← Eesti

4-20-2017/31

Obsah (10)§ 63§ 66§ 15§ 16§ 18§ 56§ 57§ 82§ 8§ 47

4-20-2017 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 27. mai 2020, Narva kohtumaja Väärteoasja number 4-20-2017 (233020000001) Kohtunik Merit Bobrõšev Kohtuistun

§ 63

lg 1 järgi ning LS § 224 lg 2 alusel 250 trahviühikuga, s.o 1 000 eurot ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks Menetlusalune isik/kaebuse esitaja T.V ik XXX; elukoht XXX; Venemaa Föderatsiooni kodakondsus, töökoht XXX Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet politseijaoskond asukoht Vahtra 3, 21003 Narva. Ida Kohtuistungil osalenud isikud kohtuvälise menetleja esindaja menetlusalune isik tunnistaja tunnistaja Irina Reino T.V J V P T prefektuuri Narva RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-dest 132, 133, 134, § 155-156 maakohus otsustas: T.V kaebus rahuldada. Tühistada vaidlustatav kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti 06.04.2020 otsus osaliselt, s.o osas, millega kohtuväline menetleja karistas T.V LS § 223 lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemises, mille koosseisuliseks tagajärjeks oli ettevaatamatusest tervisekahjustuse tekitamine. Samuti tühistada kohtuvälise menetleja otsus T.V-le mõistetud põhi- ja lisakaristuse osas ning ekspertiisitasu väljamõistmises. 1 4-20-2017 Muus osas, s.o T.V süüdimõistmises LS § 223 lg 1 järgi, mille koosseisuliseks tagajärjeks oli teisele isikule varalise kahju tekitamine ja LS § 224 lg 2 järgi ning joobeseisundi tuvastamise kulu, s.o 14 (neliteist) euro väljamõistmises, jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Tühistatud osas teha uus otsus, millega lõpetada T.V suhtes väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel LS § 223 lg 1 süüdistuses osaliselt, s.o osas, mille kohaselt põhjustas T.V LS § 223 lg 1 koosseisulise tagajärjena teisele inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustuse. Karistada T.V LS § 223 lg -s 1 ja § 224 lg-s 2 sätestatud väärtegude toimepanemise eest

§ 63

lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel 200 trahviühikuga, s.o 800 (kaheksasaja) euro suuruse rahatrahviga.

§ 66

lg 2 alusel määrata, et T.V peab rahatrahvi summas 800 (kaheksasada) eurot, tasuma kohtuotsuse jõustumisest 1 (ühe) aasta jooksul. Jätta T.V-le kohaldamata. lisakaristus mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol Ekspertiisikulu summas 61 (kuuskümmend üks) eurot jätta riigi kanda. Rahatrahv 200 trahviühikut, s.o 800 eurot tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole SEB Pank EE891010220034796011, Swedbank EE932200221023778606 või Luminor Bank EE701700017001577198, märkides viitenumbri

  1. Menetluskulu, s.o joobeseisundi tuvastamise kulu, summas 14 eurot tuleb tasuda 15 (viisteist) päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arvelduskontole SEB Pank EE891010220034796011, Swedbank EE932200221023778606 või Luminor Bank EE701700017001577198, märkides viitenumbri
  2. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada Viru Maakohtu Narva kohtumaja kaudu kassatsioonkaebuse Riigikohtule. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Viru Maakohtu Narva kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteate esitamisel on motiveeritud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kättesaadav Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis alates 18.06.
  3. Kassatsioonkaebus tuleb esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Narva politseijaoskonna vanemväärteomenetleja Irina Reino määras 06.04.2020 otsusega T.V-le LS § 224 lg 2 alusel,

§ 63

lg -st 1 juhindudes rahatrahvi 250 trahviühikut, s.o summas 1 000 eurot, mille T.V peab täitma kohtuvälise menetleja otsuse jõustumisest 12 kuu jooksul. Samuti kohaldas kohtuväline menetleja T.V-le lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist 4ks kuuks. Menetluskuludena mõistis kohtuväline menetleja T.V-lt välja 14 euro suuruse joobe tuvastamise kulu ja 61 euro suuruse ekspertiisi tegemisega seotud kulu. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt rikkus T.V LS § 69 lg-t 3, kui ta juhtis 01.01.2020 kella 05.34 ajal Narva-Jõesuu linnas, Vabaduse tn 75 juures mootorsõidukit Jaguar XJ reg nr-ga XXX juhile keelatud seisundis. Nimelt oli tema veres alkoholisisaldus 1,11 +/- 0,05 mg/g kohta. 2 4-20-2017 Selliselt pani T.V toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Samuti rikkus T.V LS § 50 lg 3 p 1, mis väljendus 01.01.2020 kella 05.34 ajal Narva-Jõesuu linnas, Vabaduse tn 75 juures mootorsõiduki Jaguar XJ reg nr-ga XXX ebaõige sõidukiirusega juhtimises. Ebaõige sõidukiiruse valiku tõttu ei tulnud T.V toime sõiduki juhtimisega, tema juhitud sõiduk kaldus vastassuunavööndisse, seejärel teelt välja, põrkas kokku liiklusmärgi 541a (bussipeatus) postiga ja puuga ning rullus katusele. Liiklusõnnetuse tagajärjel tekkis varaline kahju kahjustatud liiklusmärgi näol Narva-Jõesuu linnavalitsusele ja sõidukis Jaguar XJ reg nr-ga XXX viibinud kaasreisijad, s.o M M, E V ja P T said erinevaid kehavigastusi. M. M tuvastati rangluu kinnine killunenud murd vasakul, parema ja vasaku kopsu põrutus, kahe roide murd vasakul, veri ja õhk rinnaõõntes. E. V tuvastati lülisamba kaelaosa distruktsioon ja P. T tuvastati pindmine rindkerevigastus, rindkerekontusioon, lahtine randme ja käehaav ning sõrmede lahtine haav. LS § 50 lg 3 p 1 rikkumisega pani T.V toime LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

