulemusel mõne muu endale kasuliku soodustuse nagu vabastamine vahi alt eeluurimise ajal, või on tõstatatud kahtlus, et ta püüab sellega varjata teisi süüteo toimepanijaid. (Riigikohtu otsus 3-1-1-94-04). Kohtukolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud ühtegi asjaolu, miks peaks V.P ja L.K poolt kahtlustatavana antud ütlused olema kantud soovist süüdimõistva otsuse tegemiseks D.E suhtes. Mingeid asjaolusid, millised viitaksid vaenulikele suhetele nimetatud isikute vahel tuvastatud ei ole ( D.E ei ole seda ka väitnud) ja seetõttu on nende poolt D.E rõõnamine isiklike suhete pinnalt välistatud. Kohtukolleegium ei leia ka mõistlikku selgitust sellele, miks peaks teised varguse kaastäideviijad, kes on ennast süüdi tunnistanud nendele inkrimineeritud varguses ja kes olid nõus kokkuleppemenetlusega ning neile pakutud karistusega andma D.E vastu ütlusi enda olukorra kergendamiseks. Ütlused D.E vastu ei saaks nende olukorda mingilgi määral kergendada. Ka ainuke põhjendus, mis võiks kõne alla tulla, s.o. kannatanule tekitatud kahju hüvitamine suurema arvu isikute vahel, mis mõjutab konkreetselt ühe isiku poolt maksmisele kuuluvat summat, ei ole arvestatav olukorras, kus D.E ise tunnistab teatud konkreetset teopanust varguse toimepanemisel. Eraldi on süüdistatav rõhutanud asjaolu, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud varguse toimumise kuupäeva kuna on ekslikult arvanud, et varguse toimepanemisel kasutati tema poolt 09.04.2010.a. OÜ-lt Taunex Auto renditud järelhaagist registrimärgiga 683GR. Apellant väidab, et tegelikult rentis varguse toimepanemiseks käru hoopis V.P Martin Saarelt. Kohtutoimikus olevast rendilepingust nähtub, et (II kd, tlk 60) D.E rentis OÜ-lt Taunex Auto järelhaagise 683GR 09.04.2010 ja tagastas selle 12.04.2010 kell 18:00 (maakohtu otsuses ekslikult märgitud 11.04.2010). L.K on kohtueelses menetluses andud ütlusi selle kohta, et enne Põlendmaale minekut käisid nad Taunex Autost läbi ja võtsid järelkäru rendiks. Kannatanu P V on kohtueelsel uurimisel andnud ütlusi selle kohta, et vahetult pärast varguse toime panemist naabritega juttu tehes kuulis ta, et varguse toimumise ajal oli külas ringi liikunud musta värvi auto, millel oli järelkäru reg.märgiga 683GR. V.P on kohtueelses menetluses andnud ütlusi, et varguse toimepanemiseks Raudemetsa talust 8 võtsid nad kõigepealt Martin Saarelt järelkäru. Nii L.K kui ka V.P on kohtueelses menetluses andnud ütlusi, et järgmisel päeval pärast varguse toimepanemist Põlendmaa külas, viidi varastatud esemed kokkuostu ja raha jagati omavahel ära. OÜ Kuusakoski 12.04.2010.a. aktist nr 4000412034 nähtub, et vanametalli summas 1 567.25 krooni müüs L.K ning transpordivahendi nr-ks oli 562TGE ja 683GR.16.04.2010.a. AS Kuusakoski esindaja ja V.P vahel sõlmitud müügilepingu nr 0872697 kohaselt müüs V.P vanarauda 3194.40 krooni eest. Lepingu kohaselt oli müüja sõidukiks märgitud reg.märk 562TGE. Lepingus märgitud segamaterjali kogus 0,4 tonni ja pliiakude kogus 0,030 tonni vastavad kaalult orienteeruvalt P V varastatud kahe katla kaalule (250+150 kg=400 kg) ja kahe autoaku kaalule (14-17kg x 2= 30 kg). Kohtukolleegium on seisukohal, et olenemata, kas varguse toimepanemise kuupäevaks oli maakohtu poolt tuvastatud 11.04.2010.a. või oli selleks mõni teine süüdistuses märgitud ajavahemikku mahtuv kuupäev, ei mõjuta see süüdistatava D.E süüküsimust. Samuti ei ole sellega rikutud ka süüdistatava kaitseõigust. Nagu märgitud on süüdistuses varguse toimepanemise ajaks märgitud ajavahemik ja selleks on 11.04.2010.a. kella 22.00 kuni 17.04.2010.a., 12.00. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi saab kuriteosündmust ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega, vaid ka ajahetke või ajavahemikuna. See sõltub konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest. Kaitseõiguse tagamist silmas pidades on oluline, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse, ja ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-85-08, p 13.1). D.E tunnistati süüdi selles, et ta ajavahemikul 11.04.2010.a kell 22.00 kuni 17.04.2010.a kell 12.00, kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal pani toime võõra vallasasja omastamise koos V.P ja L.K-ga Pärnumaal, Paikuse vallas, Põlendmaa külas asuva Raudemetsa talus. Kohtukolleegium on seisukohal, et eelkõige omab kuriteo toimepanemise aeg tähtsust kaitseõiguse tagamise seisukohast osas, mis puudutab alibit e. kui süüdistatav ei tea temale etteheidetavate tegude toimepanemise aega, ei saa ta tõendada enda eemalolekut kuriteo toimepanemise kohast. Käesoleval juhul selles ei ole vaidlust, et süüdistatav ei viibinud temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemise ajal süüdistuses märgitud kuriteo toimepanemise kohas. Süüdistatav on kogu menetluse vältel jaatanud enda kohalolekut varguse toimepanemise juures ja eitanud vaid selle ühist toimepanemist teiste toimepanijatega. Kokkuvõtvalt nõustub kohtukolleegium maakohtu hinnanguga selles, et D.E käitumises on tuvastatud etteheidetava kuriteo kõik objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Asjas on tõendamist leidnud, et D.E pani toime grupis sissetungimisega võõra vallasasja äravõtmise. D.E oli varasemalt karistatud varguse ja omastamise eest. Maakohus on tuvastanud õigesti, et D.E pani talle inkrimineeritud kuriteo toime kavatsetult, kuivõrd D.E seadis eesmärgiks võõraste katelde ja tööriistade äravõtmise ning teadis või vähemalt pidas võimalikuks, et ta paneb toime varguse. 9 Eeltoodu põhjal on D.E käitumises tuvastatud nii kavatsetuse voluntatiivne kui ka intellektuaalne element ning seega täidetud teo subjektiivne koosseis. Asjas ei ole tuvastatud õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kuigi D.E leiab, et ei ole kuriteos osalenud, vaid ta jälgis politsei kaastöötajana varguse toimepanemist oma kaaslaste kohta infokogumise eesmärgil ning osales vaid sellepärast asjade pealetõstmisel, et mitte end reeta L.K ja V.P ees, ei ole kolleegiumi hinnangul see väide eluliselt usutav. Kohtukolleegium nõustub täiesti maakohtu hinnanguga, et D.E ei hankinud kuriteo kohta infot ja teda ei veetud antud sündmusesse vastutahtmist ega juhuslikult, vaid tal oli talle inkrimineeritud kuriteos aktiivne ja kandev roll. D.E-l oli piisavalt võimalusi ja vaba tahet teatada kavandatavast kuriteost politseile enne selle lõpule viimist ja varastatud metalli müümist. Seda D.E ei teinud vaid sai varastatud esemete müügist tulu. Maakohtu järeldus, et raha saamine varastatud esemete eest ja osade esemete enda valduses hoidmine näitab, et tegemist ei olnud mingi koostööga politseiga on igati õige ja põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on D.E-le karistuse mõistmisel arvestanud kõigi
§-s 56 kirjeldatud asjaoludega. Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks D.E karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonis esitatud põhjendused ei ole arvestatavad ja ei saa kaasa tuua seadusliku kohtuotsuse tühistamist. Kohtuotsuse tühistamiseks peavad esinema seaduslikud alused. Vangistust kui kõige raskemat põhikaristuse liiki kohaldatakse üksnes juhul, kui kõik teised karistusliigid on end ammendanud või kui karistuse eesmärki ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Asjaolu, et vabadusekaotuslik karistus toob süüdistavale kaasa ebasoovitavaid tagajärgi ei ole käesoleval juhul aluseks karistusliigi muutmiseks või karistuse kergendamiseks. Karistuse eesmärk on mõjutada süüdistatavat edaspidi loobuma kuritegude toimepanemisest ja kaitsta õiguskorda. D.E on süstemaatiliselt õiguskorda rikkuv isik, keda varasemad mõistetud mittevabadusekaotuslikud karistused ei ole mõjutanud süütegude toimepanemisest hoiduma. Sellise isiku puhul ei saa rääkida, et mõistetud vangistusmäär – 6 kuud – oleks liiga range karistus. D.E on varem kriminaalkorras karistatud viiel korral ning tema suhtes on kohaldatud kõiki seaduses ettenähtud võimalusi hoidmaks teda eemale reaalse vangistuse kandmisest – rahaline karistus, tingimuslik vangistus ning üldkasulik töö. Rahalise karistuse mõistmine isikule, kellel on täitmata varasemad rahalised karistused ja trahvid ning on väike sissetulek on kohtukolleegiumi arvates välistatud.