  1. 23.04.2020 registreeris Viru Maakohus T.V kaebuse kohtuvälise menetleja 06.04.2020 otsusele. Kaebuses taotleb T.V lisakaristuse kohaldamises kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist. Alternatiivselt taotleb T.V lisakaristuse kohaldamist mitte kauemaks kui 1 kuuks. Samuti taotleb ta lisakaristuse kohaldamisel selle edasi lükkamist tema korralise puhkuse perioodiks, mis algab 01.08.
  2. Kaebuses märgib kaebaja, et kogu 01.01.2020 juhtunu on teda psüühiliselt mõjutanud ja tal polnud võimalust varasemas menetluses kahetsust avaldada või oma süüd tunnistada. Kohtuvälises menetluses uurimisasutuses ütluste andmisel polnud tal midagi uurijale öelda – ta tundis end süüdlasena. Kohtuvälise menetleja otsuses on märgitud, et tema puhul karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudutavad. Kaebuses märgib kaebaja, et ta tunnistab oma süüd talle etteheidetavate väärtegude toimepanemisel ja ta tunneb kahetsust. Ta märgib, et tal puuduvad varasemad rasked õigusrikkumised ja ta palub arvestada, et ta on alaealise lapse isa, kes teeb oma lapsele regulaarseid elatisülekandeid. Ta on nõus menetluskulude ja 1 000 euro suuruse rahatrahvi tasumisega. Kaebaja osutab LS § 224 lg 2 regulatsioonile ja märgib, et juhtimisõiguse äravõtmine on kohtuvälise menetleja õigus, mitte aga kohustus. Sellest tulenevalt palub kaebaja tühistada kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt, s.o lisakaristuse kohaldamises. Alternatiivselt taotleb kaebaja lisakaristuse tähtaja vähendamist. Ta märgib, et ta töötab ja töötamiseks on tal vaja juhtimisõigust. Toimepandud väärtegude tõttu on ta raskendanud enda ja oma lapse materiaalset olukorda. Töö kaotusega kaob tal ka võimalus elatise maksmiseks. Samuti on praegu raske uut tööd leida. Kaebuse lisaks on lapse sünnitunnistuse koopia ja elatise tasumist kinnitav pangakonto väljatrükk.
  3. 30.04.2020 registreeris Viru Maakohus J T OÜ iseloomustuse T.V kohta. Tööandja märgib, et on teadlik T.V suhtes koostatud kohtuvälise menetleja otsusest, sh asjaolust, et kohtuväline menetleja kohaldas T.V-le lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist 4ks kuu ks. Tööandaja märgib, et T.V on näidanud ennast tööülesannete täitmisel vastutus- ja kohusetundliku töötajana, ta on usaldusväärne, oskab vastu võtta otsuseid ja vastutab vastuvõetud otsuste eest. T.V vajab tööülesannete täitmiseks mootorsõiduki juhtimisõigust, sest ta peab olema valmis töö käigus tekkivate küsimuste lahendamiseks. T.V isik on tuntud ka äripartnerite, tarnijate ja müüjate seas. T.V toetab ka oma alaealist last ja tööandaja eeldab, et T.V teeb korrapäraseid väljamakseid elatise näol oma endisele abikaasale. Täiendavat märgib tööandja, et T.V on pannud toime raske süüteo, mille eest määrati talle karistus – rahatrahv ja juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks. Lisakaristuse kohaldamisel sedavõrd pikaks ajaks ei ole tööandajal võimalik T.V tööga kindlustada, mistõttu tuleb tööandjal töösuhe T.V-ga lõpetada. Tööandaja taotleb kohtult lisakaristuse vähendamist 1 kuuni ja selle täitmise edasi lükkamist kuni 01.08.
  4. Nimetatud kuupäevast algab T.V korraline puhkus.
  5. 05.05.2020 võttis kohus T.V kaebuse menetlusse ja määras kaebust arutada 13.05.2020 toimuval avalikul kohtuistungil Viru Maakohtu Narva kohtumajas. Kohtumenetluse poolte seisukohad kohtuistungil 3 4-20-2017
  6. Kohtuistungil jäi kaebaja kaebuse juurde, taotledes kohtuvälise menetleja otsuse osalist tühistamist, s.o lisakaristust puudutavas osas. Kaebaja kirjeldas kohtuistungil menetluse esemeks olevate väärtegude toimepanemise üksikasju, tunnistas oma süüd ja väljendas kahetsust. Samuti märkis ta, et liiklusõnnetuse tõttu sai ta ise mitmeid vigastusi ja ei möödu päevagi, mil ta antud sündmusele ei mõtle. See oli talle õppetunniks. Ta taotleb juhtimisõiguse alles jät mist. Selle võimatuse korral taotleb ta lisakaristuse tähtaja vähendamist. Lisakaristuse kohaldamisel 4 kuuks või 1st kuust pikemaks perioodiks kaotab ta töö ja sissetuleku.
  7. Kohtuväline menetleja taotles kaebuse rahuldamata jätmist. Kohtuvälise menetleja selgituste kohaselt puudusid tal objektiivsed alused karistust kergendavate asjaoludega arvestamiseks. Kuna kaebaja ei realiseerinud ka õigust esitada väärteoprotokolli kättesaamisest 15 päeva jooksul taotlusi või dokumente, siis ei ole kaebuse etteheide, mille kohaselt ei tagatud kaebajale võimalust selgituste andmiseks, asjakohane. Kohtuväline menetleja selgitas, et võttis kaebajale karistust määrates arvesse, et kaebaja pani toime kaks rasket liiklusrikkumist. Alkoholi tarvitanuna mootorsõidukit juhtima asudes seadis T.V reaalsesse ohtu teised inimesed, ennekõike temaga ühes sõidukis viibinud kaasreisijad, ent ka iseenda. Sõidukis kaasreisijatena viibinud inimesed said vigastada, sh tuvastati M. M üle 4 nädala paranev tervisekahjustus. T.V kohtuistungil avaldatusse, mille kohaselt oli ta tarvitanud vaid pokaali šampust, tuleb suhtuda tema verest tuvastatud alkoholi koguse tõttu kriitiliselt. Arvestatav on seegi, et T.V on liiklusalaste rikkumiste eest rahatrahviga korduvalt karistatud, kuid ta on jätnud need tasumata. Kohtuväline menetleja jäi seisukohale, et süüteo raskusest tulenevalt tuleb T.V karistada rahatrahvi ja lisakaristuse äravõtmisega. Kaebaja taotlus piirduda 1 kuu pikkuse lisakaristusega ei ole kohaldatav, kuna seaduseandaja on sätestanud lisakaristuse kohaldamisel selle alamääraks 3 kuud. Kohtuvälise menetleja hinnangul on kohtuvälise menetleja kohaldatud karistus proportsionaalne toime pandud rikkumisega ja seetõttu tuleb menetlusaluse isiku kaebus jätta rahuldamata. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  8. Kohus, kuulanud kohtuistungil ära kaebaja, kohtuvälise menetleja ja tunnistajad ning uurinud kirjalikke tõendeid, asub alljärgnevatele seisukohtadele.
  9. VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Seega peab kohus lahendama kõik VTMS §-s 133 loetletud küsimused.
  10. Arutataval juhul nähtub tunnistaja E. N kohtuvälises menetluses antud ütlustest (avaldatud VTMS § 99 lg 8 alusel), et 01.01.2020 patrullteenistuses olles edastas juhtimiskeskus kell 05.45 väljakutse kannatanutega liiklusõnnetuse kohta Narva-Jõesuu linnas, Vabaduse tn 75 juures. Sündmuskohale jõudis ta kella 05.52 ajal. Seal avanes tunnistajale vaatepilt, kus üks mootorsõiduk oli teelt välja sõitnud ja katusele rullunud. Sündmuskohal tuli tema juurde J. V nimeline isik, kes teavitas, et sõidukis oli kokku neli inimest - lisaks J. V M. M, P. T ja sõidukit juhti nud T.V . Ühtlasi avaldas J. V tunnistajale, et eelnevalt oli seltskond tähistanud uue aasta saabumi st, kus tarvitati alkoholi. Alkoholi tarvitas ka sõiduki juht. Tunnistaja ütluste kohaselt viibisid sündmuskohal päästjad ja kiirabi ning M. M ja T.V viibisid raskes seisundis kanderaamidel. Tunnistaja ütluste kohaselt ei osanud J. V öelda kui suur võis olla sõiduki liikumiskiirus ja kas sõidukis viibinud isikud kasutasid turvavarustust. Liiklusõnnetuse toimumist, sh mootorsõiduki katusele rullumist , kinnitab ka sündmuskoha vaatlusprotokoll ühes selle lisadega. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et vaatlust viidi läbi 01.01.2020 kella 06.00st kuni kella 08.00ni Narva-Jõesuus Vabaduse tn 75 juures. Vaatluse läbiviimise ajal oli väljas pime ja vaatlust teostati tehisvalguse abi l. Toimingu läbiviimise ajal o li õhutemperatuur 0o C ja sõidutee uuritav lõik oli tasane asfalt, mille pealispind oli märg ja libe. Sõidutee servast vasakul , 6 m ja 70 cm kaugusel metsa pool, on tumepunane sõiduauto Jaguar XJ reg nr-ga XXX . Sõiduk asetseb katuse peal. Sõiduki kõik kereosad on deformeerunud ja sõ idukil puuduvad aknad. Bussipeatuse juures maapinnal asetseb kahjustatud liiklusmärk (N541, 4 4-20-2017 bussipeatus). Vaatlusprotokolli ja selle lisades on fikseeritud seegi, et sõidukis viibis sõiduki juht ja kolm kaasreisijat. Sõiduk Jaguar XJ reg nr-ga XXX toimetati sündmuskohalt ehk aadressilt Vabaduse tn 75, Narva-Jõesuust Tiigi tn 9, Narva asuvasse hoiukohta . Sündmuskohalt toimetati liiklusõnnetuses kannatada saanud isikutena ära kergete vigastustega J. V ja P. T ning raskete vigastustega M. M ja T.V.
  11. Mis puudutab sõidukis õnnetuse ajal viibinud isikute avaldatut, siis kuulas kohus tunnistajatena üle J. V ja P. T ja avaldas VTMS § 99 lg 8 alusel sõidukis kaasreisijana viibinud M. M ütlused. J. V märkis, et ühiselt P. T , M. M ja T.V-ga võeti koos restoranis vastu uut aastat. Selle käigus söödi ja joodi, ent ta ei tea, kas, kes, kui palju ja millist alkoholi tarvitas. Tema ise oli tarvitanud šampust. Mis puudutab õnnetusega seotud aspek te, siis neid tunnistaja avaldada ei tea – ta ei mäleta ei õnnetuse eelselt aset leidnud sündmusi ega õnnetust ennast ja teab öelda vaid niipalju, et sõidukist sai ta välja vist aknaavause kaudu. Sõiduk oli paiskunud katusele. Kuidas kaasreisijad sõidukist välja said, tunnistaja ei tea. Olulist informatsiooni 01.01.2020 varahommikul aset leidnud sündmuste kohta ei saa kohus ka tunnistaja P. T ütlustest. Sarnaselt J. V on ka P. T avaldanud, et tema mälupilt nii sõidukisse istumise, sõidu, õnnetuse kui ka õnnetuse järgsete asjaolude kohta on minimaalne. Tõsi küll, P. T mälulüngad on tema enda selgituste kohaselt tingitud ülemäärase alkoholi tarvitamisest. P. T teadis avaldada vaid seda, et uut aastat võeti ühiselt vastu restoranis, kuhu ta oli saabunud J. V , P. T ja T.V-ga ; seda, et ta tarvitas kanget alkoholi ja teab, et mingi hetk saabus kiirabi. Kiirabiautos osutati talle (esma)abi ja ta toimetati EMOsse. Hommikul ärgates sai ta teada, et t a oli toimetatud Puru haiglasse. Mis oli saanud tema kaaslastest, seda tunnistaja ei teadnud. Tema ise oli saanud kergeid vigastusi. M. M kinnitas kohtuvälises menetluses ütlusi andes, et tõepoolest võeti ühiselt J. V , P. T ja T.V-ga vastu restoranis uut aastat, mille juurde kuulus ka alkoholi tarvitamine. Nende lauas viibinud isikutest kõik, sh T.V tarvitasid alkoholi. Mingi aeg hiljem otsustati sõita J. V juurde koju Narva-Jõesuus. Hotelli vastuvõtu kaudu tellisid nad takso ning talle tundus, et kõik tema sõbrad on purjus; tema oli neist kõige kainem. Nad ootasid taksot kaua, ent seda ei tulnud. Seejärel nägi ta, kuidas hotelli sissepääsu juurde sõitis T.V oma Jaguariga ja tegi ettepaneku sõiduks. Tol hetkel ta ei taibanud, et T.V oli tarvitanud alkoholi ja ta istus autosse. Tema istus paremalt tagumisele istmele, turvavööd ta ei kinnitanud. Tema kõrvale istus P. T , esimesele kaasreisija kohale aga J. V . Neil oli sõita J. V koduni vaid paar mi nutit. Nad sõitsid mööda Narva-Jõesuud, tema hinnangul oli kiirus antud tee ehk kitsa ja libeda tee jaoks üsna suur. Pärast vedas sõiduk vasakule ja ta tundis valu. Ilmselt kaotas ta teadvuse. Teadvusele tulles lamas ta hingamisraskuste ja tugevate valudega seljas puu all maas. Hetk hiljem tabas teda uus teadvusekadu ja tema hilisem mälupilt on katkendlik. Õnnetuse tagajärjel olid tal roiete murrud, rangluumurd, jalgade lõikehaavad ja midagi kopsudega. Mis puudutab T.V ütlusi, siis kinnitas T.V kohtuistungil ühetaoliselt tunnistajatega, et koos võeti restoranis vastu uut aastat. Uue aasta vastuvõtmise koosviibimine hõlmas nii söömist, ent ka alkoholi tarvitamist. T.V kinnitas, et avarii toimumise ajal oli tema veres alkoholi, ent tema kinnitusel oli ta tarvitanud vaid klaasi/pokaali šampust ja sedagi enne uut aastat. Peo lõppedes istusid J. V , P. T ja M. M tema sõidukisse, kust hakati liikuma P. T elukohta Narva-Jõesuus. Sõidukit juhtis tema. Ühetaoliselt M. M kinnitab T.V, et hotelli juurde kutsuti takso, ent kuna keegi sinna sisse ei istunud, sõitis takso ära. Hotelli juurest ära sõites oli tee väga libe. Sõidukil puudusid naastrehvid, kuna sõiduk oli samal päeval ära võetud remonditöökojast. Remonditöökojas parandati sõiduki pidureid. Õnnetuse kohta selgitas ta, et mingil hetkel läks sõiduk vasakule, peatada ta sõidukit ei saanud, ta hakkas pidurdama ja sõiduk maandus katusele. Kohtu küsimustele turvavarustuse kasutamise kohta märkis T.V , et ta ei tea, kas tagaistmel istunud kaasreisijad kasutasid turvavarustust või mitte, ent ta teab, et J. V oli kinnitatud turvavööga, sest viimane kinnitab alati turvavöö. Kas ta ise turvavarustust kasut as, seda ta täpselt ei tea, kuid talle öeldi, et ta vist oli turvavööga kinnitatud. T.V täpsustas ka, et enne õnnetust sõitis ta otse, seejärel oli pööre vasakule, peale mida ta natuke pidurdas. Seejärel kaldus sõiduk vasakule. Peale seda keeras 5 4-20-2017 ta rooli paremale poole ja vähendas kiirust, ent see ei aidanud. Auto keeras end ümber, ta sai vaid pidurit vajutada ja seda ta tegigi. Ta kinnitas ka, et kahjustas liiklusmärki, ent ta ei saanud selle kahjustamist vältida, sest sõiduk liikus märgile pihta küljega.
  12. Osutusega eelnevas alapunktis käsitletud tõenditele leiab kohus, et arutatava juhul puudub vaidlus selles, et väärteoprotokollis märgitud ajal ehk 01.01.2020 kella 05.34 ajal juhtis T.V Narva-Jõesuus, Vabaduse tn 75 juures mootorsõidukit Jaguar XJ reg nr-ga XXX . Tunnistaja M. M ja T.V enda ütlused kinnitavad, et enne osutatud aega oli T.V tarvitanud alkoholi ja joobeseisundi tuvastamise saatekirja kohaselt oli T.V-l sedastatav ka uuringu teostamise ajal ehk 01.01.2020 kella 7.20 ajal alkoholilõhn suust. Uuringu vastuse kohaselt tuvastati T.V verest etanoolisisaldus 1,11 +/- 0,05 mg/g kohta. Nagu kohtuväline menetleja väärteoprotokollis õigesti ja asjakohaselt märkis, ei tohi LS § 69 lg 3 kohaselt mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Kuna T.V juhtis mootorsõidukit ajal, mil tema veres oli alkoholisisaldus 1,11 +/- 0,05 mg/g kohta, siis rikkus T.V LS § 69 lg-t 3 ja ta realiseeris LS § 224 lg-s 2 nimetatud väärteo objektiivse koosseisu tunnused - LS § 224 lg 2 sätestab vastutuse mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 mg.
  13. Hinnates LS § 224 lg 2 süüteokoosseisu subjektiivse koosseisu täidetust, on kohus veendumusel, et T.V pani menetluse esemeks oleva, LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo, toime tahtlikult, seejuures tahtluse intensiivseimas vormis. T.V ütluste käsitlemisel tõi kohus välja, et T.V kinnitas kohtus restoranis viibides alkoholi tarvitamist. Märgitu leiab kinnitust ka tunnistaja M. M ütlustega. Oluline on seegi, et T.V enda ütluste kohaselt oli just tema, kes peo lõppedes takso tellis. Neist asjaoludest järeldub, et T.V oli teadlik oma eelnevast alkoholi tarvitamisest, ta teadvustas selgelt, et ta ei või sellises olukorras mootorsõidukit juhtida – vastasel juhul puudus vajadus ka takso kutsumiseks. Ent neile asjaoludele vaatamata võttis T.V tema kasutuses olnud sõiduki, istus selle rooli, võttis peale kaasreisijad ja asus mootorsõidukit juhtima. Seega on objektiivselt sedastatav, et T.V seadis endale eesmärgiks alkoholi tarvitanuna mootorsõiduki juhtimise ja selle eesmärgi ta ka realiseeris.
  14. Väärteoprotokolli kohaselt on T.V-le ette heidetav ka LS § 50 lg 3 p 1 rikkumine ja ettevaatamatusest LS § 233 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine. LS § 50 lg 3 p 1 näeb ette, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Nagu eelnevalt toodud, on menetluses uuritud tõenditega tõendatud ja puudub vaid lus selles, et T.V juhtis, s.o 01.01.2020 kella 05.34 ajal Narva-Jõesuus, Vabaduse tn 75 juures mootorsõidukit Jaguar XJ reg nr.ga XXX . Tunnistajate, kaebajast menetlusaluse isiku enda ütluste ja sündmuskoha vaatlusprotokolliga on tõendatud, et T.V ei juhtinud mootorsõidukit mitte üksnes juhile keelatud seisundis, vaid tõendid kinnitavad sedagi, et T.V kaotas sõiduki üle kontrolli, sõitis sõidukiga vastassuunavööndisse, põrkas vastu liiklusmärki, seejärel vastu puud ja sõiduk rullus katusele. LS § 50 lg 3 p 1 ls 1 kohustab juhti kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks. Antud nõude täitmi se järgimine tähendab mh LS § 50 lg 3 p 1 ls-s 2 nimetatud asjaolude arvestamist ja neist kinnipidamist. Analüüsides menetluse käigus uuritud tõendeid, jagab kohus kohtuvälise menetleja seisukohta, et T.V valis sõiduki juhina ebaõige sõidukiiruse ja ta ei arvestanud LS § 50 lg 3 p 1 ls-s 2 nimetatud asjaolusid. Kohtu