lg 7 järgi kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud vahekorras. Liitkaristus mõistetakse vastavalt käesoleva seadustiku § 65 lõikes 2 sätestatule. Kuna vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegu on toime pandud eelmise kohtuotsusega mõistetud üldkasuliku töö tegemiseks määratud tähtajal, siis vastavalt
Riigikohus on asunud seiskohale, et
lg 7 kohaselt, kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse 10 vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa
Liitkaristus aga mõistetakse vastavalt
Kui süüdistatav paneb kuriteo toime ajal, mil ta oli kohustatud tegema üldkasulikku tööd, puudub kohtutel materiaalõiguslik alus kaaluda tema karistuse kandmisest tingimisi vabastamist vastavalt
§-le 74 (RkKKo nr 3-1-1-10410).Eeltoodust tulenevalt puudus kohtul igasugune alus jätta D.E-le mõistmata liitkaristus varasema Pärnu Maakohtu 24.09.2009 otsusega ja mõista D.E-le karistus selliselt, et ärakandmisele kuuluks vaid vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud vangistus. Eeloodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus jätta täies ulatuses rahuldamata. KrMS § 340 lg 1 kohaselt teeb ringkonnakohus apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes või sellest sõltumata uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Sama paragrahvi lõike 2 p 5 kohaselt uue otsuse tegemisel võib ringkonnakohus tühistada kohtuotsuse tsiviilahgi osas. Riigikohus on andnud juhiseid, et tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (RKKKo 3-1-1-126-03, p 10; RKKKo 3-1-1-34-05, p 33, RKKKo 3-1-1-1-11-07). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus tühistada kohtuotsus osaliselt või täielikult ja teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus. Ringkonnakohus peab sõltumata apellatsioonkaebusest käesoleval juhul vajalikuks tühistada Pärnu Maakohtu otsuse D.E-lt 848.30 euro väljamõistmises P Vi kasuks. Kannatanu P V esitas kriminaalasjas nr 10267000348 tsiviilhagi summas 39 819 krooni (2 544,90 eurot). Prokurör taotles 13.10.2011 Pärnu Maakohtu istungil D.E-lt kannatanu kasuks välja mõista tsiviilhagi 1/3 suuruses, so summas 848,30 eurot, põhjusel, et Pärnu Maakohtu 06.10.2011.a. määrusega eraldati antud kriminaalasjast V.P ja L.K süüdistused lahendamiseks kokkuleppemenetluses. Pärnu Maakohtu 03.11.2011 otsusega kriminaalasjas 1-1110936 mõisteti süüdi kokkuleppemenetluses V.P ja L.K ning neilt mõisteti välja solidaarselt tsiviilhagi katteks 2544,90 eurot P Vi kasuks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Vastavalt VÕS § 1045 p 5 on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanul omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Kahju hüvitamise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 kohaselt kannatanu asetamine olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevaid asjaolusid ei oleks olnud. VÕS § 137 lg 1 järgi, kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Sama seaduse § 65 lg 2 sätestab, et solidaarkohustus tekib, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. Nimetatud sätte mõte on eelkõige vältida olukorda, mil võlausaldaja nõue rahuldatakse mitmekordselt. Materiaalõiguse kohaselt on võlausaldajal seega õigus nõuda täitmist üksnes võlgnetava kohustuse ulatuses, mitte 11 saada oma nõudele rahuldust kõikidelt solidaarvõlgnikelt tekitatud kahjust suuremas ulatuses. P Vile põhjustasid varalise kahju summas 2 544,90 eurot kuriteo ühiselt toime pannud V.P, L.K ja D.E . Nende suhtes ühiselt läbiviidud kriminaalmenetlusest eraldati V.P ja L.K süüdistused lahendamiseks kokkuleppemenetluses. Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitas otsuses nr 3-1-1-11501, et sellisel juhul kui varalise kahju on tekitanud kohtualune koos teise isikuga, kelle suhtes asi eraldati omaette menetlusse, paneb kohus kohtualusele kohustuse hüvitada kogu tekitatud kahju. Tehes süüdimõistvat kohtuotsust selle isiku suhtes, kelle süüdistusasi eraldati omaette menetlusse, on kohtul õigus panna temale kohustus hüvitada kahju solidaarselt varem süüdimõistetuga. Pärnu Maakohus on käesoleval juhul prokuröri taotlusel D.E ekslikult käsitlenud osavõlgnikuna. Samas on teistelt solidaarvõlgnikelt välja mõistetud kannatanule tekitatud kahju täies ulatuses. Maakohus on seega kohaldanud ebaõigesti tsiviilõiguse norme, mis on viinud ebaõigele tsiviilhagi lahendamisele. Ringkonnakohus tunnistab selle rikkumise kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, tühistab tsiviilhagi osas maakohtu otsuse ning teeb uue otsuse, raskendamata seejuures süüdimõistetu olukorda. Ka Riigikohus on viidatud otsuses tunnistanud analoogilise rikkumise kriminaalmenetluse oluliseks rikkumiseks ning ei ole käsitlenud ka uue otsuse tegemist süüdistatava olukorda raskendavana. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.4; 339 lg 2; 340 lg 1 ja lg 2 p.5; 342; 343 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse D.E karu suhtes osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Malle Preimer 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.