hinnangul on sõidukiiruse ebaõigsuse valikul esmalt obligatoorne T.V-st endast lähtuv seisund ehk fakt selles, et ta juhtis mootorsõidukit alkoholi tarvitanuna. Üldtunnustatult avaldab alkohol mõju nii inimese reaktsioonikiirusele kui ka suutlikkusele võtta vastu õigel ajal adekvaatseid otsustusi. Seega ainuüksi alkoholi tarvitamise fakt 6 4-20-2017 pidanuks T.V mootorsõiduki juhtimiselt üldse eemal hoidma juhi reaktsioonikiiruse ja adekvaatsete otsustuste vastuvõtmi se häirituse tõttu. Sõidukit juhtima asudes tuli aga T.V-l üles näidata erilist hoolikust ja tähelepanelikkust ning otsustada sellise sõidukiiruse valiku kasuks, mis võtaks arvesse kõrvuti tema reaktsioonikiiruse ja adekvaatsete otsustusvõime languse kõrval ka muid LS § 50 lg 3 p 1 ls-s 2 nimetatud asjaolusid. T.V-st endast lähtuva aspekti kõrval evib kaalu asjaolu, et T.V avaldatu kohaselt puudusid tema juhitud sõidukil naastrehvid ja tema ütluse kohaselt oli tee väga libe. Menetluse käigus tuvastatu kohaselt leidis liiklusõnnetus aset talvisel ajal ehk 01.01.2020 kella 05.34 ajal. Kuigi viide talvisele ajale ei anna iseseisvalt edasi informatsiooni ilmastiku ja teeolude kohta, siis sündmuskoha vaatlusprotokolli lisadeks olevatelt fotode kohaselt on ka teekate olnud kaetud õrna lume- ja/või jääkirmega ning protokolli kohaselt oli sõidutee kate märg ja libe. Kuna T.V märkis, et sõiduk k aldus algselt vasakule, peale mida keeras ta rooli paremale ja ta ka pidurdas, ent sõidukit tal kontrolli alla või peatuma tal saada ei õnnestunud, siis osutavad eelnimetatud asjaolud nende kogumis, et tee libeduse, naastrehvide puudumise ja T.V enda seisundi tõttu oli tema juhitud sõiduki kiirus liigkiire ehk konkreetselt eksisteerinud olukorrale sobimatu.
  15. Tuvastanud T.V poolt LS § 50 lg 3 p 1 rikkumise, asus kohtuväline menetleja seisukohale, et T.V pani ettevaatamatusest toime LS § 233 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. LS § 233 lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus. Kohus märgib ka, et kuna T.V-le heidetakse ette ettevaatmatusest süüteo toimepanemist, siis tuleb tema tegevusele õigusliku hinnangu andmisel juhinduda ettevaatamatusdeliktile kohalduvatest nõuetest (vt nt RKKKo nr 3-1-1-23-13). Arutataval juhul on tõendamist leidnud, et T.V rikkus LS § 50 lg 3 p 1 ja ta põhjustas liiklusõnnetuse. Tuvastatud on seegi, et liiklusõnnetuse tagajärjel said sõidukis viibinud P. T ja J. V kergeid vigastusi, M. M toimetati haiglasse raskete vigastustega ning samuti sai liik lusõnnetuse käigus T.V juhitud sõidulikult löögi tõttu kahjustada liiklusmärk. Kohtu veendumusel saab T.V-le süüks arvatatud käitumise puhul rääkida naturalistliku kausaalsuse olemasolust – kui T.V ei oleks alkoholi tarvitanuna sõidukit juhtima asunud, kui ta oleks silmas pidanud teeolusid, sh libedust, võtnud arvesse ka sõiduki rehvide ilmastikule ja teeoludele sobimatust ning ta oleks liikunud väiksema kiirusega, poleks ta sõiduki üle kontrolli kaotanud; ta oleks suutnud sõiduki ka selle vastassuunda kaldumisel peatada ja tekkida poleks saanud ei vara ega tervisekahju. Kohtul tuleb aga märkida, et naturalistlik kausaalsus teo ja tagajärje vahel on ettevaatamatusest toime pandud tagajärjedelikti korral üksnes isiku karistusõigusliku vastutuse minimaalne eeldus. Sellele järgnevalt tuleb kindlaks teha, kas saabunud tagajärge saab selle põhjustajale normatiivselt omistada. Selleks on vaja tuvastada hoolsuskohustuse rikkumine (vt nt RKKKo nr 4-18-5832/18 p 18; 3-1-1-23-13, vt ka Viru Maakohtu otsust asjas 4-17-3969 ühes seal toodud viidetega arvukatele Riigikohtu lahenditele). Samuti selgitab kohus viitega Riigikohtu määrusele asjas nr 3-1-1-87-15, et liiklusavarii põhjustaja käitumine ei anna selgust selles, kellele saab ja tuleb saabunud tagajärg õiguslikult omistada mitme osapoolega liiklusõnnetuse puhul tuleb hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist. Tagajärjedelikti toimepanemise eest vastutab karistusõiguslikult üksnes isik, kellele on põhjustatud tagajärg ka õiguslikult omistatav. Tagajärje normatiivne vastutus isikule võib olla välistatud, kui kahju kannatanu asetas ise mõne enda õigushüve ohtu (nn eneseohustamine). Seejuures kehtib liiklusõiguses üldpõhimõttena arusaam, et vastutusvõimeline isik peab mõistliku tähelepanelikkuse ja hoolega ka ise seisma enda õigushüvede kaitsmise eest ning tagajärge ei omistat a liiklusõnnetuse põhjustajale, kui samal ajal saab tõsikindlalt väita, et vaatamata õnnetuse põhjustamisele tema poolt oleks isikukahju olnud sootuks olemata või olnuks olnud oluliselt väiksema raskusastmega, kui oleks kasutatud korrakohast turvavarustust. Turvavarustuse kasutamise kohustuslikkus ja selle vajalikkus on kohtupraktika kohaselt üldtuntud asjaoluks KrMS § 60 lg 1 mõttes – on üldteada, et sõiduki kokkupõrke vms juhtumi korral paiskuvad turvavööta kinnitamata isikud enda kohtadelt, mis võib kujutada märkimisväärset ohtu nii sellele isikule endale kui ka teistele sõidukis viibijatele. 7 4-20-2017 Eelneva kokkuvõtteks resümeerib kohus, et LS § 233 lg 1 kontekstis pole aktuaalne mitte üksnes küsimus, kes põhjustas õnnetuse, vaid vastus tuleb anda ka küsimusele, kelle (liiklus)nõudeid eirav käitumine tingis koosseisupärase tagajärje saabumise.
  16. Nagu viidatud, tuleb asjassepuutuva kohtupraktika kohaselt hinnata liiklusõnnetuse puhul kõigi õnnetuse osapoolte käitumist . Sellest johtuvalt on hinnatavateks ka T.V sõidukis kaasreisijatena viibinud isikute käitumisaktid , mis tähendab vältimatult hinnangut ka kaasreisijate turvavarustuse kasutamise või kasutamata jätmise kohta. Analüüsides sõidukis viibinud isikute poolt turvavarustuse kasutamise ga seotud asjaolusid, tuleb nentida, et menetluse käigus kogutud tõendid välistavad kas täielikult kaasreisijate poolt turvavarustuse kasutamise või seavad turvavarustuse kasutamise arvestatava kahtluse alla. Uuritud tõenditest nähtub, et esimeste inimeste seas saabus sündmuskohale politseiametnikust tunnistaja E. N, kelle juurde tuli sõidukis kaasreisijana viibinud J. V . J. V avaldas tunnistajale sõidukis viibinud isikute arvu ja nimed, õnnetusele eelnenud asjaolusid, ent ka seda, et sõiduki kiirus oli enne õnnetust suur ja ta ei oska öelda, kas sõidukis keegi turvavarustust kasutas või mitte. Sõidukis viibinud ja sündmuskohalt raskete vigastustega haiglasse toimetatud M. M avaldas, et ta istus sõidukis paremalt tagumisele istmele ja tema ennast turvavööga ei kinnitanud. Õnnetuse järgselt paiknes ta hingamisraskuste ja tugevate seljavaludega puu all maas. Mis puudutab J. V ja P. T ütlusi, siis on nad mõlemad märkinud, et sõidukisse istumise nagu ka õnnetuse toimumise asjaolusid nad ei mäleta. Seega ei ole võimalik teha nende ütluste pinnalt järeldusi ka turvavarustuse kasutamise kohta. Kohtuistungil avaldas T.V , et temale teadaolevalt kasutas turvavööd J. V , sest viimane kinnitab ennast alati turvavööga. Analüüsides T.V selgitust J. V turvavöö kasutamise kohta, tuleb kohtul nentida, et T.V selgitus ei tugine tema teadlikkusele J. V turvavöö kasutamisele 01.01.2020 toimunud õnnetusjuhtumi ajal. Nimelt märkis T.V , et J. V kasutas turvavööd, sest J. V kinnitab end alati turvavööga. Seega ei anna T.V edasi teavet tema poolt konkreetsel ajahetkel tajutud asjaolu kohta, vaid ta teeb järeldusi J. V varasemate käitumisaktide põhjal. Seega puuduvad tõsikindlad tõendid J. V turvavarustuse kasutamise kohta. Eelneva kokkuvõtteks tuleb nentida, et menetluse käigus kogutud tõendid välistavad M. M poolt turvavarustuse kasutamise ja J. V ning P. T puhul puuduvad tõsikindlad tõendid, mis turvavöö kasutamist kinnitaksid. Kohus märgib sedagi, et J. V ja P. T puhul pole võimalik turvavarustuse kasutamist kindlaks teha ka nende õnnetuse järgse sõidukis paiknemise kaudu. Nii võiks eeldada, et turvavöö (nõuetekohasel) kasutamisel paiknesid nad õnnetuse järgselt oma kohtadel. Märgitut pole olnud aga võimalik tuvastada, sest P. T ja J. V ei mäleta õnnetusega seotud asjaolusid ja muid tõendeid, mis võimaldaks nende õnnetusejärgset paiknemist tuvastada, pole – nad mõlemad väljusid sõidukist ise. Vaatamata asjaolule, et nad väljusid sõidukist ise, ei ole võimalik nende ütluste pinnalt kindlaks määrata sedagi kust täpsemalt nad sõidukist välja said/välja ronisid. Seega puuduvad igasugused tõendid kontrollimaks õnnetuse järgselt nende paiknemist/asukohta sõidukis. Kuna antud asjaolu on tuvastamata, seda ei ole võimalik tuvastada ka täiendavate tõendite kogumisega, siis jääbki kindlaks määramata, kus paiknesid P. T ja J. V pärast seda, kui sõiduk oli katusele maandunud. Toodu tuvastamine oleks aga obligatoorne, sest looks võimaluse kontrollida ka turvavarutuse kasutamist.
  17. Järgnevalt märgib kohus, et antud väärteoasja raskuskeskmeks on küsimus, kas M. M , J. V ja P. T vigastused on põhjuslikus seoses T.V ebaõigest sõidukiiruse valikust põhjustatud tagajärgedega või on vigastused põhjuslikus seoses M. M , J. V ja P. T enda hoolsuskohustusevastase käitumisega. Mis puudutab M. M , siis asub kohus seisukohale, et M. M tervisekahjustusi ei ole võimalik õiguslikult omistada T.V-le . Tuvastatu kohaselt M. M menetluse esemeks oleva sündmuse ajal turvavarustust ei kasutanud. Ekspertiisiaktis nr XXX märkis ekspert uuringu kirjelduses, et M. M sedastati rangluu kinnine killunenud murd, parema ja vasaku kopsu põrutus, kahe vasaku roide murd ning veri ja õhk rinnaõõntes. Need vigastused tekkisid kõva tömbi eseme toimel, löökidest vastu transpordivahendi salongi väljaulatuvaid osi. Osutatud asjaoludest nende koostoimel järeldub, et õnnetuse toimumise ajal paiskus M. M kontrollimatult inertsist vastu sõiduki salongi, sh kukkus 8 4-20-2017 ta sõidukist välja, ja ta sai selle käigus tal tuvastatud vigastused. Märgitu toob kaasa järelmi, et M. M vigastused on põhjuslikus seoses tema enda hoolsusvastase käitumisega, mis väljendus turvavarustuse kasutamata jätmises. Kohtu veendumusel olnuks M. M poolt turvavarustuse nõuetekohasel kasutamisel välistatud tema paiskumine erinevate esemete vastu, nagu olnuks välistatud seegi, et ta sõidukist välja kukub ning vigastused saab. Mis puudutab J. V ja P. T , siis osutab kohus, et menetluses uuritud tõendite kohaselt sedastati J. V lülisamba kaelaosa distorsioon (kaela nikastus), P. T aga pindmine rindkere vigastus, rindkerekontusioon (rindkere põrutus), lahtised randme- ja käe ning sõrme(de) haavad. Otsuse eelmises alapunktis tuli kohtul nentida, et menetluse käigus uuritud tõendid ei võimalda teha tõsikindlaid järeldusi J. V ja P. T poolt turvavarustuse kasutamise kohta. Kuna J. V ja P. T poolt turvavarustuse kasutamine/kasutamata jätmine on T.V süüküsimuse üle otsustamisel olulise tähendusega asjaolu, sest liiklusõiguses tuleb hinnata kõigi osapoolte käitumist, siis olukorda, kus turvavarustuse kasutamist ei ole võimalik tõsikindlalt nentida/jaatada, rakendub KrMS § 7 lg
  18. Kõnealuse norm näeb ette, et menetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava/süüdistava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Ehk teisisõnu – kuna kohtul ei ole tõsikindlalt ja tõendipõhiselt võimalik jaatada J. V ja P. T poolt turvavarustuse kasutamist ehk nõuetekohast hoolsuskohustuse täitmist, siis ei ole kohtul võimalik teha tõendipõhist järeldust sellegi kohta, et J. V ja P. T vigastused on õiguslikult omistatavad T.V-le . T.V-le J. V ja P. T vigastuste õigusliku omistamise kriteeriumi täitmiseks tuleb välistada J. V ja P. T hoolsuskohustuse rikkumine või alternatiivselt - hoolsuskohustuse rikkumisel peab puuduma põhjuslik seos J. V ja P. T hoolsuskohustuse rikkumise ja nende kehavigastuste vahel. Kuna menetluses uuritud tõendite pinnalt taolisi välistamisi teha ei ole võimalik, ei pea kohus võimalikuks omistada õiguslikult T.V-le ka J. V ja P. T ettevaatamatusest tervisekahjustuse tekitamist. P. T tuvastatud vigastustega seotult osutab kohus sellelegi, et P. T sedastati vigastusena valdavalt lõikehaavad. Kuigi menetluses uuritud tõendid ei võimaldanud täpselt tuvastada, kuidas ja kust P. T katusele paiskunud sõidukist väljus, siis ei nähtu ka, et P. T oleks sõidukist väljumiseks vajanud kõrvalist abi. Seega eksisteerib vähemalt arvestatav võimalus, et P. T väljus sõidukist sarnaselt J. V sõiduki aknaavauste kaudu. Kuna sündmuskoha vaatlusprotokollile vastavalt olid sõiduki aknad purunenud, siis pole võimalik välistada, et P. T lõikehaavad üheks rindkere pindmiste vigastustega tekkisid hoopis ajal, mil P. T õnnetuse järgselt sõidukist väljus. Nimetatudki asjaolu seab kahtluse alla P. T esinenud tervisekahju õigusliku omistamise T.V-le . Eelneva kokkuvõtteks kohus resümeerib, et T.V-le on võimalik ette heita ebaõige sõidukiiruse valiku tõttu liiklusõnnetuse põhjustamist, ent täidetuks ei saa pidada LS § 223 lg-s 1 nimetatud tingimust, s.o ettevaatamatusest tervisekahjustuse põhjustamist. Tervisekahjustuse põhjustamisel ei ole tõendipõhiselt võimalik jaatada nn õigusliku omistamise kriteeriumi täidetust. Täiendavalt meenutab kohus, et süüteomenetluses peavad süüteo faktilised asjaolud olema tuvastatud tõsikindlalt, mitte hüpoteetiliselt (vt nt RKKKo 3-1-1-15-09).
  19. Otsuse eelnevas alapunktis tehtud järeldus ei tähenda, et T.V vastutus LS § 223 lg 1 järgi oleks täielikult välistatud. Seadusandaja on sätestanud LS § 223 lg 1 koosseisulise tagajärje alternatiivsena - teise isiku vara kahjustamise ja/või ettevaatamatusest tervisekahjustuse põhjustamisena. Menetluse käigus on tuvastatud, et T.V ebaõige kiirusevaliku tõttu kaldus tema juhitud sõiduk vasakule, teelt välja, põrkas kokku liiklusmärgi postiga, seejärel puuga ja rullus katusele. Liiklusmärk sai kahjustada ja sellega kaasnes varakahju. Liiklusmärgi kahjustamine on sedastatav nii sündmuskoha vaatlusprotokollist, kuid sellele pihta sõitmise asjaolusid kirjeldas T.V ka kohtuistungil. Nii tõi ta välja, et peale sõiduki üle kontrolli kaotamist kaldus sõiduk vasakule ja mh tabas sõiduk küljega liiklusmärki. Seega saab T.V-le süüks arvatava käitumise puhul rääkida naturalistliku kausaalsuse olemasolust. Kui T.V poleks alkoholi tarvitanuna autorooli istunud, või autorooli istumisel ja sõidukit juhtima asumisel oleks ta valinud väiksema sõidukiiruse, siis poleks liiklusohtu tekkinud ning see poleks saanud realiseeruda ka liiklusmärgi ja sõiduki kokkupõrkeks. Samuti puuduks sel juhul varakahju. Ent na gu juba varem märgitud, on naturalistlik kausaalsus teo ja tagajärje vahel ettevaatamatusest toimepandud tagajärjedelikti puhul üksnes karistusõigusliku vastutuse minimaalne eeldus. Järgnevalt peab kindlaks tegema kas 9 4-20-2017 saabunud tagajärge saab selle põhjustajale normatiivselt omistada. Selleks tuleb tuvastada hoolsuskohustuse rikkumine. Hoolsuskohustuse rikkumisest on võimalik kõneleda siis, kui toimepanija jätab üles näitamata ühiskonnas vajaliku hoolsuse, samuti peab objektiivne ex ante vaatleja ära tundma hoolsusvastase teo tagajärjel tekkinud või tekkida võiva ohu. Arutataval juhul avaldas T.V , et oli teadlik nii enda eelnevast alkoholi tarvitamisest, ent ka sellest, et ta oli 31.12.2019 saanud sõiduki kätte pidurite remondist ja sõidukil puudusid (talve)naastrehvid. T.V kinnitas sedagi, et öine temperatuur oli langenud. Kogenud ja sõidukit igapäevaselt kasutava isikuna sai T.V aru, et öise õhutemperatuuri langusega võivad olla muutunud ja on tõenäoliselt muutunud ka teeolud – kohtuistungil kinnitaski T.V , et tee oli väga libe. Need asjaolud kogumis panid T.V-le kohustuse olla tähelepanelik ja vähendada sõidukiirust määrani, mis olnuks ohutu sihtkohta jõudmiseks. T.V valitud sõidukiirus aga ei võimaldanud tal tema juhitud sõidukit peatada ega vältida kokkupõrget liiklusmärgiga. Seetõttu on põhjust järelduseks, et T.V rikkus LS § 50 lg 3 p-s 1, ta rikkus hoolsuskohustust (ettevaatamatusdelikti struktuuri mõttes) ja põhjustas liiklusmärgi kahjustamisega varalise kahju Narva-Jõesuu linnavalitsusele. Kuna liiklusmärgi kahjustamine ja sellega varalise kahju tekitamine on T.V-le ka õiguslikult omistatav, siis järeldub, et T.V realiseeris oma teoga LS § 233 lg 1 alt 1 koosseisu.
  20. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo pani T.V toime ettevaatamatusest.

§ 15

lg 3 tulenevalt on LS § 223 lg-s 1 kirjeldatud teo toimepanemine karistatav nii tahtlikult (

§ 16

) kui ka ettevaatamatusest (

§ 18

). Koosseis on seega juba täidetud, kui tegu pannakse toime hooletusest (

§ 18

lg 3).

§ 18

lg 2 sätestab, et isik paneb teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Kohus leiab, et kohusetundliku käitumise korral poleks T.V alkoholi tarvitanuna üldse autorooli istunud. Kui ta seda juba tegi, pidanuks tema sõidukiiruse valik olema iseäranis ettevaatlik ehk väike. Väike sõidukiirus oleks eelduslikult välistanud sõiduki kontrolli alt väljumise ja kui ta ka sõiduki üle kontroll kaotas, tähendanuks väike sõidukiirus seda, et tal olnuks võimalik sõiduk peatada eesoleva takistuse ees. Toodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oli võimalik T.V-l ette näha süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ja see toob kaasa järelmi, et T.V realiseeris talle etteheidetava teo hooletusest. 19. Kohtuväline menetleja karistas T.V LS § 223 lg-s 1 ja § 224 lg-s 2 sätestatud väärtegude toimepanemise eest

§ 63

lg-st 1 juhindudes LS § 2 24 lg 2 alusel 250 trahviühiku, s.o 1 000 euro suuruses rahatrahviga. Samuti kohaldas kohtuväline menetleja T.V-le lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 4ks kuuks.

§ 63

lg 1 sätestab, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Arutataval juhul pani T.V toime ühe teo, mis vastab mitmele eri koosseisule. Seega tuleb kohtul kontrollida ja kujundada seisukoht, milline T.V poolt toime pandud väärtegudest näeb ette raskeima karistuse. LS § 223 lg 1 näeb karistusena ette kas rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. LS § 224 lg-s 2 sätestatud rikkumise toimepanemise eest saab menetlusalusele isikule mõista karistuseks rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. 10 4-20-2017 Analüüsides osutatud karistusõiguslikke järelmeid, siis on arutataval juhul raskeimaks sätteks LS § 224 lg 2, sest võimaldab põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni kaheteistkümne kuuni. Osutatud normist on T.V-le karistuse määramisel juhindunud ka kohtuväline menetleja. 20. Nagu märgitud, võimaldab LS § 224 lg 2 süüdlase karistamist rahatrahvi, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega. Kohtuväline menetleja rakendas T.V-le karistuseks rahatrahvi. Kuna kohtul puudub menetluslik pädevus isiku esitatud kaebuse alusel tema olukorra raskendamiseks (VTMS § 132 p 2), siis ei aktualiseeru ka temaatika rahatrahvist erinevate karistusliikide kohaldamise võimalikkuse üle - nii arest kui põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine riivavad kaebaja õigusi enamal määral kui seda on rahatrahv. Seega kohaldub T.V-le karistusliigina kohtuvälise menetleja poolt rakendatud rahatrahv. 21.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktikas väljakujunenud seisukohale vastavalt tuleb konkreetse karistusmäära kindlaks tegemiseks võtta lähtepunktiks normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse isiku süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr; seejärel tuleb arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid.

  1. T.V teosüü suurust hinnates leiab kohus, et lähtuvalt tuvastatud alkoholi määrast (alkoholi sisaldus veres 1,11 +/- 0,05 mg/g kohta) ei ole alust pidada T.V süüd LS § 224 lg-s 2 nimetatud alkoholisisalduse vahemikke silmas pidades ülemäära suureks. LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse sõiduki juhtimise eest, kui alkoholisisaldus juhi veres on 0,50-1,49 mg/ ühe grammi vere kohta. Seega ületab T.V-l tuvastatud näit osutatud vahemiku aritmeetilist keskmist (0,99) mõnevõrra. Kuigi T.V-le tuleb mõista karistus LS § 224 lg 2 järgi, on tema süüdimõistmise aluseks kaks liiklusalast väärtegu. Kahe väärteo toimepanemine, sõltumata ühe karistuse mõistmisest, on isiku süüd suurendav asjaolu. Siinkohal kohus kordab, et LS § 223 lg-ga 1 seotult pidas kohus T.V-le tehtavat etteheidet põhjendatuks osaliselt, s.o varalise kahju tekitamises. Sõidukis viibinud kaasreisijale tekkinud tervisekahju omistamist T.V-le kohus põhjendatuks ei pea. Teis(t)ele inimes(t)ele tervisekahju põhjustamine võrdsustub alati suurema süüga, kui mistahes varakahju tekitamine, ent kuna tervisekahju põhjustamine ei ole T.V-le õiguslikult omistatav ja alust pole jaatada ka märkimisväärse varakahju tekkimisest, siis ei saa karistusõiguslike tagajärgede kohaldamisel tervisekahju põhjustamine mõju üldse avaldada ja varakahju saab karistuse kohaldamisel evida mõju üksnes vähesel määral. Kohus leiabki, et T.V teosüüst lähtuv karistus on sanktsioonimäära keskmist määra ületav ja see ulatub 2/3 sanktsioonimäärani.
  2. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemisega seotult jagab kohus kohtuvälise menetleja seisukohta, et karistust raskendavad asjaolud arutataval juhul sedastatavad ei ole. Kohtuväline menetleja jättis põhjendatult arvestamata ka karistust kergendavad asjaolud. T.V keeldus kohtuvälises menetluses ütluste andmisest ja samuti ei kasutanud ta õigust väärteoprotokollile vastulause või tõendite esitamiseks (VTMS § 69 lg 6, § 70 lg 1). Seega puudus kohtuvälisel menetlejal objektiivne alus karistust kergendavate asjaolude arvestamiseks ja taolises olukorras tegi kohtuväline menetleja ainuõige otsustuse karistust kergendavate asjaolude puudumise kohta. Nii kohtule adresseeritud kaebuses kui kohtus tunnistas kaebaja süüte gude toimepanemist ning tema väljaütlemised ja kehakeel kõnelesid kohtu jaoks selgelt ja kahtlusteta siirast kahetsusest. Seega on kaebemenetluses sedastatavad karistust kergendavate asjaoludena nii kahetsus kui ka süü tunnistamine.

§ 57

lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne - karistust kergendavate asjaolude ilmnemisel peab neid 11 4-20-2017 arvestama ka kaebemenetluses (vt ka RKKKo nr 3-1-1-45-13 p 13). Seega, kuna sedastatavad on karistust kergendavad asjaolud, siis toob see põhjuslikuna kaasa T.V karistuse vähendamise. 24. Mis puudub karistuse mõistmise üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi, siis möönab kohus, et karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on T.V korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. T.V-l on 11 kehtivat liiklusrikkumist, sh on karistusregistrisse kantud andmed antud menetluse esemeks olevate väärteosüüdistuste ja kohtuvälise menetleja määratud karistusotsuse kohta ehk andmed jõustumata lahendi kohta. Kõrgeima astme kohus on korduvalt selgitanud, et isiku varasemat karistatust saab uue karistuse mõistmisel eripreventiivsete kaalutluste all arvestada vaid tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga (vt nt RKKK lahendit asjas 4-17-5471). Analüüsides T.V suhtes koostatud karistusregistri väljatrükki , nähtub sellest, et valdava osa varasemate karistuste puhul on sedastatav otsuse täitmise aegumine

§ 82

lg 4 mõttes.

§ 82

lg 4 sätestab, et täitmisele pööratud rahatrahvi sissenõue aegub, kui rahatrahvi ei ole sisse nõutud nelja aasta jooksul väärteoasjas tehtud otsuse jõustumisest. KarRS (karistusregistri seadus) § 24 lg 1 p 11 kohaselt kustutakse karistusandmed registrist ja kantakse üle arhiivi, kui otsuse täitmine on aegunud vastavalt

§-le

  1. Karistusregistri andmete kohaselt jääb 10st varasemast karistusest 6 otsuse puhul otsuse jõustumine ajavahemikku 28.07.2010 kuni 14.05.
  2. 2016 otsuste puhul (otsused jõustusid 19.05.2016 ja 09.06.2016), saabus

§ 8

2 lg 4 nimetatud tähtaeg esimese otsuse puhul kaks päeva pärast käesolevas väärteoasjas kohtu poolt lõpposaotsuse tegemist ; teise otsuse puhul saabub

§ 82lg 4 kohane tähtaeg aga enne motiveeritud kohtuotsuse tähtaja saabumist.

Seega karistusõiguslike järelmite kohaldamisel saavad T.V suhtes mõju evida vaid 02.10.2018 otsusega määratud rahatrahv LS § 239 lg 1 p 1 järgi ja 17.01.2020 otsusega määratud rahatrahv LS § 239 järgi, ent sedagi vaid tingimusel, et varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga. LS § 239 sätestas ja sätestab vastutuse turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmise eest. Arvestades, et nii LS § 239 kui ka menetluse esemeks olevad väärteod on hinnatavad liiklusväärtegudena, sh kitsamalt juhi liiklusreeglite rikkumisena LS

  1. peatüki
  2. jao mõttes, siis on sedastatav õiguslikult relevantne seos T.V varasemate ja menetluse esemeks olevate liiklusrikkumiste vahel. Taolise seose olemasolu kõrvuti asjaoluga, et alkoholi tarvitanuna mootorsõidukit juhtides põhjustas T.V liiklusõnnetuse ja arvestades ka üldpreventiivseid kaalutlusi peab kohus põhjendatuks T.V karistamist rahatrahviga 200 trahviühikut, mis on rahalises vääringus

§ 47lg-st 1 tulenevalt 800 eurot.

Kuna kohtuväline menetleja kohaldas T.V-le põhikaristust 250 trahviühikut ja kohtuväline menetleja ei saanudki objektiivselt arvestada karistuse määra mõjutavate karistust kergendavate asjaoludega, ent karistust kergendavad asjaolud ilmnesid korralises kaebemenetluses, siis tuleb kohtuvälise menetleja otsus T.V-le 250 trahviühiku suure karistuse määramises tühistada. Tühistatud osas teeb kohus uue otsuse, millega karistab T.V 200 trahviühiku ehk 800 euro suuruse rahatrahviga. 25. Kohtuväline menetleja otsusega võimaldati T.V-l rahatrahvi ositi tasumist.

§ 66

lg 2 näeb ette, et rahatrahvi on võimalik määrata ositi tasumiseks mõjuvate põhjuste olemasolul. Analüüsides uuritud tõendeid, ei tuvasta kohus ainsatki alust, mis annaks aluse jaatada mõjuvate põhjuste olemasolu, et määrata rahatrahvi tasumist ositi. Taolist taotlust pole T.V esitanud ei kohtuvälises menetluses ega ka kohtus. Vaatamata asjaolule, et rahatrahvi ositi tasumiseks mõjuvad põhjused puuduvad, pole kohtul võimalik käsitletavas osas kohtuvälise menetleja otsust ka korrigeerida. Nagu varem toodud, on isiku kaebuse alusel tema olukorra raskendamine menetlusõiguslikult keelatud (VTMS § 132 p 2). Kuna rahatrahvi ühekordse tasumise kohustuse panemisega muutuks kaebaja olukord varasemaga võrreldes ebasoodsamaks ehk raskeneks VTMS § 132 p 2 tähenduses, siis tuleb ka kohtul määrata, et väljamõistetava rahatrahvi peab T.V tasuma ositi, s.o kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul. 12 4-20-2017 26. Kohtuväline menetleja kohaldas T.V-le lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 4ks kuuks. Kohtupraktikas tunnustatud arusaama kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista

§ 56alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkide.

Lisakaristuse mõistmisel peab arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt RKKKo nr 3-1-1-18-17). Esmalt tuleb kohtul nentida, et lisakaristuse kohaldamise sisulised põhjendused kohtuvälise menetleja otsuses puuduvad. Seega on kohtult ära võetud võimalus kontrollida kohtuvälise menetleja lisakaristuse kohaldamise põhjendatust, asjakohasust, juhin dumist seadusest ja kõrgeima astme kohtu suunistest. Samas leiab kohus, et tuvastatud ja tõendamist leidnud asjaolude ning kaebaja varasemate käitumisaktide pinnalt pole sedastatav, et üle sanktsioonimäära keskmise määra kohaldatav põhikaristus ei oleks eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav, et süüdlane võiks olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik või et objektiivsed asjaolud võimaldaksid prognoosotsustust, et kaebaja võiks taas asuda alkoholi piirmäära ületades või joobeseisundis sõidukit juhtima. Kuigi T.V puhul on varasema karistatusena arvestatav kahe liiklusväärteo toimepanemine (turvavöö kasutamata jätmine), siis ei ole teda varem karistatud ei alkoholi piirmäära ületades sõiduki juhtimise ega ka joobeseisundis mootorsõiduki juhtimise eest, samuti ebaõige kiirusevalikuga seotud väärtegude toimepanemise eest. Seega puudub võimalus rääkida nn harjumussüüteo toimepanemisest. Arvestatav on seegi, et T.V ei ole varem karistatud ka liiklussüütegude eest, mille eest on seadusandja ette näinud rahatrahvist alternatiivseid karistusliike – kohus meenutab, et T.V puhul on varasematest karistusest arvestatavad 17.01.2020 ja 02.10.2018 määratud rahatrahvid LS § 239 järgi ja kohtuväline menetleja sai tugineda ka aastal 2016 määratud karistustele (LS § 221 lg 1 ja § 207). Seega tuleb nentida, et T.V pole varem raskeid liiklusalaseid väärtegusid toime pannud ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise üle otsustamisel on võimalik peamiselt lähtuda menetluse esemeks olevatest tegudest. Otsustamaks menetluse esemeks olevate tegude pinnalt lisakaristuse kohaldamise põhjendatuse üle, võtab kohus arvesse, et T.V juhtis mootorsõidukit küll alkoholi piirmäära ületades, ent antud süütegu olnuks võimalik realiseerida ka suuremal määral alkoholi piirmäära ületades. Samas evib kaalu, et T.V ei pannud toime mitte üksnes LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritavat tegu, vaid ebaõige kiiruse valiku tõttu kaotas tema juhitud sõiduk juhitavuse ja ta põhjustas varakahjuga – liiklusmärgi posti kahjustamine - liiklusõnnetuse. Kuigi T.V poolt toime pandud teod on ohtlikud, ei ole võimalik nende tegude tehiolude ja/või T.V teosüü pinnalt teha järeldusi, et T.V võiks uuesti asuda alkoholi piirmäära ületades või joobeseisundis mootorsõidukit juhtima ja et sellega oleks põhjendatav kõrvuti põhikaristusega lisakaristuse kohaldamise vajadus. Kohus möönab ka, et lisakaristuse kohaldamist ei oleks võimalik vältida, kui T.V-le oleks õiguslikult omistatav ettevaatamatusest kannatanutele tervisekahjustuse põhjustamine. Asjakohane on seegi, et oma käitumise lubamatust ja taolise käitumise lubamatusega kaasnevaid valulisi ja ebameeldivaid tagajärgi tuli T.V-l endal vahetult tajuda. Nii nähtub, et menetluse esemeks olevas liiklussituatsioonis sai T.V ise raskelt vigastada. Tal tuvastati mitmeid näo ja peapiirkonna lahtiseid haavu; roiete, rinnaku ja lülisamba rinnaosa murd, õlapiirkonna luude ja õlavarreluumurd, sh õlavarreluukeha (diafüüsi) kinnine murd. Samuti sai ulatuslikke kahjustusi tema kasutuses olnud sõiduk. Lisaks - sõltumata T.V teole antavast materiaalõiguslikust hinnangust, jääb T.V-ga teadmine, et tema teo/tegude ja kaasreisijate tervisekahju vahel eksisteerib kausaalseos. Kohtu veendumusel kinnitab toodut T.V kohtus avaldatu. Ta märkis, et meenutab sagedasti menetluse esemeks olevat sündmust; ta meenutab, kuidas kõik juhtus ja mil viisil oli tal võimalik seda vältida; kogu sündmus sai toimuda ja toimus halbade asjaolude 13 4-20-2017 kokkusattumise tõttu – et ta istus sõiduki rooli, tal polnud võimalik kokkupõrget vältida, et öö oli külmaks läinud – ent selles kõiges on ta süüdi ise. Neist asjaoludest järeldub, et T.V on saanud oma väära käitumise tagajärgi tunda vahetult, küllaldaselt ebameeldival moel ja võib eeldada, et taoline isiklik ebameeldiv tagasiside on piisav, et teadvustada nii õige sõidukiiruse valiku vajalikkust kui ka seda, et alkohol ja mootorsõiduki juhtimine on omavahel kokku sobimatud. Ühtlasi avaldas T.V , et õnnetuse järgselt pole ta alkoholi üldse tarvitanud. Osutatud asjaolusid kogumis hinnates kohus leiabki, et T.V edaspidine õiguskuulekus on tagatav sanktsioonimäära keskmist määra ületava põhikaristusega. Menetluse esemeks olevate tegude puhul ei ole põhjust rääkida harjumuseks saanud käitumismustrist, ent mis peamine käsitletud asjaolude pinnalt pole võimalik teha järeldust, et T.V võiks liikluses olla jätkuvalt ohtlik ja võiks ka edaspidi toime panna (raskeid) liiklusalaseid õigusrikkumisi. Seega puuduvad kaalukad eripreventiivsed argumendid lisakaristuse kohaldamiseks. Kuna kohus kohaldab T.V-le põhikaristust sanktsiooni keskmist määra ületavas määras, siis lisakaristuse kohaldamine viiks olukorrani, kus isikule mõistetud põhi - ja lisakaristus kogumis ületaksid tema süü suurust. Seega ei ole T.V-le lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ja lisakaristus tuleb jätta kohaldamata. Kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamisest tingitud eksimus on hinnatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena, mis toob kaasa kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise kohaldatud lisakaristuse osas. Kohus märgib ka, et kuna kohus jätab lisakaristuse kohaldamata, siis ei käsitle kohus T.V kaebuse lisaks olevaid dokumente ega ka T.V tööandja taotlust seoses juhtimisõiguse äravõtmisega. 27. VTMS § 38 lg 1 kohaselt järgitakse kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. Antud menetluses on menetluskuludeks ekspertiisi tegemise ja joobe tuvastamisega tekkinud kulud (KrMS § 175 lg 1 p 3) summades vastavalt 61 eurot ja 14 eurot. Kohus asus seisukohale, et T.V-le esitatud väärteosüüdistus on põhjendud osaliselt. T.V-le ei ole õiguslikult võimalik ette heita LS § 223 lg 1 rikkumist osas, milles see näeb tagajärjena ette teisele isikule ettevaatamatusest tervisekahjustuse tekitamist. Seega tuleb antud osas väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kohtus uuritud tõendite kohaselt tekkis ekspertiisikulu summas 61 eurot T.V juhitud sõidukis kaasreisijana viibinud M. M ekspertiisiga. Kuna selles osas lõpetab kohus osaliselt menetluse, siis jääb ekspertiisikulu summas 61 eurot VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 183 lg 1 alusel riigi kanda. Joobeseisundi tuvastamisega tekkinud kulu summas 14 eurot on seotud menetluse esemeks oleva süüteoga, mille osas peab kohus väärteosüüdistust põhjendatuks. KrMS § 180 lg 1 ls 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Seega mõistab kohus T.V-lt välja joobe tuvastamisega tekkinud kulu summas 14 eurot, mis tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.